Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Määruse tegemise aeg ja koht
30.01.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-14898
Tsiviilasi
RB hagi EESTI AUTOSPORDI LIIDU ja Rallikrossi Arenduse MTÜ vastu Olerex Eesti Meistrivõistluste rallikrossis punktiarvestuse muutmisele kohustamiseks ja hageja sõitjalitsentsi kehtivuse peatamise ning leppetrahvi nõude aluse puudumise tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.11.2016 määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RB määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja RB (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Tarmo Friedenthal Kostja I EESTI AUTOSPORDI LIIT (registrikood 80076023), lepinguline esindaja v/adv Erik Lepikson Kostja II Rallikrossi Arenduse MTÜ (registrikood 80154243), seaduslik esindaja juhatuse liige VR
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 07.11.2016 määrus ja saata tsiviilasi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.
Määruse peale ei saa kassatsiooni korras edasi kaevata. Asjaolud ja menetluse käik
1.04.10.2016 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus: 1) kohustada kostjaid muutma Olerex Eesti Meistrivõistluste rallikrossis 5. etapi Supercar klassi punktiarvestust ning andma hagejale Olerex Eesti Meistrivõistluste rallikrossis 5. etapi eelsõitude põhjal 16 meistrivõistluste punkti ja finaalsõidu põhjal 5 võistluste üldarvestuse punkti; 2) kohustada kostjaid muutma Olerex Eesti Meistrivõistluste rallikrossis lõplikku punktiarvestust ning Supercar klassis võistlejate paremusjärjestust, andes hagejale 124 üldarvestuse punkti ning Supercar klassis paremusjärjestuses esikoha; 3) tuvastada, et kostjal I puudus õiguslik alus hageja sõitjalitsentsi nr 27 kehtivuse peatamiseks ja hagejalt leppetrahvi 5000 eurot nõudmiseks. Hageja ei ole sõlminud vahekohtukokkulepet kostjatega meistrivõistlustel osalemise lepingus ega lepingus, mille alusel väljastati talle sõitjalitsents. Isegi kui meistrivõistluste üldjuhendi üldsõnalist viidet FIA Spordikoodeksile saab tõlgendada kui vahekohtu kokkulepet, ei oleks see kooskõlas TsMS § 717 lõikega 2 ega § 719 lõikega 1.
2.Kohus andis kostjatele tähtaja esitada seisukohad mh avalduse menetlusse võtmise osas. Kostjad leidsid mh, et pooled on sõlminud kokkuleppe vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada ning hagis ei ole vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust. Pooled leppisid kokku, et suhetes lähtutakse FIA Spordikoodeksis sätestatust. FIA Spordikoodeksi punktid 15.1jj näevad ette vaidluste lahendamise korra ning kohaliku alaliidu poolt moodustatava apellatsioonikohtu otsuste ülimuslikkuse litsentsiomanike suhtes. Võib eeldada, et pooled on leppinud kokku allumises FIA Spordikoodeksis sätestatud vaidluste lahendamise korrale ehk sisuliselt vahekohtumenetlusele. Kostja I hinnangul on hageja tunnistanud FIA Spordikoodeksi kehtivust kohtueelsetes pöördumistes ja meistrivõistlusi, mida hageja vaidlustab, viiakse läbi kooskõlas FIA Spordikoodeksiga. Hageja on litsentsi taotlemise, saamise ja meistrivõitluste etapile registreerimisega kinnitanud FIA Spordikoodeksi kehtivust pooltevahelises suhtes, sh vahekohtu alluvuse kokkulepet. Kostja I juurde on loodud apellatsioonikomisjon, kes lahendab kõiki Eestis registreeritud autospordivõistlustel tekkinud vaidlusi vastavalt kõrgema organisatsiooni (FIA) reeglitele. Nendes reeglites on kõik kostja I või mistahes muu riigi FIA-ga liitunud autosporti juhtiva katuseorganisatsioonilt litsentsi taotlevad füüsilised ja juriidilised isikud kokku leppinud ning üheks osaks nendest reeglitest on FIA Spordikoodeks ja selles sisalduvad sätted vaidluste lahendamise korra kohta. Kostja I juurde loodud apellatsioonikomisjon on ainuke ja viimane võimalus lahendada mh kostja I registreeritud võistlustel tõusetunud vaidlusi. Litsentsi taotlust esitades või hiljem võistlustele registreerides oli või pidi olema hagejal üheselt arusaadav, et kogu võistluste korraldus ja reeglistik allub FIA Spordikoodeksile ja muudele reeglitele, kui just rahvuslike eeskirjadega ei ole loodud nt tehnilistele tingimustele soodustusi. Hageja pidi olema teadlik, et litsentsi taotledes allub ta täielikult FIA Spordikoodeksile. Nii rallikrossi meistrivõistluste üldjuhend kui ka litsentsitaotlus sätestavad selgesõnaliselt, et FIA Spordikoodeks on siduv. Spordikoodeks näeb ette kostja I pädevuse litsentsi peatamiseks ja rahatrahvi määramiseks ning sätestab vaidluste lahendamise korra litsentsiomaniku ja alaliidu vahel. Esimese astme kohtu määrus
3.Harju Maakohus keeldus 07.11.2016 määrusega hagi menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud hageja kanda.
