Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. oktoober 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1976
Haldusasi
X. X. X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18. augusti 2022. a otsuse nr 15.2-9/313-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata tema taotlus uuesti läbi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20. märtsi 2023. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X. X, esindajad v.adv Toomas Pikamäe ja v.adv Tambet Toomela Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja T.D
Menetluse alus ringkonnakohtus
X. X. X-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X. X. X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20. märtsi 2023. a otsus haldusasjas nr 3-22-1976 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. detsembril 2024 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-22-1976 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X. X (sünd. XX.XX.XXXX Ameerika Ühendriikides) esitas Eesti Vabariigi Suursaatkonnas Londonis 21.03.2022 esmakordse taotluse väljastada temale Eesti kodaniku pass ja isikutunnistus. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) võttis taotluse 26.04.2022 menetlusse. Isik soovis Eesti kodakondsusesse kuulumist tõendada oma isa C. Y -i (sünd. 01.12.1957 Ameerika Ühendriikides) ning isaema Y. X-i (neiupõlvenimi Y. X, sünd. 16.08.1929 Eestis) kaudu.
2.Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 18.08.2022 otsusega nr 15.2-9/313-1 isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 12 lg 1, § 15 lg 4, § 19 p 1 ja § 21 alusel X. X. Xile Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest, kuna ta ei ole Eesti kodanik. Kodakondsuse seaduse (KodS) § 5 lg 1 p 1 kohaselt omandab Eesti kodakondsuse sünniga laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses. PPA tuvastas, et Y. X (Y. X) vabastati Eesti Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsusega koos vanematega Eesti kodakondsusest 02.11.1939, mistõttu ei saanud tema 1957. a-l sündinud poeg ema kaudu omandada Eesti kodakondsust sünniga ja X. X. X ei saanud omandada Eesti kodakondsust sünniga oma isa C. Y -i kaudu. Kodakondsusest vabastamine toimus vastavalt Eesti ja Saksamaa 15.10.1939 sõlmitud erilepingule ning isiku sooviavalduse alusel. Kuna Y. X oli 1939. a-l alaealine, siis esitas sooviavalduse tema Eesti kodakondsusest vabastamiseks tema vanem ja kodakondsusest vabastamise otsus ei ole tühine. Sünnijärgsest Eesti kodakondsusest on isikuid nende sooviavalduse alusel võimalik vabastada. Taotleja poolt esitatud Olev Liiviku 22.06.2022 koostatud „Eksperthinnang Teise maailmasõja ajal baltisakslaste Saksamaale ümberasumisega seotud ajalooliste ja sotsiaalsete aspektide kohta“ ei anna PPA-le alust eirata kehtivaid õigusakte (KodS § 5). PPA lähtub asjaolust, et Eesti Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsus on kehtiv.
3.X. X. X esitas Tallinna Halduskohtule 19.09.2022 kaebuse PPA 18.08.2022 otsuse nr 15.2-9/313-1 tühistamiseks ning Eesti Vabariigi kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmise taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Osas, milles KodS ei võimalda Eesti kodakondsust omandada ega taastada sellise isiku järeltulijal, kes kaotas Eesti kodakondsuse võõrriigi anneksiooni ja okupatsiooni tõttu, on KodS vastuolus põhiseaduse (PS) § 8 lg-ga 1 koostoimes PS §-ga 3 ja § 13 lg-ga 2. Kaebajal on õigus taotleda Eesti kodakondsuse taastamist PS § 8 lg 2 alusel. Kuna normi tõlgendamisel tuleb mh arvestada selle tekkelugu, siis laieneb see säte ka alaealisena Eesti kodakondsuse kaotanud isiku järeltulijatele (vt Põhiseaduse Assamblee 29.11.1991, 06.12.1991 ja 14.02.1992 stenogrammid). Kaebaja isaema ei lahkunud koos vanematega Eestist ega loobunud Eesti kodakondsusest vabal tahtel, vaid selle tingis hirm NSV Liidu okupatsiooni ees. KodS § 16 lg 2 ja § 17 lg 2 on vastuolus PS § 8 lg-ga 2 osas, milles need näevad ette, et Eesti kodakondsuse taastamist taotlev isik peab loobuma senisest kodakondsusest ja/või peab elama püsivalt Eestis. PS § 8 lg 5 ei võimalda KodS-s kehtestada tingimusi, mis on vastuolus PS § 8 lg-tega 1–4. Nn optantide olukord ei ole kaebaja olukorraga võrreldav. Alternatiivselt leiab kaebaja, et ta on sünnijärgne Eesti kodanik, sest kaebaja isaema kaotas Eesti Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsusega Eesti kodakondsuse õigusvastaselt. Eesti ei olnud selle otsuse tegemise ajal suveräänne riik ning otsus tehti 15.10.1939 erilepingu alusel Natsi-Saksamaa survel ehk 2(9)
3-22-1976 NSV Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel 23.08.1939 sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti täitmiseks. Eesti Vabariigi ja Saksa Riigi 15.10.1939 sõlmitud „Protokoll Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise kohta“ (RT II 1939, nr 17, art 29) on vastuolus rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetega ja tühine. Kaebaja isaema vabastamine Eesti kodakondsusest ei olnud kooskõlas sel ajal kehtinud kodakondsuse seadusega (RT 1938, nr 39, art 357) ning ei jõustunud kunagi, sest ta ei saanud esitada tõendit Saksa kodakondsusesse vastuvõtmise kohta. Kaebaja isaema jäi ümberasumise tagajärjel kodakondsusetuks. Protokolli ei sõlminud Vabariigi Valitsus, nagu nägi ette sel ajal kehtinud KodS § 19, vaid Eesti Vabariigi poolt on sellele alla kirjutanud Vabariigi Presidendi esindaja.
