Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 31.05.2024 3-22-2175
Haldusasi
A-A.G kaebus Viru Vangla 18.08.2022 käskkirja nr 3-22/1-2/457 ja 4.04.2022 otsuse nr 610/8560-2 tühistamiseks ja kohustava ettekirjutuse tegemiseks (24.03.2022 taotluste uueks läbivaatamiseks)
Menetluse vorm Menetlusosalised
Kirjalik menetlus Kaebaja: A-A. G Vastustaja: Viru Vangla, esindaja: Eve Kangro, Ülo Anijalg
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 1.07.2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Viru Vangla 18.08.2022 käskkirjaga nr 3-22/1-2/457 kohaldati kinnipeetav A-A.G (edaspidi kaebaja) suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajendiks oli 17.08.2022 koostatud ettekanne nr 3-22-7230, mille kohaselt 17.08.2022 kella 20.05 paiku õhtuse loenduse ajal leidsid vanglaametnikud kambrist nr V707 metallist lusika, mille üks äär oli otsast teritatud.
2.Viru Vangla 24.08.2022 käskkirjaga nr 3-22/1-2/472 lõpetati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine.
3.Kaebaja esitas 21.08.2022 ja 26.08.2022 Viru Vangla 18.08.2022 käskkirja nr 3-22/1-2/457 peale vaide, kus leidis, et tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õigusvastane. Viru Vangla ei jõudnud neid suure töökoormuse tõttu läbi vaadata.
4.Kaebaja esitas vanglale 24.03.2022 taotlused, milles soovis, et vangla võimaldaks ramadaani ajal kambris elektriseadmeid kasutada kellast 4.00 kuni kella 5.00-ni, kuna sel ajal võis kaebaja moslemina toituda ainult öösiti. Samuti taotles kaebaja usulistel põhjustel osade toiduainete asendamist teistega või toidu serveerimist peale 21.00.
5.Viru Vangla jättis 4.04.2022 otsusega nr 6-10/8560-2 taotlused rahuldamata.
6.Kaebaja esitas 7.04.2022 vangla 4.04.2022 otsuse nr 6-10/8560-2 peale vaide, milles taotles 4.04.2022 otsuse nr 6-10/8560-2 kehtetuks tunnistamist ja ramadaani ajal erisuste võimaldamist.
7.Viru Vangla jättis 14.02.2023 vaideotsusega nr 6-12/171-2 vaide rahuldamata. Vangla selgitas, et vaidlusaluses otsuses on toodud kaalutlused nii elektritarbimise kui menüü osas. Vangla oli arvamusel, et kinnipeetaval on usulisi vaateid järgides võimalik tarbida toiduaineid/vedelikke ka nõudmata vangla poolt eritingimuste kehtestamist. Kinnipeetav ei saa nõuda vanglat talle usuvabaduse teostamiseks teatud toimingute sooritamist. Vangla vabandas, et vaidemenetlus viibis suure töökoormuse tõttu.
8.Kaebaja pöördus 12.10.2022 Tartu Halduskohtusse kaebusega, milles taotles kohtult Viru Vangla 18.08.2022 käskkirja nr 3-22/1-2/457 tühistamist ja 4.04.2022 otsuse nr 6-10/8560-2 õigusvastasuse kindlakstegemist, alternatiivselt 4.04.2022 otsuse nr 6-10/8560-2 tühistamist ja kohustava ettekirjutuse tegemist vaadata kaebaja 24.03.2022 taotlust uuesti läbi.
9.Tartu Halduskohus jättis 3.11.2022 määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat kõrvaldama kaebuses esinenud puudused. Kaebajal tuli kohtu poolt määratud tähtajaks tasuda kaebuse esitamise eest riigilõiv või esitada kohtule menetlusabi taotlus. Kaebaja tasus riigilõivu summas 20 eurot 12.11.2022.
10.Tartu Halduskohus tagastas 14.04.2023 määrusega kaebuse tuvastamisnõude osas, võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
11.Viru Vangla esitas 8.05.2023 vastuse kaebusele.
