3-23-1318/30 - Rahvastik - Pagulased - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

9.RVK antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund. VRKS § 4 lg 1 alusel on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist mh poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (Elgafaji, C-465/07, punkt 31, jt). Tagakiusamise ja tõsise ohu kartus võib põhineda ka sündmustel, mis on leidnud aset pärast taotleja sealt lahkumist (VRKS § 19 lg 4). VRKS § 19 lg-st 5 tulenevalt saab käsitleda tagakiusu ja tõsise ohu allikana ka mitteriiklikku osapoolt ning puuduma peab efektiivne võimalus päritoluriigis kaitset saada (VRKS § 19 lg 6). VRKS § 20 lg 1 sätestab, et kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiivis 2011/95/EL ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks. VRKS § 20 lg 2 alusel lükatakse põhjendamatu taotlus tagasi.

11.X. X. kaebus 11.1 Kohtuistungil väljendatu kohaselt ja kokkuvõtvalt on X. X.il hirm naasta Venemaale, kuna ta kardab (üld)mobilisatsiooni väljakuulutamist ja enda võtmist sõjaväkke, isegi kui teda ei saadetaks relvaga rindele. Ta ei soovi osaleda Ukraina vastases sõjategevuses mitte mingil viisil. Sõjaajal ei huvita riiki, et kaebaja on patsifist. Kaebaja pole riigile teada andnud, et on patsifist. Kui elektrooniline kutse on edastatud, muudab see võimatuks riigist lahkumise; auto juhtimisõigus peatatakse; teha ei saa kinnisvaratehinguid ning ei saa töötada, kui tuleb asuda teenistusest kõrvale hoidma. Seni pole talle sõjaväekutset saadetud, sh elektroonilist. Kaebaja lahkus 2022. a septembris VF-st, kuna kartis piiride sulgemist ja mobilisatsiooni. Kaebaja kardab, et naasmisel pärast viisa lõppemist, võivad tema sotsiaalmeedia postitused juba piiril tuua kaasa probleemid, isegi kui seni pole VF-i võimud tema vastu huvi tundnud. VF-st lahkumise põhjuseks olid ka tema poliitilised vaated. Poliitilist meelsust (sõjavastasust) väljendaks kaebaja enda sõnul VF-i naasmisel ilmselt sotsiaalmeedias, kuigi see on karistatav. 11.2 PPA on käsitlenud kaevatavas otsuses (vt p 5.1, 5.2 koos) kaebaja RVK taotlust lähtuvalt poliitilisest (sh sõjavastasest) meelsusest ja patsifistlikest vaadetest, mööndes subjektiivse hirmu olemasolu mobilisatsiooni ees ja soovimatust elada totalitaarses riigis ning määratledes tagakiusajatena riiki ja sõda toetavaid kodanikke. PPA on õigesti selgitanud, et RVK andmiseks ei piisa subjektiivse hirmu olemasolust, vaid tagakiusukartus või piisav tõenäosus sattuda tõsisesse ohtu peab olema objektiivselt põhjendatud. Kohus nõustub PPA hinnanguga, et kummagi kaebaja puhul pole tagakiusukartus objektiivselt põhjendatud. 11.3 Üksnes poliitiliste vaadete omamine ei ole veel tagakiusuohu tuvastamiseks piisav, küll võib tagakiusamine seisneda nt riigi poolt ebaproportsionaalses süüdimõistmises ja karistamises, kui riigivõimule saavad isiku vaated teatavaks või need omistatakse talle riigi poolt. Kohtupraktikas on selgitatud, et inimeselt ei saa oodata, et ta taganeks oma poliitilistest või religioossetest veendumustest või muudaks seksuaalset orientatsiooni või varjaks eelnimetatuid selleks, et vältida tagakiusu oma päritoluriigis (Euroopa Kohtu lahendid asjades C-199-201/12, C-71/11 ja C-99/11; C-56/17; Eesti kohtupraktika asjades 3-18-388, 3-18-248, 3-19-2090 jt). Seetõttu ei tule analüüsida mitte seda, kuidas kaebaja peaks käituma või võiks päritoluriiki naastes käituda, et tagakiusu vältida, vaid hinnata tuleb tema eeldatavat (eelkõige sisemisest veendumusest ajendatud) käitumist ja sellega kaasnevat tagakiusuohtu. Minevikusündmuste, päritoluriigist lahkumisjärgse käitumise ning päritoluriigiinfo baasil tuleb prognoosida tulevikus aset leida võivaid sündmusi olukorras, kus varjupaigataotleja peaks naasma oma päritoluriiki. Pagulasena tunnustamiseks ei pea taotleja juba olema kogenud põhiliste inimõiguste ränka ja/või korduvat tõsist rikkumist, vaid varjupaika võib taotleda sellise tagakiusuriski vältimiseks (direktiivi 2011/95 art 4 – faktide ja asjaolude hindamine). 