Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29.07.2024 otsuse nr 15.6-3/142-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindajad Uljana Ponomarjova, Nora Kurik Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei Krassilnikov
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 28.11.2024. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) jättis 29.07.2024 otsusega nr 15.6-3/142-1 rahuldamata Xi taotluse perekonna taasühinemiseks. Xi esitatud dokumentidest nähtub, et ta sõlmis 24.04.2024 abielu Yga, s.o peale rahvusvahelise kaitse saamist Eestis. X oli 15.11.2022 esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse kohaselt vallaline. Y ei vasta välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 7 lg-s 2 sätestatud perekonnaliikme määratlusele ja anna talle luba Xiga Eestis taasühineda.
2.Kaebaja esitas 05.08.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 29.07.2024 otsuse nr 15.63/142-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.
KAEBAJA SEISUKOHAD
3.PPA ei ole hinnanud kaebaja taotlust individuaalselt ja erapooletult, vaid on lähtunud VRKS § 7 lg-s 2 sätestatud perekonnaliikmete loetelust formaalselt, millega eksis materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti eksis PPA enda otsuse tegemisel haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 sätestatud uurimispõhimõtte vastu.
4.Kaebaja selgitas PPA-le, et ta oli Y paarisuhtes ja elas koos alates 2019. aasta lõpust. Kaebaja varjas end Venemaa Föderatsioonis (VF) viibides võimude eest, mistõttu ei olnud tal võimalik enne Eestisse lahkumist Y abielluda VF territooriumil. Lisaks oli kaebajal hirm, et Y võib sattuda riigivõimu tagakiusamise alla, kuna VF otsib kaebajat taga. Kaebaja tugevat sidet Y enne VF-ist lahkumist tõendab ka asjaolu, et enne põgenemist vormistas kaebaja Y nimele notariaalselt kinnitatud volituse, mis andis talle õiguse käsutada oma vara. Samuti oli kaebaja testament vormistatud Y nimele. Pärast kaebaja Venemaalt lahkumist alustas Y kaebajale kuuluva kinnisvara müümist. Abiellumise võimaluse avanemisel sõlmisid kaebaja ja Y 24.04.2024 abielu Gruusias. Ka rahvusvahelise kaitse menetluse raames peetud intervjuul küsimustele vastates tõi kaebaja välja oma sellel hetkel veel elukaaslase, näiteks vastates küsimustele nr 17 ja 29.
5.Vaidlus on seotud VRKS-i tõlgendamisega koostoimes EL Põhiõiguste Harta artikliga 7 ja Inimõiguste ja Põhiõiguste kaitse konventsiooni artikliga 8, olukorras, kus kaebajal ei olnud tagakiusu kartuse tõttu võimalik sõlmida ametlikku abielu oma abikaasaga. PPA tõlgendab VRKS §-s 7 sätestatud perekonnaliikmete gruppi kitsalt, jättes hindamata rahvusvahelise kaitse saanud isikute tegeliku olukorra, mis esinevad perekonnasidemete ametlikul dokumenteerimisel tagakiusuhirmu tõttu.
6.Vaidlustatud otsuses ei ole hinnatud kaebaja ja Y tegelikku olukorda. PPA ei ole hinnanud, kas kaebaja selgitused (näiteks võimatus abielluda tagakiusu kartuse tõttu, pikaajaline suhe, volituste ja testamendi olemasolu jne) vastavad tõele, ning kas see mõjutab otsust. Varasema PPA praktika kohaselt ei olnud abielu või registreeritud kooselu puudumine takistuseks perekonna taasühinemisele, kui oli tõendatud, et perekonnaelu eksisteeris päritoluriigis.
7.Perekondade taasühendamine on rahvusvahelise kaitse saajate peamine õigus. Olles sunnitud põgenema, ei saa nad naasta oma päritoluriiki, et pereelu jätkata. Perekondade taasühinemist reguleerib ka Euroopa nõukogu direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (edaspidi: taasühinemise direktiiv). Taasühinemise direktiivis ette nähtud perekondade taasühinemise menetluste läbiviimisel kohaldavad ELi liikmesriigid ELi õigust. See omakorda tähendab, et nad peavad austama EL-i Põhiõiguste hartas sisalduvaid õigusi, seda vastavalt artiklile
51.Lisaks on riigid kohustatud austama Euroopa Nõukogu dokumente, sealhulgas Euroopa Inimõiguste Konventsiooni. Õigust era- ja pereelu austamisele tunnustatakse ja kaitstakse ka EIÕK artiklis 8 ning EL harta artiklites 7 ja 24. Samamoodi kohustab EL-i uuesti sõnastatud kvalifikatsioonidirektiivi artikli 23 lõige 1, et riigid tagavad perekonna ühtsuse säilimise. Ka PS § 26 sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele (vt ka Rodrigues da Silva ja Hoogkamer vs Madalmaad nr 50435/99, C-273/20 ja C-355/20).