3-22-2175
12.Tartu Halduskohus määras 19.07.2023 määrusega haldusasja läbivaatamise kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele võimaluse täiendavate seisukohtade, taotluste ja tõendite, sh menetluskulude nimekirjade esitamiseks kuni 1.03.2024, vastuväidete esitamiseks kuni 30.04.2024 ja teatas kohtuotsuse avalikustamise aja.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.18.08.2022 käskkiri nr 3-22/1-2/457 (täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine) Kaebaja väitis, et vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 annab ammendava loetelu asjaoludest, mille esinemisel on vanglal õigus lg-s 2 nimetatud täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Selliseid asjaolusid konkreetsel juhul ei esinenud, sest VangS § 69 lg 1 ei näe ette täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alusena ametniku oletusi, et kaebaja võib toime panna õigusrikkumise, sest kaebaja pole õigusrikkumist toime pannud. Samuti ei näe VangS § 69 lg 1 ette meetmete kohaldamist olukorras, kus ametnikud on n-ö nende arvates ohtliku eseme ära võtnud ja sellega on ohud ennetatud. Tartu Ringkonnakohus on oma otsuses nr 3-19-656 selgitanud, et ametniku oletus/kahtlus, et kinnipeetav võib toime panna rikkumise, ei anna ametnikule õigust isegi kaaluda, kas kohaldada VangS § 69 lg-s 2 sätestatud abinõusid või mitte. Seega oli kaebaja suhtes VangS § 69 lg-s 2 sätestatud meetmete kohaldamine ja selle aluseks olev 18.08.2022 käskkiri nr 3-22/1-2/457 õigusvastased ning käskkiri kuulub tühistamisele. 4.04.2022 otsus nr 6-10/8560-2 Kaebaja arvates on vaidlusalune otsus kaalutlusvigane haldusakt, mis rikub kaebaja õigusi ja piirab vabadusi. Vastustaja on otsuse põhjendustes tuginenud vaid õigusaktidele, jättes arvestamata kaebaja põhiõigustega, mis tulenevad põhiseaduse (PS) § 19 lg-st 2, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art 8 lg-st 1 ja art-st 9 ning jättis kaalutlemata olulised asjaolud. Vastustaja ei ole kaalutlenud kaebaja taotluses esitatud väiteid, et elekter lülitaks sisse kell 4.00 varahommikul, et kaebaja saaks ramadaani ajal keeta enne päikesetõusu (kell 5.00) endale kuuma vett, sest alates kella 5.00 kuni 21.00 peab kaebaja paastuma moslemina (keelatud on süüa ja juua). Vastustaja on aga ekslikult lähtunud asjaolust, et kaebaja sooviks elektri kambrisse sisselülitamist alates õhtust kuni 4.00-ni. Kaebaja tegelikuks sooviks on, et elekter oleks sisse lülitatud ramadaani ajal (2.04.2022-2.05.2022) kella 4.00 kuni kella 5.00 -ni varahommikul. Kell 22.00 läheb kaebaja magama, et tõusta kella 4.00 paiku pesemiseks, söömiseks ja joomiseks. Seega ei ole asjakohased vastustaja selgitused ja kaalutlused selle kohta, et vanglal ei ole võimalik vett keeta kella 00-ni ja toita ööpäevaringselt. Kuum supp antakse kambrisse õhtul kell 17.00 ja kell 21.00. Kui kaebaja soovib ramadaani ajal alustada söömisega, on supp juba külm. Külma suppi ei ole võimalik süüa. Kaebaja arvates on moslemitel samuti õigus soojale supile vanglas, nagu see on tagatud teistele kinnipeetavatele. Varasamatel aastatel anti ramadaani ajal supi asemel kanaliha ja muna. Kinnipeetavale peab olema tagatud soe toit 3 korda päevas sõltumata tema usust. Seega sekkutakse ramadaani ajal kaebaja usuvabadusse ja diskrimineeritakse kaebajat tema usutunnistuste asjaolude tõttu, mis on vastuolus PS § 12 lg 1, § 40, VangS § 62 ja EIÕK arttega 9 ja 14, Euroopa vanglareeglistiku (Rec (2006)2) p-ga 29.2. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on märkinud, et islamiusku isikutele tuleb kinnipidamisasutuses anda tema usutunnistusega kokkusobivat toitu. Ametivõimud peavad tagama mõistliku tasakaalu islamiusku isikute, teiste kinnipeetavate ning kinnipidamisasutuse huvide vahel.1 Kaebaja leiab,
