X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21.11.2022 otsuse nr 4.21/6836-8 ja 30.12.2022 vaideotsuse nr 4.2-1/6836-10 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X, esindaja v. adv. Meelis Masso; esindajad Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina Punko
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 09.09.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirvalveamet (PPA) koostas 21.11.2022 otsuse nr 4.2-1/6836-8, millega lõpetati Xi nimele väljastatud relvaloa RL 793953 kehtivuse peatatus ja tunnistati kehtetuks Xi nimele väljastatud relvaluba nr RL 793953.
2.X esitas 20.12.2022 Politsei- ja Piirivalveameti 21.11.2022 otsuse nr 4.2-1/6836-8 peale vaide, mis jäeti 30.12.2022 vaideotsusega nr 4.2-1/6836-10 rahuldamata.
X esitas 30.01.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 21.11.2022 otsuse nr 4.2-1/6836-8 ja 30.12.2022 vaideotsuse nr 4.2-1/6836-10 tühistamise nõudes.
4.Tallinna Halduskohus võttis 09.02.2023 määrusega kaebuse menetlusse.
5.Politsei- ja Piirivalveamet esitas kaebusele oma seisukoha 15.03.2023.
6.Tallinna Halduskohtus määras 11.06.2023 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
7.X esitas 12.07.2024 menetluskulude nimekirja.
8.PPA esitas oma täiendava seisukoha 12.08.2024.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
9.Kaebaja ei nõustu otsustes väljatoodud PPA seisukohtade ja järeldustega leides, et PPA ei ole vaideotsuses kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud ning on lähtunud asjakohatutest kaalutlustest.
10.PPA ei ole kaalutlusõiguse teostamisel piisavalt arvesse võtnud kaebajat iseloomustavaid asjaolusid ning nende hindamisel andnud ebaõiglase kaalu relvaloa kehtetuks tunnistamise tagajärgedele vaba eneseteostuse õiguse seisukohast. PPA peab tõendama, et kaebajast tulenevat ohtu ja selle realiseerimist saab asjaoludest tulenevalt pidada tõenäoliseks. PPA on jätnud selle tõendamata. PPA otsust ei ole ka põhjalikult motiveeritud ning see ei tugine ilmnenud asjaolude osas objektiivsele hinnangule, vaid menetleja moonutatud tõlgendusele tunnistajate ütlustest ning oportuniteediga lõppenud kriminaalasjas kogutud teabele liiga suure kaalu andmisest, eelkõige isikut süüstavas suunas. Kaebajal puuduvad kehtivad kriminaalkaristused, mistõttu ei saa ka rääkida vägivallakuritegudest nii nagu seda PPA otsuses on viidatud. PPA on oma otsustes leidnud, et kaebaja on loomult agressiivne ja peab võimalikuks oma soovide või eesmärkide saavutamiseks vägivalla kasutamist. Kaebaja viitab, et on täna 55 aastane mees ning asuda seisukohale, et talle on loomuomane vägivaldne käitumine, on liiast. Juhul, kui see ka vastaks tegelikkusele, siis peaks kaebaja olema kriminaalkorras karistatud mitmeid kordi, mis nii aga ei ole. PPA on leidnud, et positiivne iseloomustus töökohast ei kaalu üles isikule etteheidetud käitumist. PPA on otsuses sedastanud, et Xi sõprade poolt antud iseloomustused võivad olla kantud sõprussuhetest ega pruugi olla objektiivsed. Samas on menetleja võtnud arvesse kaebajale tundmatute isikute ütlused kaebaja iseloomustamiseks. PPA ise nendib, et on kogunud teavet isikutelt, kes suuremal või vähemal määral tunnevad teda või käivad mingil määral läbi. Kaebajale on arusaamatu, kuidas isikute ütluseid, kelle ütluste usaldusväärsust ei ole võimalik kontrollida, on PPA pidanud usaldusväärsemateks kui kaebaja sõprade ja tööandja iseloomustusi. Haldusorgan ei ole teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt, vaid on keskendunud üksnes juhtumitele, mis on toimunud, hindamata seda, kuidas kõrvaliste isikute ütluste kaudu hinnata kaebaja võimalikku tuleviku käitumist.
