Kohtunik Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht
Ruth Prigoda
Haldusasja number
3-23-2353
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende esindajad
X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20.10.2023 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/847-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata tema taotlus uuesti läbi Kaebaja – X. X (Venemaa Föderatsiooni kodanik, sündinud xx.xx.xxxx), volitatud esindaja Y. Y
Asja läbivaatamise vorm
Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Kristiina-Marita Alliksoo Kirjalikus menetluses
2. aprill 2024, Tallinn
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga ning jätta avaldamata otsuse punktis 1 märgitud viisa kehtivusajad ja kaebaja Eestisse saabumise aeg. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 02.05.2024. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.X. X on Venemaa Föderatsiooni (edaspidi Venemaa) kodanik, kellele Eesti väljastas mitmekordse pikaajalise D-viisa kehtivusega x–x (xxx päeva) ning seda pikendati kuni xx.xx.xxxx (xxx päeva). X. X saabus isa külastamise eesmärgil Eestisse xx.xx.xxxx ning asus alates xx.xx.xxxx õppima Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis statsionaarses-koolipõhises õppevormis Automaatik (kood 165542) õppekaval nominaalajaga 3 aastat. Enne D-viisaga Eestisse saabumist oli X. X-ile väljastatud tähtajaline elamisluba Eestis elamiseks kehtivusega x–x.
2.X. X esitas 14.08.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) tähtajalise elamisloa taotluse õppimiseks (välismaalaste seaduse (VMS) § 118 punkt 3). Ühes taotlusega esitati PPA-le ka Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli kutse.
3.PPA keeldus 20.10.2023 otsusega nr 15.3-3.2/847-1 (edaspidi 20.10.2023 otsus) VMS § 123 punkti 6 alusel X. X-ile tähtajalise elamisloa andmisest. PPA põhjendas 20.10.2023 otsust sellega, et VMS § 123 punkt 6 välistab kooskõlas Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määruse nr 42 (edaspidi sanktsioonimäärus) § 2 lg 11 punktiga 2 Eestis õppimiseks tähtajalise elamisloa andmise. Tegemist on imperatiivse keeldumise alusega ning PPA-l puudub õigus erandi tegemiseks.
4.X. X (edaspidi kaebaja) esitas 20.10.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse 20.10.2023 otsuse nr 15.3-3.2/847-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja seisukoht
5.1.Vastustaja ei arvestanud elamisloa andmisest keeldumisel järgmiste erandlike asjaoludega: − kaebaja asus Eestisse elama alaealisena ning sai täisealiseks Eestis, st ta ei ole täisealisena Venemaal viibinud; − kaebaja ei kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule; − tegemist ei ole isikuga, kes alles plaanib tulla Eestisse õppima. Kaebaja õpib Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis 2. kursusel. Suvel peab kaebaja läbima erialase praktika, mis eeldab elamisloa olemasolu, kuna tegemist on töötamisega. Praktikat läbimata ei saa õpinguid lõpule viia. Õpingute katkemisel jääks kaebaja keskhariduseta; − kaebaja isa on Eesti kodanik ning kaebaja ei koorma riigi sotsiaalsüsteemi; − kaebaja päritoluriiki ei saa pidada turvaliseks. Kaebaja on kutsealuse eas ning kaebaja päritoluriigis registreeritud elukoha aadressile on tulnud kutse ilmuda 12.02.2024 sõjaväekomissariaati. Ilmumata jätmisele järgneb tagakiusamine. Venemaale naastes on kaebaja kohustatud tagastama oma reisipassi selle väljastanud asutusse. Päritoluriigist lahkumise katse korral võetakse piiril ära kaebaja reisipass. Ajateenistuse läbimise ajal sunnitakse kutsealuseid osalema Ukrainas toimuvas sõjategevuses, mistõttu ähvardab kaebajat VRKS §-s 22 sätestatud tegude
toimepanemisele sundimine ning samuti surmaoht.
5.2.Humanitaarsete kaalutluste arvestamata jätmine on kaebaja puhul vastuolus sanktsioonide eesmärkide ja rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetega.
