Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-21-2579 31. juuli 2024 Maria Lõbus XX kaebus Viru Vanglalt 500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks seoses 15. juulil 2021 privaatse tervishoiuteenuse mittevõimaldamisega Kaebaja – XX Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Kirjalik menetlus
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 30. august 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
3-21-2579 ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.Viru Vanglas vahistatuna kinni peetud XX (edaspidi kaebaja) esitas 6. septembril 2021 Viru Vanglale kahjunõude nr 6-16/216-1. Kaebaja selgitas, et käis 2021. a suvel Jõhvi linnas psühhiaatri vastuvõtul. Kaebaja toimetati vastuvõtule käeraudades, mis olid ühendatud keha ümber pandud rihma külge. Rihm välistas põgenemise võimaluse. Lisaks pole kaebaja puhul täheldatud põgenemise soovi. Eeltoodust hoolimata viibisid vanglaametnikud psühhiaatri vastuvõtu juures. Seetõttu ei saanud kaebaja rääkida psühhiaatrile asjadest, mis oleksid olnud ravi määramisel olulised. Selle tagajärjel on kaebaja tervisehäired süvenenud. Valvurid oleksid pidanud viibima vastuvõtu ajal koridoris. Kaebaja nõudis hüvitiseks 500 eurot.
2.Viru Vangla jättis 1. novembri 2021. a otsusega nr 6-16/216-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata. Vangla leidis, et ta ei ole õigusvastaselt tegutsenud. Vangla selgitas, et tervishoiuteenuse osutamiseks väljaspool vanglat saadetakse kinnipeetav vangla saatemeeskonna poolt teenuse osutaja asukohta. Saatmine toimub justiitsministri 20. veebruari 2019. a määruses nr 3 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ sätestatud korra kohaselt. Kaebaja saadeti 15. juulil 2021 kella 10-ks Ahtme haiglasse (Kooli 8a, Jõhvi) psühhiaatri vastuvõtule. Vanglaväline saatmine kujutab endast suurt julgeolekuriski nii vanglale kui ka ühiskonnale, sest saatmise puhul suureneb kinnipeetaval võimalus põgenemiseks. Kuna kaebaja on riskihindamise alusel hinnatud ohtlikuks, kohaldati saateplaani kohaselt kaebaja suhtes ohjeldusmeetmetena käeraudu koos ohjeldusvööga ning valvuritel tuli tagada kaebaja üle pidev visuaalne kontroll. Vanglavälise tervishoiuteenuse osutajal puuduvad konkreetse kinnipeetavaga regulaarsed kontaktid ning vangla ei saa eeldada, et arst on suuteline objektiivselt hindama konkreetse kinnipeetava käitumisest tuleneda võivat ohtu tema julgeolekule ja oleks valmis lahendama tekkida võivaid ohuolukordi vanglaametnikega samal tasemel. Vanglal on kohustus minimaliseerida oht tervishoiutöötajate elule ja tervisele ajal, kui nad osutavad tervishoiuteenust kinnipeetavale. Samuti peab vangla tagama, et kinnipeetavate valdusesse ei satuks tervishoiutöötajate töövahendid, sh ravimid ning lõike- ja torkevahendid, mis võiksid ohustada vangla julgeolekut üldiselt. Vangla on seisukohal, et tervishoiutöötajate elu ja tervise kaitse ning avaliku ja vangla üldise julgeoleku tagamise kohustus kaalub üles kinnipeetava õiguse täielikult privaatsele tervishoiuteenusele. Samuti tasakaalustab privaatsuse riivet vanglaametniku kohustus hoida saladuses teenistusülesannete täitmisel saadud teavet. Seetõttu on vangla seisukohal, et väljaspool vanglat toimuva tervishoiuteenuse osutamise juures on valvuri kohalolu vajalik ning privaatsuse riive on proportsionaalne tulenevalt eesmärgist tagada tervishoiutöötajate elu ja tervise kaitse ning vangla üldine julgeolek. Vangla märkis täiendavalt, et psühhiaater ei pidanud samuti vajalikuks, et saatjad lahkuksid ruumist. Saatjate eesmärk ei ole kuulata pealt kinnipeetava ja arsti vahelist vestlust, vaid ennetada kinnipeetava rikkumisi ja välistada põgenemist. Viru Vanglal puuduvad andmed, et kaebaja tervis oleks pärast 15. juulil 2021 toimunud vastuvõttu halvenenud. Seetõttu puudub ka põhjuslik seos, et privaatse tervishoiuteenuse osutamise mittevõimaldamine oleks tekitanud kaebajale tervisehäireid, mille eest ta kahju hüvitamist nõuab.
