Teenistussuhted › Vabakutselised ametipidajad

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 09.10.2023

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number: 3-22-1755/18
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Teenistussuhted › Vabakutselised ametipidajad
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 09.10.2023
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 2674

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Andreas Paukštys

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.10.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1755

Haldusasi

J.J kaebus Eesti Advokatuuri juhatuse 02.08.2022 otsusele Kaebaja J.J

Menetlusosalised ja nende esindajad

Asja läbivaatamise viis

RESOLUTSIOON

Vastustaja Eesti Advokatuur, esindaja Merit AavekukkTamm Kirjalik menetlus

1.Jätta J.J kaebus rahuldamata.

2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.11.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Sarnased lahendid

Teenistussuhted

1.Eesti Advokatuuri juhatus otsustas 02.08.2022: 1) mitte lubada J.Jt kutsesobivuskomisjoni vestlusele; 2) lubada J.J vandeadvokaadi abi eksamile (vt Eesti Advokatuuri juhatuse istungiprotokoll 02.08.2022 nr 15, p 3.13). Otsuse põhjendus: „J.J palub lubada end kutsesobivuskomisjoni vestlusele vastavalt AdvS § 26 lõikele 3 2 ning võtta end advokatuuri liikmeks vandeadvokaadina AdvS § 26 lõike 31 teise lause alusel või juhul, kui Eesti Advokatuuri juhatus otsustab mitte rahuldada eelnevas punktis nimetatud taotlust, siis alternatiivselt lubada vandeadvokaadi abi eksamile. J.J on töötanud aastatel 2015-2019 Maksu- ja Tolliametis kohtumenetluse valdkonnas juristina ja aastatel 2019-2021 peajuristina. Samuti on ta õigusalaselt nõustanud üht eraettevõtet ning olnud praktikal Tallinna Halduskohtus kohtujuristina. Sarnaselt vandeadvokaadiks saamisele tuli avaldajal Maksu- ja Tolliametis juristiks saamiseks läbida erialateadmiste ja isiksuseomaduste kontroll. Kandideerimisel tuli läbida kaasus ja vestlus. Avaldaja on seisukohal, et toetudes AdvS § 40 lg-le 1 ning kodukorra § 63 lg 2 teisele lausele, vastavad tema varasemate ülesannete keerukus ja vastutus vandeadvokaadi töö keerukusele ja vastutusele. Juristi ja peajuristina töötades oli avaldaja ülesanneteks tööandja esindamine kohtus, teiste struktuuriüksuste õigusalane nõustamine ja koolitamine, haldusaktide koostamine, maksukohustuslastega ja teiste riigiasutustega suhtlemine, praktikantide juhendamine, üliõpilaste lõpu- ja magistritööde juhendamine. Peajuristina oli tööülesanneteks lisaks juristi ülesannetele ka kaheksa- kuni kümneliikmelise juristide tiimi juhtimine, juhendamine, väljaõpetamine ja töökvaliteedi kontrollimine. Oma töös puutus avaldaja kokku peamiselt maksuõiguse ja väärteomenetluse valdkondadega, kuid see ei tähenda, et tema ülesannete keerukus oleks nende valdkondadega piirdunud. Avaldaja on seisukohal, et juristi ja peajuristi ülesanded ei peagi AdvS § 26 lg 31 teise lause täidetuse hindamisel 100% vandeadvokaadi omadega kattuma, seda ka põhjusel, et vandeadvokaaditki spetsialiseeruvad teatud valdkondadele. Lisaks sarnaselt AdvS § 47 lg-s 1 sätestatule vastutab jurist ja peajurist ametnikena teenistuskohustuse süülise rikkumise korral, millele võib järgneda distsiplinaarkaristus ning on võimalik kahju hüvitamise nõudmine. Juhatus, olles tutvunud avaldusega, leiab, et J.J varasemate ülesannete keerukus ja vastutus ei vasta vandeadvokaadi töö ülesannetele ja vastutusele. Juhatuse hinnangul ei ole Maksu- ja Tolliameti juristiks saamise eeldused samaväärsed advokaadiks saamise eeldustega. Advokaadi ja juristi osas rakendatakse ametisse sobivuse kindlakstegemisel täiesti erineva tasemega teadmiste kontrolli ning advokaadieksam on oma tasemelt sarnane kohtunikueksamiga. Kohtunikukandidaadi osas hinnatakse KS § 66 kohaselt kandideerija õigusalaseid teadmisi nii suulise kui ka kirjaliku eksami alusel. Ka advokaadikutsesse pürgijad peavad sooritama nii suulise kui kirjaliku eksami osa. Advokatuuri kodukorra § 63 lg 4 kohaselt hinnatakse vandeadvokaadieksamil eksamineeritava teadmisi ning oskusi neid teadmisi advokaaditegevuses kasutada lähtuvalt advokaadile esitatavatest kõrgeimatest nõuetest. Vastavalt kodukorra § 63 lõike 2 teisele lausele peab vandeadvokaat tundma seadusandlust ja kohtupraktikat, olema võimeline

