Politsei- ja Piirivalveameti taotlus saada luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja EK Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21.12.2023 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 21.12.2023 määruse haldusasjas nr 3-23-2926 resolutsiooni punkti 1 peale.
2.Jätta rahuldamata X taotlus vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil.
3.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.12.2023 määruse haldusasjas nr 3-23-2926 resolutsiooni punkt 1 muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
4.Vabastada X käesoleva määruse tõlkimise kulude kandmisest osaliselt. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused araabia keelde.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 13.09.2023 Tallinnas kinni Süüria kodaniku X (alias X, sündinud Süürias XX.XX.XXXX, puudutatud isik) ning toimetas ta kinnipidamiskeskusesse. Isik esitas Tallinna lennujaamas dokumendikontrollis võltsitud Ungari ID-kaardi. Isikul ei ole seaduslikku alust Schengeni viisaruumis, sh Eesti Vabariigis viibimiseks. PPA koostas talle samal päeval sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks.
3-23-2926
2.Tallinna Halduskohus andis 14.09.2023 määrusega haldusasjas nr 3-23-2021 loa pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel kinnipidamiskeskusesse kuni 14.11.2023. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13.10.2023 määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata.
3.Tallinna Halduskohus andis 13.11.2023 määrusega asjas nr 3-23-2021 loa pikendada puudutatud isiku kinnipidamist kuni 13.03.2024. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.12.2023 määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata.
4.X esitas 15.12.2023 araabiakeelse taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. PPA pidas 19.12.2023 kell 19.30 isiku 48 tunniks kinni ja võttis 10.12.2023 temalt vastu vormikohase rahvusvahelise kaitse taotluse.
5.PPA esitas 20.12.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse saada luba pidada X kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel kuni kaks kuud. Puudutatud isiku kinnipidamine rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse ajal on vajalik ja põhjendatud. Isiku selgituste järgi teavitas tema onu, et Türki saabudes tulevad tal probleemid ning Süürias ta tapetakse. Nendest selgitustest ei piisa, et otsustada selle üle, kas talle tuleks varjupaika anda. Isik soovib enda sõnul jääda Eestisse. Tema käitumine ja hoiakud viitavad sellele, et ta ei austa Schengeni liikmesriikides ja Eestis kehtivat õiguskorda. Tal ei ole perekondlikke, majanduslikke ega sotsiaalseid sidemeid Eestiga. Tal ei ole piisavalt raha enda ülalpidamiseks. Ta saabus Schengeni ruumi ebaseaduslikult, et suunduda Norrasse, kus väidetavalt elavad tema sugulased. Vabaduses viibides ei pruugiks isik teha koostööd rahvusvahelise kaitse menetluses asjaolude väljaselgitamiseks ning võib hakata end varjama. Isikuga on kinnipidamiskeskuses vesteldud ja ta on varem avaldanud soovi naasta koju Süüriasse, kus on tema abikaasa ja kolm last. Isik täitis taotluse, et saada koju pöördumiseks toetust 1050 eurot. Pärast seda, kui isiku reisidokument jõudis Eestisse, muutis ta meelt ega soovinud enam Eestist lahkuda. PPA hinnangul esineb puudutatud isiku põgenemise oht (VSS § 68 p-d 2 ja 6). Leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik kohaldada. See eeldaks usaldust, mida PPA-l puudutatud isiku suhtes tema varasemast käitumisest tulenevalt ei ole. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus turvalisuse ja tervisekaalutlustega. Kinnipidamine on proportsionaalne.
