Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.03.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-23-1318
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.05.2023 otsuse nr 12211140101-1 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks Y kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.05.2023 otsuse nr 12211140088-1 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja I X ja kaebaja II Y, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja RL
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19.09.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X ja Y apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 07.03.2024
RESOLUTSIOON
1.Jätta X ja Y apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.09.2023 otsus muutmata.
2.Jätta X ja Y menetluskulud osas, milles neile on antud menetlusabi, riigi kanda ja ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Tõlkida kohtuotsuse sissejuhatus, ringkonnakohtu põhjendused vene keelde.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebajate nimed, sünniajad ja Eestisse saabumise kuupäev tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 22.04.2024 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-23-1318 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanikud X (sünd. XX.XX.XXXX; kaebaja I) ja tema ema Y (sünd XX.XX.XXXX; kaebaja II) lahkusid Venemaalt, saabusid Soome kaudu XX.XX.XXXX Eestisse ja esitasid 14.11.2022 rahvusvahelise kaitse taotlused. Kaebajad põhjendasid taotlusi Venemaa riigivõimust erinevate poliitiliste vaadetega ja selgitasid, et on Ukrainas toimuva sõja vastu. Kaebaja I kardab ka mobilisatsiooni ja Ukrainasse sõdima saatmist.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 12.05.2023 otsusega nr 12211140101-1 kaebaja I taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks ja lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi, tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva lahkumiseks Venemaale ning kohaldas VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu 3 aastaks lahkumiskohustuse täitmisest arvates. Kaebajat I ei ole alust tunnustada pagulasena. Tal on välja kujunenud riigivõimust erinev meelsus ja ta väljendab seda valimistel opositsiooniliidrite poolt hääletades, kuid valimised on salajased. Ta ei ole osalenud Venemaal sõjavastastel meeleavaldustel. Ta kirjutas pärast 24.02.2022 alla ühele sõjavastasele petitsioonile ja on avaldanud sotsiaalmeedias sõjavastaseid kommentaare, kuid ei ole sattunud sellega ametivõimude tähelepanu alla. Tal ei olnud Venemaal oma poliitiliste vaadete tõttu mingeid probleeme. Kaebaja I käis 2022. a märtsis Tallinnas ja Vilniuses Ukrainat toetaval meeleavaldusel ning passis olevate templite järgi käis ajavahemikus märts kuni august 2022 kuuel korral Eestis ja ühel korral Soomes, kuid ka sellest ei tekkinud Venemaa ametiasutustega probleeme, sh piiri ületades. Seega pole usutav, et Venemaa ametiasutused on kaebaja I vaadetest teadlikud või omistavad talle opositsioonilisi, sh sõjavastaseid vaateid. Puudub alus arvata, et kaebajal I oleks Venemaal ohtlik elada, tulenevalt tema poliitilisest meelsusest. Pärast 2022. a septembris Eestisse saabumist on kaebaja I osalenud ühel Venemaa suursaatkonna ees toimunud sõjavastasel meeleavaldusel, kuid ei teinud seal midagi, millega oleks eriliselt silma jäänud. Kaebaja I sotsiaalmeediakontodel on vähe postitusi ja jälgijaid, aktiivsem tegevus algas alles pärast Eestisse saabumist ja eriti pärast 28.04.2023 vestlust PPA-s. Pole teada, et päritoluriiki tagasi pöörduvaid Venemaa kodanikke karistatakse pelgalt välismaal Venemaa saatkonna ees meeleavaldamise eest. Kaebaja I ja tema ema on saatnud Eestist oma Ukrainas elavale sugulasele paki, kuid nad kasutasid Eesti postiteenust ja USA rahaülekandeteenust, mistõttu pole usutav, et Venemaa ametivõimud on sellest teadlikud. Ka kaebaja I hirm mobilisatsiooni ees ei ole objektiivsete asjaoludega põhjendatud. Ta on 33-aastane mees, kes tervislikel põhjustel ei ole läbinud ajateenistust. Ta ei ole saanud kutset ilmuda sõjaväekomissariaati või mobilisatsioonikutset. Pole usutav, et kaebaja I suunatakse tema tahte vastaselt Ukrainasse sõdima. Kaebaja I profiili arvestades pole tõenäoline, et tal tekib Venemaale tagasipöördumise korral piiril probleeme, mida saaks käsitada tagakiusamisena. Kaebaja I ei vaja täiendavat kaitset, sest teda ei ähvarda Venemaale tagasi pöördumise korral reaalne ja tegelik oht. Venemaa territooriumil ei toimu sellist relvakonflikti, mis võiks ohtu seada 2(9)
