Xe kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tervisekahjustuse tekitamisega
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Irina Punko
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xe kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12. augustil 2024 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X (kaebaja) esitas 20. novembril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) vastu mittevaralise kahju 4000 euro hüvitamise nõudes.
2.Tartu Halduskohus võttis 22. novembri 2022. a määrusega Xe kaebuse menetlusse ning kuulutas haldusasja menetluse kinniseks. Kohus kohustas vastustajat kaebusele vastama ning esitama asjakohased tõendid.
3-22-2471
3.Vastustaja esitas 19. detsembril 2022 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja moonutab teadlikult ja tahtlikult sündmuse asjaolusid, tekitades ebaõige ettekujutuse PPA ametnike tegevusest.
4.Tartu Halduskohus võttis 27. detsembri 2022. a määrusega vastustaja soovitud tõendid kohtuasja materjalide juurde. Sama määrusega palus kohus kaebajal kaebuses märgitud asjaolusid täpsustada. Kaebaja vastas kohtule 1. jaanuaril 2023.
5.Kohus palus 17. jaanuari 2023. a määrusega esitada PPA-l täiendavad seisukohad vaidluse esemeks olevate asjaolude kohta. PPA esitas 1. veebruaril 2023 kohtule vastuse ning täiendavad tõendid.
6.Vastustaja esitas 3. mail 2024 kohtule täiendava vastuse ja tõendid.
7.Tartu Halduskohus määras 30. mai 2024. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja hinnangul kasutasid politseiametnikud Rapla politseijaoskonnas tema suhtes lubamatut vägivalda, millega tekitasid talle vasaku käe küünarluu murru. Kaebajal oli käsi neli nädalat kipsis ning õlg on tänaseni valus. Kaebusele on lisatud SA Raplamaa Haigla erakorralise meditsiiniosakonna tõend, milles on märgitud vigastuste tekkimise ajaks 29. aprill 2022 kell 02:00. Arestimajas kambri ukse tagumine toimus, kuid kaebaja tegi seda parema, mitte vasaku käega, millel oli kahjustus. Küünarluu murd oli tingitud kambrisse paigutamisele eelnenud politseiametnike ebakohasest tegevusest.
9.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
9.1.Kaebaja moonutab teadlikult ja tahtlikult sündmuse tehiolusid, tekitades ebaõige ettekujutuse, et PPA on tekitanud talle õigusvastaselt tervisekahju. Kaebaja selgitused kehavigastuse tekitamise kohta on väga napisõnalised.
9.2.Korrakaitseseaduse (KorS) §-d 76 ja 78 annavad politseile õiguse kohaldada vahetut sundi olukorras, kus muud võimalused isiku mõjutamiseks on ennast ammendanud või ei ole tulemuslikud, hoiatades eelnevalt isikut vahetu sunni kohaldamise eest. Kaebusest ega selle täiendusest ei selgu, mis põhjusel nõue eemaldada riietelt nöör kaebajat ärritas ning miks ta üritas seda takistada. PPA arvates oli see põhjustatud kaebaja harjumuspärasest käitumisest lahendada olukordi jõuga ja vägivallaga. Politseiametnikud lähtusid sunni kasutamisel KorS §des 7 ja 8 sätestatud proportsionaalsuse ja otstarbekuse põhimõtetest.
9.3.PPA ametnikud kasutasid kaebaja suhtes vahetut sundi arestimajja vastuvõtmisel enne tema kambrisse paigutamist seonduvalt tema ebakohase tegevusega. Kaebaja käevigastuse põhjustas tema vastuhakk politseiametnikele ja agressiivne käitumine. PPA ametnikud olid kohustatud täitma korrakaitseseaduse ja arestimaja sisekorraeeskirja tingimusi ning kohaldama vahetut sundi, et paigutada kaebaja arestimajja ja võtta hoiule kambris keelatud esemed. Arestimajas kambrisse paigutamisel keeldus kaebaja dressipükste nööri ära võtmast ja osutas vastupanu, mistõttu painutasid politseinikud kaebaja käed selja taha ja nöör eemaldati. Kaebaja käte painutamine füüsilise jõuga oli ainus võimalus pääseda nöörini ja see eemaldada, misjärel paigutati kaebaja kambrisse. Politseiametnike ettekannetest ja kriminaalasja materjalidest nähtuvalt hoiatati teda vahetu sunni kohaldamise eest. Kaebaja on kannatanuna antud ütlustes
3-22-2471 kirjeldanud juhtunut kaebusega võrreldes oluliselt detailsemalt. Kaebaja ütluste kohaselt püüdis ta politsei sisenemist enda korterisse ära hoida, kuna teadis, et läheb katseajal toime pandud kuriteo eest vanglasse. Kaebaja selgitas, et arestimajja paigutamisel ta ärritus ja keeldus minemast kambrisse, milleks osutas vastupanu, hoides käsi kõhu all. Hiljem, oma pahameele väljendamiseks, peksis ta käega vastu kambri ust. Järgmise päeva hommikul kella üheksa paiku pöördus kaebaja arestimaja ametnike poole, misjärel toimetati ta haiglasse, kus osutati talle meditsiinilist abi.
