Xi kaebus Viru Vangla (sh Ida-Viru Keskhaigla) vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 10 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 18.09.2023. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Xi määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja/määruskaebuse esitaja - X
RESOLUTSIOON
1.Võtta Xi määruskaebus menetlusse.
2.Rahuldada määruskaebus osaliselt.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 18.09.2023. a määruse resolutsiooni punkt 2 osas, millega lahendati menetlusabi taotlust ning jäeti see rahuldamata ka tervisekahju hüvitamise nõuet (5000 eurot) puudutavas osas ning muuta sellest tulenevalt määruse resolutsiooni punkti 3 ja sõnastada see järgnevalt: „Jätta kaebus käiguta ja kohustada kaebajat tasuma kaebuse esitamise eest riigilõiv summas 150 eurot 5 päeva jooksul alates kohtumääruse resolutsiooni punkti 2 jõustumisest.
Ülejäänud osas jääb halduskohtu 18.09.2023. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus on lõplik (HKMS § 119 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 12.07.2022 Viru Vanglale kahjunõude, milles avaldas rahuolematust seoses seljavalu raviga. Kaebaja leidis, et seljavalu ravi, mida osutati vanglas ja Ida-Viru Keskhaiglas, kuhu ta vanglast suunati, ei olnud piisav, ravi viibis ja sellega on tekitatud talle põhjendamatuid kannatusi. Seoses sellega taotles kaebaja vanglalt talle tekitatud mittevaralise kahju (sh tervisekahju) hüvitamist summas 10 000 eurot. Viru Vangla jättis 28.02.2023. a otsusega nr 6-16/300-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata.
2.Kaebaja esitas 21.03.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot. Kaebuse kohaselt tekkisid kaebajal 01.10.2022 tugevad alaseljavalud, mis kiirgusid vasakusse jalga ja jalg muutus tuimaks. Valude tõttu
ei saanud kaebaja voodist tõusta ja normaalselt käia. Valus suurenes iga päevaga ja kaebaja ei saanud magada, kuna ravimid ei aidanud valu leevendada. Kaebaja ei saanud ennast liigutada, kuna iga liigutus tekitas talle valu. Vaatamata sellele ei reageerinud vangla olukorrale. Vangla viis kaebaja haiglasse uuringutele alles 26.10.2022, kus talle tehti röntgen puusast, kuid see ei puutunud üldse asjasse. Teisel korral viidi kaebaja vanglast haiglasse 08.11.2022 (EMO-sse), kus talle tehti üksnes vereanalüüs ja saadeti vanglasse tagasi. Kaebaja arvates oleks haigla pidanud näitama teda erakorraliselt neuroloogile. Kaebajal olid kõik näidustused kiirabi kutsumiseks vanglas ja haiglas neuroloogile näitamiseks juba sel põhjusel, et kaebaja oli abitus seisundis, kuid seda ei tehtud. Kaebajale tehti alaseljast MRT uuring mitu kuud hiljem ja see kinnitas tõsiseid probleeme alaseljas. Peale MRT uuringut suunati kaebaja neuroloogi juurde, kuid vangla ei ole tänase päevani taganud kaebajale vastuvõttu, mis kinnitab samuti vangla hoolimatust kaebaja tervise ja heaolu suhtes.
3.Tartu Halduskohus jättis 30.08.2023. a määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat kõrvaldama kaebuses esinenud puudused. Määruse kohaselt tuli kaebajal mh täpsustada, millises ulatuses taotleb kaebaja terviskahju hüvitamist ja tasuda ülejäänud mittevaralise kahju nõudes riigilõiv 3% summast või maksejõuetuse korral esitada kohtule menetlusabi taotlus.
4.Kaebaja esitas kohtule 05.09.2023 puuduste kõrvaldamise avalduse. Avalduse kohaselt on kaebaja esitatud kahjunõudest 5000 eurot hüvitis tervisekahju tekitamise eest ja 5000 eurot mittevaralise kahju hüvitis tema inimväärikuse alandamise eest. Tervisekahjuga seotud hüvitise osas on tulenevalt riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p-st 12 kaebus lõivuvaba. Muus osas taotles kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist seoses maksejõuetusega.
