Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
29.11.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-24-2488
Haldusasi
Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse Naiskloostri kaebus Riigikogu 06.05.2024 avaldusega „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks“ tekitatud õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.09.2024 määrus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, esindajad v.adv Steven-Hristo Evestus ja v.adv Artur Knjazev
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Riigikogu tegi 06.05.2024 avalduse „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks“.
3-24-2488 Riigikogu peab vastuvõetamatuks Moskva patriarhaadi kui institutsiooni tegevust Venemaa Föderatsiooni Ukraina vastase agressiooni õigustamisel ja toetamisel. Sellest lähtuvalt peab Riigikogu vajalikuks kuulutada Moskva patriarhaat Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks. Riigikogu kutsub üles kõiki riike ja rahvusvahelist kogukonda tõkestama Moskva patriarhaadi vaenulikku mõjutustegevust. Ühtlasi rõhutas Riigikogu, et Moskva patriarhaadi kuulutamine Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks puudutab Moskva patriarhaati kui institutsiooni ja juhtorganit, mitte õigeusu traditsioone järgivaid inimesi. Õigeusu ühendused ja kogudused peaksid ka ise hindama vaenulikust mõjutustegevusest tulenevat ohtu avalikule korrale ja oma liikmetele ning astuma vajalikke samme Moskva patriarhaadiga sidemete katkestamiseks. Eesti Vabariigis peab säilima põhiseaduslik õigus usuvabadusele, arvestades kõikide siin elavate inimeste õigusi ja vabadusi.
2.Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster (edaspidi ka kaebaja) esitas 03.09.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse kohustada Riigikogu kõrvaldama Riigikogu 06.05.2024 avaldusega „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks“ (edaspidi Riigikogu avaldus) tekitatud õigusvastaseid tagajärgi ning selleks kuulutama avalduses avalikkusele, et Riigikogu avaldusega on ebaõigesti ja õigusvastaselt kuulutatud Moskva patriarhaat Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks osas, milles see hõlmab ega välista Moskva Patriarhaadi ehk Vene Õigeusu Kiriku koosseisu kuuluvat Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalset Naiskloostrit ning Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster ei ole Venemaa Föderatsiooni sõjalise agressiooni toetaja. Alternatiivselt taotleb kaebaja, et kohus tuvastaks avalduse õigusvastasuse osas, milles see avaldus kuulutab Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks Moskva Patriarhaadi, kuid ei välista selle koosseisust Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalset Naiskloostrit. Kaebaja ei ole kunagi ühtegi sõda ega Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetanud, vaid on oma olemuselt sõjavastane, sügavalt kristlik ja täiesti apoliitiline. Riigikogu on kuulutanud Venemaa Föderatsiooni sõjalise agressiooni toetajaks kogu Moskva Patriarhaadi ehk Vene Õigeusu Kiriku ja selle kanoonilisse koosseisu kuuluva kaebaja. Riigikogul puudus seaduslik alus kuulutamaks kaebajat agressiooni toetajaks. Riigikogu avaldus on vaenulik kaebaja suhtes ning sellisena lubamatu. Riigikogu avaldus on kaebajat puudutavas osas faktiliselt väär ja õigusvastane. Eksitav teave rikub kaebaja õigusi. Riigikogu avaldusega on võimendatud ja õigustatud vaenulik suhtumine kaebaja suhtes, mis avaldub negatiivsetes meediakajastustes. Siseministeerium on asunud survestama kaebajat katkestama sidemeid Vene Õigeusu Kirikuga. Kindlustusandjad on keeldunud pakkumast kaebajale kindlustamisteenuseid kloostri vara kindlustamiseks, mis on aga hädavajalik, et kaebaja saaks lepingute järgi riigile kuuluvat kloostri vara kasutada. Kaebaja õiguste riive lõplik tuvastamine sõltub sisulisest hinnangust Riigikogu avalduses toodud faktiväidetele ja hinnangutele. Eeskätt on riivatud kaebaja õigust heale nimele. Samuti on riivatud kaebaja õigust süütuse presumptsioonile ning esineb lubamatu sekkumine tema usuvabadusse.