8.Perekonna taasühinemist taotleva isiku vallalise elukaaslase kohta esitatud taotluse läbivaatamisel käsitlevad liikmesriigid peresuhete tõestusena selliseid asjaolusid nagu ühine laps, varasem kooselu, kooselu registreeritus, ning mis tahes muud usaldusväärsed tõendusmaterjalid. Seda tegi ka PPA varasemalt.
9.Asjakohane ei ole varasem PPA praktika, mille puhul tõlgendati VRKS § 7 lg-t 2 laiemalt. Riigisisest õigust, sh põhiseadust, tuleb vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tõlgendada võimalikult
suures ulatuses kooskõlas EL õigusega (Riigikohtu 22.03.2023 otsus asjas 2-21-3552, p 21; nt. EKo suurkoja otsus asjas nr C-573/17: Popławski, p 55 ja EKo nr C-106/89: Marleasing SA vs La Comercial Internacional de Alimentacion SA). Kuivõrd PPA tõlgendus 01.01.2024 seadusemuudatuse eesmärgist viiks Eesti seaduse vastuollu Euroopa Liidu õigusega, ei ole antud tõlgendus tõenäoline.
10.PPA arusaam seadusemuudatuse sisust ja mõjust ei puuduta registreeritud elukaaslasi ning tegemist ei oleks ka väikese täpsustusega. Kui seadusandja eesmärk oleks olnud viia läbi sedavõrd laiaulatuslik seadusemuudatus, mis mõjutaks kõigi enne päritoluriigist lahkumist registreerimata vabaabielu olevate perekondade taasühinemise õigust, oleks seaduse seletuskirjas pidanud olema vastav eesmärk ka välja toodud ja põhjendatud. Samuti ei näe kaebaja, et sätte sõnastus oleks muutunud muus osas peale vajaliku täienduse registreeritud kooselupartnerite osas. Kõik asjaolud viitavad, et nii PPA varasem VRKS § 7 lg-te 2 ja 5 tõlgenduse kui kõnealuse seadusmuudatuse eesmärk on olnud Eesti seaduse viimine kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. Eesmärgipäratu õiguste kitsendamine, mida seaduse seletuskirjas ei põhjendata, oleks näide väga halvast seadusloomest ning vastuolus hea õigusloome ja normitehnika eeskirja §-s 39 sätestatud nõuetega seaduseelnõu seletuskirjale.
11.Kaebaja nõustub, et VRKS § 7 lg 5 ei sisalda kaalutlusõigust, kuid kaebaja ei olegi seda väitnud. PPA tõlgendas valesti pereliikmete ringi ning rikkus uurimispõhimõtet. Normi imperatiivsus ei tähenda, et normi tõlgendamisel peaks lähtuma üksnes grammatilisest tõlgendusest. 01.01.2024 seadusemuudatus tagas üksnes õigusselguse VRKS § 7 raames registreeritud kooselupartnerite taasühinemise õiguse osas. Ehk kaebaja olukorda tuleb hinnata võrdselt varasemate taotlejatega.
12.Kui PPA jääb seisukoha juurde, et kaebaja puhul ei ole vaja abiellumise ajaga seonduvaid täiendavaid asjaolusid arvesse võtta, on seadusvastased ka varasemad PPA otsused, mis võimaldasid perekondadel taasühineda olukorras, kus abielu või kooselu registreerimine ei olnud enne päritoluriigist lahkumist võimalik. Üksnes kitsa tõlgenduse võimalikkuse puhul on VRKS § 7 lg-d 2 ja 5 vastuolus Euroopa Liidu õigusega.
13.Potentsiaalne võimalus saada elamisluba muul alusel ei välista isiku õigust saada elamisluba abikaasa pagulasseisundist tulenevalt, kuivõrd välismaalaste seaduse (VMS) alusel antud elamisloa andmise alused erinevad rahvusvahelise kaitse alusel antud elamisloa andmise alustest. VRKS-i alusel elamisloa taotlemine on täiendav õigus, mis tuleneb kaebaja pagulasseisundist. Viidates perekonnaelu puutumatuse riive puudumisele soovib PPA põhjendamatult võtta nimetatud seaduses sätestatud õiguse kaebajalt ära. Kaebaja ja tema abikaasa ei ole kohustatud eelistama VMS-i alusel elamisloa taotlemist.
