3-24-2305 X kaebus Tallinna Vangla 22.07.2024 käskkirja nr 124/1-3/212 ja 31.07.2024 vaideotsuse nr 5-15/24/175-2 ning Tallinna Vangla 25.07.2024 käskkirja nr 51/24/1371 ja 01.08.2024 vaideotsuse nr 5-15/24/179-2 tühistamiseks Tallinna Halduskohtu 21.08.2024 määrus
Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja AV
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 21.08.2024 määruse haldusasjas nr 3-24-2305 resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.08.2024 määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale saab kaebuse tagastamist puudutavas osas esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Esialgse õiguskaitse küsimuses on määrus lõplik (HKMS § 252 lg 7).
Tallinna Vangla 27.12.2023 käskkirjaga nr 5-1/23/2475 otsustati paigutada X karistuse kandmise jätkamiseks Tallinna Vangla kinnise vangla osakonnast Tallinna Vangla avavanglasse. X paigutamine avavanglasse toimus 04.03.2024.
2.Tallinna Vangla 02.07.2024 käskkirjaga nr 5-1/24/1233 lubati X lühiajalisele väljasõidule 12.07.2024 kella 7.15-st kuni 14.07.2024 kella 14.40-ni, kusjuures 12.07.2024 ajavahemikul 12.00–14.00 oli tal lubatud jalutada maja Erika 6 vahetus läheduses tänaval ja rohealal.
3-24-2305
3.Tallinna Vangla alustas X suhtes 12.07.2024 distsiplinaarmenetlust ning sama päeva käskkirjaga nr 5-1/24/1314 paigutati X ajutiselt kinnisesse osakonda distsiplinaarmenetluse ajaks ning võimaliku kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise ajaks.
4.Tallinna Vangla 22.07.2024 käskkirjaga nr 1-24/1-3/212 tunnistati X süüdi 2.07.2024 käskkirja nr 5-1/24/1233 nõuete rikkumises ja määrati talle distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine kolmeks ööpäevaks kolmekuulise katseajaga tingimusel, et isik ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. 12.07.2024 lühiajalisel väljasõidul rikkus X ajutise väljasõidu tingimusi, kuna viibis kell 12.18 Arsenali keskuses asuvas restoranis.
5.Tallinna Vangla 25.07.2024 käskkirjaga nr 5-1/24/1371 paigutati X karistuse kandmise jätkamiseks ümber Tallinna Vangla kinnisesse osakonda. Justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (täitmisplaan) § 17 lg 2 p 1 kohaselt peab avavanglasse paigutatav kinnipeetav vastama järgmistele tingimustele: kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud töökohustuse täitmisest keeldumise, tubakatoodete või süütamisvahendite korra nõuete rikkumise, vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest, sidepidamisvahendite või nende tarvikute keelatuse eest või vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest ning on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õiguserikkumist. Avavangla on kergema režiimiga ja võimaldab kinnipeetaval töötada ja liikuda soodustuse korras järelevalveta väljaspool vanglat. Seega peab vangla olema avavanglasse paigutatud kinnipeetavate ühiskonnaohutuses ja õiguskuulekas käitumises veendunud. Avavanglal puudub usaldus kinnipeetava vastu ning on piisavalt alusta arvata, et ta võib jätkata ka edaspidi õigusrikkumiste toimepanemist. Kinnisesse vanglasse paigutamine on vangla prognoosotsus, kus vangla hindab, kas seni toimunut arvestades võib pidada tõenäoliseks, et kinnipeetav jätkab võimalike rikkumiste toimepanemist.
6.Tallinna Vangla jättis 31.07.2024 vaideotsusega nr 5-15/24/175-2 ja 01.08.2024 vaideotsusega nr 5-15/24/179-2 X esitatud vaided rahuldamata.