11.Kaebaja esitas 26.03.2023 täiendavalt kolme isiku kirjalikud iseloomustused kaebaja kohta.
12.Kaebaja esindaja v.adv. Meelis Masso esitas 12.07.2024 menetluskulude nimekirja, taotledes vastustajalt kaebaja kasuks 3407 euro ja 54 sendi (riigilõiv 20 eurot, käibemaks 610,87 eurot, summa käibemaksuta 2776,67 eurot) väljamõistmist.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
13.PPA kaebusega ei nõustu ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu leides, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus on ammendavalt põhjendatud ning otsuse tegemisel on arvesse võetud kõiki haldusmenetluse ajal teada olnud asjaolusid.
14.Vastustaja märgib esmalt, et relvaluba on eriõigus, mille andmise eelduseks on isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Politsei ülesanne on avaliku korra kaitseks tagada, et tulirelva kui kõrgendatud ohu allika käitlemise õigus on üksnes piisavalt usaldusväärsel isikul, kes käitub vastutustundlikult ja õiguskuulekalt. Relvaomanik peab kogu loa kehtivuse aja olema avaliku võimu silmis kõrge usaldusväärsusega ega saa eeldada, et tema käitumine ei avalda mõju tema usaldusväärsusele ega relvaloa kehtivusele. PPA-l on avar kaalutlusruum relvaomaniku käitumise hindamisel ning juhul, kui tema usaldusväärsus avaliku võimu silmis on langenud selliselt, et relvaluba ei ole mõistlik kehtima jätta, relvaluba kehtetuks tunnistada. Kohtupraktikas on leitud, et RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamine ei eelda seda, et loa omaja on rikkunud relva hoidmise või kasutamisega seotud kohustusi. Järelduse, et isiku käitumine on turvalisust ohustav ning isik on seetõttu sobimatu relva omama, võib teha ka selliste isiku käitumist puudutavate asjaolude pinnalt, millel ei ole mistahes seost relvaga. Kaevatavas otsuses ja vaideotsuses on õigesti märgitud, et relvaloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel ei ole kaebajale ette heidetud süütegude toimepanemist, vaid konfliktset ja vägivaldset käitumist, mille kohta on politsei andmebaasis POLIS andmed alates 2010.aastast.
15.Kohtud on varasemalt mitmel korral leidnud, et relvaloa omamise õiguse üle otsustamisel on PPA-l õigus arvestada isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida isikust lähtuvat ohtu iseendale ja teistele. Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse. Kaebuse väidetest nähtuvalt ei ole kaebaja endiselt mõistnud temale etteheidetava käitumise taunitavust. PPA ei saa relvaloa kehtivusele hinnangu andmisel jätta arvestamata teavet kaebaja agressiivse või vägivaldse käitumise kohta ega kaebaja käitumisest tulenevalt olla kindel tema usaldusväärsuses, millega on põhjendatud hinnang, et kaebaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Seda ei väära ka kaebaja endisest töökohast esitatud positiivne iseloomustus. PPA ei pea veenvalt põhjendama, et kaebaja suure tõenäosusega asub edaspidi käituma viisil, mille tulemusena võivad realiseeruda relvast lähtuvad ohud, vaid piisab, kui kaebaja käitumine ei anna alust teda relvaloa kui eriõiguse omamiseks piisavalt usaldusväärseks pidada. Relvast lähtuva ohu ennetamiseks ei pea ega tohigi PPA ootama jääda esimest sündmust.
16.PPA leiab, et on kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamisel RelvS § 43 lg-st 31 tulenevat kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud – andnud kaebajale võimaluse esitada oma vastuväited ja neid hinnanud, piisavalt arvesse võtnud kaebajat iseloomustavaid asjaolusid ning nende hindamisel andnud õiglase kaalu relvaloa kehtetuks tunnistamise tagajärgedele.
