Jaak Reinomäe (Reinomägi) kaebus Eesti Töötukassa kohustamiseks maksta tagantjärele töövõimetoetust ajavahemiku 20. august 2018 kuni 18. veebruar 2019 eest ja tunnistada õigusvastaseks Eesti Töötukassa 30. jaanuari 2024. a teade nr 5-3/23/3516
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus asjas nr 3-24-80.
2.Jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD
1.Tartu Halduskohtusse saabus 9. jaanuaril 2024 Jaak Reinomäe kaebus Eesti Töötukassa vastu. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja esmakordselt Eesti Töötukassale töövõime hindamise taotluse 20. augustil 2018, mille alusel tuvastati tal puuduv töövõime perioodiks 20. september 2018 kuni 19. september 2021. Ajavahemikul 6. september 2017 kuni 18. veebruar 2019 oli kaebaja vahistatu (kriminaalasi 1-17-11825). Kaebaja vabastati vahi alt Viru Maakohtu 18. veebruari 2019. a määrusega kriminaalasjas 1-17-11825. Töövõimetoetust maksti alates 19. veebruarist 2019. Kaebaja osutab, et töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 17 lõike 4 kohaselt kui isik on olnud vahi all, kuid ta mõisteti õigeks, makstakse töövõimetoetus vahi all viibimise aja eest tagantjärele. Kaebaja esitas Eesti Töötukassale taotluse, et talle makstaks tagantjärele töövõimetoetus perioodi 20. september 2018 kuni 18. veebruar 2019 eest. Eesti Töötukassa selgitas 12. detsembri 2023. a vastusega nr TVT-21038378-2, et tulenevalt TVTS § 12 lõikest 6 ei ole töövõimetoetusele õigust isikul, kes kannab karistust vanglas või kes viibib vahi all. Kaebaja esitas 21. detsembril 2023 Eesti Töötukassa 12. detsembri 2023. a vastuse nr TVT21038378-2 peale vaide. Kaebaja on seisukohal, et tema suhtes ei ole kohaldatav TVTS § § 12 lõige 6, kuna tal on puuduv töövõime, mistõttu on Eesti Töötukassa 12. detsembri 2023. a vastus õigusvastane. Kaebaja palub kohustada Eesti Töötukassat maksma talle tagantjärele ajavahemiku 20. august 2018 kuni 18. veebruar 2019 eest töövõimetoetust ning tuvastada Eesti Töötukassa tegevuse õigusvastasus töövõimetoetuse mittemaksmisel ajal, mil ta oli vahi all.
3-24-80 Koos kaebusega esitas kaebaja kohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks ning riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
2.Kaebaja esitas 2. veebruaril 2024 kaebuse täienduse, paludes tunnistada Eesti Töötukassa 30. jaanuari 2024. a vastus nr 8-4/23/3516 õigusvastaseks. Kaebaja selgitab, et sai 2. veebruaril 2024 Eesti Töötukassalt 30. jaanuari 2024. a teate, kus toodi välja, et ta esitas 21. detsembril 2023 vaide ning selle vastamise tähtaega pikendati 30 päeva, vastus tehakse 9. veebruaril 2024. Kaebuse täienduse kohaselt ei olnud kaebajale teada, et Eesti Töötukassa oleks vaide läbivaatamist pikendanud. Seda kinnitab 3. jaanuari 2024. a kiri nr 8-4/23/10712, mis oli kaebaja hinnangul vastuseks tema vaidele.
3.Vastuseks kohtunõudele edastas Eesti Töötukassa 25. märtsil 2024 kohtule kaebusega seonduvad materjalid. Eesti Töötukassa selgitas, et ei ole teinud 30. jaanuaril 2024 vastust nr 8-4/23/3516, vaid 30. jaanuaril 2024 on koostatud ja saadetud Jaak Reinomäele teade nr 53/23/3516 haldusmenetluse tähtaja kohta.
