Rahvastik › Välismaalased

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

X. X on Venemaa Föderatsiooni kodanik (sünd. XX.XX.XXXX Venemaal), kellele oli väljastatud mitmekordset Eestisse sisenemist võimaldav D-liiki (pikaajaline) viisa kehtivusega 15.03.2022–14.03.2023 ja seda pikendati kuni 09.10.2023. X. X saabus isa külastamise eesmärgil Eestisse XX.XX.XXXX ning asus alates 06.09.2022 õppima Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis statsionaarses õppevormis kutsekeskharidusõppes automaatiku õppekaval (õpingute lõpp 31.08.2025).

X. X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 14.08.2023 taotluse anda talle välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 3 alusel tähtajaline elamisluba õppimiseks.

Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 20.10.2023 otsusega nr 15.3-3.2/847-1 VMS § 123 p 6 alusel X. X-ile tähtajalise elamisloa õppimiseks andmisest. Taotlejal on Venemaa kodakondsus. VMS § 123 p 6 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui seda näeb ette Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt. Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määruse nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ § 2 lg 11 p-ga 2 (jõustus 30.07.2022) piiratakse Venemaa kodanikel võimalust taotleda tähtajalist elamisluba Eestis õppimise eesmärgil. VMS § 123 p 6 sätestab imperatiivse keeldumise aluse ning PPA-l ei ole seega Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli kutsele vaatamata võimalik anda taotlejale tähtajalist elamisluba õppimiseks tulenevalt sanktsioonimääruse §-s 1 toodud asjaoludest. Rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise, riigis viibimise ja riigist lahkumise üle. Välismaalasel ei ole põhiõigust asuda Eestisse elama või õppima. Taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada elamisluba Eestis.

3-23-2353 Ilmumata jätmisele järgneb tagakiusamine. Venemaale naasmisel võetakse kaebajalt piiril ära välispass. Kutsealuseid sunnitakse ajateenistuse ajal osalema Ukrainas toimuvas sõjategevuses, mistõttu ähvardab kaebajat surmaoht ja teda võidakse sundida panema toime välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) §-s 22 sätestatud tegusid. Humanitaarsete kaalutluste arvestamata jätmine on vastuolus sanktsioonide eesmärgi ja rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetega.

PPA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja on sanktsioonimääruse subjekt ja see välistas elamisloa andmise ega jätnud vastustajale kaalutlusõigust. PPA-l ei olnud kohustust kaaluda tähtajalise elamisloa andmist ka VMS § 210 3 alusel, sest menetluse käigus ei ilmnenud erandlikke asjaolusid. Eestis õppimine ei ole välismaalase põhiõigus. Sanktsioonimääruse § 2 lg 11 p 2 jõustus enne, kui kaebaja asus pikaajalise viisa alusel õppima. Kaebaja pidi arvestama, et talle ei anta õpingute lõpetamiseks tähtajalist elamisluba. Eestist lahkuma kohustamine ei ole kaebajale ilmselgelt ülemäära koormav või võimatu ning ei põhjustaks talle raskeid tagajärgi. Venemaal elab kaebaja ema, kelle juures kaebaja elas ka enne viisa alusel Eestisse saabumist. Kaebaja pere meelsus ei oma tähtajalise elamisloa andmise menetluses tähtsust.

