Võlaõigus › Võõrandamislepingud

kostjale võlateatise. Hageja edastas sissenõudmiseks põhisummas 340,46 eurot koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. 10% antud summast on 34,05 eurot. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole arvete nr 80097153 ja nr 800087367 esitamist põhistavat eraisiku kliendikaardilepingut nr 20476141005 hagejaga sõlminud ega ka arvetel kajastuvat mootorikütust hagejalt kunagi ostnud. Seetõttu puudub ka kohustus neid arveid tasuda. Kuna kostja ei ole lepingut sõlminud ega üldtingimustega seetõttu ka tutvunud, ei ole tal kohustust tasuda ka leppetrahvi. Lepingul on õige kostja nimi ja isikukood, kuid mobiiltelefoninumber XXXXXXXX pole kunagi temale kuulunud, samuti ka e-kirja aadress XXX. Kostja postiaadressiks pole kunagi olnud XXX. Alates 19.06.2004 elab kostja aadressil XXX, mis on ka tema postiaadress viimased 12 aastat. Kostja pole kunagi kasutanud isiku tuvastamiseks telefoni teel salasõnana ema neiupõlve nime: XXX. Lepingul on märge nagu kostja oleks selle elektrooniliselt allkirjastanud. Kostja ei ole lepingut mingil moel allkirjastanud ega ole teinud selle sõlmimiseks ka kellelgi mingit tahteavaldust. Hageja pole tõendanud digiallkirjastamist vastava kinnituskirja esitamisega. Maakohtu otsus 12.10.2016 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus rahuldas kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena lepingulise esindaja kulud 566 eurot ja viivise menetluskulude tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. Kohus rahuldas hageja 13.09.2016 taotluse protokolli parandamiseks ning määras parandada 12.09.2016 toimunud kohtuistungi protokolli kolmanda lehe viiendal real sisalduv lause: „Kostja soovib esitada kohtule menetluskulude nimekirja“ ja asendada see lausega „Hageja soovib esitada kohtule menetluskulude nimekirja“. Kostja 14.09.2016 taotluse protokolli parandamiseks jättis kohus rahuldamata. Käesoleval juhul on hageja esitanud nõude kostja vastu tuginedes kliendikaardilepingule nr 20476141005 (tlk 27,28). Lepingu alusel on hageja kostjale esitanud arve nr 800087367 ning arve nr 800097153 Statoili Kukruse tanklas tankimise eest (tlk 33-36). Kostja on esitanud vastuväited, et kostja ei ole kliendikaardilepingut allkirjastanud ning hageja ei ole tõendanud kliendikaardilepingu sõlmimist. Seega tuleb kohtul esmalt hinnata, kas poolte vahel on leping sõlmitud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 sätestab, et leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja on esitanud kohtule tõendina kliendikaardilepingu, millest nähtuvalt on lepingu poolteks hageja ja kostja (tlk 27-28). Lepingu on allkirjastanud hageja esindaja PS ning kostja on väidetavalt lepingu allkirjastanud elektrooniliselt 05.10.2014.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 80 lg 3 sätestab, et elektrooniline allkiri peab olema antud viisil, mis võimaldab allkirja seostada tehingu sisu, tehingu teinud isiku ja tehingu tegemise ajaga. Elektroonilise allkirja isikule omistamise ja allkirja andmise kord sätestatakse seaduses. Elektrooniliseks allkirjaks on ka digitaalallkiri. Digitaalallkirjaseaduse (DAS) § 2 sätestab, et digitaalallkiri on tehniliste ja organisatsiooniliste vahendite süsteemi abil moodustatud andmete kogum, mida allkirja andja kasutab, märkimaks oma seost