Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
10.07.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1694
Haldusasi
X kaebus Kaitsepolitseiameti 06.05.2022 kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja – Kaitsepolitseiamet
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.02.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
viisa
RESOLUTSIOON
Jätta Kaitsepolitseiameti taotlus apellatsioonkaebuse tagastamiseks rahuldamata.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.02.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-1694 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.08.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-22-1694 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaitsepolitseiamet (KAPO) tunnistas 06.05.2022 otsusega nr 3775 Venemaa Föderatsiooni kodanikule Xle 25.04.2022 väljastatud pikaajalise viisa nr EST100330347 (lühiajaline töötamine) välismaalaste seaduse (VMS) § 78 lg 2 p 6 alusel kehtetuks.
2.X esitas 26.05.2022 KAPO-le viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamise avalduse, mis jäeti 13.06.2022 otsusega nr 3775-3 VMS § 1007 p 2 alusel rahuldamata.
3.X esitas 27.06.2022 teistkordse avalduse Siseministeeriumile. Siseministeerium jättis 11.07.2022 otsusega nr 2-2/609-4 VMS § 10015 p 2 alusel avalduse rahuldamata ja viisa kehtetuks tunnistamise otsuse muutmata.
4.X esitas 10.08.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mis jäi kohtu menetlusse nõudes tühistada KAPO 06.05.2022 otsus. Otsus kaebaja viisa kehtetuks tunnistada on õigusvastane, kuna on põhjendamata, ning sellega rikutakse kaebaja õigusi. Kaebaja töötas seaduslikult Eestis ning pikaajaline viisa väljastati talle 25.04.2022. Seega tuli juba siis tuvastada, kas kaebajast võib lähtuda julgeolekuoht, ent seda ei tuvastatud. Pärast pikaajalise viisa saamist ei ole kaebaja toime pannud Eestis väär- ega kuritegusid, st asjaolud ei ole muutunud. KAPO ei lähtunud otsuse tegemisel tegelikust olukorrast ega hinnanud kogutud tõendeid. Ei ole arusaadav, miks selline otsus tehti. Otsuses on märgitud üksnes õiguslik alus, mistõttu ei vasta otsus haldusakti põhjendamise nõuetele. Viisa kehtetuks tunnistamisega kaotas kaebaja töökoha ja märkimisväärse sissetuleku. Tõenäoliselt tunnistati kaebaja viisa kehtetuks Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määrusest nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ (määrus nr 42) lähtuvalt, ent kuna kaebajale oli juba viisa antud, siis määrus nr 42 temale ei kohaldu. Kui kohus kaebajaga ei nõustu, siis tuleb määrus nr 42 jätta kohaldamata vastuolu tõttu Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 12. Määrus nr 42 diskrimineerib rahvuse alusel ning ei ole arusaadav, miks kõik Venemaa Föderatsiooni kodanikud ei saa edaspidi elamislube või viisasid Eestis. Puudub mõistlik põhjus arvata, et kõik Venemaa kodanikud kujutavad ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule. Ei ole usutav, et seoses Venemaa ja Valgevene agressiooniga Ukrainas muutusid järsku kõik Venemaa kodanikud julgeolekuohuks Eestile. Kõnealune määrus on vastuolus PS-ga ka seepärast, et selles on välja toomata kriteeriumid, mille esinemisel oleks võimalik keelduda Venemaa kodanikele viisade ja tähtajaliste elamislubade väljastamisest. Teiste riikide kodanike õigus (võrreldes Venemaa kodanikega) Eestilt viisade ja tähtajaliste elamislubade saamisele ei saa olla laiem või eelistatum. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et kaebaja viisa kehtetuks tunnistamine võis olla poliitiline otsus, mille tegemisel ei tehtud kindlaks kaebaja meelsust. Selline lähenemine ei ole demokraatlikule riigile kohane. Data Corporation OÜ on äriühing, kuhu rahvusvaheline USA ettevõte otsustas tuua oma Venemaa töötajad. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud KAPO arvamus, et ettevõtte majanduslikud näitajad, nt käibe suur kõikumine ning senine väike 2(9)
3-22-1694 töötajate arv (keskmiselt 3 töötajat), süvendab kahtlusi, et Data Corporation OÜ-s töötamine ei pruugi olla niivõrd paljude viisataotlejate Eestisse tulemise eesmärgiks, vaid nimetatud ettevõttes töötamise registreering on ettekäändeks Eestisse ja Schengeni alale seadusliku viibimisaluse saamiseks. KAPO ise ei võimalda enda otsustega äriühingul mõistlikult majandustegevust korraldada – KAPO ei anna kooskõlastusi viisade saamiseks ja takistab sellega äriühingul võtta tööle töötajaid ja seega mõistlikult majandustegevust läbi viia.