EIKo nr 65993/16 Saran vs. Rumeenia
3-22-2175 et vangla keeldumine on ebainimlik, ebavajalik ja diskrimineeriv. Vastustajal on mitte ainult negatiivne kohustus hoiduda sekkumast kaebaja usu- ja veendumisvabadusse, vaid ka positiivne kohustus garanteerida see vabadus (PS §-d 13 ja 14). Vastustaja ei ole arvestanud, et 30 päeva jooksul hommikuti alates kella 5.00 ilma kuuma joogita/söögita paastumine võib kahjustada kaebaja tervist. Kaebaja arvates on see ebainimlik ja kaebaja inimväärikust alandatav kohtlemine, mis on vastuolus VangS § 41 lg-ga 1, PS § 18 lg 1 ja EIÕK art-s 3 sätestatuga, mistõttu kuulub vaidlusalune haldusakt tühistamisele ja kaebaja 24.03.2022 taotlus uuele läbivaatamisele.
14.Vastustaja ei nõustunud kaebusega, vaidles sellele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jäi mõlema nõude puhul arvamusele, et kohtueelne menetlus on toimunud õiguspäraselt ning palus halduskohtul vastavalt HKMS § 165 lg-le 2 järgida haldusaktides väljendatud seisukohti. Täiendavad julgeolekuabinõud Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kaebajale VangS § 69 lg 1 alusel, kes omas sisuliselt terariista, mis on suureks ohuks vangla julgeolekule. Sellised meetmed sarnanevad ohutõrjemeetmetele, mida vabaduses rakendatakse korrakaitseseaduse alusel. Isikust lähtuva ohu tõrjumine saab olla efektiivne ainult juhul, kui tõrjemeetmeid rakendatakse koheselt ohu ilmnemisel. Keelatud ese leiti 17.08.2022 kella 20.05 paiku, s.o ajal, mil osakond oli juba suletud ja käskkiri nr 3-22/1-2/457 anti välja 18.08.2022 enne osakonna avamist. VangS § 41 lg-st 2 tuleneb üldine alus vabadust piiravate meetmete kohaldamiseks julgeolekukaalutlustel. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavale järelevalve viisil, mis tagab VangS ja sisekorraeeskirjade täitmise ning üldise julgeoleku vanglas. VangS § 66 lg 2 vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Julgeolek VangS § 69 lg 1 näeb ette, et täiendavad julgeolekuabinõusid võib kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS, sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvusega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks VangS § 69 lg 2 p-de 1, 3, 4 ja 5 kohaselt on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ning ohjeldamismeetmete kasutamine. VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõu kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69. Lisaks sellele, et olemuslikult tuleb täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada vajaduse tekkimisel, on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vältimatu eeldus, et abinõud oleksid ohuprognoosile vastavad ja vähem isiku õigusi piiravad, kuid siiski efektiivsed. Praegusel juhul oli vaja kontrollida, mis põhjusel kinnipeetav terariista valmistas ja omas seda (nt kas oli oht arveteklaarimiseks, rahutuste korraldamine, vms põhjus). Eelkõige esines reaalne oht kaaskinnipeetavatele ja vanglaametnikele, kes puutuvad kaebajaga kokku igapäevaselt. Vastustaja leib, et kaebaja tegevus väljendas julgeolekuohtu ja teda tuli teistest isoleerida. Täiendavaid julgeolekuabinõusid ei kohaldatud pikaajaliselt ning meetmete kasutamine lõpetati 24.08.2022 käskkirjaga nr 3-22/1-2/472. Vastustaja on seisukohal, et täiendavate julgaolekuabinõude kohaldamise käskkiri vastab HMS § 4 lg-s 2, §-s 54 ja § 56 lg-s 3 sätestatud nõuetele ja kaebajast tulnud ohule. Asjaolu, et kaebaja ennast süüdi ei tunnistanud, ei muuda fakti, et temale määratud kambrist, milles isik paiknes üksi, leiti teravaks ihutud äärega lusikas, mis sisuliselt on torkeriist ja vangla pidi sellises olukorras asjaolusid kontrollima. Täiendavaid