5.Halduskohus tegi 18.09.2023 määruse, millega jättis menetlusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja kohustas kaebajat tasuma kaebuse esitamise eest riigilõivu kogu nõudesummalt, s.o 300 eurot (resolutsiooni p 3).
5.1.Halduskohus märkis, et ei jaga kaebaja seisukohta tervisekahju definitsiooni osas. Kohus leidis, et tervisekahju tähendab seda, et kannatanule saabuks püsivalt patoloogiline terviseseisund, kas füüsilise või vaimse tervise osas. Pelgalt valu, mis tekkis kaebajal alaselja probleemi esinemise tõttu, ei ole kohtu hinnangul võimalik defineerida tervisekahjuks ehk püsivaks patoloogiliseks seisundiks kaebaja vaimsele või füüsilisele tervisele.1 Sellisele püsivalt tekkinud patoloogilisele terviseseisundile kaebaja ei viidanud ega esitanud ka vastavaid tõendeid. Kaebaja poolt kirjeldatud õiguslikud tagajärjed, mis tekkisid tal pärast tervishoiuteenuste osutamist või osutamata jätmist, ei kvalifitseeru kohtu arvates tervisekahju alla, vaid väärkohtlemise alla. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole võimalik tuginedes RLS § 22 lg 1 p-le 12 vabastada kaebajat riigilõivu tasumise kohustusest osaliselt, s.o väidetava tervisekahju hüvitamise nõude osas summas 5000 eurot. RLS § 60 lg 2 sätestab, et halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 20 euro ja mitte üle 1050 euro. Hüvitamiskaebuse suureseks on kaebaja märkinud 10 000 eurot. Seega kuulub kaebuselt tasumisele riigilõiv summas 300 eurot.
5.2.Kaebaja taotles menetlusabi korras kaebuse esitamise eest riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist seoses maksejõuetusega. Kohus tutvus arvestataval perioodil 17.11.2022-16.03.2023 kaebaja kontoseisuga ja arvestades kaebaja kontole tulnud laekumisi ja kohustuslikke mahaarvamisi tegi kindlaks, et kaebaja ei ole võimeline tasuma vastavalt RLS § 60 lg-le 2 kaebuse esitamise eest riigilõivu summas 300 eurot.
5.3.Järgmisena hindab kohus kaebuse perspektiivi. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitise määramist, mis on tekitatud talle järgmiste toimingutega: 1) alaseljavalu ravi vanglas ei olnud
TrtHKo 3-20-1216, p 25.2
õigeaegne ega piisav; 2) alaseljavalu ravi IVKH-s ei olnud kvaliteetne. Kaebuse perspektiiv on madal, mistõttu ei ole õigustatud kaebuse esitamise eest riigilõivust vabastamata jätmine. Kaebaja ei kajasta kaebuses kõiki tervishoiuteenuse osutamisega seotud faktilisi asjaolusid, püüdes moonutada tegelikku olukorda ja luua muljet, et tervishoiuteenust vanglas üldse ei osutatud või see oli minimaalne. Nii see ei ole. Halduskohtumenetluses on võimalik kontrollida seda, kas vangla täitis vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 sätestatud kohustust pidevalt jälgida kinnipeetavate terviseseisundit, ravida neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunata ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kohust tutvus haldusasja materjalidega ja ei ole näha, et vangla oleks teinud ilmselge ravivea. Kohus võttis haldusasjast nr 3-22-2395 väljavõtte kaebaja tervisekaardist käesoleva haldusasja juurde. Sellest nähtuvalt kurtis kaebaja 01.10.2022 seljavalu ja soovis pipraplaastrit. See talle anti. Järgmine kaebaja pöördumine seoses seljavaluga oli 17.10.2022, kus ta kurtis seljavalu nimmepiirkonnas, mis kiirgus vasakusse jalga (vasak jalg läks tuimaks, oli raske voodist