X. X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.08.2022 otsuse nr 15.2-9/313-1 tühistamiseks ning Eesti Vabariigi kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmise taotluse läbivaatamiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X. X, volitatud esindajad Toomas Pikamäe ja Tambet Toomela Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Mirja Sarap
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 19.04.2023. a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X. X (snd xx.xx.xxxx) esitas 21.03.2023 Eesti Vabariigi Suursaatkonnas Londonis esmakordse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse taotluse (dtl-d 2-4), mis võeti menetlusse 26.04.2022 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri kodakondsuse ja rahvusvahelise kaitse talituse kodakondsuse grupis. X. X. X soovis Eesti kodakondsusesse kuulumist tõendada oma isa Y. Y. Y (snd xx.xx.xxxx) ja isaema Z. Z (neiupõlvenimi D, snd xx.xx.xxxx) kaudu.
2.PPA keeldus 18.08.2022 otsusega nr 15.2-9/313-1 (dtl-d 38-41) X. X. Xle Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest, leides, et taotleja ei ole Eesti kodanik. Otsuse kohaselt ei omandanud taotleja isa ega taotleja Eesti kodakondsust sünniga, kuna Z. Z vabastati Eesti Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsusega Eesti kodakondsusest 02.11.1939.
3.X. X. X esitas 19.09.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 18.08.2022 otsuse nr 15.29/313-1 tühistamiseks ning Eesti Vabariigi kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmise taotluse läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebuse põhjendused:
1.Vaidlustatud otsuse aluseks olev kodakondsuse seadus (KodS) on vastuolus põhiseaduse § 8 lõikega 1, arvestades sealjuures põhiseaduse § 3 lg 1 esimest lauset, ning lõikega 2 osas, milles KodS ei võimalda Eesti kodakondsust omandada ega taastada Eesti kodaniku, kes kaotas Eesti kodakondsuse võõrriigi anneksiooni ja okupatsiooni tõttu, järeltulijal. Kuna KodS ei sätesta vastavat regulatsiooni, siis on KodS vastavas osas vastuolus põhiseaduse § 13 lõikega 2. 1(10)
Kaebajal on õigus taotleda Eesti kodakondsuse taastamist põhiseaduse § 8 lõike 2 alusel. Kuigi nimetatud normis mainitakse vaid isikut, kes kaotas Eesti kodakondsuse alaealisena, laieneb normis sätestatud õigus ka alaealisena Eesti kodakondsuse kaotanud isiku järeltulijatele. Vastav järeldus nähtub üheselt Põhiseaduse Assamblee 29.11.19911, 06.12.19912, 14.02.19923 stenogrammides näidatud põhiseaduse koostajate seisukohtadest. Põhiseaduse Assamblee hilisemate, s.o 28.02.1992, 27.03.1992, 03.04.1992 ja 10.04.1994, istungite protokollidest 4 ei nähtu, et põhiseaduse koostajad oleksid soovinud jätta Eesti kodaniku, kes kaotas kodakondsuse Eesti anneksiooni või kodakondsuse tõttu, järeltulijaid ilma õigusest omandada või taastada Eesti kodakondsus. Põhiseaduse § 8 lõike 2 tõlgendamisel tuleb muu hulgas võtta aluseks selle normi tekkelugu. Põhiseaduse andja tahtena tuleb arvestada peamiselt assamblee liikmete avaldatud seisukohti, mitte keskmise mõistliku kodaniku arusaama. Kuna kaebaja isaema kaotas Eesti kodakondsuse alaealisena Eesti Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsusega enne kaebaja isa ja kaebaja sündi, siis ei ole kaebaja Eesti kodanik. Samas on kaebaja puhul täidetud põhiseaduse § 8 lg-s 2 sätestatud tingimus, kuna kaebaja isaema kaotas Eesti kodakondsuse võõrriigi anneksiooni ja okupatsiooni tõttu.
3.1.Arhiiviteatise (dtl 7) kohaselt vabastati kaebaja isaema ja tema vanemad Eesti Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsusega kodakondsusseaduse (SK 1 1938.3.1) 5 § 19 ja Eestis asunud saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise protokolli (RT II 1939.17.29) 6 (edaspidi Protokoll) artikkel I alusel Eesti kodakondsusest 02.11.1939. Seega oli kaebaja isaema kuni Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsuseni Eesti kodanik.
3.2.Eesti Vabariigi 1938. aasta kodakondsusseaduse § 18 kohaselt kaob kodakondsus Eesti kodakondsusest vabastamisega või Eesti kodakondsusest väljaheitmisega. Nimetatud seaduse § 19 järgi vabastab Eesti kodakondsusest Vabariigi Valitsus; sellekohane sooviavaldus esitatakse Vabariigi Valitsusele Siseministri kaudu, kusjuures alla 18 aastaste isikute kohta on tarvilik esitada vanemate või eestkostjate nõusolek. Eelnev tõendab, et kaebaja isaema ja tema vanemad loobusid Eesti kodakondsusest, s.o vastandina olukorrale, kus nad oleks Eesti kodakondsusest ilma jäetud ehk Eesti kodakondsusest välja heidetud.