dokumendiga. Digitaalallkiri moodustatakse turvalises allkirja andmise vahendis sisalduvate allkirja andmiseks vajalike andmete (edaspidi isiklik võti) abil, millele vastavad üheselt allkirja kontrollimise vahendis sisalduvad allkirja kontrollimiseks vajalikud andmed (edaspidi avalik võti). Digitaalallkiri koos selle kasutamise süsteemiga peab: 1) võimaldama üheselt tuvastada isiku, kelle nimel allkiri on antud; 2) võimaldama kindlaks teha allkirja andmise aja; 3) siduma digitaalallkirja andmetega sellisel viisil, mis välistab võimaluse tuvastamatult muuta andmeid või nende tähendust pärast allkirja andmist. Kohus selgitas, et allkiri lepingudokumendil peab olema sellisel viisil kirjutatud, et oleks võimalik identifitseerida allakirjutanu isikut. Elektrooniline allkiri peab vastama seaduses ettenähtud nõuetele. Kõige olulisemaks elektroonilise allkirja andmisel on kohtu hinnangul allkirja seostamise võimalus lepingu sisu, lepingupoolte ja lepingu sõlmimise ajaga. Hageja on esitanud kohtule tõendi, milles AS SEB Pank kinnitab, et kostja on autentinud ennast SEB pangalingi kaudu 05.10.2014 kell 19:35 (tlk 75). Kohus oli seisukohal, et hageja poolt esitatud tõend ei kinnita, et kostja oleks vaidlusaluse lepingu digitaalselt allkirjastanud. Kohtu hinnangul ei tähenda autentimine dokumendi digitaalselt allkirjastamist. Autentimine on kellegi või millegi autentsuse kontroll ning seega üksnes üheks osaks digitaalsel allkirjastamisel. Esitatud tõend kinnitab üksnes asjaolu, et kostja on ennast 05.10.2014 SEB pangalingi kaudu kuskile sisse loginud. Samas ei nähtu kohtu hinnangul tõendist konkreetselt kuhu või mille jaoks seda tehtud on. Dokumenti, nt digitaalallkirja kinnituslehte, millest nähtuksid andmed allkirjastatud failide ja allkirjastajate kohta, hageja kohtule esitanud ei ole. Samuti on kostja vande all antud seletustes kinnitanud, et ta ei ole lepingut hagejalt kütuse ostmiseks sõlminud ning ei ole digitaalallkirja kuskile andnud (tlk 100-101). Hinnates nimetatud tõendeid kogumis oli kohus seisukohal, et kostja ei ole kliendikaardilepingut allkirjastanud ning seega ei ole pooled kliendikaardilepingut sõlminud. Asjaolu, et kostja on eeldatavasti andnud kolmandatele isikutele oma paroole ei oma kohtu hinnangul käesolevas asjas tähtsust, kuna tsiviilasjas ei ole kinnitust leidnud, et kostja ise või kolmandad isikud tema eest oleksid kliendikaardilepingu üldse allkirjastanud. Kuna kohus leidis, et leping on kostja poolt allkirjastamata, siis ei pidanud kohus vajalikuks hinnata muid kostja poolt väljatoodud vastuväiteid, s.h väited kostja andmete kohta lepingus. Samuti jättis kohus TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata tõendi tlk 79 – kriminaalmenetluse alustamine. Nimetatul ei ole kohtu hinnangul asja lahendamisel tähtsust. Tuginedes eeltoodule leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud lepingu sõlmimist kostjaga. Üksnes arvete esitamisest ei tulene nende tasumise kohustus. Tuginedes TsMS § 50 lg-le 1 rahuldas kohus hageja 13.09.2016 taotluse protokolli parandamiseks hageja soovitud viisil. Kohus on ekslikult hageja asemel protokolli kirjutanud kostja. Kostja 14.09.2016 taotluse protokolli parandamiseks jättis kohus rahuldamata,