KOHTU SEISUKOHT
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punkti 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud kohus välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
5.Tulenevalt HKMS § 2 lõikest 4, mille teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest, mõistab kohus, et kaebaja taotleb Eesti Töötukassa kohustamist maksta talle ajavahemiku 20. august 2018 kuni 18. veebruar 2019 eest töövõimetoetust tagantjärele ning tunnistada perioodil 20. september 2018 kuni 18. veebruar 2019 töövõimetoetuse mittemaksmine õigusvastaseks (periood, mil kaebajale oli tema väitel määratud töövõimetoetus ja ta oli vahi all). Kohus on seisukohal, et kaebajal puudub vajadus eeltoodud eraldiseisva tuvastamisnõude esitamiseks, sest kohustamisnõude lahendamise raames tuleb kohtul nagunii Eesti Töötukassa tegevuse õiguspärasusele hinnang anda. Seetõttu loeb kohus selle tuvastamisnõude kohustamisnõudega hõlmatuks ja käsitleb kaebust antud nõuetes kohustamiskaebusena. Seoses kaebaja nõudega tunnistada Eesti Töötukassa 30. jaanuari 2024. a vastus nr 8-4/23/3516 õigusvastaseks märgib kohus, et mõistab nõuet lähtuvalt Eesti Töötukassa 25. märtsil 2024 esitatud selgitustest tulenevalt nii, et kaebaja vaidlustab tuvastamisnõudega Eesti Töötukassa
30.jaanuari 2024. a teadet nr 5-3/23/3516.
6.Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lõike 1 punkt 3 ette olukorra, kus kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses. Tulenevalt HKMS § 43 lõike 1 punktist 3 ei ole halduskohtule kaebuse esitamine lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses. Kaebuse korduvus eeldab esitatud kaebuste samasust ehk vaidluse esemete kattuvust. HKMS § 41 lõike 1 kohaselt määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue ja kaebuse alus.
6.1.Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on juba haldusasjas nr 3-24-398 esitanud kohtule kaebuse, milles taotleb muu hulgas Eesti Töötukassa kohustamist maksta talle ajavahemiku 7. märts 2018 kuni 18. veebruar 2019 eest töövõimetoetus tagantjärele. Nimetatud
3-24-80 periood hõlmab käesolevas kaebuses märgitud perioodi 20. august 2018 kuni 18. veebruar 2019. Kaebaja väljendab ka haldusasjana 3-24-398 registreeritud kaebuses seisukohta, et TVTS § 17 lõige 4 ei kohaldu tema suhtes ning talle tuleb tagantjärgi maksta töövõimetoetus aja eest, mil ta oli vahi all ning töövõime toetuse maksmine oli peatatud. Kohtu hinnangul kattub haldusasjas nr 3-24-398 esitatud kohustamisõue praeguses haldusasjas esitatud kohustamisnõudega. Kaebuste nõuded ning ka kaebuse alusena välja toodud elulised asjaolud on samad. Tartu Halduskohus võttis 21. veebruari 2024. a määrusega haldusasjas 3-24-398 menetlusse kaebaja kohustamisnõude Eesti Töötukassa kohustamiseks maksta talle ajavahemiku 7. märts 2018 kuni 18. veebruar 2019 eest töövõimetoetus tagantjärele (määruse punkt 8). Seega on kaebajal esitatud kohustamisnõude osas kohtumenetlus juba pooleli ning puudub põhjus ja alus hakata praeguses asjas samasisulist kohustamisnõuet uuesti läbi vaatama. Kaebaja saab enda täiendavad seisukohad soovi korral esitada haldusasjas nr 3-24-398.
6.2.Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus kohustamisnõude osas HKMS § 121 lõike 1 punkti 3 alusel tagastada.