6.X selgitas 21.12.2023 istungil, et ei plaani Eestist lahkuda. Ta tahab ära õppida eesti keele ja tuua siia oma lapsed. Norrasse edasi liikuda ta ei kavatse. Varjupaigataotluse esitas ta põhjusel, et jõudis järeldusele, et Süüriasse naastes sattuks ta vanglasse ja tema elu oleks suures ohus, sest ta ei toeta al-Assadit.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 21.12.2023 määrusega (resolutsiooni p 1) PPA taotluse ning andis loa pidada X kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni 21.02.2024. PPA on selgitanud, et puudutatud isikut on tarvis kinni pidada selleks, et selgitada välja tema varjupaigataotluse lahendamiseks olulised asjaolud (VRKS § 361 lg 2 p 4). Saab nõustuda PPAga, et puudutatud isiku ütluseid ja poliitilist olukorda Süürias tuleb kontrollida. Taotlejaga tuleb teha intervjuusid, milleks ta peab olema PPA-le kättesaadav. Ainuüksi isiku esmaste selgituste põhjal ei ole võimalik hinnata, kas talle on põhjust rahvusvahelist kaitset anda. Varjupaigataotlejat on lubatud kinni pidada üksnes juhul, kui esineb oht, et ta vabaduses viibides põgeneb. Põgenemisohu saab tuvastada muu hulgas juhul, kui inimene on esitanud võltsitud dokumente (vt VRKS § 361 lg 21 ning VSS § 68 p 2) või kui ta on kinni peetud ebaseaduslikul piiriületusel (VSS § 68 p 8). Kohus on varem puudutatud isiku kinnipidamist otsustades leidnud, et esineb põgenemisoht. Ta peeti kinni Tallinna lennujaamas, kuhu ta saabus, omamata õiguslikku alust Eestis viibida. Eestisse saabudes esitas ta oma viibimisõiguse 2(6)
3-23-2926 tõendamiseks võltsitud dokumendid. Tal ei ole perekondlikke, majanduslikke ega sotsiaalseid sidemeid Eestiga. Vabaduses viibides võib ta hakata end varjama ja Eestist lahkuda. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine põgenemisohtu ei kõrvalda. Isik ei esitanud taotlust esimesel võimalusel, vaid mitu kuud pärast Eestisse saabumist, siis, kui siia jõudsid tema väljasaatmiseks vajalikud dokumendid. PPA-l tuleb kontrollida, kas tema taotlus on põhjendatud või esitatud üksnes väljasaatmise vältimiseks. PPA sõnul on isik varem väljendanud soovi naasta kodumaale oma pere juurde ning taotlenud rahalist abi kodumaal hakkama saamiseks ja pere toetamiseks. Seega ei pidanud ta varem koju naasmist enda jaoks ülemäära ohtlikuks. Puudutatud isik ei põhjendanud ka istungil veenvalt, miks ta meelt muutis ja esitas varjupaigataotluse just nüüd. VRKS § 29 järelevalvemeetmeid poleks võimalik tõhusalt kohaldada põgenemisohu tõttu. Kohtule esitatud varjupaigamenetluses koostatud haavatavuse ankeedi ja muude asjas esitatud dokumentide ja selgituste põhjal saab järeldada, et puudutatud isiku kinnipidamine ei ole vastuolus tema õigusega tervise kaitsele ega ohusta tema turvalisust. Kinnipidamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Isikut on kinni peetud alates 13.09.2023, kuid selle jätkamist kuni 21.02.2023 ei ole siiski põhjust pidada ülemääraseks. PPA tegi enne varjupaigataotluse saamist aktiivselt toiminguid isiku dokumentide hankimiseks ja ta väljasaatmiseks. Kuna isik esitas nüüd varjupaigataotluse, tuleb PPA-l alustada selle taotluse läbivaatamist. Taotlus tuleb PPA-l lahendada nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui kuue kuu jooksul (VRKS § 181 lg 1). Kuna esineb alus pidada puudutatud isikut kinni VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, ei selgita kohus, kas kinnipidamiseks oleks alust ka VRKS § 361 lg 2 p 5 järgi. Kinnipidamise aluse äralangemise korral tuleb isik viivitamatult kinnipidamiskeskusest vabastada (VRKS § 364 lg 1).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 21.12.2023 määruse resolutsiooni p 1 ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Arusaamatu on etteheide, et puudutatud isikul ei ole Eestis tuttavaid ning puuduvad perekondlikud sidemed Eestiga, kuna rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise eelduseks ei ole mitte mingil juhul vastuvõtvas riigis sugulaste/tuttavate olemasolu. Ka on inimlikult arusaadav ja eluliselt usutav, et rahvusvahelise kaitse taotlejad lahkuvad oma päritoluriigist ja ületavad piiri erinevatel viisidel. Ebaseadusliku piiriületuse faktist ei saa järeldada põgenemisohtu. Kinnipidamine kui kõige intensiivsem meede riivab puudutatud isiku põhiõigusi. Halduskohus jaatas vaid pealiskaudselt