märkides, et protokoll ei ole stenogramm ning kajastab kohtu hinnangul õigesti istungi käiku ning protokollis on istungil väljendatut kajastatud piisavas ulatuses. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Esmalt pidas kohus vajalikuks märkida, et ei arvesta menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel kostja poolt kohtule 12.09.2016 istungil esitatud dokumendiga, kuna nimetatud dokument on seotud tsiviilasjaga nr 2-15-103198 (tlk 105-106). Kohus arvestas menetluskulude kindlaksmääramisel kostja poolt 14.09.2016 ning 15.09.2016 esitatud menetluskulude dokumentidega. Riigikohus on lahendi 3-2-1-60-16 p-s 13 märkinud, et kõigi menetluskulude nimekirja esitamine ühes dokumendis pärast viimast istungit kohtu määratud tähtpäevaks on lubatud vaatamata sellele, et seadus näeb ette menetluskulude nimekirja mitmeastmelise esitamise. Kõigi kulude kohta ühtse nimekirja esitamine aitab kaasa menetlusökonoomiale ja asja lahendamisele mõistliku aja jooksul, see ei venita ka menetlust. Kohtu määratud tähtpäevaks võib esitada korraga kõigi menetluses kantud menetluskulude nimekirja ning kohus peab sellega arvestama, olenemata sellest, kas kohus on määranud, et esitada tuleb kõigi või üksnes viimase istungiga seotud menetluskulude nimekiri. 12.09.2016 toimunud istungil andis kohus pooltele istungiga seotud menetluskulude nimekirja esitamiseks 3 päeva. Kostja on esitanud oma menetluskulude nimekirja 14.09.2016 ning täiendanud oma menetluskulude nimekirja istungil toimunud menetluskuludega 15.09.2016, seega õigeaegselt. Seega ei ole hageja 19.09.2016 taotlus kostja 14.09.2016 avalduse läbi vaatamata jätmiseks ja avalduse materjalide hulgast välja arvamiseks põhjendatud ning kohus jätab selle tähelepanuta. Kostja avaldas lepingulise esindaja kuludeks maakohtus kokku 680 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja esindaja on osutanud kostjale õigusteenust kokku 10 tunni ja 40 minuti ulatuses (tl 124-126, 137, 138). Kohus oli seisukohal, et kostja väljatoodud kulu – nõupidamine kostjaga seoses Statoil Fluel & Retail Eesti AS-i 24.03.2016 maksekäsu kiirmenetluse avaldusega esitatud nõudega OT vastu asjas nr 2-16-105846, avalduse õiguslik analüüs, tutvumine varasemalt kostjale esitatud võlateadete ja arvetega ning avaldusele vastuse koostamine (ajakulu 1 tund 14 minutit) on põhjendamata kulu. Esindaja olemasolu maksekäsu kiirmenetluses kostjal ei nähtu. Esimese menetlusdokumendi esitas kostja esindaja kohtule 27.05.2016 (kostja vastus hagile). Eeltoodust tulenevalt on eeltoodud kostja lepingulise esindaja kulud põhjendamata. Kostja esindaja ajakulu 2 tundi ja 7 minutit tutvumiseks hagiavaldusega ja selle õiguslikuks analüüsiks on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik kulu. Seejuures arvestas kohus hagiavalduse sisulist mahtu ja tõendite mahtu (hagiavalduse sisuline maht on kokku 4,5 lehte ja lisad on kokku 16 lehte). Kohus, arvestades kostja vastuse sisu ja selle mahtu ja tõendite mahtu, pidas põhjendatuks ja vajalikuks ka ajakulu 3 tundi ja 24 minutit hagiavaldusele vastuse koostamiseks koos tõendite kogumise ja edastamisega. Samuti pidas kohus põhjendatud ja vajalikuks ajakulu 1 tund ja 24 minutit tutvumiseks hageja 20.06.2016 menetlusdokumendiga ja sellele vastuse koostamiseks ühes täiendavate tõendite esitamisega, arvestades seejuures kostja vastuse sisulist mahtu ja hageja vastuse sisulist mahtu (hageja vastuse sisuline maht on kokku umbes 2 lehel).