3-22-2175 julgeolekuabinõusid tuleb kohaldada koheselt ohu ilmnemisel. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri on ex ante hinnangutel tehtav otsustus kinnipeetavast tuleneva ohuprognoosi osas, mille kohta üldjuhul ex post hinnangut anda ei saa. Käskkirja andmisel on järgitud vormi- ja pädevusnõudeid. Käskkirjast nähtub, et kaebajale anti võimalus esitada omapoolseid seisukohti, millest tulenevalt on järgitud ärakuulamisnõuet. Käskkiri on ka vajalikus ulatuses põhjendatud ja välja antud pädeva vanglaametniku poolt. Erikohtlemine ramadaani ajal PS § 40 lg 2 kohaselt on igaühel vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Usutalituse täitmise vabadus võib hõlmata ka toitumisharjumusi. Teatud toiduainete vältimine või ka toidust loobumine usulistel põhjustel võib olla käsitletav usuvabadusena ja seega PS § 40 kaitsealasse kuluvana. VangS § 62 lg 2 kohaselt tagab vangla kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. VangS § 47 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitlustamistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toiduarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid Sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ (määrus nr 150) § 2 lg 2 ning 3 sätestavad kinnipeetavate jaotuse kehalise aktiivsuse ning toiduenergia vajaduse järgi. Viidatud määruse § 3 lg-s 2 sätestatakse, et toidunormidele vastavat toitu antakse kinnipeetavale kolmes osas vähemalt kolm korda päevas ja kindlatel kellaaegadel. Lisaks peab toitlustamisel järgima üldisi toitumistavasid. Määruse § 1 lg 4 kohaselt toidunormi määramisel arvestatakse kinnipeetava ööpäevast toiduenergiavajadust, terviseseisundit, elanikkonna üldisi toitumistavasid ning võimaluste piires kinnipeetava oma religiooni toitumistavasid. Kinnipeetavale vangla poolt pakutav toit vastab määruses nr 150 sätestatud nõuetele. VangS ei kohusta kinnipidamisasutust igal juhul isiku usuliste tavadega kooskõlas toitlustamist tagama ning ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust saada alati usukohast toitu temale sobival viisil. Isikul on õigus nõuda, et tema usuvabadusse ei sekkutaks, kuid ta ei saa nõuda kelleltki talle usuvabaduse teostamiseks teatud toimingute sooritamist. PS § 40 alusel kinnipeetaval on õigus mitte süüa talle usulistel põhjustel vastuvõetamatud toite, kuid ei ole õigust nõuda, et vangla talle usulistel põhjustel meelepärastel kellaaegadel ja meelepärastel viisil toite serveeriks. Võimaluse piirides vangla võimaldab kinnipeetavale tema usuliste veendumustega kooskõlalist toitumist, kuid selle otsuse tegemisel peab arvestama ka vangla võimalustega. Vangla tagab kaebajale ööpäevase toiduenergiavajaduse vastavalt määrusega nr 150 kehtestatud normidele. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu nõuda, et vangla tagaks toitlustamise muul kellaajal. Sellised võimalused vanglal puuduvad. Osakonnas, kus paikneb kaebaja, on lubatud kasutada elektrit kuni kella 00:00-ni, s.o vastavalt kodukorra p-s 5.7 sätestatule. Seega on elektri kasutamine võimalus tagatud peale päikeseloojangut piisavas ulatuses. Kõike eeltoodut arvestades oli vastustaja seisukohal, et kinnipeetavate toitlustamine vanglas toimub vastavalt õigusaktides sätestatud nõuetele ja usureeglid kehtivad niivõrd, kui neid on võimalik õigusaktides sätestatuga ühildada. Kinnipeetavatele on elektri kasutamine võimaldatud kuni südaööni, mis tähendab, et vee keetmise võimalus on ka peale päikeseloojangut. Seega on kaebajal võimalik teha usutoiminguid ilma erikohtlemiseta.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3-22-2175
15.Kohus selgitab, et esmalt hindab vastustaja 18.08.2022 käskkirja nr 3-22/1-2/457 õiguspärasust (I), seejärel 4.04.2022 otsuse nr 6-10/8560-2 õiguspärasust (II), järgmisena otsustab kohustamisnõude põhjendatavuse üle (III) ja viimasena jagab poolte menetluskulud
(IV).