tõsta). Tekkinud probleem kestis kaebaja sõnul umbes kuu jooksul. Medõde märkis, et vastuvõtu ajal liikus kaebaja ettevaatlikult, hoidis keha viltu vasakule poolele. Kaebaja oli medõe poolt nõustatud ja registreeritud röntgenuuringule ning üldarsti vastuvõtule. Antud ühekordselt Diclac 100 mg. 18.10.2022 viibis kaebaja arsti vastuvõtul ja kaebuseks oli seljavalu. Kaebaja sõnul kiirgus valu mõlemasse alajäsemesse. Ette kummardada valu tõttu ta ei saanud. Taotlejale määrati raviks Algocalm 2 tbl. 20.10.2022 ravi pikendati senises annuses kuni 06.11.2022. 19.10.2022 tehti röntgeniülesvõte lülisamba piirkonnast (tuvastati sinistroskolioos). 22.10.2022 probleemid jätkusid. Kaebaja kutsuti erakorraliselt meditsiiniosakonda valuvaigistavaks raviks. Vestlusel selgus, et varem ordineeritud Sirdalud oli hea efektiga, seega Sirdalud oli ordineeritud kuni 24.10.2022 õhtuks 4 mg ning edasi valuvaigistina Paracetamol 1000 mg x 3, siis uus pereõe vastuvõtt, et analüüsida muudatusi üldseisundis. 25.10.2022 tuli erakorraline kutse enne õhtust loendust. Kaebaja ei saanud voodist tõsta, enesetunne muutus veel halvemaks, kõik liigutused tekitasid valu, valuvaigistid mõjusid kuni 2 tundi. Antud ööseks Keto 100 mg ning vajadusel pidi kaebaja võtma juurde Paracetamoli. Antud info pereõele – vajadusel erakorraline väljaviimine EMO-sse KT/MRT uuringule, probleemi kindlaks tegemiseks ja edasi tegutsemiseks. 05.11.2022 kurtis kaebaja taas tugevat alaseljavalu nimmepiirkonnas, mis kiirgus vasakusse jalga, jalg oli põlveni tuim, valu tõttu ei saanud magada. Visuaalsel vaatlusel on näha, et kaebajal oli valulik astuda vasaku jala peale, ta ei saanud vasakut jala sirgeks, keha oli kõver ja ei saanud sirgelt seista. Väljastati kaks küünarkarku ja saadeti korduvalt EMO-sse. Keskhaigla epikriiside järgi käis kaebaja haiglas kahel korral: 26.10.2022, triaaž - roheline. Kaebajale tehti uuring – röntgenülesvõte puusaliigsest, aktuaalse leiuta. Kaebajale määrati raviks Gabapentiin 50 mg x 3 päevas, Kodeiin ja Paracetamol vajadusel. 8.11.2022, triaaž – roheline. Diagnoos – dorsalgia ehk seljavalu, radikulopaatia, Kaebajale määrati raviks Vimovo. Plaaniliselt saadeti neuroloogi vastuvõtule.
5.4.Eelnevast järeldas Tartu Halduskohus juba haldusasjas nr 3-22-2395 tehtud 11.11.2022. a määruses, et kaebaja pidi kogema tugevat valu ja tema igapäevane elu oli suuresti takistatud, kuid see ei tähenda, et vangla või vangla arst (või ka keskhaigla arst) oli hooletu. Kaebaja suunati eriarstide juurde ja uuringutele (neuroloog, ortopeed, MRT). Kohus jagab määruses 11.11.2022 võetud seisukohta ja märgib täiendavalt, et kaebaja tervisekaardist nähtub, et kaebaja tervisprobleemiga tegeleti piisavalt tõhusalt, ta suunati nii plaaniliselt kui ka probleemi süvenemisel erakorraliselt uuringutele ja eriarstile, korduvalt oli määratud ravi ja ravi vahetati. See viitab sellele, et vangla meditsiiniosakond tegeles kaebaja raviga ja püüdis enda võimaluse piirides kaebajal tekkinud probleemi lahendada iga kord, kui kaebaja meditsiiniosakonda pöördus. Kaebaja poolt vaidlustatud tegevus (sh tegevusetus) ei olnud õigusvastane. Sellisel juhul on täitmata mittevaralise kahju nõude rahuldamise peamine eeldus (haldusorgani tegevuse või tegevusetuse õigusvastasus ), mistõttu on praeguses menetlusstaadiumis selge, et kaebus ei oma perspektiivi.