Kostja esindaja ajakulu 58 minutit ettevalmistuseks 12.09.2016 kohtuistungiks koos täiendava nõupidamisega kostjaga on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik. 12.09.2016 toimunud maakohtu istungiks ettevalmistumine oli esindaja kohustus. Kohus leidis, et arvestades kohtuvaidluse sisu ja keerukusastet ning asjaolu, et tegemist on maakohtu kohtuistungiga, on istungi ettevalmistumiseks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on põhjendatud esindaja nõupidamine kostjaga. Esindaja on kohustatud teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest. Seega ei saa kliendiga suhtlemist pidada ebavajalikuks kuluks. Kohus, märkides, et 12.09.2016 Harju Maakohtu kohtuistung kestis 1 tund ja 43 minutit ja kostja esindaja osales nimetatud kohtuistungil, leidis, et kostja esindaja ajakulu 1 tundi ja 43 minutit istungil osalemiseks on põhjendatud. Kohus pidas vajalikuks selgitada, et kostja esindaja on märkinud, et tema tunnitasu on 60 eurot ja kohtuistungil osalemise ajaks on 1 tund ja 43 minutit. Seega on kulu kokku 103 eurot, mitte 143 eurot nagu kostja lepinguline esindaja on ekslikult arvutusveana märkinud. Kostja on palunud kohtuistungil osalemise kuludena välja mõista 143 eurot, kuid kohus rahuldab kostja nõude 103 eurot ulatuses. Kohus oli seisukohal, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 60 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendatud ja vajalik ja ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seejuures arvestas kohus, et käesoleva tsiviilasja puhul on tegemist hagimenetlusega – lepingu alusel võlgnevuse väljamõistmise nõue. Samuti arvestab kohus poolte esitatud menetlusdokumentide ja tõendite mahtu. Hageja on 19.09.2016 esitatud dokumendis seisukohal, et FIE Rein Küttim avaldus ei kuulu mitte mingil juhul rahuldamisele, kuna käesolevas menetluses ei ole FIE Rein Küttim kui võlausaldaja menetlusosaliseks. Kohus, tuginedes TsMS § 177 lg-le 4 ja märkides, et kostja esindaja poolt kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et õigusabi osutati kostjale, oli seisukohal, et kuigi kostja esindaja on märkinud ennast menetluskulude kindlaksmääramise avalduses võlausaldajaks, siis ei takista see menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide põhjal menetluskulude väljamõistmist kostja kasuks. Tuginedes ülaltoodule leidis kohus, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt ning hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskuludena lepingulise esindaja kulud summas 566 eurot (ilma käibemaksuta). Vastavalt k ostja taotlusele märkis kohus TsMS § 177 lg 4 alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (566 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus 11.11.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 12.10.2016 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud ja viivise menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Samuti palub hageja võtta dokumentaalsete tõenditena asja juurde apellatsioonkaebusele lisatud materjalid (SEB 27.10.2016 kinnituskiri koos logide väljavõttega ja logide väljavõte hageja IT-süsteemist). Hageja hinnangul on maakohus valesti kohaldanud materiaalõigust ning oluliselt rikkunud menetlusõigust, mis on toonud kaasa ebaõige otsuse. Maakohus on valesti kohaldanud VÕS §

