X kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 11.10.2023 otsuse tühistamiseks ja Eesti Advokatuuri kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja X
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13.11.2023 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 13.11.2023 määruse peale menetlusse. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.11.2023 määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 20.07.2023 Eesti Advokatuuri aukohtule (advokatuur) kaebuse, milles taotles vandeadvokaatide C ja Y advokatuurist välja heitmist.
2.Advokatuur jättis X kaebuse 11.10.2023 resolutsioonotsusega rahuldamata ega algatanud advokaatide suhtes autkohtumenetlust.
3.X esitas 20.10.2023 halduskohtule kaebuse, milles taotles, et kohus kohustaks advokatuuri heitma organisatsioonist välja vandeadvokaadid C ja Y ning vandeadvokaate hüvitama solidaarselt aastatel 2010–2023 tasutud riigilõivud.
3-23-2357 Kaebaja oli kokkuvõtlikult seisukohal, et aukohus jättis kaebaja kaebuse sisuliselt menetlemata ja saatis kolm kuud hiljem sisutu vastuse. Aukohtu otsuse sisulisi põhjendusi ei ole kaebajale avaldatud ega vaevutud neid vormistama. Sisuliste põhjenduste saamiseks pidi kaebaja pöörduma kohtu poole.
4.Eesti Advokatuur asus vastuses kokkuvõtlikult järgmisele seisukohale: 1) kaebaja esitas advokatuurile kaebuse 20.07.2023. Taotluses esinesid puudused, mille kaebaja kõrvaldas 08.08.2023, sh selgitas, et sai kaebuse aluseks olevatest asjaoludest teada 24.06.2023. Advokatuur andis advokaatidele võimaluse esitada kaebuse kohta selgitused. Mõlemad advokaadid vaidlesid kaebusele vastu ning viitasid ka asjaolule, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt. Aukohus vaatas kaebuse ja sellega seotud asjaolud läbi 14.09.2023 toimunud aukohtu istungil. Aukohus ei tuvastanud advokaatide tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid, mistõttu jäeti aukohtumenetlus algatamata. Aukohus tegi menetluse mitte algatamise kohta resolutsioonotsuse Eesti Advokatuuri kodukorra § 57 lg 31 alusel; 2) kaebaja teavitas 20.10.2023 advokatuuri soovist esitada aukohtu otsuse peale kaebus. Advokatuur sai kaebaja taotluse kätte 23.10.2023 ja avaldab motiveeritud otsuse 30 päeva jooksul soovi esitamisest arvates; 3) aukohus jättis aukohtumenetluse algatamata, sest ei tuvastanud advokaatide tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Aukohus leidis, et kaebus on esitatud advokatuuriseadus (AdvS) § 16 lg-s 1 sätestatud tähtaega ületades ning aukohus ei pidanud usutavaks kaebaja väidet, et ta sai kaebuses esitatud etteheidete aluseks olevatest asjaoludest teada alles 24.06.2023. Lisaks on etteheidetavad väidetavad distsiplinaarsüüteod aegunud.
5.Tallinna Halduskohus tagastas määrusega X kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) vaidluse esemeks ei ole advokaadi tegevus, vaid advokatuuri tegevus aukohtumenetluse läbiviimisel. Aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaebaja õiguste kaitsmine, vaid järelevalve teostamine advokaatide kutsetegevuse üle. Aukohtumenetluse algatamata jätmine ei too kaasa kaebaja õiguste muutmist ega lõpetamist ega oma seetõttu mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele; 2) halduskohus saab kontrollida üksnes seda, kas aukohus on aukohtumenetluse läbiviimisel järginud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid. Huvitatud isiku kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine. Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda muu hulgas selles, et aukohus jättis huvitatud isiku väiteid hindamata või aukohus ei järginud otsuse tegemise menetlusreegleid; 2) aukohtu 14.09.2023 otsusest ja 07.11.2023 vastusest nähtub, et aukohus vaatas kaebaja taotluse läbi. Aukohus analüüsis kaebaja väiteid ja tõendeid, sh uuris kaebajalt kaebetähtaja järgimise kohta (dtl 73–74), kuulas ära puudutatud advokaadid (dtl 79, 83-84) ning tegi aukohtule kättesaadava ja teadaoleva info põhjal põhjendatud otsuse. Seejuures on aukohus põhjendanud, miks ta leiab, et taotlus on advokatuurile esitatud kaebetähtaega rikkudes ja advokaatidele etteheidetavad väidetavad distsiplinaarsüüteod on aegunud (07.11.2023 vastuse p 6). Kahtlused kaebetähtaja järgimises ja etteheidetavate tegude aegumises esinesid juba enne aukohtu 14.09.2023 istungit; 3) advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 kohaselt tuleb taotlus aukohtumenetluse algatamiseks esitada kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Distsiplinaarkaristust ei või määrata, kui distsiplinaarsüütegu on aegunud. Distsiplinaarsüütegu aegub kolme aasta möödumisel selle toimepanemisest. Distsiplinaarsüüteo aegumine algab alates hetkest, mil advokaat lõpetab teo toimepanemise (AdvS § 19 lg 6); 4) vandeadvokaat Yle etteheidetavad teod on seotud tsiviilasjaga nr 2-09-66820, kus vandeadvokaat esindas riigi õigusabi korras teist menetlusosalist. Seega vandeadvokaadile 2(5)
3-23-2357 etteheidetavad mistahes teod said lõppeda tsiviilasja lõppemisega. Kohtute infosüsteemi alusel on viimane kohtulahend tsiviilasjas tehtud 21.05.2012, kuigi ei pruugi olla ka välistatud viimased toimingud 2014. a-l. Seega advokaadi mistahes tegevus, mis saanuks vastata distsiplinaarsüüteo tunnustele, lõppes ligikaudu 10 a tagasi. Mistahes konkreetseid väiteid, et vandeadvokaat oleks kunstlikult loonud ise uusi kohtuasju kaebaja vastu, kaebaja välja toonud ei ole ning vandeadvokaat on hilisemaid kokkupuuteid ka eitanud. Ka juhul, kui keegi teine on kasutanud advokaadi tegevuse tulemit kaebaja kiusamiseks või hirmutamiseks, ei ole see omistatav advokaadile. Vandeadvokaadi Y tegevust samade asjaolude osas sama kaebaja taotluse alusel on advokatuur kontrollinud ka 25.02.2014 ning otsustanud jätta aukohtumenetluse algatamata (dtl 114). Seega ei olnud kaebajal varem takistusi samas küsimuses aukohtu poole pöördumiseks ning isikul puudub õigus pöörduda sama väidetava rikkumise osas aukohtu poole korduvalt, kui varasemalt on küsimus lõplikult lahendatud; 5) vandeadvokaat C tegevus Y patroonina sai lõppeda samaaegselt Y tegevusega. Väidetav tegu on igal juhul aegunud. Muus osas on kaebaja etteheited (alusetud arved) seotud kassatsioonkaebusega asjas nr 2-16-18564 ja advokaaditasu väljanõudmise nõudega tsiviilasjas nr 2-19-19785. Kohtute infosüsteemi kohaselt sai tsiviilasjas nr 2-16-18564 kaebaja Riigikohtu määruse kätte selle tegemise päeval 07.05.2019, teavitades kättesaamisest ka advokatuuri. Seega on 3-aastane aegumistähtaeg igal juhul möödunud. Küsimusele, kas vandeadvokaat rikkus oma kohustusi selles tsiviilasjas, on juba kohtud andnud hinnangu tsiviilasjas nr 2-1919785 (dtl 103 jj ning ringkonnakohtu 31.08.2020 määrus samas asjas); 6) kohtute infosüsteemi kohaselt lõppes tsiviilasjas nr 2-19-19785 põhivaidlus advokaaditasu väljanõudmise nõudes Riigikohtu 25.01.2021 määrusega, millega jäi muutmata ringkonnakohtu 31.08.2020 määrus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta. Kaebaja sai määruse kätte 27.01.2021 ja avaldas selle osas Riigikohtule oma seisukoha. Seega oli kaebaja taotluse aluseks olevatest asjaoludest teadlik märgatavalt varem kui 2023. al uuesti advokatuuri poole pöördudes. Ka siis, kui kaebaja varasemate dokumentidega piisavalt vara ei tutvunud, vaid tegi seda alles arhiveerimisel, olid dokumendid kaebaja käsutuses ja AdvS § 16 lg 1 mõttes pidi ta saama asjaoludest varem teada; 7) mistahes muud hilisemat tegevust kaebusest ei nähtu ning sellisele tegevusele ei ole kaebaja aukohtu tähelepanu pööranud ka aukohtumenetluses; 8) kohaldamisele ei