Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) hagi MF ja KH vastu nõude tunnustamiseks SN pankrotimenetluses
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 14. oktoobri 2016 otsus
Kaebuse esitaja, kaebuse liik ja kaebuse hind
MF apellatsioonkaebus, mille hind on 3 500 eurot Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebus, mille hind on 0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu), lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres Kostja I: MF, lepinguline esindaja vandeadvokaat Veiko Viisileht Kostja II: KH, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 14. oktoobri 2016 otsus menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta maakohtu menetluskulud 99,9% ulatuses solidaarselt MF ja KH kanda ning 0,1% ulatuses Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) kanda. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.
2.Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebus rahuldada ja MF apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta solidaarselt MF ja KH kanda.
4.MF apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta MF kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi
vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 teisele lõikele.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 18. märtsil 2016 Harju Maakohtule hagi MF (kostja I) ja KH (kostja II, koos edaspidi „kostjad“) vastu nõude tunnustamiseks SN (pankrotis, edaspidi „võlgnik“) pankrotimenetluses. Hageja taotles oma nõude tunnustamist võlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena summas 865 677,21 eurot. Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud: võlgnik mõisteti Harju Maakohtu 30. oktoobri 2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-127190 karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 alusel süüdi faktooringukelmuse toimepanemises. Viidatud otsus on jõustunud; maakohus tuvastas viidatud otsuses, et hageja ja AVANTCARS OÜ (edaspidi „faktooringu klient“), mille juhatuse liige oli tehingute tegemise ajal võlgnik, sõlmisid
15.jaanuaril 2008 faktooringulepingu nr 496FAL0800002 (edaspidi „faktooringuleping“), milles lepiti kokku, et hageja avab faktooringu kliendile faktooringulimiidi 536 858 euro ulatuses. Pooled leppisid kokku, et faktooringuavansi suurus on 90%; ajavahemikul 21. juulist – 9. oktoobrini 2008 esitas faktooringu klient kui müüja RotalKaubanduse Osaühingule (edaspidi „Rotal“) kui ostjale, kes osales samas kuritegelikus skeemis, kokku 30 arvet väidetavalt müüdud sõidukite eest tasumiseks. Arved faktooriti hageja poolt kooskõlas faktooringulepinguga ja 90% arvetel näidatud summast maksis hageja faktooringu kliendile välja. Maakohus tuvastas, et kuigi arved esitati hagejale faktoorimiseks ja hagejale jäeti arvete esitamisega mulje, et arved on esitatud tegelikult toimunud sõidukite müügitehingu alusel, ei ole müügilepinguid kunagi sõlmitud ega täidetud ning faktooringu klient ja Rotal on omavahel kooskõlastatud tegevuse tulemusena põhjustanud alusetu faktooringuväljamakse; maakohus tuvastas, et hageja maksis välja faktooringuavansi 558 435 eurot, mis ulatuses tekitasid faktooringu klient, Rotal ja eelnimetatud ühingute seaduslikud esindajad, sh võlgnik, hagejale varalise kahju; kuivõrd võlgnik ega ka mõni muu isik ei hüvitanud mõistliku aja jooksul kahju tekitamisest hagejale kelmusega põhjustatud kahju, tekkis hagejal õigus nõuda kahjunõudelt seadusjärgset viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel; hageja esitas viivisearvestuse kuriteoteate esitamise päevast, kuna selleks ajaks oli kahjusumma selgelt tuvastatud. Alates 13. veebruarist 2009 kuni 26. oktoobrini 2015 on põhinõudelt (558 435 eurot) muutunud sissenõutavaks viivis 306 612,21 eurot; 2 (6)
samas kriminaalasjas mõisteti võlgnikult hageja kasuks välja kokku menetluskulud 6 810,83 eurot; 26. oktoobri 2015 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-11866 kuulutati välja võlgniku pankrot; hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles palus tunnustada teise rahuldamisjärgu nõudena enda nõuet 871 858,04 euro ulatuses, mis koosneb faktooringukelmusega põhjustatud kahju hüvitamise nõudest (558 435 eurot), kahju hüvitamise nõudelt sissenõutavaks muutunud viivise nõudest (306 612,21 eurot) ja menetluskulude hüvitamise nõudest (6 810,83 eurot); 4. märtsil 2016 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas kostja I hageja nõude 865 677,21 euro ehk kahju hüvitamise nõude ja viivisenõude osas. Kostja II oli vastuväite hageja nõudele (kostjaga I samas ulatuses) esitanud juba enne nõuete kaitsmise koosolekut kirjalikult. Kostjate esitatud vastuväidete tõttu jäi hageja nõue 865 677,21 euro ulatuses nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata.
