J.J kaebus Eesti Advokatuuri juhatuse 02.08.2022 otsusele
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – J.J Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindajad Merit Aavekukk-Tamm ja v.adv Toomas Vaher
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 09.10.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
J.J apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 16.04.2025
RESOLUTSIOON
1.Jätta J.J apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.10.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-1755 muutmata.
2.Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud poolte endi kanda.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
04.06.2025
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-22-1755 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebaja esitas 22.06.2022 Eesti Advokatuurile (edaspidi „advokatuur“) avalduse, milles taotles esimese võimalusena enda võtmist advokatuuri liikmeks vandeadvokaadina vastavalt advokatuuriseaduse (AdvS) § 26 lõikele 31 ja selleks kutsesobivusvestluse läbi viimist ning teise võimalusena tema lubamist vandeadvokaadi abi eksamile. Vandeadvokaadi kutsenimetuse taotlemisel tugines kaebaja eelkõige sellele, et tal on töökogemuses Maksu- ja Tolliameti kohtumenetluse valdkonna juristi ja peajuristina (edaspidi „MTA jurist/peajurist“) aastatel 2015–2021.
2.Advokatuuri juhatus tegi 02.08.2022 otsuse (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega otsustas esiteks mitte lubada kaebajat kutsesobivuskomisjoni vestlusele ning teiseks lubada kaebaja vandeadvokaadi abi eksamile. Advokatuuri juhatus leidis, et kaebaja ei vasta AdvS § 26 lõikes 31 sätestatud nõuetele, kuna ta ei ole töötanud ameti- või töökohal, mille keerukus ja vastutus vastavad vandeadvokaadi töö keerukusele ja vastutusele. Seda seisukohta põhjendati kokkuvõttes järgmiselt: a) MTA juristiks/peajuristiks saamise eeldused ei ole samad, mis advokaadil, kuna advokaadiks saamine eeldab väga põhjalikke õigusteadmisi kontrolliva eksami sooritamist; b) vandeadvokaadi igapäevatöö eeldab ulatuslikke teadmisi paljudes õigusvaldkondades, samas kui MTA juristi/peajuristi töö keskendub kitsamatele õigusvaldkondadele; c) kaebaja töö MTA-s ei anna piisavat menetluskogemust, et täita iseseisvalt AdvS § 40 lõikes 1 ja § 41 lõikes 1 nimetatud ülesandeid; d) MTA jurist/peajurist ei kanna vandeadvokaadiga sarnast varalist vastutust; e) kaebaja varasem töökogemus, sh praktikantide juhendamine, ei ole piisav, et olla valmis tegutsema patroonina ning f) kaebaja töökogemus ei anna piisavaid teadmisi ja oskusi advokaadibüroo pidamiseks.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud otsuse tühistamist ning vastustaja kohustamist kaebaja lubamiseks kutsesobivuskomisjoni vestlusele või teise võimalusena vastustaja kohustamist kaebaja 22.06.2022 taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
3.1.AdvS ei anna advokatuuri juhatusele võimalust keelduda isikut kutsesobivuskomisjoni vestlusele lubamast. Juhatus lahendas kaebaja avalduse lubamatult enne kutsesobivuskomisjoni vestluse tulemusi.
3.2.Vastustaja leidis vääralt, et MTA juristi/peajuristi ülesannete keerukus ja vastutus ei vasta vandeadvokaadi töö omadele. Vaidlustatud otsus on selles osas oluliste põhjendamispuudustega. Vastustaja ei ole arvesse võtnud, et MTA juristi/peajuristi tööülesanded hõlmasid õigusnõustamist, esindamist ja kaitsmist kohtus, nõustamist kohtueelses menetluses, erinevate dokumentide koostamist mitte kitsalt maksuõiguse, vaid ka sellega külgnevates õigusvaldkondades. Kuigi AdvS § 26 lg 31 teise lause kohaldamisel ei ole asjassepuutuv, millised on vastavale ametikohale saamise eeldused, siis sisuliselt läbis kaebaja MTA juristi ametikohale nimetamise eelselt nii teadmiste kui isikuomaduste sobivuse kontrolli, mis sarnanes kohtunikueksamiga. 2(10)
3-22-1755
3.3.Vaidlustatud otsuse põhjendused on vastuolulised – ühelt poolt leiab vastustaja, et AdvS § 26 lg 31 teises lauses toodud töö- või ametikoht peab olema samaväärne AdvS § 26 lg 31 esimeses lauses loetletud töö- või ametikohtadega, kuid teisalt ei arvesta osutatud esimeses lauses nimetatud ametikohtadega kaasnevate tegevuspiirangute ja spetsialiseerumisega. Pealegi sarnanevad eelviidatud ametikohad kaebaja varasemate ametikohtadega selle poolest, et ka neil töötavad isikud ei kanna isiklikku varalist vastutust, millega seotud vandeadvokaadi töö eripärale osutas vastustaja vaidlustatud otsuses. Põhjendatud ei ole ka vastustaja viide sellele, et vandeadvokaadilt eeldatakse oskust bürood pidada, kuna AdVS § 26 lg 31 alusel vandeadvokaadi kutsenimetuse saanute jaoks kehtib sellega seoses erinormina AdvS § 49 lg 21.
Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.
4.1.Advokatuuril on õigus määrata, millises korras AdvS § 26 lg 3 1 alusel advokatuuri astuda sooviva isiku avaldust menetleda. Hinnangu sellele, kas isik vastab eelviidatud sättes toodud nõuetele, annab juhatus, mitte kutsesobivuskomisjon.
4.2.Advokatuur on olemuselt eraõiguslik kutseorganisatsioon, millel on teatavad avalikõiguslikud funktsioonid. Advokatuuri tähtsaim organ on riigist täiesti sõltumatu advokatuuri üldkogu, kus liikmed omavalitsuslikel põhimõtetel ja demokraatlikul teel otsustavad, millisele standardile liikmete tegevus peab vastama kutseühingu sisemistest huvidest lähtuvalt, ja annavad perioodiliste valimiste kaudu mandaadi nii juhatusele kui ka aukohtu vandeadvokaatidest liikmetele üldkogu määratletud põhimõtete jõustamiseks. Advokaadi suhtes kehtivad paralleelselt riigi poolt seadusega kehtestatav miinimumstandard ning kutseorganisatsiooni sisemised nõuded, mille kehtestamise ja sisustamise üle otsustab kutseorganisatsioon autonoomia printsiibist lähtudes. Kutseorganisatsiooni praktika kujundamisel ei või riik sellesse autonoomiasse sekkuda, kuna see valdkond ei ole otseselt seotud advokatuuri kui avalik-õigusliku isiku staatuse ja sellest tulenevate funktsioonidega.
4.3.Advokatuuri juhatus saab kaalutlusõiguse alusel määratleda, milline peab olema või millele vastama liikmekandidaadi töö- või ametikoht, et saaks järeldada, et selle keerukus ja vastutus vastavad vandeadvokaadi töö keerukusele ja vastutusele. Advokaatide poolt pakutava õigusteenuse kõrge kvaliteedi tagamiseks on oluline, et lihtsustatud tingimustel vandeadvokaadiks saavatel isikutel oleks advokaaditööga võimalikult sarnane kogemus.
4.4.Kaebaja osutatud teadmiste kontrolli MTA teenistusse asumisel ei saa ilmselgelt võrrelda advokaadieksamiga. Vandeadvokaadile esitatav standard ei seisne vaid teadmistes, vaid ka kogemustes ja praktilistes oskustes ning võimekuses kliendile õigusteenust osutada igakülgselt õigusharude üleselt.
4.5.Kaebaja tegevuse eesmärk juristide juhendamisel ei olnud samaväärne patroneeritava ettevalmistusega ülesanneteks, mida oodatakse tulevaselt vandeadvokaadilt, kuna kaebaja juhendatavad juristid ei olnud sõltumatud nagu tulevane vandeadvokaat.
4.6.Büroopidajana tegutsemiseks vajalike kogemuste olemasolu hindamine ei olnud juhatuse otsuse kujunemisel määrava kaaluga, juhatus hindas liikmekandidaadi kogemust tervikuna.
5.Tallinna Halduskohus jättis 09.10.2023 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes vaidlustatud otsuses esitatud põhjendustega ning märkides kokkuvõttes järgmist. 3(10)
3-22-1755
5.1.01.08.2016 ja 10.06.2018 jõustusid kohtute seaduse, AdvS ja teiste seaduste muudatused, millega seadusandja suurendas horisontaalset liikumist klassikaliste õigusalade vahel selliselt, et teise õigusala liikmeks on võimalus saada lihtsustatud korras ilma õigusalaseid teadmisi kontrollivat eksamit sooritamata. Seadusandja on võrdsustanud vandeadvokaadi töö keerukuse ja vastutuse kohtuniku ja prokuröri omaga, ent ei ole seda võrdustanud riigiasutuste juristide omaga. Seega pole riigiametite juristidele võimaldatud vandeadvokaadiks saamist lihtsustatud korras ilma õigusalaseid teadmisi kontrollivat eksamit sooritamata. Kohtumenetluses kogutud teave ei võimalda näha kaebaja poolt MTAs täidetud ametikohtadel vandeadvokaadi tööle vastavat keerukust ja vastutust. Asjaolu, et kaebajal tuli MTA juristiks/peajuristiks saamisel läbida erialateadmiste ja isiksuseomaduste kontroll, ei kinnita, et tema ülesannete keerukus ja vastutus vastas vandeadvokaadi töö keerukusele ja vastutusele. Vastustaja leiab õigesti, et vandeadvokaadile esitatav standard ei seisne üksnes teadmistes, vaid ka võimekuses osutada kliendile õigusteenust õigusharude üleselt, samuti võimekuses mõista ja rakendada advokaadikutse-eetilisi põhimõtteid.