5.KAPO palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Kaebajast lähtub oht riigi julgeolekule ning see ei ole muutunud. Arvestades Venemaa jätkuvat sõjategevust Ukrainas, on Venemaa kodanike Eestis viibimine teravdatud tähelepanu all ning välismaalaste puhul tuleb võimalike ohtude ennetamisel arvestada mitte üksnes selgeid, vaid ka ebaselgeid asjaolusid. Ohu ennetamisel tuleb eeldada, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud. Samad põhimõtted on sätestatud VMS § 14 lg-s 2 ja § 15 lg-s 1. Venemaa mõjutustegevus, kus desinformatsioon ja propaganda on üheks instrumendiks välispoliitiliste eesmärkide saavutamisel, on muutunud oluliselt aktiivsemaks ka väljaspool Venemaad, sealhulgas Eestis. Venemaa Föderatsiooni valitsev režiim võib kasutada ära enda kodanikest eraisikuid, et pääseda mööda Venemaale kehtestatud sanktsioonidest, või muude tegude toimepanemiseks, mis kahjustaksid oluliselt Eesti rahvusvahelist mainet ning majandust. Seetõttu on julgeolekuohtude hindamisel ja viisade kooskõlastamisel, samuti kehtetuks tunnistamisel või tühistamisel oluline arvestada kõiki viisa taotlejaga seotud asjaolusid, sh viisataotluses märgitud kutsujat. Olukorras, kus puudub tõsikindel teadmine või tõendid, et kaebaja ja temaga seotud asjaolud ei kujuta ohtu Eesti Vabariigi või mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi julgeolekule, tuleb Eestil Euroopa Liidu piiririigina ennetavalt maandada Venemaa Föderatsiooni kodanike sisserändega kaasneda võivaid ohte Eesti ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide julgeolekule. Peamine eesmärk on tagada Eesti julgeolek ja hoida ära agressorriigi Venemaa Föderatsiooni kodanikest tuleneda võiv julgeolekuoht Eesti suveräänsusele ja põhiseaduslikule korrale. Kaebaja viisa kehtetuks tunnistamisel lähtus KAPO põhimõtetest, et igal riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist ning välismaalasel puudub põhiõigus mittekodakondsusjärgsesse riiki saabuda ja seal viibida. Kaebaja soov töötada Eesti äriühingus registreeriti 04.04.2022, ehk ajal, mil kaebaja viibis Eestis lühiajalise C-viisa alusel. Kaebaja lahkus Eestist aga juba 28.04.2022, vaatamata asjaolule, et 22.04.2022 hakkas kehtima talle väljastatud pikaajaline viisa töötamiseks. Kui kaebaja väidab, et viisa kehtetuks tunnistamine rikub tema õigust töötada Eesti territooriumil Data Corporation OÜ-s, jääb arusaamatuks, miks kaebaja Eestist viisa kehtivuse ajal lahkus. Seega ei ole usutav ega tõsiseltvõetav argument, et töötamine Eesti riigis on kaebajale oluline ja kaitsmist vääriv asjaolu. Kuivõrd