X.Xi (endise nimega X), C.Ci, Z.Zi, V.Vi, B.Bi, N.Ni, M.M.i, A.Ai, S.Si, D.D ja F.Fi kaebus Justiitsministeeriumi tekitatud kahju hüvitamiseks ja Justiitsministeeriumi kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja I – X.X Kaebaja II – C.C, volitatud esindaja X.X Kaebaja III – Z.Z, volitatud esindaja X.X Kaebaja IV – V.V, volitatud esindaja X.X Kaebaja V – B.B, volitatud esindaja X.X Kaebaja VI – N.N, volitatud esindaja X.X Kaebaja VII – M.M., volitatud esindaja X.X Kaebaja VIII – A.A, volitatud esindaja X.X Kaebaja IX – S.S, volitatud esindaja X.X Kaebaja X – D.D, volitatud esindaja X.X Kaebaja XI – F.F, volitatud esindaja X.X Vastustaja – Justiitsministeerium
3.Jätta kaebajate taotlus kaebuse menetlusse võtmist takistavate normide põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklite 3, 6 ja 13 otsekohaldamiseks rahuldamata.
Asendada avaldatavas määruses kaebajate nimed tähemärgiga.
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajate esindajale X.Xile.
3-23-198
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Halduskohtusse saabus 30. jaanuaril 2023 X.Xi (endise nimega X), C.Ci, Z.Zi, V.Vi, B.Bi, N.Ni, M.M.i, A.Ai, S.Si, D.D ja F.Fi kaebus. Kaebajad taotlevad Justiitsministeeriumilt kaebajatele õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju eest hüvitise summas 10 000 eurot (igale kaebajale) välja mõistmist. Kaebuse kohaselt taotlevad kaebajad kahju hüvitamist seonduvalt Viru Vangla direktori, Viru Vangla II üksuse juhi T. Salometsa ja kontaktisik T. Tiivase õigusvastase tegevusega Viru Vanglas. Kaebajad on esitanud ka kohustamisnõuded Justiitsministeeriumi kohustamiseks kõrvaldada ametist Viru Vangla direktor M. Aas, II üksuse juht T. Salomets, II üksuse kontaktisik T. Tiivas ja järelevalveosakonna juhataja V. Linder ning Justiitsministeeriumi vanglate osakonna asekantsleri R. Kuuse kohustamiseks korraldada kaebajatele vastuvõtt Viru Vanglas ja viia läbi juurdlus Viru Vangla direktori, II üksuse juhi T. Salometsa, kontaktisik T. Tiivase ja järelevalveosakonna juhataja V. Linderi poolt kaebajate õiguste ja vabaduste rikkumiste, väärkohtlemiste ja ametiseisundi kuritarvitamiste väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks.
2.Kaebuses taotlevad kaebajad kahju hüvitamist seoses Viru Vangla direktori, Viru Vangla II üksuse juhi T. Salometsa ja kontaktisik T. Tiivase järgmiste tegevustega:
2.1.T. Salomets ja T. Tiivas on oma õigusvastase tegevusega, ülbe ja üleoleva suhtumisega kinnipeetavatesse ning ametnikesse ja ametiseisundi kuritarvitamisega viinud olukorra selleni, et üksuses on puudu valvurid, kontaktisikud, psühholoog ja sotsiaaltöötaja. Üksuses viibivad kinnipeetavad vihkavad nimetatud ametnikke ning on valmis neid nende tegevuse tõttu ründama. Eeltoodust tulenevalt on kaebajad seisukohal, et T. Salomets ja T. Tiivas seavad oma käitumisega ohtu vangla julgeoleku.
2.2.Kaebajad kiduvad oma kambrites sisuliselt 24/7, kuna üksus ei taga mingit tegevust – puudub hariduse (sh kutsehariduse) omandamise võimalus, ei viida läbi sotsiaalseid ega psühholoogilisi programme, ei võimaldata huvitegevust, usulist tegevust ega osalemist jumalateenistusel, puudub vajadusel psühholoogilise abi saamise võimalus, ei tagata normaalseid sportimisvõimalusi ega spordiplatsil käimist. II üksuses puudub rehabiliteeriv ning taasühiskonnastav tegevus, mis aitaks kaebajatel vabanedes elada õiguskuulekalt. T. Salomets ja T. Tiivas ei täida vangistusseaduse (VangS) § 6 lõikest 1 tulenevaid kohustusi ning oma tegevusetuse varjamiseks rõhuvad kaebajatele iseloomustuste koostamisel erinevate oskuste puudumisele, esitades kaebajate mainet kahjustavaid väiteid ning ebaõigeid andmeid eesmärgiga esitleda kaebajaid halvustavast küljest.