4.PPA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja taotluse lahendamisel on lähtutud kehtivast KodS-i redaktsioonist, mille kohaselt omandatakse Eesti kodakondsus sünniga ja kodakondsust on võimalik taastada isikul, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse. KodS ei ole PS §-ga 8 vastuolus. Kuna kaebaja ei saa olla sünnijärgne Eesti kodanik, siis puudus alus temale passi ja isikutunnistuse väljastamiseks. Kaebajal ei ole võimalik kodakondsust ka taastada, sest kaebaja ise ei ole alaealisena Eesti kodakondsust kaotanud. Õigus kodakondsuse taastamisele olnuks üksnes kaebaja isaemal.
5.Tallinna Halduskohus jättis 20.03.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidluse all on üksnes kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kaebaja ei saa praeguses asjas kaitsta oma lähisugulaste õigusi ka juhul, kui tegemist oli erakordselt ebaõiglase olukorraga. Samuti ei saa kaebaja taotleda kaebetähtaja ennistamist või muul viisil vaidlustada haldusakte või toiminguid, mille vaidlustamise võimalused möödusid juba ammu enne tema sündi. Eesti halduskohtus ei ole võimalik vaidlustada ka Saksamaa tegevust või tegevusetust (nii praegu kui ka minevikus). Kaebaja on Ameerika Ühendriikide kodanik ja elab Suurbritannias. Kaebaja ei ole seega olnud ega muutunud kodakondsusetuks ning Eesti ei ole tema elukohajärgne riik. Vaidlust ei ole, et kaebaja põlvneb Y. X-ist (Y. X). Rahvusarhiivi 06.10.2020 teatise järgi vabastati Eesti Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsusega Y. X (Y. X) ja tema vanemad 02.11.1939 Eesti kodakondsusest (RTL 1940, nr 14, lk 128). Selle aluseks oli KodS § 19 ja 15.10.1939 sõlmitud protokolli art I. Kõnealuse protokolli art I sätestas erisuse KodS §-st 21, mille kohaselt kodakondsusest vabastamise otsus jõustub päevast, mil kodakondsusest vabaneja esitab tõendi, et ta on teise riigi kodakondsusse vastu võetud. Viimase tõendi asemel nähti art I lg-s 7 ette, et avaldus varustatakse Saksa Riigi märkusega, et Saksa Valitsus nõustub avalduses märgitud isikud võtma vastu Saksa Riigi kodakondsusse. Halduskohus ei saa lahendada kaebaja võimalikku nõuet Saksamaa vastu. Kaebaja isa on selgitanud, et kolis perega 1939. a novembris Posenisse, seega sai lahkumine toimuda juba enne 30.11.1939 otsuse vormistamist. Kui kaebaja esivanemad vabastati Eesti kodakondsusest enne KodS §-s 21 sätestatud tähtaega, on see siiski haldusakti õiguspärasuse, mitte kehtivuse küsimus. Kuivõrd kaebaja isaema vabastati Eesti kodakondsusest Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsuse alusel (st kooskõlas KodS §-ga 19), siis ei ole asjakohane väide, et protokolli ei sõlminud Vabariigi Valitsus. Kaebaja vanavanemate perekond oli küll erakordselt keerulise valiku ees, kuid see ei muuda 30.11.1939 otsust ega 15.10.1939 protokolli tühiseks. Sisuliselt lõi protokoll täiendava, lihtsustatud võimaluse Eesti kodakondsusest välja astumiseks ning see oli selgelt nähtud ette võimaluse, mitte kohustusena. Kaebaja vanavanavanematel oli võimalik jääda Eestisse ja kodakondsusest mitte loobuda või valida kodakondsusest loobumiseks tavapärane viis, oodates ära teise riigi poolt kodakondsuse andmine. Eestist põgeneti ka ilma kodakondsusest loobumata. Raske valik keerulises olukorras ei muuda tehtud valikut tühiseks toonase administratiivmenetluse seaduse (RT 1936, nr 4, art 25) ega ka kehtiva haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 kohaselt (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018 otsus 3(9)
