A.P. kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 31.10.2022 määruse tühistamise- ja vastava kaebuse sisulise läbivaatamise kohustamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – A.P.; esindajad Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja Kersti Puuri
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 25.03.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Halduskohtule edastati vastavalt kohtualluvusele 10.01.2023 Tartu Halduskohtule 15.12.2022 adresseeritud A.P. kaebus, milles palutakse rahuldada kaebus L.U. vastu ja võtta tarvitusele abinõud tõe ja õiguse väljaselgitamiseks. Kaebusele oli lisatud advokatuuri aukohtu 31.10.2022 määrus, millega jäeti A.P. kaebus vandeadvokaat L.U. tegevuse peale läbi vaatamata ja tagastati kaebuse esitajale.
2.Tallinna Halduskohtus jättis 11.01.2023 määrusega kaebuse käiguta.
Kaebaja vastas eelnimetatud määrusele 30.01.2023 selgitades vaidluse tekitanud olukorda. Samuti on edastatud maksekorraldus 20 euro suuruse riigilõivu tasumise kohta.
4.Tallinna Halduskohus võttis 03.02.2023 määrusega kaebuse menetlusse nõudega tühistada Eesti Advokatuuri aukohtu 31.10.2022 määrus ja kohustada kaebaja vastavasisulist avaldust uuesti läbi vaatama.
5.Eesti Advokatuur vastas kaebusele 02.03.2023.
6.Tallinna Halduskohtu 11.01.2024 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
7.Kaebaja palub kaebuse vandeadvokaat L.U. vastu rahuldada ja võtta tarvidusele abinõud tõe ja õiguse väljaselgitamiseks. Kaebuse täienduses palub kaebaja rahuldada kaebus L.U. vastu ja võtta tarvidusele abinõud kaebajale tekitatud materiaalse ja moraalse kahju hüvitamiseks. Kaebaja selgituste kohaselt takistas T. V. esindaja vandeadvokaat L.U. kaebaja ja T. V. vahelises tsiviilsajas dokumentide menetlusse võtmist. Kaebaja heidab veel L.U.le ette, et advokaat ei lubanud kaebajal kohtuistungil rääkida, kuna kaebaja arvates oli kohtuotsus ette ära otsustatud hageja kahjuks.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
8.Vastustaja teatab halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 123 lg 1 kohaselt, et tema hinnangul esineb alus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks tulenevalt HKMS § 151 lg 1 punktist 1. Vastustaja hinnangul on kaebaja tegelikult soovinud kaebust esitada vandeadvokaat L.U. tegevuse suhtes, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses tulenevalt HKMS § 4 lg-st 1. HMKS § 121 lg 1 p 1 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
8.1.Vastustaja hinnangul on kaebaja pöördunud halduskohtu poole, kuna soovib saavutada olukorda, kus tema ja T. V. vahelises tsiviilsajas arvestataks kohus kaebaja (tsiviilasjas hageja) poolt esitatud tõendeid, kuna need tõendavad tema hinnangul nõude aluseks olevate väidete õigsust. Materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks etteheiteid advokatuuri aukohtu lahendi suhtes ehk asjaolus, et aukohus jättis kaebuse läbi vaatamata. Vastustaja hinnangul ei saa kohtumääruse kaebusele tõendina lisamist tõlgendada etteheitena advokatuuri tegevuse suhtes. Isegi juhul, kui nõustuda kohtu 03.02.2023 määruse punktiga 4, mille kohaselt võis kaebaja soovida vaidlustada aukohtu määrust, esinevad alused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt, kuna esineb HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestatud tingimus – kaebajal puudub ilmselge kaebeõigus. Vastustaja toob välja, et kaebaja on saanud realiseerida enda subjektiivse õiguse pöörduda aukohtu poole ja on saanud enda pöördumisele ka vastuse. Aukohus on kaebajale edastanud vastuseks määruse, millega on jätnud kaebaja pöördumise läbi vaatamata ja selle kaebajale tagastanud, sest kaebaja pöördus aukohtu poole rohkem kui 18 kuud pärast pöördumise aluseks olevates asjaoludest teadasaamist. Advokatuuriseadus (edaspidi AdvS) § 16 lg-s 1 sätestab, et taotlus aukohtumenetluse algatamiseks tuleb esitada kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest.
9.Alternatiivselt, juhul kui kohtu hinnangul puuduvad alused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks, palub vastustaja kaebuse jätta rahuldamata, kuna kaebus on alusetu.