5.2.Asjaolust, et AdvS ja advokatuuri kodukord ei sätesta juhatuse pädevust otsustada kaebaja lubamise üle kutsesobivuskomisjoni vestlusele, ei saa teha järeldust, et juhatus on vaidlustatud otsuse tegemisel pädevust ületanud. Vaidlustatud otsusega ei andnud advokatuuri juhatus hinnanguid, mille andmine on AdvS § 26 lg 3 2 kohaselt kutsesobivuskomisjoni pädevuses. Kui seadusest ei tulene täpset menetluskorda, on advokatuuril AdvS §-st 2 tuleneva enesekorraldusõiguse alusel õigus ise kindlaks määrata, millises korras AdvS § 26 lg 31 alusel advokatuuri astuda sooviva isiku avaldust menetleda. Mõistlik ega otstarbekas ei oleks viia eelnimetatud avalduse esitanud isikuga kõigepealt läbi vestlust kutsesobivuskomisjonis ja alles seejärel hakata kontrollima, kas ta on vähemalt kolm aastat töötanud ameti- või töökohal, mille ülesannete keerukus ja vastutus vastavad vandeadvokaadi töö keerukusele ja vastutusele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud AdvS § 26 lõiget 31, jättes tähelepanuta, et nimetatud säte ei sisalda kinnist loetelu ametikohtadest, mis oma keerukuselt ja vastutuselt vastavad vandeadvokaadi omale.
6.2.Halduskohtu otsusest ei ole võimalik mõista, millise tõendite hindamisel leidis halduskohus, et MTA juristi/peajuristi ametikohad ei olnud vandeadvokaadi tööle vastava keerukuse ja vastutusega. Halduskohtule esitatud ametijuhendid kinnitavad vastupidist, kuna seal on ülesannetena sõnastatud õigusnõustamine, esindamine või kaitsmine kohtus ja kohtueelses menetluses, dokumendi koostamine, muu õigustoimingu tegemine, mis vastavad sisult AdvS § 40 lõikes 1 sätestatule. Samuti nägid ametijuhendid ette juhendamiskohustuse, mis vastab AdvS §-le 39. MTA juristi ametikohtadega kaasnev vastutus tekitatud kahju eest avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 80 lg 1 ja 4 alusel sarnaneb advokaadi vastutusele AdvS § 47 järgi, sarnane on ka distsiplinaarvastutus.
6.3.Halduskohus on asjassepuutumatult viidanud MTA juristiks/peajuristiks saamisele eelnenud erialateadmiste ja isiksusomaduste kontrolliga seotud asjaoludele, kuna neil pole 4(10)
3-22-1755 AdvS § 26 lg 31 teise lauses sätestatule vastavuse hindamisel mingisugust tähtsust. Osundatud sätte seisukohast samavõrd asjassepuutumatu on ka halduskohtu viide sellele, et vandeadvokaadil peab olema võimekus osutada kliendile õigusteenust õigusharude üleselt ning mõista ja rakendada kutse-eetika põhimõtteid. Advokaaditööks vajalike võimete ning kutse-eetika teadmiste hindamine on AdvS § 26 lg 3 2 kohaselt kutsesobivuskomisjoni pädevuses.
6.4.Halduskohus on põhjendamatult tähelepanuta jätnud kaebaja väited, et MTA esindamine kohtus, teiste ametnike nõustamine, koostöö prokuratuuriga jms kinnitab kaebaja suutlikkust osutada õigusteenust õigusharude üleselt. Samuti ei ole halduskohus käsitlenud kaebaja väidet, et praktikas on advokaadid spetsialiseerunud ning MTA juristi töö vastab sisuliselt maksuadvokaadi tööle.
6.5.Halduskohus on vääralt kohaldanud AdvS § 26 lg 32 teist lauset, kuna sellest sättest tulenevalt saab juhatus otsustada isiku vandeadvokaadiks vastuvõtmise kutsesobivuskomisjoni vestluse tulemuse alusel. Vestluse eelnemine otsusele on oluline selleks, et juhatus saaks otsuse teha kõiki asjaolusid arvesse võttes.