3.Tallinna Halduskohus tagastas 30.09.2024 määrusega kaebaja kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Põhiseaduse (PS) § 65 p 11 ja erialakirjanduse kohaselt on Riigikogu avaldused, deklaratsioonid ja pöördumised Riigikogu poliitilist tahet väljendavad õiguslikult mittesiduva iseloomuga aktid. Riigikogu avaldust tuleb lugeda riigi tegevuseks avalik-õiguslikus suhtes. Nõustuda tuleb kaebajaga, et ükski seadus ei näe Riigikogu avalduse üle tekkinud vaidluse lahendamiseks selgelt ette eraldi kohtulikku või kohtuvälist menetluskorda. Riigikogu avaldus 2(6)
3-24-2488 ei ole õigustloov akt ja selle suhtes ei ole võimalik algatada normikontrolli menetlust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) 2. peatüki tähenduses. Avalduse puhul ei ole tegemist Riigikogu otsusega PSJKS § 16 mõistes. Eelnevale vaatamata on halduskohtu pädevuse piiramine võimalik ka teistsuguse vaidlustusmenetluse puudumise korral, kui vajadus sellise piirangu järele tuleneb vahetult mõnest põhiseaduse normist või põhiseaduslikust väärtusest. Avaldusega esinedes ei täida Riigikogu siiski avaliku halduse ülesannet ja sellist tegevust ei saa käsitleda halduse teabetoiminguna. Avaldustega esinemine on PS § 65 p 11 kohaselt osa Riigikogu kui seadusandliku võimuharu ülesannetest. Avalduste kaudu väljendab seadusandja oma poliitilist tahet. Halduskohtu poolt Riigikogu avaldustes väljendatud poliitiliste seisukohtade sisu kontrollimine oleks vastuolus nii võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega kui ka parlamentaarse demokraatia põhimõttega. Halduskohtud ei teosta vahetut kontrolli parlamendi poolt tema põhiseadusest tulenevate ülesannete täitmise õiguspärasuse üle. Riigikogu liige ei kanna õiguslikku vastutust poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites. Riigikogu liikme õigusliku vastutuse puudumine (indemniteet) hõlmab keeldu algatada parlamendiliikme vastu kriminaal, väärteo-, halduskohtu- või tsiviilkohtumenetlust parlamendis tehtud poliitilise avalduse eest. Riigikogu poliitilise avalduse kohtulik kontroll kahjustaks avalduse poolt hääletanud Riigikogu liikmete julgust end vabalt parlamendis väljendada. Kohustust võimaldada kaebajale tema soovitud viisil oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumist ei tulene ka Eesti Vabariigile siduvatest rahvusvahelistest kohustustest. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 13 rakenduspraktika kohaselt ei anna konventsioon isikule õigust tõhusale kaitsevahendile riigivõimu üldiste poliitiliste seisukohtade vastu (nt Hatton jt vs. Ühendkuningriik 2003, § 138) ega võimalda vaidlustada sellisele kaitsevahendile põhiseadusest tulenevaid piiranguid (nt Paksas vs. Leedu, 2011, § 114).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Kaebaja palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse ning saata asi halduskohtule lahendamiseks. Halduskohtu lähenemine võimaldab Riigikogul levitada mistahes sõnumeid adresseeritult ükskõik millise inimese või inimgrupi vastu ilma, et kannatanud saaksid eksitavat informatsiooni või ebasündsalt halvustavaid väljendeid vaidlustada, oma head nime või süütuse presumptsiooni kaitsta. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et avaldusega esinedes väljendas Riigikogu poliitilist tahet. Küsimus sellest, mida Riigikogu vaidlusaluse avaldusega väljendas, tuleb välja selgitada tõendite hindamise käigus. Kohus ei saanud tõendeid hindamata asuda kaebuse asjaoludest erinevale seisukohale, et Riigikogu väljendas üksnes poliitilist tahet, kuna kohus peab eeldama menetlusse võtmise otsustamisel kaebuse faktiväidete õigsust (Riigikohtu 12.12.2017 määrus asjas nr 3-17-981, p 11). Poliitilist tahet on Riigikogu avalduses parimal juhul vaid viimases lõigus. Ülejäänud Riigikogu avalduse tekst sisaldab peamiselt faktiväiteid või väärtushinnanguid Moskva patriarhaadi ja sellega üheskoos kaebaja kohta, mida hilisem Riigikogu vastus kaebaja teabenõudele sisuliselt kinnitab ja tõendab. Riigikogu poliitiline vabadus on piiratud ja allub kohtulikule kontrollile, kui sellega on riivatud isiku põhi- ja inimõiguseid. Riigikogu õiguslikku vastutust on kinnitanud Tallinna 3(6)