11.4 Kohus ei pea haldusmenetluse materjalide ning kohtuistungil kogetu ja kuuldu põhjal usutavaks, et X. X. lahkus Venemaalt seetõttu, et oma võimu- ja sõjavastaste vaadete tõttu muutus elu Venemaal väljakannatamatuks ja ohtlikuks. Poliitiliste vaadete tõttu lahkumise väide on kohtu hinnangul otsitud, kuigi usutavaks võib pidada seda, et kaebaja ei poolda praegust VF-i poliitilist režiimi ega sõjapidamist Ukrainas. Paljudel kaebaja ealistel inimestel VF-s on liberaalsed ja demokraatlikud vaated, mis on kujunenud juba lapsepõlves. Paljud neist on kasutanud oma kodanikuõigust ja valinud kohalikel või üleriigilistel valimistel opositsioonipoliitikuid. See ei muuda neid kõiki VF-i julgeolekuorganitele huvi pakkuvateks isikuteks. Vaatamata võimukriitiliste poliitiliste vaadete olemasolule pole kaebaja olnud oma meelsuse väljendamisel 3(9)

Venemaal aktiivne ega nähtav (vt PPA otsuses viide 21, poliitilise meelsuse hindamise kriteeriumid) ning on käitunud alahoidlikult, mistõttu pole ta sattunud enda sõnul võimuorganite huviorbiiti (vt 31.01.2023 vestluse protokolli p-d 8-15). Samuti pole teada, et VF-s oleks tema peale esitatud kaebusi teiste kodanike (sh lähikondsete) või tööandja poolt. Puudub alus arvata, et kaebajast oleks tänaseks saanud poliitaktivist, kelle elu olulise osa moodustab VF-i poliitilise režiimi vastu võitlemine või riik näeks kaebajas sellist isikut omistatud meelsuse tõttu. Ehk teisisõnu, puudub riigil teave kaebaja poliitilise meelsuse (sh sõjavastase) kohta. Kohtuistungil märkis kaebaja, et sotsiaalmeedias väidetavalt tehtud ähvardusele reageeris ta saatja blokeerimisega ning sellele pole mingit reaktsiooni järgnenud. Kaebaja töötas kuni lahkumiseni riigieelarvelises asutuses, kus tal ei esinenud probleeme, mida võiks käsitleda tagakiusu või isegi diskrimineerimisena. Kaebaja poolt kohtuistungil väljatoodud uus asjaolu, et ta sai äsja teada enda vallandamisest nö tööluusi pärast, mitte omal soovil, ei anna ilmselgelt välja tagakiusu mõõdet, kuna töölt pikalt puudumine toob arusaadavalt kaasa töösuhte lõpetamise. Kaebaja ei väida, et tema vallandamise alus oli riigivastase meelsuse tõttu usalduse kaotus. Kaebaja on väitnud VF-s meeleavaldustel käimise lõpetamist juba 2012. aastal, kuna võimud ei andnud hilisematele enam luba ning kartuses saada politsei poolt vägivaldse kohtlemise osaliseks. Välisriikides (üks kord Tallinnas ja Vilniuses) pärast sõja algust toimunud sõjavastastel meeleavaldustel käimine, misjärel kaebaja naasis päritoluriiki, ei olnud kaebaja istungil öeldu kohaselt tema sõidu peamine eesmärk. Samas ei esitanud kaebaja varasemate EL-s käimiste ajal varjupaigataotlust põhjusel, et tema poliitilise meelsusega VF-s elamine on võimatu või ohtlik. Ta naases välismaistelt turismireisidelt Venemaale vaatamata sellele, et Ukrainas toimus sõda. Pärast Venemaalt lahkumist toimunud meeleavaldustel pole kaebajal samuti olnud aktiivset rolli (korraldajana, esinejana, agitaatorina) ning ta ei ole saanud sellega seoses VF-i võimudelt mingeid hoiatusi ega