14.Kaebaja ei ole nõus haldusakti 10-päevalise vaidlustamise tähtajaga. Vaidlustamise tähtaeg oleks pidanud olema 30 päeva. Vaidlustatud otsuses ei ole märgitud vaidlustamise tähtaja aluseks olevat VRKS sätet. Vastustaja eksis kaebetähtaja määramisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg-s 1 sätestatud kaebetähtaja nõude vastu.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
15.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kehtiv VRKS-i redaktsioon jõustus 01.01.2024 ning selles on seadusandja täpsustanud perekonnaliikme mõistet VRKS-i tähenduses, mis ei võimalda varasemaga võrreldes samalaadselt laia tõlgendust ning seega ei ole enam ka asjakohane viidata varasemale PPA praktikale.
16.Kaebaja on sõlminud abielu Y pärast Eestis rahvusvahelise kaitse saamist, st pärast Eestisse saabumist. Kuivõrd kaebaja ei vasta VRKS § 7 lg-s 5 sätestatud tingimusele, siis ei oma ka tähtsust
kaebaja selgitused selle kohta, millised võimalikud takistused olid abielu sõlmimiseks VF-s. Imperatiivne normi sõnastus ei võimalda kaalutlusotsuse tegemist.
17.Kaebaja etteheited uurimispõhimõtte kohaldamata jätmise kohta ei ole põhjendatud. Kaebaja ei saa omapoolsete selgituste ega täiendavate tõenditega mõjutada asjaolu, et abielu Y oli sõlmitud pärast kaebaja Eestisse saabumist. Kaebaja selgituste täiendav hindamine ei oleks viinud teistsuguse tulemuseni.
18.Vaatamata perekonna taasühinemise taotluse rahuldamata jätmisele on kaebaja abikaasal võimalik taotleda endale viibimisalust Eestis VMS alusel (§ 137). Kaebaja on viidanud rahvusvahelistele õigusaktidele ja kohtupraktikale, kuid kaebaja puhul ei esine pereriivet, kuivõrd kaebajal on võimalik enda eesmärk saavutada teise seaduse alusel läbiviidava menetluse kaudu.
19.Kümnepäevane kaebetähtaeg on määratud korrektselt. Kuigi kaebaja on õigesti välja toonud, et VRKS-s puudub eraldi säte, mis reguleeriks konkreetselt rahvusvahelise kaitse saaja perekonna taasühendamisest keeldumise otsuse peale kaebuse esitamist, siis vastustaja ei nõustu, et see tingiks automaatselt HKMS § 46 lg 1 kohaldamise. VRKS alusel tehtud otsustele on VRKS-s ette nähtud kümnepäevane kaebetähtaeg, sh ka rahvusvahelise kaitse tagasilükkava otsuse puhul. VRKS § 65 lg 3 sätestab perekondade taasühendamisest keeldumise otsuste puhul kaebetähtajaks 10 kalendripäeva (ajutise kaitse saajaid puudutavas peatükis). Rahvusvahelise kaitse saajate puhul perekondade taasühendamisest keeldumise otsuste peale kolm korda pikem kaebetähtaeg oleks vastuolus VRKS-i kaebetähtaegasid puudutava loogikaga.
20.Erinevalt teistest võimalikest institutsioonidest, mis võimaldavad kaebaja abikaasal saada viibimisaluse Eestisse elama asumiseks, täidab perekondade taasühendamine VRKS tähenduses konkreetset eesmärki taastada, ehk taasühendada perekondasid, mis on juba juriidiliselt eksisteerinud enne isikute Eestisse saabumist. Kui juriidiliselt perekonda ei eksisteerinud enne isiku Eestisse saabumist, siis puudub isikul ka VRKS-s sätestatud alus perekonna taasühendamisele. Eeltoodu aga ei ole takistuseks pereelu Eestis elama asumiseks muudel seaduses sätestatud alustel.
21.Kuivõrd VMS alusel abikaasa juurde antava elamisloa puhul eksisteerivad teatavad kontrollmehhanismid (nt elamisloa kehtivusaja määramisel abielu kestuse arvestamine, elamisloa eesmärgipärase kasutamise kontrollimine jm), mida VRKS-s sätestatud perekondade taasühendamine ette ei näe, on perekondade taasühendamise puhul põhjendatud nõue, et abielu peab olema sõlmitud enne Eestisse saabumist. Perekondade taasühendamise eesmärk on taastada ja säilitada selliseid peresidemeid, mis on purunenud isikutest mittesõltuvate asjaolude sunnil. Abielu sõlmimine enne Eestisse saabumist aitab olulisel määral garanteerida, et tegemist on autentse peresuhte taasühendamisega, mitte aga fiktiivabielu kaudu teatud hüvede saamise katsega. Abielu tunnustamine kui seaduslik suhe juba enne varjupaiga saamist, annab kindlama õiguste ja kohustuste raamistiku, mis aitab vältida väärkasutusi ja pettusi perekonna taasühinemise menetluses. See aitab tagada perekonna taasühinemise institutsiooni usaldusväärsuse.