9 lg-t 1 võttes sisuliselt seisukoha, et lepingu sõlmimine on võimalik vaid lepingu allkirjastamisega (sh elektroonilise allkirjastamisega). Kohus on jätnud kontrollimata, kas vaatamata asjaolule, et pangalingi kaudu autentimist ei saa lugeda digitaalseks allkirjastamiseks DAS § 2 mõttes, saab pangalingi kaudu autentimist lugeda siiski tahteavalduse andmiseks. VÕS § 9 lg 1 kohaselt on võimalik leping sõlmida mitte ainult allkirjastamisega, vaid ka muul viisil tahteavalduste andmisega. Kliendikaardileping ei pea olema sõlmitud kirjalikus vormis. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 11 lg 4 kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Niisiis oleks asjaolu, kas kostja on lepingu allkirjastanud, oluline vaid siis, kui kliendikaardileping peaks olema sõlmitud kirjalikult. Käesoleval juhul ei ole maakohus leidnud ega põhjendanud, nagu oleks kliendikaardilepingule sätestatud kirjaliku vormi nõue. Sellist väidet ei esitanud menetluses ka kostja. Maakohus on seega üllatuslikult asunud seisukohale, et kliendikaardileping kehtib ainult kirjaliku vormi korral. Selliselt on maakohus eksinud tehingu vormivabaduse põhimõtte vastu (TsÜS § 77). Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-st 4 tulenevat kohustust. Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingule ei kehti kohustusliku vormi nõuet, oleks maakohus pidanud niisiis kontrollima, kas kostja on andnud tahteavalduse lepingu sõlmimiseks. Käesolevas asjas on leping sõlmitud pangalingi kaudu. Pangalingi kaudu lepingu sõlmimiseks kinnituse andmist tuleks lugeda tahteavalduse andmiseks VÕS § 9 lg 1 mõttes. Kuivõrd tahteavalduse andmise kohta salvestuvad andmed hageja ning vastava panga IT-süsteemide logides, saab pangalingi kaudu lepingu sõlmimist käsitleda kui lepingu sõlmimist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Seejuures on ka varasemas praktikas kohtud aktsepteerinud lepingute sõlmimist pangalingi kaudu (Nt Tartu Maakohtu 30.04.2012 otsus tsiviilasjas 2-11-50629; Harju maakohtu 11.10.2010 otsus tsiviilasjas 2-10-49736). Jättes analüüsimata, kas pangalingi kaudu on tahteavalduse andmine võimalik ning kas käesolevas asjas on tahteavaldus antud, on maakohus valesti kohaldanud VÕS § 9 lg-t 1. Hageja leiab, et kostja on teinud tahteavalduse kliendikaardilepingu sõlmimiseks. Maakohtus esitas hageja hagiavalduses väljavõtte oma IT-süsteemist (hagi lk 2), millest nähtus, et hageja ja kostja vahelise lepingu sõlmimisel on kostja end autentinud SEB internetipangas 05.10.2014 kell 19:35. Samuti esitas hageja SEB panga kinnituse (20.06.2016 menetlusdokumendi lisa 1), milles SEB pank kinnitas, et kostja on 05.10.2014 kell 19:35 end SEB pangalingi kaudu autentinud. Maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata hagis esitatud väljavõtte hageja IT-süsteemist. Tegelikkuses oleks kohus pidanud hindama tõendeid kogumis (TsMS § 232 lg 1). SEB kinnituse hindamisel koos väljavõttega hageja ITsüsteemist nähtub, et samal ajahetkel, kui hageja veebilehel esitati lepingu sõlmimiseks tahteavaldus SEB pangalingi kaudu, kasutades kostja andmeid, on tõepoolest kostja ennast SEB pangas autentinud. Seega eluliselt on võimalik ainult järeldus, et kostja autentis ennast just hageja lepingu sõlmimiseks ning tõendite hindamisel kogumis ei saa tekkida kahtlust, kuhu või mille jaoks oli kostja end pangalingi kaudu autentinud. Niisiis on maakohus rikkunud kohustust hinnata tõendeid igakülgselt ja kogumis (TsMS § 232 lg 1) ning kirjeldatud menetlusõiguse rikkumine on toonud kaasa ebaõige järelduse, nagu ei oleks kohtuasjas üheselt tõendatud, et pangalingi kaudu on leping sõlmitud. Maakohus on valesti jaganud tõendamiskoormise ning sellega oluliselt rikkunud menetlusõigust. Olukorras, kus hageja oli tõendanud, et kostja on pangalingi kaudu tahteavalduse teinud ning kostja väitis, et tegelikkuses ta tahteavaldust andnud ei ole, oleks