3.3.Kaebaja isaema ja tema vanemate lahkumine Eestist ja sellest tulenevalt nende vabastamine Eesti kodakondsusest ei toimunud nende vabal tahtel, vaid oli tingitud hirmust NSV Liidu poolt Eesti Vabariigi annekteerimise ja okupatsiooni ees. Kodakondsuse seaduse § 16 lg 2 ja § 17 lg 2 on vastuolus põhiseaduse § 8 lõikega 2 osas, milles need sätestavad, et põhiseaduse § 8 lõike 2 alusel Eesti kodakondsuse taastamist taotlev isik peab loobuma senisest kodakondsusest ja/või peab elama püsivalt Eestis. Põhiseaduse Assamblee stenogrammidest ei nähtu, et põhiseaduse koostajad soovisid Eesti kodakondsuse taastamiseks selliseid nõudeid kehtestada. Põhiseaduse § 8 lg 5 ei tähenda, et KodS koostamisel ja vastuvõtmisel saab kehtestada tingimusi, mis on vastuolus põhiseaduse § 8 lõigetega 1-4 või jätta reguleerimata küsimused, mille reguleerimise kohustus tuleb põhiseaduse § 8 lg-st 2 või Põhiseaduse Assamblee protokollidest.
Põhiseaduse Assamblee stenogrammid. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tutvustus-ja-ajalugu/riigikogu-%20%20ajalugu/pohiseaduse-assamblee/pohiseaduseassamblee-stenogrammid/.
Kodakondsuse seadus, Riigi Teataja, nr. 39, 20 aprill 1938, art. 357. Täistekst: https://dea.digar.ee/article/AKriigiteataja/1938/04/20/12.
Protokoll Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise kohta, Riigi Teataja II osa : Eesti Vabariigi lepingud välisriikidega. (1939) nr. 17 art. 29, lk. 335-346. Täistekst: http://www.digar.ee/id/nlib-digar:378564.
2(10)
Põhiseaduse § 8 lg-s 2 antud õigus kodakondsuse taastamisele ei ole päritav. Samas kuna kaebajal on põhiseaduse § 8 lõikes 2 sätestatud õigus isaema alaealisena kaotatud Eesti kodakondsuse taastamisele, siis ei ole küsimus kodakondsuse päritavusest asjakohane. Optantide õiguslik olukord ei ole kaebaja õigusliku olukorraga võrreldav. Eesti kodakondsusega seotud küsimused on optantide ja kaebaja puhul lahendatud erinevates õigusaktides (vrd Tartu rahulepingu art IV ja põhiseaduse § 8 lg 2). Kui Tartu rahulepingu art IV eesmärgiks oli muu hulgas Eesti kodanikkonna loomine ja Eesti territooriumile võõrriigi kodanike ulatusliku kogukonna tekkimise vältimine, siis põhiseaduse § 8 lg 2 eesmärgiks oli säilitada Eesti kodakondsus ka Eestist lahkunud Eesti kodanikele ja nende järeltulijatele. Alternatiivselt leiab kaebaja, et kuigi tal ei ole praegu Eesti kodakondsust, on ta siiski sünnijärgne Eesti kodanik. Sõltumata sellest, kas Eesti Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsus vastab formaalselt ja materiaalselt haldusakti suhtes novembris 1939 kehtinud nõuetele, on oluline arvestada 30.11.1939 otsuse andmisel ajal olnud faktilist olukorda. Kaebaja isaema kaotas Eesti kodakondsuse õigusvastaselt.
6.1.Eesti Vabariik ei olnud Eesti Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsuse andmise ajal suveräänne riik ning et Eesti Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsus tehti Eesti ja Saksamaa vahelise 15.10.1939 erilepingu alusel, s.t 23.08.1939 NSV Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti täitmiseks ning Natsi-Saksamaa survel.
6.2.Protokoll Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise kohta on vastuolus rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetega ja tühine.
6.3.Kaebaja isaema jäi ümberasumise ja Protokolli tagajärjel kindlalt kodakondsusetuks, vaatamata asjaolule, et kaebaja isaema vanemad ei teinud avaldust pelgalt Eesti kodakondsusest loobumiseks, vaid Eesti kodakondsusest Saksa kodakondsusesse astumiseks.
6.4.Kaebaja isaema kodakondsusest vabastamine ei olnud kooskõlas sel ajal kehtinud kodakondsuse seadusega. Sel ajal kehtinud kodakondsuse seaduse § 21 kohaselt jõustus kodakondsusest vabastamine alles teise riigi kodakondsusesse vastuvõtmise kohta tõendi esitamisest. Kaebaja isaema kodakondsusest vabastamine pole kunagi jõustunud, kuna ta ei saanud kunagi esitada tõendit Saksa kodakondsusesse vastuvõtmise kohta. Protokolli alusel ümberasujate Eesti kodakondsusest vabastamine ei olnud kooskõlas kehtiva kodakondsuse seaduse formaalsete nõuetega. Protokollile on Eesti Vabariigi poolt alla kirjutanud mitte peaminister, vaid Vabariigi presidendi esindaja. Seega ei ole Protokoll sõlmitud (ja seega kodakondsusest vabastamine otsustatud) Vabariigi Valitsuse poolt, nagu on ette nähtud sel ajal kehtinud KodS §-s 19.
4.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata:
1.Vastustaja on kaebaja taotluse lahendamisel lähtunud kehtivast KodS redaktsioonist.
2.KodS ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 8.
3.Eesti Vabariigi kodakondsuse saamine ja taastamine ei ole kaalutlusotsus. Kehtiva KodS redaktsiooni järgi omandatakse Eesti kodakondsus sünniga ning kodakondsust taastada on võimalik isikul, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse.
3.1.Kui isikut tõendavate dokumentide järgi ei ole kaebaja ema-isa Eesti Vabariigi kodanikud, siis ei saa ka kaebaja olla sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik. Seega puudub alus kaebajale Eesti Vabariigi passi ning isikutunnistuse väljastamiseks.