kuulu tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse aegumist reguleerivad sätted, kuivõrd aukohtumenetlus on oma olemuselt sarnane süüteomenetlusega. Ka juhul, kui lugeda AdvS § 64 osaks tsiviilnõuete lahendamisest, sätestavad AdvS § 16 lg 1 ja § 19 lg 6 aegumise osas erinormi; 9) kui leiduks alus sisuliseks menetlemiseks, ei saa pelgalt sellest, et kaebaja aukohtu järeldustega ei nõustu, järeldada kaebeõigust aukohtu otsuse vaidlustamiseks. Ka kaebajale edukas aukohtumenetlus ega halduskohtumenetlus ei annaks kaebajale õiguslikke eeliseid kaebuses kirjeldatud lõppenud tsiviilvaidluste tulemuste muutmiseks ega ka tulevikus võimalike tekkivate tsiviilvaidluste tarbeks; 10) AdvS § 64 sätestab, et kui klient leiab, et advokaaditasu või õigusteenuskulu nõue ei ole põhjendatud, võib ta selle vaidlustada advokatuuri aukohtus. Ka viidatud normist ei tule kaebajale halduskohtus ulatuslikumat kaebeõigust kui distsiplinaarküsimuse lahendamisel. Advokaadi ja tema kliendi vaheline lepinguline suhe on eraõiguslik ning sellest võrsunud vaidlusi ei ole halduskohus pädev lahendama isegi siis, kui aukohtule on antud õigus hinnata advokaaditasu ja õigusteenusekulu nõuete põhjendatust. Advokaadibüroo arvega mittenõustumisel on kohustatud isikul võimalus arve vaidlustada. Selline tsiviilõiguslik vaidlus on juba läbitud (vt tsiviilasi nr 2-19-19785). Kuigi AdvS § 64 lg 1 seda ei käsitle, tuleb järeldada, et kaebaja mistahes nõuded riigilõivude väljanõudmiseks advokaatidelt tuleb samuti lahendada tsiviilvaidluste lahendamise korras, mitte aukohtus; 11) kaebeõigust ei tulene ka kaebaja soovist, et juhul kui aukohus leiaks, et toime on pandud süütegu, võiks karistuseks olla ka meede, mis ei võimaldaks advokaadil enam kutsetegevusega 3(5)
3-23-2357 jätkata (AdvS § 19 lg 2 p-d 3 ja 4). Kaebajal ei ole subjektiivset õigust advokaadi karistamiseks ega ka sellele eelnevalt distsiplinaarsüüteo tuvastamiseks; 12) kaebaja menetluslike õiguste rikkumiseks ei saa pidada Eesti Advokatuuri kodukorra § 57 lg-le 31 vastava resolutsioonotsuse tegemist. Advokatuuri 11.10.2023 otsuses on selgitatud, et aukohus teeb motiveeritud otsuse, kui menetlusosaline teatab aukohtule 15 päeva jooksul otsuse resolutsiooni avaldamisest arvates soovist esitada otsuse peale kaebus halduskohtule. Advokatuuri vastusest tulenevalt on kaebaja seda ka teinud, mistõttu on ta advokatuuri sisuliste põhjenduste saamise menetluskorrast aru saanud. Kaebaja küsis advokatuurilt motiveeritud otsust enne kohtule kaebuse esitamist. Kaebaja esitas advokatuurile taotluse 20.10.2023 kell 19.50 ja kohtule kaebuse 20.10.2023 kell 20.13.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja taotleb määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) halduskohus ei oodanud ära advokatuuri põhjendustega otsust; 2) halduskohus jättis tähelepanuta, et tsiviilasjas oli tegemist hagita menetlusega ja kohtul oli kohustus tõendeid koguda. Viimati märgitut eeskätt põhjusel, et advokaat pidi esitama lapse huve. Advokaadid tekitasid ise kunstlikult tõendeid ja jätsid lapse huvid esindamata; 3) kaebaja taotles, et halduskohus nõuaks välja Q testamendi, millest nähtub, kelle kaudu ja kuidas tekitati 100% töövõimetus, et petta riigilt raha; 4) fakte pisendatakse. Lapse isa oli 100% töövõimetu. Viis aastat menetleti lapse hooldusõiguse küsimust, kuigi isa pole lapse eest kunagi hoolitsenud; 5) teistmisavaldus jõustas otsuse tsiviilasjas 2014. Advokaadi vastutus kehtib 10 a; 6) Sotsiaalameti toimikuid nr 784543 ja 263938 asjas puuduvad. Need toimikud tuleb välja nõuda, sest need näitavad, kui suure kuriteo advokaadid toime panid; 7) lapse kaudu ründasid advokaadid kaebaja vara; 8) Ql polnud õigust lapse vara kasutada. Välja tuleb nõuda Q kohtuotsused, millest nähtuvad tema kohustused.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