pidanud kostja tõendama, et tegelikkuses sõlmis lepingu tema andmeid kasutades keegi teine. Kuna, hageja oli tõendanud hagiavalduse aluseks olevaid asjaolusid, oli kostjal omakorda kohustus tõendada oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid (TsMS § 230 lg 1) ning kostja paljasõnalised vastuväited oleks kohus pidanud jätma tähelepanuta. Hageja palub apellatsioonkaebuses võtta kaebusele lisatud dokumendid dokumentaalsete tõenditena käesoleva kohtuasja materjalide juurde, leides, et tõendite esitamine ja hindamine apellatsioonimenetluses on käesoleval juhul lubatud TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel. Nimelt on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõigust, jättes rahuldamata hageja 12.09.2016 esitatud taotluse täiendava tõendi väljanõudmiseks SEB-lt. Olukorras, kus kohus oli seisukohal, et hageja esitatud SEB kinnitus (20.06.2016 seisukoha lisa 1) ei tõenda piisavalt tahteavalduse andmist, oleks asja õige lahendamise eesmärgil pidanud kohus nõudma SEB-lt välja täiendavad andmed. Täiendavate andmete abil oleks leidnud kinnitust, et kostja on hagejaga lepingu sõlminud. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused hageja taotluse rahuldamata jätmiseks. Kohus on jätnud kasutamata TsMS § 331 lg-s 1 sisalduva diskretsiooniõiguse ning ei ole kaalunud, kas taotluse esitamine oli TsMS § 331 lg 1 alusel lubatav. Tõendite esitamine apellatsioonimenetluses on lubatav ka seetõttu, et tõendid tekkisid alles pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Äärmiselt kiire menetluse tõttu esimese astme kohtus ei jõudnud hageja maakohtus kõnealuseid tõendeid koguda, samuti keeldus SEB maakohtu menetluses detailsete logide esitamisest. Kuigi hageja palub täiendavad tõendid oma väidete kinnitamiseks tõenditena vastu võtta, jääb hageja seisukohale, et ka ilma apellatsioonkaebusele lisatud tõenditeta on hageja piisavalt tõendanud lepingu sõlmimist kostja poolt. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud ega põhistanud, et tegelikult tema tahteavaldust andnud ei ole, tuleb leping lugeda sõlmituks. Niisiis ei ole maakohtu järeldus, nagu ei oleks leping sõlmitud, õiguspärane. Kuivõrd hageja ja kostja vahel on sõlmitud kliendikaardileping, olid pooled kohustatud täitma lepingulisi kohustusi. Kostja peab hagejale hageja poolt osutatud teenuste ja müüdud kauba eest tasu maksma. Samuti peab kostja hagejale tasuma leppetrahvi, viivised ja menetluskulud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määrata kindlaks ja mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud ja viivise menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasine menetluse käik 22.12.2016 määrusega jättis Tallinna Ringkonnakohus rahuldamata hageja taotluse apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmiseks, leides, et puudub alus tõendite vastuvõtmiseks ning tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 12.10.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt on maakohus valesti kohaldanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg-t 1, võttes sisuliselt seisukoha, et vaidlusaluse lepingu sõlmimine on võimalik vaid lepingu allkirjastamisega (sh elektroonilise