22.Vastustaja peab ebaõnnestunuks kaebaja sõnakasutust: „kaebaja ja tema abikaasa ei ole kohustatud eelistama VMS-i alusel elamisloa taotlemist.“ Isiku õigus saada riigilt teatud hüve või staatust eeldab isiku või tema asjaolude vastavust seaduses sätestatud tingimustele. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda viibimisalust enda abikaasale seadusesätte alusel, mille tingimustele ta ei vasta. Kui kaebaja asjaolud ei vasta VRKS-s sätestatud tingimustele (abielu sõlmimine enne Eestisse saabumist, VRKS § 7 lg 5), siis ei saa kaebaja soovitud hüve VRKS-i alusel. Kui kaebaja asjaolud vastavad VMS-s sätestatud tingimustele (VMS 137 lg 1), siis on kaebajal võimalik oma soovitud eesmärk saavutada nimetatud seaduse alusel ja selles sätestatud tingimustel. Kaebaja saab ise otsustada, kas tema abikaasa asub taotlema tähtajalist elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks.
23.Tallinna Ringkonnakohus on 17.09.2024 määruses haldusasjas nr 3-24-2188 asunud seisukohale, et ei ole loogiliselt põhjendatav, miks peaks rahvusvahelise kaitse taotluse tagasivõtmise korral olema kaebetähtajaks 30 päeva, kui varjupaigataotluse kohta tehtud PPA tagasilükkava otsuse vaidlustamiseks on ette nähtud 10-päevane tähtaeg, ning menetluse lõppemise ja tagasilükkava otsuse tagajärjed on isiku jaoks ühesugused. Samas lahendis leidis kohus, et puuduvad viited seadusandja soovi kohta kaebetähtaega ja -korda reguleerida erinevalt sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel on rahvusvahelise kaitse menetlus lõppenud. PPA otsuse puhul rakendub 10-päevane kaebetähtaeg analoogia korras VRKS § 65 lg 3 sätestatuga.
KOHTU PÕHJENDUSED
24.Kohus jätab kaebuse rahuldamata. PPA jättis 29.07.2024 otsusega nr 15.6-3/142-1 õigesti rahuldamata Xi perekonna taasühinemise taotluse. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebajale on antud rahvusvaheline kaitse ega selles, et kaebaja perekonnaseis oli taotluse rahuldamise hetkel vallaline. Kaebaja sõlmis abielu Y 24.04.2024, s.o aasta peale rahvusvahelise kaitse saamist Eestis. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selle üle, kas Y on kaebaja perekonnaliige VRKS § 7 tähenduses.
25.VRKS § 7 lg-s 1 on sätestatud inimesed, keda loetakse rahvusvahelise kaitse taotleja perekonnaliikmeks. Nimetatud sätte seletuskiri täpsustab: „Direktiivi 2003/9/EÜ kohaselt on varjupaigataotleja perekonnaliikmeteks varjupaigataotleja abikaasa või vabaabielukaaslane ning nende ühine või varjupaigataotleja vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps. Ka eelnõu kohaselt loetakse nimetatud isikud varjupaigataotleja perekonnaliikmeks, väljaarvatud vabaabielukaaslane, kuna Eesti õiguses ei ole abikaasa ja vabaabielukaaslane võrdsustatud. Tulenevalt direktiividest 2003/86/EÜ ja 2004/83/EÜ on eelnõu § 7 lõike 2 kohaselt pagulase ja täiendava kaitsesaaja perekonnaliikmeks tema abikaasa; tema ja tema abikaasa ühine vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps; tema või tema abikaasa eestkostetav ja ülalpidamisel olev vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps; tema või tema abikaasa vallaline ja täisealine laps, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema; tema või tema abikaasa ülalpidamisel olev vanem või vanavanem, kui neil päritoluriigis puudub muudest perekondlikest sidemetest tulenev toetus. Saatjata alaealise pagulase ja saatjata alaealise täiendava kaitsesaaja perekonnaliikmeks loetakse tema vanemaid või kui tal vanemad puuduvad või ei ole võimalik neid leida, siis ka tema eestkostjat või muud perekonnaliiget ning seda juhul, kui see on kooskõlas alaealise huvide ja õigustega. Perekonnaliikmetel on seaduses sätestatud tingimustel ja korras õigus taotleda perekondade taasühinemist. Perekonnaliikmete määratlemisel on oluline, et perekond oli olemas ja abielu sõlmitud juba päritoluriigis, et vältida fiktiivseid abielusid ja illegaalset immigratsiooni. Kehtivas pagulaste seaduses on perekonnaliikmetena sätestatud ainult pagulase või täiendava kaitsesaaja alaealine laps ja temaga samas kodakondsuses olev abikaasa.“
