Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21.12.2023 otsuse nr 2023/730/131 ning Siseministeeriumi 23.02.2024 otsuse nr 22/148-3 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja I – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Mirja Sarap Vastustaja II – Siseministeerium, volitatud esindaja Merje Joll
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda kaebuse muutmisest ehk täiendamisest nõudes keelata Politsei- ja Piirivalveametil lugeda kaebaja viibimine Eestis alates 28.12.2023 ebaseaduslikuks.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
4.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 25.09.2024 a.
1.Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 21.12.2023 Xile (Venemaa Föderatsiooni kodanik) pikaajalise viisa andmisest (dtl 32), kuivõrd isik kujutab ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhtetele või rahva tervisele. Isiku taotles pikaajalist viisat perioodiks 24.02.2024 kuni 21.11.2024 humanitaarsetel põhjustel: haudade hooldamine, kinnisvara (dtl 31). PPA 08.01.2024 otsusega nr 15.5-4/743-3 (dtl 35) ning Siseministeeriumi 23.02.2024 otsusega nr 22/148-3 (dtl 7) jäeti vaidlustamise avaldus rahuldamata ja viisa andmisest keeldumise otsus muutmata.
1(7)
2.X esitas 04.03.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) viisa andmisest keeldumise otsuse nr 2023/730/131 ning Siseministeeriumi 23.02.2024 otsuse nr 2-2/148-3 tühistamiseks. Kaebus põhjendused (sh määruskaebuses, dtl 67 jj).
1.Kaebajal ei ole Eestis viibides olnud ühtegi rikkumist ning ta on siin alati viibinud legaalselt. Kaebajale on viisa väljastatud kuni 23.02.2024. Kaebaja eesmärgiks on olnud külastada sugulasi ning pärast isa surma 2023. aasta suvel hoolitseda matuste ja kinnisvara eest. Kaebaja ei saa aru, kuidas ta on pärast isa surma muutunud Eesti ühiskonnale ohtlikuks.
2.Kohtumenetluse kestel pidi kaebaja loobuma esindajast, et tasuda matmiskorralduse eest. Kaebaja on sunnitud elama teisel aadressil, et vältida Venemaale väljasaatmise ohtu. Pärast Eestis asjaajamiste lõppu lahkub ta riiki, mis on nõus teda vastu võtma. Võib-olla aja jooksul muutub võim Venemaal ja kaebaja saab sinna naasta (dtl 38).
3.Kaebaja viibis Eestis alaliselt alates 26.05.2021, et hooldada oma isa. Sel ajal on ta käinud Venemaal vaid viisade vormistamiseks nende kehtivusaja lõppemisel. Pärast isa surma on ta oodanud pärandi vastuvõtmist, avanud pangakontot ning tegelenud vanaemade ja vanemate hauaplatside täieliku renoveerimise tellimisega. Kaebaja ootab tööde lõpetamist mitte varem kui augustis 2024. Praegused hauaplatsid demonteeritakse täies ulatuses. Nende kohale on asetatud graniitplaadid ja hauakivid. Kaebaja ei soovi kinnisvara hooldada, vaid tal on korter, kus ta saaks renoveerimise ajal elada. Samas ei ole kellegi jaoks kasulik, kui korter jääb hooletusse ja selle eest ei maksta.
4.Kaebaja sai viisa tühistamise otsuse kätte 21. detsembri õhtul. Kaebaja otsis õigusteadmistega esindajat, kuid see oli liiga kallis. Kaebaja kavatses 26.-27. detsembril lahkuda, kuid nendeks kuupäevadeks ei olnud saada pileteid Venemaale. Seejärel pöördus kaebaja siiski õigusteadmistega esindaja poole, kuid esindaja ei ole enda kohustusi täitnud. Kaebaja on jäänud kvalifitseeritud õigusabist ilma.
5.Kaebaja viisal ei ole märget, et see oleks tühistatud.
6.Kaebaja arvas detsembris 2023.a, et teda ei ähvarda Venemaal naasmisel miski, kuid praegu (23.03.2024) arvab kaebaja teisiti. See on sisemine veendumus, mis põhineb hulgalistel väikestel faktidel, mis on arusaadavad ainult kaebajale ning mida ta ei saa tõestada. Saates kedagi tema tahte vastaselt Venemaale välja, langeb sellele isikule süü väljasaadetu süüdimõistmise eest. Ainuüksi kohtulahendi avaldamine on otseseks ohuks, et kaebajat asutaks Venemaal jälitama.