ähvardusi. Pelgalt asjaolu, et kaebaja on Eestis jäänud mõnele meedias meeleavaldusest avaldatud fotole lihtsalt kohalviibijana ei anna alust eeldada VF-i julgeolekuorganite teravdatud tähelepanu alla sattumist, kui tema suhtes varasem huvi puudub ega esine muid asjaolusid, mis teda üldisest meeleavaldajate massist eristaks. Lisaks, pole mõistlikku põhjust eeldada, et kõiki välismaal (sh Eestis) toimuvate meeleavalduste osalisi hakatakse päritoluriiki naasmisel arreteerima ja vangistama, kuna ka VF-s on menetlusressurss limiteeritud nagu ka kinnipidamiskohtade arv. Sellist päritoluriigi infot (märkimisväärsel hulgal meeleavaldajate represseerimise kohta) ei ole leidnud PPA eksperdid ega esitanud kaebaja. Kohtule pole veenev kaebaja väide, et Venemaale naasmise korral jätkaks ta sõjavastase meelsuse väljendamist sotsiaalmeedias (vt PPA otsuses analüüs kaebaja sotsiaalmeediakasutusele lk 1314) sõltumata tagajärgedest, arvestades tema senist väga vähest poliitilise meelsuse väljendamist ja alahoidlikku käitumist VF-s, mh hirmu tõttu oma tervise pärast. Kaebaja vastas istungil kohtule, et tema sotsiaalmeediast praegu nähtuva infoga oleks ilmselt ohtlik piirile minna ning võib-olla peaks veebilehed blokeerima. Kaebaja varasemast elukäigust ning haldus- ja kohtumenetluses räägitust ei saa järeldada, et tegemist oleks inimesega, kellele on tema poliitilised vaated nii fundamentaalselt olulised, et ta jätkaks nende väljendamisega riigis, mille võime ta kardab ja sõltumata võimalikest kaasneda võivatest tagajärgedest. Kaebaja pole oma vaateid senini väljendanud viisil, mis annaks selliseks järelduseks alust. Kaebajal pole tekkinud konflikte võimudega või võimudel mingitki huvi kaebaja isiku suhtes. Kaebaja kinnitas istungil, et pärast sõja algust välismaal käimiste ja piiriületustega pole kaasnenud probleeme või tähelepanu võimude poolt. Kaebaja pole oma vaadete väljendamisel olnud püsiv ega nähtav selliselt, et tema vaated võiksid olla võimudele teada või oleks tõenäoline, et saavad teatavaks (vt PPA otsus lk 5-6). Kaebaja võimalus sattuda oma poliitilise meelsuse tõttu võimude tähelepanu alla ja seejärel ka olla koheldud viisil, mis võib omandada tagakiusu mõõtme, on kohtu hinnangul vaid hüpoteetiline. Hüpoteetiline oht ei anna alust tunnustada kaebajat pagulasena (vt kohtuotsuse p-s 9 viidatud kohtupraktika). 4(9)

Kohus nõustub PPA hinnanguga ka selles, et kaebaja käitumine varjupaigataotluse menetluse ajal viitab RVK taotluse aluseks olevate asjaolude teadlikule tekitamisele eesmärgiga suurendada taotluse edukust (vt PPA otsuse lk 14 teine lõik, lk 15 teine lõik). Praegusel juhul ei suurenda see taotluse edukust, kuid vähendab X. X.i usaldusväärsust. Kaebaja kartus, et piiriületusel viiakse tema suhtes läbi põhjalik kontroll, mille tulemusel tuvastataks, et ta on toime pannud VF-s karistatavaid tegusid, baseerub kaebaja hirmul. Esiteks, ei pea kohus istungil räägitu põhjal usutavaks, et kaebaja ei püüa ise kõrvaldada teavet, mis võiks soovimatut huvi tekitada. Teiseks, ei kinnita päritoluriigi info, et kõik VF-i kodanikud allutatakse tavapärasest piirikontrollist oluliselt põhjalikumale kontrollile ning ka kaebaja enda piiriületused kinnitavad, et tema suhtes selline huvi on seni puudunud. Pelgalt küsitlemine piiril, isegi kui see protseduur kestab mitu tundi, pole iseenesest käsitletav tagakiusuna. Kolmandaks, PPA kogutud päritoluriigi info ei kinnita, et VF-i tagasipöördujad (sh edutud varjupaigataotlejad) saaksid tagakiusu osaliseks või satuksid tõsisesse