5.3.Kaebaja ei taotlenud alaealisena elamisluba Eestis elava vanema juurde elama asumiseks ning taotles hoopis D-liiki viisat põhjusel, et viisa läbivaatamise tähtaeg on lühem. Kaebajal puudus 2022. a märtsis võimalus teha pikki plaane.
6.Vastustaja seisukoht
6.1.PPA 20.10.2023 otsus on õiguspärane. Kaebaja on sanktsioonimääruse subjekt ning see välistab elamisloa andmise. Kui välismaalane ei kvalifitseeru taotletud tähtajalise elamisloa andmise tingimustele või kui esineb alus tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks, siis ei too see PPA-le kohustust hakata kaaluma VMS § 2103 alusel tähtajalise elamisloa andmist. Nimetatud alusel elamisloa andmine on erandlik. PPA-l on õigus vastav menetlus algatada, kui juba käimasoleva menetluse käigus on PPA hinnangul ilmnenud erakorralised asjaolud. Kuna erandlikke asjaolusid ei nähtunud, siis ei pidanud PPA kaaluma kaebajale tähtajalise elamisloa andmist VMS § 2103 alusel.
6.2.Sanktsioonimäärus reguleerib erandlikku olukorda ega jäta PPA-le kaalutlusõigust. Isegi kui kohus leiab, et PPA-l ikkagi olnuks kaalutlusõigus, siis arvestades VMS § 210 3 avarat sõnastust, PPA kaalutlusõigust ja kaebajaga seotud asjaolusid, keeldus PPA kaebajale õiguspäraselt tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 punkti 6 alusel. Eestis õppimine ei ole välismaalase põhiõigus. Sanktsioonimääruse § 2 lg 11 punkt 2 jõustus enne seda, kui kaebaja asus pikaajalise viisa alusel õppima Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli. Kaebaja pidi arvestama, et ta ei saa õpingute lõpetamiseks tähtajalist elamisluba.
6.3.Kaebaja Eestist lahkuma kohustamine ei oleks talle ilmselgelt liiga koormav, see ei oleks kaebaja jaoks võimatu ega põhjustaks talle raskeid tagajärgi. Venemaal elab kaebaja ema, koos kellega elas kaebaja D-viisa alusel Eestisse saabumiseni. Kaebaja pere meelsus ei oma tähtajalise elamisloa andmise menetluses tähtsust.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Asjas vaieldakse selle üle, kas tähtajalise elamisloa väljastamisest keeldumine rikub kaebaja õigusi ning kas PPA 20.10.2023 otsus1 on õiguspärane. Ehkki kohus möönab, et PPA 20.10.2023 otsus on osalt vastuolus läbiviidud menetlusega ja see on omakorda kaasa toonud mõningase põhjendamispuuduse (vt otsuse punktid 15–16), siis ei too see kaasa otsuse tühistamist. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (vt ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 punkt 1). Selle põhimõtte kohaldamise võimalikkust on mööndud ka haldusakti põhjendamisvigade korral. Sellisel juhul tuleb aga haldusorganil esitada põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus peab olema veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel (vt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, punkt 20).
1 Dtl 9–11
8.VMS § 112 kohaselt on tähtajaline elamisluba välismaalasele antav luba Eestisse elama asumiseks ja Eestis elamiseks vastavalt VMS-s sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustele. Kaebaja taotleb elamisluba selleks, et jätkata D-liiki viisa alusel alustatud õpinguid Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis statsionaarses-koolipõhises õppevormis. Seega taotleb kaebaja elamisluba vastavalt VMS § 118 punktile 3 ja § 162 lg 1 punktile 1.