tegemist on IT-alase töökohaga, on võimalik, et kaebaja saab nimetatud ettevõtte heaks töötada ka väljaspool Eestit. KAPO hinnangul on aga tõenäoline, et Eestis viisa alusel viibimine ei ole kaebaja jaoks oluline töötamiseks, vaid töötamise kaudu soovib kaebaja seadustada oma Eestis ja Schengeni alal viibimist. Äriühing, kus kaebaja Eestis töötada soovis, sai Eesti ametivõimudele teatavaks läbi mitmete Venemaa Föderatsiooni kodanike poolt esitatud viisataotluste ja viisa andmisest keeldumise vaidlustamise avalduste. Ettevõte on ühiseks märksõnaks ka mitmes menetluses olevas haldusasjas, kus Venemaa Föderatsioon kodanik vaidlustab viisa andmisest keeldumise või viisa kehtetuks tunnistamise. Äriregistris oleva ettevõtte 2021. a majandusaasta aruande kohaselt oli põhjust kahelda Data Corporation OÜ-ga seotud viisataotluste eesmärgis. Ettevõtte 3(9)
3-22-1694 majanduslikud näitajad süvendasid kahtlusi, et Data Corporation OÜ-s töötamine ei pruugi olla niivõrd paljude viisataotlejate Eestisse tulemise eesmärgiks, vaid nimetatud ettevõttesse töötamise registreering on ettekäändeks Eestis ja Schengeni alal seadusliku viibimisaluse saamiseks. Avalikele allikatele tuginedes kõikus ettevõtte maksustatav käive, varieerudes 2021. a IV kvartalis 22,33 eurost kuni 8023,14 euroni 2022. a I kvartalis. Töötajate arvuks oli 2022. a I kvartali seisuga märgitud vaid üks inimene ning hinnanguliseks keskmiseks brutokuutasuks 4960 eurot. Kuigi ettevõte on majanduslikult aktiivne, äratas kahtlusi ettevõtte töötajate arv ja käibe suur kõikumine. Tekib küsimus, kuidas suudab niivõrd väikese ja kõikuva käibega ettevõte palgata Eesti mõistes kõrgepalgalisi töötajaid. KAPO-le teadaolevalt puudus ettevõttel Eestis ka kontor, vähemalt üks tööle asunud isik töötas välisriigis ning seejärel Eestis oma korteris. Kaebaja viisa kehtetuks tunnistamine oli põhjendatud riigi julgeoleku kaalutlustel, sest kaebaja Eestis viibimine ja töötamine Data Corporation OÜ-s oleks võinud ohustada riigi julgeolekut. Viisa kehtetuks tunnistamine ei too kaebajale kaasa intensiivseid, pikaajalisi ega pöördumatuid tagajärgi. Selliseid argumente ei ole ka kaebaja ise välja toonud. Kaebaja ei ole esitanud asjaolusid, et just nimelt Eestis viibimine on Data Corporation OÜ-s töötamise vältimatuks eelduseks. Seetõttu on alust arvata, et kaebaja võib ettevõtte heaks töötamist jätkata asukohast sõltumatult ega pea töötamiseks viibima tingimata Eestis. Määrus nr 42 ei ole asjassepuutuv, kuna see ei olnud viisa kehtetuks tunnistamise alus. Kaebajal puudub kaebeõigus otsuse vaidlustamiseks.