9.4.Vahetu sunni kasutamine oli eesmärgipärane, seaduslik ja proportsionaalne. Politseiametnike suhtes läbi viidud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses kajastatu kinnitab, et jõu kasutamine kaebaja suhtes oli õiguspärane ja vastavuses intsidendi tehioludega. Kaebaja käitus vägivaldselt abikaasa suhtes ja jätkas agressiooni politseiametnike vastu. Teda tuli korduvalt ohjeldada, et välistada ohtu teistele ja enese vigastamiseks. Terviserikke põhjustamise tingis kaebaja enda ebakohane käitumine, sh politseiametnike seaduslike korralduste eiramine. Kriminaalmenetlus lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1 alusel ehk seoses süüteokoosseisu puudumisega. Kriminaalmenetluse raames kuulati asjatundjana üle Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) ekspert, kes kinnitas, et käe vigastus sai tekkida sirgelt ja kangelt hoitud käe väänamisest selja taha.
9.5.Vahetult pärast sunni kasutamist kaebaja komplikatsioonile ning tervishoiuteenuse saamise vajadusele ei viidanud. Kaebaja väljendas oma frustratsiooni ka kambris, pekstes käega jõuliselt kambri ust. Ei ole välistatud, et ka see toiming oli terviserikke saamise ja ulatusega tihedalt seotud ehk tervisekahjustuse (küünarluu murru) võis põhjustada ka kaebaja enda tegevus. Uurimisasutused on sedastanud põhjusliku seose vigastuse ja politseiametnike vahetu sunni kasutamise vahel, kuid pidasid politseiametnike toiminguid õiguspärasteks ja proportsionaalseteks, mitte distsiplinaarrikkumise tunnustega teoks.
9.6.Kaebajale tagati meditsiiniline abi mõistliku aja jooksul. Käevigastus ja vajadus arstiabi järele selgus alles järgmise päeva hommikul, kui kaebaja oli rahunenud ja suhtles arestimaja ametnikega. Pärast arstiabi vajaduse selgumist moodustati arestimajas saatemeeskond, kes toimetas kaebaja tervishoiuteenusele. Väljaspool arestimaja asunud tervishoiuteenuse osutaja juurde sai kaebajat viia üksnes saatemeeskond, mille komplekteerimine võtab teatud aja. Kaebaja toimetati Rapla erakorralise meditsiini osakonda 2,5 tunni jooksul arvates hetkest, mil tuvastati tervishoiuteenuse tagamise vajadus.
9.7.Vastustaja juhib tähelepanu ka sellele, et Tartu Maakohtu määrusega jäeti kriminaalasjas nr 1-22-3583 kaebaja taotlus ennetähtaegseks vabanemiseks rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et kaebaja on korduvalt kandnud vabaduskaotuslikku karistust ja viimased kuriteod on olnud seotud jõhkra vägivallaga lähedase suhtes. Vägivaldne käitumine on kaebajale olnud loomuomane. Kaebaja õiguskuulmatut käitumist soodustab alkoholi ja narkoaine tarvitamine. Teda on varasemalt korduvalt kahtlustatavana kinni peetud ja ta pidi seega vähemalt möönma, et mida intensiivsem on vastupanu, seda suurema tõenäosusega kasutatakse tema suhtes vahetut sundi. Ka varasem kogemus füüsilistes konfliktides osalemises on andnud talle oskuse hinnata ja näha ette võimalike tagajärgi.