allkirjastamisega). Kaebuse kohaselt on maakohus üllatuslikult asunud seisukohale, et kliendikaardileping kehtib ainult kirjaliku vormi korral, eksides selliselt tehingu vormivabaduse põhimõtte (TsÜS § 77) vastu. Hageja on seisukohal, et kuivõrd pooltevahelisele kliendikaardilepingule kohustusliku vormi nõuet ei kehti, oleks maakohus pidanud kontrollima, kas kostja on andnud tahteavalduse lepingu sõlmimiseks, mida kostja hageja arvates on käesoleval juhul teinud pangalingi kaudu. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud otsuses toodud maakohtu seisukohad kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 77 sätestatud tehingu vormivabaduse põhimõttega. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. Iseenesest õige on hageja apellatsioonkaebuses osundatu, mille kohaselt ei ole kliendikaardilepingule seaduses kehtestatud kirjaliku vormi nõuet. Nimetatu aga ei väära maakohtu seisukohti konkreetse, hagiavalduse kohaselt elektrooniliselt pangalingi kaudu 05.10.2014 sõlmitud kliendikaardilepingu osas. Vormivabaduse põhimõte, üks olulisemaid lepinguvabaduse põhimõtte realiseerimise tagatisi, tähendab pooltele vabadust ise valida, millises vormis leping sõlmida. Vormivabaduse põhimõte tähendab muu hulgas ka seda, et pooled võivad kokku leppida tehingu tegemises seaduses sätestatust rangemas vormis. Ringkonnakohtu hinnangul on pooled käesoleval juhul seda hagiavaldusele lisatud kliendikaardilepingust (tl 27-28) nähtuvalt ka teinud. Nimelt nähtub hageja poolt esitatud poolte vahel väidetavalt sõlmitud kliendikaardilepingust, et kostja on nimetatud lepingu allkirjastanud elektrooniliselt ja hageja nimel on lepingu omakäeliselt allkirjastanud hageja esindaja Paavo Siimann. VÕS § 11 lg 2 sätestab, et kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. Lepingu sõlmituks lugemine alates lepingule kokkulepitud vormi andmisest on lepingupoolte vabadus ja seega ei piisa lepingulise suhte tekkimiseks VÕS §-s 9 sätestatud asjaoludest. Kostja, kes lepingu allkirjastamisele vastu vaidleb, on lepingust nähtuvalt allkirjastanud selle elektrooniliselt. TsÜS § 80 lg 1 kohaselt loetakse tehingu kirjaliku vormiga võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 77 lg 2 sätestab, et kui pooled on teinud tehingu teatud vormis või on tehingu vormis kokku leppinud, siis eeldatakse, et kehtivad selle vormi kohta seaduses sätestatud nõuded. Elektrooniline allkiri peab TsÜS § 80 lg 3 kohaselt olema antud viisil, mis võimaldab allkirja seostada tehingu sisu, tehingu teinud isiku ja tehingu tegemise ajaga. Eeltoodust tulenevalt on maakohus vaidlustatud otsuses õigesti asunud tuvastama, kas kostja on kliendikaardilepingu allkirjastanud ning ebaõiged on hageja väited, et vaidlusalune kliendikaardileping ei pea olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kuivõrd hageja poolt tõendina esitatud kliendikaardileping on sellest nähtuvalt kostja poolt elektrooniliselt allkirjastatud, pidanuks hageja esitama tõendid, mis kinnitavad väidetavalt tehingu teinud kostja poolt lepingu elektroonilist allkirjastamist, mis on TsÜS § 80 lg 2 p 3 kohaselt elektroonilise vormi järgimise üheks eelduseks. Seda aga hageja praegusel juhul teinud ei ole. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust tõendamiskoormise valesti jagamist maakohtule kõnealusel juhul ette heita ei saa. Kuivõrd pooltel on vaidlus selles, kas poolte vahel on kliendikaardileping sõlmitud, lasub vastav tõendamiskoormis TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt hagejal, kelle nõue vaidlusalusele kliendikaardilepingule tugineb. Hageja, leides eeltoodut arvestades ekslikult, et lepingule kohustusliku vormi nõuet ei kohaldu, on sellest tulenevalt ka ekslikult asunud seisukohale, et maakohus pidanuks kontrollima, kas kostja on andnud tahteavalduse lepingu sõlmimiseks. Hageja hinnangul on käesolevas asjas leping sõlmitud pangalingi kaudu, millisel viisil lepingu sõlmimist saab käsitelda kui lepingu sõlmimist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Ringkonnakohus

