O.O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.10.2023 otsuse nr 15.3-3.2/865-1 ja 12.12.2023 lahkumisettekirjutuse 1052274839 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – O.O (Pakistani Islamivabariigi kodanik, sündinud XX.XX.XXXX) Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Marta Gromtsev
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud jäävad riigi kanda ning muud poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 28.03.2024. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.O.O on Pakistani Islamivabariigi kodanik, kes saabus 2015. aastal Eestisse ülikooli õppima. Pärast ülikooli lõpetamist väljastati O.Oile tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama
asumiseks kehtivusega 12.07.2018–14.07.2023. O.O esitas 30.05.2023 tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 118 punkti 9 alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks.
2.Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 26.10.2023 otsusega nr 15.3-3.2/865-1 (edaspidi 26.10.2023 otsus) O.Oi elamisloa pikendamisest. Otsuse põhjendused on kokkuvõetult järgmised:
2.1.O.O ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele, kuna tema tegelik elukoht ei ole elamisloa ajal olnud Eestis. Kokku viibis ta 2018. aastal antud elamisloa järgselt Eestis 7 kuud ajavahemikel 07.2018–09.2018, 09.2022–11.2022 ning alates 06.2023 kuni 26.10.2023 otsuse tegemiseni. Seda ei saa pidada Eestis elamiseks. Ehkki isiku sõnul viibis ta kodakondsusriigis perekondlikel põhjustel (isa ja abikaasa tervislikud probleemid, laste sünd), siis dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et soovi korral oleks ta saanud Eestisse kolida. Samuti puudust O.Oil tegelik elukoht Eestis, piisav legaalne sissetulek ning tõendamata on, et ta on Eestis hästi kohanenud. Seega ei ole tema senine tegevus olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega.
2.2.Tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud, kuna O.O ei asunud tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal Eestisse elama. Sel põhjusel ei ole ka põhjendatud elamisloa pikendamine, kuna isik ei kasuta elamisluba Eestis elamiseks. Varasemat käitumist arvestades ei ole usutav, et isik püüaks seda nüüd teha. O.O saabus Eestisse tagasi alles vahetult enne elamisloa kehtivuse lõppemist ning kuna ta töötas elamisloa kehtivuse ajal ka mujal maailmas, siis näitab antud fakt, et ta suudab omandatud hariduse ja kogemustega tööd leida lihtsamalt oma koduriigi regioonis. Eestis ei ole O.O seda suutnud.
3.O.O (edaspidi kaebaja) esitas 30.10.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse 26.10.2023 otsuse tühistamiseks (haldusasi 3-23-2421). Ühes kaebusega esitas kaebaja ka taotluse menetlusabi saamiseks ning esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kohus võttis kaebuse menetlusse 09.11.2023 määrusega, andis kaebajale menetlusabi ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
4.Politsei ja Piirivalveameti 12.12.2023 ettekirjutusega nr 1052274839 (edaspidi lahkumisettekirjutus) kohustati O.Oi 14 päeva jooksul Eestist lahkuma ning kohaldati sissesõidukeeldu kehtivusega 1 aasta ja 6 kuud. Kaebaja pidi Eestist lahkuma hiljemalt 26.12.2023 ning lahkumisettekirjutus kuulus sundtäimisele alates 27.12.2023.
5.O.O esitas 13.12.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse lahkumisettekirjutuse tühistamiseks (haldusasi 3-23-2868). Kaebuses sisaldus ka menetlusabi ja riigi õigusabi taotlus ning taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kohus võttis 21.12.2023 kaebuse menetlusse, andis kaebajale menetlusabi ja liitis selle haldusasjaga 3-23-2421. Muud taotlused jättis kohus rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja seisukoht
6.1.Kaebaja sõnul tingisid tema eemaloleku Eestist Pakistanis elavate lähedaste terviseprobleemid. Ajal, mil ta aga Eestis elas, siis tegi ta seda seaduslikult, järgides põhiseadusest tulenevaid seadusi ja eeskirju nagu heale kodanikule kohane. Sh esitas kaebaja 2 (7)
taotluse elamisloa pikendamiseks tähtaegselt. Eestis elamise ajal tasus kaebaja maksud ja eluasemekulud.