7.X esitas 12.08.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 16.08.2024) Tallinna Vangla 22.07.2024 käskkirja nr 1-24/1-3/212 ja 31.07.2024 vaideotsuse nr 5-15/24/175-2 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub peatada vaidlustatud käskkirja kehtivus. Tallinna Vangla 22.07.2024 käskkiri on õigusvastane, sest väide, et kaebaja on rikkunud Tallinna Vangla 02.07.2024 käskkirja, ei vasta tõele. Viimasena mainitud käskkirjaga lubas vangla kaebajal 12.07.2024 ajavahemikul 12.00–14.00 jalutada Erika 6 vahetus läheduses tänaval ja rohealal. Vanglaametnikud on kõnesoleval kuupäeval liikunud Erika tänaval ning märganud kaebajat kohvikus, mis tähendab, et kaebaja viibis kättesaadaval kohal. Kaebaja ei ole ennast varjanud ega marsruudist kõrvale kaldunud – Arsenali Keskus asub Erika tänaval. Sealjuures on kinnipeetavatel lubatud käia igas tualetis, mis jääb nende tee peale, kui nad liiguvad väljaspool vanglat. Kaebaja läks üksnes hetkeks Arsenali Keskuses olevasse kohvikusse, kuna tema abikaasa oli seal ja ta tahtis teda sealt välja kutsuda, et jalutada temaga koos. Mobiiltelefoni kaebajal ei olnud ja korterivõtmed olid samuti abikaasa käes. Samal ajal, kui kaebaja kutsus oma abikaasat kohvikust välja ja nad olid abikaasaga kassa juures, tulid tema juurde vanglaametnikud. Kaebaja hinnangul on vangla jätnud asjaolud välja selgitamata, kaebajat ei ole üle kuulatud ning asjaolusid ei ole hinnatud mõistlikult. Vaidlustatud käskkirja kehtivus välistab kaebaja olemise avavanglas ning see mõjub negatiivselt kaebaja perekondlikele suhetele ja taasühiskonnastamisele. Abikaasa ja tütar vajavad kaebaja abi ja toetust. Kaebaja on avavanglas olles töötanud nii vanglas kui ka väljaspool vanglat, õppinud kahes autokoolis ja tegelenud vabanemisjärgse ettevalmistusega. Koolituse katkestamine toob endaga kaasa tulevikus ebamõistlikud kulud ning vabanemise järel 2(6)
3-24-2305 koolitusele minek nõuab täiendavat aega. Ka töö kaotus avaldab kaebajale negatiivset mõju. Vangla on ise tunnistanud, et kaebaja käitumine avavanglas oli rahuldav. Tallinna Vangla 02.07.2024 käskkiri nr 5-1/24/1233 on õigusvastane ja Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus. Vangla väidab, et igasugune liikumine kohas, mida ei ole käskkirjas täpsustatud/ette nähtud, on kõrvalekalle marsruudist. Sellest järeldub, et vanglast väljas liikudes (nt tööle või kursustele) ei ole kaebajal õigust tualetti minna. Kaebaja palub halduskohtul alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust (PS § 15), et kaaluda, kas 02.07.2024 käskkiri ja ka 22.07.2024 käskkiri nr 1-24/1-3/212 on PS-ga kooskõlas.
8.Tallinna Vangla palus 16.08.2024 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebaja toime pandud distsipliinirikkumise suhtes on korraldatud nõuetekohane menetlus ning kinnipeetava süü on tõendatud. Kuna kaebaja pani toime distsipliinirikkumise, võis talle vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 kohaselt kohaldada distsiplinaarkaristusi. Menetleja on käskkirjas karistuse valikut kaalunud ja põhjendanud. Kaebaja ei vaidle vastu, et ta viibis Erika 14 asuvas restoranis Ginger Arsenal. Kooskõlas VangS § 32 lg-ga 41 on vanglateenistuse ametnik määranud käskkirjas kohad, kus kinnipeetav võib väljasõidul viibida, ning tegevused, mida kinnipeetav võib teha. Vastavalt käskkirjale oli kaebajal 12.07.2024 ajavahemikul 12.00– 14.00 lubatud jalutada Erika 6 vahetus läheduses oleval tänaval ja rohealal, millega siseruumis olevas restoranis istumist kuidagi võrdsustada ei saa. Distsipliinirikkumise toime panemist ei vabanda kaebaja põhjendused selle kohta, miks ta restoranis viibis või miks ta vanglaametnikke restorani minemisest ei teavitanud – kaebajal ei olnud mingit otsustuspädevust etteantud marsruudist või tegevustest oma suva järgi kõrvale kalduda. Vangla peab saama distsipliinirikkumise korral reageerida adekvaatse karistusega. Seetõttu peab ka kohus arvestama esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamisel avalikku huvi tagada vanglas distsipliin ja julgeolek. VangS § 65 lg-st 6 tulenevalt ei ole vanglal võimalik distsiplinaarkaristust peale distsiplinaarkaristuse määramisest kaheksa kuu möödumist täitmisele pöörata. Seega distsiplinaarkaristuse käskkirja suhtes õiguskaitse kohaldamise korral võib tekkida olukord, et kinnipeetav pääseb igasuguste tagajärgedeta distsiplinaarkaristuse toimepanemisest. Kinnipeetav peab arvestama, et vabadusekaotusliku karistuse määramisel tuleb tal viibida vangistuses kinnises vanglas kogu temale määratud karistuse aja. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus kanda karistust avavanglas. Avavanglas viibimine on võimalus, mis ei pruugi rakenduda kõigile kinnipeetavatele. VangS § 21 lg 1 näeb ette, et kui kinnipeetav ei täida VangS või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 on kohaldatav ka avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise otsustamisel, sest see reguleerib ühtlasi avavanglas kinnipidamise lubatavuse tingimusi. Asjaolu, et kaebaja pani avavanglas paiknemise ajal toime distsipliinirikkumise, näitab, et ta ei suuda järgida olemuselt rangemat distsipliini nõudvat avavangla režiimi. Avavangla on kergema režiimiga osakond, kus võimaldatakse kinnipeetaval töötada ja liikuda järelevalveta väljaspool vanglat ning selliselt võib isiku liikumine olla vanglale julgeolekuriskiks. Kuna vangla vastutab väljapoole vanglat lubatud kinnipeetavate eest, on oluline, et vanglal oleks kogu aeg ülevaade kinnipeetava asukohast. Kui kinnipeetav ei paikne kohas, kus ta käskkirja järgi peab olema, ei ole vanglal vajaduse tekkimisel võimalik kinnipeetavat kätte saada ning vanglal puudub võimalus kontrollida, kas kinnipeetav tegeleb lubatud tegevusega. Praegusel juhul ei olnud kaebajal mingeid objektiivseid takistusi järgida temale lühiajalisel väljasõidul kehtestatud reegleid. Kaebaja otsus 02.07.2024 käskkirjaga määratud marsruudist oma suva järgi kõrvale kalduda ning teha tegevusi, milleks käskkirjas 3(6)
3-24-2305 luba ei antud, näitab tema ükskõiksust kehtestatud reeglite järgimise vastu ning seetõttu puudub vanglal usaldus, et kaebaja suudaks avavanglas õiguskuulekalt käituda ja enam edaspidi distsipliini ei riku. Ka avalikkusel on huvi, et vanglas kinnipeetavate isikute üle tehakse järelevalvet ning avavanglasse paigutatakse ja soodustusi kohaldatakse üksnes neile, keda vanglateenistus saab piisavalt usaldada. Kaebaja avavanglasse tagasi paigutamine ei täidaks ka tema poolt soovitud eesmärki (järelevalveta väljaspool vanglat liikumine), kuna ainuüksi avavanglasse paigutamine ei anna kinnipeetavale VangS-s toodud soodustusi. VangS § 22 lg 2 seab järelevalveta väljaspool vangla territooriumi töötamisele ja liikumisele eeltingimuse, et soodustusi võib kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. Kuna need ei ole kaebaja puhul täidetud, on talle väljaspool vanglat järelevalveta liikumisõiguse andmine tugevalt kaheldav.
9.Tallinna Halduskohus jättis 21.08.2024 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning tagastas kaebuse osas, milles kaebaja taotleb Tallinna Vangla 02.07.2024 käskkirja nr 5-1/24/1233 ja 22.07.2024 käskkirja nr 1-24/1-3/212 põhiseadusvastaseks tunnistamist (resolutsiooni p 2). Halduskohus võttis kaebuse menetlusse nõuetega tühistada Tallinna Vangla 22.07.2024 käskkiri nr 1-24/1-3/212 ja 31.07.2024 vaideotsus nr 5-15/24/175-2 ning Tallinna Vangla 25.07.2024 käskkiri nr 5-1/24/1371 ja 01.08.2024 vaideotsus nr 5-15/24/179-2 (resolutsiooni p 3). Kaebaja on kohtule esitanud esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus Tallinna Vangla 22.07.2024 käskkirja (millega kaebaja tunnistati süüdi distsiplinaarrikkumises ja määrati talle distsiplinaarkaristus) kehtivuse peatamist. Samas nähtub, et kaebaja eesmärgiks on olnud taastada vaidlustatud 22.07.2024 käskkirjale eelnenud olukord. Seega on kaebaja sooviks olnud mh vältida vaidlustatud 22.07.2024 käskkirja alusel tema ümberpaigutamist kinnisesse vanglasse. See tagajärg on praeguseks saabunud, kuivõrd Tallinna Vangla 25.07.2024 käskkirjaga nr 5-1/24/1371 otsustati paigutada kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks Tallinna Vangla kinnisesse osakonda. Viimase käskkirja osas on kaebaja ka läbinud vaidemenetluse. Seega on võimalik kaebust tõlgendada selliselt, et kaebaja sooviks on olnud vaidlustada ka 25.07.2024 käskkiri ja sellega seonduv vaideotsus (HKMS § 2 lg 4) ning ka esialgse õiguskaitse taotlust võib mõista selliselt, et kaebaja soovib nii 22.07.2024 käskkirja kui ka 25.07.2024 käskkirja kehtivuse peatamist, et taastada nende haldusaktide tegemisele eelnenud olukord. Kaebuse eduväljavaated ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist. Vaidlust ei ole selle üle, et ajutise väljasõidu ajal viibis kaebaja 12.07.2024 kell 12.18 kohvikus, olgugi et väljasõidule lubamise käskkirjas oli selge sõnaga määratud, et sel ajal võis ta jalutada Erika 6 vahetus läheduses tänavatel ja haljasalal. Saab nõustuda vanglaga, et restoranis viibimist ei saa kuidagi võrdsustada tänavatel ja haljasalal viibimisega. Samuti ei õigusta kaebaja põhjendused restoranis viibimist. Kaebaja väited tualeti külastamise vajadusest on asjakohatud, kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt ei läinud kaebaja Arsenali Keskusesse selleks, et tualetti minna. Ei nähtu, et vangla oleks jätnud välja selgitamata olulise tähtsusega asjaolusid. Ühtlasi ei saa Tallinna Vangla 22.07.2024 käskkirjaga määratud tingimisi kartserikaristust pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks. Avavanglas karistust kandva kinnipeetava õigusvastane tegevus, mis väljendub talle pandud selge kohustuse eiramises ajal, mil ta viibib väljaspool vanglat, ei ole väheoluline rikkumine (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.07.2024 määrus nr 3-24-2158, p 15). Asja materjalidest ei nähtu selliseid ilmselgeid asjaolusid, mis välistaksid vangla 22.07.2024 käskkirjas kaebajale ette heidetud teo õigusvastasuse või mille vangla on lubamatult arvesse võtmata jätnud kui kergendavad asjaolud. Miski ei viita sellele, et kaebaja ümberpaigutamine 25.07.2024 käskkirja alusel oleks toimunud õigusvastaselt (vt samas, p 17). Eeltoodust tulenevalt on kaebusel vähesed eduväljavaated.
4(6)
3-24-2305 Kuigi kaebaja soovi kanda karistust leebema järelevalvega avavangla režiimil ning seejuures käia tööl ja kursustel tuleb pidada oluliseks tema taasühiskonnastumise seisukohast, tuleb nõustuda vanglaga, et praegusel juhul on kaalukam avalik huvi tagada vangistuse tõhus täideviimine ning lubada leebema järelevalvega avavangla režiimile üksnes kinnipeetav, kelle usaldusväärsuses pole kahtlust (st kelle osas on vanglal piisav usaldus, et ta käitub õiguskuulekalt, sh järgib vangla kehtestatud reegleid). 02.07.2024 käskkirjas, millega kaebaja lubati lühiajalisele väljasõidule, oli piisavalt selgelt ja arusaadavalt märgitud, kus kaebaja võib 12.07.2024 ajavahemikul 12.00–14.00 viibida. Kaebaja esitatud põhjendused ei õigusta vangla kehtestatud reegli eiramist. Kaebus tuleb HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel tagastada osas, milles kaebaja taotleb Tallinna Vangla 02.07.2024 käskkirja ja 22.07.2024 käskkirja põhiseadusvastaseks tunnistamist. Halduskohtule ei ole võimalik esitada taotlust haldusorgani haldusakti põhiseadusvastaseks tunnistamiseks (HKMS § 37 lg 2). Vastavalt PS § 15 lg-le 2, § 152 lg-le 1, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg-le 1 ja HKMS § 158 lg-le 4 on kohtu kohustus kontrollida asjasse puutuva normi põhiseaduspärasust. Haldusakti põhiseadusvastaseks tunnistamise taotlust halduskohtule aga esitada ei saa ning sellise nõude lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 21.08.2024 määrus ja teha uus otsus. Kohus kaalus ainult vangla seiskohta, kuid kaebaja argumente ja selgitusi luges tühiseks. Kas on üldse mõtet kohtusse pöörduda, kui kohus asub alati vangla poolele. Vangla lahendus ei ole mõistlik. Kaebajat ei olnud vaja sellise rikkumise eest avavanglast üle viia. Avavanglas viibivad kinnipeetavad raskemate rikkumistega. Vangla väide, et kaebaja ei suuda õiguskuulekalt käituda, on ebaõige. Vangla tunnistas ise kaebaja käitumise heaks. Samuti ei saa kindlalt väita, et kaebaja viibis kuskil valel ajal.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Kaebaja ei ole määruskaebuses täpsustanud, millises osas ta soovib halduskohtu 21.08.2024 määrust vaidlustada. Nagu kõnealusesse määrusesse on märgitud, on see vaidlustatav resolutsiooni p-de 1 ja 2 osas. Seega võtab ringkonnakohus HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 21.08.2024 määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121 lg 4, § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52– 54 ja 205 toodud nõuetele määral, mis võimaldab selle lahendamist. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei pea määruskaebuse lahendamisel vajalikuks küsida Tallinna Vangla seisukohta, vaid võtab arvesse halduskohtule esitatud 16.08.2024 vastust.