6.Kaebaja sai halduskohtu määruse kätte 21.09.2023.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X esitas 05.10.2023 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 18.09.2023. a määruse resolutsiooni p 2 peale. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohtu määrus tuleb selles osas tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada ta riigilõivu tasumisest tervikuna ning saata asi menetluse jätkamiseks halduskohtule tagasi.
7.1.Halduskohus asus ebaõigesti seisukohale, et esitatud kaebus ei ole RLS § 22 lg 1 p 12 alusel isegi osaliselt riigilõivuvaba, kuna tegemist ei ole tervisekahjuga. Tartu Ringkonnakohus on asjas nr 3-14-50613 leidnud, et juba iseenesest valu kannatamine kauem, kui see on vältimatult vajalik arstiabi saamiseks, kujutab endast tervisekahju tekitamist. Tervisekahjuga seonduvat käsitles ka riigikohus asjas nr 3-3-1-57-12.
7.2.Hüvitamiskaebust ei saa ka pidada ilmselgelt perspektiivituks. Halduskohtu seisukoht on ennatlik. Kaebaja kannatas valude käes 2 kuud. Kohus nõuab ebaõigesti riigilõivu tasumist olukorras, kus on tuvastatud kaebaja maksejõuetus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.HKMS § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus võtab Xi määruskaebuse Tartu Halduskohtu 18.09.2023. a määruse resolutsiooni p 2 peale menetlusse.
9.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 18.09.2023. a määrus tuleb osaliselt tühistada resolutsiooni p 2 osas ja sellest tulenevalt tuleb muuta ka määruse resolutsiooni p 3 sõnastust. Xi määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
9.1.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et Xi poolt kaebuses välja toodud asjaolusid ja talle väidetavalt pärast vanglas tervishoiuteenuse osutamist/osutamata jätmist tekkinud tagajärgi, s.h valu, ei ole võimalik pidada tervisekahju tekitamiseks, vaid neid saab käsitleda üksnes võimaliku inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahjunõude osana, mistõttu ei ole kaebus ka osaliselt, s.o 5000 euro osas riigilõivuvaba (RLS § 22 lg 1 p 12). Kaebaja on tervisekahjuga seoses iseenesest viidanud õigesti Riigikohtu 05.12.2012. a lahendile asjas nr 3-3-1-57-12 ning ka Tartu Ringkonnakohtu 20.10.2016. a otsusele asjas 3-14-50613, milles leiti, et juba iseenesest valu kannatamine kauem, kui see on vältimatult vajalik arstiabi saamiseks, kujutab endast tervisekahju tekitamist. Nimetatud lahendiga tunnistas ringkonnakohus õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingud, millega vangla jättis kaebajale perearsti vastuvõtule pääsemise võimaldamata, rahuldades kinnipeetava apellatsioonkaebuse osaliselt. Kõnealuses asjas tegi 27.06.2017 otsuse ka Riigikohus, mõistes vanglalt kaebaja kasuks välja ka rahalise hüvitise ning kuigi kinnipeetava kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt, ei nähtu Riigikohtu otsusest, et selles oleks ebaõigeks peetud ringkonnakohtu eelnimetatud seisukohta tervisekahju tekitamise kohta.