3.2.Kaebajal ei ole võimalik taastada kodakondust, kuna kaebaja ise ei ole Eesti kodakondsust alaealisena kaotanud. Üksnes kaebaja isaemal oleks olnud õigus kodakondsuse taastamisele. Kodakondsuse taastamiseks peab isik vastama ka KodS 4. ja 5. peatükis sätestatud tingimustele. Kaebaja nendele tingimustele ei vasta.
KOHTU PÕHJENDUSED
3(10)
5.Kohus selgitab esmalt, et käesolevas asjas on vaidluse all kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kaebaja ei saa käesolevas asjas kaitsta oma lähisugulaste õiguste rikkumisi ka juhul, kui tegemist võis olla erakordselt ebaõiglase olukorraga või võimalusega valida ainult halbade valikute vahel. Ka ei saa kaebaja taotleda kaebetähtaja ennistamist ega asuda muul viisil vaidlustama haldusakte või toiminguid, mille vaidlustamise aeg on ammu enne kaebaja sündi möödunud. Selguse mõttes selgitab kohus ka, et: - Eesti Vabariigi halduskohtule ei või esitada kaebust välisriigi võimude, rahvusvahelise organisatsiooni või selle organi tegevuse peale. Seega ei ole käesolevas asjas võimalik vaidlustada ka Saksamaa tegevust või tegevusetust, sh ei praegu ega minevikus. - Kaebaja on oma taotluse kohaselt Ameerika Ühendriikide kodanik (dtl 2). Juba kaebaja ise sündis Ameerika Ühendriikides (vaidlustatud otsuse lk 1). Kaebaja elukohaks on Suurbritannia (dtl 2). Seega ei ole kaebaja ise olnud ega muutunud kodakondsusetuks ning tema elukohajärgseks riigiks ei ole Eesti, mistõttu ei ole tekkinud Eesti Vabariigi suurem garandikohustus kaebaja kodakondsusetuse kõrvaldamiseks või selle asemel Eestis viibimisaluse andmiseks.
6.Kohus kontrollib, kas kaebaja on sünnijärgne Eesti kodanik. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja põlvneb Z. Zst, (sündinud D, xx.xx.xxxx).
6.1.Rahvusarhiivi 06.10.2020 teatises (dtl 7) on toodud: Eesti Vabariigi Valitsuse otsusega 30.11.1939 oli Kodakondsuse seaduse (SK 1 1938.3.1) § 19 ja Eestis asunud saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise protokolli (RT II 1939.17.29) artikkel 1 alusel vabastatud 02.11.1939 Eesti kodakondsusest järgmised isikud: D, K sündinud xx.xx.xxxx; D, H. sündinud xx.xx.xxxx; Z, U. sündinud xx.xx.xxxx. Perekond Di viimane elukoht Eestis oli Tallinn, Xxxxx xxx-x. Alus: Riigi Teataja Lisanr 14-15.02.1940, leht 128 Viidatud KodS § 19 sätestas järgmist: Eesti kodakondsusest vabastamise otsustab Vabariigi Valitsus. Sellekohane sooviavaldus esitatakse Vabariigi valitsusele Siseministri kaudu, kusjuures alla 18-aastaste isikute kohta on tarvilik esitada vanemate või eestkostjate nõusolek. Protokolli art I „Kodakondsusest ja sõjaväeteenistusest vabastamine“ sätestab asjakohases osas järgmist:
1.Saksa Riiki ümberasumiseks võivad käesolevas protokollis ettenähtud korras lahkuda Eesti kodakondsusest isikud, kes Eesti seadustes ettenähtud korras on kantud saksa vähemusrahvuse kultuuromavalitsuse rahvusnimekirjadesse või omavad Siseministeeriumi poolt antud tunnistuse nende kuuluvuse kohta saksa rahvusse, samuti tähendatud isikute abikaasad, lapsed ja vanemad.
2.Eesti kodakondsusest lahkuda soovijate kohta kantakse Siseministeeriumi esindaja juuresolekul ühisesse avaldusse käesoleva punktile lisandatud avalduse vormis ettenähtud andmed.
3.Eesti kodakondsusest lahkumiseks avaldavad isiklikult soovi käesoleva artikli p. 1. tähendatud üle 18-aastased isikud. Alla 18-aastaste isikute lahkumiseks Eesti kodakondsusest avaldavad soovi nende vanemad või eestkostjad. Vanemate avaldus Eesti kodakondsusest lahkumise kohta käib ühtlasi nende alla 18.aastaste laste kohta. /.../
6.Ühel ajal Eesti kodakondsusest lahkuda soovija kandmisega avaldusse antakse talle tunnistus, mis kontrollitakse ja tembeldatakse Siseministeeriumi esindaja poolt. Seejuures võetakse kodakondsusest lahkujalt ära isikutunnistus või välispass, kui tal on see olemas. Tähendatud 4(10)
tunnistus on kehtiv ainult kodakondsusest lahkuda soovija lahkumiseks Eestist ühel saksa ümberasustamislaevadest.
7.Käesoleva artikli p. 2. ettenähtud ühised avaldused varustatakse Saksa Saatkonna poolt märkusega, et Saksa Valitsus nõustub avalduses tähendatud isikuid vastu võtma Saksa Riigi kodakondsusse.