Tallinna Halduskohus jättis 02.04.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. Olgugi, et PPA 20.10.2023 otsus on osaliselt vastuolus läbiviidud menetlusega ja sellest tulenevalt mõningate põhjendamispuudustega, ei too see kaasa otsuse tühistamist (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58; riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1; nt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 20). Kaebaja on taotlenud VMS § 118 p 3 ja § 162 lg 1 p 1 alusel elamisluba õpingute jätkamiseks Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis. Vastustaja keeldus elamisloa andmisest VMS § 123 p 6 alusel tulenevalt sanktsioonimäärusest, mis keelab väljastada Venemaa kodanikele tähtajalisi elamislube õppimise eesmärgil. Vaidlust ei saa olla, et kaebaja on sanktsioonimääruse subjekt. Sanktsioonimäärus ei tee elamisloa andmisel erandeid mh Eesti kodaniku lapsele, kes on Venemaa kodanik ja elab Venemaal. Välismaalase õigus taotleda tähtajalist elamisluba Eestisse elama asumiseks ei ole absoluutne. Sanktsioon on välispoliitiline meede ning välispoliitilised valikud ja suhted ei ole kohtu kontrollitavad. Sanktsiooni eesmärk on survestada Venemaad lõpetama provotseerimata ja põhjendamatu sõjaline agressioon Ukraina vastu. Nii Eesti kui ka kogu Euroopa julgeolekut ohustava agressorriigi kodanike ilmajätmine nende koduriigist väljapoole jäävatest hüvedest ei ole ilmselgelt vastuolus inimväärikuse ja humaansuse põhimõtetega ka juhul, kui konkreetne isik ei pruugi kodukohariigi tegevust heaks kiita. Kehtestatud sanktsioon on selle subjektide maailmavaate osas neutraalne. Sanktsiooni on sunniabinõu, mis on suunatud agressorriigi vastu, ehkki seda võidakse kohaldada riigi kodanike suhtes. Riik ei pea võtma endale kohustust selgitada välja iga Eestisse saabuva isiku maailmavaadet. Kui Venemaa kodanik ei nõustu oma riigi poliitikaga, siis on tal võimalik kasutada poliitilisi ja kodanikuühiskonnale kättesaadavaid meetmeid, et oma kodakondsusriigi poliitikat muuta. Ehkki sanktsioonimäärus välistab PPA kaalutlusõiguse elamisloa andmise otsustamisel, võib siiski esineda juhtumeid, kus VMS § 123 p-s 6 sätestatud imperatiivne elamisloa andmisest keeldumise alus võib ebaproportsionaalselt riivata isiku põhiõigusi. Selliste juhtumite tarbeks on VMS § 2103 lg-s 1 nähtud ette võimalus anda tähtajaline elamisluba erandina (erakorralistel asjaoludel). Sellest ei saa siiski tuletada, et PPA-l on igakordne kohustus

3(8)

3-23-2353 tähtajalise elamisloa andmisest keeldudes kaaluda VMS § 210 alusel elamisloa andmise võimalikkust. Vastupidine muudaks VMS §-i 123 ja sanktsioonimääruse sisutuks. Seadusandja ei ole näinud ette, et PPA peaks igakordselt põhjendama VMS § 2103 kohaldamata jätmist, vaid VMS § 2103 näeb ette n-ö ümberpööratud põhjendamiskohustuse, st põhjendama peab erandina elamisloa andmist, mitte andmata jätmist. Kaebaja on vastuses PPA 29.09.2023 e-kirjale ja ka kaebuses tuginenud „humanitaarsetele kaalutlustele“. Tegemist ei olnud asjaoludega, mis oleksid tinginud vajaduse hinnata kaebajale VMS § 210 3 alusel erandkorras elamisloa andmist. Küll oleks PPA pidanud 20.10.2023 otsuses põhjendama, miks need asjaolud ei tingi elamisloa andmist. Ärakuulamise raames kaebaja esitatud vastuväidetele vastamise asemel asus PPA hoopis üllatuslikult väitma, et ärakuulamine ei olnudki HMS § 40 lg 3 p 2 alusel vajalik. Kui haldusorgan on juba isiku ära kuulanud, siis ei saa ta hiljem otsustada, et ärakuulamine ei ole üldse vajalik. Põhjendamisviga ei tingi siiski PPA 20.10.2023 otsuse tühistamist, sest lõppastmes leidis PPA õiguspäraselt, et kaebaja välja toodud asjaolud ei tingi erakorraliselt elamisloa andmist. 3

