Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kui menetlusosaline soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima (TsMS § 633 lg 7). Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Harju Maakohtu 15.06.2016 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-16-8106 kuulutati välja XXXX OÜ (registrikood XXXX) oma pankrot. Hageja esitas oma nõude XXXX OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses 21.07.2016 summas 99 992,57 eurot. Hagejal on laenu tagastamise nõue XXXX OÜ (pankrotis) vastu. Hageja nõue tuleneb tema kui laenuandja ja XXXX OÜ kui laenusaaja vahel 26.10.2004 sõlmitud laenulepingust kogusummas 100 000 eurot. Nõue 99 992,57 eurot on saadud ülekande kursivahe arvestusest. Hageja andis XXXX OÜ-le laenu pangaülekande teel kahes osas 26.10.2004 ja 08.08.2005. Laenu tagasimaksmise tähtaeg oli hiljemalt 31.12.2015. Nõue ei ole aegunud ja võlgnik tunnistab nõude olemasolu. Nõue on kajastatud võlgniku raamatupidamises. Võlgniku 23.09.2016 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul esitas ainsana kostja hageja nõudele täies ulatuses vastuväite ja hageja nõue jäi tunnustamata. Kostja vastuväidet ei põhjendanud. Hageja palub tunnustada oma nõuet summas 99 992,57 eurot võlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja vastus Kostja ei tunnista hagi ja palub selle jätta rahuldamata. Hageja ei ole esitanud üheti tõendit selle kohta, et laen ka tegelikult on laenajale välja makstud ja et laenulepingu alusel on nõue tekkinud. Vastavalt laenulepingu p. 3.1. kohustus laenusaaja tagastama laenu hiljemalt 31. detsember 2012. Hageja on esitanud lisa, mille kohaselt pikendatakse laenu tagastamise tähtaega, kuid sellel lisal puuduvad osapoolte allkirjad ja lisa on sõlmitud eesti keeles. Hageja poolt on tõendamata, et laenuandja tegelikult ka on sõlminud kokkuleppe laenutähtpäeva muutmiseks. Samuti ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta kuidas toimus laenuintressi ja viivise arvestus. Hageja poolt ei ole piisavalt tõendatud laenulepingu järgset summade tegelikku laekumist laenusaajale. Ei ole esitatud ühtegi pangaülekannet rahade ülekandmise kohta laenajalt laenusaajale. Ettevõtte pearaamatu kanded ei ole kostja seisukohalt piisavad tõendamaks rahade üleandmist. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluse käik

Hageja esitas 30.11.2016 seisukoha kostja vastuväidetele, millele lisas võlgniku pangakonto väljavõtted laenuraha laekumise kohta. Hageja selgitas, et ei nõue võlgnikult kui pankrotis äriühingult kõrvanõuete täitmist. Kohus määras 19.12.2016 asjas kirjaliku menetluse ja pooltele tähtaja 30.12.2016 lõplike seisukohtade esitamiseks. Kostja esitas 03.01.2017 seisukoha, mille kohaselt sai ta 30.12.2016 kätte Harju Maakohtu kohtumääruse kätte 30.12.2016, mistõttu palus pikendada määratud menetlustähtaega kuni 03.01.2017 seoses Ameerika Ühendriikides viibimisega 07.12.-29.12.2016. Kostja seisukoha kohaselt ei nähtu võlgniku pangakonto väljavõttest, mis kontolt on 26.10.2004 kanne tehtud ja mis on rahade kandmise sihtotstarve. 08.08.2005 laekumise kande osas jääb arusaamatuks, kas on laekunud summad arve tasumiseks või on toimunud muu sihitusega kanne. Tõenditest ei nähtu, mis kontolt on teostatud kanne ja kas laenu väljamaksjaks on olnud hageja. Hageja ei identifitseeritav. Hageja vaidles 05.01.2017 seisukoha kohaselt kostja seisukohale ja taotlusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata, leides, et see on tõendamata ning esitas omapoolsed täiendavad tõendid. Hageja ei saa tagada, kuidas pank konto väljavõttel andmeid kajastab. 26.10.2004 laekumises on selgelt kirjas „laen“. 08.08.2005 makse puhul on samuti makse selgituseks märgitud „laen“. 17.01.2017 esitas kostja vastuse hageja 05.01.2017 seisukohale ja lisas sellele tõendid. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud asjas esitatud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Esmalt lahendab kohus kostja 03.01.2017 taotluse menetlustähtaja pikendamiseks kuni 03.01.2017. Kohus rahuldab taotluse TsMS § 330 lg 3 ja § 331 lg 1 alusel, kuna kostja antud avalduse menetlusse võtmine ei põhjusta menetluse lahendamise viibimist. Samuti nähtub kohtute infosüsteemist, et kostjale on Harju Maakohtu 19.12.2016 määrus kätte toimetatud 30.12.2016. Seega on kostja taotlus põhistatud ja täiendavat tõendamist ei vaja. Hageja esitas 05.01.2017 kostja seisukohale 03.01.2017 seisukohale omapoolsed vastuväited ja tõendid, mille kohus võtab TsMS § 330 lg 3 ja § 331 lg alusel asja juurde, kuna ka see ei põhjusta asja lahendamise viibimist. Küll aga leiab kohus, et kostja 17.01.2017 esitatud seisukoht on esitatud hilinemisega, mistõttu jätab kohus selle menetlemata. Kostja ei ole esitanud selles mingit põhistust dokumendi hilinemisega esitamise kohta. Antud seisukoht sisaldab ka uusi asjaolusid, mida käesolevas menetlusstaadiumis enam esitada võimalik ei ole.