6.6.Halduskohus ei ole HKMS § 165 lg 1 punktis 4 ja lõikes 2 sätestatud nõudeid rikkudes põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja esitatud järgmiste väidetega: a) vastustaja kaalus lubamatult advokaadiks saamise ja MTA juristiks/peajuristiks saamise eeldusi; b) vastustaja käsitles lubamatult kaebaja teadmisi ja oskusi advokaadibüroo pidamiseks; c) AdvS § 26 lg 31 teises lauses nimetatud ametikoht ei pea olema samaväärne selle lõike esimeses lauses loetletutega; d) väär on vastustaja väide, et kaebaja töö keskendus vandeadvokaadi omaga võrreldes kitsamale õigusvaldkonnale; e) vastustaja ei põhjendanud, miks teiste juristide juhendamine MTA-s ei ole võrreldav patrooni ülesannetega; f) vastustaja ei hinnanud kaebaja väidet, et AdvS § 26 lg 31 teises lauses nimetatud isiku ülesanded ei pea kattuma 100% kattuma advokaadi omadega, kuna sellisel juhul ei oleks viimati osutatud sätet praktikas võimalik kohaldada; g) vastustaja ei selgitanud vaidlustatud otsuses, millistest kriteeriumitest ta lähtus ja millistele neist kaebaja ei vastanud.
7.Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning jäädes varem esitatud seisukohtade juurde, esitab kokkuvõttes järgmised põhjendused.
7.1.Halduskohus ei ole AdvS § 26 lõiget 31 vääralt kohaldanud. Halduskohtu tõlgenduse õigsust kinnitab ka see, et vastava seaduseelnõu menetluse käigus sooviti eelviidatud sätte esimeses lauses toodud loetellu lisada ka pankrotihaldurid, millega Riigikogu õiguskomisjon ei nõustunud just põhjusel, et pankrotihalduri eksamil kontrollitakse isikute teadmisi kitsamalt. Seega on ametikohale nimetamise eeldused (nõuded) asjassepuutuvad ka AdvS § 26 lg 31 teise lause kohaldamisel – kui seadusandja leidis, et AdvS § 26 lõike 3 1 esimeses lauses sisalduvasse ametikohtade loetelu ei ole võimalik kanda ametikohta, kuhu isiku vastuvõtmise lävend on madalam, siis ei ole selle sätte teise lause alusel võimalik advokatuuri vastu võtta ka muid isikuid, kelle teadmisi ametisse astumisel kontrollitakse kitsamalt, kui vandeadvokaadi omi.
7.2.Halduskohtu otsus on MTA juristi/peajuristi ning vandeadvokaadi ülesannete ja vastutuse võrdlemist puudutavas osas piisavalt põhjendatud ja selge. Halduskohus viitas „käesolevas asjas kogutud teabele“, milleks on asjassepuutuvad ametijuhendid. Muud teavet ei ole kohus kogunud. Halduskohus on neid tõendeid õigesti hinnanud. Arvestada tuleb ka seda, et MTA juristi/peajuristi ülesanded nõustamisel, esindamisel ja dokumentide 5(10)
3-22-1755 koostamisel on n-ö in-house juristi ülesanded, vandeadvokaadi kutsetegevuses on need toimingud suunatud väljapoole ehk kliendile, kellele vandeadvokaat osutab õigusteenust sõltumatult ja omal äranägemisel kooskõlas seaduse ning kutse-eetika nõuetega.
7.3.MTA juristi vastutus ei sarnane vandeadvokaadi omaga. ATS § 80 lg 1 käsitleb üksnes varalist vastustust ametiasutustele tekitatud kahju eest, samas kui AdvS § 47 ei erista, kelle ees tekitatud kahju eest advokaat vastutab. Ka ei ole ametnike tegevuse osas kohustusliku kutsekindlustuse nõuet, erinevalt advokaatidest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Apellatsioonkaebuse väited ei lükka halduskohtu põhjendusi ümber, ent nendega seoses märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Esiteks nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud otsuse tegemine oli advokatuuri juhatuse pädevuses. Halduskohus on kohaselt viidanud advokatuuri enesekorraldusõigusele ja õigesti sedastanud, et AdvS § 26 lg 32 kohaselt piirdub kutsesobivuskomisjoni pädevus sama paragrahvi lõike 31 alusel advokatuuri liikmeks astuda sooviva isiku teadmiste, isikuomaduste, aususe ja kõlbelisuse hindamisega. AdvS § 26 lg 32 näeb ette, et kutsesobivuskomisjon viib läbi advokatuuri vastuvõtmiseks vestluse, hindamaks, kas isik vastab AdvS § 23 lg 1 punkti 5 nõuetele. AdvS 26 lg 3 1 ja lg 32 ei näe ette, et just kutsesobivuskomisjon peab hindama ka AdvS § 26 lg 3 1 viimases lauses sätestatud eelduste esinemist. Olukorras, kus seaduse ega advokatuuri kodukorra sätetest ei tulene üheselt, et sellises küsimuses peaks hinnangu andma kutsesobivuskomisjon, võis selle otsustada juhatus.