3-23-1318 iga Venemaa territooriumil elava isiku elu. Samuti puudub alus arvata, et kaebajat I ohustaks Venemaal surmanuhtlus või muu inimväärikust alandav kohtlemisviis. Kaebajale I on põhjendatud teha vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutus. Kaebajal I puuduvad Eestis majanduslikud huvid, mis võiks mõjutada lahkumisettekirjutuse tegemist. Tal ei ole Eestis sugulasi peale ema, kes on samuti varjupaigataotleja. Pole teada terviseprobleeme, mis takistasid tagasipöördumist. Kuna kaebaja I on Venemaa kodanik, kellel on kehtiv Venemaa pass, ta on elanud kogu oma elu Venemaal ja seal elavad ka tema sugulased, siis tuleb sihtriigiks määrata Venemaa. Proportsionaalne on kohaldada 3-aastast sissesõidukeeldu. Puuduvad asjaolud, mis annaks aluse sissesõidukeelu tähtaega vähendada või jätta see kohaldamata.
3.PPA luges 12.05.2023 otsusega nr 12211140088-1 kaebaja II taotluse VRKS § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks ja tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta, tegi VSS § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva lahkumiseks Venemaale ning kohaldas VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu 3 aastaks lahkumiskohustuse täitmisest arvates. Kaebajat II ei ole alust tunnustada pagulasena. Tema vaated on Venemaa riigivõimu ja Ukraina sõja vastased, kuid ta ei ole oma poliitilist meelsust Venemaal avalikult väljendanud, sh sotsiaalmeedias. Ta on rääkinud oma vaadetest kolleegidele ja tuttavatele, kuid sellest pole tekkinud mingeid probleeme. Ta pole osalenud sõjavastastel meeleavaldustel. Tal puuduvad kokkupuuted Venemaa politsei või julgeolekuasutustega. Ta ei kuulu ühessegi parteisse või organisatsiooni. Pole alust arvata, et kaebaja II töölepingut inglise keele õpetajana ei pikendatud tema poliitiliste vaadete tõttu. Venemaalt lahkumisel ei tekkinud samuti probleeme. Seega pole usutav, et Venemaa ametiasutused on kaebaja II vaadetest teadlikud või omistavad talle opositsioonilisi, sh sõjavastaseid vaateid. Kaebaja II on külastanud enne 2022. a septembrit korduvalt Eestit, sh sama aasta suvel. Kaebaja II selgitas, et Eestist sai saata raha Ukrainas elavale sugulasele. Pole alust arvata, et Venemaa ametivõimud on sellest teada saanud. 2022. a septembris ja 2023. a jaanuaris osales kaebaja Eestis Venemaa suursaatkonna ees toimunud meeleavaldusel, kuid jäi seal tagaplaanile. Kaebaja II saatis Eestist paki oma Ukrainas elavale sugulasele, kuid kasutas Eesti postiteenust ja USA rahaülekandeteenust, mistõttu pole usutav, et Venemaa ametivõimud on sellest teadlikud. Kaebaja II profiili arvestades pole tõenäoline, et tal tekiks Venemaa piiri ületades probleeme, mida saab käsitada tagakiusamisena. Kaebaja II ei vaja täiendavat kaitset ning talle on põhjendatud teha vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutus ja kohaldada sissesõidukeeldu kaebajaga I sarnastel põhjustel.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 12.05.2023 otsuse nr 12211140101-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja I taotlus uuesti läbi (haldusasi nr 3-231318). Y esitas kaebuse PPA 12.05.2023 otsuse nr 12211140088-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja II taotlus uuesti läbi (haldusasi nr 3-23-1319). Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-23-1318. Kaebajad kordasid kaebustes varem PPA-le esitatud seisukohti, sh rõhutasid oma Venemaa riigivõimu ja Ukraina sõja vastaseid vaateid, ning leidsid, et neid ähvardab Venemaale tagasipöördumise korral tagakiusamine. PPA rikkus uurimispõhimõtet ega arvestanud kaebajate selgituste ja tõenditega. Pole tähtis, et seni ei ole kaebajaid Venemaal taga kiusatud. Repressioonid Venemaal tugevnevad iga päevaga ja ohus on kõik elanikud. Kaebajate tegevus Eestis, sh osalemine meelevaldustel, on kindlasti Venemaa ametiasutustele silma jäänud. Kaebajal I on põhjust karta mobiliseerimist, sest ta on tunnistatud sõjaolukorras sõjaväeteenistuseks kõlbulikuks. Mida kauem sõda kestab, seda rohkem mehi on vaja rindele saata. Mobilisatsioonist kõrvalehoidumise eest võidakse kaebajat I karistada. Kaebajate väljasaatmine on vastuolus VSS §-s 171 sätestatud keeluga. Sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne. Kaebajad ei kujuta ohtu Eesti riigile. 3(9)
3-23-1318
5.PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktide põhjenduste juurde.