12.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3).
13.Halduskohus leidis õigesti, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole õigustatud, sest asja materjalidest nähtuvalt on kaebuse eduväljavaated vähesed ja selle kohaldamise vastu räägib kaalukas avalik huvi. Ringkonnakohus järgib halduskohtu sellekohaseid põhjendusi ilma neid üle kordamata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Halduskohus on võtnud seejuures arvesse ka
5(6)
3-24-2305 kaebaja selgitusi, kuid põhjendatult leidnud, et need ei õigusta toimepandud rikkumist ega võimalda jõuda järeldusele, et kaebaja tuleks lubada leebema järelevalvega avavangla režiimile.
14.Ringkonnakohus andis Tallinna Vangla 22.07.2024 käskkirja nr 1-24/1-3/212 ja kaebaja kinnisesse osakonda ümberpaigutamise õiguspärasusele esialgse hinnangu juba 31.07.2024 määruses asjas nr 3-24-2158. Ringkonnakohus leidis, et distsiplinaarmenetluse materjalidest ega ka vaides esitatud väidetest ei nähtu, et 22.07.2024 käskkirja andmisel oleks tehtud menetlusvigu või jäetud välja selgitamata olulise tähtsusega asjaolusid, ning määratud karistus ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne (31.07.2024 määrus nr 3-24-2148, p 15). Samuti leidis ringkonnakohus, et ükski asjaolu ei viita sellele, et taotleja ümberpaigutamine kinnisesse vanglasse oleks toimunud õigusvastaselt. Tallinna Vangla avavangla kodukorra p-s 14.4 on sätestatud, et „[k]innipeetav peab olema väljasõidu kestel kättesaadav väljasõidutunnistuses või lühiajalisele väljasõidule lubamise käskkirjas märgitud aadressidel ja aegadel [...]“. Seega rikkus kaebaja kohvikusse minekuga talle pandud kohustusi, sest viibis väljasõidul kohas, kus ta ei tohtinud viibida täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 tähenduses. Samast sättest tuleneb, et erandina on keelatud kohas viibimise eest karistatud kinnipeetava paigutamine avavanglasse lubatav, kui vanglal on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õigusrikkumist, kuid ei nähtu selliseid asjaolusid, mille pinnalt oleks vangla tingimata pidanud oletama, et uue õigusrikkumise toimepanemise oht puudub. (Vt samas, p-d 16–17). Ringkonnakohus jääb eeltoodud seisukohale ka praegu. Siinses asjas ei nähtu selliseid asjaolusid, mille põhjal tuleks varasem ringkonnakohtu seisukoht ümber hinnata. Kaebaja ei ole osutanud asjaoludele, millest võiks järeldada, et väljasõidu tingimuste rikkumine oli paratamatu ega sõltunud temast endast. Vangla prognoosotsust, et kaebaja võib panna toime uusi õigusrikkumisi, ei saa seega pidada meelevaldseks. Hinnangu, et kaebaja käitumine on vanglas viibimise ajal olnud rahuldav, on vangla andnud väljasõidule lubamise käskkirjas (dtl 13), seega enne, kui kaebaja 12.07.2024 rikkumise toime pani. Kokkuvõttes ei ole alust pidada vangla 25.07.2024 käskkirja nr 51/24/1371, millega kaebaja paigutati kinnisesse vanglasse, õigusvastaseks.
15.Halduskohus leidis õigesti, et kaebust ei ole alust võtta menetlusse osas, milles kaebaja taotleb Tallinna Vangla 02.07.2024 käskkirja ja 22.07.2024 käskkirja põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kohtul on kohustus kontrollida vaidlustatud käskkirjade andmise aluseks olnud seaduse ja määruse sätete põhiseaduspärasust ning mittevastavuse tuvastamise korral algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Haldusaktide õiguspärasust, sh põhiseadusele vastavust kontrollib kohus tühistamiskaebuste lahendamisel, sest õigusvastasus on haldusakti tühistamise aluseks. Seetõttu ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik menetleda eraldi tuvastamisnõuet (HKMS § 45 lg 2, § 121 lg 2 p 1).
16.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 21.08.2024 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.