8.Isikuid, kellele on antud käesoleva artikli p. 6. tähendatud tunnistus, on kohustatud Eestist lahkuma. Eeltoodust tuleneb, et Protokolli art I sätestas erisuse KodS §-st 21, mis sätestas, et kodakondsusest vabastamise otsus jõustub ja kodakondsusest vabanejale antakse välja sellekohane tunnistus päevast, mil kodakondsusest vabaneja esitab tõendi, et ta on teise riigi kodakondsusse vastu võetud. Teise riigi kodakondsusesse vastuvõtmise tõendi asemel oli ette nähtud, et avaldus varustatakse Saksa Riigi märkusega, et Saksa Valitsus nõustub isikuid Saksa Riigi kodakondsusesse vastu võtma (p 7). Kui Saksa Riik või selle õigusjärglane vastavat kohustust ei täitnud, võib kaebajal olla rahvusvahelisest lepingust tulenev nõudeõigus Saksamaa vastu, mida aga ei saa lahendada käesolevas asjas. Ka Rahvusarhiivi teatise kohaselt vabastati 30.11.1939 otsusega isikud juba 02.11.1939 Eesti Vabariigi kodakondsusest. Kaebaja isa on selgitanud 1947. aastal, et kolis oma perega 1939. aasta novembris Posenisse (dtl 14). Kuivõrd novembrikuus on 30 kalendripäeva, siis sai protokolli art I kohane kodakondsusest lahkumine (p 3); tunnistuse väljastamine (p 6) ning lahkumiskohustuse täitmine (p 8) toimuda juba enne vabastamise otsuse formaalset vormistamist. Kui Vabariigi Valitsus vabastas kaebaja esivanemad Eesti kodakondsusest enne KodS §-s 21 sätestatud tähtaega (mille kohaldamise kohustust kohus eelnevalt ei möönnud), on see siiski haldusakti õiguspärasuse, mitte kehtivuse küsimus. Ka õigusvastast, kuid kehtivat haldusakti tuleb täita ning kaebaja esitatud materjalidest ka nähtub, et haldusakt koos sellest tulenevate faktiliste tagajärgedega (lahkumiskohustus) on täidetud.
6.2.Kohus märgib, et Protokoll on välisleping, mitte kodakondsusest vabastamise otsus. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja isaema vabastati Eesti kodakondsusest Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsusega ning sellisel viisil kodakondsusest vabastamist näeb ette ka KodS § 19. Seetõttu ei ole väide, et Protokolli ei ole vastu võtnud Vabariigi Valitsus, asjakohane.
6.3.Kohus möönab, et kaebaja vanavanema perekond oli erakordselt keerulise valiku ees, sh arvestades ka isaemaisa (dtl 14) varasemat osalemist varasemas sõjas ja seega reaalset hirmu Nõukogude Liidu okupatsiooni ees. Eeltoodu ei muuda Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsust ega Protokolli tühiseks. Sisuliselt loodi Protokolli kui välislepinguga täiendav, lihtsustatud võimalus Eesti kodakondsusest välja astumiseks. Protokoll on sõnaselgelt ka sõnastatud kui kodaniku võimaluse/soovina, mitte kohustusena. Kaebaja vanavanavanematel oli õiguslikult võimalik valida Eestisse jäämine ja mitte loobuda kodakondsusest või valida tavapärane, KodS-kohane kodakondsusest loobumise viis, mille korral oodatakse ära teise riigi kodakondsuse andmine. Ka põgeneti Eestist ilma kodakondsusest loobumata. Faktiline olukord võis kallutada perekondi tegema erinevaid otsuseid, mis hõlmasid ka mõnest õigusest või selle teostamise võimalusest loobumist. Tegemist oli erakordselt keerukate olukordadega ajal, kui faktiliselt oli Teine maailmasõda juba alanud, Eesti oli jäänud kahe diktatuuririigi vahele ning puudusid n.ö head valikud. Keerulises olukorras raske valiku tegemine ei muuda valikut tühiseks tolleaegse administratiivmenetluse seaduse7 alusel ega ka kehtiva HMS § 63 lg 2 kohaselt. Kohus peab oluliseks austada ka täiskasvanud isikute soove enda ja oma pere elu kujundamisel, sh kui see on tehtud keerukas olukorras. Kohtul puudub kahtlus, et kaebaja vanavanavanemad proovisid
teha selle aja seisuga parima võimaliku valiku. Ka Tallinna Ringkonnakohus leidis 28.02.2018 otsuses nr 3-16-1452, et kohus ei saa tuvastada kodakondsusesse kuulumist selle põhjal, kas konkreetsel isikul oli lihtne, keeruline või koguni võimatu täita kodakondsuse saamise tingimusi, sh kas võõrriigi võimud tegid isikutele takistusi (p 13). Kohus leiab, et sama seisukoht on analoogia korras asjakohane ka käesolevas asjas – st isikute menetluslikud tahteavaldused ei muutu sisutuks, kui Eesti kodakondsuse säilitamine või enda ja pere elu säästmine muul viisil olnuks keeruline või lausa võimatu.
6.4.Kohus ei kontrolli käesolevas asjas, mis ajenditel Eesti Vabariik Protokolli sõlmis ja mis oli teise poole – Saksa Riigi – eesmärk protokolli sõlmimisel. Arvestades ajaloolist tegelikkust, võis olla Eesti soov proovida agressorriigile järeleandmisi tehes võimalikult pikalt vältida tegeliku sõja jõudmist Eesti pinnale; ning Saksa Riigi korral ideoloogilised põhjused, kuid see ei muuda rahvusvahelise õiguse korras sõlmitud dokumente kehtetuks. Toodud Protokollis ei ole kokku lepitud tingimustes, mis viitaks vastuoludele Viini Konventsiooniga.