3-24-2488 Ringkonnakohus oma praktikas (09.04.2020 määrus asjas nr 3-19-2159, p-d 12 ja 13). Seejuures on Tallinna Halduskohus käsitlenud Riigikogu ennast vastutajana (18.10.2021 otsus asjas nr 3-21-1396). Kaebaja ei vaidlusta Riigikogu õigust teha poliitilisi avaldusi. Kaebuse ese on Riigikogu poolt ühiskonnale väljendatud väärad ja eksitavad faktilised seisukohad, mis omandavad Riigikogu avaldusena suure kaalu ja autoriteedi, kuid mis kujundavad lubamatult konkreetse vähemusgrupi vastu vaenulikke eelhoiakuid ja reaktsioone. Seega ei olnud tegemist üldise poliitilise seisukoha esitamisega. Riigikogu avalduse üle teostatav kohtulik kontroll ei vähenda Riigikogu liikme tegutsemisjulgust. Vähemusgrupi kohta antav Riigikogu hinnang peab olema kooskõlas põhiseaduse, EIÕK ja isikute põhiõigustega. Praegusel juhtumil on ühest inimgrupist lähtuvast ohust teavitatud ühiskonda ning praktikas on sarnaseid hoiatusteateid käsitletud halduse teavitamistoiminguna. Kuigi seadusandliku võimu ja haldusfunktsiooni eristamine võib olla keerukas, siis Riigikohtu praktika järgi õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist. Kohtumenetlus peab võimaldama kaitsta põhi- ja inimõigusi. Riigikogu on halvustava avaldusega sekkunud kaebaja usuvabadusse ning EIK on korduvalt andnud kohtulikku kaitset juhtumites, kus avaliku võimu organ on usulist ühendust halvustanud (vt kaebuse p-s 2.4 viidatud EIK 23.11.2021 otsus 37477/11 Centre of Societies for Krishna Consciousness in Russia and Frolov v Russia, p-d 29 ja 38). Lisaks on kaebaja esile toonud ka süütuse presumptsiooni rikkumist (kaebuse p 2.3), mis on samuti inimõiguste konventsioonist tulenev õigus (EIÕK art 6 lg 2). Riigikogu on lisaks avaldusele vastanud teabenõudele. Seega isegi juhul, kui kohus pidas Riigikogu avaldust mittevaidlustatavaks, kuna Riigikogu polnud haldusorgan, siis vastates kaebaja teabenõudele on Riigikogu täitnud kahtlemata haldusfunktsiooni. Seetõttu oleks kohus pidanud võimaldama kaebajal oma kaebust muuta ega tohtinud seda tagastada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning seda on võimalik menetleda. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
6.Kaebaja soovib asja läbivaatamist kohtuistungil. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Kaebaja on saanud tuua kaebuses ja määruskaebuses esile kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja põhjendused. Määruskaebuse väiteid on piisava põhjalikkusega võimalik analüüsida ka kirjalikus menetluses. Lisaks võimaldab kirjalik menetlus määruskaebuse kiiremat lahendamist. Seetõttu jääb kaebaja taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.
7.Kaebaja on leidnud, et Riigikogul puudus seaduslik alus kuulutada kaebajat agressiooni toetajaks ja esitanud seetõttu kaebuse talle Riigikogu avaldusega tekitatud õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks ja alternatiivselt Riigikogu avalduse osalise õigusvastasuse tuvastamiseks.
4(6)
3-24-2488
8.Määruskaebusmenetluses on vaidluse all, kas Riigikogu avalduses Moskva Patriarhaadi ehk Vene Õigeusu Kiriku ja seeläbi ka selle kanoonilisse koosseisu kuuluva kaebaja suhtes võetud negatiivne hinnang on halduskohtus vaidlustatav.
9.Halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).
10.Halduskohus on õiguspäraselt leidnud, et käesoleva vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.
11.Riigikogul on õigus avalduses väljendada hinnangut üldtähtsas poliitilises küsimuses ilma, et ta peaks kohtuliku kontrolli kartuses kujundama oma arvamust isiku võimalikest ootustest lähtudes. Riigikogu peab oma kohustuste täitmisel saama juhtida tähelepanu probleemidele ja Riigikogu liikmel on õigus kaitsta valijate huve. Sellest tulenevalt on paratamatu, et mõni isik võib Riigikogu avalduses esinevat hinnangut pidada häirivaks või ebatäpseks. Riigikogu üle kohtuliku kontrolli puudumine (Riigikogu puutumatus) tagab Riigikogule sõnavabaduse, mis on tõhusalt toimiva demokraatia oluline element. Halduskohtu funktsioon ei ole Riigikogu poliitiliste avalduste korrektsust ja täpsust hinnates asendada üldsuse seisukohti enda omadega. Riigikogu avalduses sisalduva hinnangu vaidlustamisel tuleb kohtusse pöördumise õigust juriidiliste isikute puhul tõlgendada kitsendavalt. Juriidilise isiku maine kaitse ei ole siiski sama kaaluga kui üksikisiku maine või õigused (EIK 11.01.2022 otsus Freitas Rangel v Portugal, p 53).