9.1.Aukohus tutvus kaebaja poolt esitatud dokumentidega 29.09.2022 toimunud aukohtu istungil. Aukohus luges tuvastatuks, et kaebus aluseks olevad asjaolud olid kaebajale teada juba vähemalt 09.02.2021. Kuivõrd kaebuse aluseks olevad asjaolud (st etteheide, et vastaspoole advokaat takistas
kaebajal kohtumenetlusse esitada soovitud dokumente) olid kaebajale teada vähemalt 09.02.2021, pidi kaebaja esitama kaebuse aukohtusse hiljemalt 09.08.2021. Kuna kaebaja pöördus aukohtu poole alles 30.08.2022, oli kaebuse esitamise tähtajast möödas rohkem kui 1 aasta, mistõttu jättis aukohus kaebuse haldusmenetluse seaduse § 14 lg 6 alusel läbi vaatamata ja tagastas kaebajale. Vastustaja rõhutab, et kuna aukohtule esitatud tõenditest nähtus, et kaebuse esitamiseks ettenähtud menetlustähtaga oli ületatud juba rohkem kui 1 aasta võrra, tuli aukohtul lähtuda HMS § 34 lg-st 3. Vastustaja hinnangul tuleb arvestada, et vastavalt AdvS § 17 lg-le 1 on aukohtumenetlus advokatuuri liikmele kohustuslik ja tähendab advokaadi kui aukohtu menetluse subjekti jaoks täiendavat ajalist kulu. Vastustaja peab tagama ka advokaadi subjektiivsete õiguste kaitse. Seetõttu oli aukohtul õiguslik alus ja ka kohustus jätta kaebaja pöördumine, mis oli esitatud rohkem kui 1 aasta pärast kaebuse esitamise tähtaega, läbi vaatamata.
10.Lisaks toob vastustaja välja, et aukohus allkirjastas asja läbi vaatamata jätmise määruse 31.10.2022 ja edastas selle kaebajale tähitud postiga. Esimene katse dokumenti kaebajale kätte toimetada toimus 03.11.2022, kuid see ebaõnnestus. Tähitud kiri aukohtu määrusega väljastati kaebajale isiklikult 21.11.2022. Seega on ebaõige ka kaebaja väide, et ta sai aukohtu määruse kätte alles 02.12.2022. Lähtudes eeltoodust ei ole aukohus rikkunud ühtegi pädevus-, menetlus- või vormireeglit.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Eesti Advokatuuri aukohtu 31.10.2022 määrust ja taotletud selle tühistamist, samuti vastava kaebuse sisuliselt läbivaatamise kohustamist. Taoliselt on kaebus protsessiosalise avalduse vastava tõlgendamise järgselt Tallinna Halduskohtu 03.02.2022 määrusega menetlusse võetud (vt ka eelnimetatud määruse p 4). Kaebaja ei ole seonduvalt nõude fikseerimisega hiljem vastuväiteid ka esitanud.
12.Vaidlustatud määrusega jäeti A.P. kaebus vandeadvokaat L.U. tegevuse peale läbi vaatamata ning tagastati selle esitajale. Praeguse vaidluse eripära väljendub selles, et kaebajal ei ole võimalik saavutada aukohtu otsuse vaidlustamisega midagi sisulist. Seda on kaebajale selgitatud ka Tallinna Halduskohtu 11.01.2023 määruses, millega kaebus puuduste esinemise tõttu kõigepealt käiguta jäeti (vt eelkõige määruse p 3). Distsiplinaarsüüteo mittetuvastamisest (või advokaadi tegevuse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata jätmisest) ei tulene kaebaja jaoks ühtegi täiendavat õigust või kohustust, samuti ei takista see tema õiguste ja vabaduste edaspidist realiseerimist. Olukorras, kus isik leiab, et tema õigusi on kuidagi eiratud ning kahjustatud, on võimalik esitada vastav nõue (sisuline nõue) maakohtule, sest A.P. õiguste edaspidise kaitsmise eelduseks ei ole see, millise konkreetse otsuse tegi aukohus seonduvalt kutse-eestika nõuete järgimisega või väidetava mittejärgimisega. Aukohtu otsus, sõltumata sellest kas distsiplinaarmenetlus algatatakse või mitte, kaebaja õiguste sisulise tagamise aspektis enam midagi ei muudaks. Samas on kohtupraktika käigus asutud seisukohale, et olenemata eelkirjeldatust, on kaebajatel siiski õigus aukohtusse pöörduda ning aukohus peab vastavasisulise pöördumise ettenähtud menetlusreegleid järgides ka läbi vaatama.