Kaebaja viidatud põhjendus, et ta eelistas tähtajalise elamisloa asemel taotleda pikaajalist viisat, kuna selle läbivaatamise aeg on lühem ja tal polnud sel ajal võimalik teha pikki plaane, ei muuda siiski viisa olemust (ajutine riigis viibimine). Kaebaja pidi oma elukorraldust valides arvestama sellega, et viisa kehtivuse lõppemisel tuleks tal Eestist lahkuda. Selle asemel asus kaebaja aga õppima ning kuigi kaebaja jääks õpingute katkestamisel keskhariduseta, on tegemist kaebaja ja tema perekonna teadlikult võetud riskiga. Ka pikaajalise viisa alusel riigis viibimine ei anna isikule kindlust, et ta saab viibimisaluse kehtivusaja jooksul alustatud tegevused (nt õpingud) lõpetada. Kaebaja ei lahkunud 2022. a märtsis Venemaalt, et asuda Eestis õppima, vaid sooviga leida endale uus elukoht pärast seda, kui Venemaa alustas täiemahulist agressioonisõda Ukraina vastu. Välismaalane peab oma plaane tehes arvestama temale antud viibimisaluse kehtivusajaga ja võimalusega, et ta ei pruugi uut viibimisalust saada. Kaebaja pooleliolevad õpingud ei ole tema enda tegevusest ja tahtest sõltumatu ehk erakorraline asjaolu. Eestil ei ole kohustust tagada kaebajale gümnaasiumihariduse saamise võimalust. Isegi kui kaebaja Eestis viibimine võiks teenida õppimiseks antava elamisloa eesmärke, on kaebaja siiski agressorriigi kodanik ning sellise isiku huvi teises riigis keskhariduse omandamise vastu ei kaalu üle Eesti riigi julgeoleku kaitse vajadust (vt ka VMS § 13 lg 1; direktiivi (EL) 2016/8011 art 7 lg 6). Elamisloa andmata jätmine ei riku lisaks kaebaja ja tema isa õigust perekonnaelule. Puuduvad tõendid, et kumbki neist oleks iseseisvalt mittetoimetulev või hooldust vajav. Seega ei ole tõendatud, et kaebaja ja tema isa vahel oleks eriline sõltuvussuhe, mis võiks tingida kaebajale erandina tähtajalise elamisloa andmise kaalumise (vrd Riigikohtu 22.06.2023 otsus nr 5-23-6, p-d 54–55). Pelgalt kaebaja soov elada koos oma vanemaga ei ole erakorraliseks asjaoluks VMS § 2103 tähenduses ja koormus Eesti sotsiaalhoolekandesüsteemile ei oma tähtsust. Kaebajal on võimalik isa Eestis külastada viisa alusel. VMS § 210 3 alusel elamisloa andmisel ei oma tähendust mh asjaolud, mis võivad olla olulised rahvusvahelise kaitse menetluses. Tegemist on eraldi menetlustega (vt ka Riigikohtu 19.04.2021 määrus nr 3-20-1607, p 14). Ka Euroopa Liidu kodaniku seadusest (ELKS) ei tulene PPA-le kohustust võimaldada Eestis viibida Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikmel, kellega koos ei elatud ning kes ühtäkki sooviks Venemaalt asuda elama Eestisse. 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11.05.2016 direktiiv (EL) 2016/801 kolmandate riikide kodanike teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetuseprogrammides või haridusprojektides osalemise ja au pair’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (uuesti sõnastatud)

4(8)