7.Kaebaja ei viibi Eestis turismi, äritegevuse ega töö eesmärgil. Paljud Venemaa kodanikud on lahkunud oma riigist, et mitte käske täita. Avalikud allikad, mille kohaselt toetab valdav osa Venemaa elanikest sõda ja selle laiendamist, on propaganda.
8.Kaebaja taotles ka viisat teisel eesmärgil – selleks, et otsustada, kuhu edasi minna ja teha selleks ettevalmistusi. Pärast viisataotluste esitamist on kaebajal tekkinud suurenenud ohutunne. Kaebaja ei suuda end sundida esitama rahvusvahelise kaitse taotlust. Ta kardab tagakiusamist, kuid seda on väga raske tõestada.
3.Vastustajad vaidlevad kaebusele vastu:
1.Kaebaja taotles 2022. aastal elamisluba, kuid selle andmisest keelduti 30.11.2022. Kaebaja saabus viimati Eestisse 23.05.2023. Kaebajale keelduti 21.12.2023 viisa andmisest Vabariigi Valitsuse määruse1 nr 42 (edaspidi sanktsioonimäärus) alusel.
2.Kaebaja varasem viisa tunnistati 28.12.2023 kehtetuks, kuna ta ei vastanud viisa saamise tingimustele – D-viisa oli antud isa hooldamiseks, samas isa suri juunis 2023. Kaebaja viibib alates 28.12.2023 Eestis ebaseaduslikult. Kaebaja ei ole alates 28.12.2023 taotlenud Eestis viibimiseks muud seaduslikku alust. Kaebajale oli teada, et ta peab Eestist lahkuma, kuid ta ei teinud seda. Kaebajal ei ole päritoluriigis ohtu tema elule, tervisele ega inimväärikusele.
3.Kuigi sanktsioonimääruse kohaselt ei kohaldata määrust Venemaa Föderatsiooni kodanike suhtes, kelle Eestisse saabumine on vajalik humaansetel kaalutlustel, ei olnud kaebaja taotluses toodud põhjendused (haudade hooldamine ja kinnisvara), arvestades sanktsioonimääruse eesmärki, pikaajalise viisa andmise piisavaks humaanseks kaalutluseks. Sanktsioonimääruse kohaselt oli Va1
https://www.riigiteataja.ee/akt/120052023004
2(7)
bariigi Valitsuse sanktsiooni (edaspidi ka sanktsioon) eesmärk Venemaa Föderatsiooni kodanike Eestisse saabumise ning siin viibimise võimaluste piiramine, et tagada Eesti riigi julgeolek ja sisemine rahu ning kaitsta Eesti välispoliitilisi huvisid. Isikul, kes ei ole selle riigi kodanik, puudub inimõigus mittekodakondsusjärgsesse riiki saabuda ja seal viibida. Sanktsiooni eesmärk on survestada Venemaa Föderatsiooni lõpetama provotseerimata ja põhjendamatu sõjaline agressioon Ukraina vastu, millega rikutakse jämedalt Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust. Tänases julgeolekuolukorras tuleb Venemaa Föderatsiooni kodanike sisserändega kaasnevaid ohte maandada ennetavalt.
4.PPA ametnik kontrollis 07.03.2024 kaebaja esindaja nimetatud aadressil Sillamäe linnas kaebaja viibimist, kuid keegi ei avanud ust.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja taotles PPA-lt pikaajalist viisat. Pikaajalise viisa andmist reguleerib siseriiklik õigus, erinevalt lennujaama transiidiviisast ja lühiajalisest viisast (vrdl VMS §-d 58 ja 59). Pikaajalise viisa võib anda ühe- või mitmekordseks ajutiseks Eestis viibimiseks kehtivusajaga kuni 12 kuud, õigusega viibida Eestis 365 päeva järgmise 12 kuu kestel (VMS § 60 lg-d 13). Pikaajalise viisa alusel ei tohi välismaalase viibimise aeg ületada 1,5 aastat 2 aasta kestel (§ 6). Seega võimaldab pikaajaline viisa välismaalasel viibida järjestikku Eestis terve aasta kestel.