6.Tallinna Halduskohus jättis 19.09.2023 otsusega kaebused rahuldamata (resolutsiooni p-d 1 ja 2) ning kaebajatele antud menetlusabiga seotud menetluskulud riigi kanda ja muud menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3). Halduskohus nõustus vaidlustatud haldusaktide põhjendustega neid kõiki kordamata (HKMS § 165 lg 2). Enne Venemaalt lahkumist ei kiusatud kaebajaid taga VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Kaebajatel on Ukraina sõja vastased vaated, kuid nad pole poliitiliselt aktiivsed. Nad ei olnud Venemaa ametiasutuste huvisfääris. Kaebajatel võib olla ebakindlus tuleviku ees, kuid neid ei ähvarda Venemaale tagasipöördumise korral tagakiusamine. Kaebaja I on selgitanud, et ta kardab mobilisatsiooni ja Ukraina sõtta saatmist; ta on oma vaadetelt patsifist ja Ukraina sõja vastu; ta ei soovi elada totalitaarses riigis. See pole tagakiusamise ohu tuvastamiseks piisav. Kuigi on usutav, et kaebaja I ei toeta Ukraina sõda ja Putini režiimi, ei ole usutav, et ta lahkus Venemaalt põhjusel, et tema elu muutus seal sõja- ja võimuvastaste vaadete tõttu väljakannatamatuks ja ohtlikuks. Kaebajaga I sarnaste vaadetega inimesi on Venemaal palju, kuid nad kõik ei ole ametiasutuste tähelepanu all. Kaebaja I on olnud oma poliitilise meelsuse väljendamisel vaoshoitud ning pole teada, et keegi oleks tema peale kaebusi esitanud. Kaebaja I töötas enne Venemaalt lahkumist riigieelarvelises asutuses, kus tal ei olnud probleeme, mida saaks käsitada tagakiusamisena. Kuna kaebaja I puudus pikka aega töölt, pole põhjust imestada, et ta töösuhe lõpetati. Seda ei saa seostada kaebaja I poliitiliste vaadetega. Kaebaja I lõpetas meeleavaldustel osalemise juba 2012. a-l, sest kartis politsei poolset vägivalda. Kaebaja I osales pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas ühel meeleavaldusel Tallinnas ja teisel Vilniuses, kuid pöördus seejärel Venemaale tagasi. Neil meeleavaldustel osalemine ei olnud tema reiside peamine eesmärk, vaid tegu oli turismireisidega. Kaebaja I ei esitanud kummalgi korral rahvusvahelise kaitse taotlust. Pärast Venemaalt lahkumist toimunud meeleavaldustel pole kaebajal I olnud aktiivset rolli (nt korraldaja, esineja, agitaator) ning ta ei ole saanud sellega seoses Venemaa ametiasutustelt mingeid hoiatusi või ähvardusi. Piisav pole see, et ta on osalejana jäänud mõnele Eesti meedias meeleavaldust kajastavale fotole, sest ta ei erine kuidagi n-ö tavalisest meeleavaldajate massist. Venemaa ametiasutustel ei ole ressursse, et jälitada ja vangistada igaühte. Pole usutav, et kaebaja I jätkaks Venemaal oma sõjavastase meelsuse väljendamist sotsiaalmeedias, sõltumata tagajärgedest, sest ta on seni käitunud väga alalhoidlikult. Kaebaja I ütlustest ei saa järeldada, et poliitilised vaated oleksid talle fundamentaalselt olulised. Kaebaja I senised piiriületused ei ole köitnud Venemaa ametiasutuste tähelepanu. Hüpoteetiline tagakiusamise oht ei anna alust saada rahvusvahelist kaitset. Kaebaja I käitumine varjupaigamenetluse ajal viitab püüdele tekitada kunstlikult alus rahvusvahelise kaitse saamiseks. See