osutama kvaliteetset õigusabi ka keerukates õiguslikes vaidlustes, omama põhjalikke teoreetilisi ja praktilisi teadmisi järgmiste valdkondade hulgast valitud ühest valdkonnast: eraõigus ja tsiviilkohtumenetlus; riigi põhikord, avalik õigus ja halduskohtumenetlus; karistusõigus ja kriminaalmenetlus. Eksamineeritav peab olema võimeline andma ilma ettevalmistusajata esmase hinnangu materiaal- ja menetlusõiguse küsimuses ning advokaadi kutsetegevust ja kutse-eetikat puudutavas küsimuses. Seega eeldab vandeadvokaadi igapäevatöö ulatuslikke teadmisi paljudes õigusvaldkondades, Maksu- ja Tolliameti juristi ja peajuristi töö keskenduvad põhiliselt siiski kitsamatele õigusvaldkondadele. Maksu- ja Tolliameti töö on vaid väike osa potentsiaalsest vandeadvokaadi töölauast. AdvS § 40 lg 1 kohaselt on advokaadi kutsetegevuseks õigusnõustamine, isiku esindamine või kaitsmine kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamine ja tema huvides muu õigustoimingu tegemine. AdvS § 41 lg 1 kohaselt on vandeadvokaat pädev esindama ja kaitsma klienti kohtus ning kohtueelses menetluses ja mujal, koguma tõendeid, vabalt valima ja kasutama seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise õigusteenuse osutamisel, mh tegutsema vahekohtuniku ja lepitajana ning pankrotihaldurina. Maksu- ja Tolliameti töö ei anna sellist menetluskogemust ega kätke endas vandeadvokaadi kutsetegevusele sarnanevat vastutust nagu on vandeadvokaadil vastutus oma kliendi ees. Lisaks vastutab vandeadvokaadist büroopidaja õigusteenust osutades kliendi ees ka isiklikult varaliselt. Maksu- ja Tolliameti ametnikust jurist või peajurist ATS § 80 lg 1 kohaselt vastutav vaid ametiasutuse ees. Samuti puudub juristil vandeadvokaadi pädevus AdvS § 41 lg-s 1 nimetatud ametikohtadel ilma täiendavate nõueteta tegutsemiseks. Samuti peab vandeadvokaat olema võimeline tegutsema patroonina, mis eeldab tegutsemiskogemust advokaadina sarnase vastutusega ametikohal ning sellest tulenevat juhendamisoskust. Patrooni ülesandeks on alustavale advokaadile advokaadiameti õpetamine ning patroon vastutab oma juhendatava tegevuse eest. Patroon on juhendatavale eeskujuks nii kutsetegevuses kui ka väljaspool seda ning abistab vajadusel juhendatavat kliendiülesande täitmisel. Patroon jälgib, et juhendatav täidaks kutse-eetika nõudeid ning abistab juhendatavat õige käitumisviisi valikul ja kutse-eetika nõuete tõlgendamisel. Kokkuvõtvalt peab patrooni tegevuse tulemusel juhendatav vandeadvokaadiks saades olema valmis iseseisvaks tegutsemiseks ning tegutsemiseks büroopidaja ja patroonina. Praktikantide juhendamine menetluspraktika raames sisuliselt ei võrdu patroneerimisega. Ka ei anna avaldaja töökogemus piisavaid teadmisi ja oskusi advokaadibüroo pidamiseks, mis nõuab spetsiifilisi eriteadmisi ning oskusi ühendada ettevõtlus advokaadikutsele omaste laiapõhjaliste nõuetele vastavusega. Eeltoodust tulenevalt ei vasta J.J AdvS § 26 lg 31 sätestatud nõuetele. Juhatuse hinnangul on AdvS § 26 lg 31 teise lause alusel vandeadvokaadina advokatuuri vastu võtmine erandlik ning vastava kandidaadi töö- või ametikoht peab olema samaväärne AdvS § 26 lg 31 esimeses lauses loetletud töö- või ametikohtadega. Juhatus juhib tähelepanu, et kui avaldaja sooritab advokatuuri astumiseks vandeadvokaadi abi eksami, siis hiljem vandeadvokaadi eksamile tulles on tal võimalik taotleda AdvS § 26 lg-s (11) sätestatud erandit, mille kohaselt kui isik on vahetult enne advokatuuri astumist vähemalt kaks aastat järjest töötanud ameti- või töökohal, millele asumisel on nõutav õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastav välisriigi kvalifikatsioon, võib