5.Kaebajale keelduti pikaajalise viisa andmisest VMS § 65 lg 2 p 6 alusel – välismaalane võib kujutada ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele. Täpsemalt on vastustajad selgitanud, et viisa andmisest keeldumise aluseks on sanktsioonimäärus, mis sätestab: - piirangu Vene Föderatsiooni kodanikele viisa andmiseks (§ 1); - määrust kohaldatakse kõigile Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes taotlevad viisat (§ 2 lg 12); - määrust ei kohaldata Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes taotlevad viisat ja külastavad Eestis elavat Eesti kodanikust või Eesti pikaajalist elamisluba omavast isikust otsejoones alanejat või ülenejat sugulast või abikaasat; või kelle Eestisse saabumine on vajalik humaansetel kaalutlustel (§ 2 lg 6 p-d 1 ja 6). Eeltoodust tulenevalt ei keeldutud kaebajale viisa andmisest temaga otse seotud ohu, vaid rahvusvahelise sanktsiooni kohaldamise tõttu, millega on piiratud kõigi Venemaa Föderatsiooni kodanike saabumine Eestisse ning siit edasi Schengeni alale liikumine. Alates 17.06.2024 sätestab VMS § 65 lg 2 p 51 erinormina, et pikaajalise viisa andmisest keeldutakse, kui seda näeb ette rahvusvahelist sanktsiooni või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt.
6.Rahvusvaheline sanktsioon on välispoliitika meede, mille eesmärk on toetada rahu säilitamist või taastamist, rahvusvahelist julgeolekut, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse järgimist või muude Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja või Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamist (RSanS § 3 lg 1). Välispoliitilised valikud ja suhted ei ole kohtu poolt kontrollitavad. Sarnaselt ei ole isikul võimalik vaidlustada, kui riik ei loo välisriigiga diplomaatilisi suhteid, ei toeta Schengeni ala laienemist (või vastupidi, toetab), ei saavuta viisavaba reisimist, ei edenda kindla välisriigiga otsereise vms. Rahvusvahelise sanktsiooni korral saaks selle olemust arvestades kohtulikult sekkutav olla ainult sanktsioon, mis on ilmselgelt vastuolus inimväärikuse ja humaansuse põhimõtetega. Samas nõustub kohus vastustajate vastuses (dtl 118 jj) sanktsiooni eesmärgi kohta tooduga. Sanktsioonimääruse eesmärk on survestada VF-i lõpetama provotseerimata ja põhjendamatu sõjaline ag3(7)
ressioon Ukraina vastu, millega rikutakse Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust. Siinkohal tuleb arvestada, et mistahes riik on juriidiline konstruktsioon ning tegutseb ja kannab vastutust oma inimeste, ennekõike kodanike kaudu. Agressorriigi, kes oma tegevusega ohustab ka Eesti ja kogu Euroopa julgeolekut, kodanike ilmajätmine nende koduriigist väljapoole jäävatest hüvedest ei ole ilmselgelt vastuolus inimväärikuse ja humaansuse põhimõtetega ka olukorras, kus konkreetne isik oma kodakondsuse järgse riigi tegevust heaks ei pruugi kiita. Iga üksiku kodaniku osas sanktsiooni kohaldamine saabki lõpptulemusena mõjutada ka agressorriigi poliitilist juhtkonda või rahvast tegemaks õigeid valikuid, s.o rünnakut lõpetama. VF võib proovida oma kodanikke kasutada mõjutustegevuseks või sanktsioonide vältimiseks. Selle ohu väljaselgitamine on ennetavalt võimatu. Kui VF-i kodanik oma riigi poliitikaga ei nõustu, on tal võimalik kasutada poliitilisi ja kodanikuühiskonnale kättesaadavaid meetmeid, et oma kodakondsusriigi poliitikat muuta. Kui võimaldada kõigil mittenõustujatel asuda vabalt muudesse riikidesse elama ja töötama, kaoks ka VF-l vajadus oma tegevuse muutmiseks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2023 otsuse2 nr 3-22-1545 p 15.2).