KOHTU SEISUKOHT
10.Vaidluse all on, kas vastustaja vastutab kaebajale arestimajas tekitatud tervisekahjustuse eest. Kaebaja hinnangul oli politseiametnike tegevus õigusvastane, sest vahetu sunni kasutamine ei olnud põhjendatud ega proportsionaalne ning politseiametnike tegevuse tulemusena tekkis tal tervisekahjustus (vasaku käe küünarluu murd). Vastustaja on seisukohal, et kaebaja enda käitumist arvestades oli vahetu sunni kasutamine seaduslik ja proportsionaalne ning vastustaja ei ole tervisekahjustuse tekitamises süüdi. Kaebaja palub vastustajalt
3-22-2471 mittevaralise kahju hüvitisena välja mõista 4000 eurot, vastustaja hinnangul tuleks hüvitamiskaebuse jätta täies ulatuses rahuldamata.
11.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).
12.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sai seoses arestimajas toimunud intsidendiga, mille raames kasutasid politseiametniku kaebaja suhtes vahetut sundi, tervisekahjustuse (küünarluu murd).
13.Vastustaja on pärast kriminaalmenetluse lõpetamist taganenud esimeses vastuses kaebusele märgitust, et puudub põhjuslik seos politseiametnike tegevuse ja kaebajal tekkinud tervisekahjustuse vahel. PPA oli algselt seisukohal, et kaebaja vasaku käe küünarluu murru võis esmajoones põhjustada tema enda tegevus kambri ukse peksmisel. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses viidatud materjalidele tuginedes on PPA hilisem seisukoht kokku võetav nii, et põhjuslik seos politseiametnike tegevuse ja tagajärje vahel esines, kuid tagajärg oli põhjustatud kaebaja enda käitumisest arestimajas esemete äraandmisest keeldumisel ja sellele järgnenud vahetu sunni kasutamine oli seega seaduslik, proportsionaalne ning PPA ei ole tervisekahjustuse tekitamises süüdi.
14.Kohus nõustub PPA eelnimetatud seisukohaga. Kohtule esitatud politseiametnike ettekannetest ning kriminaalmenetluse lõpetamise määruses kajastatust nähtuvalt osutas kaebaja aktiivset füüsilist vastupanu arestimajas seoses eseme äravõtmisega (nöör). Vastupanu seisnes selles, et kaebaja keeldus täitmast korraldust eemaldada pükstelt nööri taoline ese ning osutas vastupanu eseme eemaldamisel ning arestimaja kambrisse paigutamisel.
15.KorS § 74 lg 1 kohaselt on vahetu sund füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõu, erivahendi, relva või lahingumoonaga. Lähtuvalt KorS § 76 lg-test 1 ja 2 võib politsei kohaldada vahetut sundi juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Vahetut sundi on lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. Tulenevalt KorS §-des 77 ja 78 sätestatust, on korrakaitseorgan kohustatud enne vahetu sunni kohaldamist isikut hoiatama ning tagama isikule esimesel võimalusel esmaabi, kui vahetu sunni kohaldamisega tekitatakse isikule kehavigastus. Vastustaja on neid tingimusi järginud.
16.Vaidlusaluse toimingu tegemise ajal kehtinud siseministri 27. septembri 2011. a määrusega kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirja § 32 lg 1 p 2 ja lg 2 p 3 ning § 39 kohaselt on kinnipeetu kohustatud alluma vastuvaidlematult arestimaja ametniku seaduslikule korraldusele ning tal on muu hulgas keelatud takistada arestimaja ametnikul kohustuste täitmist ning kambrisse on keelatud võtta kaasa esemeid, millega on võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon,
3-22-2471 erivahendid, nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed, köied ja traadid. Selle piirangu eesmärgiks on tagada arestimajas kinnipeetu ja teiste kinnipeetute ning arestimaja töötajate julgeolek ning vähendada võimalust kasutada esemeid endale või teistele kehavigastuste tekitamiseks. Seega oli PPA ametnike korraldus eemaldada dressipükstelt nöör õiguspärane, sest tegemist oli arestimajas keelatud esemega. Kaebaja ärritus ja osutas eseme eemaldamisel ja kambrisse paigutamisel politseiametnikele aktiivset vastupanu, mis seisnes eelkõige selles, et ta seadis käed pükstele nii, et eseme eemaldamine oleks võimalikult raske ning vältimaks enda käte selja taha viimist. Seda kinnitavad nii politseiametnike ettekanded kui ka kaebaja kannatanuna antud ütlused kriminaalmenetluses. Kaebaja on kriminaalmenetluse raames antud ütlustes ise selgitanud, et arestimajja paigutamisel ta ärritus politseiametnike tegevuse peale seoses nööri eemaldamise korraldusega ja keeldus eseme loovutamisest ning osutas vastupanu, hoides teadlikult käsi keha all. Seega osutas kaebaja aktiivset vastupanu politseiametnikele ja raskendas nii talle antud korralduste täide viimist. Kuna kaebaja PPA seaduslikele korraldustele ei allunud ning osutas eseme eemaldamisel ja kambrisse paigutamisel aktiivset vastupanu, kasutasid PPA ametnikud kaebaja suhtes vahetut sundi, mille raames viidi kaebaja põrandale pikali ja painutati tema käed selja taha. Selle tegevuse raames takistas kaebaja teadlikult enda käte fikseerimist.