9.VMS § 118 punkt 3 ja § 162 lg 1 punkt 1 võimaldavad anda välismaalaselt tähtajalise elamisloa õppimiseks mh kutseõppeasutuses. VMS § 116 kohaselt võib välismaalasele anda tähtajalise elamisloa, kui elamisloa andmise tingimused on täidetud ega esine asjaolusid, mis tooksid kaasa elamisloa andmisest keeldumise. Vastustaja tugineb kaebajale elamisloa andmisest keeldumisel VMS § 123 punktile 6, st asjaolule, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise näeb ette Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt. Konkreetsel juhul on selliseks õigusaktiks sanktsioonimäärus, millega kehtestati riikliku sanktsiooni seaduse (edaspidi RSanS) § 3 lg-s 1 ja §-s 4 nimetatud eesmärkide toetamiseks (vt otsuse punktis 12 toodud sanktsiooni eesmärk) keeld väljastada mh Venemaa kodanikele tähtajalisi elamislube õppimise eesmärgil.
10.Vaidlust ei saa olla, et kaebaja on Venemaa kodanik, kellele sanktsioonimäärus kohaldub. Seejuures ei tee sanktsioonimäärus elamisloa andmisel erandeid nt Eesti kodanike Venemaa kodakondsusega ja Venemaal elavatele lastele. Sanktsioonimäärus2 nägi 20.10.2023 otsuse andmise ajal PPA-le kaalutlusõiguse juhuks, kui Venemaa kodanik taotleb viisat ja kui tema Eestisse saabumine on vajalik humaansetel kaalutlustel (§ 2 lg 6 punkt 6). Analoogset alust elamisluba taotlevale Venemaa kodanikule ette nähtud ei ole (§ 2 lg 11).
11.Välismaalase õigus taotleda tähtajalist elamisluba Eestisse elama asumiseks ei ole absoluutne. Sõltumata Vabariigi Valitsuse sanktsioonide kehtestamisest on riigil suveräänne otsustusõigus selle üle, kui palju ja millisel alusel välismaalasi riiki elama lubada. Sama kehtib ka sanktsioonide kehtestamisel. Sanktsioon, olgu see siis rahvusvaheline või riigisisene, on välispoliitiline meede. Välispoliitilised valikud ja suhted ei ole kohtu kontrollitavad. Kohus ei sea kahtluse alla sanktsioonide kehtestamise aluseks olevaid põhjuseid ega vajadust. Eesti Vabariigi seadusandlikul ja täitevvõimul on väga lai otsustusruum, kuidas kujundada välissuhteid ja välismaalaste sisenemise poliitikat. Praegust rahvusvahelist olukorda arvestades on ka ilmselge, et piiratakse agressorriik Venemaa (edaspidi ka agressorriik) kodanike hüvesid teistes riikides ning selleks ei ole vaja kontrollida iga välismaalase tegelikku meelsust ja/või mõju agressorriigi poliitika kujundamisele. Eesti seadusandja ja täitevvõim otsustavad otstarbekuse alusel, kuidas ühelt poolt kaasata Eesti arenguks vajalikke välismaalasi Eesti ellu ning teiselt poolt, kuidas tagada Eesti julgeolek ja välispoliitiliste eesmärkide täitmine.
12.Rahvusvahelise sanktsiooni kohaldamise eesmärk on toetada rahu säilitamist või taastamist, rahvusvahelist julgeolekut, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse järgimist või muude Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja või Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamist (RSanS § 3 lg 1). Sanktsiooni võib kehtestada ka Eesti julgeoleku või huvide kaitseks (§ 4). Sanktsioonimääruse seletuskirjast3 nähtub, et sanktsiooni eesmärk on survestada Venemaad 2 https://www.riigiteataja.ee/akt/120052023004
lõpetama provotseerimata ja põhjendamatu sõjaline agressioon Ukraina vastu, millega rikutakse jämedalt Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust. Agressorriigi, kes oma tegevusega ohustab ka Eesti ja kogu Euroopa julgeolekut, kodanike ilmajätmine nende koduriigist väljapoole jäävatest hüvedest, nagu nt välisreisid turismi eesmärgil, äritegevusest kasu teenimine, välismaal töötamine ning ka õppimine ei ole ilmselgelt vastuolus inimväärikuse ja humaansuse põhimõtetega ka olukorras, kus konkreetne isik kodukohariigi tegevust heaks ei pruugi kiita. Iga üksiku kodaniku osas sanktsiooni kohaldamine saabki lõpptulemusena mõjutada ka agressorriigi poliitilist juhtkonda või rahvast tegemaks õigeid valikuid, s.o rünnakut lõpetama. Sanktsiooni eesmärk ei ole karistada Ukraina-vastase agressiooni ajal täisealiseks saanud Venemaa kodanikke aastakümneid valitseva riigikorra mõjutamise ebaõnnetumise eest, kuid on iseenesest mõistetav, et ajal, mil Venemaa tegevuse tõttu sajad tuhanded Ukraina kodanikud kannatavad, ei pea Eesti võimaldama agressorriigi kodanikel oma elujärge parandada. Sanktsiooni näol on siiski tegemist sunniabinõuga, mis on suunatud agressorriigi vastu, ehkki seda võidakse kohaldada riigi kodanike suhtes. Nimelt, mistahes riik on juriidiline konstruktsioon ning tegutseb ja kannab katkematult (jätkuvalt) vastutust oma inimeste, ennekõike kodanike kaudu.