6.2.Kaebaja pidi Pakistani naasma perekondlikel põhjustel, mistõttu ei saanud ta ka Eestisse jääda. Eestisse naasmise tingis vajadus teha tööd, et maksta tagasi 6000 euro suurune võlg. Võlg tekkis sõpradelt perekonna toetamiseks raha laenamisega, mistõttu kasutas kaebaja Kataris olles töö tegemiseks iga võimalust. Kataris teenitu ei olnud piisav ning sõprade julgustusel saabus kaebaja Eestisse, et teenida võla tagasimaksmiseks raha eurodes. Elamisloa andmine oleks võimalik ka humanitaarsetel kaalutlustel, arvestades tekkinud olukorda ning varasemat õiguskuulekat elu Eestis.
6.2.Lahkumisettekirjutus on õigusvastane, kuna ei arvesta kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid ning soovi Eestis töötada. Eesti on kaebaja sõnul tema teine kodus.
6.4.Sissesõidukeelu kehtestamiseks ei ole alust. Kaebaja lahkus enne lahkumisettekirjutuses märgitud tähtpäeva.
6.5.PPA viivitas taotluse menetlusega.
7.Vastustaja seisukoht
7.1.Vaidlust ei ole, et kaebaja viibis Eestis lühiajaliselt ning PPA ei sea kahtluse alla kaebaja isa ja abikaasa terviseprobleeme ning seda, et kaebajal sündis 2 last. Küll aga ei olnud kaebaja sedavõrd pikk Eestist eemalviibimine põhjendatud. PPA selgitas otsuses kaebaja isaga seonduvat ning jääb selle juurde ka kohtumenetluses. Perekonnaliikmete terviseprobleemid ei takistanud kaebajal asuda tööle Katarisse. PPA ei pea usutavaks, et perekonnaliikmete tervisemured oleks takistanud kaebajal Eestisse alama asumist.
7.2.Kaebajale väljastatud elamisloa eesmärgiks oli kaebaja püsivalt Eestisse elama asumine, kuid kaebaja seda ei teinud. Kaebajal puudus Eestis elamiskoht ning piisav legaalne sissetulek. Õige on ka seisukoht, et kaebaja ei ole Eestis hästi kohanenud. Kaebaja elas elamisloa kehtivusaja jooksul Pakistanis, külastas Eestit vaid lühiajaliselt, ta ei ole läbinud kohanemisprogrammi ega osalenud keelekursustel. Tuleb nõustuda otsuses välja toodud seisukohaga, et kaebajal on tugevad sidemed kodumaaga, kuna seal elavad kõik tema perekonnaliikmed.
7.3.Kaebaja väited õiguskuulekast elust Eestis ei ole tõesed, kuna ta viibis ja töötas alates 26.10.2023–27.12.2023 Eestis ilma seadusliku aluseta ning seda oma majanduslike huvide rahuldamiseks. Kaebaja soov Eestis elada on seotud üksnes sellega, ta soovib Eestis töötada võla tagastamise eesmärgil ning kaebuse kohaselt naasis kaebaja põhjusel, et sõbrad julgustasid. Seega soovib kaebaja Eestis elada vaid oma majanduslike probleemide lahendamiseks, kuna siin saab ta teenida töötasu eurodes. Ainuüksi kaebaja soov Eestis elada ja töötada ei kohusta PPA-d pikendama talle väljastatud elamisluba. Ka asjaolu, et Pakistanis on halb majanduslik olukord on asjakohatu elamisloa pikendamise otsustamisel. Ei rahvusvahelisest, Euroopa Liidu õigusest ega põhiseadusest ei tulene välismaalasele õigust siseneda Eesti territooriumile või siia ajutiselt elama asuda ning saada Eestis elamisluba.