10.Eeltoodud seisukohta toetab ka see, et lõpliku otsuse tegemine eelnimetatud isiku advokatuuri liikmeks võtmise kohta on juhatuse pädevuses vastavalt AdvS § 26 lg 32 viimasele lausele. Isegi kui kutsesobivuskomisjon võtaks mingisuguse seisukoha küsimuses, kas isiku teatava varasema ametikoha ülesannete keerukus ja vastutus vastavad vandeadvokaadi töö omadele, ei saaks selline seisukoht ühelgi juhul olla juhatusele siduv, erinevalt näiteks kutsesobivuskomisjoni otsusest advokaadieksami sooritamise või mittesooritamise kohta. Ringkonnakohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et AdvS § 26 lg 32 esimeses lauses nimetatud vestluse näol on tegemist omamoodi advokaadieksami lihtsustatud alternatiiviga, mistõttu on AdvS üldise loogika ning advokatuuri organite vahelise pädevusjaotusega kooskõlas see, et AdvS § 26 lg 31 alusel advokatuuri liikmeks astuda sooviva isiku saatmise kutsesobivuskomisjoni ette otsustab juhatus samamoodi nagu ta otsustab üldises korras advokatuuri liikmeks saada sooviva isiku lubamise advokaadieksamile. AdvS-i sätetest ega eesmärgist ei tulene kuidagi, et juhatus peaks isiku kutsesobivuskomisjoni ette lubamise otsustamisel piirduma pelgalt formaalsete asjaolude kontrollimisega ega võiks teha mingisuguseid hinnangulisi otsustusi küsimustes, mis pole üheselt antud kutsesobivuskomisjoni pädevusse.
11.Teiseks on halduskohus asjassepuutuvaid materiaalõigusnorme õigesti kohaldades ning menetlusnorme, sh tõendite hindamist käsitlevaid norme rikkumata põhjendatult leidnud, et vastustaja võis vaidlustatud otsuses asuda seisukohale, et MTA juristi/peajuristi ametikohtade tööülesannete keerukus ja vastutus ei vasta vandeadvokaadi töö keerukusele ja vastutusele. Üldreegli kohaselt tuleb advokatuuri liikmeks saamiseks sooritada eksam. Silmas tuleb 6(10)
3-22-1755 pidada, et AdvS § 26 lg 31 näeb ette erandi advokatuuri liikmeks võtmise üldisest korrast. Sellise erandi sisustamisel ja kohaldamisel on advokatuuril kui omavalitsuslikel põhimõtetel tegutseval kutseühendusel (AdvS § 2 lg 1) väga avar kaalutlusruum. Ka advokatuuri mittekuuluvatel juristidel on võimalik õigusteenust valdavas ulatuses pakkuda. Kohtulik kontroll sellise erandi kohaldamist puudutava otsuse üle piirdub sellise otsuse meelevaldsuse kontrollimisega. Siinsel juhul on ilmne, et vaidlustatud otsus ei ole meelevaldne, kaebaja suhtes diskrimineeriv ega vastuolus AdvS § 26 lg 31 eesmärgiga.
12.Mis puudutab seda, et teadaolevalt ei ole eelviidatud sätte alusel advokatuuri seni vastu võetud mitte ühtegi isikut, siis ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, nagu oleks advokatuuri praktika muutnud selle sätte sisutuks. Tegemist ongi väga erandliku võimalusega. Kõnealuse erandi eesmärk on anda advokatuurile võimalus võtta advokaadieksameid sooritamata enda liikmeks vandeadvokaadina selline isik, kelle puhul saab advokatuur selle isiku eelnevatel ametikohtadel täidetud ülesannete ja sellega seoses kantud vastuse pinnalt mõistliku kahtluseta asuda seisukohale, et tal on olemas piisavad teadmised, oskused ja kogemused, saamaks hakkama vandeadvokaadi tööga , ilma et oleks põhjust kontrollida tema õigusalaseid teadmisi ja ilma et ta peaks eelnevalt omandama advokatuuris õigusteenuse osutamisega seotud kogemusi vandeadvokaadi abina.
