Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kaebus Riigikogu 06.05.2024 avalduse „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks“ peale
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, esindajad v.adv Steven-Hristo Evestus ja v.adv Artur Knjazev
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.09.2024 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Moskva Patriarhaadi määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Eesti
Õigeusu
Kiriku
RESOLUTSIOON
Võtta Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku määruskaebus menetlusse.
Jätta Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30.09.2024 määrus muutmata.
Selgitus Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Riigikogu tegi 06.05.2024 avalduse „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks“. Avalduse kohaselt peab Riigikogu vastuvõetamatuks Moskva patriarhaadi kui institutsiooni tegevust Venemaa Föderatsiooni Ukraina vastase agressiooni õigustamisel ja toetamisel. Sellest lähtuvalt peab Riigikogu vajalikuks kuulutada Moskva patriarhaat Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks. Riigikogu kutsub üles kõiki riike ja rahvusvahelist kogukonda tõkestama Moskva patriarhaadi vaenulikku mõjutustegevust. Ühtlasi rõhutas Riigikogu, et Moskva patriarhaadi kuulutamine Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks puudutab Moskva patriarhaati kui institutsiooni ja juhtorganit, mitte õigeusu traditsioone järgivaid inimesi. Õigeusu ühendused ja kogudused peaksid ka ise hindama vaenulikust mõjutustegevusest tulenevat ohtu avalikule korrale ja oma
3-24-2487 liikmetele ning astuma vajalikke samme Moskva patriarhaadiga sidemete katkestamiseks. Eesti Vabariigis peab säilima põhiseaduslik õigus usuvabadusele, arvestades kõikide siin elavate inimeste õigusi ja vabadusi.
2.Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK) esitas 03.09.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Riigikogu kõrvaldama 06.05.2024 avaldusega tekitatud õigusvastased tagajärjed ning selleks kuulutama avalduses avalikkusele, et 1) Riigikogu 06.05.2024 avaldusega on ebaõigesti ja õigusvastaselt kuulutatud Moskva patriarhaat Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks osas, milles see hõlmab ega välista Moskva Patriarhaadi ehk Vene Õigeusu Kiriku koosseisu kuuluvat MPEÕK-d; 2) MPEÕK ei ole Venemaa Föderatsiooni sõjalise agressiooni toetaja. Kaebaja taotleb alternatiivselt, et kohus tuvastaks Riigikogu avalduse õigusvastasuse osas, millega see kuulutab Moskva Patriarhaadi Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks, kuid ei välista selle koosseisust MPEÕK-d. Kaebaja vaidlustab Riigikogu avalduse osas, milles see ei välista kaebajat Moskva Patriarhaadi koosseisust, kui kuulutab viimase Venemaa Föderatsiooni sõjalise agressiooni toetajaks. Kaebaja on vastu Venemaa Föderatsiooni sõjalisele agressioonile. Ka avalduse menetlemisel Riigikogus kinnitati, et kaebaja ei ole teinud midagi ebaseaduslikku ning vastupidi on olnud vastu sõjalisele agressioonile, sh pole kaebaja koguduste tegevuses esinenud vaenuliku propaganda ilminguid. Ebaõigete andmete avaldamise kõrval keelab võlaõigusseaduse (VÕS) § 1047 lg 1 ka faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamise. Riigikogu oleks pidanud kaebaja õiguste tagamiseks Moskva Patriarhaadi kuulutamisel agressiooni toetajaks selgelt välistama kaebaja, kes ei ole sõjalist agressiooni kuidagi toetanud, vaid on olnud sellele vastu. Riigikogu kinnitas 29.07.2024 vastuses kaebaja teabenõudele, et avalduses märgitud Moskva Patriarhaat hõlmab ka kaebajat. Riigikogu avaldus võimendab ja õigustab vaenulikku suhtumist kaebaja suhtes, mis avaldub negatiivsetes meediakajastustes ja ka laiemalt ühiskonna suhtumises. Siseministeerium on asunud survestama kaebajat katkestama sidemeid Moskva Patriarhaadiga ja Tallinna linn on esitanud üürilepingu ülesütlemise avalduse kaebaja ruumide äravõtmiseks. Riivatud on kaebaja õigust heale nimele, usuvabadust ja süütuse presumptsiooni. Avalduses toodu viitab mitmele kuriteokoosseisule, mida võidakse seostada kaebajaga tulenevalt tema kuulumisest Moskva Patriarhaadi kanoonilisse struktuuri. Kaebaja nõuab, et Riigikogu lükkaks kaebaja kohta esitatud ebaõigeid andmeid ja eksitava teabe ümber samal viisil ja samas kohas ehk avaldusega, mis on kõigile avalikustatud.