4.Kohus viitas TsMS § 371 lõike 1 punktile 8 ning § 717 lõigetele 1 ja 2. Pooled said sõlmida vahekohtu kokkuleppe lepingu osana viitega FIA Spordikoodeksile. FIA Spordikoodeksi punktide 15.1 ja 15.2 (jj) kohaselt lahendatakse tekkinud vaidlused
lõplikult kohaliku alaliidu poolt moodustatavates apellatsioonikohtutes (t I kd lk 170171).
5.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-95-13 punktis 10 selgitanud, et rahvusvahelise praktika järgi lahendatakse spordivõistlustel osalemisega seotud vaidlused üldjuhul selleks loodud vahekohtutes. Hagi lubatavuse kriteeriumid sätestab eelkõige TsMS § 371, mille lõike 1 punkti 8 kohaselt tuleb keelduda hagi menetlusse võtmisest mh siis, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, va juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-21-9-07, punkt 12). Kostja on käesolevas asjas tuginenud pooltevahelisele vahekohtu kokkuleppele ning hageja ei ole hagis vaidlustanud vahekohtu kokkuleppe kehtivust.
6.Hageja sõlmis kostjatega vahekohtu kokkuleppe lepingu osaks oleva eristatava tingimusena, samuti oli sellisest kokkuleppest teadlik ja sai sellest aru. Kohus nõustus kostjatega, et hageja on litsentsi taotlemise, saamise ja meistrivõitluste etapile registreerimisega kinnitanud FIA Spordikoodeksi kehtivust pooltevahelises suhtes, sh vahekohtu alluvuse kokkulepet. Nii hagile lisatud rallikrossi meistrivõistluste üldjuhendist kui ka hageja esitatud sõitjalitsentsi taotlusest (t I kd lk 12; vt ka II kd lk 19-20) tuleneb FIA Spordikoodeksi siduvus. Kostja I on õigesti viidanud, et kuigi hageja varasemast käitumisest nähtub, et hageja peab FIA Spordikoodeksit endale siduvaks, on ta käesoleva menetluse kestel asunud vahekohtu kokkuleppe kontekstis spordikoodeksit vältima. Nt hageja poolt kostjale 10.08.2016 saadetud kirjas heidab hageja kostjatele ette mitmete FIA Spordikoodeksi reeglite rikkumist ja rõhutab vajadust järgida FIA Spordikoodeksit (t II kd lk 25). Kohus leidis, et hageja ei saa lugeda FIA Spordikoodeksit enda suhtes vajadusel kehtivaks ja samal ajal mittekehtivaks praeguses vaidluses.