oht (PPA otsuse lk 10 kolmas lõik, lk 11 viimane lõik, lk 12). Õigus oma päritoluriiki naasta on ka VF-s põhiõigus. Põhjendatud tagakiusukartuse möönmiseks peaks kohtu hinnangul esinema mingi muu tähelepanu äratav asjaolu, mitte pelgalt viisatähtaja ületamine. Konfidentsiaalsuse põhimõttest (VRKS § 13 lg 1) lähtuvalt Eesti ei avalda VF-le andmeid, et kaebaja on varjupaika taotlenud. Kaebaja on saanud varem VF-st välja sõita, kuigi toimus mobilisatsioon, mistõttu pole alust eeldada, et kaebaja ei saaks ajal, kui sundmobilisatsiooni ei toimu, päritoluriiki naasta. Kaebaja pole saanud mobilisatsioonikutset (kohtuistungil kinnitatu kohaselt ka mitte elektroonilist vastavas VF-i ametlikus portaalis). Seega kaebaja kartus, et pelgalt viisarežiimi rikkumine toob temale kaasa põhjaliku kontrolli piiril ja tekitab põhjendatud tagakiusu ohu pole objektiivselt põhjendatud ega usutav. Kokkuvõttes on õige PPA seisukoht, et kaebaja poliitiline meelsus, mida ta pole võimudele nähtavalt väljendanud ning mida pole alust pidada tema jaoks fundamentaalselt oluliseks, ei tekita praegusel juhul reaalset ohtu tagakiusuks. Genfi konventsioon ei ole mõeldud tagama päritoluriigist pagemise võimalust ja pelgupaika inimestele, kellele oma päritoluriigi poliitiline režiim ja/või riigi agressioon naaberriigi vastu on vastuvõetamatu, kui see ei tekita reaalset ohtu selle inimese elule ja tervisele või riku rängalt ja/või korduvalt põhilisi inimõigusi. Selliste tagajärgede saabumine kaebaja profiili arvestades pole tõenäoline (vt ka PPA otsuse lk 14-18, kokkuvõte kaebaja arvamuse ja vastuväidete kohta). 11.5 Kohus nõustub PPA otsuses (lk 7-9) tehtud järeldusega, et kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks seoses mobilisatsiooniohuga ning ka selles osas ei pea kohus vajalikuks kõiki kaevatava haldusakti põhjendusi korrata. Kohus märgi, et seda ka koosmõjus poliitiliste vaadetega hinnates pole alust asuda teistsugusele seisukohale. Tagakiusamisena käsitatakse muuhulgas VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise (vrd direktiivi 2011/95 artikkel 9 lg 2 p e). VRKS §-s 22 (nn välistusklausel) on toodud pagulase või täiendava kaitse saajana tunnustamist välistavad asjaolud, milleks muuhulgas on inimsusevastase, rahuvastase või sõjakuriteo toimepanemine (vrd Genfi konventsioon artikkel 1 F, direktiivi 2011/95 art 12 lg 2 p a). Praegusel juhul puudub vaidlus, et kaebaja pole tervislikel põhjustel ajateenistust läbinud. Talle on küll väljastatud sõjaväepilet (PPA-le esitatud 28.06.2023), kuid sellel on märgitud, et tal on piiratud sõjaline teenistuskõlbulikkus, mis tähendab, et ta on teenistuseks kõlbulik üksnes sõja olukorras ning ka siis eeldatavalt tagalas (vt PPA 04.09.2023 menetlusdokumendi viide 2). Seega on kaebaja praegu reservis. VF-i territooriumil sõda ei toimu, mistõttu üldmobilisatsiooni võimalus on pigem teoreetiline. PPA poolt käsitletud päritoluriigi info kohaselt on nö mobilisatsiooniohus eelkõige mingi sõjaalase kogemusega ja spetsialiseerumisega reservistid 5(9)