3.Tallinna Halduskohus tagastas 30.09.2024 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Riigikogu avaldused, deklaratsioonid ja pöördumised, millega esinemise võimaluse näeb ette põhiseaduse (PS) § 65 p 11, on Riigikogu poliitilist tahet väljendavad õiguslikult mittesiduva iseloomuga aktid. Sellise tahteavalduse adressaadiks on Eesti rahvas, teised riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid, aga ka avalikkus. Riigikogu avaldus, deklaratsioon ja pöördumine on parlamendi õigusaktide kõrval eraldi parlamentaarse tegevuse vorm. Riigikogu kompetents võtta vastu avaldusi on tuletatav parlamentarismi põhimõttest ja arusaamast, et esindusdemokraatia põhimõttele rajatud riigis peab rahva esindusorganil olema kaasarääkimise õigus kõigis riigielu küsimustes, mida ta peab oluliseks. Riigikogu avaldust tuleb lugeda riigi tegevuseks avalik-õiguslikus suhtes. Avalduse tegemisel täidab Riigikogu oma seadusandliku võimu funktsiooni, avalduse tegemist reguleerib avalik õigus (PS § 65 p 11, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154) ja ka vaidlusel sellise avalduse üle on avalik-õiguslik iseloom. Ükski seadus ei näe Riigikogu avalduse üle tekkinud vaidluse lahendamiseks selgelt ette eraldi kohtulikku või kohtuvälist menetluskorda. Kuna avaldus ei ole õigustloov akt, ei ole selle põhiseaduspärasuse kontrollimiseks võimalik algatada 2(6)
3-24-2487 normikontrolli menetlust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) 2. peatüki tähenduses. Ühtlasi ei ole Riigikogu avalduse puhul selle mittesiduva iseloomu tõttu tegemist Riigikogu otsusega (õiguse üksikaktiga) PSJKS § 16 mõttes, mille õiguspärasust saaks kontrollida PSJKS 3. peatükis sätestatud korras. Eelnevale vaatamata on halduskohtu pädevuse piiramine võimalik ka teistsuguse menetluse puudumise korral, kui vajadus sellise piirangu järele tuleneb vahetult mõnest põhiseaduse normist või põhiseaduslikust väärtusest (vt HKMS kommenteeritud väljaanne, Juura, 2013, § 4 kommentaar, lk 43, C II). HKMS § 4 lg-t 1 tuleb tõlgendada põhiseaduskonformselt. Avaldusega esinedes ei täida Riigikogu avaliku halduse ülesannet, s.o täidesaatva võimu ülesannet, ja sellist tegevust ei saa käsitada halduse teabetoiminguna. Avaldustega esinemine on PS § 65 p 11 kohaselt osa Riigikogu kui seadusandliku võimuharu ülesannetest. Avalduste kaudu väljendab seadusandja oma poliitilist tahet ning seda ei saa võrdsustada haldusorgani poolt avalikkusele teabe jagamisega. Olukord, kus halduskohus kontrollib parlamendi avaldustes väljendatud poliitiliste seisukohtade sisu ja saab kohustada parlamenti neid seisukohti muutma või neist loobuma, oleks vastuolus nii PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega kui ka PS § 1 lg-st 1 ja §-st 10 tuleneva parlamentaarse demokraatia põhimõttega. Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte kohaselt täidab iga võimuharu oma ülesandeid iseseisvalt ja omavastutuslikult. Ehkki võimuharud tasakaalustavad üksteist ja teostavad selle raames üksteise üle kontrolli, peab sellise kontrolli võimalus parlamendi üle tulenema kas põhiseadusest või olema (põhiseadusega ette nähtud raamides) seadusandja poolt selge sõnaga ette nähtud. Halduskohtute ülesanne on Eesti õiguskorras eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel (HKMS § 2 lg 1). Eesti õiguskorras ei teosta halduskohtud vahetut kontrolli parlamendi poolt tema põhiseadusest tulenevate ülesannete täitmise õiguspärasuse üle. Halduskohus saab algatada konkreetse normikontrolli seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimiseks, kuid