2.Mõlemad kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: karistusõiguslikus mõttes kelmus on käsitletav tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 94 järgi pettusena. TsÜS § 94 lg 3 kohaselt võib tehingu teinud isik pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see TsÜS § 90 lg 1 teise lause kohaselt algusest peale kehtetu. TsÜS § 90 lg 2 kohaselt tuleb tühistatud tehingu järgi saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lisaks võib isik, kes on tehingu pettuse tõttu tühistanud, nõuda teiselt poolelt kahju hüvitamist TsÜS § 101 kui kahju hüvitamise erikoosseisu järgi; kuna pettus ei ole käsitatav õigusvastase teona võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 jj mõttes, ei saa pettuse mõjul tehingu teinud isik tehingu teiselt poolelt nõuda pettusest tingitud kahju hüvitamist deliktiõiguslikul alusel, vaid üksnes tehingu tühistada, tema poolt üleantu alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda ja lisaks nõuda kahju hüvitamist TsÜS § 101 alusel; hageja ei ole vaidlusalust tehingut tühistanud, mis on TsÜS § 101 järgi esitatava kahjunõude esitamise oluline eeldus, vaid soovinud tehingu täitmist, seega puudub vajadus kahju hüvitamist TsÜS § 101 järgi analüüsida; kriminaalasjas nr 1-12-7190 ei olnud võlgnik ainus süüdimõistetu. Seega olukorras, kus kahju lepinguvälise hüvitamise nõue oleks asjakohane, ei kaasne sellise kahjunõudega võlgnike solidaarvastutust. Sellisel juhul tuleb arvestada konkreetse isiku süüd ja selle raskust tema hüvitamiskohustuse suuruse kindlakstegemisel. Seetõttu ei oleks isegi põhjendatud lepinguvälise kahjunõude korral seda täies ulatuses võimalik üksnes võlgniku vastu esitada.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas 14. oktoobri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet 865 047,21 euro ulatuses võlgniku pankrotimenetluses teises rahuldamisjärgus. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
4.Maakohus tugines Riigikohtu 5. juuni 2013 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13 ja leidis, et võlgnik pani hageja suhtes toime õigusvastase teo VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes, kuivõrd vaidlust ei ole, et kohus tuvastas jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-12-7190, et võlgnik pani toime kelmuse KarS § 209 tunnustel (mille raames on tõendatud ka võlgniku tahtlus ja süü). 3 (6)
Seega käitus võlgnik tahtlikult õigusvastaselt ja on selles süüdi. Hagejale ebaõige ettekujutuse loomise ja tekkinud kahju (ühtlasi sellele korrespondeeriva varalise kasu) vahel on selge ja ühemõtteline põhjuslik seos, kuna hagejal puudunuks igasugune alus teha väljamakseid faktooringuavansina, kui asjaga seotud isikud oleksid talle teatanud, et faktooringu klient esitas Rotalile arveid ilma sõidukeid üle andmata (müügilepingu järgset raha maksmise kohustust loomata). Võlgniku tahtliku õigusvastase tegevuse tõttu tekkis hagejal varaline kahju 558 435 eurot. Nimetatud rahasumma kaotsiminek on varaline kahju VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 mõttes. Vastutust välistavaid asjaolusid ei ole.
5.Kriminaalasjas nr 1-12-7190 mõisteti seoses hageja poolt nõutava kahjuga süüdi võlgnik ja faktooringu klient. Viimane on juriidiline isik, kes sai reaalselt kahju tekitada õigusvastases kelmuses osaledes üksnes läbi oma juhatuse liikme ehk võlgniku tegevuse. Seega vastutavad võlgnik ja faktooringu klient hageja ees solidaarselt. Isegi juhul, kui solidaarvastutust ei oleks, oleks faktooringu kliendi kui juriidilise isiku olemusest tulenevalt võlgniku süü ja selle raskus hüvitamiskohustuse suuruse kindlakstegemise mõttes 100%.
6.Kuivõrd hageja põhinõue on põhjendatud, on põhjendatud ka põhinõudelt seadusjärgses määras viivise nõudmine. Kostjatel ei olnud viivise nõudele mingeid sisulisi vastuväiteid.
13.veebruarist 2009 kuni 26. oktoobrini 2015 on põhinõudelt (558 435 eurot) muutunud sissenõutavaks seadusjärgses määras viivis 306 612,21 eurot, mida tuleb tunnustada koos põhinõudega teises järgus.