7.4.Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kehtestamine oli põhjendatud. Seejuures võttis PPA sissesõidukeelu kehtestamisel arvesse asjaolu, et kaebaja väitel oli ta valesti mõistnud, et 26.10.2023 otsuse vaidlustamine ei mõjuta selle kehtivust. Humaanseid aluseid sissesõidukeelu kehtestamata jätmiseks ei esinenud. Kaebaja soov Eestis töötada oma 3 (7)
majanduslike probleemide lahendamiseks ei ole selline erandlik asjaolu, millest lähtuvalt võis PPA jätta sissesõidukeelu kohaldamata. Kaebajal on võimalus töötada muus riigis. Kaebajal puudub perekond Eestis. PPA arvestas ka asjaoluga, et kuigi kaebaja alustas töötamist QUIK CHEF OÜ-s veel elamisloa kehtivusaja jooksul, jätkas ta töötamist ka siis, kui tal selleks seaduslikku alust enam ei olnud. Kaebaja töötamine Eestis ei olnud seadustatud.
7.5.PPA ei viivitanud otsuse tegemisega. PPA-l oli vaja otsuse tegemiseks selgitada välja kõik olulised asjaolud ning arvestada tuleb ka sellega, et PPA küsimustele vastamiseks tuleb anda kaebajale mõistlik tähtaeg. PA tegi otsuse esimesel võimalusel. Vastustaja ei saanud taotluse vastuvõtmisel teada, milline lõplik otsus tuleb taotluse suhtes teha, samuti ei olnud PPA-l õigust keelduda taotluse vastuvõtmisest. Kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust, et tema elamisluba pikendatakse, seetõttu pidi ta olema valmis selleks, et viibimisaja lõppemisel tuleb tal Eestist lahkuda. PPA ei sundinud kaebajat lahkuma, vaid selline kohustus tuleneb otse seadusest. Kuna kaebaja viibis Eestis ebaseaduslikult oli PPA kohustatud tegema talle lahkumisettekirjutuse ja kohaldama sissesõidukeelu. Kui kaebaja oleks Eestist lahkunud enne seadusliku viibimisaja lõppemist, ei oleks PPA-l olnud alust kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna PPA 26.10.2023 otsus ning lahkumisettekirjutus koos sissesõidukeelu kehtestamisega on õiguspärased. Kohtu hinnangul on mõlemad vaidlustatud otsused põhjendatud piisavalt ja arusaadavalt ning kaalutlusotsuse kujunemine jälgitav. Asjaolu, et kaebaja võttis Pakistanis elades laenu ning soovib Eestis sõprade survel töötada ei ole seni realiseerimata elamisloa pikendamise aluseks.
9.Vaidlust ei ole, et: Kaebajale oli väljastatud tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks ning see kehtis ajavahemikul 12.07.2018–14.07.2023; Kaebaja esitas elamisloa pikendamise taotluse 30.05.2023; Kaebaja viibis ajavahemikul 12.07.2018–14.07.2023 Eestis lühiajaliselt ajavahemikel 07.2018–09.2018, 09.2022–11.2022 ning alates 06.2023; Kaebaja elas ajavahemikul 12.07.2018–14.07.2023 Pakistanis, v.a Eestis viibitud ajavahemikud ning töötamine Kataris ajavahemikel 31.01.2020–22.03.2020 ja 19.10.2021–22.11.2021; Elamisloa kehtivuse ajal sündisid kaebajal Pakistanis 2 last; Kaebaja lahkus Eestist 27.12.2023. Samuti on PPA kinnitanud, et ei sea kahtluse alla, et kaebaja isal ja abikaasal olid probleemid tervisega.
10.VMS § 129 sätestab tähtajalise elamisloa pikendamise tingimused ning viidatud sätte lg 2 kohaselt peavad ka tähtajalise elamisloa pikendamiseks olema täidetud elamisloa andmise tingimused. Tähtajalise elamisloa andmiseks või pikendamiseks peavad seega olema täidetud tähtajalise elamisloa andmise üldtingimused (VMS § 117 lg 2) ning täiendavad tingimused vastavalt tähtajalise elamisloa andmise alusele (VMS § 117 lg 3). Püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise lisatingimused on sätestatud VMS §-s 210 2. PPA tugines elamisloa andmisest keeldudes VMS § 123 punktidele 2 ja 3. Viidatud punktide kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele (punkt 2) või kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud (punkt 3). Tähtajaline elamisluba antakse isikule alati konkreetsel eesmärgil ning elamisloa jätkuv 4 (7)
kehtimine ja pikendamine on põhjendatud vaid juhul, kui välismaalane on temale antud elamisluba kasutanud eesmärgipäraselt. Kui PPA tuvastab, et elamisluba ei ole eesmärgipäraselt kasutatud või elamisloa andmise tingimused ei ole täidetud, siis ei ole PPA-l ka õigust elamisluba pikendada. Kohus nõustub PPA kohtumenetluses esitatud väitega, et isegi kui kaebajale on tähtajaline elamisluba antud, siis ei anna see välismaalasele õiguspärast ootust, et PPA seni eesmärgipäraselt kasutamata elamisluba pikendab.