7.Kohus ei nõustunud hagejaga ka selles, nagu ei piisanuks vahekohtu kokkuleppe sõlmimiseks viitest FIA Spordikoodeksile ning nagu peaks vahekohtu kokkulepe sisalduma tingimata eraldiseisvas kirjalikus kokkuleppes. TsMS § 717 lõige 2 ei nõua vahekohtu kokkuleppe sõlmimist iseseisva kokkuleppena. TsMS § 717 lõike 2 muutmisega seoses on seaduseelnõu seletuskirjas selgitatud, et muutmisega täpsustatakse vahekohtu kokkuleppe regulatsiooni. Sõnastuse täpsustamise eesmärk on vältida asjatuid vaidlusi kehtiva range sõnastuse pinnalt. Eelnõus pakutud täpsustatud sõnastus ei piira vahekohtu kokkuleppe sõlmimise viisi, samas jätab kohtule piisava vabaduse vahekohtu kokkuleppe olemasolu kindlakstegemiseks. Pakutud regulatsioon vastab 1958.a välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York'i konventsiooni artikli 2 lõikele 2 ning on vastavuses TsMS-i vahekohtumenetluse peatüki koostamisel eeskujuks olnud UNCITRAL-i mudelseaduses sätestatuga. Seega oli seadusandja sooviks TsMS § 717 lõike 2 praeguse regulatsiooni kehtestamisel vältida liigselt rangeid standardeid vahekohtu kokkuleppe sõlmimiseks ja anda kohtule piisav vabadus vahekohtu kokkuleppe olemasolu kindlakstegemiseks. Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York ́i konventsiooni artikli 2 lõike 2 kohaselt hõlmab mõiste „kirjalik leping“ lepingu vahekohtu tingimust või vahekohtu kokkulepet, millele pooled on alla kirjutanud või mis sisaldub kirjade või telegrammide vahetuses. Kohus leidis, et antud juhul piisas vahekohtu kokkuleppe kehtivuseks ka sellest, et hageja spordivõistlustel osaledes ja selleks kohustuslikku litsentsi kirjalikult taotledes aktsepteeris FIA Spordikoodeksi siduvust.
8.Hageja on viidanud, et TsMS § 718 lõike 1 kohaselt vahekohtu kokkuleppe ese võib olla varaline nõue. Vahekohtu kokkulepe mittevaralise nõude kohta kehtib üksnes
juhul, kui pooled võivad vaidluse eseme suhtes sõlmida kompromissi. Kohus leidis, et käesolevas asjas saaksid pooled vaidluse eseme suhtes sõlmida kompromissi ja vähemalt osaliselt puudutab vaidlus ka varalisi suhteid. Hageja ise on leidnud, et peab võimalikuks vaidluse lahendamist kompromissiga (t I kd lk 9). Seega hageja viited TsMS § 718 lõikele 1 on asjakohatud.
9.Hageja on samuti väitnud, et on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lõike 5 mõistes tarbija, mistõttu pidanuks vahekohtu kokkulepe olema tema poolt TsMS § 719 lõike 2 alusel digitaalselt või omakäeliselt allkirjastatud. Kohus leidis, et antud juhul ei ole hageja spordivõistlustel osalenud kui tarbija. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes (P. Varul, I Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein; Tallinn, 2016) lk-l 8 on selgitatud, et „Tarbija mõiste ei ole aga universaalne igasuguste lepingute jaoks, mistõttu tuleb igal üksikul juhul kindlaks teha, kas isik konkreetses võlasuhtes vastab tarbija tunnustele või mitte. Kui seadusest ei tulene teisiti, tuleb kahtluse korral aluseks võtta tehingu eesmärk.“ Kohus leidis, et spordivõistlustel osalemisel on antud juhul selgelt domineerivaks hageja eesmärk saada oma tegevusest teatavat kasu (sh nt auhinnad, võimalikud reklaami- ja sponsorlepingud). Samuti võib Eesti Meistrivõistlusi rallikrossis pidada alaks, millel osalemine on vaadeldav sisuliselt kutsetegevusena, eeldades mh sarjatasu ja stardimaksude tasumist, vajadust litsentsi saamiseks ning allumist valdkonna detailsetele reeglitele. Hageja 10.08.2016 kirjas viidatakse mh Eesti Rallikrossi Meistrivõistluste Supercar klassis osalemise aastasele kulule ligi 100 000 eurot ja samuti rõhutab hageja oma autosportlase seisust (t II kd lk 24-25).