3.Kaebaja esitas 7. novembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja selgitas, et 15. juulil 2021 toimetati ta Viru Vanglast Ahtme haiglasse psühhiaatri vastuvõtule. Vastuvõtt toimus valvurite juuresolekul. Niisamuti jäeti kaebajale peale käerauad ja ohjeldusvöö. Kuna valvurid olid vastuvõtu juures, ei saanud kaebaja rääkida paljudest asjadest ja seetõttu tema tervis halvenes. Vanglal tuleb tagada kinnipeetavatele privaatsed vestlused meditsiinitöötajatega. Kaebaja ei ole andnud põhjust selleks, et arsti vastuvõtu ajal oleks olnud vajalik valvurite kohalolu ja ohjeldusmeetmete kasutamine. Meelevaldne on väide, et kaebaja on ohtlik. Kui kaebaja suhtes juba kohaldati
3-21-2579 ohjeldusmeetmeid, oleks tulnud talle võimaldada privaatne arsti vastuvõtt. Kaebaja nõudis hüvitiseks 500 eurot.
4.Kohus võttis 10. mai 2022. a määrusega kaebuse menetlusse nõudes mõista Viru Vanglalt välja 500 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis seoses privaatse tervishoiuteenuse mittevõimaldamisega. Kohus tõi määruses esile, et kaebaja on osutanud tervisekahju tekkimisele.
5.Viru Vangla palus 12. juuli 2022. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Vangla märkis, et jääb 1. novembri 2021. a otsuses väljendatud seisukohtade juurde. Õigus privaatsele tervishoiuteenuse osutamisele ei ole absoluutne. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 teine lause lubab riigiasutusel ja selle ametiisikutel sekkuda isiku eraellu seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Vangistusseaduse (VangS) § 6 lõike 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. VangS § 66 lõike 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Vangi vanglaväline saatmine kujutab endast ohtu avalikule korrale (nt põgenemisoht, ründeoht) ja seetõttu tuleneb vanglale eeltoodust kohustus korraldada kinnipeetavate vanglaväline saatmine viisil, et ohtu ei satuks lisaks vanglasisesele õiguskorrale ka avalik kord. Sellest tulenevalt oli praegusel juhul vanglal kohustus minimaliseerida oht avalikule korrale, sh vanglaväliste tervishoiutöötajate elule ja tervisele tervishoiuteenuse osutamise ajal. Samuti pidi vangla tagama, et kaebaja valdusesse ei satuks tervishoiutöötajate töövahendid, sh ravimid ning lõike- ja torkevahendid, mis võiksid ohustada vangla julgeolekut üldiselt. Ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine küll raskendab eeltoodud rikkumiste toimepanemist, kuid ei välista neid ning seetõttu oli vajalik vanglaametniku visuaalne kontroll meditsiiniteenuse korraldamise üle. Vangla on seisukohal, et kõike eeltoodut arvestades kaalub avaliku korra ja vangla julgeoleku tagamine üles kinnipeetava õiguse täielikult privaatsele tervishoiuteenusele.
6.Kohus otsustas 31. jaanuari 2024. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtajad ning teatas, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 31. juulil 2024.