2.3.T. Salomets ja T. Tiivas tõstavad kaebajatega suheldes häält ning kui neile midagi ei meeldi, siis nad karjuvad, lähevad närvi ning löövad kaebajate näo ees tihti toiduluugi jõuliselt kinni.
2.4.Kuude kaupa on kaebajate taotlused, pöördumised, vaided lahendamata ning tihtipeale jäetakse nende pöördumised üldse vastuseta.
2.5.Kaebajate õiguste ja vabaduste piiramisel jäetakse väljastamata haldusmenetluse seaduse § 54 ja § 56 lõigetes 1−3 sätestatud nõuetele vastavad haldusaktid.
2.6.Kaebajatega ei viida läbi vestlusi, kuigi kaebajate ITK-sse on need sisse kirjutatud.
2.7.ITK-de koostamisel ei arutata selle koostamist kaebajatega, nagu see on sätestatud VangS § 16 lõikes 2.
2.8.T. Salomets, T. Tiivas ja vangla direktor ei täida Eesti Vabariigi õiguskantsleri ega CPT komisjoni ettekirjutusi ja soovitusi ning kohtulahendeid.
2.9.Nimetatud ametnikud ei tea ühtegi õigusakti, neil puuduvad teadmised vangistust puudutavatest riigisisestest ja rahvusvahelistest lepingutest/õigusaktidest ning põhiseadusest. Samuti ei oska nad seaduseid tõlgendada, mistõttu väänavad õigusaktides sätestatut selliselt, nagu neil parasjagu oma õigusvastase tegevuse õigustamiseks on vajalik.
2.10.T. Salomets ähvardab pidevalt kaebajaid, et seni, kui kaebajad kaebavad, ei paigutata neid ümber ühtegi teise osakonda ega vanglasse.
3-23-198
2.11.T. Salomets ja T. Tiivas on alustanud kättemaksuks kaebajate poolt kaebuste esitamise eest pikaajaliste kokkusaamiste piiramist.
2.12.Kaebajatele ei võimaldata pikema aja vältel kokkusaamisi ilma klaasist vaheseinata.
2.13.Meelevaldselt piiratakse suhtlemist VangS § 28 lõikes 3 sätestatud isikutega ning T. Salomets ja T. Tiivas on teinud selle suhtlemise olematuks.
2.14.T. Salomets ja T. Tiivas puuduvad järjepidevalt töölt, jätavad lahendamata kaebajate olmeprobleemid ja küsimused ning vajadusel ei taga kaebajate tervise kaitset.
2.15.Vangla direktor ei vasta kaebajate pöördumistele tähtaegselt või jätab üldse vastamata, Pöördumistele, mis puudutavad II üksuse juhi ja kontaktisiku tegevust, vastavad nimetatud isikud ise neile sobival viisil.
2.16.Vangla direktor ei vestle kaebajatega ega teiste kinnipeetavatega, kes on selleks soovi avaldanud.
2.17.Vangla direktor ei täida kohtuotsuseid. Kaebajad on seisukohal, et sisuliselt on T. Salomets ja T. Tiivas teinud kaebajate ja teiste osakonnas olevate kinnipeetavate õigused illusoorseks ja olematuks, mistõttu on kaebajad pidanud pöörduma arvukate kaebustega kohtusse. Viru Vangla direktor on kõigest eeltoodust teadlik, kuid ei ole midagi ette võtnud, mis tähendab, et ametnikud tegutsevad õigusvastaselt Viru Vangla direktori nõusolekul/heakskiidul. Vangla direktor, kes allub Justiitsministeeriumi vanglate osakonna asekantslerile, vastutab enda vastutusalas töötavate alluvate tegevuse/tegevusetuse eest. Täiendavalt osutavad kaebajad, et Viru Vangla on teadaolevalt aastaid rikkunud õigusvastaselt seadusi ja kaebajate lähedaste õigusi, koheldes neid ebainimlikult ning alandavalt, kuivõrd pikaajalistele kokkusaamistele tulles teostati isikutele läbiotsimisi ebainimlikul ja alandaval viisil, mille kohtud on tunnistanud õigusvastaseks. Ka pärast kohtuotsuste jõustumist jätkas Viru Vangla laste lahtiriietamist septembrini 2022 ja täiskasvanute lahtiriietamist pikaajalistele kokkusaamistele tulles kuni detsembrini 2022. Kokkusaamiste ametnike tegevuse valdkond kuulub Viru Vangla järelevalve osakonnale, mille juhataja on V. Linder ning vangla direktor on oma alluvate tegevuse eest vastutav nagu enda käitumise eest.
3.Eelkirjeldatuga seoses on kaebajad pöördunud Justiitsministeeriumi poole, kuid Justiitsministeerium ei ole absoluutselt midagi ette võtnud vanglaametnike rikkumiste osas, mistõttu rikkumiste toimepanemine jätkub intensiivsemalt ja karistamatult. Vanglate osakonna asekantsler ega ka keegi tema alluvatest ei ole asekantsleri ametisse nimetamisest alates Viru Vangla II üksuse kinnipeetavatega vestlemas käinud, et uurida, kuidas kaebajad ja teised kinnipeetavad tegelikult elavad. Õigusaktide kohaselt on iga riigiasutuse juht/ametnik kohustatud iga kuu läbi viima isikute vastuvõtte. Kaebajad on seisukohal, et seda peab Justiitsministeerium tagama ka kaebajatele, kuid seda ei ole kunagi tehtud.
4.Kaebajad on märgivad, et neile on pikema aja vältel põhjustatud stressi, vaimseid/psüühilisi kannatusi ja hingelist valu, masendust, muret, nördimust, et riik kohtleb kaebajaid alandavalt ja ebainimlikult ja suhtub kaebajate probleemidesse ükskõikselt ning et valetatakse ühiskonnale, et kaebajatele on kõik õigused tagatud, kaebajate heaolu on rikutud. Kõige eelnevaga on tekitatud kaebajatele moraalset kahju, mille eest vastutab Justiitsministeerium.
5.Kaebajad palusid kohtul jätta kohaldamata iga õigusnorm, mis takistab käesoleva kaebuse menetlusse võtmist, ning tunnistada see vastuolus olevaks Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) või kohaldada otse Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artiklit 3 menetluslikust aspektist, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 13. Ühtlasi esitasid kaebajad taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel.
3-23-198
6.Tartu Halduskohus asus 8. novembri 2023. a määruse punktis 6 seisukohale, et kaebuses esitatud hüvitamisnõude osas on asjas vastustajaks Viru Vangla, kuna kaebajad taotlevad kohtu hinnangul kahju hüvitamist seoses Viru Vangla ametnike tegevuse/tegevusetusega vanglas. Arvestades, et Viru Vangla vastu esitatava kahjunõude puhul tuleb eelnevalt läbida vanglas kohtueelne menetlus, siis jättis kohus kaebuse käiguta. Kaebajatel tuli kohtule teatada, kas neil on kohtule esitatud hüvitamisnõude osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud ning esitada kohtule vastavasisulised tõendid.
7.Tartu Halduskohtusse saabus 21. novembril 2023 kaebuse puuduste kõrvaldamise avaldus. Kaebajad märgivad, et nad ei nõustu kohtu käsitlusega, et hüvitamisnõue tuleb esitada vangla vastu, sest kahju tekitamise eest on vastutav Justiitsministeerium oma allasutuste tegevuse/tegevusetuse ning enda tegevusetuse eest. Justiitsministeeriumi kohustus on tagada kaebajate õiguste ja vabaduste kaitse, kui vangla neid rikub, mistõttu on hüvitamisnõude esitamine Justiitsministeeriumi vastu õige ja põhjendatud. Seda enam, et Justiitsministeeriumi ametnikud ei ole vaevunud kaebajatega vestlema, kuigi nad on teadlikud kaebusest ning viibinud kaebajate osakonnas korduvalt alates jaanuarist 2023.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kohus märgib esmalt, et tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lõike 4 teisest lausest ning HKMS § 44 lõikest 1 tõlgendab kohus kaebust selliselt, et see on suunatud üksnes kaebajate, mitte abstraktselt kõigi Viru Vangla kinnipeetavate ja kaebajate lähedaste õiguste kaitseks.
9.HKMS § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 44 lõige 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. See tähendab, et isikule peab mõnest õigusnormist tulenema subjektiivne õigus, mida ta kohtus kaitseb. Kohus leiab, et kaebajatel puudub kaebuses Justiitsministeeriumi vastu esitatud nõuete osas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus põhjendab oma seisukohta esmalt kaebuses esitatud kohustamisnõuete osas ja seejärel hüvitamisnõude osas.