13.Kohtupraktika käigus on tegelikult üsna korduvalt asutud ka seisukohale ja märgitud, et taolistes vaidlustes saabki kaebeõiguse aluseks olla üksnes menetlusnormide rikkumine ehk halduskohtumenetluse esemeks on advokatuuri tegevus vastava menetluse läbiviimisel, mitte advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Kohus kontrollib kas isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotlus esitada ja kas aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja vormireeglitele läbi vaadanud. Aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas kohus seisukohta võtta ei saa. Samuti ei saa kohus asuda kontrollima ja üle hindama kaebaja väidete ja etteheidete paikapidavust ehk aukohtu asemel vastavat menetlust läbi viima.
14.Lähtuvalt eeltoodust on käesoleva vaidluse puhul kogu küsimuse rõhuasetus sellel kas vastustaja on taotluse läbi vaadanud ettenähtud menetlusreegleid järgides ning kas aukohtumenetluse algatamiseks ettenähtud tähtajad olid antud juhul möödas või mitte ja kas tähtaja oleks pidanud ennistama või kas selle oleks võinud ennistada.
15.Vastustaja on advokaadi tegevuse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata jätmisel tuginenud advokatuuriseaduse § 16 lõike 1 teisele lausele, mille kohaselt pidi esitama taotluse aukohtumenetluse algatamiseks 6 kuu jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Vaidlustatud määruses on märgitud, et kaebaja viitas advokaadile etteheidetavatele asjaoludele (teatava kirja kohtus ettelugemise mittevõimaldamine) Tartu Maakohtule edastatud 09.02.2021 kirjas. Nimetatud kiri on haldusasja materjalide juurde ka esitatud. Arvestades asjaolu, et advokatuurile oli esitatud kaebus 30.08.2022, siis on vastustaja õigesti järeldanud, et taotluse esitamiseks ettenähtud 6-kuuline tähtaeg oli möödas. Vastavalt advokatuuriseaduse § 17 lg 7 kohaldatakse aukohtumenetluses teataval määral ka haldusmenetluse seaduse sätteid ning mis puutub kaebuse esitamise tähtaja ennistamisse või mitteennistamisse, siis on vaidlustatud määruses asjakohaselt osundatud haldusmenetluse seaduse § 34 lõikele 3, mille kohaselt ei kuulu menetlustähtaeg ennistamisele kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Antud juhul oligi sellest möödas enam kui aasta. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks alust, sest aukohus on vastavat taotlust selleks ettenähtud korras menetlenud ning seejärel põhjendatult tagastanud, sest taotluse esitamiseks seadusega ettenähtud tähtaeg oli möödas ning seda tähtaega ei oleks saanud ennistada.
16.Vastustaja on taotlenud ka kaebuse läbi vaatamata jätmist, sest materjalidest ei nähtuvat, et A.P.l oleks etteheiteid advokatuuri aukohtu lahendi suhtes, vaid ta soovib saavutada olukorda, kus osundatud tsiviilasjas oleks arvestatud kaebaja (tsiviilasjas hageja) esitatud tõendeid ja et isegi siis, kui nõustuda kohtu 03.02.2023 määruse punktiga 4, mille kohaselt võis kaebaja soovida vaidlustada aukohtu määrust, esinevad alused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt, kuna esineb HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestatud tingimus – kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Seonduvalt eeltooduga peab kohus vajalikuks kõigepealt märkida, et nõue on kaebuse menetlusse võtmise määruses fikseeritud ning seega vaidlustab kaebaja aukohtu määrust. Mis puutub aga kaebuse läbi vaatamata jätmisesse vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 2 p 1, siis on see küll üheks protsessuaalseks võimaluseks mida vajadusel kaaluda, kuid see ei ole kohustuslik ning praeguses menetlusstaadiumis ehk suhteliselt vahetult enne kohtulahendi teatavakstegemiseks määratud kuupäeva, ei oleks see seda enam põhjendatud. Seetõttu ei ole põhjust kaebuse läbi vaatamata jätmisele suunatud taotlust rahuldada, kuid arvestades asjaolu, et see oli esitatud alternatiivsena, siis kohus seda käesoleva lahendi resolutsioonis eraldi ei kajasta.
17.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole aga menetluskulude hüvitamist taotlenud. Advokaati ei ole kolmanda isikuna menetlusse kaasatud, sest aukohus tagastas kaebuse ilma advokaadi suhtes sisulist aukohtumenetlust läbi viimata. Seega kaebaja arvelt teatavate menetluskulude väljamõistmise ning taolise väljamõistmise põhjendatuse hindamise vajaduse küsimust ei tõusetu.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.