Siim Grossbergi (Grossberg) kaebus Tartu Vangla 23. oktoobri 2024. a korralduse nr 6-4/24/11-1 tühistamiseks ja vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Siim Grossbergi kaebus haldusasjas nr 3-24-3123.
2.Võtta haldusasja materjalide juurde Siim Grossbergi vabakasutuskonto väljavõte perioodi 15. juuli 2024 kuni 14. november 2024 kohta.
3.Vabastada Siim Grossberg riigilõivu tasumise kohustusest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
4.Jätta Siim Grossbergi esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
5.Jätta Siim Grossbergi riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
6.Jätta Siim Grossbergi taotlus kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
Määruse resolutsiooni punktide 1, 4 ja 5 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kaebajale kätte. Määrus edastatakse teadmiseks ka Tartu Vanglale.
ASJAOLUD
1.Tartu Vangla 23. oktoobri 2024. a korraldusega nr 6-4/24/11-1 kohustati justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 51 1 lõike 21 alusel alates 24. oktoobrist 2024 kinnipeetav Siim Grossbergi esitama andmed, kellele kinnipeetav soovib helistada, enne telefonikõnede tegemist. Käskkirjas on märgitud, et kinnipeetav S. Grossberg ei ole iseseisvalt ega talle seda kohustust meelde tuletades käesoleva vangistuse jooksul alates 20. aprillist 2020 vanglale isikute, kellele ta on vangistuse jooksul helistanud, kohta andmeid esitanud. Kinnipeetav on selle aja jooksul sooritanud üle viie tuhande kõne, kuid vanglale on neist jõudnud üksnes teave tema isa A. Laanemetsa ning tema ema K. Kuhlbergi numbrite kohta. Selleks, et tagada vanglas järelevalve kinnipeetavate üle ning sealtkaudu ka vangla üldine julgeolek, on vajalik, et kinnipeetavad annaksid informatsiooni, kellele nad soovivad helistada, enne telefonikõne tegemist. Vanglateenistus saab sel juhul täita vangistusseaduse (VangS) § 29 lõikes 2 1 sätestatud kohustust ning kontrollida, kellega kinnipeetav suhtleb. Selline järelevalve viis aitab kaasa nii vangla kui ka
3-24-3123 üldise julgeoleku tagamisele, sh süütegude ennetamisele ja tõkestamisele. Ennetav kontroll võimaldab operatiivselt ja õigeaegselt reageerida võimalikule ohule vangla julgeolekule ja vanglas või väljaspool vanglat viibivate isikute õigustele. Vanglale esitatud andmed kõne vastuvõtja kohta peavad olema tõesed ning vangla kontrollib esitatud andmete nõuetekohasust. Kui esitatud andmed on nõuetekohased, võimaldatakse soovitud telefoninumbrile helistamine tavalises korras.
2.S. Grossberg esitas 27. oktoobril 2024 Tartu Vanglale vaide ja 28. oktoobril 2024, 29. oktoobril 2024 ning 12. novembril 2024 vaide täiendused, milles leiab, et Tartu Vangla 23. oktoobri 2024. a korraldus nr 6-4/24/11-1 on täies ulatuses õigusvastane ja taotles selle tühistamist/kehtetuks tunnistamist ja põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kaebaja taotles ka vangla kohustamist lõpetada kõnealuse korralduse alusel kaebaja pereliikmetele ja lähedastele helistamise piiramine ja võimaldada helistamist jätkata tavalise praktika alusel, st tagada helistamistel telefoninumbrite vaba valimine.