7.Sanktsioonimääruse § 2 lg 6 p-d 1 ja 6 võimaldavad anda pikaajalise viisa Venemaa Föderatsiooni kodanikule lähisugulase külastamiseks ning humaansetel kaalutlustel. Eeltoodu on kooskõlas välismaalaste Eestisse saabumise üldiste põhimõtetega: - Välismaalasel puudub subjektiivne õigus viisa saamiseks (Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 määrus asjas nr 3-21-1903, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2022 määrus asjas nr 3-21-2779, p 21; Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2023 määrus asjas nr 3-23-1398, p 12). - Välismaalasel võivad esineda kaalukad põhjused Eestisse saabumiseks, mida riik peab kaaluma. Ennekõike seonduvad sellised põhjused kaalukate põhiõigustega nagu perekonnaelu ja eraelu kaitse (nt perekonna külastamine) ning enda elu ja tervise kaitse (nt vajadus rahvusvahelise kaitse järele või vajadus saada meditsiinilist abi, mida koduriigis või muus riigis ei osutata). - Riikidel on avar kaalutlusõigus otsustamaks, kes saavad nende territooriumile siseneda, kaasa arvatud erandlikel asjaoludel (humaansetel kaalutlustel). Käesolevas asjas ei ole vaidluse all, et kaebajal puuduvad Eestis elusolevad lähedased, kelle külastamise eesmärgiks oleks võimalik anda pikaajaline viisa sanktsioonimääruse § 2 lg 6 p-is 1 toodud erandist lähtudes.
8.Kaebaja on toonud viisa taotlemiseks järgmised eesmärgid:
8.1.Pere haudade korrastamine Tallinna Ringkonnakohus selgitas 18.04.2024 määruses käesolevas asjas, et isikul on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 lg 1 kohaselt õigus era- ja perekonnaelu austamisele. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et konventsiooni art-s 8 sätestatud õiguse kasutamine puudutab peamiselt küll elavate inimeste vahelisi suhteid, kuid ei ole välistatud, et need õigused võivad laieneda ka teatud olukordadele pärast surma. Haua külastamisest ilmajätmine võib teatud juhtumitel kujutada endast isiku era- ja perekonnaellu sekkumist (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 16.06.2015 otsus Sargsyan vs. Aserbaidžaan, p 255; 06.06.2013 otsus Sabanchiyeva vs. Venemaa, pd 122–123) (18.04.2024 määruse p 14). Viidatud lahendites toodud seisukohad puudutavad olukordi, kus näiteks avalik võim on keelanud lapse hauale mälestuskivi lisamise või urni viimise ühelt kalmistult teisele; samuti keeldunud surnult sündinud lapse matmisest ema juuresolekul; lähedaste teavitamisest, kuhu inimene on maetud3 või lähedastele surnukeha üleandmisest matuste korraldamiseks4.
https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=355649123 https://hudoc.echr.coe.int/?i=001-155662 p 255
Käesoleval juhul on kaebaja korraldanud enda lähedase matmise ning soovib hauaplatse korrastada. Siinkohal ei ole oluline, kas tegemist on pideva hooldamisega või läbiva rekonstrueerimisega. PPA on II astme vaidlustusmenetluses leidnud, et pikaajalise viisa eesmärgil haudade hooldamine ei ole eesmärgipärane ega vasta pikaajalise viisa tingimustele (dtl 116). Siseministeerium on II astme vaidlustusmenetluses leidnud, et viisa andmisest keelumine on otstarbekas (dtl 124). Kohus möönab, et tegemist on väga nappide põhjendustega. Samas ei kohaldata viisamenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid (VMS § 12 lg 2). Lisaks on põhjenduste nappus kooskõlas nii viisataotluses esitatuga (dtl 31) kui ka kaebaja esindaja poolt II astme vaidlustuses esitatuga (dtl 102). Eeltoodust nähtus ennekõike, et kaebaja ei