(PPA otsuse viide 42). Kaebaja vanus (33-aastat) koos terviseseisundiga ei anna alust eeldada, et teda võidaks kutsuda ajateenistusse sõjalist väljaõpet saama ja seejärel saata Ukrainasse (vt PPA 04.09.2023 menetlusdokumendi p-s 1.11 ja 1.12 viidatud allikad). Puudub vaidlus, et kaebaja pole saanud mobilisatsioonikutset ehk päritoluriik ise ei pea kaebaja mobiliseerimist vajalikuks. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et ta on kontrollinud vastavast VF-i portaalist, et elektroonilist kutset temale tehtud pole. Seetõttu puudub vajadus käsitleda, kas VF-s on kaebajal tegelikkuses realiseeritav võimalus sõjaväeteenistusest legaalselt keelduda või saab sellest kõrvale hoida ilma tõsiseid tagajärgi kartmata. Kohus siiski märgib, et kaebaja tõi ise kohtuistungil välja, et tema poolvend on saanud sõjaväekutse, mida ta eirab, kuid elab jätkuvalt Peterburis. PPA otsuses (lk 7) toodu kohaselt VF-s toimus osaline mobilisatsioon 21.09.2022 presidendi dekreedi alusel, mille kohaselt sooviti värvata 300 000 meest, mis on 1,1% ligi 25-miljonilisest reservist. Mobilisatsioon lõppes presidendi sõnul 31.10.2022, kuigi vastavat dekreeti ei avaldatud. PPA ei välista oma otsuses mobilisatsiooni nö teist lainet (PPA otsuse lk 8). See ei tähenda, et kaebaja värbamine sõjaväeteenistusse oleks ettenähtavas tulevikus tõenäoline, arvestades eelviidatud kaebaja isiklikke asjaolusid ja reservi suurust. PPA on kohtu nõudel esitanud täiendava ajakohase päritoluriigi info (04.09.2023 menetlusdokument koos lisadega), millest nähtub, et sõdima võetakse hetkel peamiselt lepingulisi teenistujaid. Samuti on juuni alguseks 2023. a juba värvatud ca 150 000 inimest, lisaks 156 000 vabatahtlikku (vt 04.09.2023 menetlusdokumendi viide 12). PPA on arvestanud seejuures vajadusega olla allikakriitiline päritolumaa enda ametliku info suhtes. PPA on sellele vaatamata põhjendatult leidnud, et päritoluriigi info põhjal pole alust järeldada, et eesliinile saadetaks tahtlikult kogenematuid või füüsiliselt sobimatuid inimesi, mh välditakse seda põhjusel, et kontrollida ja maandada ühiskondlikke pingeid. Isegi mööndes, et esineda võib üksikuid juhtumeid, kus selles osas on eksitud, pole üldine järeldus seetõttu vale. Ka Eesti meedia viimase kajastuse1 kohaselt pole VFs praegu olulisi probleeme sõjaväeteenistusse värbamisega. Seega nõustub kohus kokkuvõttes PPA-ga, et kaebaja kui 33-aastane, tervislikel põhjustel piiratud teenistuskõlbulikkusega reservist, kes pole mingit sõjalist väljaõpet saanud, pole reaalses mobilisatsiooniohus. Seetõttu puudub vajadus täiendavalt käsitleda, kas arvestades Euroopa Kohtu 19.11.2020 lahendit asjas C238/19 EZ ja 26.02.2015 lahendit asjas C-472/13 Shepherd võiks kaebaja puhul järeldada alust saada pagulase staatus või täiendav kaitse. Kaebaja pole mobilisatsioonikutset saanud ning selle saamine on väga ebatõenäoline. Seetõttu pole kaebajal vaja ka VF-i naasmisel piiriületusel anda selgitusi seoses mobilisatsioonist kõrvalehoidmisega.

väljendamisega tööl pealekaebamist. Kaebaja väited töölepingu lõpetamisest tema sõjavastase meelsuse tõttu on oletuslikud ning kaebaja pole seda haldusmenetluses koheselt välja toonud, vaid on olnud kõhklev selles, kas lepingu pikendamata jätmisel oli seos tema meelsusega (vt 31.01.2023 vestluse protokoll, p 19). Kohtuistungil vastas kaebaja kohtu küsimusele, et tööl teda keegi ei ähvardanud ega käskinud oma arusaamu muuta, temaga rääkimist lihtsalt välditi. Kaebaja möönis samas istungil, et VF-s haridusvaldkonnas tööd leida oleks põhimõtteliselt võimalik, kuid talle oleks see koolides järgitava poliitilise ideoloogia tõttu vastuvõetamatu. Kohus märgib, et sõda algas 24.02.2022, kuid kaebaja tähtajaline töösuhe koolis lõppes alles 2023. a septembris ning kaebaja väitel töölepingu pikendamata jätmise tõttu, mitte omal soovil lahkumisavalduse esitamisega. Seega kaebaja väide, et moraalsetel põhjustel ei saaks ta õpetajana töötamist jätkata pole veenev. Kaebaja õpetas seejuures xxxxxxx xxxxx, mis pole otseselt maailmavaate