ei suurenda kaebuse edukust, kuid vähendab kaebaja I usaldusväärsust. On usutav, et kaebaja I püüab enne Venemaa piiri ületamist kustutada teabe, mis võiks tekitada huvi Venemaa ametiasutustes. Päritoluriigi teave ei kinnita, et kõik Venemaa kodanikud satuvad tavapärasest põhjalikumasse piirikontrolli, sh aegunud viisa korral. Pelgalt piiril küsitlemine ei tähenda tagakiusamist. Varjupaigamenetlus Eestis on konfidentsiaalne. Kaebaja I sai Venemaalt lahkuda, hoolimata osalisest mobilisatsioonist. Kaebaja I pole tervislikel põhjustel läbinud ajateenistust. Ta on teenistuseks kõlbulik üksnes sõjaolukorras ja ka siis eeldatavasti tagalas. Venemaa territooriumil ei toimu sõda, mistõttu üldmobilisatsiooni võimalus on pigem teoreetiline. Päritoluriigi info kohaselt ähvardab mobiliseerimine eelkõige sõjaalase kogemusega ja spetsialiseerumisega reserviste. Kaebaja I vanus (33 aastat) koos tema terviseseisundiga ei anna alust arvata, et ta kutsutakse ajateenistusse sõjalist väljaõpet saama ja seejärel saadetakse Ukrainasse sõdima. Kaebaja I ei ole saanud mobilisatsioonikutset ja selle saamine on väga ebatõenäoline. Tõenäoliselt ei teki tal Venemaa piiri ületamisel probleeme seoses mobilisatsioonist kõrvale hoidmisega.
4(9)
3-23-1318 Kaebaja II töötas koolis inglise keele õpetajana tähtajalise töölepinguga. Kuigi kaebaja II väitel avaldas ta oma sõjavastaseid vaateid töökaaslastele ja sugulastele, ei kaevanud tema peale keegi. Piiratud isikute ringile isiklikes vestlustes oma seisukohtade kirjeldamine ei ole poliitilise meelsuse avalik väljendamine. Kaebaja II väide, et tema tööleping lõpetati sõjavastaste vaadete tõttu, on oletuslik. Kaebaja II ei välista, et tal oleks võimalik leida uuesti tööd õpetajana. Veenev pole tema seisukoht, et ta ei saaks seda tööd jätkata ideoloogilistel põhjustel. Kaebaja II õpetas inglise keelt, mis ei ole otseselt seotud maailmavaate kujundamisega. Samas poleks kaebaja soovimatus töötada erialasel tööl oma poliitiliste vaadete tõttu ka piisav, et möönda tagakiusamist. Kaebajal II oleks võimalik teha muud tööd, samuti on tal õigus riiklikule pensionile, millest ta saab elatuda. Venemaa riigivõim ei ole kaebaja II vastu mingil viisil huvi tundnud. Kaebaja II on korduvalt reisinud välismaale ja pöördunud tagasi Venemaale (viimati 2022. a suvel). Kaebaja II poliitilised vaated pole nii püsivad või fundamentaalsed, et ta asuks neid Venemaal avalikult väljendama ning see võiks kaasa tuua tema tagakiusamise. Kaebaja II lõpetas meeleavaldustel osalemise juba 2012. a-l ja pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas on allkirjastanud ühe petitsiooni. Kaebaja II on olnud vaoshoitud ja alalhoidlik oma poliitilise meelsuse väljendamisel. Kaebaja II on alles Eestis asunud jagama poliitilise sisuga postitusi sotsiaalmeedias, kuid tema konto jälgijate arv on väike. Tõenäoliselt on kaebaja II tegelik Venemaalt lahkumise põhjus hirm, et kaebaja I mobiliseeritakse, kuid see ei ole rahvusvahelise kaitse saamiseks piisav, sest kaebaja II ei sõltu oma täisealisest pojast. Kaebaja II ei toetanud Venemaal elades oma