lõpliku otsuse seaduse põhiseaduspärasuse kohta langetab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium või Riigikohtu üldkogu. Samuti ei kontrolli halduskohus Riigikogu vastu võetud õiguse üksikaktide õiguspärasust. Asjaolu, et halduskohtu pädevuses on avaliku võimu kandja poolt mh õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise kaebuste läbivaatamine, ei tähenda, et kaebajale peaks olema tagatud halduskohtusse pöördumine ka siinsel juhul. Lisaks on oluline, et PS § 62 kohaselt ei kanna Riigikogu liige õiguslikku vastutust poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites. See Riigikogu liikme õigusliku vastutuse puudumine (indemniteet) hõlmab keeldu algatada parlamendiliikme vastu kriminaal, väärteo-, halduskohtu- või tsiviilkohtumenetlust parlamendis tehtud poliitilise avalduse eest. Ehkki Riigikogu avaldust ei saa võrdsustada üksiku Riigikogu liikme poliitilise avaldusega parlamendis, on nende vahel siiski tihe seos. Kohtu hinnangul tähendaks võimalus, et kohtuliku kontrolli raames tuvastatakse parlamendi (s.o sisuliselt avalduse poolt hääletanud parlamendi liikmete) poliitilise avalduse õigusvastasus ja kohustatakse parlamenti seda ümber lükkama, et kahjustada saab ka selle avalduse poolt hääletanud Riigikogu liikmete tegutsemisjulgus end parlamendis vabalt väljendada. Parlamendi vastutus oma avalduste, deklaratsioonide ja pöördumiste eest saab väljenduda eelkõige tema poliitilises vastutuses oma valijate ees. Võimaluse puudumisele halduskohtu pädevust kaebaja soovitud viisil sisustada viitab ka see, et HKMS ei anna halduskohtule volitust Riigikogu avalduse peale esitatud heastamiskaebuse ja tuvastamiskaebuse rahuldamiseks. HKMS § 5 lg 1 p-de 5 ja 6 kohaselt võib kohus kaebuse rahuldamise korral teha ettekirjutuse mh toimingu tagajärgede kõrvaldamise kohta ja teha kindlaks toimingu õigusvastasuse. HKMS § 6 lg 2 kohaselt mõistetakse toiminguna HKMS tähenduses haldusorgani poolt haldusmenetluses tehtud toimingut, samuti haldusorgani tegevusetust ja viivitust avalik-õiguslikus suhtes. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 2 lg-st 1 tulenevalt on haldusmenetlus haldusorgani tegevus määruse või haldusakti andmisel, toimingu 3(6)
3-24-2487 sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel. Toiming on HMS § 106 lg 1 kohaselt haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes. Haldusorgan on HMS § 8 lg 1 kohaselt seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. Nagu eespool selgitatud, on Riigikogu avaldus eraldi parlamentaarse tegevuse vorm, mida Riigikogu realiseerib osana oma seadusandlikust võimust. Avaldust tehes ei täida Riigikogu avaliku halduse ülesannet, s.o ei teosta täidesaatvat riigivõimu ega korralda haldusmenetlust. Neil põhjustel oleks halduskohtul pädevus parlamendi poliitiliste avalduste peale esitatud heastamis- ja tuvastamiskaebuse läbi vaatamiseks üksnes juhul, kui see ilmneks seadusest selgelt ja mitte üksnes järelduse kaudu, et HKMS § 4 lg 1 üldklausel sellist pädevust ei välista. Kohustust võimaldada kaebajale tema soovitud viisil oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumist ei tulene ka Eesti Vabariigile siduvatest rahvusvahelistest kohustustest. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 13 rakenduspraktika kohaselt ei anna konventsioon isikule õigust tõhusale kaitsevahendile riigivõimu üldiste poliitiliste seisukohtade vastu (nt Hatton jt vs. Ühendkuningriik 2003, § 138) ega võimalda vaidlustada sellisele kaitsevahendile põhiseadusest tulenevaid piiranguid (nt Paksas vs. Leedu, 2011, § 114).