6.Tallinna Halduskohus jättis 22.02.2024 otsusega rahuldamata vastustaja taotluse jätta kaebus läbi vaatamata ning jättis kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. VMS § 77 lg 2 sätestab, et viisa tunnistatakse kehtetuks, kui ilmneb, et selle andmiseks vajalikud tingimused ei ole enam täidetud. Üheks kehtetuks tunnistamise aluseks on asjaolu, et välismaalane võib kujutada ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele (VMS § 78 lg 2 p 6). VMS § 77 lg 2 võimaldab julgeolekuasutustel igal ajahetkel hinnata, kas vajalikud tingimused on täidetud või mitte. Viisa kehtetuks tunnistamine julgeoleku kaalutlustel ei eelda, et isik igal juhul kujutaks juba ohtu või kohe hakkaks kujutama, vaid tegemist on prognoosotsusega. VMS § 78 lg 2 p-le 6 tugines ka vastustaja kaebaja pikaajalise viisa kehtetuks tunnistamisel. Seega ei ole viisa kehtetuks tunnistamine seotud Venemaa ja tema kodanike suhtes kehtestatud rahvusvaheliste või määrusest nr 42 tulenevate sanktsioonidega. Sel põhjusel ei ole ka vajalik kaebaja sellekohaste väidete käsitlemine. Samuti ei kontrolli kohus sel põhjusel määruse nr 42 põhiseaduspärasust, kuna määruse normid ei ole asjassepuutuvad. Praegusel juhul on kohaldatavad Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 otsuse nr 3-21-1903 seisukohad. Ringkonnakohus selgitas viidatud otsuses, et viisataotleja positsioon on pigem nõrk ning Euroopa Liidu õigusega ei ole kolmanda riigi kodanikele antud mingit õigust siseneda liikmesriikide territooriumile ega mingit subjektiivset õigust viisale. Viisat käsitatakse mitte õigusena, vaid liikmesriigi territooriumil lühiajaliselt viibida soovivale isikule pandud kohustusena ehk liidu territooriumile sisenemise eeltingimusena (loana). Kaebaja õigused taanduvad suures osas menetluslike õiguste järgimisele ja kontrollile, et viisa andmisest keeldumine ei ole olnud ilmselgelt meelevaldne. Seega peab asja lahendav kohus viisaotsuse vaidlustamisel kontrollima, ega faktiliste ja õiguslike asjaolude tuvastamisel ei ole tehtud ilmseid vigu (vt Euroopa Kohtu otsus C-225/19 ja C-226/19, p-d 48–49). Kohtuliku kontrolli eesmärk on vältida meelevaldseid otsuseid. Kui haldusasutus pole ilmset viga teinud, peab 4(9)
3-22-1694 kohus järeldama, et viisa andmisest keeldumise otsus on õiguspärane. Tegemist ei ole menetlusega, kus kõrvaldamata kahtlusi tuleks igal juhul tõlgendada taotleja kasuks. Viisamenetlusele ei kohaldu haldusmenetluse seaduse §-s 56 reguleeritud põhjendamiskohustus. Viisa kehtetuks tunnistamise otsuse põhjendamise ulatus on reguleeritud VMS §-s 79, mille kohaselt tuleb välismaalast teavitada üksnes viisa kehtetuks tunnistamise õiguslikust alusest. See nõue on praegusel juhul täidetud. Täiendavaid põhjendusi otsus sisaldama ei pea (VMS § 79 lg 2). Kohtupraktikas on küll mööndud, et isikule peab olema eelkõige teada konkreetne keeldumispõhjus (keeldumise alus), sh alternatiivsete aluste korral konkreetne alternatiiv (Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2022 määrus nr 3-21-2779, p 20), kuid praegusel juhul ei oma see asjaolu tähendust, kuna julgeolekuasutuste seadusest tulenevalt on KAPO hinnata oht riigi julgeolekule. Võttes aluseks kaebajale avaldatud vastustaja seisukohad ning kohtu poolt 01.12.2022 tutvutud riigisaladuse dokumendi, on vastustaja tuvastanud asjas olulised asjaolud ning teinud sellest põhjendatud järelduse, et kaebaja võib olla ohuks Eesti julgeolekule. Kõik kohtumenetluses juurdepääsupiirangut mitte sisaldavad dokumendid on kaebaja esindajale nähtavaks tehtud. Vastustaja selgitas viisa kehtetuks tunnistamise õiguslikku alust nii oma algses vastuses kaebusele kui ka 01.02.2023 täiendavates seisukohtades. Põhjendused on piisavad jaatamaks, et viisa kehtetuks tunnistamiseks esines õiguslik alus. Vastustaja ei pidanud enne viisa kehtetuks tunnistamist hindama kaebaja meelsust Venemaa otsuste või tänase poliitilise võimu suhtes. Arvestades Venemaa alustatud agressioonisõda Ukrainas, on Venemaa kodanike suhtes tavapärasest kõrgem ettevaatlikkus põhjendatud ning seda ei saa pidada diskrimineerimiseks. Vastustaja on vajadust olla ettevaatlikum põhjendanud ning see põhjendus ei ole meelevaldne. Samuti on vastustaja