Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Sotsiaalkindlustusameti 12.06.2023 ettekirjutusega nr 4.1-16/34194-1 kohustati Xit maksma tagasi vanemahüvitis summas 3006,75 eurot. Ettekirjutuse saaja kohustus selle kandma Sotsiaalkindlustusameti arvelduskontole: kolmes osas võrdsete osamaksetena summas 1002,25 eurot alates juuli 2023 kuni september 2023.

10.07.2023 saabus Tallinna Halduskohtule Xi kaebus tühistada Sotsiaalkindlustusameti 12.06.2023 ettekirjutus nr 4.1-16/34194-1. 25.07.2023 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 31.01.2023 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

Kaebaja palub kaebuse rahuldada kokkuvõtvalt järgmistel põhjustel:

PHS § 44 lg 1 sätestab üldreegli, et kui vanemahüvitise saaja saab vanemahüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist, siis vanemahüvitist vähendatakse. PHS § 44 lg 5 p 1 näeb ette erandi, et vanemahüvitist ei vähendata sellise tulu arvelt, mille vanemahüvitise saaja on saanud esimesel vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, aga vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise kuule eelnenud kalendrikuude eest. Nende sätete sõnastusest võib esialgu jääda mulje, et juttu on vanemahüvitisest üldiselt, sh mistahes vanemahüvitise liikidest, kaasa arvatud ema vanemahüvitisest. Samas, PHS § 44 lg 6 ütleb sõnaselgelt, et selles paragrahvis (st terves PHS §-s 44) sätestatut ei kohaldata ema vanemahüvitise ega isa vanemahüvitise maksmisel. Sellest järeldub, et vanemahüvitise vähendamine (PHS § 44 lg 1) ega ka erandid (PHS § 44 lg 5) ei kehti ema individuaalse vanemahüvitise suhtes, vaid PHS § 44 tervikuna puudutab üksnes jagatavat vanemahüvitist ja lapsendaja vanemahüvitist. Seega, „esimene vanemahüvitise maksmise kalendrikuu“ PHS § 44 lg 5 p 1 tähenduses on esimene kuu, mil kaebaja sai jagatavat vanemahüvitist (s.o märts 2023), mitte esimene kuu, mil kaebaja sai ema vanemahüvitist (s.o detsember 2022). See tähendab, et olukorras, kus kaebaja hakkas saama jagatavat vanemahüvitist alates 1. märtsist 2023 ning tööandja tegi kaebajale 2023. a märtsi lõpus väljamakse 2022. a välja teenitud aastaboonuse eest, kohaldub sellele summale PHS § 44 lg 5 p 1 erand ehk jagatavat vanemahüvitist ei või selle tulu arvelt vähendada. Seega ei ole vastustaja teinud kaebajale 2023. a märtsi eest liigset vanemahüvitise väljamakset ning vastustajal puudub alus nõuda kaebajalt mistahes summade tagasimaksmist. Järelikult puudus vastustajal ka alus haldusakti andmiseks ehk kaebajale ettekirjutuse tegemiseks ning ettekirjutus tuleb tühistada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja selle tõlgendusega ei nõustu. Ema vanemahüvitis, isa vanemahüvitis, jagatav vanemahüvitis ja lapsendaja vanemahüvitis on kõik vanemahüvitise liigid (PHS § 34 lg 1) ning kui seaduses on kasutatud mõistet „vanemahüvitis“ kohaldub see kõigile vanemahüvitise liikidele, va kui on sätestatud teisiti. PHS § 44 lg 6 kohaselt ei kohaldata PHS § 44 ema vanemahüvitise ja isa vanemahüvitise maksmisel, kuid märtsikuus 2023 ei olnud tegemist ema vanemahüvitise maksmisega. Kaebajale oli määratud ema vanemahüvitis perioodiks 21.12.2022 – 28.02.2023 (dtl 41-43). Alates 01.03.2023 oli kaebajale määratud jagatav vanemahüvitis (dtl 44-46). Enne PHS jõustumist 01.01.2017 reguleeris vanemahüvitise määramist ja maksmist vanemahüvitise seadus. Analoogselt PHS § 44 lg-ga 1 sätestas VHS § 3 lg 7 vanemahüvitise maksmise väiksemas summas, kui hüvitise saamise kuul saadi tulu teatud piirist suuremas summas. Vanemahüvitise seaduse §-i 3 lisati 01.09.2007 lõige 71 , mis sätestas erisused hüvitise vähendamise osas. Analoogselt PHS § 44 lg 5 p-ga 1 sätestas VHS § 3 lg 71 p 1, et vanemahüvitise vähendamist ei rakendata esimesel vanemahüvitise maksmise kalendrikuul vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise kuule eelnenud kalendrikuude eest saadud tulu suhtes. Seletuskirjas on VHS § 3 lg 7 1 p 1 lisamist selgitatud alljärgnevalt: „Esiteks ei vähendata hüvitist esimesel vanemahüvitise maksmise kuul, kui tulu on teenitud eelneval perioodil. Näiteks jääb lapse isa lapsehoolduspuhkusele alates 1. aprillist ning hakkab sellest kuust saama vanemahüvitist. Tööandja maksab isa märtsikuu palga välja aprilli alguses. Kehtiva seaduse järgi vähendatakse isa aprillikuu vanemahüvitist, kuna vanemahüvitise