13.Nagu kohus eelnevalt märkis, siis ei võimalda sanktsioonimäärus PPA-le elamisloa väljastamiseks kaalutlusõigust. Kehtestatud sanktsioon on sanktsiooni subjektide maailmavaate osas neutraalne. Riik ei pea võtma endale kohustust selgitada välja iga Eestisse saabuva isiku maailmavaadet. Selline väljaselgitamine oleks ühelt poolt oluline sekkumine igaühe südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusse (PS § 40 lg 1). Teiselt poolt ei ole objektiivselt kontrollitav, kas isiku väljendatu vastab tema tegelikule maailmavaatele. Venemaa võib proovida oma kodanikke kasutada mõjutustegevuseks või sanktsioonide vältimiseks. Selle ohu väljaselgitamine on ennetavalt praktiliselt võimatu. Eeltoodust tulenevalt ei ole Eesti riigi julgeoleku huvides tänases julgeolekut puudutavas olukorras tekitada tagajärge, kus suur hulk Venemaa kodanikke asuks Eestisse tähtajaliste elamisubade alusel elama. Kui Venemaa kodanik oma riigi poliitikaga ei nõustu, on tal võimalik kasutada poliitilisi ja kodanikuühiskonnale kättesaadavaid meetmeid, et oma kodakondsusriigi poliitikat muuta. Kui võimaldada kõigil mittenõustujatel asuda vabalt muudesse riikidesse elama ja töötama, kaoks ka Venemaa Föderatsioonil mistahes vajadus oma tegevuse muutmiseks.
14.Ehkki sanktsioonimäärus välistab PPA kaalutlusõiguse, siis ei saa eitada, et päris elu võib olla keerukam, kui normi kehtestaja oskas normi kehtestamisel ette näha. Kohus peab võimalikuks, et esineda võib juhtumeid, kus VMS § 123 punktis 6 sätestatud imperatiivne elamisloa andmisest keeldumise alus võib ebaproportsionaalselt riivata isiku põhiõigusi (nt isiku Eestiga tekkinud sidemed, mis võivad olla kaitstavad põhiõigusena), kuid VMS-is on sellise olukorra tarbeks nähtud ette võimalus anda tähtajaline elamisluba erandina (VMS § 2103). VMS § 2103 lg 1 sätestab, et erandina VMS §-s 210 1 sätestatud eesmärgist võib erakorralistel asjaoludel välismaalasele anda tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avaliku korrale ja riigi julgeolekule. Seega on erandina püsivalt Eestisse elama asumise kumulatiivseteks tingimusteks: − erakorralised asjaolud;
− välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav; − välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning; − ta ei kujuta ohtu avaliku korrale ja riigi julgeolekule.