selgitanud, milles seisnevad Venemaa kodanikest lähtuvad ohud. Eesti õiguskaitseorganite töö on tagada Eesti julgeolek ning otsustamine, kas isik võib olla ohuks julgeolekule, on vastustaja pädevuses. Asjaolu, et isikule väljastatakse viisa, ei tähenda, et õiguskaitseorganid ei võiks edaspidi asjaolude muutumisel otsustada, et viisa andmine ei olnud julgeoleku kaalutlustel põhjendatud. Vastustaja ei ole tuginenud asjakohatule informatsioonile ega teinud sellest meelevaldseid või põhjendamatult kaugeleulatuvaid järeldusi. Vastustaja järgitud õiguslik alus – oht julgeolekule – on põhjendatud. Kui pädev asutus hindab viisaeeskirja art-s 21 ette nähtud ohtusid, ei ole vaja olla absoluutselt kindel, et eksisteerib tegelik oht (Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 otsus nr 3-21-1903, p 12). Viisa kehtetuks tunnistamine oli ühelt poolt teabes selgitatud ohtu ja teiselt poolt kaebaja Eestis viibimise soovi arvestades proportsionaalne. Kaebaja ainus soov oli Eestis töötada ja siin sissetulekut teenida. Kaebaja väited, et tema tööandaja on suur rahvusvaheline ettevõte, kes soovis tuua töötajad Eestisse, on põhistamata. Viisa kehtetuks tunnistamine ei ole toimunud põhjustel, mida saaks nimetada meelevaldseks, inimväärikust rikkuvaks või diskrimineerivaks. Riigil on suveräänne õigus otsustamaks, kas ja millist tööjõudu ta riiki lubab ja kuidas ta tasakaalustab sellega kaasneda võiva julgeolekuohu.
7.X palub 24.03.2023 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 22.02.2023 otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Vastustaja ei ole otsuses tõendanud ega põhjendanud kaebajast lähtuva julgeolekuohu olemasolu. Vastustaja on rikkunud oluliselt menetlusnormi, sest viisa kehtetuks tunnistamisele 5(9)
3-22-1694 oleks pidanud eelnema vastav haldusmenetlus ja uurimispõhimõtte kohaldamine. Vastustaja ei ole täitnud uurimiskohustust ja halduskohus on jätnud sellega arvestamata. Kuigi kaebajale on kohtumenetluses kõik juurdepääsupiiranguta dokumendid nähtavad, ei nähtu neist väidetav julgeolekuoht. Seega ei ole vastustaja esitanud halduskohtule tõendeid, mille alusel saaks kohus kontrollida ja tuvastada, et vastustaja on täitnud talle seadusega pandud kohustused. Arvestades toimikus olevate materjalidega, on ilmselge, et vastustaja on jätnud täitmata HKMS § 122 lg 2 p 5 nõude. Vastustaja oleks pidanud enne otsuse tegemist hindama kaebaja meelsust Venemaa otsuste ja tänase poliitilise võimu suhtes. Inimese kodakondsusest ei saa automaatselt järeldada tema meelsust. Vastustaja on kaebaja tööandja osas asunud valele seisukohale, ei ole selgitanud välja kõiki asjaolusid ega teinud selgeks tööandja tegelikke plaane ja kavatsusi. Seetõttu on vastustaja jõudnud valede järeldusteni ja teinud ebaõige otsuse. Kaebaja esitab asja juurde tööandjalt saadud töölepingu, konto väljavõtte, tööandja lepingu USA partneriga ning kirjad, mis saadeti Eesti riigiasutustele. Menetlus on läbi viidud Euroopa Kohtu suuniseid järgimata (24.11.2020 otsus liidetud kohtuasjades C-225/19 ja C-226/19, 13.12.2017 otsus kohtuasjas C-403/16). Kui kohus asus seisukohale, et haldusmenetlus on läbi viidud Eesti õiguse kohaselt, oleks pidanud tuvastama, et Eesti õigus ei vasta viidatud Euroopa Kohtu otsuste seisukohtadele, kohaldama ainult Euroopa Kohtu selgitusi ning jätma Eesti õiguse kohaldamata. Toimikus puuduvad tõendid, mille alusel saaks kontrollida kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kuna kaebaja ei tea, mida kohtule esitatud riigisaladusega kaitstud dokument sisaldab, jääb arusaamatuks, kuidas saab kohus selle dokumendi alusel toetada vastustaja otsust. Kui ühe menetlusosalise õigust tutvuda dokumendiga piiratakse, ei ole menetlus võrdne. Kohus ei ole välja toonud, kas ja millised andmed on kaitstud riigisaladusega. Samuti ei ole kohus uurinud, kas kaebaja soovib taotleda riigisaladuse juurdepääsuluba, rikkudes seetõttu poolte võrdsuse ja selgitamise kohustust. Riigisaladusega kaitstud teave ei välista automaatselt esindaja õigust tutvuda kogutud teabega, dokumenti saab esindajale tutvustada selliselt, et ei näidata riigisaladusega kaitstud dokumendi osi. Kohus on teinud otsuse üksnes vastustaja salastatud dokumendi alusel.