4.Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub Tallinna Halduskohtu 30.09.2024 määrus tühistada ja saata asi halduskohtule lahendamiseks. Kohtu tõlgendus tagab Riigikogule täieliku indemniteedi, mis võimaldab tal levitada mistahes sõnumeid adresseeritult ükskõik millise inimese või inimgrupi vastu, ilma et kannatanu saaks mingilgi moel vaidlustada valesid, eksitavat teavet, ebasündsalt halvustavaid väljendeid, kaitsta oma head nime või süütuse presumptsiooni või – nagu praegusel juhul – heastada usuvabadusse sekkumist ja tuvastada rikkumist. Ebaõige on kohtu seisukoht, et avaldusega esinedes väljendas Riigikogu poliitilist tahet. Riigikogu avaldas kaebaja kohta ebaõigeid faktiväiteid või kohatuid väärtushinnanguid, millega rikkus kaebaja põhiõigusi. Kohus ei saanud tõendeid hindamata asuda seisukohale, et Riigikogu väljendas üksnes poliitilist tahet, kuna kohus peab eeldama menetlusse võtmise otsustamisel kaebuse faktiväidete õigsust. Riigikogu avalduse tekst sisaldab peamiselt faktiväiteid või väärtushinnanguid Moskva patriarhaadi ning sellega üheskoos kaebaja kohta. Demokraatlikus õigusriigis ei ole ükski avaliku võimu organ piiramatu võimuga. Kohus peab võimaldama isikutel kaitsta oma õigusi ning selleks kontrollima avaliku võimu teostamise õiguspärasust. Halduskohus on põhjendamatult laiendanud indemniteedi kogu Riigikogule. Kaebaja ei vaidlusta seda, mida Riigikogu liikmed väljendasid Riigikogus või selle organites. Kaebuse esemeks on Riigikogu poolt väljendatud väärad ja eksitavad faktilised seisukohad, mis omandavad Riigikogu avaldusena suure kaalu ja autoriteedi, kuid mis lubamatult kujundavad vähemusgrupi suhtes vaenulikke eelhoiakuid ja reaktsioone. Riigikogu võib teha poliitilisi avaldusi, kus ta toetab midagi või mõistab hukka. Kuid kui Riigikogu informeerib avalikkust ühe inimgrupiga seotud ohust ühiskonnale, tuues selleks välja väidetavaid fakte selle inimgrupi kohta, siis on tegemist halduse teabetoiminguga. Riigikogu (põhiseaduskomisjoni) vastus kaebaja hilisemale teabenõudele seostab kaebaja vaidlusaluse avaldusega. Kohus oleks pidanud laskma kaebust muuta ning laskma vaidlustada seda vastust. Põhiseadus tagab õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, samuti õiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ka kohtu viidatud EIKo 08.07.2003 nr 36022/97 ütleb, et ehkki isik ei saa vaidlustada üldist poliitikat kui sellist, siis juhul kui isik toob esile konventsioonist tuleneva õiguse rikkumise, peab riik tagama talle tõhusa õiguskaitsevahendi (p 4(6)
3-24-2487 138). EIK on korduvalt nõudnud kohtulikku kaitset juhtumitel, kus avaliku võimu organ on halvustanud usulist ühendust. Lisaks tugineb kaebaja süütuse presumptsiooni rikkumisele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
6.Halduskohtu 30.09.2024 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust tühistada halduskohtu määrust. Ringkonnakohus nõustub määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).
7.Halduskohus selgitas õigesti, et tulenevalt võimude lahususe põhimõttest ning parlamendi põhiseaduslikust rollist ja Riigikogu liikmete indemniteedist ei ole üksikisikul võimalik esitada halduskohtule nõudeid sellise avalduse õiguspärasuse kontrollimiseks, sh ümberlükkamiseks või -sõnastamiseks, mille Riigikogu on teinud oma vahetult põhiseadusest tuleneva baaspädevuse raames. Sellisel juhul ei ole olukord võrreldav haldusorgani teabetoiminguga, kes avaldab isiku õigusi riivata võivat teavet seaduses sätestatud alustel haldusfunktsiooni täitmiseks.
