Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
8. juuli 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-24-1064
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 7. juuni 2024. a määrus
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja EK Puudutatud isik – X
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 7. juuni 2024. a määruse peale haldusasjas nr 3-24-1064.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 7. juuni 2024. a määrus haldusasjas nr 3-24-1064 muutmata.
Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused prantsuse keelde.
Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas Tallinna Lennujaama piiripunktis 08.10.2023 kinni isiku, kes esitas võltsitud Prantsusmaa isikutunnistuse ja tuvastati hiljem tema enda ütluste alusel kui Senegali Vabariigi kodanik X (sünd. XX.XX.XXXX). Isik selgitas, et saabus Schengeni alale Valgevenest, kust liikus Läti kaudu Eestisse, et lennata läbi Helsingi edasi Prantsusmaale. PPA pidas isiku väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1 alusel kinni. X esitas 08.10.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse. Tallinna Halduskohus andis 09.10.2023 määrusega nr 3-23-2232 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse
3-24-1064 (VRKS) alusel PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni 09.12.2023 ning pikendas 01.12.2023 määrusega PPA-le antud luba isiku kinnipidamiseks kuni 01.04.2024.
2.PPA luges 08.12.2023 otsusega nr 12310080021-1 X rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi, tegi isikule ettekirjutuse lahkumiseks Senegali (sundtäidetav seadusliku viibimisaluse lõppemise korral) ning kohaldas tema suhtes 5 aastaks sissesõidukeeldu Eestisse ja Schengeni alale. X esitas halduskohtule kaebuse PPA 08.12.2023 otsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-24-86). Tallinna Halduskohus jättis 08.04.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. X on esitanud halduskohtu otsuse peale 30.04.2024 apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus on võtnud menetlusse. Tallinna Halduskohus jättis 08.04.2024 määrusega rahuldamata X 04.04.2024 taotluse võimaldada tal viibida Eestis kohtumenetluse lõpuni. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19.04.2024 määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata, nõustudes halduskohtu hinnanguga, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlus on põhjendamatu ja kaebus seetõttu perspektiivitu. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole põhjendatud ainult selleks, et kaebajal oleks võimalus viibida kohtumenetluse lõpuni Eestis.
3.Tartu Halduskohtus andis 11.04.2024 määrusega (täiendatud 16.04.2024) VSS § 23 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel PPA-le loa paigutada X KPK-sse mitte kauemaks kui 11.06.2024. Tartu Ringkonnakohus jättis 08.05.2024 määrusega isiku määruskaebuse rahuldamata ning Riigikohus jättis 24.05.2024 määrusega tema määruskaebuse menetlusse võtmata.
4.PPA esitas Tallinna Halduskohtule 03.06.2024 taotluse pikendada VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 ning § 25 lg 1 alusel puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra. Isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik tema dokumenteerimiseks ja väljasaatmise lõpule viimiseks. Isikul puuduvad reisidokumendid ning nende taotlemine on pooleli. PPA on suhelnud Senegali saatkonnaga Varssavis, kes soovib teha isikuga intervjuu, kuid isik keeldus sellest ja ei nõustu saatkonnaga ühendust võtma. Saatkond on PPA 30.04.2024 selgitustele 10.05.2024 vastanud, et jäävad isiku dokumenteerimise osas äraootavale positsioonile. Esineb VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht, sest isik on teatanud, et ta ei soovi enda dokumenteerimisele kaasa aidata ega lahkumiskohustust täita, enne kui jõustub lõplik kohtuotsus tema rahvusvahelise kaitse asjas. Esineb ka VSS § 68 p 2 kohane põgenemisoht, sest isik esitas võltsitud dokumendi kinnitamaks Eestis viibimiseks seadusliku aluse olemasolu. Isik ei soovinud taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset, vaid tema eesmärk oli jõuda Prantsusmaale (vt ka haldusasi nr 3-23-2232). Põgenemise ohtu suurendab asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud väljasaatmise takistamiseks. Isiku kinnipidamine on põhjendatud mh VSS § 23 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel, sest ta ei ole teinud PPA-ga koostööd rahvusvahelise kaitse menetluses ning 10.04.2024 ei ole isik KPK-s viibides teinud koostööd enda dokumenteerimisel, kuigi selleks on KPK-s loodud võimalused (antud internetiühendusega mobiiltelefon). Põgenemisohu tõttu ei oleks VSS §-s 10 toodud leebemad järelevalvemeetmed tõhusad. Isikul puuduvad Eestiga sotsiaalsed sidemed ning tal ei ole siin elukohta. Kinnipidamise pikendamine ei ole ebaproportsionaalne.
5.X leidis Tallinna Halduskohtu 05.06.2024 istungil, et väidetav põgenemisoht ei ole kinnipidamiseks piisav. Isikul on telefonis koopia Senegali isikutunnistusest ning tema probleemide lahenduseks oleks Eestisse jäämine ja siin töötamine. PPA täpsustas kohtuistungil, et pikendamistaotlus tugineb üksnes VSS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3. Isiku väljasaatmiseks on vaja saada Senegali saatkonnast tagasipöördumistunnistus ja ajutine reisidokument.
6.Tallinna Halduskohus pikendas 07.06.2024 määrusega VSS § 23 lg 1 p-de 1 ja 3 ning § 25 lg 1 alusel puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 05.10.2024. PPA taotlus tugineb VSS § 23 lg 1 p-des 1 ja 3 nimetatud alustele ning põgenemisohu osas VSS § 68 p-dele 2 ja 6. Tartu Halduskohtu 2(5)
3-24-1064 16.04.2024 määruses ja Tartu Ringkonnakohtu 08.05.2024 määruses on juba leitud, et isiku kinnipidamine oli põhjendatud ning PPA kinnitusel ei ole asjaolud muutunud. Asjaolu, et isik on teinud KPK-s mõningal määral PPA-ga koostööd ja ei ole üritanud KPK-st põgeneda, ei ole ülekantav põgenemisohule laiemas tähenduses. Vaidluse all ei ole, et kõiki tagasipöördumiseks vajalikke dokumente ei ole veel olemas. Tartu Ringkonnakohus leidis, et puudutatud isikul ei ole motivatsiooni ega põhjust Eestisse edasi jääda ning ta soovis Eesti kaudu üksnes jõuda Prantsusmaale, kus tal on väidetavalt sugulasi. Isik saabus teadlikult Eestisse ebaseaduslikult ja esitas valeandmeid, mis vähendab usaldust, et ta oleks vabaduses viibides PPA-le kättesaadav. Põgenemisohu tuvastamine VSS § 68 p 2 alusel võib olla vaieldav (sõltuvalt sellest, millises menetlusjärgus isik valeandmeid esitas), kuid igal juhul esineb põgenemisoht VSS § 68 p 6 järgi, sest isiku käitumisest ja hoiakutest järeldub põhjendatult, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Haldusasja materjalist ei nähtu, et isiku jätkuv KPK-s kinnipidamine oleks vastuolus tema turvalisuse või tervise kaitse kaalutlustega.
7.X ei nõustu 18.06.2024 määruskaebuses PPA ebaseadusliku käitumisega, millega üha pikendatakse tema õigusvastast kinnipidamist. Isikule on antud sisuliselt valida, kas minna tagasi Senegali või jääda KPK-sse kuni 18 kuuks. KPK-s viibides ei saa isik vabalt liikuda ega töötada, mis alandab tema inimväärikust. Kuivõrd isik on taotlenud rahvusvahelist kaitset, siis ei viibi ta Eestis ebaseaduslikult ja tagasisaatmismenetlus teda ei puuduta. Asjaolu, et PPA ei võta rahvusvahelise kaitse taotlust tõsiselt, ei kohusta isikut sellest loobuma. Kinnipidamine on karistuslikku laadi ja sellega survestatakse isikut loobuma rahvusvahelise kaitse taotlemisest ning naasma riiki, kus teda ähvardab surmaoht. Keeldumise korral aga heidetakse ette koostöö puudumist. Kui isik saaks Eestis töötada, oleks tal võimalik lahendada oma olukord Senegalis ning naasta koduriiki, vajamata mingit kaitset. Isik on juba kandnud 2-kuulise karistuse võltsitud dokumendi esitamise ja riiki ebaseadusliku sisenemise eest, kuid teda karistatakse selle eest seniajani. See, et taotleja esimene eelistus ei olnud Eesti, ei ole põhjus võtta temalt vabadus ja õigused. Isik proovis taotleda rahvusvahelist kaitset Lätis, kuid ta saadeti tagasi Valgevenesse. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Eestis, sest talle tutvustati õigust seda teha. Isegi kui PPA kahtleb rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendatuses, ei tohiks seepärast võtta isikult vabadust. Rahvusvahelise kaitse taotlejal ei pea olema Eestiga sotsiaalseid sidemeid. PPA-l ei sobi rääkida usalduse puudumisest. Puudutatud isik oleks nõus elektroonilise järelevalve kohaldamisega (jalavõruga), kui see tagaks tema vabaduse ja õiguse töötada. PPA järeldused põhinevad üksnes hinnangutel, mitte faktidel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab minimaalselt nõutud määral HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1, riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi sisulisi väiteid, ei pea ringkonnakohus määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks küsida PPA-lt sellele täiendavat seisukohta, vaid arvestab taotleja poolt varem avaldatuga.
9.Tallinna Ringkonnakohus on 05.01.2024 määruses nr 3-23-2232 (p 8) juba selgitanud, et Xt ei ole peetud KPK-s kinni karistusena ühegi süüteo eest (sh ebaseaduslik riiki sisenemine, võltsitud dokumendi kasutamine), vaid kinnipidamise aluseks oli varem vältimatu vajadus tagada tema kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimiseks ja praegusel ajal on kinnipidamise eesmärk tagada lahkumiskohustuse täitmine. Kuna Tallinna Halduskohtu 08.04.2024 otsus nr 3-24-86 on selle edasikaebamisele vaatamata lõplik otsus VRKS § 31 lg 1 p 2 tähenduses, siis on halduskohtu otsuse tegemisega puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ja sellest tulenev seaduslik alus Eestis viibimiseks lõppenud (VRKS § 251 lg 2; 3(5)
3-24-1064 vt täiendavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiivi 2013/32/EL art 9 lg 1). Rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse kaotamine ei tähenda taotlusest loobumist, vaid riigis viibimise õiguse lõppemine on seadusest tulenev tagajärg, mis kaasneb sellega, et halduskohus on jätnud rahuldamata puudutatud isiku kaebuse rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise kohta tehtud otsuse peale. Isiku staatus rahvusvahelise kaitse taotlejana säiliks kuni haldusasjas nr 3-24-86 toimuva kohtumenetluse lõpuni üksnes siis, kui kohus peataks esialgse õiguskaitse korras PPA 08.12.2023 otsuse nr 12310080021-1 kehtivuse. Kõigil muudel juhtudel (nt kui peatatakse PPA 08.12.2023 otsuses tehtud lahkumisettekirjutuse kehtivus või täitmine või keelatakse X väljasaatmine) ei saaks puudutatud isikut enne haldusasja nr 3-24-86 menetluse lõppu küll Eestist välja saata, kuid ta oleks sellele vaatamata väljasaadetava staatuses ning tema kinnipidamisel tuleks lähtuda tagasisaatmismenetluse nõuetest (vt lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiiv 2008/115/EÜ art 15). Seejuures on kohtud jätnud X esialgse õiguskaitse taotluse üldse rahuldamata (vt haldusasjas nr 3-24-86 tehtud Tallinna Halduskohtu 08.04.2024 määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 19.04.2024 määrus), mistõttu ei ole kaebaja väljasaatmine takistatud.
10.PPA ja halduskohus on puudutatud isiku kinnipidamise pikendamisel tuginenud VSS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 25 lg-le 1. VSS § 23 lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu loal kinni pidada ja KPK-sse paigutada juhul, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga mh lahkumiskohustuse tulemuslikku täitmist. Kinnipidamine on lubatud mh juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). VSS § 23 lg 11 järgi annab halduskohus loa välismaalase kinnipidamiseks, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine peab lisaks olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. Kui VSS § 23 lg-tes 1 ja 11 sätestatud tingimused on jätkuvalt täidetud, pikendab halduskohus välismaalase lahkumiskohustuse täitmiseks VSS § 25 lg 1 kohaselt PPA taotlusel väljasaadetava KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks tema KPK-sse paigutamise päevast arvates. VSS § 25 lg-st 3 tulenevalt ei arvata väljasaadetava kinnipidamise tähtaja hulka rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise aega.
11.Praegusel juhul on puudutatud isik KPK-s viibinud VSS § 23 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel alates 11.04.2024 ning vaidlustatud määrusega on pikendatud tema KPK-s kinnipidamise tähtaega mitte kauemaks kui 05.10.2024. Seega ei ole halduskohus andnud 07.06.2024 määrusega luba puudutatud isiku kinnipidamiseks VSS § 25 lg-s 1 sätestatust pikemaks ajaks. Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku puhul on tuvastatav põgenemise oht vastavalt VSS § 68 p-le 6, sest isiku käitumisest ja hoiakutest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita, vähemalt mitte enne haldusasjas nr 3-24-86 toimuva kohtumenetluse lõppu. Ringkonnakohus jääb selles osas varasemates lahendites kohtute väljendatud seisukohtade juurde (vt Tartu Ringkonnakohtu 08.05.2024 määrus nr 3-24-1064, p 14; Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2232, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 05.01.2024 määrus nr 3-23-2232, p 12). Põgenemisohu tuvastamisel VSS § 68 p 6 alusel ei oma tähtsust, mis põhjusel ei soovi puudutatud isik lahkumiskohustust täita. Kohtud on haldusasjas nr 3-24-86 esialgse õiguskaitse taotlust lahendades selgelt leidnud, et X kaebus on perspektiivitu ja puudutatud isikut ei ähvarda Senegali naasmisel tagakiusamine ega tõsine oht. Kuigi puudutatud isiku põgenemise ohtu ei saanud tuvastada VSS § 68 p 2 alusel (vt Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2232, p 13; Tallinna Ringkonnakohtu 05.01.2024 määrus nr 3-23-2232, p 13), oli tema kinnipidamise VSS § 23 lg 1 p 1 ja § 25 lg 1 alusel pikendamine põhjendatud, sest esineb põgenemise oht VSS § 68 p 6 järgi.
4(5)
3-24-1064
12.Puudutatud isiku kinnipidamise pikendamine oli lisaks põhjendatud VSS § 23 lg 1 p 3 ja § 25 lg 1 alusel, sest X on selgelt keeldunud endale dokumentide hankimisele kaasa aitamast (nt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Vaidlust ei ole, et puudutatud isikul ei ole kehtivat reisidokumenti, mis takistab tema päritoluriiki väljasaatmist. PPA on isiku dokumenteerimiseks suhelnud Senegali saatkonnaga Varssavis, kuid põhjusel, et puudutatud isik on saatkonna soovitud intervjuu korraldamisest keeldunud, siis ei ole tagasipöördumiseks vajalikke dokumente seni väljastatud. PPA välja toodud asjaoludest ja puudutatud isiku enda selgitustest on ilmne, et tagasipöördumiseks vajalike dokumentide saamise viibimine on olnud tingitud esmajoones sellest, et puudutatud isik on keeldunud dokumentide hankimisega seoses PPA-ga igasugusest koostööst, kuni haldusasja nr 3-24-86 menetlus veel kestab. Seega esineb VSS § 23 lg 1 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus.
13.Määruskaebuses ei ole toodud esile selliseid asjaolusid, mille põhjal saaks puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist hinnata VSS § 23 lg 11 järgi lubamatuks (mh puuduvad andmed, et kinnipidamine võiks ohustada puudutatud isiku tervist või turvalisust). Kuigi isikut on peetud KPK-s kinni alates 09.10.2023 (ehk vaidlustatud määrusega antud tähtaja lõpuks kokku ligi 12 kuud), tuleb rahvusvahelise kaitse menetlusega seotud kinnipidamine (09.10.2023–01.04.2024) jätta VSS § 25 lg-st 3 tulenevalt kõrvale ning kinnipidamist ei saa ainuüksi selle kestusest tulenevalt lugeda veel ülemääraseks (VSS § 25 lg 1). Kui isik ei tee jätkuvalt PPA-ga koostööd tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimisel, siis võidakse tema KPK-s kinnipidamise tähtaega VSS § 23 lg 1 p 1 ja § 25 lg 2 alusel nelja kuu kaupa pikendada kokku kuni 18 kuuks. Isiku kinnipidamise aluseks ei ole olnud Eestis sotsiaalsete sidemete või elukoha puudumine, vaid need asjaolud toetavad kaudselt järeldust, et VSS § 10 lg-s 2 toodud järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks eelduslikult tõhus (s.o isikul puuduks motivatsioon KPK-st vabastamise korral jääda Eestisse). Kuna puudutatud isik seaduslik alus Eestis viibimiseks on lõppenud, siis ei oleks tal KPK-st vabastamise korral võimalik Eestis töötada. VSS § 10 lg 2 ei anna PPA-le õigust kohaldada väljasaadetava suhtes järelevalvemeetmena elektroonilist valvet (nn jalavõru) ning kuna väljasaadetava kinnipidamine ei ole samastatav vahistamisega, ei saaks ka analoogia alusel rakendada kriminaalmenetluses ettenähtud tõkendeid (vt kriminaalmenetluse seadustiku § 1371; vrd Riigikohtu 19.06.2023 määrus nr 1-22-7101, p-d 44–50). Kuna tuvastatud asjaolude põhjal ei soovi puudutatud isik täita kohustust Eestist lahkuda ega sellele kaasa aidata ning tema eesmärk oli jõuda Prantsusmaale, siis on alust arvata, et leebemad järelevalvemeetmed ei oleks tõhusad, et takistada isikul oma teekonna jätkamist.
14.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.06.2024 määrus muutmata.
16.Tartu Halduskohus andis 11.04.2024 istungi protokolli kantud määrusega puudutatud isikule menetlusabi asjas tehtud kohtulahendi riigi kulul tõlkimiseks prantsuse keelde viisil, et tõlgitakse sissejuhatus, resolutsioon, vaidlustamise kord ja põhjendused. Menetlusabi jätkuvuse põhimõtet (HKMS § 114 lg 2) arvestades tuleb ka käesoleva määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused tõlkida prantsuse keelde.
17.Kuna määrus sisaldab andmeid rahvusvahelise kaitse menetluse kohta, tuleb määruse avaldamisel asendada isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS § 13 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.