KAPO palub 08.05.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Apellatsioonkaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tuleb kaebajale tagastada. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg oli 24.03.2023 kell 23.59. E-toimikust nähtuvalt esitati allkirjastamata apellatsioonkaebus 25.03.2023 kuupäeva kandva e-kirjaga, kuigi failis endas on apellatsioonkaebuse kuupäevaks märgitud 24.03.2024 ning e-toimiku keskkond näitab dokumendi kuupäevaks samuti 24.03.2024. Jääb arusaamatuks, kuidas saab e-toimiku keskkond 25.03.2023 kuupäeva kandva e-kirja registreerida 24.03.2023 kuupäevaga. Digiallkirjastatult esitati apellatsioonkaebus 25.03.2023 kuupäeva kandva e-kirjaga. Ka digiallkirja kuupäev 25.03.2023 kell 00.00 tõendab apellatsioonitähtaja rikkumist.
Halduskohus ei ole rikkunud HKMS § 122 lg 2 p-st 5 tulenevat nõuet. Jääb arusaamatuks, mida kaebaja vastustaja esitamata jäänud tõendite all silmas peab. Asjaolu, et kaebaja ei saanud tutvuda riigisaladust sisaldava tõendiga, ei tähenda, et vastustaja on jätnud mingid dokumendid esitamata ja kohus seeläbi oluliselt rikkunud menetlusnormi. Vastustaja ei ole rikkunud uurimispõhimõtet. Vastustaja on välja selgitanud piisavalt asjaolusid, et tõendada oma hinnangut kaebajast lähtuda võiva julgeolekuohu kohta. Kaebajale on nii 6(9)
3-22-1694 vaidlustus- kui ka kohtumenetluses selgitatud, et VMS § 79 lg 2 kohaselt ei avaldata viisa tühistamise ja kehtetuks tunnistamise põhjust ega sellega seotud asjaolusid välismaalasele ega muule isikule. Kaebaja viidatud Euroopa Kohtu otsused ei ole asjakohased. Kaebaja puhul tunnistati kehtetuks pikaajaline viisa, mis jääb ühenduse viisaeeskirja reguleerimisalast väljapoole. VMS § 78 lg 2 p 6 ei ole diskretsiooninorm. Seega on kaebaja viited diskretsioonivigadele sisutud. Kohus ei teinud otsust üksnes KAPO salajase teabe pinnalt, vaid on otsuses viidanud, et tugineb nii kaebajale kättesaadavatele kui ka riigisaladust sisaldavatele tõenditele. Vastustaja kohtule esitatud tõendid kogumis tõendavad kaebajast lähtuda võiva julgeolekuohu esinemist. Väga põhjalikult kirjeldas kaebajast lähtuvat ohtu Siseministeerium oma otsuse seletuskirjas, mis on suures osas kaebajale avaldatud. Kaebajale on võimaldatud kohtumenetluses taotleda juurdepääsu riigisaladusele. Jättes selle õiguse kasutamata, ei saa kaebaja hiljem tugineda väitele, et tal puudus võimalus oma õigusi kaitsta. Kaebaja ei ole vaidlustanud halduskohtu 05.10.2022 määrust, millega kohus kuulutas menetluse osaliselt kinniseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus on tähtaegne. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitati puudusega apellatsioonkaebus (digitaalselt allkirjastamata) 24.03.2023, s.o tähtaegselt. IT-abi on selgitanud (dtl 303 jj), et apellatsioonkaebus saabus e-kirjaga meiliserverisse 24.03.2023 kell 23:59:32, kuid Outlook ümardas aja üles, mistõttu on kirja saatmisajaks meilis märgitud 25.03.2023 kell 00:00. Isegi kui e-kiri oleks saabunud meiliserverisse 25.03.2023 kell 00:00, oleks kaebus tähtaegne. Ringkonnakohus selgitas 21.06.2022 määruses haldusasjas nr 3-211825 järgmist. Riigikohus leidis 11.06.2014 määruses nr 3-2-1-63-14 (p-d 9–10), et kuna etoimiku süsteem kajastab tähtpäeval kell 24.00 dokumendi esitamist kujul, nagu see oleks esitatud järgneval päeval kell 00.00, siis on tegemist ühe ja sama kellaajaga (vt lisaks V. Kõve, K. Vainola. TsMS § 62 kommentaar, p 3.2.3.7.b. – V. Kõve jt (koost). Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2017, lk 371–372). Riigikohtu määrusest nr 32-1-63-14 ja TsMS § 62 lg 2 kommentaaridest võib aru saada, et juhul, kui e-toimiku vastuvõtusüsteem registreeriks dokumentide saabumise mitte minutite, vaid sekundite täpsusega, tuleks pärast kella 00.00.00 saabunud dokumendid lugeda esitatuks hilinemisega. Praegusel juhul tuleb esiteks arvestada, et e-toimiku süsteem näitab dokumentide esitamise aega jätkuvalt üksnes minuti täpsusega. Teiseks ei pea ringkonnakohus võimalikuks, et tähtaegade arvestamine võiks praktikas toimuda sekundi täpsusega, kuigi menetlusseadustik näeb ette arvestuse minuti täpsusega. Kuna keeleliselt on rajava käände tarindis (kuni) milleni enamasti tavaks viimane liige kaasa arvata (nt S. Mäearu. Kaasa arvatud ja välja arvatud) ning e-toimiku süsteem kajastab tähtpäeva kella 24.00 asemel järgneva päeva kella 00.00, siis tuleb „kuni kella 24.00-ni tähtpäeval“ tõlgendada viisil, et ka praegusel juhul oleks 25.03.2023 kell 00:00 esitatud apellatsioonkaebus tähtaegne. Eeltoodut ei mõjuta kuidagi asjaolu, et e-toimikus oli kohtuotsuse edasikaebamise tähtajaks märgitud 24.03.2023 kell 23.59, sest menetlustähtaegade arvutamine toimub vastavalt seadusele.
10.Kaebajal on kaebeõigus. Kohtud on korduvalt aktsepteerinud pikaajalise D-viisa andmisest keeldumise vaidlustamist (vt nt haldusasjad nr 3-21-2779, 3-22-1666). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebeõiguse seisukohalt sisulist vahet, kas tegemist on D-viisa andmisest
7(9)
3-22-1694 keeldumise või D-viisa kehtetuks tunnistamise vaidlusega. Halduskohtu põhjendused on kaebeõiguse küsimuses piisavad ja puuduba vajadus neid korrata (HKMS § 201 lg 4).