saanud aru, millest seisnes temast tulenev oht. Sellele küsimusele on sanktsioonimääruse kohaldamise selgitamisega vastatud. Ka vastuses kaebusele on vastustajad asunud seisukohale, et haudade hooldamine ei ole sanktsioonimääruse eesmärki arvestades pikaajalise viisa andmiseks piisavaks humaanseks kaalutluseks. Kohus nõustub ka kaebaja avaldatut kogumis hinnates vastustajate lõppjäreldusega, viimase nappusest sõltumata. Nagu kohus eelnevalt selgitas, võimaldab pikaajaline viisa Eestis viibimist kuni aasta vältel ning kaebaja taotles viisat 9 kuuks, kuni november 2024 (dtl 31). Samas on kaebaja kirjeldanud, et tegeleb hauaplatside täieliku renoveerimise tellimisega ja ootab tööde lõpetamist (dtl 56). Praegused hauaplatsid demonteeritakse täies ulatuses ja vanaemade hauad tehakse lõpuni korda mais, kui maapind on sulanud (dtl 60). Seega ei tegele kaebaja ise vahetult haudade korrastamise või renoveerimisega, vaid on vastavad tööd tellinud. Ainuüksi selliste tööde kontrollimine ja vastuvõtmine ei nõua kaebaja katkematut viibimist Eestis kuni 2024.a novembrini. Sanktsioonimäärusest tulenev eesmärk suunata agressorriiki järgima rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtteid, muutuks ka sisutuks, kui igal Venemaa Föderatsiooni kodanikul, kelle sugulased on maetud Eestisse, oleks ainuüksi haudade hooldamise eesmärgil õigus viibida kuni aasta jooksul Eestis ja saada seekaudu juurdepääs Schengeni alale. Tegemist ei ole sama kaalukate riivetega, nagu on käsitletud Euroopa Inimõiguste Kohtu eelviidatud praktikas ning isikutel on jätkuvalt võimalik korraldada haudade hooldamine tuttavate või sellist teenust osutava äriühingu kaudu. Ka ei pruugi olla välistatud lühiajalise viisa andmine, et isik saaks perioodiliselt saabuda Eestisse lühikeseks ajaks, et hauaplatse hooldada. Kohus ei anna käesoleval juhul hinnangut, kas ja millist kaalu võib lühiajalise viisa andmisel omada see, et kaebaja on jäänud pärast viibimisaluse lõppu Eestisse. Kohtumenetluses avaldatu pinnalt on kohtul tekkinud ka kahtlus, kas haudade korrastamine on olnud kaebaja tegelik eesmärk, sh miks taotles kaebaja Eestis viibimise võimalust kuni novembrini, kui hauad korrastati hiljemalt augustiks (dtl 60). Lisaks oli kaebajal kohe pärast 21.12.2023 otsuse saamist valmidus Eestist lahkuda (dtl 70, 203). Algses kaebuses kohtule on kaebaja esindaja toonud, et kaebaja eesmärgiks on regulaarselt külastada matuseid (dtl 4). Seega ei ole kaebaja oma selgitustes olnud järjekindel.
8.2.Kinnisvara haldamine Kaebaja on kohtumenetluses selgitanud, et ta ei soovi kinnisavara hooldada, vaid need asjaolud olid esitatud seetõttu, et selgitada, kus ta vahepealsel ajal elab (dtl 73, 201). Eeltoodust tulenevalt on kaebaja ise kinnitanud, et puuduvad humaansed kaalutlused, miks tuleks kaebajale anda pikaajaline viisa kinnisvara hooldamiseks. Eraldi küsimuseks on, kas avalikes huvides on, kui välisriigi kodanikud ei pääse enam Eestisse oma kinnisvara hooldama. Samas ei saa kaebaja käesolevas asjas kaitsta avalikke huve ning seda küsimust saab kaaluda riik sanktsioonide kehtestamisel. Sanktsioonimäärus muutuks ka sisutuks, kui Eestis mistahes vara omanikul või omandada soovijal oleks võimalik sanktsioonidest sõltumata siia pikaajalise viisa alusel aastaks ajaks saabuda. 5(7)
Kohus ei pea käesolevas asjas vajalikuks kontrollida, kas samas võib olla kinnisvara hooldamiseks võimalik anda lühiajaline viisa, sj perioodiliselt loetud päevadeks.