13.Eeltoodu määrab suuresti ära ka põhjendamiskohustuse ulatuse – kuna AdvS § 26 lg 3 1 alusel isiku vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks võtmist tuleb käsitada erandina ning kuna selle erandi kohaldamata jätmine ei võta isikult võimalust saada advokatuuri liikmeks üldises korras, siis peab advokatuuri juhatus hoolikalt põhjendama sellise erandi kohaldamist, ent ei pea selle erandi kohaldamata jätmisel asuma väga üksikasjalikult põhjendama, miks teatava muu varasema ameti- või töökoha ülesannete keerukus ja vastutus ei vasta vandeadvokaadi töö ülesannete keerukusele ja vastutusele.
14.Siinsel juhul nähtub vaidlustatud otsusest selgelt, et vastustaja hinnangul ei vasta MTA juristi/peajuristi ametikoha ülesannete keerukus ja vastutus vandeadvokaadi töö omadele eelkõige seetõttu, et MTA jurist/peajurist keskendub oma töös õigusnõustamisele ja sellega seotud toimingute tegemisele (sh kohtus esindamisele, menetlus- ja muude õigusdokumentide koostamisele jne) ühe konkreetse riigiasutuse pädevuse teostamisega seotud õigusvaldkondades ning teeb seda ametnikuna, alludes hierarhias kõrgemalseisvale ametnikule, samas kui vandeadvokaadilt eeldatakse suutlikkust osutada iseseisvalt (st ilma temast hierarhiliselt kõrgemalseisva ametiisiku toe ja kontrollita) õigusteenuse osutamist erinevates õigusvaldkondades või vähemalt piisavaid teadmisi ja oskusi kõiksugu erinevatest õigusvaldkondadest selleks, et korraldada advokaadibüroo tegevus selliselt, et klient saaks vajaliku, kvaliteetse ja õigeaegse õigusteenuse. See, et reaalselt on valdav osa tegutsevatest vandeadvokaatidest spetsialiseerunud mõnele konkreetsele valdkonnale, mis ei pruugi olla sugugi kitsam kui see, millega seotud ülesandeid täitis kaebaja MTA juristi/peajuristi ametikohal, ei ole siinkohal oluline. Samuti ei ole oluline see, et nii mõnigi vandeadvokaat ei pruugi kogu oma karjääri jooksul kuuluda kunagi advokaadibüroo pidajate hulka. AdvS § 26 lg 31 teist lauset ei saa põhimõtteliselt mõista selliselt, et advokatuur peab selle sätte alusel liikmeks astuda soovija varasema töö- või ametikohta ülesannete keerukust hindama lähtudes mõne reaalselt tegutseva keskmise vandeadvokaadi tegevusest.
15.Küsimus, millele advokatuur peab eelviidatud erandi kohaldamisel vastuse leidma, on niisiis see, kas asjaomase isiku varasemate ametikohtade ülesannete keerukus ja vastutuse ulatus on sellised, mis veenavad kahtluseta selles, et isiku teadmiste kontrollimine 7(10)
3-22-1755 advokaadieksamil ning kogemuse omandamine vandeadvokaadi abina oleks tarbetu. Kui advokatuuri juhatus selles üldjoontes ratsionaalsel põhjusel kahtleb, võib ta erandi kohaldamisest keelduda. Siinsel juhul on juba pelgalt asjaolu, et MTA juristi/peajuristi ametikoha sisuks ei ole õigusteenuse osutamine iseseisvalt ja omal vastutusel, nagu vandeadvokaadi puhul, nagu ka asjaolu, et vandeadvokaadiks saamise eelduseks on õigusteadmised märksa suuremas hulgas õigusvaldkondades kui need, mille kogemuse saab töötamisest MTA juristi/peajuristi ametikohal, piisav eelnimetatud kahtluse õigustamiseks.
16.Kaebajal on õigus, et AdvS § 26 lg 31 ei sisalda kinnist loetelu ametikohtadest, mis oma keerukuselt ja vastutuselt vastavad vandeadvokaadi omadele. Kaebaja leiab aga ekslikult, nagu oleks halduskohus asunud teistsugusele seisukohale. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis
6.2.on halduskohus sellega, et riigiasutuste juriste ei ole nimetatud osundatud sätte esimeses lauses, soovinud arusaadavalt viidata sellele, et seadusandja ei ole esimeses lauses nimetamata ametikohtade puhul soovinud kuidagi eriliselt advokatuuri kaalutlusruumi piirata.