3-22-1976 nr 3-16-1452, p 13). Isikute menetluslikud tahteavaldused ei muutu sisutuks, kui Eesti kodakondsuse säilitamine või enda ja pere elu säästmine muul viisil olnuks keeruline või lausa võimatu. Kohus ei kontrolli asja lahendamisel, mis ajenditel Eesti Vabariik 15.10.1939 protokolli sõlmis ning mis oli Saksa Riigi eesmärk protokolli sõlmimisel. Protokollis ei sisaldu tingimusi, mis viitaksid vastuolule Viini konventsiooniga. Kaebaja seisukoht Eesti Vabariigi suveräänsuse kaotamisest juba 1939. a-l kaldub kõrvale üldlevinud ajalookäsitlusest, mille järgi katkes Eesti suveräänsus de facto 1940. a juunis. Lepingu kehtivust ei saa kahtluse alla seada vaid seetõttu, et leping näib ebaõiglane või ebamõistlik või riigil puudus lepingu sõlmimisel tugev positsioon. PS § 8 lg 2 sõnastus ei toeta kaebaja käsitust, et see laieneb ka alaealisena Eesti kodakondsuse kaotanute järeltulijatele, kui nad kaotasid kodakondsuse Eesti okupeerimise tõttu. Siinsel juhul oli kodakondsuse kaotamise aluseks lisaks isikute tahteavaldus, mitte ühegi okupatsioonivõimu tegevus. Kuna põhiseaduse andjaks on rahvas, siis ei saa põhiseaduse andja tahtena eelkõige käsitada Põhiseaduse Assamblees väljendatut, vaid lähtuda tuleb sellest, kuidas pidi keskmine mõistlik kodanik põhiseadust vastu võttes normist aru saama. Säte ei sisalda okupatsiooni tõttu Eesti kodakondsuse kaotanute järeltulijatele kodakondsuse taastamise õigust. Norm ei ole ka mitmeti mõistetav ega sisalda lünka. Seletuskirja või eelnõu koostajate aruteludega ei saa anda normile tähendust, mida selle tekst ei toeta. Seda kinnitab ka PS § 8 lg 2 (varasemates eelnõudes § 4 lg 2) kujunemine. Algselt lähtusid normid Eesti kodakondsuse säilimisest, kuid 13.12.1991 redaktsioonis kaotati igasugune seos okupatsiooni, annekteerimise või sõjaga ning loodi Eestist lahkunud kodanikele ja nende järglastele õigus säilitada või taastada Eesti kodakondsus (vt ka Põhiseaduse Assamblee 29.11.1991 ja 06.– 07.12.1991 istungite stenogrammid). Hiljem toimus normi kitsendamine, mis ei ole üheselt jälgitav, kuid taastamise õigus jäeti üksnes alaealistele ja puuduvad mistahes viited järeltulija õigusele taastada esivanema poolt juba varem kaotatud kodakondsust. Põhiseaduse Assamblee 14.02.1992 istungi stenogrammis on selgitatud, et suur osa jäeti kodakondsuse seaduse (s.o seadusandja) reguleerida. Seega ei nähtu soovi säilitada põhiseadusega Eesti kodakondsus okupatsiooni eel lahkunutele ja nende järeltulijatele. Kohus saaks (põhi)seadusandja tahtesse sekkuda üksnes erandlikel juhtudel, kui ohus on mõni muu oluline põhiõigus. Praegu sellist põhiõiguse riivet ei nähtu. Kuna PS § 8 lg-t 2 ei ole võimalik tõlgendada kaebaja soovitud viisil, siis ei ole kehtiv KodS sellega ka vastuolus. Õigus kodakondsusele ei ole päritav, vaid kodakondsus kui staatus kandub järeltulijatele edasi. Küll ei ole järeltulijale võimalik samamoodi edasi anda menetluslikke õiguseid kodakondsuse saamisel, taotlemisel või taastamisel. Sellest, et lapselaps soovib, et tema vanaema vanemad ei oleks Eesti kodakondsusest loobunud, ei saa teha järeldusi kaebaja vanaema tahte kohta. Samuti ei saa kaebaja isaema võimalik tahe taastada Eesti kodakondsus kanduda üle tema lapselapsele (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2022 otsus nr 3-20-2498, p 14). Ei saa eeldada, et vanemad on teinud Eesti kodakondsusest loobudes vale valiku, mis tuleb igal juhul ümber vaadata. Ka siis, kui kaebajal oleks vanaema õigusjärglasena õigus kodakondsuse taastamisele PS § 8 lg 2 alusel, ei ole täidetud KodS §-de 16 ja 17 tingimused, sh eelkõige on täitmata KodS § 16 lg-s 2 sätestatud tingimused. PS § 8 lg 2 ja KodS § 16 lg 1 on teadvalt sätestatud universaalsetena – s.o igaühel, kes on kaotanud määramata ajal Eesti kodakondsuse, on õigus selle taastamisele. Seadusandja võib PS § 8 lg 5 alusel seada kitsendusi ja piiranguid, kuni sellega ei piirata kodakondsusega seotud õiguste tuuma. Nõue elada Eestis ja loobuda muust kodakondsusest ei riiva kodakondsuse taastamise põhiõiguse tuuma. Kohus ei võta siin seisukohta, kas juhul, kui alaealine kaotas sünnijärgse kodakondsuse, tuleb taastatud kodakondsus lugeda sünnijärgseks ning seega jätta muust 4(9)