I
16.Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja on seisukohal, et 18.08.2022 käskkirja nr 3-22/12/457 tühistamisnõue ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt kohaldati Viru Vangla 18.08.2022 käskkirja nr 3-22/1-2/457 alusel kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajendiks oli 17.08.222 vanglaametniku poolt koostatud ettekanne nr 3-22-7230, mille kohaselt 17.08.2002 kella 20.05 paiku õhtuse loenduse ajal leidsid vanglaametnikud kambrist nr V707 metallist lusika, mille üks äär oli otsast teritatud.
16.1.Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kambrist V707, kus kaebaja viibis üksinda, leiti läbiotsimise käigus 17.08.2002 kella 20.05 paiku õhtuse loenduse ajal otsast teritatud äärega metallist lusikas, mis kuulub vanglas keelatud esemete hulka. Pooled on erimeelt selle üle, kas selline leid võiks olla kaebaja suhtes VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks.
16.2.Kaebaja leidis, et VangS § 69 lg 1 ei näe ette meetmete kohaldamist olukorras, kus ametnikud on n-ö nende arvates ohtliku eseme ära võetud ja sellega on ohud ennetatud. Tartu Ringkonnakohus on oma otsuses nr 3-19-656 selgitanud, et ametniku oletus/kahtlus, et kinnipeetav võib toime panna rikkumise ei anna ametnikule õigust isegi kaaluda, kas kohaldada VangS § 69 lg-s 2 sätestatud abinõusid või mitte.
16.3.Kohus kaebajaga ei nõustu. Kohus märgib, et antud juhul oli võrreldes haldusasjas nr 319-656 käsitletud olukorraga hoopis teine situatsioon (teised faktilised asjaolud). Seega, pelgalt haldusasjas nr 3-19-656 tehtud Tartu Ringkonnakohtu otsuse põhjal ei ole õige teha järeldust, et vastustaja oleks pidanud kohaldama kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid tuginedes vaid konkreetsele informatsioonile, mitte oletusele/kahtlusele.
16.4.VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kohtupraktikas on leitud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline.2 Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea vanglal olema tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et kinnipeetav kavatseb ka edaspidi vangla vara kahjustada. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuleb vanglal kaalutlusõiguse alusel otsustada rakendatavate meetmete ja nende rakendamise kestuse üle. Kaalumisel tuleb vanglal arvestada ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist
RKHKo 3-3-1-63-09, p 16.
3-22-2175 rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega.3 Käskkirja vaidlustamisel oli halduskohtul vastavalt kohustus kontrollida, kas vastustaja on tuvastanud õigesti faktilised asjaolud ja teinud nende pinnalt põhjendatult järelduse, et kaebaja on ohtlik teistele isikutele ja esineb raske õigusrikkumise toimepanemise oht. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning vajadusel koguma tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks. Kuigi nendele asjaoludele saab tugineda ka hiljem täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaalutlusotsuse tegemisel, siis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel ei teosta vangla kaalutlusõigust ega saa otsustada aluse esinemise üle otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt. Vastavalt ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamise osas kohaldada HKMS § 158 lg-t 3 ega lähtuda selles sätestatud kohtuliku kontrolli piirangust.4
16.5.Kohtu hinnangul vajab esmalt rõhutamist, et kaebaja ei vaidle konkreetse julgeolekuabinõu kohaldamise üle (VangS § 69 lg 2). Kaebaja vaidleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle üleüldse.