12.Halduskohus järeldas õigesti, et tulenevalt võimude lahususe põhimõttest ning parlamendi põhiseaduslikust rollist ja Riigikogu liikmete indemniteedist ei ole üksikisikul võimalik esitada halduskohtule nõudeid sellise avalduse õiguspärasuse kontrollimiseks, sh ümberlükkamiseks või -sõnastamiseks, mille Riigikogu on teinud oma vahetult põhiseadusest tuleneva baaspädevuse raames. Sellisel juhul ei ole olukord võrreldav haldusorgani teabetoiminguga, kes avaldab isiku õigusi riivata võivat teavet seaduses sätestatud alustel haldusfunktsiooni täitmiseks. Samale seisukohale on ringkonnakohus asunud ka varasemas praktikas (Tallinna Ringkonnakohtu 24.10.2024 määrus haldusasjas nr 3-24-2487, p 7), mille juurde jääb ringkonnakohus ka praeguses asjas.
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhiseaduses ette nähtud võimude lahususe ja kohtuliku kontrolli süsteemi arvestades põhjendatud, et halduskohus kontrolliks Riigikogu põhiseadusest tuleneval pädevusel põhinevat tegevust ning teeks selle kohta Riigikohtu põhiseadusest tulenevast pädevusest mööda minnes Riigikogule siduva kohtuotsuse. Muu hulgas võib see kaasa tuua lahkneva kohtupraktika, mille vältimine on iseäranis oluline riigi toimimise kohalt olulistes küsimustes. Halduskohtu pädevus ei hõlma selliste vaidluste lahendamist, mis olemuslikult kuuluvad mõne teise kohtu võimkonda. Kui teist liiki kohtumenetluses ei ole ette nähtud võimalust esitada isiku soovitavat nõuet, saab ta taotleda tolles menetluses kaebuse esitamist piirava sätte põhiseaduslikkuse kontrolli, mitte aga esitada nõuet halduskohtule (Riigikohtu 22.03.2013 määrus asjas nr 3-3-1-11-13, p 13; 10.03.2023 määrus asjas nr 3-22-500, p 13). HKMS § 4 lg-s 1 nimetatud teistsuguse menetluskorra kohaldamiseks ei ole nõutav, et otsust saaks teistsuguses menetluses vaidlustada halduskohtumenetlusega sarnasel viisil (Riigikohtu 10.06.2021 määrus asjas nr 3-21-231, p 11), seega ka täpselt samade nõuetega. PSJKS § 16 näeb ette õiguskaitsevahendi isikule, kelle õigusi on rikutud Riigikogu otsusega. Riigikohus saab selle seaduse alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas see norm hõlmab ka Riigikogu avaldusi ja võimaldab kaebaja 5(6)
3-24-2488 õiguste tõhusat kaitset ning kui ei, siis kas selline piirang on põhiseadusega kooskõlas (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 24.10.2024 määrus haldusasjas nr 3-24-2487, p 8).
14.Ringkonnakohus selgitab, et halduskohtu pädevusse kuulub Riigikogu tegevuse peale esitatud kaebuse lahendamine üksnes siis, kui Riigikogu on täitnud mitte oma põhiseadusest tulenevat põhifunktsiooni, vaid seadusest tulenevat halduslikku tugifunktsiooni (teabenõuded, riigihanked, teenistusasjad, vt Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2020 määrus haldusasjas nr 319-2159, p 12) või muid lihtseadusest tulenevaid ülesandeid, ning kui seadus ei näe sellise vaidluse lahendamiseks ette teistsugust menetluskorda.
15.Ringkonnakohus märgib, et kui mõni haldusorgan peaks rakendama kaebaja suhtes meetmeid või panema talle kohustusi, siis oleks tal võimalik vaidlustada sellist tegevust halduskohtus (HKMS § 2 lg 1 ning § 4 lg 1). Kui kaebaja või tema juhtorgani liikme suhtes peaks alustatama süüteomenetlust, millisele võimalusele on kaebuses viidatud, tagab õiguskord isiku õiguste kaitse asjaomase süüteomenetluse raames. Haldusorgan ja tema tegevust kontrolliv halduskohus ning süüteoasja menetleja peavad faktid tuvastama ning õigusliku hinnangu andma iseseisvalt ja sõltumatult. Seega on kaebajal mõistlikud alternatiivsed vahendid oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks.
16.Eeltoodu tõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.