7.Arvutusvea tõttu ei ole põhjendatud hagi täielikult rahuldada. Hageja põhinõude (558 435 eurot) ja viivise (306 612,21 eurot) summa on 865 047,21 eurot. Vaidlust ei ole, et nõuete kaitsmise koosolekult ei tunnustatud hageja nõuet 865 677,21 euro ulatuses. Viga tehti koosolekul selle summa leidmisel ja vea aluseks oli valesti kirjutatud menetluskuludest tulenev nõudeosa. Nimelt vaidlustati koosolekul hageja kahju hüvitamise nõue (558 435 eurot) ja kahju hüvitamise nõudest tulenev viivise nõue (306 612,21 eurot), tuvastatuks loeti hageja jõustunud kohtuotsusega kinnitatud menetluskuludest tulenevad nõuded (mis ei vaja kaitsmist). Hageja tegelik menetluskuludest tulenev nõue oli 6 810,83 eurot, kuid koosolekul loeti summaks 6 180,83 eurot. Koosolekul tehti arvutustehe tunnustamata jäetud summa leidmiseks, lahutades kogunõudest 6 180,83 eurot, kuigi pidanuks lahutama 6 810,83 eurot. Seega jäi osaliselt tunnustamata ka hageja kaitsmist mitte vajav (jõustunud otsusest tulenev menetluskulude) nõue. Samas ei saa kohus arvestamata jäänud osa tunnustada, kuivõrd esiteks ei ole hageja seda hagis nõudnud, teiseks ei ole kostjad seda vaidlustanud (ega saagi seda teha) ja kolmandaks ei vaja see osa kohtu poolt tunnustamist (on kaitsmiseta tunnustatud).
8.Kuivõrd maakohus rahuldas hagi osaliselt, jätis ta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus leidis, et menetluskulude poolte endi kanda jätmine on õiglane, sest hagi osalise rahuldamise tekitas hageja enda hooletus. Hagejal oleks olnud võimalik sellist olukorda vältida, kontrollides summasid enne hagi esitamist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt tühistada otsus ning saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud palub kostja I panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused kordavad sisuliselt kostjate seisukohti vastuses hagiavaldusele (eespool p 2). Täiendavalt leiab kostja I, et maakohus hindas ebaõigesti kohtuotsust kriminaalasjas nr 1-12-7190. Maakohus tuvastas ebaõigesti üksnes võlgniku süü ja jättis tuvastamata ning hindamata asjaolud, mis omavad tähtust kahju hüvitamise nõude puhul. 4 (6)
Kriminaalasja otsuses tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oli faktooringukelmuse toimepanemine võimalik üksnes faktooringu kliendi ja Rotali osavõtul. Seega peab vastutus laienema ka Rotalile ja selle juhatuse liikmele. Eeltoodust tulenevalt ei ole õiguspärane nõuda VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja § 1050 alusel kogu kahju hüvitamist võlgnikult. Kahju nõudmisel VÕS § 1043 jj alusel tuleb tuvastada ettenähtud nõude eeldused ja nõude suurus iga konkreetse isiku puhul. Rotali juhatuse liikme suhtes ei algatatud kriminaalmenetlust vaid põhjusel, et ta oli surnud, kuid see asjaolu ei mõjuta vastutuse jagunemist kahju hüvitamise osas.
10.Hageja vaidleb kostja I apellatsioonkaebusele vastu. Kostja II ei ole kostja I apellatsioonkaebuse osas seisukohti esitanud.
11.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja uue otsusega mõista hageja kasuks kostjatelt solidaarselt välja 99,9% maakohtus kantud menetluskuludest (st summa 1 807,89 eurot). Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja panna solidaarselt kostjate kanda. Hageja apellatsiooniväited on kokkuvõtvalt järgmised. Maakohus ületas diskretsioonipiire, jättes põhjendamata, miks ei peaks jaotama menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. TsMS § 163 lg 1 viimase alternatiivi kohaldamine tuleb kõne alla erandlikel juhtudel, nt kui hagi rahuldamise proportsiooni ei ole võimalik kindlaks määrata või kui hagi rahuldamine on eelduslikult mõlema poole huvides. Pooltel polnud nõude arvutuskäigu üle vaidlust ja sellega ei põhjustanud hageja kostjatele menetluskulusid. Järelikult ei ole see põhjuseks jätta hageja menetluskulusid tema enda kanda. Põhi- ja kõrvalnõude luges maakohus sisuliselt põhjendatuks. Hagi osalise rahuldamise tingis arvutusviga 630 euro piires, mis moodustas vähem kui 0,1% kogu nõudest, mitte hagiga taotletu materiaalõiguslik põhjendamatus. Kuigi hagiavalduse resolutsioonis taotles hageja nõude tunnustamist 865 677,21 euro ulatuses, nähtub hagiavalduse muust osast, et hageja pidas oma nõude tegelikuks suuruseks kogu aeg 865 047,21 eurot. Ebatäpsust nõude suuruses oleks maakohus pidanud märkama juba eelmenetluses, juhtima sellele tähelepanu ja andma hagejale võimaluse nõuet täpsustada, mitte heitma ebatäpsust hagejale ette alles kohtuotsuses.