17.Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et vastustaja võis vaidlustatud otsuse tegemisel võrrelda MTA juristi/peajuristi ametisse nimetamise eeldusi advokaadiks saamise eeldustega. Nimelt kõige olulisemaks erinevuseks üldises korras ja AdvS § 26 lg 3 1 alusel advokatuuri liikmeks saamisel on see, et esimesel juhul peab kandidaat advokatuurieksamil näitama oma õigusalaseid teadmisi, teisel juhul aga mitte. See tähendab, et AdvS § 26 lg 3 1 alusel saab advokatuuri liikmeks võtta põhimõtteliselt isiku, kes on varem töötanud sellistel töö- või ametikohtadel, mille puhul saab eeldada, et vastavate töö- või teenistusülesannete täitmiseks ja sellega kaasneva vastutuse kandmiseks pidid isikul olema vähemalt üldjoontes samasugused teadmised, oskused ja kogemused, nagu peavad olema vandeadvokaadil. Sellise eelduse on seadusandja sõnaselgelt ette näinud AdvS § 26 lg 3 1 esimeses lauses nimetatud ametikohtade puhul. Seejuures ei ole oluline, kuidas selles esimeses lauses nimetatud ametikohtadele nimetamisel kandidaadi õigusalaseid teadmisi tegelikult kontrollitakse. Nimelt, nagu halduskohus õigesti osutas, väljendab AdvS § 26 lg 3 1 seadusandja soovi lihtsustada liikumist teatavate õiguselukutsete vahel. Tegemist oli seadusandja pragmaatilise valikuga, mille eesmärk riigi seisukohast oli eelkõige hõlbustada võimalusi värvata kohtunikeks ja prokurörideks vandeadvokaate, kelle motivatsiooni sellistele ametikohtadele kandideerida pärssis varasem eraldi eksami sooritamise kohustus. Sellisest lahendusest oli samavõrd huvitatud advokatuur, et suurendada võimalusi värvata oma liikmeskonda kohtuniku- ja prokuröriametis töötavaid spetsialiste. Seadusandja sellisest valikust ei saa aga kuidagi järeldada, et AdvS § 26 lg 31 teist lauset tuleks tõlgendada võimalikult laialt või et seadusandja eesmärk oleks advokatuuri liikmeskonna laiendamine ka kõikvõimalike selle lõike esimeses lauses nimetamata õigusala-professionaalidega sõltumata sellest, kas advokatuur seda ise otstarbekaks peab. AdvS § 26 lg 31 teises lauses osutatud ametikohtade puhul ei ole iseenesest põhjust eeldada, et sellist ameti- või töökohta täites pidid isikul olema vandeadvokaadilt nõutavaga samaväärsed õigusteadmised, kui vaadeldavale ameti- või töökohale asumise nõuded eelkõige õigusteadmiste osas ei ole samaväärsed vandeadvokaadile esitatavate nõuetega.
18.Ringkonnakohus tõdeb, et MTA juristi/peajuristi ametikoha puhul ei olnud advokatuuril põhjust sellisest eeldusest lähtuda. Selle kohta, et MTA juristi/peajuristi ametisse nimetamise eelselt oleks kaebaja õigusteadmisi kontrollitud vandeadvokaadi eksamiga samaväärselt (st et oleks olnud sarnase keerukuse eksam, mida oleks hinnanud advokatuuri kutsesobivuskomisjoniga sarnane organ), ei ole mistahes tõendeid. Teatav teadmiste kontroll 8(10)
3-22-1755 MTA juristi/peajuristi ametikohale kandideerimise protsessis ei ole ühelgi juhul samastatav ei vandeadvokaadi eksamiga ega ka kohtunikueksamiga, millele viitas kaebaja. Liiati osutas vastustaja õigesti sellele, et kaebaja esitatud ametijuhendite (dtl 38, 44) kohaselt oli MTA juristi/peajuristi ametikoha haridusnõudeks märgitud „magistrikraad või selle omandamine“. Olukorras, kus isegi ametikoha haridusnõue oli madalam kui vandeadvokaadi puhul, ei saa eeldada, et ametikoha ülesanded olid keerukuselt samaväärsed vandeadvokaadi omadega. Siinkohal tuleb korrata, et vaidlustatud otsuses ei hinnanud vastustaja ega pidanudki hindama konkreetselt kaebaja teadmisi, oskusi ja kogemusi, vaid kaebaja viidatud ametikohtade ülesandeid ja vastustust võrrelduna vandeadvokaadi omadega. Teisisõnu – vastustaja ei otsustanud mitte seda, kas kaebaja saaks hakkama vandeadvokaadi tööga, vaid seda, kas asjaolusid arvestades võiks mistahes isik, kellel on varasemast kaebajaga samasugune töökogemus MTA juristi/peajuristi ametikohtadel, saaks sellega hakkama, ilma et oleks vaja kontrollida tema teadmisi advokaadieksamil ja ilma et ta peaks omandama kogemusi vandeadvokaadi abina.
