X kaebus Tartu Vangla vastu (Tartu Vangla kodukorra punktid 1.6.3, 13.1.7, 13.4 ja 13.5)
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
1.Vabastada X esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumisest.
2.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
3.Tagastada X kaebus.
4.Jätta Xu riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
5.Jätta Xu menetlusabi taotlus kaebuse eest tasutavast riigilõivust vabastamise osas läbi vaatamata.
6.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 1–3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 204 lg 1).
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 12. juunil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Tartu Vangla seletuskirja punktid 6.2 ja 6.3 ning kohustada Tartu Vanglat defineerima mõisted viisakus ja moraal ning viima Tartu Vangla kodukord ja selle seletuskiri vastavusse antavate definitsioonidega.
3-24-1764
Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla kodukorra seletuskirja punktid 6.2 ja 6.3 kaebaja suhtes äärimisel solvavad ja tema inimväärikust alandavad. Kaebaja leiab, et seletuskirja punktid 6.2 ja 6.3 panevad kinnipeetavaid ennast alavääristama ning endas ja teistes vigu otsima, mis puudutab kinnipeetavate välimust ning kehahoidu. Kaebaja hinnangul õhutatakse sellega häbistama ning stigmatiseerima teisi kinnipeetavaid. Seletuskirja punktiga 6.3 alandatakse inimväärikust osas, milles see ei võimalda erisusi tulenevalt vanusest ning tervislikust seisundist. Lisaks tühistamisele soovib kaebaja, et Tartu Vanglat kohustataks defeineerima kodukorras kasutusel olevad mõisted viisakus ja moraal. Ilma definitsioonita on normid õigusselgusetud ning kaebaja hinnangul ei tulene neist selgeid õiguseid ja üheselt järgitavaid kohustusi.
KOHTU SEISUKOHT
2.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus mõistab Xu kaebust nii, et kaebaja soovib Tartu Vangla kodukorra seletuskirja punktide 6.2 ja 6.3 tühistamist (HKMS § 37 lg 2 p 1) ning kohustada Tartu Vanglat defineerima mõisted viisakus ja moraal ning vastavalt nendele definitsioonidele muutma Tartu Vangla kodukorda (HKMS § 37 lg 2 p 2).
3.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb tagastada ning seda alljärgneval põhjusel.
4.HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
4.1.Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013 käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud kodukorra p-d 6.2. ja
6.3.sätestavad järgmist. Punkti 6.2 kohaselt on kinnipeetav loenduse ajal kohustatud vanglaametniku kambrisse sisenemisel püsti tõusma ning seisma korrektselt riietatuna oma korrastatud voodi kõrval või vanglaametniku korraldusel mujal. Kinnipeetav (välja arvatud vahistatu) on loenduse ajal kohustatud kandma vangla riietust. Loenduse ajal on keelatud söömine, lugemine või muu loenduse läbiviimist segav tegevus. Punkt 6.3. näeb ette, et loenduse ajal hoiab kinnipeetav käsi külgedel, tal on keelatud toetuda vastu seina või voodit, rääkida ilma vanglaametniku loata või takistada loenduse läbiviimist muul viisil. Kõik kambris olevad elektriseadmed peab kinnipeetav loenduse ajaks välja lülitama või kui seade võimaldab, siis lülitama hääletule režiimile. Viidatud sätete sisu on põhjalikumalt avatud kodukorra seletuskirjas1.
4.2.Kohtu hinnangul on X kaebus mõistetav nii, et kaebaja arvates paneb Tartu Vangla seletuskirja punkt 6.2 kinnipeetavaid ennast alavääristama ning teistes kinnipeetavates märkama nende vigu. Sellega stigamtiseeritakse ja häbistatakse teisi kinnipeetavaid, kelle välimus ja kehahoid erinevad teistest kinnipeetavatest. Kohus mõistab punkti 6.3 tühistamise nõuet nii, et kaebaja arvates on kohustus seista ilma toetamata ning kõrvalise abita leonduse ajal vastuolus inimväärikusega, mis ei luba erisusi tulenevalt kinnipeetava vanusest või tervislikust seisundist. Muude punktide osas on kaebajale ebaselge, millised õigused ja kohustused talle kodukorrast tulenevad. Kaebaja arvates on kodukord õigusselgusetu osas, millest ei selgu mõistete viisakus ning moraal tähendus.