12.Kostja I vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu. Kostja II ei ole hageja apellatsioonkaebusele vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et maakohtu otsus tuleb menetluskulude jaotuse osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab maakohtu menetluskulud valdavas osas solidaarselt kostjate kanda. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ja kostja I apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
14.Esimesena vastab ringkonnakohus kostja I apellatsioonkaebusele, milles maakohtu otsust vaidlustatakse sisuliselt. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski kaebuses esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Vaidlustatud otsus on hagi rahuldamise osas seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks kostja I apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kaebuses viidatud Riigikohtu 22. veebruari 2013 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-106-12 käsitleti käesolevast erinevat olukorda. TsÜS § 94 lg 1 järgi on pettus isiku tahtlik eksimusse 5 (6)
viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Seega saab karistusõiguslikult kelmuseks kvalifitseeritav tegu osutuda pettuseks TsÜS § 94 lg 1 tähenduses juhul, kui selle eesmärk on kallutada isik tehingut tegema. Võlgnik aga pani õigusvastase teo toime sellega, et esitas hagejale faktooringu väljamaksete tegemiseks arved tehingute kohta, mida tegelikult Rotaliga ei tehtud. Seeläbi rikkus võlgnik KarS § 201 lg-st 1 tulenevat keeldu pöörata võõrast vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks, st pani toime õigusvastase teo VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Hagejale arvete esitamist ega nende alusel tehtud väljamakseid ei saa tühistada TsÜS § 94 lg 3 alusel. Vastava kahju ärahoidmine on hõlmatud KarS § 201 lg 1 eesmärgiga, st õigusvastasust ei välista VÕS § 1045 lg 3. Põhjendamatu on kostja I seisukoht, et käesolevas asjas tuleb hinnata, milline osa vastutusest langeb Rotalile ja selle juhatuse liikmele. Hageja ja võlgniku vahelises suhtes ei oma tähtust, milline oli võlgniku osa tekitatud kahjus. VÕS § 1050 lg 3 kohaselt tuleb kahju tekitanud isikute paljususe korral arvestada iga kahju tekitanud süü suurust nende omavahelises sisesuhtes, ent kooskõlas VÕS § 137 lg-ga 1 vastutab võlgnik hageja ees teiste kahju tekitanud isikutega solidaarselt. Lähtudes VÕS § 65 lg-s 1 sätestatud solidaarvastutuse definitsioonist, võib hageja nõuda kahju hüvitamist nii kõigilt kahju tekitajatelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega on hageja valida, kelle vastu ta oma nõude esitab ja ta võib nõuda võlgnikult kahju täielikku hüvitamist.
15.Teisena käsitleb ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebust, milles vaidlustatakse maakohtu menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et õige ei ole TsMS § 163 lg 1 alusel jätta poolte menetluskulusid nende endi kanda, kui kohus hagi sisuliselt kas tervikuna või valdavas osas rahuldab. Nimetatud säte võimaldab hagi sel viisil osalisel rahuldamisel jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna tegemist on numbriliselt mõõdetava nõudega, on hagi rahuldamise proportsioon võimalik kindlaks teha. Seega ületas maakohus diskretsioonipiire, kuna vähene arvutusviga nõude esitamisel ei saa olla põhjuseks, et jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kui maakohus oleks õigeaegselt juhtinud hageja tähelepanu ebatäpsusele tunnustamist vajava nõude suuruse osas, oleks hageja saanud oma nõuet korrigeerida ning selle tulemusena oleks hagi rahuldatud ikkagi 99,9% ulatuses ( ≈ 865 047,21 : 865 677,21) ja mingit põhjust ei oleks olnud jätta menetluskulusid poolte endi kanda. Eeltoodust tulenevalt tuleb TsMS § 163 lg 1 ja § 165 lg 3 esimese lause järgi menetluskulud maakohtus jätta 99,9% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 0,1% ulatuses hageja kanda.
16.TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad kostja I apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud kostja I kanda. Tulenevalt TsMS § 165 lg-st 2 ei kanna kaaskostja menetluses teise kaaskostja esitatud kaebusest ega vaidlustamisest tulenevaid täiendavaid menetluskulusid. See kehtib ka siis, kui kaaskostja menetlustoimingud kehtivad teise kaaskostja suhtes TsMS § 207 lg 3 järgi. Seega ei ole alust panna kostja I apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulusid kostja II kanda. TsMS § 165 lg 3 esimese lause alusel jäävad hageja apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuste jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2). / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing