Korrakaitse › Relvaload

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

mootorsõiduki roolis, siis on PPA-l põhjendatud kahtlus, et isik võib lubada endale sarnast ka teise kõrgendatud ohuallika tulirelva puhul. Seda enam, et isik on kunagi juba relvataolist eset väärkasutanud ja rikkunud ka RelvS nõudeid. Lisaks varasematele õigusrikkumistele on politsei poolt fikseeritud värsked juhtumid, kus X 31.03.2022 sattus avalikus kohas konflikti teise isikuga ja rikkus taaskord RelvS nõuet. PPA Põhja prefektuur nõustub Xi seisukohaga, et menetlus kriminaalasjas lõpetati, kuid see ei muuda olematuks toimunud sündmust ja relvaomaniku poolset agressiivset rünnakut teise osapoole suhtes. Võimalikule verbaalsele ründele reageeris X füüsilise ründega, nimelt teise osapoole jõulise tõukamisega, mida ei saa pidada kuidagi normaalseks. Asjaolu, et nimetatud kriminaalmenetluse käigus ei jäänud X süüdi kuriteos, ei muuda olematuks 31.03.2022 aset leidnud konflikti. Ka asjaolu, et Xit ei ole veel RelvS rikkumisega seoses vastutusele võetud, ei tee olematus seda, et ta omas 31.03.2022 rohkem laskemoona kui ta oleks tohtinud omada ja et ta ei pea endiselt kinni RelvS-s kehtestatud nõuetest. Nimetatud rikkumine on politsei poolt fikseeritud ja Xile on koostatud väärteoprotokoll. Ka on X ise teatanud, et tal oli lubatust rohkem laskemoona. Arvestades isikule väärteoprotokollis etteheidetud tegu, saab öelda, et tegemist ei ole vähetähtsa rikkumisega ja isegi kui nimetatud teole karistust ei järgneks, ei muudaks see Xit relvaomanikuna usaldusväärseks. Antud juhul ei oma ka tähtsust kui mitut padrunit X rohkem omas. Relva omamine ei ole kohustus. See on eriõigus ning selle saamiseks on kehtestatud kindlad nõuded ja reeglid nii relvahoiutingimustele, relva kandmisele kui ka isikule. Relvaluba taotledes võtab isik kohustuse neid reegleid järgida ja teab tagajärgi, et relvaloa kehtivus võidakse peatada või luba kehtetuks tunnistada, kui ta neist reeglitest kinni ei pea, kui tema käitumine vähendab tema usaldusväärsust. Ühiskonnas kehtivate reeglite ja relvaomanikule seatud nõuete rikkumisega näitab X, et ta ei saa aru või ei hooli talle kui tulirelva valdajale seatud kõrgendatud nõuetest. Ta on jätkanud õigusrikkumiste toimepanemist ka peale seda, kui tema tähelepanu on sellele aastal 2020 juhitud. Tema vastuväited täna on suures osas ennast õigustavad. Liiklusrikkumisi, sh kiiruseületamisi ja foori keelava tulega sõitmisi peab ta iseenesest mõistetavaks, mis annab aluse arvata, et ta ka tulevikus jätkab õigusrikkumiste toimepanemist. Peale elus nö uue lehekülje pööramist aastal 2019 on X rikkunud vähemalt 5-l korral LS nõudeid, eksinud RelvS nõuete vastu ja sattunud konflikti teise isikuga. X on isik, kelle puhul on oht, arvestades tema mitte seadusekuulekat ja ennast ning teisi ohustavat käitumist ja eluviisi, sh ettearvamatut käitumist konfliktsituatsioonis, korduvat RelvS nõetest mitte kinni pidamist ning järjepidevat vastutustundetut käitumist teise kõrgema ohuallika mootorsõiduki roolis, et ta võib käituda ettearvamatult, mitte seadusekuulekalt ka olukorras, mis on seotud tulirelva valdamise õiguse ja selle kasutamisega. Ka on oht, et ta ei suhtu tulevikus tulirelva ja laskemoona hoidmisesse kohusetundlikult. Tema osas on nimetatud ohtude realiseerumise tõenäosus suur, mistõttu on Xi relvaloa kehtetuks tunnistamine, selleks, et tagada teiste isikute turvalisus ja avaliku korra kaitse sobiv ja proportsionaalne meede. PPA Põhja prefektuur võtab arvesse Xi positiivset tööelu, kuid see ei kaalu antud juhul üles isikule etteheidetud ennast ja teisi ohustavat käitumist ega muuda PPA Põhja prefektuuri otsust. Kuigi relvaloa kehtetuks tunnistamine tähendab Xile, et ta ei saa enam vallata tulirelvi enese ja vara kaitseks, peab haldusorgani hinnangul lisaks relvaomaniku eneseteostuse õigusele kaitsma

ka isikute õigust elule, tervisele ja avalikule korrale. Need õigused kaaluvad üles Xi õiguse eneseteostusele. RelvS § 44 lõike 6 kohaselt on relvaomanikul kohustus relv ja laskemoon nende üleandmisest kolme kuu jooksul võõrandada või alustada võõrandamist. Relva on võimalik võõrandada komisjonimüügi korras või soetamisluba omavale isikule. Kui relvaomanik seda kohustust ei täida, siis PPA sundvõõrandab relva ja laskemoona“ (dtl 21-22).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3 kohaldamise eelduseks. Selle normi kohaldamise eelduseks on isikust tulenev oht endale või teistele. Usaldus on aga ühe isiku subjektiivne tunnetus teise isiku suhtes ning sellel ei ole mingit seost sellega kas isik on endale või teistele ohtlik. Kuivõrd vastustaja on tuginenud sellele, et peab kaebajat ebausaldusväärseks, aga sellest ei saa järeldada, et kaebaja on ohtlik, siis ei ole 19.08.2022 kehtiva õigusega kooskõlas.

6.4 Vastustaja on asunud seisukohale, et isegi kui pooleli olev väärteomenetlus ei lõppe kaebaja karistamisega, siis on pelgalt pooleliolev menetlus iseseisvalt piisav alus kaebaja ohtlikuks pidamiseks. Selline järeldus ei ole kooskõlas RelvS sätete ega kohtupraktikaga. Kui järeldada, et RelvS § 43 lg 31 eeldused on täidetud ainuüksi poolelioleva väärteomenetluse fakti tõttu, siis muutuks RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 7 sisutühjaks. Tartu Halduskohus on haldusasja nr 3-09-895 otsuse punktis 9 leidnud: „vastustajal puudus alus otsuse tegemisel arvestada 23.02.2009 vormistatud väärteootsusega, kuna antud väärteootsus ei olnud jõustunud. Aluseks saab võtta ainult jõustunud otsust.“ 6.5 Otsuse tegemisel on suures osas piirdutud vaid faktiliste sündmuste loetlemisega. Vastustaja ei ole välja uurinud ega otsuses lahti kirjutanud kaebajale ette heidetavate tegude konkreetseid asjaolusid ega detaile. Riigikohtu praktika järgi ei ole selline haldustegevus relvaloa kehtetuks tunnistamisel õiguspärane. Vastustaja ei saa lähtuda pelgalt rikkumise faktist, vaid peab võtma arvesse konkreetse juhtumi üksikasju (vt RKPJVo 14.12.2010, nr 3-4-1-10-10, p 58; RKPJVo 23.05.2013, nr 3-4-1-12-13, p 26; RKPJVo 18.06.2019, nr 5-19-26, p 45). Vastustaja pole omal algatusel kogunud ega arvestanud muud olulist teavet. 6.6 Otsuses ei ole käsitletud alternatiivset võimalust ning ei ole põhjendanud, miks on tingimata vajalik kohe rangema meetme kasutamine ning miks esmalt leebem ei sobiks. Seega on vastustaja eksinud kaalutlusõiguse teostamisel. Enne 2021 aastal relvaloa vahetamist asetleidnud sündmused ei ole olulised. Vastustaja enda varasem eksimus haldusmenetluses ei ole oluline. Otsusest on puudu piirkonnapolitseiniku sisend. Väidetava rikkumise puhul on padrunite arv oluline. Liiklusrikkumised ei ole olulised eluviisi kohta järelduste tegemisel. 6.7 Otsuse tegemisel on rikutud põhjendamiskohustust, sest esitatud põhjendused ei ole selged ega läbipaistvad. Vastustaja on esitanud ainult omi järeldusi, aga pole võimalik näha ega mõista, kuidas nendeni jõuti. Järeldused ilma nähtava ja jälgitava arutluskäiguta ei ole põhjendused, sest ei kaebajale ega kohtule pole arusaadav, miks vastustaja sellisele seisukohale jõudis.

mitte vähem kui 46km/h; 19.08.2019 juhtis kaebaja mootorsõidukit Rannamõisa teel ületades lubatud sõidukiirust 15km/h; 04.05.2020 juhtis kaebaja mootorsõidukit Lasnamäe linnaosas ületades lubatud sõidukiirust 16km/h; 17.07.2020 juhtis kaebaja TallinnRannamõisaKloogaranna teel mootorsõidukit ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23km/h; 18.11.2021 sõitis kaebaja Kristiine linnaosas foori keelava tule ajal ristmikule; 29.11.2021 sõitis kaebaja Kesklinna linnaosas foori keelava tule ajal jalakäijate ülekäigurajale; 06.05.2022 juhtis kaebaja mootorsõidukit Lasnamäe linnaosas ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22km/h. Kohtud on jaganud PPA veendumust, et isik, kes peab normaalseks kiiruse ületamist, võib edaspidi olla ohtlik ka relvaga. 7.3 Lisaks oli kaebaja tunnistatud kahtlustatavaks 31.03.2022 Tallinnas Liivalaia tänava Swedbanga sularahaautomaatide juures toimunud konfliktis teise isiku ähvardamise asjaolude väljaselgitamiseks. Haldusmenetluse toimikus on video, millelt nähtub, et kaebaja asus temaga samal ajal pangaautomaatide juures viibinud isikuga sõnavahetusse ning käitus agressiivselt s.o isikut tõugates. Lisaks võttis kaebaja avalikus kohas välja tulirelva. Kriminaalmenetlus küll lõpetati põhistamata määrusega KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, kuid kaebaja käitumisele on võimalik anda hinnang kriminaalmenetluses kogutud tõendite pinnalt. Videolt nähtub, et kõrvalseisja tegeles oma asjadega seni kuni sekkus kaebaja. Kõrvalseisja ei pööranud kaebajale mitte mingisugust tähelepanu. Kaebaja alustas suhtlust ning esialgu oli poolte vahel sõnavahetus, kuid siis kaebaja tõukas jõuliselt teist isikut rinnust. Selle peale haaras teine isik ilmselgelt enesekaitseks välja gaasi. Kaebaja jaoks oli tema enda sõnade kohaselt tegemist „piirsituatsiooniga“, mille lahendamiseks haaras ta avalikus kohas relva. Vastustaja hinnangul käitus kaebaja ilmselgelt ebaproportsionaalselt asudes tema enda provotseeritud tüli lahendama tulirelvaga. Kaebaja demonstreeris relva olukorras, kus selleks puudus reaalne vajadus. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on PPA lähtunud kaebaja suutmatusest hinnata olukorra ohtlikkust adekvaatselt ning lahendada konflikte rahumeelselt. 7.4 Lisaks sellele leiti kaebaja valdusest 247 padrunit, mis on 47 padrunit rohkem kui RelvS § 46 lg 5 p 1 alusel lubatud on. RelvS § 46 lg 5 p 1 järgi võib füüsiline isik hoida laskemoona kuni 200 padrunit isiku omandis või valduses olevate turvalisuse tagamise otstarbega tulirelvade kohta. Kaebaja väärteomenetluses antud ütlustest nähtub, et juhul, kui kehtestatud reeglid talle ei sobi, jätab ta need kõrvale ning tõlgendab viisil, mis on talle mugavam. Kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamisel võttis PPA arvesse kaebaja ükskõikset suhtumist õigusaktides kehtestatud nõuetesse. 7.5 Vastustaja on relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses kaalunud kõiki asjaolusid, hinnanud tõendeid igakülgselt, kogumis ja vastastikuses seoses ning jõudnud järeldusele, et kaebaja on oma käitumise ja eluviisi tõttu sobimatu tulirelva omama.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8.1 Kaebaja relvaluba on tunnistatud kehtetuks viitega RelvS § 43 lg-le 31. RelvS § 43 lg 31 eesmärk on kaitsta inimeste turvalisust, tervist ja elu. Sellele vastandub kaebaja vaba eneseteostuse õigus. Kohtupraktikas on leitud, et kuigi turvalisuse tagamine ei eelda alati relva kasutamist, on relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise üks lubatud viise ning seega kuulub turvalisuse tagamine enese ja vara kaitse eesmärgil põhiseaduse § 19 lg-s 1 sätestatud üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealasse (vt RKPJKo 26.03.2009, 3-4-1-16-08, p 24). Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel on kaalumise aluseks isiku eluviis või käitumine, et anda hinnang sellele, kas esineb küllaldane alus järeldada, et isik võib ohustada enda või teiste isikute turvalisust ja on seetõttu sobimatu relva omama. 8.2 PPA 19.08.2022 otsuses on esmalt nimetatud kaebaja osalusel avalikus kohas 31.03.2022 toimunud konflikti, mille käigus kaebaja tõukas tugevalt teist isikut ja demonstreeris tulirelva. Kirjeldatud konflikti, teise isiku tõukamist ja relva demonstreerimist kaebaja ei eita. Nimetud andmed nähtuvad ka asja juurde võetud kriminaalasja nr XXXXXXX kannatanu ülekuulamise ja kahtlustatava ülekuulamise protokollidest (dtl 78-83). Kohus nõustub vastajaga, et antud tüli lahendamine tulirelva demonstreerimise abil oli ilmselgelt põhjendamatu. Relva avalikus kohas demonstreerimine pole lubatud mitte igasuguste konfliktsituatsioonide lahendamiseks. Kaebaja eksib väites, et tegemist oli enesekaitsega. Nimelt puuduvad andmed sellise rünnaku kohta, mille eest kaebajal ennast kaitsta tuli. Asja juurde võetud kriminaalmenetlusdokumentidest nähtub, et kaebajat ei rünnatud, vaid kaebaja ise ründas, tõugates teist isikut sõnalise konflikti käigus mõlema käega tugevasti rinnust. Kohus nõustub vastusajaga, et kirjeldatud juhtum näitab, et kaebaja pole suuteline hindama olukorra ohtlikkust adekvaatselt ega lahendama konflikti rahumeelselt. Asjaolu, et kriminaalmenetlus lõpetati (kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1), ei oma käesoleva vaidluse kontekstis määravat tähendust. Kaebaja leiab ekslikult, et relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus on tehtud üksnes eelkirjeldatud juhtumi alusel. Kaevatavast otsusest nähtub, et vastustaja on arvestanud ka kaebaja liiklusalaseid rikkumisi, milliseid on ajavahemikul 2011-2022 tuvastatud kokku 12 (sh lubatud suurima sõidukiiruse ületamine, foori keelava tule ajal ristmikule ja jalakäijate ülekäigurajale sõitmine ning mootorsõiduki juhtimine alkoholi piirmäära ületades ja omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust). Kaebaja pole väitnud, et kirjeldatud andmed oleksid ebaõiged. Lisaks on kaevatavast otsusest nähtuvalt tuginetud ka 25.05.2012 asetleidnud juhtumile, kus kaebaja rikkus oluliselt tulirelva ja laskemoona käitlemise nõudeid (vt PPA 18.07.2012 otsus väärteoasjas nr 2510,12,002128, dtl 84-85). 8.3 Seega on vastustaja kohtu hinnangul leidnud põhjendatult, et kaebaja on teiste isikute turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama. Relv on kõrgendatud ohu allikas ja selle käitlejale on seatud kõrgendatud nõudmised. Avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad neile kõrgendatud nõudmistele. Kaebaja sellistele nõudmistele ei vasta. Kaebaja soov omada relva ei kaalu üles selliste põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimeste elu ja tervis kaitsmise vajaduse. 8.4 Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet (haldusmenetluse seaduse § 6). Kohtu hinnangul on vastutaja asjas olulise tähendusega

asjaolud välja selgitanud kogudes selleks piisavalt tõendeid. Kaebuses loetletud tegevuste - lasketiirupidaja küsitlemine, „et saada aimu kaebaja relvade käsitlemisega seotud harjumustest“ ja endiste tööandjate küsitlemine hindamaks kaebaja käitumise ohtlikkust - osas märgib kohus, et esimesena nimetatud teave pole käesolevas vaidluses oluline; endiste tööandjate küsitlemine kaebaja iseloomustamiseks pole aga vältimatult vajalik olukorras, kus ajavahemikul 2011-2022 on tuvastatud kokku 12 kaebaja liiklusalast rikkumist ning teise isiku ründamine ja tulirelva põhjendamatu demonstreerimine konflikti lahendamiseks 31.03.2022 (vt käesoleva otsuse p 8.2). Juba kirjeldatud informatsiooni põhjal on võimalik asuda põhjendatult seisukohale, et kaebaja on teiste isikute turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama. 8.5 Kohus ei nõustu kaebajaga, et enne 2021 aastal toimunud relvaloa vahetamist asetleidnud sündmused pole olulised. Kohtupraktikas on leitud, et isikust lähtuva ohu prognoosimisel saab lähtealuseks võtta ka isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle kuidas ta nendesse suhtub (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1675, p 9). Relvaloa omaja isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb anda terviklik hinnang kõigi oluliste asjaolude kogumis ja nende koosmõjus ning relvaloa andmine ei tähenda, et hiljem on keelatud tugineda loa andmisele eelnenud, isikut negatiivselt iseloomustavatele asjaoludele (vt samas, p 13). Käesoleval juhul vastusaja ongi andnud kaebaja isiksuseomadustele ja käitumisele tervikliku hinnangu kõigi oluliste asjaolude kogumis ja nende koosmõjus. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja oma ühiskonnaelunorme mittearvestavat käitumist tauniks.

/allkirjastanud digitaalselt/ Andreas Paukštys

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.