Ukrainas elavaid sugulasi, vaid hakkas seda tegema alles Eestis. Seega pole tõenäoline, et Venemaa pankadelt võiks laekuda kaebajat II ohustavat teavet. Pealegi abistas kaebaja II oma Ukrainas elavaid sugulasi, mitte otseselt Ukraina riiki või sõjaväge, mistõttu ei ole tõenäoline, et sellele järgneks tõsised sanktsioonid. Kaebaja II profiil ei ole selline, et ärataks huvi mh piiriületusel. Pole tähtis, et kaebajad peavad Eestit turvaliseks ja soovivad siin elada. Pole alust arvata, et väljasaatmise välistaks kaebajate tervislik seisund. Kaebaja I skolioos ning kaebaja II kõrgvererõhutõbi ja südamepuudulikkus on ravitavad ka Venemaal. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.X ja Y paluvad apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebused. Kaebajad on piisavalt põhjendanud oma rahvusvahelise kaitse vajadust. Kohtu hinnangud on subjektiivsed ja põhjendamata, kaebajate seisukohad on jäetud tähelepanuta. Kaebaja I on selgitanud, et tal kujunesid juba lapsepõlves välja liberaalsed ja demokraatlikud vaated ning ta on toetanud ja valinud V. Putiniga opositsioonis olevaid poliitikuid. Kaebaja I on olnud Venemaa anneksioonide vastu. Kaebaja I on põhistanud, et Venemaa ametiasutused võivad olla teadlikud kaebaja I vaadetest. Kohtu järeldus, et töölt vallandamise põhjus oli n-ö tööluus, mitte riigivastane meelsus, on alusetu. Kaebaja I ei ole kunstlikult tekitanud rahvusvahelise kaitse saamise alust. Kaebajale I ei meenunud kohe kõik olulised asjaolud. Aegunud viisaga Venemaa piiri ületades tekivad ametiasutustel kindlasti küsimused. Puudub täpne info, mis piiriületusel tegelikult toimub. Kaebaja I võidakse Venemaal mobiliseerida ja saata sõtta, tal pole reaalset võimalust sellest keelduda, kartmata tõsiseid tagajärgi. Ukrainas sõdivaid inimesi sureb järjest rohkem, sõltumata nende väljaõppest. Kaebajal II on Venemaa riigivõimust erinev meelsus ja ta ei toeta Ukraina sõda. Halduskohus ei ole päritoluriigi teabest õigesti aru saanud. Kaebaja vallandati töölt oma sõjavastaste vaadete tõttu. Kaebaja II ei soovi töötada selliselt, et peab moonutama fakte ja ajalugu. Kaebaja on olnud Eestis poliitiliselt aktiivne. Kui kaebaja II elaks Venemaal oma veendumuste kohaselt, ärataks see Venemaa ametiasutuste tähelepanu ja tooks kaasa tagakiusamise (nt ebaproportsionaalse vanglakaristuse). Sellist tähelepanu ärataks juba aegunud viisaga piiriületus. Kaebaja II elu on 5(9)
3-23-1318 olnud seotud Ukrainaga, kaebaja II õetütre abikaasa töötab Ukraina relvajõududes. Kaebaja II on saatnud Ukrainasse rahalist abi ja pakke ning seda käsitatakse terrorismi rahastamisena. See võib saada Venemaa ametivõimudele teatavaks. Lahkumisettekirjutused on vastuolus VSS §-st 171 tuleneva keeluga. Kaebajale II lahkumisettekirjutuse tegemisel oleks pidanud arvestama tema tervisega. Kuna kaebaja II vaated ei ole riigivõimu jaoks sobivad, ei pruugi ta Venemaal saada vajalikku abi. Sissesõidukeelu kohaldamine on piisavalt põhjendamata ja PPA tegi kaalutlusvigu. Kaebajatele oleks pidanud jätma sissesõidukeelu kohaldamata. Kaebajad ei ohusta Eesti julgeolekut.