maksmise kalendrikuul e aprillis sai ta sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Eelnõu kohaselt aprillikuu hüvitist ei vähendata, kuna vastasel juhul jääb isa maikuus, mil aprilli vanemahüvitis välja makstakse, ilma tuludeta. Seega ei vähendata esimesel vanemahüvitise maksmise kuul vanemahüvitist tulu osas, mis on saadud eelmiste kalendrikuude eest. Kui tulu on saadud sama kuu eest, siis vähendatakse vanemahüvitist tulude osas, mis on saadud vanemahüvitise maksmise perioodi eest, üldises korras. Järgnevatel kuudel on oluline juba sotsiaalmaksu maksja süü olemasolu (vt 4. juhtu). Näiteks kui tööandja maksab vanemahüvitise saajale vanemahüvitise saamise 4. kuul tulenevalt sisekorraeeskirjadest preemiat, siis vanemahüvitist vähendatakse, kuna selles kuus on isikul olemas sotsiaalmaksuga maksustava tulu ning antud juhtum ei kuulu erandite alla.“ Vanemahüvitise eesmärk on tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla kolmeaastast last (PHS § 32 lg 1). Kaebajale maksti enne märtsi 2023 ema vanemahüvitist. Märtsist jätkati talle jagatava vanemahüvitise maksmist. Seega ei ole kaebaja puhul tegemist sellise olukorraga, mille puhuks seadusandja otsustas vanemahüvitise vähendamata jätmise erandi kehtestada. Kaebaja sai märtsikuus tulu ning tegemist on märtsikuu tuluga, sest see muutus sissenõutavaks hiljemalt märts 2023 (eelneva aasta boonus makstakse välja järgmise aasta märtsikuus, kaebuse lisa 4). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 27.12.2011 otsuses kohtuasjas nr 341- 23-11 (isik vabastati teenistusest, talle maksti hüvitist kasutamata puhkuse eest ning puhkuse saamise õigus oli tekkinud rasedus- ja sünnituspuhkusel viibimise ajal, isiku vanemahüvitist vähendati VHS § 3 lg 7 alusel) asunud seisukohale, et VHS § 3 lg 7 1 p 1 reguleerib olukorda, kus vanemahüvitise maksmise kalendrikuul makstakse välja eelmiste kalendrikuude eest saadud tulu, kuid puhkusehüvitis on tulu, mille suhtes tekkis rahaline nõudeõigus alles vanemahüvitise saamise kuul, mistõttu ei ole VHS § 3 lg 71 sellisel juhul kohaldatav (kohtuotsuse p 48). Vanemahüvitise suuruse määramisel ja selle vähendamisel võetakse aluseks tulu saamise hetk, mis võimaldab riigil oluliselt hõlpsamalt hüvitise suurust ja selle vähendamist kindlaks määrata, võrreldes sellega, kui arvesse võetaks tulu teenimise aega ning teadaolevalt ei ole muid abinõusid, millega oleks võimalik eesmärgid saavutada isikuid vähema koormaval viisil (kohtuotsuse p 64). Vanemahüvitise maksmine ei ole põhiseadusest tulenev kohustus, vaid tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mitte isikutele PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega (kohtuotsuse p 68). Aastal 2022 oli pool hüvitise ülempiirist 2145,65 eurot. Kaebaja sai märtsikuus 2023 sellest suuremat tulu, mistõttu kuulub tulenevalt PHS § 44 lg-st 1 tema vanemahüvitis ümberarvutamisele ja vähendamisele. PHS § 462 lg 1 paneb jagatava vanemahüvitise saajale kohustuse teavitada viivitamata Sotsiaalkindlustusametit, kui ta saab vanemahüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist. Sel juhul arvutatakse vanemahüvitis ümber, makstakse välja õiges suuruses ja enammakset ei teki. Sotsiaalkindlustusametile ei ole jäetud kaalutlusõigust, vaid seadusandja on otsustanud, kuidas ja mis tingimustel vanemahüvitise ümberarvestus ja vähendamine toimub. Erandid on sätestatud PHS § 44 lg-tes 4 ja 5 ning Sotsiaalkindlustusameti hinnangul ei ole antud juhul tegemist ühegi nendes lõigetes nimetatud juhuga. Sotsiaalkindlustusamet kontrollib isikustatud sotsiaalmaksu andmeid vanemahüvitise maksmise kalendrikuude kohta hüvitise maksmise perioodil ning pärast nelja kalendrikuu möödumist hüvitise saamise õiguse lõppemisest (PHS § 464 lg 2). Kui selgub, et