4.Kaebuse põhjendus. 4.1 Advokatuuri juhatus on ületanud oma pädevust, jättes kaebaja lubamata teda kutsesobivuskomisjoni vestlusele. AdvS-s ei nähtu sätet, mis võimaldaks juhatusel keelduda isikut kutsesobivuskomisjoni vestlusele lubamast. 4.2 Advokatuuri juhatus ei ole järginud AdvS § 26 lg 3 2 tulenevaid nõudeid avalduse lahendamiseks, lahendades avalduse enne kutsesobivuskomisjoni vestluse tulemusi. 4.3 Advokatuuri juhatus tegi otsuse diskretsiooni kuritarvitades, kui analüüsis selles AdvS § 26 lg 31 teise lause kohaldamise tingimusena advokaadiks saamise tingimusi, teadmisi ja oskusi advokaadibüroo pidamiseks ning väitis, et töö- või ametikoht peab olema samaväärne AdvS § 26 lg 31 esimeses lauses toodud töö- ja ametikohtadega. Vaidlus puudub selles, et kaebaja töötas Maksu- ja Tolliametis juristi ja peajuristina üle kolme aasta ja sellest ei ole möödunud üle viie aasta. Seega advokatuur ei nõustu sellega, et Maksu- ja Tolliameti juristi ja peajuristi ülesannete keerukus ja vastutus vastab vandeadvokaadi töö keerukusele ja vastutusele. Kaebaja ei nõustu advokatuuri hinnanguga. Kaebaja on veendunud, et tema ülesannete keerukus ja vastutus juristi ja peajuristina vastab vandeadvokaadi töö keerukusele ja vastutusele. 4.4 Advokatuuri juhatuse otsus on oluliste põhjendamispuudustega, sest on jäetud analüüsimata kaebaja avalduses toodud faktilised asjaolud ja põhjendused. Otsuses ei ole kaebaja väiteid juristiks kandideerimise osas sisuliselt analüüsitud. Sarnaselt vandeadvokaadiks saamisele tuli tal Maksu- ja Tolliametis juristiks saamiseks läbida erialateadmiste ja isiksuseomaduste kontroll, mis hõlmas endast kirjaliku kaasuse lahendamist ja suulist vestlust. Seega sarnanes see kohtunikueksamiga. Tööülesanded juristi ja peajuristina hõlmasid õigusnõustamist, esindamist ja kaitsmist kohtus, nõustamist kohtueelses menetluses, erinevaid dokumente koostada (nt kompromissi kokkulepped, maksuotsused jm haldusaktid, vastuskirjad maksukohustuslastele). Ükski AdvS või eetikakoodeksist tulenev reegel ei kohusta ühtegi advokaati kõiges spetsialist olema. 4.5 Advokatuuri juhatuse otsuses toodud põhjendused on vastuolulised. Otsus on vastuoluline, kuivõrd advokatuur viitab ühest küljest, et AdvS § 26 lg 31 teises lauses toodud töö- või ametikoht peab olema samaväärne AdvS § 26 lg 3 1 teises lauses loetletud töö- või ametikohtadega, kuid ei arvesta piirangute ja pädevuste erinevustega. Sarnaselt juristile ei vastuta AdvS § 26 lg 31 esimeses lauses nimetatud isikud isiklikult varaliselt ning seega jääb