17.Täiendavas 12.08.2024 seisukohas leidis PPA, et haldusasi ei ole tavapärasest keerukam, tõendite maht käesolevas asjas ei ole tavapärasest mahukam, haldusasja ajaline kestvus ei ole keskmisest pikem, asjas ei ole olnud vaja tavapärasest enam süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, mistõttu ei olnud tegemist keeruka vaidlusega. Kuna vaide ettevalmistamine ja läbimine on oma olemuselt sarnane kohtule esitatava kaebusega, sama lepinguline esindaja tegeles kõnealuse asjaga kohtueelses menetluses ja on asjaoludega kursis, on kohtumenetluses kantud kulude suurus ebamõistlikult suur. Seda tuleks vähendada vähemalt poole võrra.
KOHTU PÕHJENDUSED
18.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 21.11.2022 otsust nr 4.2-1/68368 ja taotletud selle tühistamist, samuti vastavasisulise 30.12.2022 vaideotsuse nr 4.2-1/6836-10 tühistamist. Selliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 09.02.2023 määrusega menetlusse võetud. Põhivaidlus väljendub siiski vastustaja 21.11.2023 otsuse nr 4.2-1/6836-8 õiguspärasuse küsimuses,
vaideotsuse võimaliku tühistamise küsimus on nõndanimetatud põhivaidlusega olemuslikus seoses. Nimetatud otsusega nr 4.2-1/6836-8 lõpetati kaebaja nimele väljastatud relvaloa RL793953 kehtivuse peatatus ja tunnistati relvaluba kehtetuks.
19.Vaidlustatud haldusaktis on viidatud selle andmise õigusliku alusena relvaseaduse § 43 lõigetele 2, 3, 31 ja 5 ning § 44 lõikele 6.
20.Relvaseaduse § 43 lg 2 kohaselt lõpetatakse relvaloa kehtivuse peatatus peatamise aluseks olnud asjaolude äralangemisel või loa kehtetuks tunnistamisel sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud korras. Vaidlustatud haldusaktist nähtuvalt oli varasemalt ehk 04.12.2020 vormistatud relvaloa kehtivuse peatamise alused seoses kriminaalasja menetluse lõpetamisega 28.02.2022 ära langenud ning Politsei- ja Piirivalveamet pidas vajalikuks hinnata kas esineb muid relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseid vastavalt relvaseaduse § 43 lõigetele 3 ja 31. Relvaseaduse § 43 lg 5 reguleerib soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamise, kehtivuse peatatuse lõpetamise või loa kehtetuks tunnistamise vormistamisega seonduvat ning § 44 lõge 6 relvaloa kehtivuse lõppemise või kehtetuks tunnistamisega kaasnevatesse tagajärgedesse-, iseäranis relvade üleandmisse ja võõrandamisse puutuvaid aspekte. Need aga ei ole käesoleva vaidluse puhul olemuslikud, sest selles osas menetlusosaliste vahel vaidlust ei ole. Sisuliselt baseerub vaidlustatav haldusakt relvaseaduse § 43 lg 31.
21.Nähtuvalt haldusasja materjalist, sealhulgas vaidlustatud haldusaktist ning vastavast vaideotsusest tunnistati relvaluba kehtetuks relvaseaduse § 43 lg 31 alusel. Relvaseaduse § 43 lg 31 kohaselt võib Politsei- ja Piirivalveamet tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Kaebaja ei pea relvaloa kehtetuks tunnistamise otsustust põhjendatuks, sest seda ei ole põhjalikult motiveeritud, vastustaja ei ole kaalutlusõiguse teostamisel võtnud piisavalt arvesse kaebajat iseloomustavaid asjaolusid ega tõendanud kaebajast lähtuvat ohtu ning selle võimalikku realiseerumist. Politsei- ja Piirivalveamet omakorda vaidleb kaebusele täiel määral vastu, leides, et vaidlustatud haldusakt ja vaideotsus on ammendavalt põhjendatud, et järelduse turvalisust ohustava käitumise kohta võib teha ka selliste asjaolude pinnalt, millel ei ole mistahes seost relvaga. Seejuures märgib vastustaja, et relvaloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel ei ole kaebajale ette heidetud süütegude toimepanemist, vaid konfliktset ja vägivaldset käitumist, mille kohta on politsei andmebaasis POLIS informatsioon alates 2010.aastast, kusjuures PPA ei pea veenvalt põhjendama seda, et kaebaja suure tõenäosusega asub edaspidi käituma ohtu tekitavalt, vaid piisab, kui kaebaja käitumine ei anna vastustajale alust teda relvaloa kui eriõiguse omamiseks piisavalt usaldusväärseks pidada.