kujundamisega seotud õppeaine. Samas poleks soovimatus töötada erialasel tööl poliitilise meelsuse või moraalsete tõekspidamiste tõttu eraldiseisvalt alus väita tagakiusamist. Kaebaja ei jääks tööta ega satuks olukorda, kus ellujäämine oleks küsitav, mh põhjusel, et kaebaja on pensionieas ehk saab elatuda riigilt saadavast pensionist. Kaebaja puhul ei esine ühtegi asjaolu, mis viitaks, et riigivõim oleks kaebaja poliitilisest (sh sõjavastasest) meelsusest teadlik ning lisaks sellele sooviks kaebajat taga kiusata. Riigivõim pole kaebaja vastu mingit huvi tundnud. Seda kinnitab mh ka asjaolu, et kaebaja on saanud korduvalt reisida välismaale ja seejärel naasta oma päritoluriiki (viimati 2022. a suvel). 12.3 Kohus nõustub ka selle PPA hinnanguga, et kaebaja poliitiline meelsus pole püsiv ega temale endale nii fundamentaalselt oluline, et võiks järeldada, et kaebaja asub seda päritoluriiki naastes avalikult väljendama. Seda viisil, mis toob kaasa VF-i julgeolekujõudude tähelepanu ja tõenäoliselt kriminaalmenetluse, mis võib päädida pika vanglakaristusega või muude raskete sanktsioonidega, mis oma olemuselt küündiks tagakiusuni Genfi konventsiooni mõttes. Kaebaja lõpetas enda sõnul poliitilistel protestidel osalemise juba 2012. aastal (käies kohtuistungil täpsustatu kohaselt võimude poolt lubatud miitingutel kokku 3-4 korda) ega ole pärast sõja algust peale ühe petitsiooni allkirjastamise (kaebaja väide) teinud midagi märkimisväärset oma sõjavastasuse avalikuks väljendamiseks. X. X. a on oma poliitilise meelsuse väljendamisel hoidnud samasugust alahoidlikku joont nagu tema poeg. Kaebaja on asunud alles Eestis viibimise ajal jagama FB-s poliitilise sisuga postitusi, kuid tema FB jälgijate arv on väike (kaevatava otsuse lk 12). Kohtuistungil kaebaja selgitas, et on alati elanud seaduskuulekalt ning tema vanuses oleks poliitilistel protestidel osalemine ohtlik. Seejärel asus muutma oma seisukohta ja väitis, et kui tal tuleks VF-i naasta hakkaks ta seal oma poliitilist meelsust väljendama ja ilmselt läheks ahastusest üksinda väljakule meelt avaldama. Kohtule pole viimatine väide usutav, mh põhjusel, et kaebaja pole senise elu jooksul olnud poliitiliselt aktiivne. Kaebaja lahkus koos pojaga ligi poolt aastat pärast sõja algust ning oma sõjavastase meelsuse väljendamisel midagi märkimisväärset ei teinud. Kohtule tundub eluliselt usutavam, et kaebaja lahkumine toimus põhjusel, et hakati kartma poja mobilisatsiooni alla sattumist ja piiride sulgemist. Isegi kui kaebaja poja osas tuvastataks põhjendatud hirm, ei annaks see alust T. X. a varjupaigataotluse rahuldamiseks, kuna kaebaja ei sõltu oma täisealisest pojast. 12.4 Nagu kohus eelnevalt kaebaja poja osas leidis, pole tõenäoline, et kaebaja käitumine pärast päritoluriigist lahkumist (Eestis meeleavaldustel käimine) võiks tekitada tagakiusuohu VF-i naasmisel ja juba piiriületusel. PPA on käsitlenud kaevatavas otsuses (lk 5-8) tagakiusu tõenäosust kaebaja poliitilise meelsuse väljendamise tõttu Eestis ja naasmisel päritoluriiki. Kaebaja ei toetanud Ukrainas elavaid sugulasi materiaalselt VF-s viibimise ajal, vaid saatis neile abi Eestis olles. Seega VF-i pankade kaudu teabe laekumine uurimisasutustele pole tõenäoline. Samuti VF-i naastes ei tekkinud kaebajal probleeme seetõttu, et ta Eestis olles saatis materiaalset abi Ukrainas elavatele sugulastele. Teisisõnu, ei esine asjaolusid, millest nähtuks, et VF-i võimud oleks materiaalse abi saatmisest teada saanud. PPA toob ka välja, et kaebaja abistas oma Ukrainas 7(9)