17.Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt sai kaebaja selle toimingu raames tervisekahjustuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses kajastatud EKEI eksperdi ütlused kinnitavad, et kaebaja käevigastus tekkis sirgelt ja kangelt hoitud käe painutamise tulemusena politseiametnike poolt. Kaebajal tuvastatud vigastuse iseloom ja asukoht viitab sellele, et kaebaja ei allunud arestimajja vastuvõtmise toimingutele ning osutas temaga tegelenud politseiametnikele tugevat füüsilist vastupanu, hoides oma käsi selliselt, et takistatud oli toimingute lõpule viimine. Seega viis kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamiseni tema enda ebakohane aktiivne vastupanu keelatud eseme eemaldamisel. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita, et politseiametnikud oleksid kasutanud kaebaja suhtes rohkem jõudu kui oli vajalik toimingute lõpuleviimiseks ja ametnike ohutuse tagamiseks. Miski ei viita sellele, et füüsilise jõu kasutamine oli ülemäärane taotletava eesmärgi suhtes. Kaebajal oli võimalik füüsilise jõu kasutamist vältida, alludes politseiametnike seaduslikele korraldustele. Korraldustele alludes ja vastupanu mitte osutades saanuks kaebaja enda suhtes füüsilise jõu kasutamist ning füüsilise jõu kasutamise tagajärgi vältida. Esitatud materjalidest ei nähtu, et politseiametnikud kasutasid kaebaja suhtes liigset füüsilist jõudu või tekitasid talle rohkem kannatusi, kui oli tema enese käitumist arvestades vältimatult vajalik. Kaebaja suhtes jõu kasutamine ei olnud ülemäärase intensiivsusega, sest kaebaja osutas ise politseiametnikele aktiivset vastupanu. Aktiivse füüsilise vastupanuga tekitas kaebaja ise ohu, et vastupanu murdmisega võivad kaasneda talle kehavigastused. Kaebaja enda ebakohane käitumine põhjustas intensiivsema jõu kasutamise, mille tagajärjeks oli kaebaja vasaku käe küünarluu murd. Seega oli kaebaja suhtes jõu kasutamine proportsionaalne.
18.Kohtumenetluses esitatud materjalidest ei viita miski sellele, et PPA ametnikud ei hoiatanud kaebajat enne sunni kohaldamist, et tema vastupanu jätkumisel võivad politseiametnikud tema suhtes kohaldada KorS alusel vahetut sundi, muu hulgas füüsilist jõudu. Kaebaja keeldumisest täita ametnike korraldusi järeldub, et ta oli teadlik, et see toob kaasa füüsilise jõu kasutamise ja möönis, et selle tulemusena võib tagajärjeks olla ka kehavigastuse saamine. Samuti toimetasid politseiametnikud kaebaja tervishoiutöötaja vastuvõtule pärast seda kui kehavigastuse saamine ja selle ulatus tuvastati. Kohtule esitatud materjalid kinnitavad, et tervisehoiutöötajatel võimaldati osutada kaebajale abi ning ei esinenud põhjendamatut viivitust kaebaja tervishoiuteenusele suunamisel.
3-22-2471
19.Kohtu hinnangul oli seega politseiametnike tegevus arestimajas õiguspärane ning vahetu sunni kasutamine põhjendatud ja proportsionaalne. Kuigi kaebaja sai tervisekahjustuse, ei ole see praegusel juhul vastustajale ette heidetav ega mittevaralise kahjuna hüvitamisele kuuluv, sest politseiametnike tegevus ei olnud õigusvastane.
20.Eelnevast tulenevalt jätab kohus Xe kahju hüvitamise nõude rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. PPA ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kaebuse esitamine oli riigilõivuvaba.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.