9.2.Seda, et käesoleval juhul ei saa kindlasti olla tegemist tervisekahju tekitamisega, ei kinnita ringkonnakohtu hinnangul ka halduskohtu viide oma varasemale otsusele asjas nr 3-20-1216 ja selle p-le 25.2. Asjas nr 3-20-1216 nõudis Viru Vangla kinnipeetav vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema pikalt üksikvangistuses hoidmisega (inimväärikuse alandamine) ja sellega, et pikalt kartserirežiimil hoidmine tõi kaasa varasemate seljavalude ägenemise, kuna päevasel ajal ei olnud kartseris madratsit ega võimlemismatti (tervisekahju tekitamine). Käesolevas asjas nõuab
kaebaja tervisekahju hüvitist seoses sellega, et alates temal alaseljavalude tekkimisest 2022. a oktoobris, ei saanud kaebaja mitme kuu jooksul vajalikku ja sobivat ravi ning teda ei viidud piisavalt kiiresti ka vanglast välja uuringutele ja ei võimaldatud kohtuda neuroloogiga, mis halvendas tema tervislikku seisundit veelgi ja sundis pika perioodi vältel taluma valu. Seega ei ole käesoleva ja haldusasja nr 3-20-1216 asjaolud tervisekahju tekitamise mõttes täpselt sarnased. Samuti ei ole asjas nr 3-20-1216 tehtud halduskohtu 01.09.2022. a otsus jõustunud ja esitatud kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ka apellatsioonikohtu otsust põhjusel, et kaebaja ei nõustu seisukohaga, mille järgi ei ole tal tervisekahju tekkinud. Ringkonnakohus peab veel vajalikuks märkida, et asja nr 3-20-1216 lahendas sama kohtunik ning 14.06.2021. a määruses aktsepteeriti hüvitamiskaebuse esitamist vangla vastu nii tervisekahju tekitamise kui ka inimväärikuse alandamise tõttu, loeti kaebaja kaebus tervisekahju puudutavas nõudes RLS § 22 lg 1 p 12 alusel riigilõivuvabaks ja võeti tervikuna menetlusse, kuna inimväärikuse alandamisega seonduvas osas oli kaebaja riigilõivu tasunud.
10.Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul õige ega põhjendatud halduskohtu arvamus, et käesoleval juhul on ilmselge see, et kaebajale ei saa üldse olla tekkinud selliseid tagajärgi, mis võiksid olla käsitletavad talle tervisekahju tekitamisena ja seega ei ole ta ka 5000 euro suuruse nõude osas riigilõivu tasumisest vabastatud RLS § 22 lg 1 p 12 alusel. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja nõudnud mittevaralise kahju hüvitamist tervisekahju tekitamise ja ka inimväärikuse alandamise tõttu nii vanglalt kui ka halduskohtule esitatud kaebuses. Samuti tõi kaebaja puuduste kõrvaldamise avalduses selgelt välja, et esitatud 10 000 euro suurusest kahjunõudest 5000 eurot on hüvitis tervisekahju tekitamise eest ja 5000 eurot mittevaralise kahju hüvitis tema inimväärikuse alandamise eest. Seega tuli halduskohtul arvestada, et 5000 euro suurune nõue on riigilõivuvaba RLS § 22 lg 1 p 12 alusel ning selle nõudega seoses pole kohtul alust asuda menetlema esitatud menetlusabi taotlust ning hindama kaebuse perspektiivi.
11.Kui halduskohus tuvastas, et X on maksejõuetu, siis sai ta asuda kaebuse perspektiivikust hindama üksnes seonduvalt 5000 euro suuruse hüvitamisnõude osaga, mis puudutas kaebaja inimväärikuse alandamist kaebuses välja toodud asjaoludel. Selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, mille järgi on hüvitamiskaebus nimetatud nõude osas perspektiivitu vaidlustatud määruse põhjendava osa p-des 13.1-13.4 toodud asjaoludel. Määruskaebuses ei ole välja toodud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse asuda teistsugusele seisukohale. Seega oli halduskohtul tulenevalt HKMS § 111 lg-st 1 õigus jätta kaebaja menetlusabi taotlus rahuldamata seonduvalt 5000 euro suuruse kahjunõudega, mis esitati põhjusel, et vastustaja alandas väidetavalt kaebaja inimväärikust ja nõuda kaebajalt riigilõivu tasumist vastavalt RLS § 60 lg-le 2 ehk 3% taotletavast summast. Antud juhul on selleks 150 eurot.
12.Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu 18.09.2023. a määruse resolutsiooni punkti 2 osas, millega lahendati menetlusabi taotlust ning jäeti see rahuldamata ka tervisekahju hüvitamise nõuet (5000 eurot) puudutavas osas ning muudab sellest tulenevalt ka määruse resolutsiooni punkti 3 ja sõnastab selle järgnevalt: „Jätta kaebus käiguta ja kohustada kaebajat tasuma kaebuse esitamise eest riigilõiv summas 150 eurot 5 päeva jooksul alates kohtumääruse resolutsiooni punkti 2 jõustumisest“.
13.Muus osas jääb Xi määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.