isiku õiguste riivet, kuid pidas seda ekslikult proportsionaalseks. Puudutatud isiku põgenemise oht ei ole nii suur, et see tingiks vajaduse teda kinni pidada. Halduskohus ei ole isiku põgenemise ohu olemasolu piisavalt põhjendatud. Põgenemisohtu ei saa järeldada sellest, et isik kaalus esmalt võimalusi minna Norrasse. Tegemist oli ratsionaalse ja loomuliku kavatsusega, kuna tal pole tuvastatud isiklikke seoseid Eestiga. Ka istungil selgitas puudutatud isik, et ei plaani Eestist lahkuda, soovides ära õppida eesti keele ja tuua siia oma perekond, sh lapsed, ning tal puudub plaan liikuda edasi Norrasse. Puudutatud isiku esindaja ei saanud halduskohtult kutset istungile, mistõttu jäi isik kohtu menetlusõiguse normi rikkumise tulemusena kohtuistungil ilma esindaja abist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). 3(6)
3-23-2926
10.Puudutatud isik soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, kuhu palub kutsuda ka tõlgi. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Kuigi halduskohtul tuli PPA taotluse lahendamiseks korraldada kohtuistung, ei ole kohtuistungi korraldamine nõutav samas asjas esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks (HKMS § 265 lg 5). Puudutatud isik on saanud oma seisukohti väljendada 21.12.2023 istungil, millel osales ka araabia keele tõlk. Samuti on saanud puudutatud isiku esindaja tuua määruskaebuses esile kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja põhjendused. Määruskaebuse väiteid on piisava põhjalikkusega võimalik analüüsida ka kirjalikus menetluses. Seetõttu jääb puudutatud isiku taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.
11.Ringkonnakohus käsitab isiku taotlust tõlgi kaasamiseks taotlusena anda menetlusabi asjas tehtava kohtumääruse tõlkimise kulude kandmiseks. Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-232021 varem tuvastanud, et puudutatud isikule menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud ja kuna isik on viibinud kinnipidamiskeskuses, pole alust arvata, et tema majanduslik seisund oleks muutunud. Tõlkeabi andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ning seda ei välista ka riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Seega tuleb taotlus HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel rahuldada osaliselt ning tõlkida käesoleva määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused riigi kulul araabia keelde.
12.Puudutatud isik paigutati esmakordselt kinnipidamiskeskusesse Tallinna Halduskohtu 14.09.2023 määruse alusel haldusasjas nr 3-23-2021. Isik esitas nimetatud haldusasjas 21.09.2023 Tallinna Ringkonnakohtule riigi õigusabi taotluse halduskohtu 14.09.2023 määruse vaidlustamiseks, mille ringkonnakohus 22.09.2023 määrusega rahuldas. Ringkonnakohus selgitas ühtlasi määruses, et tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 17 lg-st 1 hõlmab antav riigi õigusabi isiku esindamist ka võimalikes järgnevates kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaja pikendamise menetlustes ja isik ei pea pöörduma täiendava riigi õigusabi taotlusega kohtu poole. Kuigi siinses haldusasjas on võrreldes haldusasjaga nr 3-23-2021 muutunud puudutatud isiku õiguslik staatus ja kinnipidamise õiguslik alus, oleks halduskohus pidanud vähemalt välja selgitama, kas isikule antud riigi õigusabi võiks laieneda ka praegusele asjale. Haldusasja materjalidest ja puudutatud isiku määruskaebusest ei nähtu, et halduskohus oleks seda teinud. Ringkonnakohtu hinnangul hõlmab 22.09.2023 määrusega antud riigi õigusabi isiku esindamist ka praeguses haldusasjas, kus sõltumata kinnipidamise õigusliku aluse muutumisest on endiselt vaidluse alla isiku jätkuv kinnipidamine kinnipidamiskeskuses. Seega jättis halduskohus ebaõigesti menetlusse kaasamata riigi õigusabi korras määratud esindaja, sh ei kutsunud esindajat 21.12.2023 toimunud kohtuistungile. Kuigi HKMS § 264 lg-st 6 tulenevalt ei takista menetlusosaliste ja nende esindajate puudumine loa andmise taotluse läbivaatamist ja lahendamist, ei õigusta see säte siiski isiku ja tema esindaja istungile kutsumata jätmist, vaid sätestab asja läbivaatamise võimalikkuse, kui nad ei saa istungile ilmuda (nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.03.2016 määrus nr 3-15-2465, p 10; 17.12.2021 määrus nr 3-21-1404, p 15).
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei tingi eelnev siiski halduskohtu määruse tühistamist. PPA taotlus vaadati läbi halduskohtu 21.12.2023 istungil, millel osales puudutatud isik araabia keele tõlgi vahendusel. Kohus tutvustas istungil isikule PPA taotluse sisu, mille järel sai isik esitada oma vastuväited. Istungi protokolli põhjal on võimalik järeldada, et isikule oli kogu istungil toimuv ja öeldu arusaadav ning tal oli piisavalt võimalusi oma seisukohtade esitamiseks. Seejuures ei juhtinud isik ise tähelepanu esindaja puudumisele. Puudutatud isiku esindajal on olnud võimalik esitada kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja põhjendused määruskaebuses ning ringkonnakohus on saanud neid hinnata. Kokkuvõttes ei ole seega jäänud puudutatud isiku õigused kaitseta.
4(6)
3-23-2926
14.VRKS § 361 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad. Halduskohus leidis, et puudutatud isiku kinnipidamine on põhjendatud VRKS 361 lg 2 p 4 alusel. Selle sätte järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.2). Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtuga, et puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolusid tuleb kontrollida ja isik peab olema selleks PPA-le kättesaadav. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse vahetult enne seda, kui PPA küsis halduskohtult luba teda VRKS-i alusel kinni pidada ning seetõttu ei olnud PPA arusaadavalt jõudnud veel teha rahvusvahelise kaitse menetluse toiminguid. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole üksnes isiku esmaste selgituste põhjal võimalik otsustada taotluse põhjendatuse üle, seda enam, et isik oli varem nõustunud oma päritoluriiki naasma.
15.Eelnimetatud alusel esineb kinnipidamiseks vältimatu vajadus siiski ainult juhul, kui on põhjendatud alus kahelda, et isik võiks vastasel korral põgeneda või asuda ennast PPA eest varjama (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1–18.2). VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna käsitatakse mh seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu (VRKS § 361 lg 21). Seejuures kehtestab VSS § 68 siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Põgenemise ohu hindamisel võib arvesse võtta ka isiku minevikusündmusi ja varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrused nr 3-19-334), samuti tuleb arvestada põgenemisohtu maandavate tegurite olemasolu. PPA tugines oma taotluses põgenemisohu osas VSS § 68 pdele 2 ja p 6. Halduskohtu määrusest võib aru saada, et isiku põgenemisoht on tuvastatav VSS § 68 p-de 2 ja 8 põhjal.
16.Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud isiku põgenemisohu tuvastamisel tugineda VSS § 68 p-le 2. Selle sätte järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. Nagu ringkonnakohus selgitas juba 18.12.2023 määruses haldusasjas nr 3-23-2021 (p 10), ei ole praegusel juhul isik taotlenud Eestis viibimiseks seaduslikku alust, kodakondsust, rahvusvahelist kaitset ega isikut tõendavat dokumenti, vaid on esitanud võltsitud Ungari isikutunnistuse Tallinna lennujaama piirikontrollis, kui saabus lennureisiga Ateenast. Võltsitud dokumendi esitamine, kinnitamaks Eestis viibimiseks seadusliku aluse olemasolu (välismaalaste seaduse § 43 lg 1 p 5, Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 7 lg 1), ei ole samastatav viibimisaluse taotlemisega VSS § 68 mõttes. Kuigi praeguseks on isik esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, ei väida PPA, et isik oleks sellega seoses esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente. Kuna põgenemisohtu ei saanud tuvastada VSS § 68 p 2 alusel, muudab ringkonnakohus selles osas halduskohtu määruse põhjendusi.
17.Põgenemisohu kindlaks tegemisel ei saanud tugineda ka VSS § 68 p-le 8, s.o asjaolule, et välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, mil isik siseneb Eestisse Euroopa Liidu välisest riigist (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2021 määrus nr 3-21-2004, 5(6)
3-23-2926 p 14; 23.09.2020 määrus asjas nr 3-20-1360, p 9). PPA taotlusest ja haldusasjas nr 3-23-2021 esitatud materjalidest nähtub, et puudutatud isik saabus Eestisse lennukiga Kreekast, kuhu ta suundus laevaga Türgist. Sellest järeldub, et puudutatud isik ei sisenenud Eesti alale Schengeni ala välisest riigist, vaid Schengeni ala sisepiiri ületades. Järelikult ei ole praegusel juhul VSS § 68 p 8 kohaldatav ja ka selles osas muudab ringkonnakohus halduskohtu määruse põhjendusi.