19.Selles, et kaebaja täitis MTA juristi/peajuristi ametis ülesandeid, mis kattusid paljus advokaadi ülesannetega õigusteenuse osutamisel, ei ole mõistlikku kahtlust. Põhimõtteliselt samamoodi on see aga väga paljude riigiasutustes või kohaliku omavalitsuse asutustes töötavate juristide puhul, kelle ülesanded hõlmavad oma asutuse nõustamist mitmesugustes praktilistes õigusküsimustes, asutuse esindamist kohtus jne. Nii on see ka ettevõtete in-house juristide puhul, kelle hulgas võib seejuures olla selliseid, kelle õigusteadmised, töökogemus ja oskused ületaksid väga paljude ametis olevate vandeadvokaatide omasid. Ometi ei ole see põhjus, miks peaks advokatuur sedalaadi ametikohad lugema AdvS § 26 lg 3 1 teise lause kohaldamisalasse kuuluvaks ning võtma vastava isiku vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks lihtsustatud korras, nõudmata oma õigusteadmiste näitamist advokaadieksamil.
20.Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et MTA peajuristi ametiülesannete hulka kuuluv juhendamiskohustus on võrreldav advokatuuris vandeadvokaadist patrooni rolliga. Ringkonnakohus nõustub selles osas vaidlustatud otsuse teise lehekülje viimases lõigus esitatud põhjendustega. Patrooni roll ja vastutus advokatuuri liikmete osutatavate õigusteenuste võimalikult ühtse standardi kujundamisel ning noorte advokaatide ette valmistamisel iseseisvalt kvaliteetse õigusteenuse osutamiseks on advokatuuri kui kutseorganisatsiooni jaoks väga olulise tähtsusega. Vandeadvokaat peab olema suuteline patrooni rolli välja kandma. See, milline varasem töökogemus on AdvS § 26 lg 3 1 kohaldamise kontekstis patrooni rolli täitmiseks piisav ja milline mitte, on advokatuuri juhatuse otsustada ning kohus saab sekkuda sellesse vaid juhul, kui otsus on selgelt meelevaldne. Siinsel juhul see nii ei olnud.
21.Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja etteheitega, et vastustaja ei võinud arvesse võtta seda, et MTA juristi/peajuristi ametiülesannete täitmine ei anna vajalikku kogemust advokaadibüroo pidamiseks. Tõsi on, et vastavalt AdvS § 49 lõikele 2 1 saab AdvS § 26 lg 31 alusel advokatuuri liikmeks võetud vandeadvokaat advokaadibürood pidama hakata alles pärast üheaastast tegutsemist advokatuuri liikmena. See aga ei vähenda kuidagi advokatuuri juhatuse võimalust võtta mistahes varasema ameti- või töökoha ülesannete keerukuse ja vastuse vandeadvokaadi omadega võrdlemisel arvesse ka seda, kas või mil määral hõlmas vaadeldaval varasemal töö- või ametikohal töötamine selliseid funktsioone ja vastustust, mida tuleb vandeadvokaadil täita või kanda advokaadibüroo pidajana.
9(10)
3-22-1755
22.Selles, et AdvS § 26 lg 3 1 teises lauses nimetatud ametikoha ülesandeid ei pea kattuma sajaprotsendiliselt vandeadvokaadi omadega, on kaebajal mõistagi õigus. See ei vähenda aga kuidagi vastustaja kaalutlusruumi otsustamaks selle üle, kui suur peab kattuvus olema selleks, et lugeda varasema ametikoha ülesannete keerukus ja vastutus „vastavaks“ selle sätte tähenduses. Seetõttu ei pidanud halduskohus hakkama üksikasjalikult hindama seda, millised MTA juristi/peajuristi ülesanded on samasisulised vandeadvokaadi omadega ega hakkama ise üksikasjalikult võrdlema nende ülesannete ja vastutuse vastavust. Halduskohtu kontroll pidi piirduma vastustaja otsuse meelevaldsuse puudumise kontrollimisega ning selle kontrolli tulemusena asus halduskohus õigele seisukohale ning jättis kaebuse õigesti rahuldamata. Vastustaja otsus jäi talle seadusest tuleneva kaalutlusõiguse piiridesse ja oli kooskõlas kaalutlusõiguse eesmärgiga ning seega õiguspärane.
23.Tulenevalt HKMS § 108 lõikest 1 ning sellest, et vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.