3-22-1976 kodakondsusest loobumine nõudmata. Taastamine ei ole võrdväärne ka kodakondsuse saamisega, sest sisuliselt nõutakse isikult formaalsete tingimuste täitmise kõrval üksnes muust kodakondsusest loobumist ning püsivalt Eestis viibimist. Viimane nõue lähtub eeldusest, et Eesti kodakondsuse taastaja soovib reaalselt oma elu Eestiga siduda. Siinses asjas puudub vajadus täpsemalt analüüsida püsivalt Eestis elamise nõude proportsionaalsust, kuna kaebaja ei väida, et ta oleks üldse mingil ajal Eestis pikemalt viibinud või omaks Eestiga muud tihedat sidet (vt ka õiguskantsleri 04.07.2012 ettepanek nr 17). Kokkuvõttes on vaidlustatud otsus õiguspärane. Vastustajal tuli lähtuda kehtivast seadusest ning tal puudub võimalus jätta seadus täitmata ka siis, kui see võib olla põhiseadusvastane. Seetõttu ei pidanud otsus sisaldama ka kohtuotsusega võrreldavat ajaloolist või põhiseaduspärasuse analüüsi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X. X. X palub 19.04.2023 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Peamisteks vaidlusküsimusteks on: 1) kas PS § 8 lg 2 võimaldab Eesti kodakondsust omandada või taastada Eesti kodaniku, kes kaotas Eesti kodakondsuse võõrriigi okupeerimise ja anneksiooni tõttu, järeltulijal ning kas KodS on selles osas põhiseaduspärane; 2) kas kaebaja vanaema Y. X (Y. X) kaotas Eesti kodakondsuse õiguspäraselt ja kas ebaõigus saab luua õigust. Kaebaja on seisukohal, et PS § 8 lg 2 võimaldab Eesti kodakondsust omandada või taastada mh Eesti kodaniku, kes kaotas Eesti kodakondsuse võõrriigi okupeerimise ja anneksiooni tõttu, järeltulijal ning KodS on selles osas põhiseadusvastane. Põhiseaduse koostajate eesmärk PS § 8 sõnastamisel nähtub Põhiseaduse Assamblee stenogrammidest, millest on põhiseaduse normide tõlgendamisel korduvalt lähtunud ka Riigikohus. PS § 8 (algselt § 4) mõte on leitav 29.11.1991, 06.12.1991, 07.02.1992 ja 14.02.1992 istungite stenogrammidest ning Põhiseaduse Assamblee hilisemate istungite stenogrammidest ei nähtu, et oleks soovitud jätta Eesti kodaniku, kes kaotas kodakondsuse Eesti annekteerimise või okupeerimise tõttu, järeltulijad ilma õigusest omandada või taastada Eesti kodakondsus. Riigikohus ei ole põhiseaduse tõlgendamisel lähtunud sellest, kuidas pidi keskmine mõistlik kodanik põhiseadust vastu võttes normist aru saama. Põhiseadus võeti vastu 28.06.1992 rahvahääletusel, millel tuli vastata küsimusele: „Kas kiidate heaks Põhiseaduse Assamblee poolt esitatud uue põhiseaduse?“ Seega rõhutati ka rahvahääletusel, et uue põhiseaduse koostas Põhiseaduse Assamblee. Halduskohtu seisukoht, et PS tõlgendamisel tuleb lähtuda sellest, kuidas pidi keskmine mõistlik kodanik põhiseadust vastu võttes normist aru saama, ei põhine seadusel. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja vanaema perekond loobus Eesti kodakondsusest ning lahkus Eestist poliitilise ja/või sõjapõgenikuna. Põhiseaduse Assamblee stenogrammid ei kinnita seisukohta, et Eesti kodakondsuse taastamise või omandamise õiguse saamiseks pidi Eesti kodanik Eestist põgenema aastatel 1940–1944. Põhiseaduse Assamblee stenogrammid ei kinnita samuti, et PS § 8 lg 2 laieneb vaid neile, kes olid Eestist okupatsiooni või anneksiooni tõttu lahkumise ajal Eesti kodanikud, st ei olnud Eesti kodakondsusest varem loobunud. Vastupidisel juhul ei sõltuks Eesti kodakondsuse omandamise või taastamise õigus isikut ähvardavast faktilisest olukorrast (sõda ja vägivald), vaid tema õiguslikust staatusest (nt Eesti NSV Riigivolikogu 25.08.1940 otsusega vastu võetud Eesti NSV Konstitutsiooni § 18 lg 1 järgi oli iga ENSV kodanik ühtlasi NSVL-i kodanik). Halduskohtu hinnangud Põhiseaduse Assamblee stenogrammidele ei ole kooskõlas nende sisu ja eesmärkidega. Stenogrammidest ei nähtu sedagi, et põhiseaduse koostajad oleksid pärast 13.12.1991 soovinud jätta Eesti kodaniku, kes kaotas kodakondsuse Eesti okupeerimise ja anneksiooni tõttu, järeltulijaid ilma õigusest omandada või taastada Eesti kodakondsus. Kaebaja ei ole väitnud, et PS § 8 lg-s 2 sätestatud õigus kodakondsuse taastamisele on päritav, vaid ta väidab, et tal on PS § 8 lg-st 2 tulenev õigus kodakondsuse taastamisele. 5(9)