10.Kaebajad on esitanud kohustamisnõude Justiitsministeeriumi kohustamiseks kõrvaldada ametist Viru Vangla direktor M. Aas, II üksuse juht T. Salomets, II üksuse kontaktisik T. Tiivas ja järelevalveosakonna juhataja V. Linder. Kaebajatel puudub õigusaktidest tulenevalt subjektiivne õigus nõuda vanglaametniku ametist kõrvaldamist. Kaebajatel on üksnes õigus juhtida vangla tähelepanu ametniku väidetavale õigusvastasele tegevusele, esitades selleks näiteks märgukirja (märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 2 lõike 1 punktid 1 ja 2).
11.Seetõttu tuleb kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu kaebus Justiitsministeeriumi kohustamiseks kõrvaldada ametist Viru Vangla direktor M. Aas, II üksuse juht T. Salomets, II üksuse kontaktisik T. Tiivas ja järelevalveosakonna juhataja V. Linder HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel tagastada.
12.Samamoodi ei pea kohus lubatavaks kaebajate kohustamisnõuet kohustada Justiitsministeeriumi vanglate osakonna asekantslerit korraldama kaebajatele vastuvõtt Viru Vanglas ning viima läbi juurdlus ja võtma vastutusele Viru Vangla direktor M. Aas, II üksuse juht
3-23-198 T. Salomets, II üksuse kontaktisik T. Tiivas ja järelevalveosakonna juhataja V. Linder seoses kaebajate õiguste ja vabaduste rikkumiste ja väärkohtlemistega. Kohus leiab, et mitte ükski õigusnorm ei anna kinnipeetavale õigust nõuda Justiitsministeeriumi vanglate osakonna asekantsleri vastuvõttu ning vanglaametnike osas juurdluse läbiviimist ja vastutusele võtmist. Kuna kaebajatel puudub vastav subjektiivne õigus, ei ole neil ka õigust selliseid nõudeid halduskohtule esitada. Kohus osutab, et ametnike suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise ja distsiplinaarkaristuse kohaldamise õigus on vastaval ametiisikul, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus, ministril või tema poolt volitatud ametiisikul (VangS §-d 148 ja 149 ning avaliku teenistuse seaduse § 72 lõiked 1–2). Ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamine ja ametniku karistamine ei puuduta kaebajate õigusi ning seetõttu puudub neil õigus seda nõuda. Isiku õiguste kaitse seisukohast ei ole määrav, kas tema suhtes väidetavalt õigusvastaselt käitunud ametnikku karistatakse või mitte, vaid oluline on tema rikutud õiguste taastamise või heastamise võimalus. Kaebajad ei saa seetõttu kohtumenetluses nõuda vanglaametnike distsiplinaarkorras karistamist. Kaebajad ei saa eraldiseisvas kohtumenetluses nõuda ka kohtu poolt vanglaametnike suhtes mingite muude karistuslike meetmete kohaldamist. Seega tuleb kaebus kõnealuse nõude osas kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel tagastada.
13.Kohus osutab, et kaebajatel on Viru Vangla direktori 23. jaanuari 2021. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud „Viru Vangla kodukorra“ punkti 5.9 kohaselt võimalik kohtuda vastuvõtu käigus Viru Vangla juhtkonnaga, sh direktoriga. Selleks tuleb esitada vastav taotlus ühes põhjendustega Viru Vanglale. Kinnipeetav võetakse vastu, kui see on otstarbekas ning esitatud taotlus on põhjendatud. Vastuvõtuaja teatab kinnipeetavale kontaktisik. Kui kaebajad ei nõustu vangla vastusega, siis tuleb neil esitada vaie. Kohtusse saavad kaebajad pöörduda pärast seda, kui vangla tagastab vaide õigusvastaselt või jätab selle rahuldamata või tähtaegselt lahendamata.
14.Kohus selgitas 8. novembri 2023. a määruses, miks tema hinnangul on praegusel juhul hüvitamisnõuet puudutavas osas vaidluse esemest lähtuvalt vastustajaks Viru Vangla. Kaebajad leidsid 19. novembri 2023. a puuduste kõrvaldamise avalduses, et vastustajaks on siiski Justiitsministeerium, kes vastutab nii oma allasutuste tegevuse ja tegevusetuse kui enda tegevusetuse eest. Kaebuse ja puuduste kõrvaldamise avalduse põhjal saab järeldada, et kaebajate hinnangul on Justiitsministeerium neile kahju põhjustanud sellega, et ei ole kaebajate korduvatest pöördumistest hoolimata sekkunud Viru Vangla kui oma allasutuse tegevusse.