11.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kaebajast lähtuv potentsiaalne oht riigi julgeolekule nähtub KAPO 06.05.2022 dokumendist nr s-05041/22 ja 01.07.2022 dokumendist nr 5682, millega ringkonnakohus tutvus 08.07.2024. Riigisaladuseks tunnistatud dokumendid tuginevad julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabel. KAPO põhjendused neis dokumentides on veenvad. Asjaolu, et kaebajal ja tema esindajal pole olnud võimalust nimetatud dokumentidega tutvuda, ei muuda KAPO otsust õigusvastaseks ega kontrollimatuks. Ringkonnakohus on analoogsete vaidluste puhul mitmel korral leidnud, et olukorras, kus kaebajale on kohtumenetluses esitatud vastuste põhjal teada konkreetne keeldumispõhjus ning seda täpsustavad selgitused, on tal piisavalt võimalusi esitada nende kohta oma seisukohad ja tõendid. Seejuures tuleb arvestada ühelt poolt võimalust, et Eesti julgeolekut ohustav teave võib saada teatavaks Venemaa eriteenistustele, millel võiksid olla väga rasked tagajärjed, ning teiselt poolt kaebaja kui Eesti riigiga minimaalselt seotud välismaalase suhteliselt nõrka õiguslikku positsiooni ja õiguste väheintensiivset riivet. Asja olemust ja kaalul olevaid õigushüvesid arvestades on kohtumenetluse võistlevuse ja poolte võrdsuse põhimõtte järgimine ning kaebaja õiguste kaitse vajalikul määral tagatud seeläbi, et vaidlustatud otsuse aluseks olnud asjaolude ja kaalutlustega tutvub halduskohus ning kaebajal on võimalik kohtuotsuse peale edasi kaevata ringkonnakohtusse ja vajadusel Riigikohtusse, kes saavad samuti tutvuda mh riigisaladuseks oleva teabega ning hinnata sellele tuginedes tehtud järelduste õigsust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2022 määrus nr 3-22-1666, p 13; 22.10.2022 määrus nr 3-22-1582, p-d 11–13; 20.10.2022 määrus nr 3-22-1646, p-d 12–13; 20.10.2022 määrus nr 3-22-1150, p-d 12– 13).
12.Arusaamatuks jääb, millele tugineb kaebaja väide, et vastustaja ei ole järginud uurimispõhimõtet või milliseid menetlustoiminguid oleks kaebaja arvates tulnud veel läbi viia. Kaebaja on saanud tutvuda kõigi menetlusdokumentidega ja haldusmenetluses kogutud tõenditega, millele kohus ei ole seadnud juurdepääsupiirangut. Otsustamisel, kas anda juurdepääs salastatud teabekandjatele, ei ole kohtul menetlusosalise juurdepääsu õiguse puudumise korral HKMS §-des 79 ja 88 sätestatud kaalumisvõimalust (Riigikohtu 22.11.2017 määrus nr 3-17-911, p 26.1). Juurdepääsupiirangu seadmist (halduskohtu 05.10.2022 määrus) ei ole kaebaja vaidlustanud.
13.Kui välismaalane võib kujutada ohtu riigi julgeolekule, tuleb tema pikaajaline viisa tunnistada kehtetuks VMS § 78 lg 2 p 6 alusel. Kui haldusorgan tuvastab, et välismaalane võib ohustada riigi julgeolekut, siis puudub tal kaalutlusõigus, kas viisa kehtetuks tunnistada või mitte. Seetõttu ei omanud kaebaja isikuga seotud muud asjaolud pärast ohu tuvastamist enam tähendust ning KAPO järeldust kaebajast lähtuva võimaliku ohu osas ei väära ka kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid tema tööandja kohta ega kaebaja poolt viidatud Euroopa Kohtu praktika.
14.Apellatsioonkaebuse väited haldusorganite alluvuse muutmise kohta jäävad ringkonnakohtule arusaamatuks. Taotlus tunnistada halduskohtu otsuse põhjendused osaliselt õigusvastaseks ja kehtetuks, ei ole lubatav, sest põhjendustel puudub kehtivus ja iseseisev mõju kaebaja õigustele. Halduskohtu otsuse põhjenduste õigsust kontrollib ringkonnakohus koosmõjus otsuse resolutsiooniga. Viited määrusele nr 42 on asjassepuutumatud, sest selle alusel ei tunnistatud kaebaja viisat kehtetuks.
15.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja ja vastustaja menetluskulud jäävad vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 nende enda kanda. 8(9)
3-22-1694
16.Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja eraelu kaitseks asendada tema nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.