6.5.Kaebaja seisukohad Eesti Vabariigi suveräänsuse kaotamise aja kohta juba 1939. aastal kaldub kõrvale üldlevinud ajalookäsitlusest. Nõukogude Liit okupeeris Eesti Vabariigi 1940. aasta 8 juunis ja viis läbi juunipöörde (s.o lavastatud rahvademokraatlik riigipööre). Ka Ülemnõukogu 12.11.1989 otsus nr 5299 „Ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste kohta“ märgib: - kvalifitseerida agressiooniks, sõjaliseks okupeerimiseks ning Eesti Vabariigi annekteerimiseks Nõukogude Liidu stalinliku juhtkonna 1940. aasta välispoliitilised ja sõjalised aktsioonid Eesti Vabariigi vastu; - lugeda Eesti Vabariigi Riigivolikogu 1940. aasta 14. ja 15. juuli valimised läbiviiduks Eesti Vabariigi põhiseadust ja valimisseadust rikkudes ning sel viisil moodustatud parlament mitte õiguspädevaks ja mitte volitatuks vastu võtma Eesti riiklikku staatust muutvaid otsuseid; - järeldab, et Eesti lülitamine 1940. aastal Nõukogude Liidu koosseisu ei olnud õiguspärane.
1.Tunnistada Riigivolikogu 1940. aasta 22. juuli otsus «Deklaratsioon Eesti astumise puhul Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu» õigustühiseks, kuna see ei olnud eesti rahva vaba tahteavaldus. /.../
3.Teha Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumile ülesandeks vaadata läbi 1940. aasta suvel Eesti Vabariigi presidendi poolt ja 1940. aasta 21. juunil kujundatud Eesti Vabariigi valitsuse poolt stalinliku režiimi esindajate survel välja antud normatiivaktid ning esitada vastavad järeldused kinnitamiseks Eesti NSV Ülemnõukogule. Suveräänse riigi valikuvõimalused rahvusvahelisel areenil võivad konfliktsituatsioonis ja/või suurvõimude survel aheneda. Mistahes rahvusvahelist lepingut ei saa seada kahtluse alla seetõttu, et see näib (neutraalsele) kõrvaltvaatajale hiljem ebaõiglane või ebamõistlik või riigil puudus lepingu läbirääkimistel või sõlmimisel tugev positsioon. Riigi suveräänsuse määr ei ole vahemikus olemas/puudub, vaid võib ajas muutuda vähehaaval. Siiski oli 1939. aastal võimul seaduslikult valitud võimukandjad ning Eesti suveräänsust alates nende võimukandjate valimisest varasematel aastatel ei ole seni kahtluse alla seatud. Eesti suveräänsus katkes de facto 1940. aasta juunis Nõukogude Liidu poolt Eesti okupeerimisel. Seetõttu ei saa ka ahenenud valikuvõimaluste raames lugeda, et Eesti Vabariik ei saanud kehtivaid lepinguid sõlmida ega kehtivaid haldusakte vastu võtta juba 1939. aastal.
7.PS § 8 lg 2 sätestab, et igaühel, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse, on õigus selle taastamisele. Kaebaja käsitlust, et norm kehtiks ka alaealisena Eesti kodakondsuse kaotanute järeltulijatele, kui nad kaotasid kodakondsuse Eesti okupeerimise tõttu, normi sõnastus ei toeta.
Kohus kordab eelnevat, et kodakondsuse kaotamise aluseks oli isikute tahteavaldus ning ükski okupatsioonivõim ei võtnud kaebaja perelt Eesti kodakondsust ära.
7.1.Kohus ei nõustu, et põhiseaduse andja tahtena tuleb esmajärjekorras lähtuda Põhiseaduse Assamblee istungi protokollides toodust. Põhiseaduse andjaks on rahvas, seega tuleb lähtuda sellest, kuidas pidi keskmine mõistlik kodanik põhiseadust vastu võttes normist aru saama. Vastupidisel juhul tuleks lähtuda sõnade tähendustest sellisena, nagu Assamblee liikmed neid sisustasid, mitte sellisena, nagu inimene, kes põhiseaduse vastuvõtmise poolt hääletas, normist aru saaks. Nii antaks põhiseaduse sisulise kehtestamise monopol Põhiseaduse Assamblee liikmetele, mitte aga rahvale. Kohus kordab, et norm ei sisalda okupatsiooni tõttu Eesti kodakondsuse kaotanute järeltulijatele kodakondsuse taastamise õigust. Norm ei ole ka mitmeti mõistetav. Normile ei saa seletuskirja ega ka eelnõu koostajate aruteludega anda tähendust, mis selle grammatilisest sõnastusest mistahes viisil ei nähtu. Põhiseaduse Assamblee istungite protokollide materjalid on väärtuslik allikas tutvumaks aruteludega ning tegemaks järeldusi, kui norm on lünklik või mitmeti tõlgendatav. Käesoleval juhul ei ole lünka ega mitmeti tõlgendatavust.