15.Kohus on seisukohal, et ka Justiitsministeeriumi vastu esitatud kahjunõude osas tuleb kaebus tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise pärast.
16.Kohus märgib, et kaebajate pöördumisi Justiitsministeeriumile, milles nad osutasid oma õiguste rikkumisele vanglas, saab ennekõike tõlgendada taotlustena teenistusliku järelevalve läbiviimiseks ja vanglale ettekirjutuste tegemiseks. VangS § 105 lõike 4 kohaselt teostab Justiitsministeerium vangla üle teenistuslikku järelevalvet. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et teenistusliku järelevalve läbiviimiseks võib muu hulgas korraldada teenistusvalve, mis on vangla kontrollimine eesmärgiga avastada ja parandada ning edaspidi vältida vigu vangla tegevuses ja töökorralduses. Teenistusvalve teostamisse võib kaasata ametnikke ja töötajaid, kes kuuluvad vanglateenistusse, ning teisi asjatundjaid. Ka Vabariigi Valitsuse 23. detsembril 1996. a määruse nr 319 „Justiitsministeeriumi põhimääruse kinnitamine“ punkt 69 täpsustab, et justiitsminister teostab teenistuslikku järelevalvet muu hulgas ministeeriumi valitsemisalas olevate valitsusasutuste ja nende juhtide aktide ning toimingute üle seadusega ettenähtud korras. Vastavalt VangS § 105 lõikele 1 on vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus. Kohus on seisukohal, et eelmainitud sätete eesmärk ei ole kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse ning sellest
3-23-198 tulenevalt ei riiva Justiitsministeeriumi tegevusetus seoses järelevalvekohustuse täitmata jätmisega kaitsenormi teooriast lähtudes kaebajate õigusi. Kaebajatele ei tulene ühestki õigusaktist subjektiivset õigust nõuda Justiitsministeeriumilt vangla üle järelevalve teostamist. Kuna kaebajatel ei ole Justiitsministeeriumi vastu esitatud kahjunõude osas ilmselgelt kaebeõigust, tuleb kaebus vastavas osas tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel.
17.Kaebajad esitasid kaebuses taotluse jätta kohaldamata iga õigusnorm, mis takistab käesoleva kaebuse menetlusse võtmist, ning tunnistada see PS-ga vastuolus olevaks või kohaldada otse EIÕK artiklit 3 menetluslikust aspektist, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 13. Kohus leiab, et kaebajate taotlus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu hinnangul ei ole PS-ga vastuolus see, kui kohtusse pöördumisele on seatud teatud piirang kaebeõiguse olemasolu nõude näol. Ka PS § 15, mis sätestab üldise kohtusse pöördumise õiguse, näeb lõikes 1 ette, et kohtusse pöördumise õigus ei ole mitte igaühel, vaid ainult nendel, kelle õigusaktides sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud. Lisaks märgib kohus, et EIÕK artikli 6 lõike 1 järgi on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. EIÕK artikkel 13 näeb ette, et igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik. EIÕK artikkel 13 ei eelda, et õigus kohtusse pöörduda peaks olema absoluutsena tagatud. Riigikohus on leidnud, et PS § 15 lõike 1 lausest 1 tulenev igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (RKHKm 4. juuni 2013, 3-3-1-86-12, p 11). PS § 123 lõige 2 näeb ette, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Riigikohtu selgituste kohaselt eeldab ratifitseeritud välislepingu vahetu kohaldamine, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi või on see vastuolus välislepingu vastava sättega (RKHKo 2. oktoober 2014, 3-3-1-47-14, p 17). Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist sellise olukorraga ning EIÕK sätete vahetuks kohaldamiseks puudub alus ja vajadus. Kaebajate viidet EIÕK artiklile 3 mõistab kohus nii, et kaebajad palusid nimetatud sätet kohaldada asja sisulisel lahendamisel, arvestades, et tegemist ei ole menetlusliku sättega.
18.Kohus märgib, et kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebajate riigilõivust vabastamise taotlust ning kohus jätab taotluse sel põhjusel läbi vaatamata.
19.Kohus asendab avaldatavas määruses kaebajate nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3 ja § 178 lõige 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.