vanemahüvitise arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu andmed on muutunud, arvatakse hüvitis ümber ja enam makstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi (PHS § 464 lg 3). Ettekirjutuse tegemisel on arvestatud kaebaja 24.05.2023 soovi tagasi maksta 3 osas (dtl 47) – juuli – september 2023. Vastuse koostamise seisuga ei ole teada, et kaebaja oleks tagasimakseid teinud, kuid selles osas on võimalik ettekirjutust korrigeerida. Kokkuvõtvalt märgib vastustaja, et tulenevalt PHS § 44 lg-st 1 kuulub kaebaja märtsikuu 2023 vanemahüvitis vähendamisele ning seaduses ei ole sätestatud erisust jätta vanemahüvitis vähendamata olukorras, kus tööandja maksab välja eelmise aasta boonuse vanemahüvitise saamise kuul. Kaebuses leiab kaebaja, et vastustaja on jätnud ettekirjutuse tegemisel täielikult tähelepanuta kaebaja 01.06.2023 vastuväited ning see on viinud õigusvastase haldusakti andmiseni, mis rikub kaebaja õigusi. 12.06.2023 on vastustaja saatnud kaebaja esindajale teavituse (dtl 49), et kuna pöördumisele ei ole lisatud esindusõigust tõendavat dokumenti, ei saa talle väljastada kaebajaga seotud infot. Haldusmenetluses antakse esindusõigus kirjaliku volitusega (HMS § 13 lg 2). Ka ei esitanud kaebaja esindaja 01.06.2023 pöördumises uusi vastuväiteid, mida kaebaja ei olnud varasemalt esitanud (kaebaja 25.05.2023 pöördumine, kaebuse lisa 6, dtl 15-16). Selles osas oli kaebaja vastustajale vastanud 25.05.2023 (kaebuse lisa 7, dtl 17-18) ning oma selgituse esitanud – vanemahüvitise liike vaadatakse tervikuna ning kaebajale hakati vanemahüvitist maksma alates detsember 2022 (esimene vanemahüvitise kuu) mitte aga märtsist 2023. Kaebaja esindaja 01.06.2023 pöördumises esitatud vastuväited ei andnud alust jätta ettekirjutus andmata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/55def2ae-3464-41d9-b06953e7eaafa764/perehuvitiste-seaduse-muutmise-ja-sellega-seonduvalt-teiste-seaduste-muutmise-seadus

vaid PHS § 44 tervikuna puudutab üksnes jagatavat vanemahüvitist ja lapsendaja vanemahüvitist. Kuivõrd poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja sai esimest korda jagatavat vanemahüvitist märtsis 2023 (vt dtl 44-46), siis PHS § 44 lg 5 p 1 tähenduses on esimene kuu, mil kaebaja sai jagatavat vanemahüvitist, märts (mitte detsember 2022, mil kaebaja sai ema vanemahüvitist). Järelikult olukorras, kus kaebaja hakkas saama jagatavat vanemahüvitist alates 01.03.2023 ning tööandja tegi kaebajale 2023. aasta märtsi lõpus väljamakse 2022. aastal välja teenitud aastaboonuse eest, kohaldub sellele summale PHS § 44 lg 5 p 1 erand ehk jagatavat vanemahüvitist ei või selle tulu arvelt vähendada. Järelikult ei ole vastustaja teinud kaebajale 2023. a märtsi eest liigset vanemahüvitise väljamakset ning vastustajal puudub alus nõuda kaebajalt vanemahüvitise tagasimaksmist. Eeltoodust tulenevalt puudus vastustajal alus vaidlustatud ettekirjutuse andmiseks ning ettekirjutus on õigusvastane (vt HMS § 54 lg 1 ).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.