3-22-1976 PS § 8 lg 2 sätestab absoluutse õiguse ning KodS § 16 lg-s 2 ja § 17 lg-s 2 sätestatud kohustused ei tulene põhiseadusest, mistõttu on nimetatud normid PS § 8 lg-ga 2 vastuolus. Seda kinnitab õiguskantsleri 23.07.2008 märgukiri nr 6-1/080515/00805182. Ebaõige on kohtu seisukoht, et PS § 8 lg 5 võimaldab seadusandjal kehtestada kitsendusi ja piiranguid ning KodS § 16 lg 2 ja § 17 lg 2 ei riiva kodakondsuse taastamise põhiõiguse tuuma. Halduskohus ei ole arvestanud, et PS § 8 lg 2 on absoluutne õigus, mida ei saa KodS § 16 lg 2 ja § 17 lg 2 alusel piirata. KodS (sh § 5 lg 1 ja § 16 lg 1) ei võimalda Eesti kodakondsust anda ega taastada Eesti kodaniku, kes kaotas Eesti kodakondsuse võõrriigi okupatsiooni ja anneksiooni tõttu, järeltulijatele. Seega ei vasta KodS nimetatud osas PS § 8 lg-le 2 ja on põhiseadusvastane, rikkudes PS § 8 lg-t 1 ja ühtlasi PS § 13 lg-t 2 koosmõjus PS § 8 lg-ga 2. Kaebaja vanaema Y. X (Y. X) kaotas Eesti kodakondsuse kehtetult ja õigusvastaselt, mistõttu on kaebajal õigus nõuda Eesti kodakondsuse omandamist või taastamist. PS § 8 lg 2 kohaldamisel omab tähtsust vaid see, kas kaebaja vanaema kaotas Eesti kodakondsuse välisriigi okupatsiooni või anneksiooni tõttu. Halduskohus nõustus, et perekond oli erakordselt keerulise valiku ees ning neil oli põhjust Nõukogude Liidu okupatsiooni karta. Seega on täidetud PS § 8 lg-s 2 sätestatud Eesti kodakondsuse taastamise tingimused ning asjakohatud on halduskohtu arutlused sellest, et kaebaja ei saa kaitsta oma lähisugulaste õigusi, halduskohtus ei lahendata kaebusi välisriigi võimude tegevuse peale, kaebaja on Ameerika Ühendriikide kodanik ja ei ela Eestis, 15.10.1939 protokoll ja 30.11.1939 otsus on kehtivad, kaebaja esivanematel oli võimalik jääda Eestisse või loobuda kodakondsusest tavapärases menetluses, Nõukogude Liit okupeeris Eesti alles 1940. a juunis. Need väited ei oma PS § 8 lg 2 kohaldamise seisukohalt tähtsust. Eestist ümberasunud baltisakslaste näol oli faktiliselt tegemist sõjapõgenikega (vt selle kohta O. Liiviku eksperthinnang). Eestist lahkumise otsus ei olnud vabatahtlik, vaid põhjustatud tegelikust hirmust NSV Liidu vägede ja tõenäoliselt kaasneva tagakiusamise ees. Halduskohus nõustus, et faktiliselt olid ka 1939. a-l ümberasunud pagulased. Y. X-i (Y. X) ja tema vanemate juhtumi hindamisel on oluline võtta arvesse, et nad jäid ümberasumise tagajärjel kodakondsusetuks (seda tõendab Y. X-ile Saksamaal 1951. a-l antud välispass), kuigi ümberasujate avaldustest nähtuvalt ei loobunud nad lihtsalt Eesti kodakondsusest, vaid soovisid ühtlasi astuda Saksa kodakondsusesse. Olukorras, kus Y. X (Y. X) ei saanudki kunagi Saksa kodakondsust, ei ole õigusriigis võimalik teha järeldust, et tema Eesti kodakondsusest vabastamine sellele vaatamata kehtis. Rahvusvahelises õiguses kehtib mh kodakondsusetuse vältimise printsiip. Sisuliselt on Eesti Vabariik ja Natsi-Saksamaa ümberasujaid ühiselt petnud. Eesti ei saa demokraatliku õigusriigina tunnustada ja pidada õiguspäraseks seda, et alaealine sünnijärgne Eesti kodanik jääb pettuse teel mitte ainult ilma Eesti kodakondsusest, vaid sootuks kodakondsusetuks. Kuna Y. X-i vabastamine Eesti kodakondsusest oli kehtetu, siis säilis tal Eesti kodakondsus elu lõpuni. Sel põhjusel on kaebajal õigus nõuda Eesti kodakondsuse taastamist. Ebaõigus ei saa luua õigust ega jätta kaebajat ilma Eesti kodakondsusest, mille tema vanaema kaotas õigusvastaselt.