7.Kaebaja esitas 14. veebruaril 2024 täiendava seisukoha. Kaebaja leidis, et vaidlusalune vangla tegevus on haldustoiming. Haldusmenetluse seaduse (HMS) kohaselt peab haldusorgan andma enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Vanglale oli teada, et kaebaja ei saa vastuvõtul privaatselt psühhiaatriga rääkida. Kaebaja jaoks oli 15. juulil 2021 üllatus, et tema suhtes kasutati ohjeldusmeetmeid ning et tal ei võimaldatud psühhiaatriga privaatselt rääkida. Põhivajadus jäi psühhiaatrile selgitamata, mistõttu jäi ka ravi määramata. Kaebajal olid enne psühhiaatri vastuvõttu psüühilised probleemid ning ka pärast vastuvõttu teavitas kaebaja korduvalt, et tal on tervisega probleemid. Vangla toiming alandas kaebaja väärikust, rikuti kaebaja tervist, riivati kaebaja eraelu.
8.Kaebaja esitas 7. mail 2024 kohtule menetluse lõpetamise taotlusena pealkirjastatud avalduse. Kaebaja soovis menetluse lõpetamist menetluse ebamõistliku kestuse tõttu ja palus talle määrata tema nõutud 500 eurot.
3-21-2579
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
9.Kohus selgitab esmalt, et ei mõista kaebaja 7. mai 2024. a avaldust menetluse lõpetamise taotlusena HKMS § 152 tähenduses. Nimelt nähtub sellest avaldusest, et kaebaja soovib ikka veel talle 500 euro väljamõistmist ehk seega kohtumenetluse jätkumist ja kohtuotsuse tegemist. Avaldusest võib järeldada, et kaebaja soovis asjas kohtuotsuse tegemist kiiremini, kui kohus oli määranud 31. jaanuari 2024. a määrusega. Kohus selgitab, et kohtul ei olnud kaebaja 7. mai 2024. a avalduse saamise järel võimalik kohtuotsust kiiremini teha, sest menetlusosalistele oli vaja tagada tähtajad täiendavate dokumentide esitamiseks ning samuti jäi kaebaja avalduse esitamise ja 31. jaanuari 2024. a määrusega määratud kohtuotsuse tegemise aja vahele kohtuniku pikem puhkus.
Järgmisena peab kohus vajalikuks piiritleda vaidluse eset.
Kaebaja saab kohtus nõuda kahju hüvitamist üksnes sellel alusel, millel ta nõudis kahju hüvitamist vanglalt kohtueelses menetluses (VangS § 11 lõige 8 ja HKMS § 47 lõige 1). Vanglale 6. septembril 2021 esitatud kahjunõudest nähtuvalt nõudis kaebaja vanglalt kahju hüvitamist selle eest, et talle ei tagatud privaatset tervishoiuteenust, st valvurid viibisid arsti vastuvõtu juures. Vanglale esitatud kahjunõudest ei saa teha järeldust, et kaebaja oleks nõudnud kahju hüvitamist ka ohjeldusmeetmete kasutamise eest. Kahjunõudest võib aru saada, et kaebaja viitas ohjeldusmeetmete kasutamisele seetõttu, et näidata, et tema suhtes oli juba võetud julgeoleku tagamiseks meetmeid ning valvurite viibimine vastuvõtu juures ei olnud enam vajalik. Eeltoodut arvestades on kohus 10. mai 2022. a määrusega hüvitamiskaebuse menetlusse võtnud seoses privaatse tervishoiuteenuse mittevõimaldamisega. Kuna kaebaja ei saa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu nõuda kohtus kahju hüvitamist ohjeldusmeetmete kasutamise eest, tõlgendab kohus kaebaja kohtumenetluses tehtud viidet ohjeldusmeetmete kasutamise põhjendamatusele üksnes olukorra kirjeldusena, mitte hüvitamiskaebuse alusena. Samuti võib vanglale esitatud kahjunõudest aru saada, et kaebaja nõudis kohtueelses menetluses kahju hüvitamist tema tervise kahjustamise eest, sest ta viitas vangla tegevuse tagajärjel tema tervisehäirete süvenemisele. Ka kohtule esitatud kaebusest võis järeldada, et kaebaja nõuab kohtumenetluses kahju hüvitamist tema tervise kahjustamise eest. Seda arvestades mõistis kohus 10. mai 2022. a määruses, et hüvitamiskaebus on esitatud seoses tervise kahjustamisega, ning luges sellest lähtuvalt kogu kaebuse riigilõivuvabaks (riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lõike 1 punkt 12). 