7.HKMS § 121 lõige 2 punkt 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
7.1.Kaebaja on esitanud ka tuvastamisnõude, taotledes Eesti Töötukassa 30. jaanuari 2024. a teate nr 5-3/23/3516 õigusvastaseks tunnistamist. Kohus nõudis nimetatud dokumendi 20. märtsi 2024. a kohtunõudes Eesti Töötukassalt välja. Vaidlusalusest Eesti Töötukassa 30. jaanuari 2024. a teatest nähtub, et töötukassa selgitas selles kaebajale, et on pikendanud vaide läbivaatamise tähtaega haldusmenetluse seaduse § 84 lõike 2 alusel 30 päeva võrra kuni 30. jaanuarini 2024 ning teatas, et seoses asjaolude täiendava uurimise vajadusega ja arvestades vaidemenetluse lõpuleviimiseks eeldatavalt kuluvat aega, teeb Eesti Töötukassa kaebaja vaide osas vaideotsuse 9. veebruaril 2024.
7.2.Kohus märgib esmalt, et Eesti Töötukassa 30. jaanuari 2024. a teate nr 8-4/23/3516 puhul on tegemist menetlustoiminguga, millega pikendati kaebaja 21. detsembri 2023. a vaide lahendamise tähtaega 9. veebruarini 2024. HKMS § 45 lõige 3 sätestab, et menetlustoimingu peale võib ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või toimingust või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Kohus leiab, et kaebajal puudub praegusel juhul menetlustoimingu eraldiseisva vaidlustamise õigus ning vaide lahendamise tähtaja pikendamine ei riiva kuidagi kaebaja õigusi. Kaebajal on võimalik vaidlustada tema 21. detsembri 2023 vaide osas tehtud 6. veebruari 2024 vaideotsust nr VO/23/3516, mida kaebaja ongi asunud haldusasja 3-24-398 raames tegema. Seetõttu puudub vajadus ja võimalus käesolevas kohtumenetluses kaebajat vaideotsuse tühistamisnõude esitamisele suunata.
7.3.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja tuvastamiskaebus ei ole lubatav ning tuleb HKMS § 45 lõike 3 ja § 121 lõike 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastada.
8.Kaebaja on avaldanud kaebuses soovi saada riigi õigusabi. Kohus mõistab riigi õigusabi taotlust nii, et kaebaja soovib riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5). Kuigi kaebaja riigi õigusabi taotlus on äärmiselt lakooniline, peab kohus siiski võimalikuks taotluse sisuliselt lahendada. Kohtu hinnangul on
3-24-80 antud juhul võimalik hinnata, kas riigi õigusabi määramine on vajalik ja kas esineb mõni RÕS § 7 lõikes 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks.
9.HKMS § 110 lõike 1 punkti 3 kohaselt võib kohus menetlusabina isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. RÕS § 6 lõike 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole kaebaja halb majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. Kui esineb vähemalt üks RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul isiku majanduslik seisund asja otsustamist ei mõjuta.
10.RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti sätestab RÕS § 7 lõike 1 punkt 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kohus on seisukohal, et praeguses asjas, kus kohus kaebuse tagastab, ei oleks riigi õigusabi määramine RÕS § 7 lõike 1 punktist 5 lähtudes eesmärgipärane. Arvestades eelnevalt välja toodud kaebuse tagastamise põhjuseid, leiab kohus, et ka enne kaebuse tagastamist kaebajale esindaja määramine ei oleks saanud aidata kaasa kaebuse menetlemisele. Samuti on kaebaja puhul tegemist isikuga, kellel on eelnev kohtumenetlustes osalemise kogemus ja ta on varem korduvalt iseseisvalt esitanud halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente. Halduskohtusse pöördumine ei eelda kaebajal juriidiliste teadmiste olemasolu, vaid kaebaja võibki oma sõnadega selgitada, miks ta vangla toimingu või haldusaktiga ei nõustu. Ka praegusel juhul suutis kaebaja esitada kohtule arusaadava kohustamis- ja tuvastamiskaebuse, millest nähtub tema tahe ja eesmärk. Seetõttu ei ole riigi õigusabi määramine põhjendatud ka lähtudes RÕS § 7 lõike 1 punktist 1.
11.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et riigi õigusabi andmine esindamiseks haldusmenetluses ei ole vajalik ega põhjendatud ning kohus jätab riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.
12.Kohus märgib, et kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja riigilõivust vabastamise taotlust ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.