8.3.Vastuvõtva riigi leidmine Kaebaja on selgitanud, et soovis viisat ka eesmärgil, et otsustada, kuhu Eestist edasi minna ja teha selleks ettevalmistusi (dtl 202), nt suhelda teiste riikide konsulaarteenistustega (dtl 205). Kaebaja vajab aega, et leida riik, kes on nõus teda vastu võtma (dtl 69). Kohtule ei nähtu kaebaja poolt sellisel eesmärgil viisa taotlemist (dtl 31 – reisi eesmärk: muud, humanitaarne põhjus, haudade hooldamine, kinnisvara) ning sellest sõltumata on ilmselge, et tegemist ei ole humaanse kaalutlusega sanktsioonimääruse § 2 lg 6 p 6 mõttes. Kaebaja on kohtule selgitanud, et ta valmistus pärast 21.12.2023 keelduvat otsust Eestist lahkuma (dtl 70, 203), kuid mõtles siis ümber (samas dtl 203). Sel ajal leidis kaebaja ka, et teda ei ähvarda Venemaale naasmisel oht (dtl 72 viimane lõik), kuid arvab alates käesoleva aasta märtsikuust teisiti (samas, seisukoht esitatud 23.03.2024). Seetõttu ei olnud tegemist kaalutluse või sooviga, mis oli kaebajal viisataotluse esitamise ning sama taotluse lahendamise ajal. Kohus aga kontrollib 21.12.2023 otsuse õiguspärasust selle andmise aja seisuga (vt analoogia korras HKMS § 158 lg 2). Kaebaja väidete analüüsimiseks, kas ja mis põhjustel ei soovi ta Venemaale naasta, on olemas teine menetluskord. Kaebaja on samas kohtule selgitanud, et ta ei soovi Eestis rahvusvahelist kaitset taotleda (dtl 202-203). Humaanseks kaalutluseks võib olla isiku hirm enda elu, tervise või inimväärikuse pärast, kuid sellisel juhul peab isik kasutama talle teadaolevate taotluste esitamise võimalust, nt esitamaks rahvusvahelise kaitse taotlus. Soov koduriiki mitte naasta ei anna välismaalasele õigust viibida Eestis, kuni ta uurib, milline muu riik võiks soovida teda vastu võtta. Kaebajal oli võimalik selgitada välja viibimisaluse saamise võimalused Eestis või muudes riikides pärast enda isa surma ligikaudu poole aasta jooksul.
8.4.Eeltoodust tulenevalt on vastustajate otsused õiguspärased ning kohus jätab kaebuse rahuldamata.
9.Kuigi need ei ole vahetult seotud vaidlustatud 21.12.2023 otsuse õiguspärasusega, peab kohus oluliseks vastata kaebaja järgmistele seisukohtadele: - Tallinna Ringkonnakohus selgitas kaebajale 18.04.2024 määruses, et kaebaja viibimisalust ei mõjuta viisal kehtetuks tunnistamise templi puudumine (p 17). - Kaebaja leiab, et ta on jäänud ilma kvalifitseeritud õigusabist. See ei mõjuta 21.12.2023 otsuse õiguspärasust. Liiatigi on kaebaja pöördunud õigusbüroo, mitte advokaadibüroo poole. Õigusteenuse kvaliteetse osutamise üle teostab riik kontrolli ennekõike Eesti Advokatuuri kaudu. Õigusabi teenuse osutamisest tekkinud vaidluse lahendamiseks võib kaebaja pöörduda maakohtu poole.
10.Kaebaja on viimases seisukohas esitanud erinevaid taotluseid (dtl 205), millest kolm on seotud juba menetlusse võetud nõudega – tühistada viisa andmisest keeldumise põhjus, tühistada viisa andmisest keeldumise otsus ning kohustada viisataotlust uuesti läbi vaatama. PPA 21.12.2023 otsuse sisulise õiguspärasuse kontrolliga on selle põhjendus vältimatult seotud. Olukorras, kus kohus on leidud, et 21.12.2023 otsus on õiguspärane, ei saa kohus kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kohus keeldub HKMS § 49 lg 1 alusel kaebuse muutmisest ehk täiendamisest nõudes – kohustada PPA-d mitte lugeda minu viibimisaega Eesti territooriumil alates 28. detsembrist 2023 kuni kohtuotsuse tegemiseni ebaseaduslikuks (muutmata kujul, dtl 205). Sisuliselt on tegemist keelamis- või tuvastusnõudega, et vastustaja ei loeks mõnes järgnevas menetluses kaebaja Eestis viibimist ebaseadus6(7)
likuks. Selline nõue ei ole kaebuse eesmärgi saavutamiseks otstarbekas ning nõue ei ole lubatav. niisiis soovib kaebaja, et kohus annaks eelhinnangu, kas kaebaja on alates aastavahetusest viibinud Eestis ebaseaduslikult. Sellise asjaolu tuvastamine või tuvastamise keelamine oleks ennatlik ning esmalt peab sellised asjaolud vajaduse korral tuvastama Politsei- ja Piirivalveamet. Seejärel sõltuvalt haldusmenetluse tulemusest, milleks eelduslikult on haldusakt, on kaebajal võimalik pöörduda oma õiguste tagamiseks kohtusse. Seega ei ole täidetud keelamiskaebuse ega tuvastamiskaebuse eeldused (HKMS § 45 lg-d 1 ja 2) ning kaebaja saab oma õiguseid tulevikus sellise haldusmenetluse ilmnemisel tõhusalt kaitsta.
11.Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.