15.Kuigi VMS näeb ette kaalumist võimaldava normi, siis ei saa sellest tuletada, et PPA-l on igakordne kohustus tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel kaaluda erakorraliselt elamisloa andmise võimalikkust. See muudaks VMS §-i 123 ja sanktsioonimääruse sisutühjaks. Sel põhjusel ei ole seadusandja ka ette näinud, et PPA peaks igakordselt VMS § 2103 kohaldamata jätmist põhjendama. Nimelt sätestab VMS § 2103, et PPA on kohustatud põhjendama erandina tähtajalise elamisloa andmist ning otsuses tuleb märkida kaalutlused, millest otsuse tegemisel lähtuti. Seega sätestab VMS § 2103 n-ö äraspidise põhjendamiskohustuse, kus põhjendama peab erandina elamisloa andmist, mitte andmata jätmist.
16.Kaebaja tõi vastuses PPA 29.09.2023 e-kirjale esile asjaolud (vastuses märgitud „humanitaarsed kaalutlused“ – kohtu märkus), mida VMS § 123 punkti 6 alusel keeldumise algatamisel PPA kaebaja hinnangul arvesse ei võtnud. Samadele asjaoludele, mis kaebaja arvates osutavad vajadusele hinnata elamisloa andmise alusena humanitaarseid kaalutlusi, on kaebaja tuginenud ka kaebuses. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja esile toodud asjaolud ei olnud sellised, mis oleksid tinginud vajaduse hinnata kaebajale erandkorras elamisloa andmist VMS § 2103 alusel. Küll aga oleks PPA pidanud praegusel juhul põhjendama 20.10.2023 otsuses, miks kaebaja välja toodud asjaolud elamisloa andmist humaansetel kaalutlustel endaga kaasa ei too. Nimelt edastas PPA kaebajale ärakuulamisõiguse raames põhjendused, miks elamisloa andmisest tuleb keelduda ning andis võimaluse esitada vastuväiteid. Kui haldusakti adressaat haldusmenetluses ärakuulamisõiguse raames vastuväiteid esitab, siis tuleb nendega arvestamist või arvestamata jätmist ka sisuliselt põhjendada. Praegusel juhul aga otsustas PPA 20.10.2023 otsuses ärakuulamisõiguse teostamise üldse maha vaikida ning asus üllatuslikult väitma, et ärakuulamisõiguse teostamine ei olnud HMS § 40 lg 3 punkti 2 alusel vajalik. Kui haldusorgan on teinud otsuse, et isiku ärakuulamine on vajalik ning isikule on ka ärakuulamisõiguse teostamist võimaldatud, siis ei saa haldusorgan hilisemalt otsustada, et see siiski vajalik ei ole. Selline põhjendamispuudus ei too aga kaasa PPA 20.10.2023 otsuse tühistamist (vt ka Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3129-12), kuna lõppastmes leidis PPA õiguspäraselt, et kaebaja ärakuulamismenetluses välja toodud asjaolud ei ole erakorralise elamisloa andmise aluseks.
17.Kaebaja toob kaebuses välja, et eelistas elamisloale pikaajalise viisa taotlemist, kuna selle läbivaatamise aeg on lühem ning tal puudus 2022. a märtsis võimalus teha pikki plaane. Nimetatud taotluse esitamise motiivid iseenesest ei muuda viisa olemust, milleks on liikmesriigi territooriumil ajutiselt viibida soovivale isikule pandud kohustus ehk liidu territooriumile sisenemise eeltingimus (luba), mis ei anna õigustatud ootust, et seda pikendatakse või isikule antakse muu Eestis viibimise alus. Seega pidi kaebaja oma elukorraldust valides arvestama sellega, et viisa kehtivuse lõppemisel tuleb tal ühe võimalusena Eestist lahkuda. Selle asemel asus kaebaja aga pikaajalise viisa alusel õppima Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis statsionaarses-koolipõhises õppevormis õppekaval. Ehkki kaebuse kohaselt jääks kaebaja õpingute katkestamisel keskhariduseta, siis võttis kaebaja ja tema perekond ise sellise teadliku riski, kui otsustasid kaebaja haridusteed jätkata Eestis pikaajalise viisa alusel.