7.PPA palub 16.05.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus on väga põhjalikult selgitanud, et PS § 8 lg-t 2 ei ole võimalik tõlgendada kaebaja soovitud viisil ja seetõttu ei ole kehtiv KodS põhiseadusvastane. Samuti on kohus põhjendanud, et Eesti kodakondsusest loobumine oli kaebaja vanavanavanemate valik ja keeruline olukord ei muutnud seda tühiseks. PS § 8 lg 2 sõnastus on selge ning ei toeta kaebaja käsitust, et norm kehtib ka alaealisena Eesti kodakondsuse kaotanute järeltulijatele, kes kaotasid kodakondsuse Eesti okupeerimise tõttu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6(9)
3-22-1976
8.Asjas on vaidlustatud PPA 18.08.2022 otsus nr 15.2-9/313-1, millega keelduti kaebajale tema 21.03.2022 taotluse alusel Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest põhjusel, et kaebaja ei ole Eesti kodanik (st dokumendi väljaandmisest tuli ITDS § 12 lg 1 järgi keelduda, sest täitmata olid ITDS § 19 p-s 1 ja § 21 lg-s 1 sätestatud alused). Kaebuses on esitatud nõuded PPA 18.08.2022 otsus tühistada ja kohustada PPA-d vaatama kaebaja 21.03.2022 taotlus uuesti läbi. Kaebaja on haldusmenetluses väljendanud seisukohta, et ta on sünnijärgne Eesti kodanik, kuna tema isaema Y. X-i (Y. X) vabastamine Eesti kodakondsusest Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsusega ei saanud olla kehtiv (vt 19.09.2022 kaebuse lisad 5–6). Kohtumenetluses on kaebaja seevastu pakkunud välja kaks alternatiivset käsitlust: 1) kaebaja on sünnijärgne Eesti kodanik; 2) kaebajal on õigus tema isaema Y. X-i (Y. X) poolt alaealisena kaotatud Eesti kodakondsuse taastamisele.
9.Ringkonnakohtu hinnangul väljub küsimus kaebaja õigusest kodakondsuse taastamisele praeguse vaidluse eseme (HKMS § 41 lg-d 1 ja 2) piiridest. PS § 8 lg 2 näeb ette, et igaühel, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse, on õigus selle taastamisele. PS § 8 lg 5 kohaselt Eesti kodakondsuse saamise, kaotamise ja taastamise tingimused ning korra sätestab kodakondsuse seadus. KodS § 16 lg 1 järgi on igaühel, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse, õigus selle taastamisele. Eesti kodakondsust taastada sooviv isik peab elama püsivalt Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel (KodS § 16 lg 2) ning ta peab tõendama, et ta on vabastatud senisest kodakondsusest või vabastatakse sellest Eesti kodakondsuse saamise tõttu või ta on tunnistatud kodakondsuseta isikuks (KodS § 17 lg 2). KodS § 17 lg 1 sätestab, et Eesti kodakondsuse taastamiseks esitab isik taotluse, millele lisab Eesti kodakondsuse taastamise otsustamisel tähtsust omavaid asjaolusid tõendavad dokumendid (vt ka siseministri 18.12.2015 määruse nr 74 „Kodakondsuse seaduses sätestatud menetlustes esitatavate andmete ja dokumentide loetelu“ (määrus nr 74) §-d 4, 5, 9 ja 13). Vaatamata sellele, et taotlus Eesti kodakondsuse taastamiseks esitatakse PPA-le (vt Vabariigi Valitsuse 19.11.2015 määruse nr 119 „Kodakondsuse seaduses nimetatud volitatud valitsusasutuste määramine“ § 1 lg 1; määruse nr 74 § 2 lg 2) ning samaaegselt kodakondsuse taastamise taotlemisega on võimalik taotleda ka isikutunnistuse ja Eesti kodaniku passi väljaandmist (vt määruse nr 74 § 3), ei saa kaebaja 21.03.2022 taotlust Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse andmiseks ühtlasi käsitada Eesti kodakondsuse taastamise taotlusena. Eesti kodakondsuse taastamine toimub KodS §-des 18–21 ja määruses nr 74 sätestatud menetluskorras ning taotluse läbivaatamise eest tuleb tasuda eraldi riigilõivu (vt riigilõivuseaduse § 270 lg 1). Menetlust korraldab ja materjalid valmistab otsustamiseks ette PPA, kuid Eesti kodakondsuse taastamise või sellest keeldumise otsustab KodS § 20 lg 1 kohaselt Vabariigi Valitsus.