7.2.Ka nähtub sama normi areng ajas (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, koguteos, Juura, 1997): - Jüri Adamsi töögrupi eelnõu § 4 lg 2 – Eestist Nõukogude Liidu okupatsiooni ja anneksiooni tõttu lahkunud kodanikud säilitavad Eesti kodakondsuse (lk 1170). - Eelnõu 15.11.1991 redaktsiooni§ 4 lg 2 – Võõrriigi okupatsiooni ja anneksiooni tõttu poliitilisteja sõjapõgenikena lahkunud Eesti Vabariigi kodanikud ja nende järglased säilitavad Eesti Vabariigi kodakondsuse (lk 1191). - Eelnõu 13.12.1991 redaktsiooni § 4 lg 2 – Eestist lahkunud Eesti kodanikel ja nende järglastel on õigus säilitada või taastada Eesti kodakondsus (lk 1205). - Rahvahääletusel 28.06.1992 vastu võetud põhiseaduse § 8 lg 2 – Igaühel, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse, on õigus selle taastamisele. Kohus kontrollis ka läbivalt Põhiseaduse Assamblee istungite materjale: - 18. istung, 29.11.1991, lk 210 – Liia Hänni: Selle paragrahvi sätete õiguslik analüüs näitas, et siin on veel ikkagi mitmeid probleeme. Üks probleem seisnes selles, et eelmises formuleeringus, kui me ütlesime, et Eesti Vabariigi kodanikud, kes on lahkunud võõrriigi anneksiooni ja okupatsiooni tõttu, säilitavad kodakondsuse, siis oli see tõlgendatav kui Eesti Vabariigi kodakondsuse säilitamine tingimusteta, isiku enda soovi arvestamata. Me jõudsime järeldusele, et selline määratlus võib põhjustada raskusi väliseestlastele, kes on juba mõne teise riigi kodanikud, ja juhul, kui nende asukohamaa ei võimalda kahekordset kodakondsust, siis võiks nendel tulla näiteks raskusi riigiametis töötamisega. Me pehmendasime seda sätet, formuleerides selle järgmiselt: "... need Eesti Vabariigi kodanikud ja nende järglased võivad säilitada Eesti kodakondsuse." See annab inimesele endale otsustusõiguse. - 19. istung, 06.12.1991, lk 211 – Liia Hänni: I peatükis on muudatus §-s 4, mis on klassifitseeritav kui redaktsiooniline, aga mõnes mõttes laiendab ta ka selle paragrahvi sätete tähendust. /.../ me leidsime, et paragrahv tuleb sõnastada üldisemalt, mitte nimetada siin põhjusi, miks inimene lahkus, sest see muudaks kodakondsuse säilitamise tingimuslikuks, ja sõnastasime ta üldnormina: "Eestist lahkunud Eesti kodanikel ja nende järglastel on õigus säilitada või taastada Eesti kodakondsus." - 24. istung, 06.02.1992, lk 412 – Liia Hänni:
Meie eelmises eelnõus sisaldunud teksti kohta oli väga palju kriitilisi märkusi just selles osas, et see ei võimaldanud täpselt aru saada, kes ikkagi saavad kodakondsuse Eesti Vabariigis sündinuna. Praegu on § 8 lõikes 1 täpselt lahti kirjutatud sünnijärgsuse põhimõtted. Teine lõige täpsustab seda ja annab inimesele õiguse taastada sünnijärgne kodakondsus. - 26. istung, 14.02.1992, lk 2813 – Jüri Adams: Mul on tunne, et eriti viimases redaktsioonis on tulnud sisse üks äärmiselt põhimõtteline muudatus. /.../ Viimased kaks lõiku on §-s 8 korras, kuid esimese nelja lõigu puhul tekivad nii terminoloogilised kui ka juriidilised probleemid. /.../ Teine probleem on see, et redigeerijad ei ole vist aru saanud, et kodakondsus ei ole mingisugune vahetusese, mida antakse, vahetatakse või võetakse ära, vaid juriidiline suhe üksikisiku ja riigi vahel. Sellel suhtel on mõlemapoolsed õigused ja kohustused ning need on väga erinevad olenevalt sellest, millises vanuses on kodanik. / .../ Kolmandasse lõiku on tekkinud äärmiselt kahtlane sõna "alaealine", mille puhul ma ei oska tõesti mingit seisukohta võtta. /.../. Siin mõeldakse ikkagi järeltulijaid, ükskõik kas nad on lihased või lapsendatud või pärast seadustatud. - Liia Hänni (samal istungil), lk 41: Paragrahvi 8, mis käsitles kodakondsust, oli võrreldes eelmise redaktsiooniga lisandunud esimene lõik, mis tekitas hulgaliselt probleeme. Arutelu viis meid tulemuseni, et kõige õigem on see lõik praegu välja jätta. Sätestada põhiseaduslikult ainult õigus kodakondsusele, tuues küll samal ajal sisse sellise institutsiooni nagu Eesti Vabariigi kodakondsus sünnilt. Sel juhul jääb juba kodakondsuse seaduse reguleerida, kuidas see põhiseaduslik õigus tegelikult realiseerub. Me ei jõua hakata põhiseaduses üles lugema täpselt neid juhtumeid, kui laps on sünnilt Eesti Vabariigi kodanik. See on juba sisulisem küsimus ja seetõttu on vaja, et kodakondsuse seadus seda probleemi eraldi käsitleks. Nii et ettepanek on praegu teile väljajagatud eelnõu redaktsioonis lõige 1 maha kriipsutada. Seega nähtub vaidlusaluse normi tekkeloost, et kui esmalt otsustati Eesti kodakondsus säilitada kodanikele, kes lahkusid Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu (J. Adamsi töögrupi eelnõu); muudeti see hiljem võõrriigi okupatsiooniks ning seati ka tingimusena, et isik lahkus poliitilise või sõjapõgenikuna. Nii kaotati võimalus nt säilitada Eesti kodakondsus neil, keda ei ole nende tegude tõttu (nt võõrvõimu abistamise tõttu) võimalik käsitleda põgenikena. Kohus märgib, et normid lähtusid Eesti kodakondsuse säilimisest, st isikut ei saanud lugeda seda kaotanuks; küll aga ei käsitlenud normid juba kaotatud, sh vabatahtlikult loobutud kodakondsuse tagasi saamist ehk taastamist (vrdl 13.12.1991 redaktsioon). 13.12.1991 redaktsioonis on kaotatud igasugune seos okupatsiooni, annekteerimise või sõjaga, vaid on loodud Eestist lahkunud kodanikele ja nende järglastele õigus säilitada või taastada Eesti kodakondsus. Normi seletus on toodud 18. istungi ja 19. istungi stenogrammis; sh lahti sidumine kodakondsuse kaotamise põhjusest. Hiljem on toimunud normi kitsendamine, mis ei ole üheselt protokollidest jälgitav, kuid taastamise õigus on jäetud üksnes alaealistele. Alles ei ole jäetud mistahes sõnalist seost, mis viitaks järeltulijate õigustele esivanema poolt juba varem kaotatud kodakondsuse taastamisele. 26. istungi stenogrammis on ka selgitatud, et oluline osa jäeti kodakondsuse seaduse ehk sisuliselt seadusandja reguleerida. Normi lõplikku kuju arvestades, võrreldes ka varasemate sõnastustega, järeldab kohus, et varasem soov võimaldada põhiseaduse sättega okupatsiooni eel lahkunutele ja nende järeltulijatele Eesti kodakondsus, on redutseerunud nullini, sest mistahes viide sellele on normist kaotatud. Selle soovi säilitamist ei nähtu ka Põhiseaduse Assamblee protokollidest normi hilisemat sõnastust jälgides.