3-23-2353

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

Kummaski menetluses ei ole arvestatud järgmisi humanitaarseid asjaolusid: 1) kaebaja asus Eestisse elama alaealisena ja ta ei ole Venemaal kunagi teostanud kodakondsusest tulenevaid õigusi; 2) tegemist ei ole isikuga, kes alles plaanib Eestisse tulla, vaid õpib siin juba kaks aastat ning jääks õpingute katkemisel ilma keskhariduseta; 3) kaebaja isa on Eesti kodanik ja kaebaja ei koormaks Eesti sotsiaalsüsteemi; 4) kaebajal on side ainult kahe riigiga ja kodakondsusjärgne riik ei ole tema jaoks turvaline; 5) kaebajal on õigus Eestis viibida ELKS § 10 lg 1 alusel, sest asjaolu, et nad ei elanud isaga mõnda aega koos, ei olnud nende vaba valik, vaid sundolukord. Kaebaja sundimine Eestist lahkuma on vastuolus üldtunnustatud humanitaarsete põhimõtetega ja terve mõistusega ning sisuliselt hävitaks tema elu ja põhjustaks kannatusi kogu perele. Sanktsioonimäärus ei tohiks iseenesest välistada elamisloa andmist, vastasel korral kujuneks see kollektiivseks karistuseks ja diskrimineerimiseks formaalse tunnuse põhjal. Sanktsioonide kohaldamine tuleks otsustada individuaalselt ning arvestades juhtumi asjaolusid ja võimalikke humanitaarseid kaalutlusi (VMS § 2103). Kaebaja vastab kõigile tähtajalise elamisloa andmise tingimustele ja esitas selleks vajalikud dokumendid. Venemaa kodakondsus ei tohiks välistada PPA kohustust kaaluda elamisloa andmist VMS § 2103 alusel. Erandlik olukord seisneb selles, et kaebaja Eestist lahkuma kohustamine oleks kogu perele koormav ja kaebajale ohtlik, kuid samas ei kujuta kaebaja Eestisse jäämine ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. PPA ei ole võtnud otsustamisel arvesse juhtumi eripära ja humanitaarseid kaalutlusi, mis võis mõjutada asja otsustamist. Kaebaja suhtes sanktsiooni kohaldamine on ebaproportsionaalne meede, mis ei vasta sanktsioonide eesmärkidele (vt rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (RSanS) § 3 lg 1 ja § 4), riivab kaebaja ja tema lähedaste õigusi. Kui seadus ei võimalda arvestada humanitaarsete asjaoludega, on see vastuolus põhiseaduse ja inimõiguste põhimõtetega. Pole arusaadav, kuidas mõjutaks kaebaja perele kannatuste põhjustamine Venemaa poliitilist režiimi või seda toetavat rahvast. Kaebaja naasmine üksnes aitaks Venemaad n-ö kahuriliha kujul ning samas kaasneks sellega kaebaja isale suur majanduslik koormus tagada poja ülalpidamine kolmandas riigis. Kaebajal on tekkinud isaga ja Eestiga tihedad sidemed. Elamisloa taotlemise ajal oli kaebajal mh olemas kehtiv viisa.

PPA palub 07.06.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb oma varasemate vastuväidete juurde ning ei korda neid

5(8)

3-23-2353 kõiki. Vaidluse lahendamisel ei ole oluline, et PPA keeldus kaebajale rahvusvahelise kaitse andmisest, sest see ei saa tingida kaebuse rahuldamist. Ühestki õigusaktist ei tulene, et välismaalasele peab Eestis elamiseks andma vähemasti mingisuguse seadusliku aluse. Kaebajal ei ole põhiõigust asuda elama riiki, mille kodanik ta ei ole. Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise kohta tehtud otsuse õiguspärasust kontrollitakse eraldi kohtumenetluses. Kaebaja puhul ei esinenud selliseid erakorralisi asjaolusid, mis andnuks põhjust kaaluda elamisloa andmist erandina VMS § 210 3 alusel. Ehkki vaidlustatud otsuses on see osa jäänud kahetsusväärselt käsitlemata, ei ole see viinud ebaõigele tulemusele, sest elamisloa andmisest tuli VMS § 123 p 6 alusel keelduda. Kaebaja soovimatus naasta kodakondsusjärgsesse riiki ei tähenda, et Eestist lahkumine oleks talle ülemäära koormav. Kaebajal elavad Venemaal ema ja kasuisa, kelle juurde on tal võimalik esialgu naasta. Määrav ei ole, et kaebaja juba viibib ja õpib Eestis, vaid oluline on arvestada tema Eestisse saabumise asjaolusid (st viisa alusel ja mitte õppimise eesmärgil). Eesti ei pea võimaldama siia jääda kõigil Venemaa kodanikel, kes ei nõustu oma kodakondsusjärgse riigi tegevusega. Erandid on toodud sanktsioonimääruses. Tegemist ei ole kollektiivse karistusega, vaid välispoliitilise meetmega. Tähtajalise elamisloa andmiseks peavad olema täidetud selle andmise tingimused ja ei tohi esineda asjaolusid, mis tingivad elamisloa andmisest keeldumise. Sanktsioonimääruse tõttu tuli PPA-l elamisloa andmisest VMS § 123 p 6 alusel keelduda (vrd haldusasjad nr 3-22-1136, 3-22-1760, 3-22-1545). Seda otsust ei saanud mõjutada kaebaja või tema isa suhtumine Venemaa kui agressorriigi tegevusse. Kui agressorriigi kodanikud saaksid jätkuvalt kasutada kõiki hüvesid, siis puuduks sanktsioonidel Venemaa jaoks igasugune mõju. ELKS § 10 lg-ga 1 seonduvalt ei saa võtta arvesse, et kaebaja on praeguseks elanud isaga koos Eestis kaks aastat. Lisaks peaks kaebajal olema kehtiv reisidokument ja viisa. Samuti taotles kaebaja tähtajalist elamisluba õppimiseks, mitte perekonnaliikme viibimisõigust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et X. X apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning ei pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