8.AdvS § 16 lg-s 1 sätestatud õigus taotleda aukohtumenetluse algatamist ja AdvS § 18 lg-s 1 sätestatud õigus esitada halduskohtule kaebus aukohtu otsuse (sh aukohtumenetluse lõpetamise otsuse) peale ei ole nähtud ette huvitatud isiku materiaalsete õiguste kaitseks, vaid huvitatud isik saab halduskohtus kaitsta üksnes oma menetluslikku õigust sellele, et aukohus vaatab tema taotluse läbi menetlusreegleid järgides (nt Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Huvitatud isikule on seadusega antud õigus esitada taotlus advokaadi suhtes aukohtumenetluse läbiviimiseks eesmärgiga tõhustada advokaadi kutsetegevuse iseärasuste tõttu raskendatud järelevalvet, kuid ühestki õigusaktist ei tulene huvitatud isikule subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Järelevalve advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle on advokatuuri pädevuses (AdvS § 3 p 2). Kohus saab järelevalve teostamisse sekkuda üksnes siis, kui advokatuuri tegevus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Halduskohtumenetluse esemeks saab seega olla vaid advokatuuri tegevus taotluse lahendamisel, mitte aga advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda mh selles, et aukohus on jätnud huvitatud isiku väited (osaliselt) käsitlemata või aukohus ei taganud huvitatud isikule piisavalt ärakuulamisõigust. Halduskohus 4(5)
3-23-2357 kontrollib, kas kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada taotlus ning kas aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele läbi vaadanud. Aukohtul on otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi võib see otsus rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2023 määrus nr 3-22-2528, p 7; 29.04.2021 määrus nr 3-21-602, p 8; 22.01.2021 määrus nr 3-20-2226, p-d 9–10; 19.06.2020 määrus nr 320-647, p 9; 06.04.2020 määrus nr 3-20-490, p 8; 26.04.2019 määrus nr 3-19-362, p 10;27.10.2016 otsus nr 3-14-52526, p 10).
9.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega, et kaebajal puudub subjektiivne õigus kaebusega nõuda advokaatide karistamist, sh riigilõivude advokaatidelt välja mõistmist, samuti on ilmne, et kaebaja menetluslikke õigusi pole rikutud, ning ei korda neid põhjendusi (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 1).
10.Kaebaja määruskaebuses esitatud väited selle kohta, milles advokaadid eksisid ja millised tõendid tuleb selleks koguda, seonduvad advokaatide suhtes distsiplinaarkaristuse määramise nõudmisega, milleks kaebajal subjektiivne õigus puudub. Samuti ei saa praeguse asja raames analüüsida neid väiteid, mis seonduvad tsiviilasjas tehtud lahenditega. Kaebaja sai need väited esitada tsiviilasjas ja vajadusel esitada kaebuse kõrgema astme kohtule.
11.Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja menetluslike õiguste rikkumist ei esine ka resolutsioonotsuse tegemisel. Halduskohus on õigesti märkinud, et Eesti Advokatuuri kodukorra § 57 lg 31 kohaselt, kui aukohus jätab aukohtumenetluse algatamata, võib aukohus avaldada otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Resolutsioonina vormistatud otsust täiendab aukohus kirjeldava ja põhjendava osaga, kui menetlusosaline teatab aukohtule 15 päeva jooksul otsuse resolutsiooni avaldamisest arvates soovist esitada otsuse peale kaebuse halduskohtule. Selline otsus tuleb tervikuna avaldada 30 päeva jooksul soovi esitamisest arvates. Kaebaja esitas advokatuurile vastava taotluse ja kaebuse halduskohtusse samal päeval (s.o 20.10.2023). Seega polnud 30 päeva otsuse vormistamiseks veel möödunud. Kaebajal puudub õigus nõuda aukohtu otsust koos põhjendustega varem, kui on märgitud Eesti Advokatuuri kodukorras.
12.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.