18.Eelnevast hoolimata nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et puudutatud isikul esineb põgenemisoht, mistõttu on tema kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel lubatav. Ringkonnakohus jääb 18.12.2023 määruses haldusasjas nr 3-23-2021 (p 11) väljendatud seisukoha juurde, et puudutatud isiku käitumisest ja hoiakutest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6). VSS § 68 p-le 6 tuginemine ei eelda seda, et isik peab olema väljasaadetava staatuses. Rahvusvahelise kaitse taotleja puhul (kellel ei ole lahkumiskohustust, vaid ta võib üldjuhul riiki jääda kuni rahvusvahelise kaitse menetluses lõpliku otsuse tegemiseni) tuleb seda põgenemisohu alust sisustada selles kontekstis, kas ta tõenäoliselt takistaks enda võimalikku tulevast väljasaatmist juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotlus jääb rahuldamata, sest ka rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine saabki olla põhjendatud üksnes võimaliku lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks (vt ka põhiseaduse § 20 lg 2 p 6). Põgenemisohtu ei välista ka see, et isik ise ei ole oma põgenemiskavatsust kinnitanud. Põgenemisohu kindlaks tegemine on prognoosotsus, mille raames hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust, võttes arvesse temaga seotud asjaolusid kogumis. Nagu ringkonnakohus eelmainitud 18.12.2023 määruses selgitas, oli puudutatud isiku eesmärk liikuda Eestist edasi Norrasse, kus tal on sugulasi või hõimlasi. Ta kasutas smugeldajate abi ja võltsitud dokumente, et pääseda ebaseaduslikult Türgist Kreekasse (ja vältida seejuures Süüriasse tagasisaatmist) ning Kreekast edasi Norrasse. Kuigi isik peeti Eestis kinni, ei esitanud ta siin ega ka varem Kreekas rahvusvahelise kaitse taotlust, nagu võiks eeldada isikult, kes põgeneb oma riigist tagakiusamise või ohu eest. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles mitu kuud pärast Eestisse saabumist ja siis, kui siia jõudsid tema väljasaatmiseks vajalikud dokumendid, kuigi oli varem väljendanud soovi päritoluriiki tagasi minna. Ringkonnakohtu hinnangul osutab eelnev, et puudutatud isikul ei pruugi olla soovi jääda varjupaigamenetluse lõpuni Eestisse, vaid võimaluse korral liikuda Schengeni alal edasi, nagu oli tema algne plaan. Isiku edasiliikumist võivad aidata korraldada tema Norras viibivad sugulased või hõimlased või samad isikud, kelle abi ta on juba varem ebaseaduslikuks reisimiseks kasutanud. Kuigi iseenesest ei saa rahvusvahelise kaitse taotlejalt eeldada sotsiaalsete sidemete olemasolu riigiga, kus kaitset taotletakse, võib nende olemasolu siiski võtta arvesse kui põgenemisohtu maandavat asjaolu. Puudutatud isikul need sidemed Eestiga puuduvad, samas kui ta on selgitanud, et sellised sidemed on tal olemas Norraga. Seega ei ole halduskohus eksinud, kui arvestas sidemete puudumist Eestiga põgenemisohtu suurendava tegurina.
19.Eelnevast tulenevalt leidis halduskohus õigesti, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole võimalik, sest need ei hoia võimalikku põgenemist ära (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Kuigi kinnipidamiskeskuses viibimine riivab isiku õiguseid, kaalub praegusel juhul vajadus tagada tema kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluse ajal selle riive üles. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et isiku kinnipidamist kuni 21.02.2024 ei saa pidada ebaproportsionaalseks, arvestades seejuures isiku senise kinnipidamise pikkust, tema rahvusvahelise kaitse menetluse staadiumi ning terviseseisundit.
20.Eeltoodu põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 21.12.2023 määruse resolutsiooni p 1 muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.