5.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. 5.1 Otsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Kaebaja taotluse osas kohustada kohtul advokatuuri lubama teda kutsesobivuskomisjoni vestlusele märgib vastustaja, et HKMS § 158 lg 3 kohaselt ei teosta kohus haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest, mistõttu ei saa kohus advokatuuri kohustada kaebajat lubama kutsesobivuskomisjoni vestlusele. 5.2 Advokatuuri organite otsused on küll allutatud halduskohtu kontrollile, kuid advokatuur ei ole riigiasutus. AdvS § 2 lg 1 ja 2 kohaselt on advokatuurile küll seadusega antud avalikõiguslik staatus teatud funktsioonide tõttu, kuid organisatsiooni põhiolemust väljendab AdvS § 2 lg 1: „Eesti Advokatuur on 1919. aasta 14. juunil asutatud advokaatide omavalitsuslikel põhimõtetel tegutsev kutseühendus õigusteenuse osutamise korraldamiseks era- ja avalikes huvides ning advokaatide kutsealaste õiguste kaitsmiseks“. Algselt täielikult eraõiguslikule organisatsioonile on juurde antud avalik-õiguslikud funktsioonid ja seega Eestis rakendatakse dualistlikku mudelit, kus puhtalt eraõiguslik kutseorganisatsioon on kombineeritud regulaatori funktsiooni ja avalike huvidega (erinevalt näiteks Taanist või Ühendkuningriigist, kus on selleks paralleelselt kaks eraldi organisatsiooni). Dualistliku mudeliga haakub ka advokatuuri organisatoorne ülesehitus, kus tähtsaim organ on riigist täiesti sõltumatu advokatuuri üldkogu, kus liikmed omavalitsuslikel põhimõtetel ja demokraatlikul teel otsustavad, millisele kõrgendatud standardile liikmete tegevus peab vastama kutseühingu sisemistest huvidest lähtuvalt, ja annavad perioodiliste valimiste kaudu mandaadi nii juhatusele kui ka aukohtu vandeadvokaatidest liikmetele, et demokraatlikult üldkogu poolt määratud põhimõtteid jõustada üksikute liikmete suhtes ja kujundada kutseorganisatsiooni liikmete jaoks ühtset praktikat. Advokaadi suhtes kehtivad seega paralleelselt kaks tasandit, kaks standardit: (1) riigi poolt seadusega kehtestatav miinimumstandard (näiteks käsundi regulatsiooniga seotud põhimõtted, lojaalsuskohustus, AdvS sätestatud kohustused jne), aga ka (2) advokatuuri kui kutseorganisatsiooni sisemised nõuded, mille kehtestamise ja sisustamise osas riigil sõnaõigust ei ole ja mida sisustab kutseorganisatsioon autonoomia printsiibist lähtudes. Eelnevast tuleneb, et kui riik kehtestab läbi seadusandluse seadusest tulenevad nõuded, siis kehtivad need advokaadi suhtes sellisel moel, nagu riik on vajalikuks pidanud ja kuidas riigi võimuharud (sh kohus) neid tõlgendavad. Kuid advokatuuri poolt kujundatava kutseorganisatsiooni praktika puhul ei ole riigil pädevust advokatuuri autonoomiasse sekkumiseks, kuna see valdkond ei ole otseselt seotud advokatuuri kui avalik-õigusliku isiku staatuse ja sellest tulenevate funktsioonidega. Ükski väline organisatsioon ei saa anda hinnangut, kas advokatuuri kui kutseorganisatsiooni sisemiste arusaamade kohaselt teatud isikud vastavad või ei vasta kriteeriumitele tasemel, mida organisatsioon peab vajalikuks oma liikmetele esitada.