16.6.Käskkirja põhjenduste kohaselt pidas vastustaja kaebajalt tulenevat ohtu tõenäoliseks ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist eelkõige põhjusel, et taoline käitumisviis ei ole vangistuse üldisi eesmärke järgides aktsepteeritav. Lisaks võib kinnipeetav sarnase käitumisega mõjutada ka teisi kinni peetavaid isikuid samalaadsetele rikkumistele. Selle ennetamiseks otsustas vastustaja isoleerida kaebaja teistest kinnipeetavatest.
16.7.Vaidlusaluses käskkirjas on vastustaja maininud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta tehakse vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning edaspidiste raskete õigusrikkumiste toimepanemise ennetamiseks. Vastuses kaebusele põhjendas vastustaja täiendavalt, et oli vaja kontrollida, mis põhjusel kaebaja terariista valmistas ja omas seda (nt kas oli oht arveteklaarimiseks, rahutuste korraldamine, vms põhjus). Vastustaja leidis, et esines reaalne oht kaaskinnipeetavatele ja vanglaametnikele, kes puutuvad kokku kaebajaga igapäevaselt. Kohus peab neid vastustaja poolt esitatud põhjendusi asjakohasteks ja usutavateks.
16.8.Kohus märgib, et õige on vastustaja seisukoht selles, et antud juhul ei omanud tähtsust see asjaolu, kas kaebaja on tunnistanud ennast süüdi tema kambrist leitud äärest teravaks tehtud lusika valdamise osas. Sellisel juhul, kui kinnipeetav viibib vanglas üksinda ja vastustaja teostab pidevaid läbiotsimisi kambris on tõenäosus, et lusikas oli kaebaja oma, üsna suur. Seega ei saanud selline kaebaja vastuväide olla takistuseks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Vaidlus puudub selle üle, et kaebaja kambrist leitud äärest teravdatud lusikaga on võimalik tekitada kehavigastusi, millesse saab isik ka surra. Eelnevat arvestades on kohtu arvates vastustaja piisavalt põhjendanud aset leidnud sündmuste taustal kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust. Samas puudub kohtul alus kahelda, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli tingitud vajadusest ennetada võimalikke ohte teistele kinnipeetavatele ja muudele isikutele. Kohtul puudub alus arvata, et vastustaja oleks neid ohte ülehinnanud ja vastustajal oleks kujunenud vale ettekujutus vajadusest kohaldada ennetusmeetmeid. Kohtu hinnangul on kaebaja kambrist leitud eseme täiendavate asjaolude väljaselgitamise ja ennetusmeetmete kohaldamise alus, hoolimata kaebaja poolt esitatud põhjendustest. Kohus peab eluliseks usutavaks vastustaja põhjendusi selle kohta, et oli vaja kontrollida, mis põhjusel kaebaja terariista valmistas ja omas seda (nt kas oli oht arveteklaarimiseks, rahutuste korraldamiseks, vms põhjus).
RKHKo 3-3-1-33-10, p 13; RKHKo 3-3-1-88-14, p 17. TrtRKo 3-19-656, p 18
3-22-2175
16.9.Riigikohus on leidnud, et täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist preventiivsete meetmetega, mille kohaldamise eesmärgiks võib olla ka kinnipeetava kaitstava õigushüve tagamine.5 Kohus rõhutab, et äärest teritatud metallist lusika näol on tegemist ohtliku esemega, mida kasutatakse ründekülmrelvana teiste isikute vastu. Seega, põhjendatud on vastustaja järeldus, et antud juhul kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline, mis omakorda tähendab seda, et esines reaalne oht teiste isikute ja vangla julgeolekule tervikuna. Järelikult olid täidetud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud eeldused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks.