märgib, et isegi kui kostjat saaks asjas esitatud tõendite alusel lugeda pangalingi kaudu tahteavalduse andnuks, ei saa pangalingi kaudu autentimist ega sel viisil tahteavalduse andmist võrdsustada elektroonilise allkirjastamisega, millisel viisil leping sellest nähtuvalt kostja poolt allkirjastati. Ka ei ole hageja apellatsioonkaebuses väitnud vastupidist. Seega ei võimalda ka hageja esitatud tõendid, mis hageja hinnangul kinnitavad kostja poolt pangalingi kaudu autentimist, tõendada hagiavaldusele lisatud ja hageja väidetud kliendikaardilepingu sõlmimist selles märgitud vormis. Sellest tulenevalt ei oma asja lahendamisel tähtsust ka hageja viited maakohtu otsustele tsiviilasjades nr 2-11-50629 ja 2-10-49736, mis kaebuse kohaselt kinnitavad pangalingi kaudu lepingute sõlmimise aktsepteerimist kohtute poolt. Kuivõrd asjas esitatud tõenditega ei ole tõendanud kliendikaardilepingu elektrooniline allkirjastamine kostja poolt, ei saa kliendikaardilepingut lugeda poolte vahel sõlmituks. Arvestades, et apellatsioonkaebusele lisatud dokumendid, mille hageja palus dokumentaalsete tõenditena asja materjalide juurde võtta, jättis ringkonnakohus 22.12.2016 määruses toodud põhjendustel vastu võtmata, ei pea ringkonnakohus käesolevalt vajalikuks täiendavalt käsitleda kaebuse väiteid seoses vastavate tõendite esitamise lubatavusega apellatsiooniastmes. Hageja esitas ringkonnakohtule 28.12.2016 esitatud menetlusdokumendis ka vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel TsMS § 333 lg 1 alusel, leides, et ringkonnakohus on 22.12.2016 määruses ebaõigesti keeldunud hageja apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest. Hageja peab ringkonnakohtu seisukohti tõendite vastuvõtmisest keeldumisel ebaõigeks, jääb tõendite esitamise lubatavuse osas apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde ning palub taas kaebusele lisatud tõendid vastu võtta. TsMS 333 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Ringkonnakohus leiab, et kohtul ei ole võimalik hageja taotlust tõendite asja juurde võtmiseks teistkordselt lahendada, kuivõrd vastava taotluse osas on olemas jõustunud ringkonnakohtu 22.12.2016 määrus ning vastuväites esitatu ei anna alust ringkonnakohtu jõustunud määruses esitatud seisukohtade muutmiseks. Ringkonnakohus jääb 22.12.2016 määruses avaldatud seisukohtade juurde. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus hageja 28.12.2016 vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja poolt kohtule 09.12.2016 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuluks käesolevas apellatsioonimenetluses õigusabikulu summas 328 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja lepinguline esindaja apellatsioonimenetluses osutanud kostjale õigusteenust kokku 5 tunni ja 28 minuti ulatuses tunnihinnaga 60 eurot (ilma käibemaksuta). Osutatud õigusabi koosneb tutvumisest apellatsioonkaebusega ja selle õiguslikust analüüsist (2h 14min) ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamisest ja edastamisest (3h 14min). Kostja palub hagejalt välja mõista ka viivise

menetluskuludelt lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide mahtu ja sisu, leiab, et kostja esindaja poolt apellatsioonimenetluses kostja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht ja selle hind on TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik. Seega kuulub kostja taotlus rahuldamisele täies ulatuses ning hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskulud summas 328 eurot. Vastavalt kostja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.