nõustub selle põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (vt HKMS § 165 lg 2). Täiendavalt märgib kohus vastuseks kaebusele järgmist: 6.1 01.08.2016 jõustunud kohtute seaduse (KS) muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega muudeti ja sõnastati KS § 66 lg 6 järgmiselt: „Kohtunikueksami sooritamisest on vabastatud isik, kes on töötanud vähemalt kolm aastat vandeadvokaadi või prokurörina, välja arvatud abiprokurörina, ja kandideerib kohtunikuks kolme aasta jooksul pärast vandeadvokaadi või prokurörina tegutsemise lõpetamist. Kohtunikueksamikomisjon võib kohtunikueksamist vabastada ka muul ameti- või töökohal töötanud isiku, kui ameti- või töökoha keerukus ja vastutus vastavad kohtuniku ametikoha keerukusele ja vastutusele“; ja AdvS § 26 lg 31 järgmiselt: „Vandeadvokaadina võib advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes on vähemalt kolm aastat tegutsenud kohtunikuna, kohtunikuna Euroopa Kohtus, Euroopa Inimõiguste Kohtus või Euroopa Liidu Üldkohtus, õiguskantslerina või prokurörina, välja arvatud abiprokurörina“. 10.06.2018 jõustunud AdvS, KS, kohtutäituri seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega muudeti ja sõnastati AdvS § 26 lg 31 järgmiselt: „Vandeadvokaadina võib advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes on vähemalt kolm aastat tegutsenud vandeadvokaadina, kohtunikuna, kohtunikuna Euroopa Kohtus, Euroopa Inimõiguste Kohtus või Euroopa Liidu Üldkohtus, õiguskantslerina või prokurörina, välja arvatud abiprokurörina, ja kes soovib advokatuuri astuda viie aasta jooksul pärast advokatuurist käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 1 või 4 sätestatud alusel välja arvamist või kohtuniku, õiguskantsleri või prokurörina tegutsemise lõpetamist. Samuti võib vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes on vähemalt kolm aastat töötanud muul käesoleva lõike esimeses lauses nimetamata ameti- või töökohal, mille ülesannete keerukus ja vastutus vastavad vandeadvokaadi töö keerukusele ja vastutusele ja selle ametivõi töökohal töötamisest ei ole möödunud üle viie aasta“. Seega suurendas seadusandja horisontaalset liikumist klassikaliste õigusalade vahel selliselt, et teise õigusala liikmeks on võimalus saada lihtsustatud korras ilma õigusalaseid teadmisi kontrollivat eksamit sooritamata (vt seletuskiri KS muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu juurde, lk 1: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/15af48d8-a463-44aa-9989-7fc5a51f7d9e). Seega on seadusandja võrdsustanud vandeadvokaadi töö keerukuse ja vastutuse kohtuniku ja prokuröri (v.a abiprokurör) omaga. Seadusandja ei ole vandeadvokaadi töö keerukust ja vastutust võrdsustanud riigiametite juristide omaga. Kui seadusandja oleks tahtnud seda teha, siis oleks ta lisanud vastavad ametikohad loetelusse. Seadusandja seda ei teinud. Seega pole riigiametite juristidele võimaldatud vandeadvokaadiks saamist lihtsustatud korras ilma õigusalaseid teadmisi kontrollivat eksamit sooritamata. Kohtu hinnangul ei võimalda ka käesolevas asjas kogutud teave näha kaebaja poolt MTA-s täidetud ametikohtadel vandeadvokaadi tööle vastavat keerukust ja vastutust (vt AdvS § 26 lg 3 1 teine lause). Asjaolu, et kaebajal tuli MTA juristiks saamisel läbida erialateadmiste ja isiksuseomaduste kontroll ei -tõenda veel kaebaja väidet, et tema ülesannete keerukus ja vastutus vastas vandeadvokaadi töö keerukusele ja vastutusele. Kohus nõustub vastustajaga, et vandeadvokaadile esitatav standard ei seisne üksnes teadmistes, vaid ka võimekuses osutada kliendile õigusteenust õigusharude üleselt, samuti võimekuses mõista ja rakendada advokaadikutse-eetilisi põhimõtteid. Kohus ei leia, et advokatuuri juhatus oleks kaalutlusõigust ebaõigesti teostanud.