16.10.Kohus on seisukohal, et iseenesest ründeeseme äravõtmine kaebajalt ei tähenda, et oht teistele isikutele on automaatselt vähendatud nullini, kuna rünnakutahte (arveteklaarimine vms) olemasolu korral võib kinnipeetav kasutada teist eset või minna kallale nt paljaste kätega. Sellise ohu väljaselgitamise ja ennistamise eesmärgil otsustas vastustaja kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja eraldas kaebaja teistest kinnipeetavatest. Eelnevast nähtub, et vastustaja kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ohu ennetamise, mitte kaebaja karistamise eesmärgil. Haldusasja materjalide kohaselt määrati kaebajale distsiplinaarkaristus keelatud eseme omamise eest eraldi 19.09.2022 käskkirjaga nr 6-3/713-1. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et käskkirja andmisel on järgitud vormi- ja pädevusnõudeid ning menetluslikke reegleid.
16.11.Lähtudes eeltoodust jätab kohus 19.09.2022 käskkirja nr 6-3/713-1 tühistamisnõude rahuldamata. II
17.Nähtuvalt haldusasja materjalidest esitas kaebaja 24.03.2022 vastustajale taotlused, milles soovis, et vangla võimaldaks ramadaani ajal kambris elektriseadmeid kasutada kella 4.00 -st kella 05.00-ni ja asendaks toidumenüüs oleva supi muu toiduainega (nt muna, kanaliha) või tagaks supi jagamise kella 21.00 paiku. Vastustaja jättis 4.04.2022 otsusega nr 6-10/8560-2 kaebaja taotlused rahuldamata, leides, et elukambrites on elekter sisse lülitatud kuni kella 0.00ni. Seega on moslemiusku kinnipeetaval võimalik kasutada elektrit kell 21.00-00.00, sh vett keeta. Kinnipeetavate toitlustamine toimub vastavalt õigusaktides sätestatud nõuetele ning kinnipeetav ei saa nõuda, et vangla kalduks neist nõuetest kõrvale ja tagaks toitlustamise teistel aegadel. See, mis kell kaebaja soovib süüa, on tema valik.
17.1.EIÕK art 9 p-d 1 ja 2 sätestavad, et igaühel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele. See õigus kätkeb vabadust muuta oma usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu. Vabadust kuulutada oma usku või veendumusi võib piirata üksnes seadusega ja juhul, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ühiskondliku turvalisuse huvides, avaliku korra, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. PS § 40 lõike 2 kohaselt on igaühel vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Usutalituste täitmise vabadus võib hõlmata ka toitumisharjumusi. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et teatud toiduainete vältimine või ka toidust loobumine usulistel põhjustel võib seega olla käsitletav usuvabadusena ja seega PS § 40 kaitsealasse kuuluvana.
RKHKo 3-3-1-94-10 p 12.
3-22-2175 VangS § 62 kohaselt tagab vangla kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. VangS § 47 lg 1 kohaselt kinnipeetava toitlustamine korraldatakse vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid.
17.2.Kohtupraktikas on leitud, et juhul kui kinnipeetav loobub usulistel põhjustel vangla pakutavast toidust, ei saa ta nõuda eritoitlustamist (kui kinnipeetav loobub usulistel kaalutlustel sealiha söömisest, peab ta leppima lihavaba toiduga ega ei saa nõuda kana- või kalaliha).6 Riigikohus on leidnud, et kinnipeetaval ei ole õigust nõuda menüü koostamisel lähtumist endale meelepärastest toiduainetest.7 Kohus rõhutab, et vangistusseadus ei kohusta kinnipidamisasutust igal juhul isiku usuliste tavadega kooskõlas toitlustamist tagama ning ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust saada alati ja igas vanglas usukohast toitu. Nagu eelpool märgitud, ei saa sellist kohustust kinnipidamisasutusele tuletada ka PS §-st 40. Samuti ei saa sellist kohustust kinnipidamisasutusele tuletada ka PS §-st 12 lg 1.
17.3.Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja ei saa nõuda supi asendamist muude toiduainetega (nt muna või kanaliha) või supi serveerimist muul ajal. Pidades silmas, et regioonis ei ole moslemi usule kuuluvad traditsioonid tavapärased, oleks vastustaja poolt kaebaja eritoitlustamise võimaldamine vastustajale ebaproportsionaalselt koormav olukorras, kus kaebaja saab süüa talle sobival ajal vajaliku kaloraažiga toitu.