PankrS § 106 lõike 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Pooltel puudub vaidlus selles, et Harju Maakohtu 15.06.2016 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-16-8106 kuulutati välja XXXX OÜ (registrikood XXXX) oma pankrot. Hageja esitas oma nõude võlgniku pankrotimenetluses 21.07.2016 summas 99 992,57 eurot. Võlgniku 23.09.2016 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja hageja nõudele täies ulatuses vastuväite ja hageja nõue jäi tunnustamata, mistõttu esitas hageja 24.10.2016 hagiavalduse vastava nõude tunnustamiseks, mida lahendatakse käesolevas tsiviilasjas. Pooltel puudub vaidlus ka selles, et hageja kui laenuandja ja võlgniku kui laenusaaja vahel on 26.10.2004 sõlmitud laenuleping kogusummas 100 000 eurot. Hageja on esitanud nõude summas 99 992,57 eurot seoses ülekande kursivahe arvestusega. Vastavalt laenulepingu p-le 1.2 tuli laen välja maksta osade kaupa pangaülekandega, kuid mitte hiljem kui 10.08.2005. Laenu tagasimaksmise tähtaeg oli vastavalt laenulepingu muudatusele 31.12.2015. Hageja põhjenduste kohaselt andis hageja võlgnikule laenu pangaülekande teel kahes osas 26.10.2004 ja 08.08.2005. Pooltel on vaidlus selles, kas 26.10.2004 ja 08.08.2005 toimunud maksed tõendavad laenulepingu alusel maksete tegemist. VÕS § 396 lg1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Tulenevalt VÕS § 76 lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kohus leiab, et võlgniku pangakonto väljavõtetega Danske Bank A/S Eesti filiaalist on tõendatud laenu ülekandmine laenuandja poolt ja ülekantud rahasummade laekumine võlgniku kui laenusaaja pangakontole. Väljavõtetelt nähtub 26.10.2004 XXXX ülekanne summas 30 000 eurot ja laekumine 29 992,50 eurot ja 08.08.2005 ülekanne summas 70 000 eurot ja laekumine 69 992,50 eurot. Mõlema laekumise selgituses on märgitud „laen“ (inglise keeles „loan“). Kohus leiab, et 08.08.2005 ülekande selgituses toodud viide arve numbrile XXXXX ei anna alust kahtluseks, et ülekanne ei ole tehtud laenulepingu alusel, kuna ülekande selgitusse on märgitud selgelt „laen“ (inglise keeles „loan“). Väljavõtetelt nähtuvad saatja pangarekvisiidid, saatja nimi, kuupäev, summa ja selgitus. Võlgnik on võlga tunnistanud summas 99 992,57 eurot, kajastades seda ka oma raamatupidamises, mis on tõendatud võlgniku pearaamatu väljavõttega kontolt nr 2793 pikaajalise võlgnevuse kohta hagejale. Hageja on esitanudki hagi nimetatud summas nõude tunnustamiseks.

Laenulepingu punkti 3.1 järgi, mida on muudetud laenulepingu lisaga 31.12.2012. a, muutus laenu tagastamise nõue sissenõutavaks 31.12.2015. a. Võlgnik võlga tasunud ei ole. Lähtudes eeltoodust on hagejal õigus nõuda võlgnikult 99 992,57 euro tasumist.

TsMS § 5 lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-156-14 (p 14) selgitanud, et kuivõrd kumbki pool peab hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, siis peab ka kostja tõendama oma vastuväiteid. Samuti on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-53-10 (p 13) selgitanud, et kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid omakorda tõendada. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja pole oma vastuväiteid tõendanud ja seetõttu pole alust kahtluse alla seada raha ülekannete tegemist laenulepingu täitmisena. Kostja on menetluses esitanud vastuväited ka seoses intresside ja viiviste osas nõude mitteesitamisega. Kohus leiab, et hagejal kui nõude esitajal on õigus kujundada oma nõuet. Hageja on esitanud nõude üksnes põhinõude ulatuses ja selgitanud, et ei pea vajalikuks nõuda võlgnikult kui pankrotis äriühingult ka intressi ja viiviseid. Seetõttu ei ole vastav kostja vastuväide asjakohane ja väljub hageja nõude raamest. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja nõue on põhjendatud ning hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 1 sätestatust. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ning kohus määrab 174 lg 1 ja lg 2 alusel kindlaks hageja menetluskulude suuruse. TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulude suuruseks 656,64 eurot (koos käibemaksuga), millest 300 eurot on menetluses tasutud riigilõiv, 356,64 eurot (koos käibemaksuga) lepingulise esindaja kulud. Hageja lepinguline esindaja on kulude nimekirja kohaselt osutanud õigusteenust 3 h ja 20 minuti ulatuses tunnitasu määraga 90 eurot (lisandub käibemaks). Hageja on kinnitanud, et pole käibemaksukohustuslane.

Kostja ei ole hageja menetluskulude nõudele vastuväiteid esitanud. Arvestades Riigikohtu seisukohti lahendites 3-2-1-93-13 ja 3-2-1-115-13 loeb kohus hageja lepingulise esindaja tunnitasu määra 90 eurot (lisandub käibemaks) põhjendatuks. Kohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas sisalduvad toimingud ja nendele kulunud aeg on olnud põhjendatud ja vajalikud, arvestades asja mahtu ja keerukust. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja taotluse ja määrab koos riigilõivuga hageja menetluskulude suuruseks 656,64 eurot (sh käibemaks) ja mõistab need kostjalt välja. Ühtlasi rahuldab kohus kostja taotluse viiviste väljamõistmiseks menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 alusel. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.