6.2 Kohus ei nõustu kaebajaga, et EA juhatus on kaevatava otsuse tegemisel ületanud pädevust ja rikkunud menetlusnõudeid. Asjaolust, et AdvS ja Eesti Advokatuuri kodukord ei sätesta juhatuse pädevust otsustada kaebaja lubamise üle kutsesobivuskomisjoni vestlusele, ei saa teha järeldust, et juhatus on teinud otsuse pädevust ületades. AdvS § 26 lg 32 ning kodukorra §61 lg 1 kohaselt on kutsesobivuskomisjoni ainus ülesanne viia läbi vestlus, millega hinnatakse, kas isik on aus ja kõlbeline ning advokaaditööks vajalike võimete ja isiksuseomadustega ning kas tema teadmised advokaadi kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete kohta on piisavad. Juhatus ei ole hinnanud kaebaja isiksuseomadusi ega teadmisi advokaadi kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete kohta. Juhatus on käesoleval juhul hinnanud, kas kaebaja varasema ameti- või töökoha ülesannete keerukus ja vastutus vastavad vandeadvokaadi töö keerukusele ja vastutusele ehk hinnanud, kas on täidetud AdvS 26 lg 3 1 nimetatud eeldused. Kui seadusest ei tulene täpset menetluskorda, on advokatuuril AdvS §-st 2 tuleneva enesekorraldusõiguse alusel õigus ise kindlaks määrata, millises korras AdvS § 26 lg 31 alusel advokatuuri astuda sooviva isiku avaldust menetleda. Eksamile lubamine otsustatakse avalduse ja sellele lisatud dokumentide põhjal selle alusel, kas kandidaat vastab AdvS § 23 lg 1 nõuetele ja kas ei esine AdvS § 27 lg 1 nimetatud vastuvõtmisest keeldumise aluseid. Vastustaja leiab põhjendatult, et oleks ebaotstarbekas, kui kõik advokatuuri astuda soovijad lubataks esmalt advokaadieksamile ja alles pärast eksami sooritamist hakkaks juhatus kontrollima, kas muud seadusest tulenevad nõuded isiku advokaadina vastuvõtmiseks on täidetud. Niisamuti ei ole mõistlik ega otstarbekas viia AdvS § 26 lg 3 1 alusel vandeadvokaadina vastuvõtmist taotleva isikuga esmajärjekorras läbi vestlust kutsesobivuskomisjonis ja alles seejärel hakata kontrollima, kas ta on vähemalt kolm aastat töötanud ameti- või töökohal, mille ülesannete keerukus ja vastutus vastavad vandeadvokaadi töö keerukusele ja vastutusele ja sellel ameti- või töökohal töötamisest ei ole möödunud üle viie aasta.