11.VMS § 123 punkti 2 kohaldamist on PPA sisustanud seeläbi, et kaebaja ei vasta VMS § 117 lg 1 punktides 1–3 ning VMS § 2101 lg 1 punktis 2 kehtestatud nõuetele.
11.1.VMS § 117 lg 1 punkt 1 sätestab, et tähtajalise elamisloa taotlemise eesmärk peab olema täidetud. Püsivalt Eestisse elama asumise antava tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega (VMS § 210 1 lg 1). Kohus nõustub, et kaebaja ei asunud temale 14.07.2018 antud tähtajalise elamisloa alusel Eestisse püsivalt elama ning see ei olnud kaebaja eesmärk ka 30.05.2023 taotlust esitades. Kohtumenetluses kinnitas kaebaja, et tuli Eestisse tagasi sõprade survel ning töötamise eesmärgil, et maksta tagasi Pakistanis elades võetud laen. Ühestki kaebaja kohtumenetluse esitatud väitest ei nähtu aga, et kaebaja soov 30.05.2023 taotlust esitades oleks olnud soov asuda püsivalt Eestisse elama. Haldusmenetluses tõi küll kaebaja välja, et ta tahab Eestisse tagasi tulla ja siis pikemalt jääda, kuid arvestades kaebaja senist käitumist, siis ei pea kohus seda haldusmenetluses esitatud väidet kuigivõrd tõsiseltvõetavaks. Kohtu kahtluse põhjuseks on muu hulgas asjaolu, et kui kaebajal olid tekkinud Pakistanis sõpradelt võetud laenu teenindamisel probleemid, siis läks kaebaja tööle Katarisse, mitte ei tulnud Eestisse. See näitab kohtu hinnangul ilmekalt, et kaebaja ei soovinudki oma elu Eestiga siduda, ehkki talle oli väljastatud tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks. Seega on õige ka PPA järeldus, et kaebaja senine tegevus ei ole olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega (VMS § 2102 lg 1 punkt 3).
11.2.VMS § 117 lg 1 punkt 2 sätestab, et välismaalasel peab olema tegelik elukoht Eestis. Eestis elamisena tuleb mõista seda, et Eesti on välismaalase peamine elukoht. PPA-l on hindamisruum otsustamaks, kas Eestis püsivalt mitteelav välismaalane omab siin tegelikku elukohta. Kohus nõustub PPA-ga, et ajavahemikul 12.07.2018–14.07.2023 kaebajal tegelik elukoht Eestis puudus ning kaebaja ei ole viimase viie aasta jooksul kolme aastat Eestis elanud. Ka kaebaja ei väida, et ta oleks temale püsivalt Eestisse elama asumiseks antud elamisloa alusel Eestisse elama asunud. Elukoha kanne rahvastikuregistris ei ole piisav tegeliku elukoha olemasolu nõude täitmiseks. Kohus märgib, et kuigi kaebaja põhjendused Pakistanis elamiseks on inimlikult mõistetavad, siis ei tulene VMS-ist, et PPA-l oleks pädevus otsustada, et teatud tingimustel ei ole VMS 117 punkti 2 sätestatud tingimuse täitmine nõutud. Täiendavalt märgib kohus, et ka VMS § 2102 lg 1 punkt 1 sätestab püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa lisatingimuse, et välismaalane peab olema Eestis elanud viie järjestikuse aasta jooksul vähemalt kolm aastat. Ehkki PPA 26.10.2023 otsus sellele sättele ei tugine, siis ei saa olla vaidlust, et kaebaja elukorraldus sellele sättele ei vasta.