26.Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26.06.2013 direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, artikli 2 p c järgi on pereliikmed, kes viibivad rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal samas liikmesriigis, eeldusel et perekond oli olemas juba päritoluriigis. Taotleja abikaasa või temaga püsivas suhtes olev vabaabielukaaslane, kui asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt koheldakse vabaabielupaare kolmandate riikide kodanikke käsitlevate õigusaktide alusel võrdväärselt abielus paaridega. Eelnevast nähtub üheselt, et rahvusvahelise kaitse taotleja perekonnaliikmeks ei loeta vabaabielukaaslast, kuna Eesti õiguses ei ole abikaasa ja vabaabielukaaslane võrdsustatud. Seega puudus vastustajal vajadus tõlgendada sätet muul moel peale grammatilise tõlgendamise. Tegemist on ammendava loeteluga ja imperatiivse alusega, millega PPA-l tuli otsuse vastuvõtmisel lähtuda. Ka kaebaja ise nõustub, et VRKS § 7 lg 5 ei sisalda kaalutlusõigust.
27.Y ei vasta VRKS § 7 lg-s 5 sätestatud tingimusele, mistõttu puudus PPA-l vajadus hinnata kaebaja põhjendusi, miks tal ei olnud võimalus sõlmida VF-s abielu. Kuivõrd VRKS § 7 lg-s 1 on üheselt sätestatud, et vabaabielus olev elukaaslane ei ole perekonnaliige, ei saa seda faktilist asjaolu muude tõenditega ümber lükata ega tõlgendada.
28.Kaebaja etteheited uurimispõhimõtte kohaldamata jätmise kohta ei ole põhjendatud. Kaebaja ei saa omapoolsete selgituste ega täiendavate tõenditega mõjutada asjaolu, et kaebaja sõlmis abielu Y pärast kaebaja Eestisse saabumist. Kaebaja selgituste täiendav hindamine ei oleks viinud teistsuguse tulemuseni.
29.HKMS § 158 lg 2 kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kuivõrd VRKS-s ei ole sätestatud, et registreerimata elukaaslane on perekonnaliige, ei ole rikutud ka direktiivi 2013/33/EL. Kohus ei saa anda hinnanguid hüpoteetilisele olukorrale, kus kaebajaga samas olukorras olnud inimeste taotlused väidetavalt enne 2024.a rahuldati.
30.Asjakohatud on kaebaja etteheited haldusakti vaidlustamise tähtaja osas, kuivõrd kaebus esitati kohtule tähtaegselt. Kaebajal oli ka kohtumenetluses piisavalt aega soovi korral kaebust täiendada.
31.Vaidlustatud otsuse kohaselt on võimalik otsust vaidlustada 10-päeva jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast arvates. Kaebaja hinnangul peaks vaidlustamise tähtaeg olema 30 päeva. Vastustaja selgitas kohtumenetluses, et lähtus VRKS § 65 lg-s 3 sätestatud analoogiast, mille kohaselt perekondade taasühendamisest keeldumise otsuse peale võib kümne päeva jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast arvates esitada kaebuse halduskohtule. Nimetatud otsust ei saa vaidlustada vaidemenetluse korras. Kohtu hinnangul on tegemist kohase analoogiaga. Ka Tallinna Ringkonnakohus selgitas, et seadusandja ei ole soovinud kaebetähtaega ja -korda reguleerida erinevalt sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel on rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus lõppenud. Toodud tõlgendust toetab ka direktiivi 2013/32 art 46 lg 1, kus on mõiste „rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsus“ avamiseks esitatud mitteammendav loetelu sellistest otsustest. Ilmselgelt on liidu seadusandja eesmärk olnud tagada rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud isikule samaväärselt tõhus õiguskaitse sõltumata sellest, millisel alusel tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus lõpeb (vt 17.09.2024 määrus haldusasjas nr 3-24-2188, p 15).
32.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.