10.Kohus asus eeltoodu alusel seisukohale, et Eesti Meistrivõistlused rallikrossis ei ole vaadeldavad n-ö igamehe rahvaspordina (nagu nt rahvajooksud vms), milles osalejat võiks lepinguliste suhete olemasolul teatud tingimustel käsitleda tarbijana. Seega ei saa ka hagejat lugeda antud kontekstis tarbijaks VÕS § 1 lõike 5 tähenduses. Kuna hageja ei ole tarbija, ei kohaldu ka VÕS § 42 lõike 3 punkti 10 tüüptingimuse tühisuse regulatsioon. Ühtlasi leidis kohus, et isegi kui pooltevahelist vahekohtu kokkulepet lugeda tüüptingimuseks, ei oleks see kokkulepe tühine hageja viidatud VÕS § 42 lõike 1 alusel, sest ei kahjusta hagejat ebamõistlikult ja hageja ei ole välja toonud, milles tema väidetav kahjustamine seoses vahekohtu kokkuleppega võiks seisneda.
11.Kokkuvõttes leidis kohus, et hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda TsMS § 371 lõike 1 punkti 8 alusel, sest pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada. Eeltoodu tõttu ei andnud kohus hinnangut, kas hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseks võiks olla ka TsMS § 371 lõike 2 punkt 2. Siiski on kostja I kohtu hinnangul õigustatult märkinud, et spordivaidluste lahendamine tsiviilkohtus koormaks ebamõistlikult kohtusüsteemi ning muudaks sportmängud juriidilisteks lahinguteks, mis ei saanud olla seadusandja mõte. Sellise olukorra vältimiseks on loodud eraldi spordiorganisatsioonid ja alaliidud, mille raames töötavad mh vastavad komisjonid, mis võimalikke vaidlusi operatiivselt lahendavad. Vastupidine tõlgendus tekitaks mh olukorra, kus sportmängude tulemuste suhtes puuduks igasugune õiguskindlus, kuivõrd teoreetiliselt oleks võimalik neid tulemusi vaidlustada kolmes kohtuastmes. Arvestades eeltoodut võiks käesolev kaasus vastavate edasikaebuste esitamise korral pälvida ühtse kohtupraktika kujundamiseks ning õiguse edasiarenduseks ka Riigikohtu tähelepanu. Harju Maakohus leidis, et tsiviilkohtul ei tohiks vähemalt üldjuhul olla pädevust lahendada spordivõistluste ja sportmängude tulemuste üle peetavaid vaidlusi.
12.Kuna kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest, jäid menetluskulud hageja kanda. Toimiku materjalide põhjal ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud, aga juhindudes
TsMS § 177 lõike 1 punktist 2 saab kohus määrata kostjale hüvitatavad kulud kindlaks ka pärast määruse jõustumist, kui kostja esitab tähtaegselt sellekohase taotluse. Määruskaebus
13.Määruskaebuses palub hageja maakohtu määruse tühistada ja saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Kohus on hinnanud valesti vahekohtu kokkulepet puudutavaid tõendeid ja asjaolusid, kohaldanud vääralt materiaalõigust ning rikkunud menetlusõiguse norme seoses vahekohtu kokkuleppe sisu- ja vorminõuete järgimise tuvastamisega.
14.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et hageja tegi EAL-i sõitjalitsentsi taotlemisel kirjaliku tahteavalduse vaidluste allutamiseks FIA Spordikoodeksi alusel moodustatud vahekohtule. Hageja esitatud litsentsitaotluses puudub avaldus, milles aktsepteeritaks FIA Spordikoodeksi siduvust. Kohtu eksimus tõendi hindamisel tuleneb tõenäoliselt sellest, et kostja I esitas 03.11.2016 seisukohaga 2015.a litsentsi/võistlejakaardi avalduse vormi, milles sisaldub mh järgmine taotleja kinnitus: „tundma ja järgima FIA ja EAL võistlusmäärustikke ning võistluste juhendeid“. Vale on kostja I väide, et hageja on sellise blanketi allkirjastanud. Hageja digitaalallkirjastatud litsentsitaotluses sellise sisuga avaldust ei sisalda. 06.01.2016 avalduse kohaselt kohustus hageja järgima üksnes EAL-i võistlusmäärustikke ja juhendeid. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja teinud kirjalikku tahteavaldust (litsentsitaotlust), milles sisalduks tahe sõlmida vahekohtu kokkulepe vaidluste lahendamiseks FIA Spordikoodeksi alusel moodustatud vahekohtus.
15.Maakohus on kokkuleppe tuvastamisel lisaks vääralt tuginenud meistrivõistluste üldjuhendile ja hageja poolt võistlustele registreerumise faktile. Üldjuhend ei sisalda vahekohtu kokkulepet, selle punktis 1.2 on vaid märgitud, et meistrivõistlused viiakse läbi kooskõlas mh FIA Spordikoodeksiga. Hageja hinnangul oleks nimetatud punktist tuletatud vahekohtu kokkulepe vastuolus TsMS § 717 lõikega 2. Tegemist ei ole mõistlikule isikule arusaadava kokkuleppega, mis oleks esitatud eristatava lepingutingimusena. Lisaks ei vastaks selline kokkulepe ka TsÜS §-s 79 sätestatud tingimustele, mh puuduvad juhendis kokkuleppe poolte nimed. Seetõttu ei oma vahekohtu kokkuleppe tuvastamisel rolli hageja poolt meistrivõistlustele ja selle etappidele registreerumine ega sarja- ning etapimaksude tasumine. Seega ei sisaldu ka meistrivõistluste üldjuhendis vahekohtu kokkulepet ja ka juhul, kui selline eristatav lepingutingimus seal oleks, ei oleks see kehtiv vorminõuete rikkumise tõttu.
16.Hageja on seisukohal, et tema käitumine pärast 5. etapi toimumist ei oma vahekohtu kokkuleppe olemasolu tuvastamisel tähtsust. Hageja viide FIA Spordikoodeksile 10.08.2016 kirjas rallikrossi komiteele ei asenda vahekohtu kokkulepet. Ka leidis maakohus ebaõigesti, et kostjate väidetud viisil ja vormis sõlmitud vahekohtu kokkulepe oleks kehtiv. Hageja jääb seisukoha juurde, et teda tuleb käsitletavas suhtes käsitleda tarbijana. Olukorras, kus kostjad tegutsevad põhitegevusena tasuliste autospordivõistluste korraldamisega ning kostja I väljastab selleks soovijatele tasulisi litsentse ja võistlejakaarte, tuleb lugeda kostjad tegutsevaks majandus- ja kutsetegevuses. Spordivõistlustel osalemine ei ole käsitletav iseseisva majandus- või kutsetegevusena ega seondu sellega. Hobi ei muutu kutsetegevuseks selle kulukusest lähtudes.
17.Asjakohatu on kohtu viide hagis avaldanud hageja valmisolekule lahendada asi kompromissiga. Kohus peaks vahekohtukokkuleppe kehtivuse tuvastama muudel põhjendustel kui hageja menetlusliku avalduse alusel. Hagis esitatud neljast nõudest kolm on mittevaralised, mistõttu oleks nende osas kokkulepe eelduslikult kehtetu.
Vahekohtu kokkuleppe kehtivust ja kompromissi sõlmimise võimalikkust nende nõuete kohta pidanuks kohus seetõttu kontrollima ja põhjendama.
18.Samuti on ekslik kohtu arusaam tüüptingimuste regulatsiooni tähendusest käesolevas asjas. Seega on hageja põhjendanud, milles seisneb meistrivõistluste üldjuhendi punkti 1.2 ebamõistlikkus tema jaoks. Abstraktse viitega FIA Spordikoodeksi alusel meistrivõistluste läbiviimisele ei saa kehtestada kehtivalt vahekohtu kokkulepet, sest see võtab hagejalt õiguse kaitsta oma õigusi kohtus. Seda, et sarnastes litsentsitaotlustes sisalduvad tüüptingimused, on mh leidnud ka Riigikohus lahendi nr 3-2-1-150-14 punktis
19.Maakohus on ebaõigesti jätnud hagi menetlusse võtmata mõlema kostja suhtes tuginedes litsentsitaotlusele, mis on antud üksnes kostjale I. Ka juhul, kui litsentsitaotluses oleksid hageja ja kostja I sõlminud vahekohtu kokkuleppe, ei mõjutaks see hageja õigust esitada hagi kostja II vastu.
