X kaebus Viru Vangla keelamiseks kasutada tema väljaviimisel käeraudu
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla, esindaja Eve Kangro
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X kaebus.
2.Jätta X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
3.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 252 lg 7 ja § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kätte kaebajale ja saadetakse teadmiseks vastustajale.
Viru Vangla kinnipeetav X (kaebaja) esitas 27. oktoobril 2024 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotlusena pealkirjastatud avalduse, milles palub kohtul keelata vanglal tema väljaviimisel vanemate juuresolekul käeraudade kasutamine. Avalduse kohaselt esitas kaebaja 24. oktoobril 2024 Viru Vanglale taotluse vanglast väljaviimiseks eesmärgiga külastada Tallinnas oma haigestunud isa. Vanglaametnikud olevat talle öelnud, et väljaviimine on võimalik, kuid selle käigus pannakse talle käerauad. Kaebaja leiab, et käeraudade kasutamine kodus haige isa juuresolekul ei ole vajalik ning alandaks tema ja ta vanemate väärikust. Julgeoleku tagamiseks oleks piisav elektroonilise valveseadme kasutamine. Vangistuses viibitud aja jooksul on ta olnud õiguskuulekas, ta tuli ise vanglasse karistust kandma, tal ei ole põgenemiskatseid olnud ning uue kuriteo toimepanemise risk on madal. Kaebaja hinnangul ei ole vangla arvestanud tema õiguskuuleka käitumisega ning on jätnud kaalutlusõiguse teostamata.
3-24-2961
2.Viru Vangla esitas 29. oktoobril 2024 kohtule seisukoha kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse kohta. Koos seisukohaga edastas vangla kohtule X 25. oktoobri 2024. a taotluse (registreeritud nr-ga 6-10/24/17061-1), milles X palub anda luba külastada oma Tallinnas Meremeeste Haiglas viibivat isa. Kinnipeetav avaldas taotluses soovi kohtuda isaga erariietes ja ilma käeraudadeta. Vangla kinnitas kohtule, et X esitas 27. oktoobril 2024 ka vaide, milles vaidlustas vangla kavatsust kasutada väljaviimise ajal käeraudu, sealhulgas vanematekodus viibimise ajal. Viru Vangla 28. oktoobri 2024. a vastusega nr 6-12/24/187-2 tagastati X vaie haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus selgitab esmalt, miks tuleb kaebus tagastada (I) ning lahendab seejärel kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (II). I
4.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab menetlusosalise avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest (HKMS § 2 lg 4). Kohus mõistab kaebaja 27. oktoobri 2024. a avalduse põhjal, et X on esitanud kohtule lisaks esialgse õiguskaitse taotlusele ka kaebuse – vastasel juhul ei oleks talle tagatud vangla toimingute keelamiseks tõhus õiguskaitse. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja kohtusse pöördumise eesmärk, et vangla ei kasutaks raskelt haigestunud isa külastamise ajal tema vanemate juuresolekul kaebaja suhtes käeraudu. Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud kohtule Viru Vangla vastu keelamiskaebuse toimingu tegemisest hoidumiseks (HKMS § 37 lg 2 p 3). Kuigi kaebuse kohtule on esitanud kaebaja nimel teine kinnipeetav, kellel puudub esindusõigus, ja tõenäoliselt ei ole kaebaja 27. oktoobri 2024. a avaldusele ise digitaalallkirja andnud, peab kohus asja kiire lahendamise huvides otstarbekaks lahendada kaebus koos esialgse õiguskaitse taotlusega viivituseta. Kohtule esitatud kohtuvälise menetluse materjalide põhjal saab pidada tõenäoliseks, et kaebus vastab kaebaja tahtele.
5.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, kas esineb alus kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
5.1.HKMS § 45 lg 1 sätestab, et keelamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Halduskohtulik kontroll täidesaatva riigivõimu üle on üldjuhul järelkontroll. Keelamisnõue riigivastutuse seaduse § 5 tähenduses ja selle kohtulikku realiseerimist võimaldav keelamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 3 tähenduses) on erandlik õiguskaitsevahend, sest üldjuhul
3-24-2961
ei ole isikul lubatud asuda oma õigusi kaitsma enne nende tegelikku riivamist. Selline võimalus on isikul üksnes juhul, kui tal on põhjust arvata, et haldusorgan asub tema õigusi rikkuma ning õiguste tõhus kaitsmine pärast haldusakti andmist või toimingu sooritamist oleks võimatu või ebamõistlikult raske (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-17-749/24, p 11). Muudel juhtudel saab isik oma õigusi kaitsta pärast haldusakti andmist või toimingu sooritamist.