8.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4). Rahvusvaheline kaitse
10.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg 2). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus. Igasugune õiguste riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei ole tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 mõistes (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p-d 13 ja 15).
11.Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebajad ei lahkunud Venemaalt põhjendatud tagakiusamishirmu tõttu, s.o sellistel asjaoludel, mille tõttu tuleks neid tunnustada pagulasena. Kuigi kaebajatel on Venemaa riigivõimule vastanduvad vaated, sh nad on Ukrainas toimuva agressioonisõja vastu, ning nad on enne XX.XX.XXXX Eestisse saabumist vähesel määral kritiseerinud Venemaa riigivõimu tegevust, ei äratanud see Venemaa ametiasutuste tähelepanu ega toonud kaebajate jaoks kaasa tagajärgi, mida saaks käsitada tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses.
12.Pagulase staatuse saamiseks võivad anda aluse ka pärast päritoluriigist lahkumist muutunud asjaolud (vt põhjalikumalt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18). Kaebajad on pärast 2022. a septembris Eestisse saabumist osalenud paaril Venemaa suursaatkonna ees toimunud sõjavastasel meeleavaldusel ning on seejuures jäänud ka paarile fotole, mida on avaldatud Eesti meedias. Kaebaja I on teinud Venemaa riigivõimu kritiseerivaid sotsiaalmeedia postitusi, samuti teinud sotsiaalmeedia vahendusel annetuse (5 eurot) ühendusele Liberty Ukraine Foundation. Kaebajad on saatnud paki ja raha oma Ukrainas elavale sugulasele.
6(9)
3-23-1318
13.Halduskohus leidis õigesti, et need asjaolud ei anna samuti alust tunnistada kaebajaid pagulastena. Asjas kogutud päritoluriigi teabe järgi võib Venemaal olla haldus- või kriminaalkorras karistav igasugune tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena. Tuleb aga arvestada, et Venemaal elab ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukrainas toimuva sõja vastu. Kõigi selliste vaadetega inimeste tegevuse (sh nende sotsiaalmeedia) jälgimine ja karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane, mida kinnitab päritolumaa info. Kuigi kaebajad on osalenud paaril Eestis toimunud meeleavaldusel, ei ole neil seal olnud mingit silmapaistvat rolli. Kaebajad on äratuntavad vaid paaril Eesti meedias avaldatud fotol, mis kajastasid meeleavaldusi. Kaebaja I sotsiaalmeedia postitused on isegi pärast Eestisse saabumist olnud harvad ja tema kontodel on jälgijaid väga vähe. Seega eelduslikult on kaebaja I vaated jõudnud väga väikese ringi inimesteni. Ukraina sugulasele paki ja raha saatmiseks kasutasid kaebajad Eesti postiteenust ja USA rahaülekandeteenust, mistõttu puudub alus arvata, et see tegu on saanud või tõenäoliselt saab Venemaa ametiasutustele teatavaks. Sama puudutab kaebaja I ühekordset annetust välisriigis asuvale ühendusele, sest puuduvad tõendid, et annetus on tehtud kaebaja I pangakontolt.
14.Kaebajate profiili arvestades ei ole kokkuvõttes piisavalt suur tõenäosus, et neid võidakse päritoluriiki tagasi pöördumisel karistada riigivõimu kritiseerimise eest viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise künnise. Pelgalt Venemaa riigivõimust erinevate poliitiliste vaadete omamine, aga ka selliste vaadete avaldamise tõttu kinnipidamine, küsitlemine (sh Venemaa piiril) või rahaline karistus ei oleks käsitatav tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses.
15.Kaebajat I ei ole alust tunnustada pagulasena ka tema hirmu tõttu mobilisatsiooni ees (vt kriteeriumite kohta VRKS § 19 lg 2 p 5 ja Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 26). Kaebaja I on praegu 34-aastane mees, kes ei ole tervislikel põhjustel läbinud ajateenistust ja kellel puudub sõjaline väljaõpe. Ta ei ole saanud kutset sõjaväekomissariaati või mobiliseerimiskutset. Arvestades kaebaja I profiili, sh tema poliitilisi vaateid, ei ole tõenäoline, et ta allutatakse Venemaale tagasipöördumise korral mobilisatsioonile või teda survestatakse ise liituma relvajõududega ja sõdima Ukrainas.