3.S. Grossberg (edaspidi ka kaebaja) esitas 15. novembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla 23. oktoobri 2024. a korraldus nr 6-4/24/11-1 on õigusvastane ja see tuleb tühistada. Kaebaja palub keelata Tartu Vanglal korralduse nr 6-4/24/11-1 alusel telefoninumbrite blokeerimine ja kohustada tagada nendele helistamine, keelata Tartu Vanglal era- ja ametiasutuste numbritele helistamiste blokeerimine ja nende esitamise nõudmine enne helistamist ning kohustada tagama helistamine soovitud numbritele vabalt ja takistamatult. Kaebaja põhjendab, et helistamiste võimaldamist tuleb oodata mitu päeva või rohkemgi, enne kui number sisestatakse vastavasse programmi ja seda ei pruugita teha, sest ametnikele ei meeldi osad numbrid ning nii nendele helistamiseks luba ei väljastata. Näiteks toob kaebaja välja, et ta taotles helistamist 12. oktoobril 2024 (taotlus nr 2-24/2-2/11551), kuid luba väljastati vaid mõnele numbrile. Isegi oma õele ei lubatud helistada. Kaebaja leiab, et see riivab tema era- ja perekonnaelu puutumatust. Kaebaja vajab esialgse õiguskaitse kohaldamist tema õiguste kestvate rikkumiste lõpetamiseks ja sotsiaalsete sidemete säilitamiseks. Kaebaja arvates on see julm, et ta on Tartu Vanglas ainuke isik, kellele seda ranget meedet kohaldatakse ja see piirang on ebaproportsionaalne. Kaebaja arvates tekitab vangla oma tegevusega talle iga päev psüühilisi kannatusi ja ebameeldivusi, mis ei ole vangistusega kaasnevad paratamatused, vaid vanglaametnike poolt oma ametiseisundi kuritarvitamise tagajärg. Rikutud õigusi ei ole kaebaja arvates võimalik hiljem taastada ning neid ei korva ka ükski hüvitis. Kaebaja ei paikne tugevdatud järelevalvega üksuses ja ei vaja igapäevast tugevdatud järelevalvet, seega on kohaldatud piirangud ebaproportsionaalsed. Kaebaja leiab, et tema kaebuse tagastamine väheintensiivse riive põhjendusel ei oleks asjakohane. Kaebaja esitas ka riigilõivust vabastamise taotluse ja riigi õigusabi taotluse.
4.Tartu Vangla esitas 22. novembril 2024 vastusena kohtunõudele seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse osas, vaidlusaluse Tartu Vangla 23. oktoobri 2024. a korralduse nr 6-4/24/11-1 ning korralduse peale esitatud kaebaja vaide nr 1-11/24/260-1 ja selle täiendused, samuti üksuse juhi E. Tarkuse selgitused. Vangla andis teada, et kaebaja vaie nr 1-11/24/260-1 on käesoleval hetkel veel vangla menetluses ning menetlust lõpetavat lahendit välja antud ei ole. Ka ei ole käesolevaks hetkeks möödunud veel vaide lahendamiseks ettenähtud 30-päevane tähtaeg. Tartu Vangla on seisukohal, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav, kuna käesoleval ajal on vanglas pooleli vaidemenetlus seoses korraldusega nr 6-4/24/11-1. Andmete esitamise kohustus isikute kohta, kellega kinnipeetav suhtleb, ei ole pandud mitte vangla kui haldusorgani haldusakti alusel, vaid selline kohustus tuleneb kõrgemalseisvatest vangistust reguleerivatest õigusaktidest (VangS § 29 lõige 21, § 29 lõige 4, VSkE § 511 lõiked 1 ja 2). Õigusaktide täitmine ja nendest kinnipidamine on nii haldusorgani kui ka kinnipeetava kohustus ning kui vangla on asunud resoluutsemalt nõudma
3-24-3123 kehtivas korras sätestatud nõuete täitmist, ei saa pidada seda ilmselgelt õigusvastaseks. Asjaolu, et kaebaja on andmete esitamist puudutavas osas teistsugusel seisukohal, ei tähenda, et vangla ei tohiks kontrollida, kellega ta suhtleb ega nõuda VSkE § 511 lõikes 1 nimetatud andmete esitamist. Üksuse juht E. Tarkus on 22. novembril 2024 andnud kirjalikult selgitused selle kohta, kuidas kaebaja helistamine on korraldatud. Üksuse juhi selgitustest nähtub, et kui kaebaja esitab vanglale telefoninumbrid koos VSkE § 511 lõikes 1 nimetatud muude andmetega, siis kontrollitakse numbrid viivitamatult ära ning andmete korrektsuse korral lisatakse numbrid süsteemi lubatud numbrite hulka. Seega sõltub helistamisvõimalus kaebaja enda otsustest ja valikutest. Kui kaebaja esitab vanglale õiged andmed selle kohta, kellele ta helistada soovib, siis andmete kontrolli järgselt neile numbritele helistamiseks mingeid takistusi ei ole. Kui kaebaja on aga otsustanud VSkE § 51 1 lõikes 1 nimetatud andmeid mitte esitada, on see olnud tema enda otsus ja valik. Enne vaidlusaluse korralduse väljaandmist on kaebajale meelde tuletatud andmete esitamise kohustust ning selgitatud selle täitmata jätmisega kaasnevaid võimalikke tagajärgi. Üksuse juhi selgitusest nähtuvalt oli kaebaja keeldumise osas resoluutne, mistõttu pidas vangla põhjendatuks nõuda vaidlusaluse korraldusega andmete esitamist enne helistamist. Selleks andis vanglale aluse VSkE § 51 1 lõige 21. Kaebaja on esialgse õiguskaitse taotluses viidanud sotsiaalsete sidemete katkemisele ning era- ja perekonnaelu hävitamisele. Tartu Vangla hinnangul on selliste tagajärgede saabumine või nende ärahoidmine kaebaja enda võimuses ja sõltub tema enda otsustest ning valikutest. Õigete andmete esitamise korral ei ole takistusi ka telefoniga suhtlemiseks ega ohtu sotsiaalsete sidemete katkemiseks. Seega on kaebaja enese võimuses ära hoida võimalikke negatiivseid tagajärgi, mistõttu puudub põhjus ja vajadus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Seega ei saa viidatud korraldus kaasa tuua selliseid pöördumatult kahjulikke tagajärgi, mille tõrjumiseks oleks vajalik kohaldada esialgset õiguskaitset. Selleks ei anna alust asjaolu, et kaebaja peab tema suhtes välja antud korraldust õigusvastaseks. Selle üle, kas selline korraldus on õigusvastane või mitte, saab kohus otsustada halduskohtusse esitatud kaebuse sisulise menetluse käigus. Selle küsimuse lahendamine nagu ka kaebaja viidatud normide põhiseaduspärasuse kontroll ei saa toimuda esialgse õiguskaitse menetluse raames. Eeltoodust tulenevalt on Tartu Vangla seisukohal, et kaebaja taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei ole põhjendatud ja vangla palub jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kohus võtab esmalt seisukoha S. Grossbergi kaebuse menetlusse võtmise võimalikkuse osas (I) ning seejärel lahendab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (II) ja viimasena riigi õigusabi taotluse (III). I
6.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 2 lõikest 4 tulenevalt tõlgendab kohus kaebust vastavalt kaebaja tahtele. Kuigi kaebaja on pealkirjastanud oma kohtule esitatud pöördumise taotlusena, käsitleb kohus seda siiski esialgse õiguskaitse taotlust sisaldava kaebusena, kuna kaebaja on väljendanud tahet, et kohus Tartu Vangla 23. oktoobri 2024. a korralduse nr 6-4/24/11-1 tühistaks ja kohustaks vanglat tagama talle helistamistel telefoninumbrite vaba valimine, st mitte nõudma kaebajalt andmete esitamist selle kohta, kellele ta helistada soovib. Lisaks on kaebaja palunud kohtul tema kaebust mitte tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel.
3-24-3123
7.Kohus leiab, et kaebus tuleb kaebajale tagastada HKMS § 121 lõike 1 punkti 4 alusel, mille kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
8.HKMS § 47 lõike 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kaebaja tühistamis- ja kohustamisnõude lahendamiseks on kohustuslik kohtueelne menetlus ette nähtud VangS § 11 lõikes 5, mille kohaselt on kinnipeetaval, arestialusel või vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav, arestialune või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud.