4.3.Kohus leiab, et kaebaja on selgesõnaliselt väljendanud soovi tühistada ainult Tartu Vangla kodukorra seletuskirja punktid 6.2 ja 6.3 ilma kodukorda ennast vaidlustamata. Tartu Vangla kodukord on olemuselt üldkorraldus (haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2). Kodukorra seletuskiri sisaldab Tartu Vangla direktori 11.02.2013 käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud kodukord ja selle seletuskiri leitavad https://vanglateenistus.ee/meist/vanglateenistus/tartu-vangla
3-24-1764
üldkorralduse põhjendusi. Kaebaja vaidlustab üksnes üldkorralduse põhjendusi, mis eraldiseisvalt ei anna kabejale ühetgi õigust ega pane kohustusi. Üldkorralduse põhjendused ei ole seetõttu vaidlustatavad eraldiseisvalt, ilma üldkorraldusest endast tulenevaid kohustusi vaidlustamata. Samas ei pea kohus põhjendatuks anda kaebajale tähtaega enda tahte täpsustamiseks (st kas kaebaja soovib ka kodukorra vastavate punktide tühistamist), sest kohtu hinnangul pole kaebus kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu lubatav ka kodukorra vastavate punktide tühistamise nõude korral. Kohus selgitab oma seisukohta alljärgnevalt.
4.4.HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. HKMS § 44 lg 2 kohaselt võib isik kohtusse pöörduda muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, vaid seaduses sätestatud juhul.
4.5.Vangla kodukorra kui üldkorralduse sätteid on võimalik vaidlustada, kui need avaldavad mõju kinnipeetava kui üldkorralduse adressaadi õigustele (nt Riigikohtu 19. detsembri 2024. a määrus asjas nr 3-23-1915, p 14). Halduskohtusse kaebuse esitamise eelduseks on kaebaja subjektiivsete õiguste riive. Kaebusest ei nähtu, et Tartu Vangla oleks haldustegevuse käigus rikkunud kaebaja subjektiivseid õiguseid, mille kaitseks kohtusse pöörduda. Kaebus on sedavõrd abstraktne, et tegelikku isiku õiguste rikkumist või isegi konkreetset riivet pole kohtul võimalik tuvastada. Kohtu hinnangul ei ole kaebajal vajadust enda õiguste kaitseks tulevikku suunatud eesmärgil vangla kodukorda ning selle seletuskirja abstraktselt vaidlustada. Kaebajal on võimalus oma õiguste kaitseks hiljem, kui Tartu Vangla haldustegevuse käigus avaldub kodukorra punktide 6.2. või 6.3 reaalne negatiivne mõju kaebajale, esitada konkreetne kaebus, pidades ka silmas vangitusseaduse §-s 11 sätestatud kohutusliku kohtueelse menetluse nõuet. Sel juhul on kaebajal võimalik vaidlustada konkreetset haldustegevust ning mh esitada sisulisi väiteid haldusorgani võimaliku väära tegevuse peale määratlemata õigusmõistete (viisakus, moraal) sisustamisel. Kohus juhib kaebaja tähelepanu, et vangla kodukorda ning selle põhjendusi tuleb alati tõlgendada põhiseaduskonformselt. Seega tuleks lähtuda võimalikult põhiõigusi kaitsvast tõlgendusest. Kaebaja tõlgendus p-s 6.2. sisalduvast kohustusest hinnata teiste kinnipeetavate kehahoidu ning seda stigmatiseerida ei lähtu teiste kinnipeetavate inimväärikust kaitsvast käsitlusest. Kodukorra punkt 6.3 keelab kinnipeetaval toetada vastu seina või voodit loenduse ajal. Seletuskirja kohaselt on ilma kõrvalise toeta seismine üldtunnustatult viisakas ja harjutab kinnipeetavaid sellise käitumisviisiga. Seletuskiri ei pane kaebajale selles osas ühtegi täiendavat kohustust. Kaebajal endal puudub vajadus kasutada seismiseks abivahendeid ning kohus on veendunud, et kaebaja vanus ei ole asjaoluks, millest tulenevalt ei suudaks kaebaja iseseisvalt loenduse ajal püsti seista. Seega ei riku selline kohustus kaebaja subjektiivseid õiguseid. Kaebuses on viidatud muuhulgas võimalikule hüpoteetilisele olukorrale, kus Tartu Vanglasse peaks saabuma välismaalased, kes ei ole kursis kohaliku kultuuri ning kommetega. Sellisel eesmärgil esitatud kaebus ei ole lubatav, kuna viidatud olukord ei ole kaebaja enda õigusi rikkuv ning on esitatud hüpoteetiliselt teiste isikute huvides. Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebajal puudub kaebeõigus tühistamisnõude esitamiseks.
5.Kohus leiab, et nõue kohustada Tartu Vanglat defineerima mõisteid viisakus ja moraal ning muutma vangla kodukorda vastavalt antavatele definitsioonidele ei ole kohane kaebaja eesmärkide saavutamiseks. Nagu juba eelpool märgitud, ei nähtu kaebusest, et Tartu Vangla oleks haldustegevuse käigus rikkunud kaebaja subjektiivseid õiguseid. Võimaliku negatiivse mõju avaldumisel on kaebajal võimalik vaidlustada konkreetset haldustegevust ning seejuures ka tugineda haldusorgani võimalikule ekslikule tegevusele määratlemata õigusmõistete (viisakus, moraal) sisustamisel.
3-24-1764
Ka kohustamisnõude esitamine halduskohtusse on lubatav vaid subjektiivse õiguskaitse eesmärgil, mida kohus pole praegusel juhul tuvastanud. Kaebajal ei ole kaebeõigust tulevikus aset leida võivate hüpoteetiliste olukordade tarbeks (kaebuses märgitud võimalikud olukorrad lühiajalistel kokkusaamistel) ning kaebeõigust ei loo ka eesmärk saada teise käimasoleva kohtuasja (nr 3-23-50) jaoks kodukorra sätteid sisustav seisukoht.
6.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas esitatud kaebus ei võimalda kaebajal oma õigusi kaitsta ning ei ole lubatav. Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
7.Kaebaja on soovinud esialgse õiguskaitse korras peatada Tartu Vangla seletuskirja punktide 6.2 ja 6.3 täitmine vastavalt praegu kehtivale sõnastusele ajaks, kuni kohus lahendab kaebaja tühistamis- ja kohustamisnõuded (HKMS § 251 lg 1 p 1). Arvestades esialgse õiguskaitse taotluse kiireloomulist olemust rahuldab kohus kaebaja menetlusabi taotluse esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel ja vabastab kaebaja riigilõivu tasumisest selles osas ning lahendab esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt. Riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja vabastab, jääb riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). HKMS § 249 lg 1 ls 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohus tuvastas eelnevalt, et kaebajal puudub käesolevas asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohtu hinnangul ei esine seega kaebajal pöördumatult rikutavaid õigusi, mis vajaksid esialgse õiguskaitse korras kaitset. Kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus ja kohus jätab X esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
8.Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus sisuliselt läbi vaadata kaebaja menetlusabi taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamise osas.
9.Kohus jätab X riigi õigusabi taotluse esindaja määramiseks riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 2 alusel rahuldamata. Kohus tagastab kaebuse kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu ning seega puudub kaebajal õigus, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb.
10.Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.