22.Lähtuvalt eeltoodust on vaja menetlusosaliste vastandlikke positsioone hinnata, kuid kaebuse rahuldamiseks ei ole antud juhul siiski alust. Kohus lähtub seonduvalt eelnimetatuga ühtlasi ka sellest, et Politsei- ja Piirivalveametil on relvalubade väljastamise ja kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel ulatuslik kaalutlusruum. Vastustaja pädevuses olevate relvalubade alaste küsimuste kohtulik kontroll on tegelikult ka mõningal määral üldse piiratud ning kohus saab sarnaste vaidluste lahendamisel kontrollida põhiliselt seda kas vaidlustatud haldusakti puhul ei ole tehtud olulisi kaalutlusvigu ja kas vastav haldusakt või vastavad haldusaktid on haldusmenetluse seaduse nõuetega vajalikul määral kooskõlas. Kaebaja on märkinud, et objektiivselt vaadatuna saaks lähtuda sellest, et isikul puuduvad kehtivad kriminaalkaristused, kaebaja osas lõpetati kriminaalmenetlus oportuniteediga ning vastustaja hinnang juhtumitele põhineb piiratud teabel. Samas ei ole see ainutähenduslik. Nii näiteks on Tallinna Ringkonnakohtu vastavasisulise 28.04.2021 lahendi punktis 9 haldusasjas nr 3-20-1675 selgitatud, et enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviis või käitumine hõlmab ka muid asjaolusid peale karistatuse ja et seonduvalt eelnimetatuga peetakse silmas laiemalt loa omaja isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saaks relva jätkuvalt omada ja kasutada.
23.Vastavalt haldusmenetluse seaduse paragrahvile 54 loetakse haldusaktid õiguspärasteks kui nad on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastavad vorminõuetele. Haldusakti õiguspärasuse eelduslikud tingimused võib lugeda käesoleva vaidluse puhul täidetuks. Vaidlustatud haldusakti lehekülgedel 4-6 ning vaideotsuse teisel leheküljel on vastustaja kaalutlused piisavas ulatuses välja toodud ja isegi sel juhul kui asuda seisukohale, et detailsel tasandil ei pruugi kõik täpne olla või et midagi võis ka mõnevõrra teistsugusel viisil toimuda, siis kokkuvõttes ei saa vastustaja käsitust ning motiive ka ilmselgelt põhjendamatuks pidada. Seda, et vastustaja motiive ei saa ilmselgelt põhjendamatuks pidada, ei lükka ümber ka kaebaja kohta antud kolme isiku iseloomustused, mille kaebaja 26.03.2024 haldusasja materjali juurde esitas. Vaidlstatud otsuse esimesel ja teisel leheküljel on toodud välja hulgaliselt erinevaid juhtumeid. Kaebaja ei ole väitnud, et taolisi juhtumeid ei oleks üldse aset leidnud, kuigi juhtumitega seonduvatele asjaoludele või põhjustele võivad erinevate isikute hinnangud mõnevõrra erineda. Teatavate aspektide või nende tähenduse osas on alati võimalik vaielda, kuid sellega, et kaebaja turvalisust puudutava eluviisi või käitumise osas ei oleks vastustajal üldse olnud põhjust etteheiteid teha, ei saa sisulist vaidlust olla. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud haldusakt on haldusmenetluse seaduse §s 54 sätestatuga kooskõlas ja ilmselgeid kaalutlusvigu selles täheldada ei saanud, ei ole haldusakti ega ka vastava vaideotsuse tühistamiseks alust.
24.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustajal menetluskulusid ei ole või siis ei ole nende väljamõistmist taotletud. Seega sellekohast küsimust ka ei tõusetu ning protsessiosaliste võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.