Asjas ei ole sisulist vaidlust selle üle, et VMS § 123 p 6 ja sanktsioonimääruse § 2 lg 1 1 p 2 alusel tuli PPA-l keelduda X. X-ile tähtajalise elamisloa õppimiseks andmisest, kuna sanktsioonimääruse § 2 lg-tes 7 ja 8 ette nähtud erisused ei ole tema puhul kohaldatavad. Sanktsioonimäärus ei välista siiski Venemaa kodanikele elamisloa andmist täielikult ning asjas ongi vaidlus selle üle, kas PPA on piisavalt arvestanud kaebaja välja toodud „humanitaarseid kaalutlusi“ ja pidanuks andma kaebajale elamisloa erandina VMS § 2103 lg 1 alusel. Seejuures nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kuna VMS § 2103 lg 2 kohaselt tuleks põhjendada eeskätt VMS § 2103 lg 1 alusel erandi tegemist, mitte erandi tegemata jätmist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2024 otsus nr 3-23-1759, p 14; 22.11.2024 otsus nr 3-22-2354, p 11; 14.06.2024 otsus nr 3-22-2500, p 16), siis ei tingi PPA 20.10.2023 otsuse nr 15.33.2/847-1 põhjendamispuudused selle tühistamist, kui kaebaja välja toodud põhjused ei oleks saanud õigustada erandi tegemist.

6(8)

3-23-2353 Ringkonnakohus jagab halduskohtu hinnangut, et kaebaja esitatud põhjendused ei saanud anda alust VMS § 2103 lg-s 1 sätestatud erandi kohaldamiseks. Tähtsust ei oma see, et kaebaja on varem Eestis elanud ja millistel asjaoludel on ta pärast vanemate lahkuminekut elanud kuni XX.XX.XXXX Eestisse tulekuni ema juures Venemaal. Samuti ei ole oluline, et kaebaja oli Eestisse saabumise ajal veel alaealine (17-aastane) ning ei ole seni Venemaal teostanud kodakondsusest tulenevaid õigusi. Kaebaja on sünnijärgne Venemaa kodanik ja tema suhe kodakondsusjärgse riigiga ei olene sellest, kas ta on näiteks teostanud aktiivset valimisõigust vms. Sanktsiooni kui välispoliitika meetme subjektideks võivad RSanS § 3 lg 2 kohaselt olla nii konkreetsed isikud kui ka riik tervikuna (sh selle kodanikkond). Eestis viibimine ei ole välismaalase põhiõigus ja halduskohtu ülesandeks ei ole hinnata, kas n-ö individualiseerimata sanktsioonid on konkreetsel juhul põhjendatud ja täidavad eesmärki või mitte (vt HKMS § 2 lg 1). Nagu eespool märgitud, ei ole Venemaa kodanikele elamislubade andmine sanktsioonimäärusest ja VMS § 2103 lg-st 1 tulenevalt täielikult välistatud ning sellest, et kaebaja puhul ei esine erakorralisi asjaolusid, mis õigustaksid erandi tegemist, ei järeldu, et asjassepuutuvad õigusaktid on põhiseadusvastased.