18.Kaebaja ei lahkunud 2022. aasta märtsis Venemaalt Eestisse õppimise eesmärgil. Kaebaja soovis otsida endale uue elukoha pärast seda, kui Venemaa alustas täiemahulist agressioonisõda Ukraina vastu. Kaebaja ise nimetab seda kaebuses evakueerumiseks. Ka
pikaajalise viia alusel Eestis seaduslik viibimine ei anna isikule kindlust, et ta saab vastava viibimisaluse kehtivusaja jooksul alustatud tegevused (nt õpingud) lõpetada. Välismaalane peab oma pikaajaliste plaanide tegemisel arvestama talle antud viibimisaluse kehtivusajaga ja võimalusega, et uue viibimisaluse saamine ei pruugi olla võimalik. Seega ei ole kaebaja pooleliolevad õpingud tema enda tegevusest ja tahtest sõltumatuks ehk erakorraliseks asjaoluks. Et kaebaja otsustas koduriigist lahkuda enne gümnaasiumile vastava riikliku õppekava läbimist ei kohusta Eestit tagama kaebajale Eestis elamise ja õppimise võimalust. Välismaalase Eestis elamine peab olema kooskõlas avalike huvidega ning vastama seejuures avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele (VMS § 13 lg 1). Seetõttu ei ole välismaalase Eestisse lubamise eesmärgiks iseenesest välismaalase eneseteostuse ega õiguse haridusele teostamine. Enamasti on õppimise eesmärgil viibimisaluse andmisel avalikuks huviks tarkade ja nutikate inimeste kaasamine Eesti majandusellu ning selle kaudu Eesti heaolu suurendamine. Isegi kui möönda, et kaebaja Eestis viibimise lubamine võiks teenida ka nimetatud eesmärki, ei saa üle ega ümber asjaolust, et kaebaja on siiski agressorriigi kodanik ning sellise isiku huvi teises riigis keskhariduse omandamise vastu ei kaalu üle Eesti riigi julgeoleku kaitse vajadust. Kohtu hinnangul ei kohaldu praegusel juhul ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11.05.2016 direktiiv (EL) 2016/801 kolmandate riikide kodanike teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetuse programmides või haridusprojektides osalemise ja au pair’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (uuesti sõnastatud), kuna direktiivi kohaselt on avaliku korra ja julgeoleku tagamise eesmärgil lubatav kolmanda riiki kodanikku riiki mitte lubada (art 7 lg 6). Praegusel juhul on Eesti otsustanud sanktsioonimäärusega ühetaoliselt Venemaa ja Valgevene kodanikke kohelda. Lisaks ei saabunud kaebaja ju Eestisse õpingute eesmärgil. Seda kinnitab ka asjaolu, et kui kaebaja 2022. aasta märtsis Eestisse saabus, siis oli kooliaasta alles pooleli, st ta lahkus teadlikult Venemaa koolisüsteemist ning Eesti koolisüsteemi ta saabumise järgselt ei sisenenud.
19.Kaebaja peab oluliseks rõhutada, et Eestis elab tema Eesti kodanikust isa. Kohus järeldab, et kaebajal on pärast pikka isast lahusolekut soov perekonnana koos elada. Perekond Eesti Vabariigi põhiseaduse tähenduses hõlmab üldjuhul perekonna tuumikut – vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kuid ka täiskasvanud lapsi ja vanemaid, kelle vahel on sõltuvussuhe (Riigikohtu 22.06.2023 otsus nr 5-23-6, punkt 54 ja seal viidatud praktika). Täiskasvanud laste ja vanemate vahelistes suhetes hõlmab perekonnaelu õigust üksteise eest hoolitseda, seda nii ainelise abi andmise kui isikliku hoolduse näol (samas punkt 55 ja seal viidatud praktika). Kaebaja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid isa või enda abivajaduse (s.o et emb-kumb oleks iseseisvalt mittetoimetulev või hooldust vajav) kohta. Seega ei ole tõendatud, et kaebaja ja tema isa vahel oleks selline eriline sõltuvussuhe, mis võiks tingida kaebajale erandina tähtajalise elamisloa andmise kaalumise. Pelgalt soov elada koos oma vanemaga ei ole erakorraliseks asjaoluks VMS § 2103 mõistes. Kaebaja võimalik koormus Eesti sotsiaalhoolekandesüsteemile ei oma VMS § 210 3 alusel tähtajalise elamisloa andmise otsustamisel tähtsust. Lisaks märgib kohus, et kaebajal on võimalik isa Eestis külastada ka viisa alusel, mistõttu ei riku elamisloa andmata jätmine ka kaebaja ja tema isa õigust perekonnaelule.