9.Kohus hindab kaebuse lubatavust selle esitamise seisuga. Kaebaja küll on esitanud Tartu Vanglale vaide seoses korraldusega nr 6-4/24/11-1, kuid Tartu Vangla sõnul on kaebaja vaie käesoleval hetkel veel menetluses ning menetlust lõpetavat lahendit välja antud ei ole. VangS § 11 lõike 7 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. Kaebaja esitas kõnealuse vaide 27. oktoobril 2024. Seega ei onud vaide lahendamise 30-päevane tähtaeg kaebuse esitamise seisuga veel saabunud ning see tähtaeg ei ole veel ka praeguse määruse tegemise ajal saabunud. Kohus märgib, et enne seda, kui ei ole selge vaidemenetluse lõpptulemus, on kohtusse pöördumine ennatlik.
10.Eeltoodust tulenevalt ei saa praeguse kaebuse nõuete osas VangS § 11 lõikes 5 sätestatud kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikku korda läbituks lugeda ning kaebus ei ole tulenevalt HKMS § 47 lõikest 1 kohtus lubatav. Seetõttu tagastab kohus S. Grossbergi kaebuse HKMS § 121 lõike 1 punkti 4 alusel.
11.Vastavalt HKMS § 43 lõikele 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
12.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust kaebuse esitamisel tasumisele kuuluvast riigilõivust vabastamiseks ning see taotlus jääb läbi vaatamata. II
13.Kaebaja on esitanud kaebuses esialgse õiguskaitse taotluse. Kohus mõistab, et kaebaja taotleb esialgse õiguskaitse korras Tartu Vangla kohustamist tagama kaebajale helistamine selliselt, et enne helistamist ei peaks ta vanglale esitama andmeid selle kohta, kellele ta helistada soovib (HKMS § 251 lõike 1 punkt 3).
14.HKMS § 249 lõike 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab sarnaselt, et esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada ka vaidemenetluse ajal. Kohus tagastab praegusel juhul küll kaebuse, mistõttu puudub kohtumenetlus, mille raames saaks esialgset õiguskaitset taotleda, kuid kuna kaebajal on esialgse õiguskaitse taotluse asjaoludega seoses käimas vaidemenetlus, siis saab esialgse õiguskaitse taotluse siiski lubatavaks lugeda.
3-24-3123
15.Esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tuleb vastavalt HKMS § 104 lõikele 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lõikele 6 tasuda riigilõivu 20 eurot. Kaebaja on esitanud kohtule menetlusabi taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumise kohustusest. Esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivust vabastamise taotluse lahendamiseks võtab kohus HKMS § 62 lõike 2 alusel haldusasja materjalide juurde kaebaja vanglasisese vabakasutuskonto väljavõtte ajavahemiku 15. juuli 2024 kuni 14. november 2024 kohta. Konto väljavõttelt nähtub, et kaebaja ei suudaks oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid summas 20 eurot tasuda (HKMS § 112 lõike 1 punkt 1, Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-35-15). Seega on riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused täidetud. Kohus leiab, et olukorras, kus esialgse õiguskaitse taotlus tuleb lahendada kiiresti (HKMS § 252 lõige 1) ja kohus võib kohaldada esialgset õiguskaitset ka omal algatusel (HKMS § 249 lõige 1), ei ole praegusel juhul otstarbekas analüüsida menetlusabi taotluse lahendamisel esialgse õiguskaitse taotluse perspektiivikust. Seetõttu annab kohus kaebajale tema maksevõimetuse tõttu menetlusabi ja vabastab ta HKMS § 110 lõike 1 punkti 1 alusel esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumisest ning lahendab järgnevalt esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt.
16.Tulenevalt HKMS § 249 lõikest 1 võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lõike 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
17.Kohus märgib, et esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasneks praegusel juhul sisuliselt põhivaidluse äraotsustamine. Võimalikus kohtumenetluses jõustunud lõpplahendini jõudmise aeg ei ole ette prognoositav, mistõttu saavutaks kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamise korral sisuliselt oma eesmärgi. Sellist olukorda tuleb kohtupraktikas kujunenud seisukohtade kohaselt üldjuhul vältida. Juhul, kui esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasneb põhivaidluse äraotsustamine, on esialgse õiguskaitse vajaduse lävend kõrgem ning taotluse rahuldamiseks peab isikul esinev vajadus olema ülekaalukas (vt Riigikohtu 22. septembri 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-59-14, punkt 19). Esialgse õiguskaitse vajadus tähendab ennekõike ohtu, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel saabuvad isiku jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega isiku jaoks mingeid pöördumatuid või hiljem raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega.