8.Riigikogu põhiseadusest tulenevate ülesannete täitmisel, s.o oluliste põhiseadusliku korra ja riigielu küsimuste otsustamisel tekkinud vaidluste lõplik lahendamine on Riigikohtu kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu (PS § 149 lg 3 teine lause) pädevuses. Nii saab nt ka seaduse põhiseadusevastaseks osutumise ja kahju tekitamise korral instantsikohus üksnes algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, kuid lõpliku ja Riigikogule siduva otsuse tegemine on Riigikohtu pädevuses. PSJKS § 16 kohaselt saab isik, kes leiab, et Riigikogu otsusega on rikutud tema õigusi, esitada Riigikohtule taotluse tühistada Riigikogu otsus. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhiseaduses ette nähtud võimude lahususe ja kohtuliku kontrolli süsteemi arvestades põhjendatud, et halduskohus kontrolliks Riigikogu põhiseadusest tuleneval pädevusel põhinevat tegevust ning teeks selle kohta Riigikohtu põhiseadusest tulenevast pädevusest mööda minnes Riigikogule siduva kohtuotsuse. Muu hulgas võib see kaasa tuua lahkneva kohtupraktika, mille vältimine on iseäranis oluline riigi toimimise kohalt olulistes küsimustes. Halduskohtu pädevus ei hõlma selliste vaidluste lahendamist, mis olemuslikult kuuluvad mõne teise kohtu võimkonda. Kui teist liiki kohtumenetluses ei ole ette nähtud võimalust esitada isiku soovitavat nõuet, saab ta taotleda tolles menetluses kaebuse esitamist piirava sätte põhiseaduslikkuse kontrolli, mitte aga esitada nõuet halduskohtule (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.03.2013 määrus asjas nr 3-3-1-11-13, p 13; 10.03.2023 määrus asjas nr 3-22-500, p 13). HKMS § 4 lg-s 1 nimetatud teistsuguse menetluskorra kohaldamiseks ei ole nõutav, et otsust saaks teistsuguses menetluses vaidlustada halduskohtumenetlusega sarnasel viisil (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.06.2021 määrus asjas nr 3-21-231, p 11), seega ka täpselt samade nõuetega. PSJKS § 16 näeb ette õiguskaitsevahendi isikule, kelle õigusi on rikutud Riigikogu otsusega. Riigikohus saab selle seaduse alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas see norm hõlmab ka Riigikohtu tehtud avaldusi ja võimaldab kaebaja õiguste tõhusat kaitset ning kui ei, siis kas selline piirang on põhiseadusega kooskõlas.
9.Ringkonnakohus selgitab, et halduskohtu pädevusse kuulub Riigikogu tegevuse peale esitatud kaebuse lahendamine üksnes siis, kui Riigikogu on täitnud mitte oma põhiseadusest tulenevat põhifunktsiooni, vaid seadusest tulenevat halduslikku tugifunktsiooni (teabenõuded, riigihanked, teenistusasjad jms) või muid lihtseadusest tulenevaid ülesandeid, ning kui seadus ei näe sellise vaidluse lahendamiseks ette teistsugust menetluskorda.
5(6)
3-24-2487
10.Ringkonnakohus märgib, et kui mõni haldusorgan peaks võtma kaebaja suhtes meetmeid või panema kohustusi, siis oleks tal võimalik vaidlustada sellist tegevust halduskohtus (HKMS § 2 lg 1 ning § 4 lg 1). Kui kaebaja või tema juhtorgani liikme suhtes peaks alustatama süüteomenetlust, millisele võimalusele on kaebuses viidatud, tagab õiguskord isiku õiguste kaitse asjaomase süüteomenetluse raames. Haldusorgan ja tema tegevust kontrolliv halduskohus ning süüteoasja menetleja peavad faktid tuvastama ning õigusliku hinnangu andma iseseisvalt ja sõltumatult. Seega ei jää kaebaja tema õiguste väidetava rikkumise korral õiguskaitsevahendita.
11.Eeltoodu tõttu jääb määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu 30.09.2024 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.