20.Kohus on vääralt leidnud, et kohtud ei peaks lahendama spordivõistlustega seonduvaid vaidlusi. Vahekohtu kokkuleppe puudumisel või selle kehtetuse korraks on ainsaks vaidlust lahendavaks organiks kohus ning kohtu pädevust selliseid vaidlusi lahendada on otseselt möönnud ka Riigikohus. Menetluse edasine käik
21.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Vastustajate seisukoht
22.Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
23.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 07.11.2016 määrus tuleb TsMS § 667 lõike 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning tsiviilasi tuleb saata menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada.
24.Maakohus on ebaõigesti keeldunud TsMS § 371 lõike 1 punkti 8 alusel hagi menetlusse võtmisest. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjas tõendatud TsMS § 717 mõistes vahekohtu kokkuleppe sõlmimine. Maakohus on järeldanud vastava kokkuleppe olemasolu rallikrossi meistrivõistluste üldjuhendist (t I kd lk 17-31) ja hageja esitatud sõitjalitsentsi taotlusest (t I kd lk 12), viidates samas ka t II kd lk-l 1920 asuvale dokumendile. Maakohus leidis, et mõlemast tuleneb FIA Spordikoodeksi siduvus pooltele ning mh sätestab viidatud spordikoodeks vaidluste lahendamisele vahekohtu alluvuse. Samuti märkis kohus, et hageja on litsentsi taotlemise, saamise ja meistrivõistluste etapile registreerumisega kinnitanud FIA Spordikoodeksi kehtivust pooltevahelises suhtes.
25.Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et TsMS § 717 lõike 2 järgi ei pea vahekohtu kokkulepe olema sõlmitud iseseisva kokkuleppena. Samuti on kohus asjakohaselt viidanud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York ́i konventsiooni artikli 2 lõikele 2. Seejärel aga leidis, et antud juhul piisas vahekohtu kokkuleppe kehtivuseks ka sellest, et hageja spordivõistlustel osaledes ja selleks
kohustuslikku litsentsi taotledes aktsepteeris Ringkonnakohus maakohtu järeldustega ei nõustu.
FIA
Spordikoodeksi
siduvust.
26.Nimelt on käesolevas asjas esitatud tõendina kaks litsentsitaotluse vormi. Hagi lisana esitas hageja 06.01.2016 allkirjastatud litsentsitaotluse (t I kd lk 12), milles sisaldub taotleja mh järgmine kinnitus: „EAL sõitjalitsentsi/võistlejakaardi taotlejana kohustun: tundma ja järgima EAL Võistlusmäärustikke ning võistluste juhendeid; ...“. 03.11.2016 seisukoha lisana esitas kostja I väljavõtte kostja I kodulehel asuvast sõitjalitsentsi avaldusest (t II kd lk 19-20), milles sisaldub taotleja järgmine kinnitus: „2015. aasta EAL sõitjalitsentsi/võistlejakaardi taotlejana kohustun: tundma ja järgima FIA ja EAL võistlusmäärustikke ning võistluste juhendeid; ...“. Maakohus on määruses viidanud mõlemale taotlusele, jättes aga tähelepanuta, et litsentsitaotlused erinevad ühe käesolevas asjas olulise detaili võrra – hageja allkirjastatud 2016.a litsentsitaotluses ei sisaldu kinnitust FIA Spordikoodeksi tundmisele ja järgimisele, vaid ainult EAL-i võistlusmäärustikule. Seega ei ole hageja allkirjastanud sellist litsentsitaotlust, millest nähtuks FIA Spordikoodeksi siduvus. Lisaks nähtub kostja I esitatud taotluse vormist, et see käis 2015.a kohta. Seega ei saa tuletada vahekohtu kokkulepet litsentsitaotlustest. Kolleegiumi hinnangul on kaheldav, et ka juhul, kui kostja allkirjastatud litsentsitaotlus sisaldakski viidet FIA Spordikoodeksile, kas sellist üldsõnalist viidet saab lugeda lepingu osaks olevaks eristatavaks tingimuseks, milles pooled leppisid kokku vahekohtu alluvuses.