Eelneva põhjal ei saa kaebajaid tunnustada pagulasena.
17.VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).
18.Kaebajad tuginevad täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele, mis pagulase staatuse puhul. Ringkonnakohtule ei nähtu eespool toodud põhjendusi arvestades, et kaebajaid ähvardaks Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu. Seega leidis halduskohus õigesti, et kaebajad ei kvalifitseeru ka täiendava kaitse saajaks. Lahkumisettekirjutus
7(9)
3-23-1318
19.Kaebajatele tehtud ettekirjutused lahkuda Venemaale vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva olid nende tegemise ajal õiguspärased (VSS § 7 lg 1, § 72 lg-d 1, 11 ja 4). PPA arvestas kaebajate vanust, sidemeid Eesti ja päritoluriigiga ning muid asjakohaseid kaalutlusi. PPA põhjendas, miks ei anta kaebajatele vabatahtlikuks lahkumiseks pikemat aega kui 7 päeva ning miks määratakse sihtriigiks Venemaa.
20.Kohtumenetluses ei ole tuvastatud uusi asjaolusid, mis lükkaks ümber PPA 12.05.2023 otsuste järeldused, et kaebajate väljasaatmine Venemaale ei riku VSS §-s 171 sätestatud keeldu. Nagu eespool märgitud, ei ole tõenäoline, et kaebajaid ähvardaks Venemaale tagasipöördumise korral tagakiusamine või tõsine oht. Puuduvad tõendid, et kaebajatel on selliseid terviseprobleeme, mis takistaks Venemaale tagasipöördumist, sh ei takista seda kaebajal II diagnoositud kõrgvererõhutõbi ja südamepuudulikkus. Pole alust arvata, et Venemaal ei oleks kaebajale II tema poliitiliste veendumuste tõttu kättesaadav vajalik ravi ning oleks reaalne oht, et see tooks kaasa tema terviseseisundi olulise, kiire ja pöördumatu halvenemise (vt tervisest tingitud väljasaatmise keelu kohta täpsemalt nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2023 otsus nr 3-23-188, p 16). Sissesõidukeeld
21.Kaebajatele on õiguspäraselt kohaldatud sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kui välismaalase puhul ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamata jätmise (VSS § 74 lg 4) või sissesõidukeeldu kohaldamise lühemaks ajaks (VSS § 74 lg 3), siis on seadusandja hinnanud proportsionaalseks kohaldada lahkumisettekirjutuses välismaalasele sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates (VSS § 74 lg 1). Vastustajal tuleb siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (nt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16; 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, p 13; 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 34).
22.PPA arvestas mh kaebajate vanust, tervislikku seisundit, Eesti ühiskonda lõimumist, Eestis majanduslike huvide ja sugulaste puudumist ning kaebajate sidemeid oma päritoluriigiga. Kaebajad ei toonud haldusmenetluses välja asjaolusid, mis oleksid andnud aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui kolm aastat. Kaebustest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks pidanud tooma kaasa sissesõidukeelu tähtaja lühendamise humaansetel kaalutlustel (vt humaansete kaalutluste kohta täpsemalt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2023 otsus nr 323-188, p-d 10–15). Väite, et kaebajaid ähvardab Venemaale tagasipöördumise korral tagakiusamine, lükkab ümber eespool tuvastatud asjaolu, et kaebajad ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitsele ning nende hirm tagakiusamise ees ei ole põhjendatud.
23.Sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Seetõttu pole pärast sissesõidukeelu kohaldamist tekkinud asjaolud sissesõidukeelu õiguspärasuse seisukohalt olulised. Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajatel võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75 ja 32). Menetluskulud
24.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). Kaebajatele on antud menetlusabi riigilõivu tasumiseks ning tõlkimise kulude kandmiseks, samuti riigi õigusabi kohtus esindamiseks. Need kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Esindaja tasutaotluse 8(9)
3-23-1318 lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
25.Kaebajate identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed, sünniajad ja Eestisse saabumise kuupäev tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3,
VRKS § 13).
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.