7.3.Kohus märgib, et kodakondsuse andmise ja taastamise küsimused on üheks neist küsimusteks, mis mõjutab seda, kes on rahvaks, kes saab teostada riigivõimu ehk kuidas toimub esmane legitimatsioon (rahvaesinduse valimine). Seetõttu saab kohus rahva ja seadusandja sõnaselgesse
tahtesse normide kehtestamisel sekkuda üksnes erandlikel juhtudel, kui ohus on mõni muu oluline põhiõigus. Sellist põhiõiguse riivet käesolevas asjas ei nähtu.
7.4.Kuna PS § 8 lg 2 ei ole võimalik kaebaja soovitud viisil tõlgendada, sh ei nähtu seda tõlgendust grammatiliselt ega normi looja (rahva) arusaamast; ka on Assamblee normi sellisest sõnastusest loobunud; ei ole ka hetkel kehtiv KodS selles osas põhiseadusega vastuolus.
8.Õigus kodakondsuse taastamisele ei ole päritav; s.o alaealisena Eesti kodakondsuse kaotanud järeltulijad mitu põlve hiljem, ei saa tugineda oma esivanema poolt kaotatud kodakondsusele. Ka PS kodakondsust käsitlevates normides on eelnõu arengukäiku jälgides kaotatud viide järeltulijatele. Kodakondsus kui staatus kandub järeltulijatele edasi. Nii on võimalik oma sünnilt kodakondsust tõendada vanavanema või ka vanavanavanema kaudu, sest see on isiku automaatne seisund või omadus, mis tekib sünnilt. Küll aga ei ole menetluslikke õiguseid kodakondsuse saamisel, taotlemisel või taastamisel võimalik samamoodi oma järeltulijale edasi anda või edasiantuks lugeda. Seega ei saa järeltulija viia lõpuni tema eelkäija algatatud haldusmenetlust kodakondsuse saamisel (nt opteerumisel või siis ka PPA-le esitatud naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks esitatud taotluse menetluses) ega asuda ka eelkäijale antud subjektiivset õigust algusest peale ise teostama (PS § 8 lg 2). Kodakondsus on seotud isiku enda ja tema lojaalsussuhtega Eesti Vabariigiga. Ainuüksi sellest, et lapselaps soovib, et tema vanaema vanemad ei oleks Eesti kodakondsusest loobunud, ei saa mistahes järeldust teha kaebaja vanaema tahte kohta. Ka ei saa kaebaja isaema (võimalik) tahe Eesti kodakondsuse taastamisel või sellest õigusest loobumisel kanduda üle lapselapsele ehk kaebajale. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 12.05.2022 kohtuotsuses nr 3-20-2498 leidnud, et kui isikul (viidatud kohtuasjas kaebaja vanaisa isal) jäi kodakondsuse omandamine lõpuni viimata, ei omandanud sünnijärgset Eesti kodakondsust ka tema poeg (kaebaja vanaisa) (p 14).
9.Ka juhul, kui järeldada, et kaebajal on oma vanaema alaneja sugulasena ehk õigusjärglasena õigus kodakondsuse taastamisele PS § 8 lg 2 alusel, ei ole kaebaja täitnud kehtiva kodakondsusseaduse KodS 4. peatüki tingimusi (§-d 16 ja 17). Ennekõike on kaebajal täitmata tingimus, et Eesti kodakondsust taastada sooviv isik peab viibima püsivalt Eestis ning olema vabastatud senisest kodakondsusest või tõendama, et ta vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse taastamisega (KodS § 16 lg 2).
9.1.Kohus selgitab esmalt, et PS § 8 lg 2 ja ka KodS § 16 lg 1 on sätestatud universaalsena – s.o igaühel, kes on kaotanud määramata ajal Eesti kodakondsuse, on õigus selle taastamisele. Kumbki norm ei sätesta erinormi isikute suhtes, kes loobusid Eesti kodakondsusest keerulistel aegadel (nt okupatsiooni kartes), väga raskete valikute vahel valides. Kohtul puudub kahtlus, et sellise soovi korral oleks see sõnaselgelt ka põhiseaduses endas või minimaalselt põhiseaduse rakendamise seaduses erandina sätestatud. Selliselt sõnastamise võimalust kinnitab ka normi arengulugu (kohtuotsuse p 7.2).