5.2.Praegusel juhul saab asja materjalide pinnalt järeldada, et keelamiskaebuse kohtule esitamise ajaks ei olnud kaebajat isaga kokkusaamisele viidud. Vangla on kohtule kinnitanud, et 29. oktoobri 2024. a seisuga ei olnud vangla teinud sisulist otsust väljaviimise lubamise ega väljaviimise ajal käeraudade kasutamise kohta. Kohtule pole teada, et kaebaja väljaviimine oleks praeguseks ajaks ära toimunud. Kohtu hinnangul saab pidada tõenäoliseks, et kui vangla otsustab rahuldada kaebaja 25. oktoobri 2024. a taotluse tema väljaviimiseks, kohaldab vangla väljaviimise käigus (sh kaebaja vanemate juuresolekul) kaebaja suhtes käeraudu. Seega on vaidlusaluse toimingu tegemine ning selle käigus kaebaja õiguste riivamine lähiajal tõenäoline. Kuna keelamisnõude puhul ei ole haldusorgan toimingut (veel) sooritanud, tuleb kohtul anda haldustegevuse õiguspärasusele eelhinnang. Seda tehes tuleb kohtul tulenevalt võimude lahususe ja tasakaalu põhimõttest hoiduda haldusorgani asemel haldusülesannete täitmisega seotud otsuste tegemisest. Kohus võib keelamisnõude lubatavuse korral sekkuda täitevvõimu pädevuses olevate küsimuste lahendamisse siiski niivõrd, kuivõrd see on isiku õiguste tõhusaks kaitseks vajalik. Kohtule teadaoleva info põhjal ei ole ilmne, et vangla rikuks käeraudade kohaldamisel kaebaja õigusi. Pelgalt asjaolu, et kinnipeetav viibib väljaspool vanglat või oma vanemate juuresolekul käerauades, ei kujuta endast inimväärikuse alandamist (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-19-1818/48, p 37). Vangistusseadus võimaldab kinnipeetava saatmisel kasutada käeraudu (VangS § 70 lg 1). Käeraudade kasutamise eesmärk on takistada kinnipeetaval põgenemast või teisi isikuid ohustamast ning need eesmärgid võivad õigustada kinnipeetava eraelu puutumatuse riivet (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-19-13, p 12 ja EIK otsus asjas A. T. vs. Eesti, nr 23183/15, p 60). Kohus ei saa vangla asemel otsustada, kas ja millistel tingimustel tuleb kaebaja väljaviimisel kasutada käeraudu (HKMS § 158 lg 3). Kohtu hinnangul ei ole praeguses asjas esile toodud asjaolusid, mis osutaksid, et kaebajal poleks võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta pärast keelamiskaebuse esemeks oleva toimingu sooritamist. Käeraudade kandmine iseenesest – isegi kui see peaks osutuma õigusvastaseks – ei tooks kaebajale kaasa pöördumatuid kahjulikke tagajärgi.
6.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et keelamiskaebuse esitamise eeldused ei ole täidetud. Seepärast tagastab kohus X kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. II
3-24-2961
7.Kaebaja taotleb asjas esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kohtule arusaadavalt soovib kaebaja, et kohus keelaks esialgse õiguskaitse korras vanglal tema suhtes käeraudade kasutamise väljaviimise ajal vanemate juuresolekul (HKMS § 251 lg 1 p 2).
8.Kohtu hinnangul on esialgse õiguskaitse taotlus lubatav, sest on esitatud koos kaebusega (HKMS § 249 lg 5).
9.HKMS § 104 lg-st 1 tuleneb kohustus tasuda esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõiv. Arvestades aga menetlusökonoomia põhimõtet ning asjaolu, et kohus võib esialgset õiguskaitset kohaldada ka enda algatusel, ei ole riigilõivu tasumine (või selle tasumise kohustusest vabastamine) siiski vältimatuks eelduseks taotluse läbivaatamisel. Võttes arvesse, et tegemist võib olla kiireloomulise asjaga, peab kohus põhjendatuks lahendada taotluse viivituseta ning ei anna seetõttu kaebajale täiendavat tähtaega riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks.
10.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Nimetatud sättest tulenevalt kohaldab kohus esialgset õiguskaitset üksnes juhul, kui taotlejat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-19-17, p 15). Seepärast hindab kohus järgnevalt, kas taotlejal on esialgse õiguskaitse vajadus.
11.Kaebajal oleks esialgse õiguskaitse vajadus juhul, kui saaks pidada tõenäoliseks, et vangla kavatseb kasutada kaebaja suhtes käeraudu ilmselgelt meelevaldselt. Praeguses asjas ei osuta miski sellisele võimalusele. Sõltuvalt vangla ohuhinnangust võib kaebaja suhtes käeraudade kohaldamine osutuda vajalikuks. Pelgalt asjaolu, et kaebaja isa on raskelt haigestunud, ei mõjuta käeraudade kohaldamise õiguspärasust. Kohtule pole äratuntav, et kaebajale saaks vanemate juuresolekul käeraudade kandmine tekitada kahjulikke tagajärgi, mida oleks hiljem ebamõistlikult raske kõrvaldada. Pelgalt soov oma vanemaid mitte kurvastada ei ole õiguslikult kaitstav huvi. Kohus leiab eeltoodu põhjal, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus.
12.Kuna esialgse õiguskaitse vajadus puudub, ei kaalu kohus kaebaja õigusi ja avalikku huvi ega hinda kaebuse perspektiivi. Kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse HKMS § 249 lg 1 alusel rahuldamata.
13.Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.