Kaebaja ei saabunud Eestisse õppimise eesmärgil, vaid Eestisse tulemise tõttu jäid tema õpingud Venemaal pooleli. Eestis asus kaebaja 02.09.2022 omandama keskeriharidust Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis ja selleks pikendati tema pikaajalist viisat hiljem kuni 09.10.2023. Ehkki kaebaja saabus Eestisse alaealisena ning oli õpilasena jätkuvalt isa ülalpidamisel, oli ta 14.08.2023 taotluse esitamise ajaks täisealine ja tema Venemaale naasmiseks ei olnud mingeid objektiivseid takistusi (sh on kaebajal olemas Venemaa välispass, mis kehtib kuni 02.04.2028). Kaebaja pidi arvestama, et viisa kehtivusaja lõppedes ei pruugi tal olla võimalik Eestisse jääda. Asjaolu, et Eestist lahkumise korral jääksid alustatud õpingud lõpetamata ja kaebaja jääks ilma keskhariduseta, ei ole sellise kaaluga asjaolu, mis saaks tingida VMS § 210 3 lg 1 alusel erandi tegemise. Kaebajal on võimalik soovi korral asuda Venemaal uuesti keskharidust omandama. Samuti ei saa VMS § 2103 lg 1 tähenduses „ilmselgelt liiga koormavaks“ pidada asjaolu, et poja ülalpidamine Venemaal oleks kaebaja isa jaoks suur majanduslik koormus. Esiteks on kaebajal Venemaal olemas ema, kes saab teda samuti toetada, ning eelkõige on lähipäevil 21-aastaseks saaval kaebajal võimalik Venemaal ka ise endale ülalpidamist teenida. Kaebaja argumendid, mis seonduvad tema Venemaalt põgenemisega, et vältida kohustusliku armeeteenistuse raames Ukrainasse sõdima saatmist, ei ole praeguses vaidluses asjassepuutuvad, vaid neid hinnatakse X. X rahvusvahelise kaitse taotlust puudutavas haldusasjas nr 3-24-1108.

Ringkonnakohus rõhutab, et VMS § 2103 lg 1 alusel erandi tegemise kaalumiseks ei piisa sellest, et välismaalane ei koorma Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi ning ei ohusta ka avalikku korda ega riigi julgeolekut, vaid erandi kohaldamiseks peavad vältimatult esinema VMS § 2103 lg 1 tähenduses erakorralised asjaolud, mille tõttu oleks välismaalase Eestist lahkuma kohustamine tema jaoks ilmselgelt liiga koormav. Kohtupraktikas on erakorraliseks asjaoluks VMS § 210 3 lg 1 tähenduses peetud näiteks seda, kui ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma (nt Riigikohtu 19.04.2021 määrus nr 3-20-1607, p 14) või kui Eestist lahkuma kohustamine riivaks intensiivselt välismaalase põhiõigusi, eelkõige seaks ohtu tema elu või tervise või riivaks väga intensiivselt tema perekonna- või eraelu puutumatust (nt Tallinna Ringkonnakohtu 14.06.2024 otsus nr 3-22-2500, p 17; 22.11.2024 otsus nr 3-22-2354, p 12). See võiks

7(8)

3-23-2353 nii olla näiteks juhul, kui välismaalasest täisealine laps peab Eestis hooldama oma vanemat, kelle tervis ei võimalda tal Eestist lahkuda (st laps ei saaks oma vanemat hooldada enda kodakondsusjärgses riigis – vt Riigikohtu 22.06.2023 otsus nr 5-23-6, p 79). Samuti on peetud vajalikuks kaaluda elamisloa andmist VMS § 2103 alusel olukorras, kus sanktsioonimääruse § 2 lg-le 8 vastavale isikule õppimiseks antud elamisluba oli lõppenud enne selle sätte jõustumist ja samas puudusid isikul Venemaaga igasugused perekondlikud ja majanduslikud sidemed (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2025 otsus nr 3-23-2627, p 21). Seevastu ei ole VMS § 210 3 erandi kohaldamist tinginud näiteks see, et isikud ei olnud pikka aega (7 aastat) Venemaal elanud ning neil puudus seal vara ja elukoht (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2024 otsus nr 3-22-2354, p 12). Praegusel juhul on kaebajal Venemaal olemas tugivõrgustik ning tema toimetulekus ei ole mõistlikku kahtlust. Kaebaja saab jätkata suhtlemist isaga telefoni või e-posti teel ning sanktsioonimäärus ei piira ka kaebaja võimalust külastada isa Eestis viisa alusel (vt § 2 lg 6 p 1). Haldusasjas nr 3-24-1108 vaidlustatud otsusega jäeti kaebajale sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

Kaebaja viide ELKS § 10 lg-le 1 ei ole asjassepuutuv juba ainuüksi põhjusel, et kaebaja isa on Eesti kodanik, kellele kõnealust seadust üldjuhul ei kohaldata (vt ELKS § 1 lg 2).

Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X. X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 02.04.2024 otsus muutmata.

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X. X on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, kuid ei ole esitanud andmeid ringkonnakohtu menetluses muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.