Korrakaitse › Relvaload

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

RelvS § 43 lg 31 annab PPA-le õiguse hinnata isiku eluviisi ja käitumist, et otsustada tema sobivuse üle relva käsitsema. Selleks on PPA-l õigus tugineda politseiandmebaasis olevatele andmetele ja kasutada neid kui isikut iseloomustavate andmetena. Vaatamata asjaolule, et karistus ise on kustunud, võimaldab rikkumine ise ja rikkumiste korduvus hinnata isiku eluviisi, käitumist ja hoolsuskohustust seadusega kehtestatud nõuetest kinnipidamisel. Nimetatu on oluline hindamaks relvaloa omamisega kaasneda võivat ohtu teiste inimeste elule, tervisele ja varale. Xi väide, et teda ei ole nõuetekohaselt ärakuulatud, ei ole asjakohane. PPA hinnangul 6-päevane tähtaeg on piisav omapoolsete vastuväidete esitamiseks. Kui X oleks soovinud pikemat tähtaega vastuväidete esitamiseks, siis PPA oleks seda talle vastava soovi avaldamisel võimaldanud. X aga seda ei soovinud ning esitas omapoolsed vastuväited tähtaegselt. Xile ei ole väidetavalt teada, kes ja millal temaga aastal 2020 vestles ja seega puudub tema arvates õiguslik alus nimetatud vestluse arvesse võtmiseks. PPA Põhja prefektuurile teadaolevalt vestles Xiga piirkonnapolitseinik, see on relvatoimikus fikseeritud ja see asjaolu näitab, et isiku tähelepanu on juba varasemalt õiguskuulmatule liikluskäitumisele juhitud. Olukorras, kus isik on sarnast käitumist jätkanud, on kohane seda ka arvesse võtta. X heidab veel ette, et PPA ei ole põhjendanud, miks on oluline piirata isikul just seda liiki relva omada. PPA hinnangul on igasugune tulirelv on kõrgema ohu allikas, seega käivad isiku elustiili kohta esitatud põhjendused kõigi relvaliikide kohta. Riigikohus on leidnud, et relvaloa kehtetuks tunnistamine riivab isiku põhiseaduse § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Kuid antud eneseteostuse õigus ei ole absoluutne. Nimetatud paragrahvi teine lause täpsustab, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Kuigi relvaloa kehtetuks tunnistamine tähendab Xile, et ta ei saa enam omada tulirelvi jahipidamise otstarbel, peab haldusorgani hinnangul lisaks relvaomaniku eneseteostuse õigusele kaitsma ka isikute õigust elule, tervisele ja avalikule korrale. Teiste isikute õigus elule, tervisele ja avalikule korrale kaaluvad üles Xi õiguse eneseteostusele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

õiguskuulekuse hindamisel. RelvS § 43 kohaldamiseks puudub proportsionaalne alus. Xi rikkumised, millest enamus on kantud karistusregistri arhiivi, ei ole oma olemuselt sedavõrd ohtlikud, et võtta temalt relva omamise õigus. Äärmisel juhul võinuks kaaluda relvaloa kehtivuse peatamist. Kaevatavas otsuses pole põhjendatud, miks ei tohi kasutada relva jahipidamiseks. Relv ja mootorsõiduk on oma kasutusfunktsioonilt täiesti erinevad esemed, mille tõttu ei ole tema käitumise või eluviisi ohtlikkuse hindamisel võrreldavad.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

2317,15,011186 ja 2317,15,011178; 27.06.2014 kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2317,14,004834; 09.08.2013 kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,13,008677; dtl 126-128, 132-147). Seega on vastustaja leidnud kohtu hinnangul põhjendatult, et kaebaja on teiste isikute turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama. Relv on kõrgendatud ohu allikas ja selle käitlejale on seatud kõrgendatud nõudmised. Avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad neile kõrgendatud nõudmistele. Kaebaja sellistele nõudmistele ei vasta. Kaebaja riskiv/hoolimatu liikluskäitumine viitab sellele, et teatud ebasoodsate asjaolude kokkusattumisel võib kaebaja ka tulirelva käsitsemisel ohutusnõuetest mööda vaadata ning põhjustada seeläbi kahju endale või teistele. Kaebaja soov omada relva ei kaalu üles selliste põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimeste elu ja tervis kaitsmise vajaduse. Kaebaja poolt esile tõstetud mittevaieldav asjaolu, et piirkonnapolitseiniku hinnangul on kaebaja relvahoiutingimusi täitnud korrektselt (vt piirkonnapolitseiniku Aile Kase 09.11.2023 ettekanne, dtl 156), ei oma kirjeldatud kontekstis määravat tähendust. 6.3 Kohtupraktikas on leitud, et relvaloa omaja isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb anda terviklik hinnang kõigi oluliste asjaolude kogumis ja nende koosmõjus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1675, p 13). Seejuures pole viited PPA andmebaasis sisalduvale teabele varasemate rikkumiste õiguserikkumiste asjaolude ja muude intsidentide kohta pole vastuolus karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p-ga 4 (vt samas, p 12). Käesoleval juhul vastustaja ongi andnud kaebaja isiksuseomadustele ja käitumisele tervikliku hinnangu kõigi oluliste asjaolude kogumis ja nende koosmõjus. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja oma riskivat/hoolimatut liikluskäitumist tauniks. Nimelt peab kaebaja oma LS rikkumiste arvu väikeseks (vt kaebuse p 2.28, dtl 8). Kohus sellega ei nõustu. Vastustaja leiab õigesti, et kaebaja on eiranud järjepidevalt LS nõudeid ning on teinud prognoosotsuse õigesti. Ebaõigeks on osutunud aga kaebaja enda prognoos, et ta on kiiruseületamiste osas varasemast hoolsam (vt samas). Nimelt ületas kaebaja lubatud suurimat sõidukiirust uuesti juba käesoleva kohtuvaidluse ajal (vt väljavõte PPA infosüsteemist, dtl 148). Kohtu hinnangul on relvaloa omaja poolt mootorsõiduki kasutamisega seotud liikluskäitumine väga kaalukas argument, millest lähtudes hinnata isiku sobivust relva omamiseks. Seda põhjusel, et nagu relvgi, on mootorsõiduk kõrgema ohu allikaks, mille kasutamisel võib ka esmapilgul väike hoolimatus kaasa tuua väga rasked tagajärjed. Korduvalt liiklusrikkumisi toime pannud isiku puhul ei saa eeldada, et ta relvaga ümber käies käitub hoolsalt ja nõuetekohaselt, ka siis, kui ta senini ühtki relva hoidmise, kandmise või kasutamisega seotud rikkumist toime pannud ei ole. Seega ei nõustu kohus kaebuse seisukohaga, et relv ja mootorsõiduk pole kaebaja käitumise või eluviisi ohtlikkuse hindamisel võrreldavad. 6.4 Kohus ei nõustu ka kaebuse väitega, et kaebajale anti HMS § 40 lg-s 1 sätestatud õiguste kasutamiseks liiga lühike tähtaeg. Kohtu hinnangul on kuus päeva käesoleva vaidluse mahtu ja iseloomu arvestades kavandatavale haldusaktile vastuväidete esitamiseks piisav aeg. Puudub vaidlus, et kaebaja vastustajalt nimetatud tähtaja pikendamist ei taotlenud, vaid esitas oma vastuväited tähtaegselt. Seega pidas ka kaebaja ise tähtaega piisavaks.

/allkirjastanud digitaalselt/ Andreas Paukštys

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.