9.2.PS § 8 lg 4 sätestab samuti, et Eesti kodakondsuse saamise, kaotamise ja taastamise tingimused ning korra sätestab kodakondsuse seadus. Seega võib seadusandja seada kitsendusi ja piiranguid, kuni need oma olemuselt ei piira põhiseaduses sätestatud kodakondsusega seotud õiguste tuuma. Kohus leiab, et tingimus elada Eestis ning loobuda oma muust kodakondsusest ei riiva kodakondsuse taastamise põhiõiguse tuuma. Need tingimused lähtuvad eeldusest, et isiku poolt kodakondsuse kaotamine, s.o vabastamise, äravõtmise või muu kodakondsuse vastuvõtmisega (KodS § 22) on olnud kas pere vabatahtlikud tahteaktid (p-d 1 ja 3) või riigi õiguspärane tegevus (p 2). Riigil on ka kohustus austada vanemaid või eestkostjaid nende valikutes, kuivõrd vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest (PS § 27 lg 3). A priori ei saa eeldada, et vanemad on 9(10)
teinud Eesti kodakondsusest loobudes vale valiku ja see valik tuleb vahepeal tekkinud olukorda arvestamata igal juhul ümber vaadata. Seetõttu saab ka taastamisest keelduda alustel, kui isik ei ole teisest kodakondsusest loobunud (KodS § 19 lg 6) või kui isik on (üldistatult) ohuks Eesti Vabariigile (KodS § 21). Nimetatud alused lähtuvad samuti eeldusest, et kodakondsuse kaotamine on olnud kas isiku pere valik ja/või muul viisil õiguspärane ning isikul ei tohi olla olulist lojaalsussidet mõne muu riigiga. Lojaalsusside muu riigiga võib säilida nii muu kodakondsuse säilitamisega kui ka muu riigi huvides ja/või Eesti riigi vastu tegutsedes. Kohus ei võta käesolevas asjas seisukohta, kas juhul, kui alaealine kaotas sünnijärgse kodakondsuse, tuleb ka taastatud kodakondsus lugeda sünnijärgseks (alternatiivselt naturalisatsiooni korras saadule) ning seega jätta muust kodakondsusest loobumine nõudmata. Kohus on eelnevalt leidnud, et kaebaja ei ole sünnijärgne Eesti kodanik ning tema puhul on samuti täitmata püsivalt Eestis viibimise tingimus. Taastamine ei ole ka võrdväärne kodakondsuse saamisega, vaid tingimused on oluliselt leebemad (vrdl §-d 17 ja 12). Taastamisel ei nõuta isikult kinnitust, et ta vastab KodS nõuetele, elulookirjeldust, haridust ja teenistuskäiku ning legaalset püsivat sissetulekut tõendavaid andmeid; samuti eesti keele oskuse ega põhiseaduse ja kodakondsusseaduse tundmise tunnistust.
9.3.Sisuliselt nõutakse isikult lisaks formaalsete tingimuste täitmisele üksnes muust kodakondsusest loobumist (mida kohus käsitles eelnevalt) ning ka püsivalt Eestis viibimist. Püsivalt Eestis viibimise nõue ei ole samuti alaealisena kaotatud kodakondsuse taastamise põhiõiguse tuumast kõrvale kalduv. Säte lähtub eeldusest, et Eesti kodakondsuse taastaja soovib reaalselt oma elu Eestiga siduda ning eelduslikult ka mingi aja jooksul siin viibida ja kodakondsusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi realiseerida. Käesolevas asjas puudub vajadus täpsemalt analüüsida püsivalt Eestis elamise nõude proportsionaalsust – seaduslik Eestis viibimine vähemalt 183 päeva aastas, kusjuures Eestist eemalviibimine ei või aastas ületada 90 päeva järjest (KodS § 11) – kuivõrd kaebaja ei väida, et oleks üldse mingil ajal Eestis viibinud, mida saaks käsitleda rohkem kui lühiajalise viibimisena. Õiguskantsler14 on pidanud võimalikuks, et säte võib mõnel juhul olla põhiseadusega vastuolus, ennekõike juhtudel, kui isik on elanud Eestis aastakümneid, kuid töö iseloomu tõttu ei viibi ta mitte ühegi riigi maismaal. Samas seisukohas on lisaks leitud, et riigis viibimine ja elamine väljendavad küll tavaliselt inimese teadlikku ja tahtlikku valikut, kuid lisaks väljendavad pühendumust ka muud olulised faktorid nagu nt töötamine, osalemine ühiskondlikus elus, perekondlik side, huvid, laste hariduse valik jms. Inimene võib olla ühele riigile pühendunud ka juhul, kui ta viibib kas aeg-ajalt või pidevalt mitmes riigis. Teisisõnu ei ole määrav mitte formaalne seaduse nõuetele vastavus, vaid inimese ja riigi tegelik vastastikune tihe side (p 36). Kaebaja mistahes tihedat sidet Eesti Vabariigiga ei väida.
10.Kohus leiab, et kokkuvõttes on vastustaja otsus õiguspärane ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Sealjuures tuli vastustajal lähtuda kehtivast seadusest ning vastustajal puudub võimalus jätta kehtiv seadus täitmata ka siis, kui see võib olla põhiseadusvastane. Seetõttu ei pidanud vaidlustatud otsus sisaldama ka käesoleva kohtuotsusega võrreldavat ajaloolist või põhiseaduspärasuse analüüsi. HKMS § 108 lg 1 alusel jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
Ettepanek nr 17, 04.07.2012 https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_ettepanek_nr_17_riigikogule_eestis_pu sivalt_viibimise_absoluutne_noue_kodakondsuse_taotlemisel_kods_ss_6_ja_11.pdf
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.