14. veebruari 2024. a täiendavas seisukohas on kaebaja osutanud ka väärikuse alandamisele ja eraelu riivamisele. Kuna vastavas osas ei saa kohtu hinnangul kohtueelset menetlust läbituks lugeda ning selles osas ei ole kohus ka kaebust menetlusse võtnud, ei tõlgenda kohus kaebaja viiteid väärikuse alandamisele ja eraelu riivamisele hüvitamiskaebuse alusena, vaid jällegi üksnes olukorra kirjeldusena laiemalt. Täiendavalt märgib kohus, et nende õigushüvede kahjustamise eest kahju hüvitamise nõudmise korral tuleb tasuda riigilõivu RLS § 60 lõike 2 järgi, mida aga kaebaja ei ole teinud. Kokkuvõtlikult lahendab kohus praeguses asjas kaebust, milles kaebaja nõuab tema tervisele tekitatud kahju hüvitamist selle eest, et 15. juulil 2021 ei võimaldatud kaebajale Ahtme haiglas privaatset psühhiaatri vastuvõttu, vaid valvurid viibisid vastuvõtu juures, mistõttu ei saanud kaebaja psühhiaatrile rääkida kõikidest oma tervisemuredest.
11.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud
3-21-2579 kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõike 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodud sätetest tulenevalt on kahju hüvitamise eeldused seega haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Kui juba üks eeldus on täitmata, tuleb kahjunõue jätta rahuldamata.
12.Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 1 lõikest 2 ja § 9 lõikest 2 tuleneb, et kui vahistatu vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglateenistusel võimalus, saadetakse arsti saatekirja alusel vahistatu valve all ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde teise vanglasse või tervishoiuasutusse. Justiitsministri
5.septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 1 lõikest 2 ja § 36 lõikest 1 tuleneb, et saatja ülesanne on tagada saatmise ajal vahistatu õiguspärane käitumine ning välistada vahistatu suhtlemine kõrvaliste isikutega. Vastavalt määruse nr 44 §-s 37 sätestatule ei tohi jätta vahistatut järelevalveta. Justiitsministri 20. veebruari 2019. a määruse nr 3 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 14 lõike 2 kohaselt on saatemeeskonna ülema määratud saatemeeskonna liikmed kohustatud teostama saadetava üle pidevat visuaalset järelevalvet. Kohtu hinnangul nähtub viidatud sätetest, et vahistatut ei tohi jätta saatmisel järelevalveta ning visuaalne järelevalve saatemeeskonna poolt vahistatu üle on kohustuslik, seejuures peab see olema katkematu. Õigusaktidest ei tulene, et tervishoiuteenuse osutamisel on saatemeeskonnal kohustus jätta tervishoiuteenuse osutaja ja vahistatu omavahele. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, et vahistatu saatmisega vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde kaasneb alati julgeolekurisk. Vangla peab välistama vahistatu põgenemise võimaluse. Samuti on vangla kohustatud tagama vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja turvalisuse, sest eeldada ei saa, et tervishoiuteenuse osutajal endal oleksid piisavad kogemused ja oskused vahistatust lähtuva ohu äratundmiseks ja võimaliku ründe tõrjumiseks. Lisaks peab vangla kindlustama, et vahistatu ei saaks tervishoiuteenuse osutaja kabinetist salaja kaasa võtta tervishoiutöötajate töövahendeid, sh ravimeid ning lõike- ja torkevahendeid, millega vahistatu võiks saatmise käigus ohustada vanglaametnikke ja vanglasse jõudmisel vangla julgeolekut laiemalt. Ehkki kaebaja suhtes kasutati tervishoiuteenuse osutamise ajal käeraudu koos ohjeldusvööga, on vangla õigustatult esile toonud, et need ohjeldusmeetmed ei välistanud täielikult eelnevalt kirjeldatud julgeolekuohte. Eeltoodut arvestades oli kohtu hinnangul põhjendatud, et kaebaja ei viibinud Ahtme haiglas arsti kabinetis ilma saatemeeskonna liikmeteta. Niisiis ei saa pidada õigusvastaseks asjaolu, et saatjad ei lahkunud tervishoiuteenuse osutamise ajaks kabinetist. Kohtupraktikas on ka varem leitud, et vanglaametnike viibimist arsti vastuvõtu juures ei saa pidada õigusvastaseks (vt Tartu Halduskohtu 1. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-16-218, p 29). Kaebajal ei olnud põhjust peljata arstile oma tervisemuredest rääkimist vanglaametnike juuresolekul, sest VangS § 132 kohaselt ei tohi vanglaametnik avaldada talle seoses teenistusülesannete täitmisega teatavaks saanud asjaolusid ning ametisaladuse hoidmise kohustus on tähtajatu. Seega oli ka vanglaametnike juuresolekul kaebaja terviseandmete kaitse tagatud.
13.Kaebaja on osutanud sellele, et talle ei tagatud enne vaidlusalust toimingut HMS § 40 lõike 2 kohaselt võimalust arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Viru Vangla 1. novembri 2021. a otsusest on näha, et kaebaja avaldas enne tervishoiuteenuse osutamist soovi, et vanglaametnikud lahkuksid arsti kabinetist, mida vanglaametnikud turvalisuse kaalutlustel ei
3-21-2579 pidanud võimalikuks. Seega oli kaebajale tagatud võimalus esitada suuliselt oma vastuväited vanglaametnike vastuvõtul viibimisele. Praeguse otsuse eelmises punktis toodud põhjustel leidsid vanglaametnikud põhjendatult, et kaebaja vastuväidetest hoolimata tuleb neil vastuvõtu juures viibida.
14.Kuna Viru Vangla tegevust ei ole alust pidada õigusvastaseks, tingib juba ainuüksi see kaebuse rahuldamata jätmise.
15.Kaebaja on 13. veebruari 2024. a avalduses palunud, et kohus nõuaks vanglalt välja kaebaja kahjunõude ja kaebaja terviseandmed vastuvõtule eelnenud kuu aja kohta. Kohus märgib, et kaebaja kahjunõue on asja materjalide hulgas olemas. Nimelt esitas vangla selle kohtule juba 6. mail 2022. Kaebaja soovitud terviseandmete väljanõudmiseks aga vajadust ei ole, sest need ei oma asjas tähtsust (HKMS § 62 lõige 2). Kohus tuvastas eespool, et vangla tegevust ei ole alust pidada õigusvastaseks ning kuna juba see tingib kaebuse rahuldamata jätmise, puudub vajadus hinnata, kas kaebajale on tema väidetud tervisekahju tekkinud. Seetõttu jätab kohus kaebaja taotluse täiendavate terviseandmete väljanõudmiseks rahuldamata.
16.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praegune kaebus oli riigilõivuvaba. Kaebajal ei ole ka muid menetluskulusid tekkinud. Vastustaja on teada andnud, et tal ei ole tekkinud menetluskulusid, mille väljamõistmist taotleda. Seega pole praeguses menetluses menetluskulusid, mida jagada ja välja mõista.
17.Kaebaja eraelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.