20.Samuti ei oma VMS § 2103 alusel tähendust need asjaolud, mis võiksid omada tähendust rahvusvahelise kaitse andmise menetluses. Rahvusvahelise kaitse menetlus on iseseisev menetlus ning ehkki kaebaja soovimatus võtta osa sõjalisest agressioonist on mõistetav, kuid nö humaansed kaalutlused tähtajalise elamisloa erandkorras andmisel seonduvad esmajoones olukorraga, kus riigist lahkumine: − riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, s.o ka nt juhul, kus isik on erinevate elamislubade alusel Eestis pikemat aega viibinud ning tal on tekkinud
seosed (majanduslikud, kultuurilised, sotsiaalsed) Eestiga, samas elamislubade kombinatsioonis puudub alus, et isik võiks saada Eestisse edasi jääda, − seaks ohtu tema elu või tervise, s.o kui just reisimine oleks isikule ülemäära koormav; − või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje; − on võimatu, nt kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma (vt Riigikohtu 19.04.2021 määruse nr 3-20-1607 punkt 14). Kaebaja ei ole sellistele asjaoludele viidanud. Asjaolu, et kaebaja tunnetab päritoluriiki naasmisega kaasneda võivat ohtu oma elule, ei ole põhjus VMS § 210 3 lg-s 1 sätestatud erandi tegemiseks. Samadele väidetele on kaebaja tuginenud ka rahvusvahelise kaitse taotluses, mille osas hakkas PPA tegema tagasilükkavat otsust ning kaebajale on antud võimalus arvamuste ning vastuväidete esitamiseks kuni 20.03.2024. Küsimus, kas kaebaja elu satuks Venemaale naastes ohtu, lahendatakse nimetatud rahvusvahelise kaitse menetluses ning kohtukaebeõiguse kasutamisel vaieldakse ka kohtumenetluses.
21.Vastuseks kaebaja väidetele, mis puudutavad Euroopa Liidu kodanike ning nende perekonnaliikmete Eestis elamise õigust, siis eeldab ka see, et kui Eestisse soovib koos teise Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikuga asuda elama kolmanda riigi kodakondsusega perekonnaliige, siis on perekonnaliikmel õigus koos Euroopa Liidu kodanikuga Eestis viibida, kui tal on kehtiv reisidokument ja viisa (ELKS § 10 lg 1). Seejuures on liikmesriigil viibimisõiguse andmisel siiski ka kaalutlusruum ning PPA ei pea võimaldama Eestisse saabuda Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikmel, kellega koos ei elatud ning kes ühtäkki sooviks Eestisse elama saabuda Venemaalt.
22.Kokkuvõttes leiab kohus, et PPA on õiguspäraselt keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest ning puudub alus PPA 20.10.2023 otsuse tühistamiseks. Tühistamisnõude rahuldamata jätmise tõttu jääb ka sellega olemuslikult seotud kohustamisnõue rahuldamata. Praegusel juhul pole täidetud kohustamisnõude rahuldamise eeldused – vastustaja tegevus ei ole rikkunud kaebajate õigusi ning tal puudub seadusest tulenev kohustus kaebaja taotlust uuesti läbi vaadata (riigivastutuse seaduse § 6 lg 1). Menetluskulude jaotus ning muud menetluslikud küsimused
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd otsus on tehtud kaebaja kahjuks, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seepärast jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
24.Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime ja sünniaja tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). Samuti jätab kohus avaldamata otsuse punktis 1 märgitud viisa kehtivusajad ja kaebaja Eestisse saabumise aja. Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.