18.Kohus ei pea praegusel juhul põhjendatuks esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel põhivaidlust ette ära otsustada ning kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust rahuldada. VangS § 28 lõike 3 järgi võib piirata kinnipeetava õigust kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele, kui see ohustab vangla julgeolekut või korda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga. VSkE § 511 lõike 21 kohaselt võib direktori volitatud ametnik otsustada, et kinnipeetavad on kohustatud vanglale esitama isikute andmed, kellele nad soovivad helistada, enne helistamist. Tartu Vangla 23. oktoobri 2024. a korraldusega nr 6-4/24/11-1 kohustati VSkE § 51 1 lõike 21 alusel alates 24. oktoobrist 2024 kaebajat esitama andmed, kellele kinnipeetav soovib helistada, enne telefonikõnede tegemist. Kohtu hinnangul ei esine kaebajal ülekaalukat esialgse õiguskaitse vajadust helistada ilma, et ta edastaks eelnevalt vanglale andmeid teostatavate telefonikõnede kohta. Helistamise õigus vanglas ei ole piiramatu ning seda isegi olukordades, mis puudutavad helistamist VangS § 28 lõikes 3 nimetatud isikutele ja asutustele. Telefonikõnede kohta vanglale andmete esitamine ei saa kaebajale tekitada niivõrd
3-24-3123 ülemääraseid ebamugavusi, et see õigustaks juba vaidemenetluse ajal esialgse õiguskaitse kohaldamist. Tartu Vangla on kinnitanud, et kaebajal ei ole õigete andmete esitamise korral takistusi telefoniga suhtlemiseks ega ohtu sotsiaalsete sidemete katkemiseks.
19.Lisaks ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud avalikust huvist lähtuvalt. VangS § 28 lõikest 3 tulenevalt ei saa kinnipeetav nõuda piiramatut õigust helistada soovitud numbritele. Kuivõrd kõnesid teostavad ametnikud peavad vangla julgeoleku tagamiseks olema veendunud, et kaebaja poolt taotletud telefoninumbrile helistamine on lubatav ehk kaebaja teeb telefonikõne isikule, kellele on lubatud helistada, on selleks vajalik kaebaja poolt vastavate andmete esitamine vanglale enne telefonikõnede teostamist. Asjaoludest ei nähtu, et vangla oleks piiranud kaebaja telefoni kasutamist põhjendamatult.
20.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kaebajal puudub ülekaalukas vajadus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, mistõttu jääb esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. III
21.Kaebaja on esitanud riigi õigusabi taotluse, mida kohus mõistab selliselt, et kaebaja soovib saada riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses vastavalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punktile 5. Kaebaja märgib, et tal puudub sissetulek ja ta ei suuda advokaati palgata. Kaebaja sõnul on tema esitatud kaebuste hulk niivõrd suur, et tal on raske materjalides orienteeruda.
22.RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lõikes 1 on sätestatud alused, mil riigi õigusabi ei anta vaatamata taotleja majanduslikule olukorrale. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi.
23.Kohus leiab, et kaebaja on võimeline ise halduskohtumenetluses osalema. Käesolevas asjas on kaebaja esitanud iseseisvalt halduskohtule kaebuse ja vanglale vaide. Nagu kaebaja ka ise välja tõi, siis ei ole ta halduskohtumenetluses kogenematu ning on ka varasemalt suutnud kohtule iseseisvalt kaebusi, sh määruskaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Asjaolu, et kaebajal on pooleli palju vaidlusi, ei tingi kohtu hinnangul seda, et kaebaja ei oleks ise võimeline oma õigusi kaitsma. Kohus märgib täiendavalt, et halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, õigusnormid ja asjakohase kohtupraktika välja kohus enda initsiatiivil ning isiku õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip.
24.Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 alusel rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.