10.Olukorras, kus kaebaja ei ole esitanud PPA-le taotlust Eesti kodakondsuse taastamiseks ja puudub Vabariigi Valitsuse korraldus, millega oleks keeldutud kaebajale Eesti kodakondsuse taastamisest, ei ei ole asjakohane arutleda selle üle, kuidas tuleb PS § 8 lg-t 2 tõlgendada ning kas KodS-i normistik on nimetatud sättega kooskõlas või mitte, sest sellest ei sõltu kuidagi siinse vaidluse lahendamine. Olenemata sellest, kas ja millisel määral on PS § 8 lg-s 2 sätestatud põhiõigust võimalik PS § 8 lg 5 alusel KodS-ga piirata, ei saa olla mõistlikku kahtlust, et Eesti kodakondsuse taastamine ei toimu automaatselt (st kaotatud kodakondsus ei taastu mingite asjaolude muutumise korral n-ö iseenesest), vaid taastamise aluseks saab olla üksnes isiku enda avaldus ja selle kohta antud Vabariigi Valitsuse haldusakt. Põhiseaduse Assamblee aruteludest (vt https://assamblee.riigioigus.ee/) nähtub samuti, et kui eelnõu varasemates redaktsioonides nähti ette sõjapõgenikele Eesti kodakondsuse säilitamine, leiti hiljem siiski, et kodakondsuse taastamine peab eeldama isiku enda sooviavaldust. 1 Eeltoodust
L. Hänni: „/.../ Üks probleem seisnes selles, et eelmises formuleeringus, kui me ütlesime, et Eesti Vabariigi kodanikud, kes on lahkunud võõrriigi anneksiooni ja okupatsiooni tõttu, säilitavad kodakondsuse, siis oli see tõlgendatav kui Eesti Vabariigi kodakondsuse säilitamine tingimusteta, isiku enda soovi arvestamata. Me
7(9)
3-22-1976 lähtudes jätab ringkonnakohus kõrvale kõik väited, mis puudutavad kaebaja õigust Eesti kodakondsuse taastamisele.
11.PS § 8 lg 1 kohaselt on igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, õigus Eesti kodakondsusele sünnilt. KodS § 5 lg 1 p 1 kohaselt omandab sünniga Eesti kodakondsuse laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses. Kaebaja saab seega olla sünnijärgne Eesti kodanik siis, kui tema isa C. Y oli kaebaja sünni ajal (XX.XX.XXXX) Eesti kodanik, mis eeldab omakorda, et kaebaja vanaema Y. X oli kaebaja isa sünni ajal (01.12.1957) Eesti kodanik. Vaidlust ei ole selle üle, et Y. X (Y. X) oli Eesti kodanik ning Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsusega vabastati 1938. a kodakondsuse seaduse § 19 (RT 20.04.1938, nr 39, art 357) ja 15.10.1939 protokolli (RT II 20.10.1939, nr 17, art 29) art I alusel Eesti kodakondsusest alates 02.11.1939 teiste hulgas Q. Y ja D. Y ning nende tütar Y. X (RT Lisa 15.02.1940, nr 14, lk 128). Ehkki tollel ajal kehtinud kodakondsuse seaduse § 21 esimene lõik nägi ette, et kodakondsusest vabastamise otsus jõustub päevast, mil kodakondsusest vabaneja esitab tõendi, et ta on teise riigi kodakondsusse vastu võetud, siis 15.10.1939 protokolli art I lõike 7 kohaselt varustatakse avaldused Saksa Saatkonna poolt märkusega, et Saksa Valitsus nõustub avalduses tähendatud isikuid vastu võtma Saksa Riigi kodakondsusse. Ilmselt seetõttu on kodakondsusest vabastamise ajaks märgitud valitsuse otsusega võrreldes varasem kuupäev (s.o kas avalduse esitamise aeg või avaldusele Saksa Riigi esindaja poolse märkuse lisamise aeg). PPA lähtus kaebaja taotlust lahendades seisukohast, et Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsus oli kehtiv, kuid kaebaja hinnangul oli otsus tühine.
12.Ringkonnakohus märgib esmalt, et ei nõustu kaebaja käsitusega, mille kohaselt juhul, kui lugeda kehtivaks Eesti Vabariigi ja Saksa Riigi 15.10.1939 sõlmitud „Protokoll Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise kohta“ ja Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsus kaebaja esivanemate Eesti kodakondsusest vabastamise kohta, siis tunnustaks Eesti Vabariik sellega kaudselt ka 23.08.1939 sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide kehtivust. Tuleb rõhutada, et Molotovi-Ribbentropi pakti osalisteks olid Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit, mitte Eesti. Saksa Riigi huvi 15.10.1939 protokolli sõlmimiseks (s.o Eestis asuva saksa rahvusgrupi ümberasustamiseks) võis küll põhineda mittekallaletungilepingu salaprotokollides kokkulepitul, kuid see ei tähenda, et Eesti Vabariik oleks protokolli sõlminud samuti eeltoodud salaprotokollide täitmiseks, millest ta ei olnud isegi teadlik. Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art-st 34 tuleneb samuti, et leping ei too kolmandale riigile kohustusi ega õigusi ilma tema nõusolekuta. Välisministri teadaande (RT II 20.10.1939, nr 17, art 30) kohaselt jõustus protokoll 16.10.1939 ning protokolli kehtivust ei saa mõjutada asjaolu, et Saksa Riik ei pruukinud seda hiljem alati täita (sh Y. X-ile Saksamaal 21.02.1951 väljastatud välispassis on ta märgitud kodakondsuseta isikuks – vt 19.09.2022 kaebuse lisa 2). Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud 28.09.1939 vastastikuse abistamise pakti ehk nn baaside lepingut (RT II 06.10.1939, nr 15, art 25) ei saa samuti käsitada veel Eesti omariikluse de facto katkemisena.
13.Halduskohus leidis õiguspäraselt, et kaebaja isaema Y. X (Y. X) vabastati koos oma vanematega Eesti kodakondsusest nende enda avalduse alusel ning kuigi tegemist oli äärmiselt keerulise valikuga (st teistpidine valik jääda Eestisse ja kodakondsusest mitte loobuda võinuks tõenäoliselt päädida perekonna jaoks väga raskete tagajärgedega), ei muuda jõudsime järeldusele, et selline määratlus võib põhjustada raskusi väliseestlastele, kes on juba mõne teise riigi kodanikud, ja juhul, kui nende asukohamaa ei võimalda kahekordset kodakondsust, siis võiks nendel tulla näiteks raskusi riigiametis töötamisega. Me pehmendasime seda sätet, formuleerides selle järgmiselt: “... need Eesti Vabariigi kodanikud ja nende järglased võivad säilitada Eesti kodakondsuse.” See annab inimesele endale otsustusõiguse.“ – 29.11.1991 istungi stenogramm.
8(9)
3-22-1976 see tahteavaldust ega selle alusel vastu võetud 30.11.1939 otsust tühiseks. Kuivõrd ümberasujate kodakondsusest vabastamine toimus erandina 15.10.1939 protokolli art I alusel, mida tuleb selles reguleeritud küsimustes käsitada erinormina, ja puuduvad andmed, et kaebaja esivanemate avaldusi ei olnud varustatud protokolli art I lõike 7 kohase märkusega, siis ei saa kodakondsusest vabastamise otsust pidada mittejõustunuks põhjusel, et pole esitatud sel ajal kehtinud kodakondsuse seaduse § 21 lõikes 1 nõutud tõendit Saksa kodakondsusesse vastuvõtmise kohta (sh Y. X (Y. X) ei saanudki kunagi Saksamaa kodanikuks, vaid omandas 13.01.1956 naturalisatsiooni korras Ameerika Ühendriikide kodakondsuse, kusjuures tema varasemaks kodakondsuseks on selles tunnistuses märgitud Eesti – vt 19.09.2022 kaebuse lisa 3).
14.Kokkuvõtlikult on PPA õigesti tuvastanud, et kuna kaebaja isaema Y. X (Y. X) oli Eesti kodakondsusest Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsusega vabastatud ning ei olnud seega kaebaja isa C. Y -i sündimise ajal Eesti kodanik, siis ei saa kaebaja samuti olla oma isa kaudu sünnijärgne Eesti kodanik. Kuna kaebaja ei ole Eesti kodanik, siis on PPA 18.08.2022 otsusega nr 15.2-9/313-1 õiguspäraselt keeldunud talle Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest.
15.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X. X. X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.03.2023 otsus muutmata.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X. X. X on palunud mõista vastustajalt tema kasuks välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 20 eurot ja ringkonnakohtu menetluses kantud esindajakulu 2202,60 eurot (sh käibemaks). Kokku 2222,60 euro suuruste menetluskulude kandmine või kandmise kohustus seoses praeguse asja menetlemisega ringkonnakohtus on HKMS § 109 lg-te 1 ja 1 1 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta ringkonnakohtule andmeid esitanud. Seetõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.