17.4.Supi osas märgib kohus, et vaidlus puudub selle üle, et kaebajal on võimalus kasutada kambris elektrit kuni 00.00, ehk alates 21.00 kuni 00.00 on kaebaja võimalus rahuldada keedetud vett juues enda usulisi vajadusi. Külmaks läinud suppi on võimalik natuke soojendada sooja veega. Vesi ja selle keetmise võimalus on kaebajal kambris olemas kella 00.00-ni. Selle mõõduka lisamise tõttu muutub supp küll veidi lahjemaks, kuid samas soojaks ning ei kaota supi omadusi. Selline supp on söömiseks kõlbulik paastu ajal. Pelgalt kaebaja soov sel ajal magada, ei põhjenda tema nõuet tagada kambris elektrikasutuse kaebajale sobival ajal alates kella 4.00 kuni kella 5.00-ni ning ei ole kohtu arvates põhjendatud. Põhimõtteliselt on kaebajal võimalus paastu reegleid rikkumata vett keeta ja tarbida enne öörahu algust ehk kella 21.00-st kella 22.00-ni. Seda saab ka hiljem teha kuni 00.00-ni. Järelikult saab kaebaja enda usulisi vajadusi rahuldada ka eritoitlustamist ja erikohtlemist nõudmata. Kaebaja soov vett keeta ja keedetud vett tarbida kella 4.00-st kella 5.00-ni, kuid mitte ajavahemikul 21.00-00.00 näitab pigem seda, et kaebaja erikohtlemise soov on meelevaldne ning ei ole tingitud usulistest vajadusest. Vastustaja poolt esitatud andmetel saab kaebaja süüa õhtuti sepikut või salatit, mis soojendamist ei vaja.
17.5.Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti tuvastanud vajalikud faktilised asjaolud, neid hinnanud ja selle põhjal langetas kaebaja 23.04.2022 poolt esitatud taotluste osas keelduva otsuse. Tuvastatud asjaolusid silmas pidades ei nõustu kohus kaebajaga, et ramadaani ajal elektritarbimise võimaldamata jätmine kella 4.00-st kella 5.00-ni ja supi jagamine kella 17-st oleks toonud kaasa kaebaja EIÕK art-tes 3 ja 8, PS §-des 18 ja 40 ning VangS § 41 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumise. Seega nõue 4.04.2022 otsuse nr 6-10/8560-2 tühistamiseks ei ole põhjendatud. Vaidlusalune otsus on õiguspärane (HMS § 54).
17.6.Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse 4.04.2022 otsuse nr 6-10/8560-2 tühistamise nõude osas rahuldamata.
TrtRKo 3-10-1854. RKHKo 3-3-1-66-13, p 23.
3-22-2175
III
18.Kaebaja taotles kohtult vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemist – vaatama kaebaja 23.04.2022 taotlused uuesti läbi. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Riigikohtu Halduskolleegiumi hinnangul kehtib sama põhimõte ka soodustava haldusakti andmisest keeldumise puhul esitatud kohustamisnõude osas. Kohus ei saa rahuldada kohustamiskaebust, kui taotluse lahendatav haldusakt jääb selle tühistamata või kehtetuks tunnistamata jätmise või muul põhjusel kehtima, kuna kehtiv haldusakt on igaühele täitmiseks kohustuslik. 8 Kohus tuvastas, et vastustaja keelduv 4.04.2022 otsus nr 6-10/8560-2 on õiguspärane. Seega tegemist on kehtiva haldusaktiga, mille õiguslik jõud takistab kohustamisnõude rahuldamist. Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse kohustamisnõude osas rahuldamata. IV
19.Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Seega esineb kaebajal menetluskulude kandmise kohustus. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Seega jätab kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 poolte menetluskulud nende enda kanda.
20.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebajate nimed initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
RKHKo 3-3-1-28-15, p 32.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.