27.Vahekohtu kokkuleppe tuvastamisel on maakohus viidanud ka rallikrossi meistrivõistluste üldjuhendile (t I kd lk 17-31), millest tuleneb kohtu hinnangul samuti FIA Spordikoodeksi siduvus. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millisest üldjuhendi sättest on maakohus tuletanud vahekohtu kokkuleppe. Kõnealuses juhendis sisaldub tõepoolest üldsõnaline viide spordikoodeksile, nimelt juhendi punkti 1.2 järgi viiakse 2016.a Eesti lahtised meistrivõistlused rallikrossis läbi kooskõlas FIA Spordikoodeksiga (FIA Sporting Code). Kolleegiumi hinnangul ei saa aga sellises üldjuhendis sisalduvast üldisest viitest tuletada pooltevahelist vahekohtu kokkulepet. Lisaks ei ole kõnealune juhend ka hageja poolt allkirjastatud. Hageja on kaebuses õigesti leidnud, et osundatud üldjuhendi punktist tuletatud vahekohtu kokkulepe oleks vastuolus TsMS § 717 lõikega 2, kuna tegemist ei ole lepingu osaks oleva eristatava tingimusega ega ka TsMS § 719 lõike 1 alusel TsÜS § 79 mõistes kirjalikult taasesitatavas vormis sõlmitud kokkuleppega ega ka kinnituskirjas sisalduva kokkuleppega. Seega ei tulene vahekohtu kokkulepe ka rallikrossi meistrivõistluste üldjuhendist.
28.Lisaks eeltoodule on vahekohtu kokkuleppe olemasolu hindamisel asjakohatu maakohtu seisukoht, et hageja varasemast käitumisest nähtub, et ta peab FIA Spordikoodeksit endale siduvaks ning et hageja ei saa lugeda koodeksit enda suhtes vajadusel kehtivaks ja samal ajal mittekehtivaks. Hageja ja kostja vahelises suhtluses hageja poolt FIA Spordikoodeksi endale siduvaks pidamine ei muuda olematuks asjaolu, et maakohtu poolt viidatud ja eelnevalt analüüsitud dokumentidest ei tulene TsMS § 717 mõistes vahekohtu kokkulepet.
29.Määruskaebuses on ka õigesti leitud, et maakohus on vääralt jätnud hagi menetlusse võtmata mõlema kostja suhtes. Isegi, kui tuletada vahekohtu kokkulepe hageja sõitjalitsentsi taotlusest kostjale I, oleks kokkulepe sõlmitud vaid hageja ja kostja I vahel, mitte aga kostjaga II. Seega igal juhul on ebaõigesti keeldutud hagi menetlusse võtmisest kostja II suhtes.
30.Eeltoodust tulenevalt puudub käesolevas asjas hageja kirjalik tahteavaldus, milles sisalduks tahe sõlmida vahekohtu kokkulepe vaidluste lahendamiseks FIA Spordikoodeksi alusel moodustatud vahekohtus. Seega ei ole tõendatud pooltevaheline vahekohtu kokkulepe, mistõttu puudub ringkonnakohtul vajadus võtta seisukoht hageja võimaliku tarbija-seisundi kohta pooltevahelistes suhetes. Põhimõtteliselt nõustub kolleegium maakohtuga, et spordivõistluste läbiviimisega jmt-ga seonduvate vaidluste allutamine üldkohtule ei pruugi esmapilgul tunduda mõistlik. Samas on EV põhiseaduse § 15 kohaselt tagatud igaühele õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Endalt selle õiguse äravõtmine ja allumine vahekohtumenetlusele saab toimuda selgelt vabatahtliku kokkuleppe alusel. Selleks, et edaspidi vältida sarnaste alluvusvaidluste tekkimist on Eesti Autospordi Liidul võimalik vormistada võistlustest osavõtjatega selged vahekohtukokkulepped.
31.Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.