11.3.VMS § 2102 lg 1 punkt 2 sätestab püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa lisatingimuseks see, et välismaalane on Eestis hästi kohanenud. Viidatud norm lisandus VMS-i 2015. aastal, kui jõustusid „Välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seoses teiste seaduste muutmise seadus“ muudatused. Viidatud VMS muutmise seaduse seletuskirja 1 kohaselt on tingimus, et välismaalane on integreerunud Eesti ühiskonda, eelkõige väärtusnorm, kuid aitab ka ära hoida elamisloa andmist isikutele, kes vastandavad ennast Eesti riigile või
ühiskonnale. Kuna kaebaja ei ole sisuliselt temale püsivalt Eestisse elama asumiseks antud elamisloa ajal Eestis elanud, siis nõustub kohus PPA-ga, et kaebaja ei saa olla Eestis hästi kohanenud. Eestis hästi kohanemine eeldab siiski Eestis elamist ning Eestiga kohenemine ei saa toimuda Pakistanis. Samuti märgib kohus seda, et õiguskuulekas käitumine ei ole samastatav hästi kohanemisega, kuna kõik välismaalased on kohustatud austama Eesti õiguskorda.
12.Kuna täidetud on VMS § 123 punktis 2 sätestatud alus kaebajale elamisloa andmisest keeldumiseks, siis ei pidanud PPA hindama, kas kaebajale tuleks elamisloa andmisest keelduda ka VMS § 123 punkti 3 alusel. Küll aga nõustub kohus, et arvestades kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid, siis on VMS § 123 punktid 2 ja 3 omavahel sedavõrd tihedalt seotud, et nende mõlema aluse väljatoomine 26.10.2023 otsuses oli põhjendatud. Kohus nõustub PPA 26.10.2023 otsuse punktis toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata.
13.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA 26.10.2023 otsus keelduda kaebajale väljastatud tähtajalise elamisloa pikendamisest oli õiguspärane. Lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamine
14.Kaebajale tehti vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutus. VSS § 74 lg 1 alusel võib sellises olukorras kohaldada maksimaalselt kolmeaastast sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel (VSS § 7 4 lg 4) või lühendada selle kehtivust, kui eelnimetatud tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (VSS § 74 lg 3). Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (vt Riigikogu XI koosseisu 444 SE seletuskiri, lk 5; Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2022 otsus nr 3-20-2388, punkt 18; Riigikohtu 05.12.2019 otsus nr 3-162123, punkt 15).
14.1.Kohus nõustub PPA-ga, et humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks ei esine. Asjaolu, et kaebaja on Eestis lõpetanud ülikooli, talle meeldib siin ning ta soovib siin töötada ei ole alus sissesõidukeelu kehtestamata jätmiseks humaansetel kaalutlustel.
14.2.Mis puudutab aga sissesõidukeelu kestuse vähendamist 3-aastalt 1 aasta ja 6 kuu peale, siis ka selles osas on otsus põhjendatud ning sissesõidukeelu kestuse määramisel on PPA lähtunud kaebajaga seotud isiklikest asjaoludest. Kaebusest ei nähtu, et PPA oleks jätnud tähelepanuta mõne olulised asjaolu, mis võiks omakorda tuua kaasa selle, et kaebajale kehtestatud sissesõidukeeld oleks ebaproportsionaalne.
15.Kohtule nähtub, et kaebaja lahkus Eestist lahkumisettekirjutusega määratud tähtaja jooksul. Seega on kaebajal võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või peatamist (VSS § 32 ja 321).
16.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA lahkumisettekirjutus ja sellega kehtestatud sissesõidukeeld on õiguspärased.
17.Kaebus jääb kõigis nõuetes rahuldamata. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimus
6 (7)
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Ehkki kaebus jääb tervikuna rahuldamata, siis ei mõjuta see menetluskulude jaotust. Kaebaja sai menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning tõlkekulude kandmiseks, kohustuseta need hiljem hüvitada. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad kaebajale menetlusabi andmisega seotud kulud riigi kanda. Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja võimalikud kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
19.Kohtuotsuse avaldamisel Riigi Teatajas asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.