RA Reklaam OÜ ja Rivermark OÜ ühiskaebus Vabariigi Valitsuse vastu varalise kahju hüvitamise nõudes vastavalt 82762 euro ja 92 sendi ning 131093 euro ja 43 sendi suurustes summades
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende Kaebajad – RA Reklaam OÜ ja Rivermark OÜ, esindaja v.adv Kaire esindajad Aus; Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindaja Ave Henberg
RESOLUTSIOON
1.Keelduda kaebajate 28.06.2023 täiendavas vastuses esitatud toetusmeetme väljatöötamise kohustamise nõude ehk kaebuse muutmisele suunatud taotluse vastuvõtmisest;
2.Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 02.10.2023. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.RA Reklaam OÜ, Rivermark OÜ, Hea Õhtu OÜ ja Alabama OÜ esitasid Tallinna Halduskohtule 07.02.2022 ühiskaebuse Vabariigi Valitsuselt varalise kahju hüvitamise nõudes. RA Reklaam OÜ palus välja mõista kahju summas 82 762,92 eurot; Rivermark OÜ taotles 131 093,43 euro suuruse kahju välja mõistmist; Hea Õhtu OÜ taotles 90 117,20 euro suuruse kahju välja mõistmist ning Alabama OÜ taotles 41 353,67 euro suuruse kahju välja mõistmist.
2.Tallinna Halduskohtu 28.02.2022 määrusega jäeti ühiskaebus käiguta. Kohus selgitas, et mitme isiku ühise kaebuse korral tasub riigilõivu iga isik seaduses ettenähtud kogu summa ulatuses ja kui kaebajad jäävad ühiskaebuse juurde kindlaks, tuleb riigilõiv tasuda igal kaebajal eraldi. Seejuures märkis kohus, et riigilõivu tasumata jätmisel võidakse ühiskaebus tagastada.
3.Kaebajate ühine esindaja esitas 17.03.2022 kaebuse uue tervikteksti, milles olid kaebajatena määratletud RA Reklaam OÜ ja Rivermark OÜ. Samuti oli kaebusele lisatud RA Reklaam OÜ ja Rivermark OÜ riigilõivu tasumist tõendavad väljatrükid.
4.Tallinna Halduskohtu 14.04.2022 määrusega tagastati Hea Õhtu OÜ ja Alabama OÜ kaebus neile läbivaatamatult ning võeti RA Reklaam OÜ ja Rivermark OÜ ühiskaebus menetlusse.
5.Vabariigi Valitsus vastas kaebusele 19.05.2022 ja esitas täiendavad seisukohad 04.05.2023, 07.09.2023 ning 25.09.2023. Kaebajad esitasid täiendavaid seisukohti 13.04.2023, 28.06.2023 ja 07.09.2023.
6.Tallinna Halduskohtu 15.08.2023 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
7.Vabariigi Valitsus võttis 19.08.2020 vastu korralduse nr 282 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud liikumisvabaduse ning avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise piirangud“. Korraldusega 282 kehtestati piirangud avalike ürituste korraldamisele COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks. 23.08.2021 võttis vastustaja vastu korralduse 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“. Korralduse punktiga 23 tunnistati kehtetuks korraldus
282.Kaebajad toovad välja, et vastustaja on korraldusi 282 ja 305 muutnud korduvalt. Samas ühegi korraldusega eelnevat korraldust kehtetuks tunnistanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt olid kõik korraldust 282 ja on kõik korraldust 305 muutvad korraldused korraga kehtivad. Kaebajaid hakati kohtlema võrreldavatest asutustest erinevalt korraldusega 411, mis süvenes korraldusega 417. Selgitatud ei ole, miks ööklubisid koheldakse teatritest jt ja veekeskustest jt erinevalt. Kaebajad on seisukohal, et selline vahetegemine ei ole põhjendatud. Samuti ei kehtestatud kaebajatele toetusmeetmeid. Kaebajad leiavad, et korraldused on õigusvastased ja piirangute kehtestamisega on tekitatud kaebajatele kahju.
8.Kaebajate piirangutest tulenev otsene varaline kahju on piirangute ajal tehtud kulutused ning saamata jäänud tulu. Võttes arvesse, et tehtud kulutused ja saamata jäänud tulu moodustavad müügitulu, siis koosnebki kaebajate reaalne kahju langenud müügitulust. Kultuuriministri määruse § 4 lg 2 p-de 8 ja 9 kohaselt peab toetusele kvalifitseerumiseks taotleja olema käibelangus 30% ning väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri määruse § 7 lg-te 1 ja 7 kohaselt 40%. Eeltoodust tulenevalt vastavad kaebajad käibe languse põhjal toetustele, kuid hoolimata sellest, et nad on veekeskuste jt ning teatrite jt võrreldavas olukorras, ei ole neile samas mahus toetuseid määratud.
8.1.RA Reklaam OÜ reaalne kahju. 2018. aastal oli kaebaja müügitulu summas 311 080,46 eurot ning 2019. aastal 314 980,49 eurot. Seega oli piirangutele eelneva kahe aasta RA Reklaam OÜ keskmine müügitulu summas 313 030,46 eurot. 2020. aasta kaebaja müügitulu oli summas 141 738,63 eurot. Perioodil 01.01.2021 - 31.05.2021 oli kaebaja müügitulu summas 11 680,30 eurot. Järelikult on alates 2020. aastast keskmine aastane müügitulu summas 108 073,19 eurot. Võrreldes 2019. aastaga on RA Reklaam OÜ müügitulu langenud piirangute tõttu 206 907,30 eurot, ehk siis 65,69%.
8.2.Rivermark OÜ reaalne kahju. 2018. aastal oli kaebaja 2 müügitulu summas 328 064 eurot ning 2019. aastal summas 408 421 eurot. Seega oli piirangutele eelneva kahe aasta Rivermark OÜ keskmine müügitulu summas 368 242,50 eurot. 2020. aasta müügitulu oli summas 114 576,16 eurot. Perioodil 01.01.2021-31.05.2021 oli Rivermark OÜ müügitulu summas 0,03 eurot. Järelikult on alates 2020. aastast keskmine aastane müügitulu summas 80 687,46 eurot. Võrreldes 2019. aastaga on Rivermark OÜ müügitulu langenud piirangute tõttu 327 733,54 eurot, ehk siis 80,24%
9.Kaebajad lähtuvad kahjunõude osas langenud müügitulust, millest nõuavad käesolevaga 40%. Järelikult on RA Reklaam OÜ kahjunõue summas 82 762,92 eurot ja Rivermark OÜ kahjunõue summas 131 093,43 eurot.
10.Täiendavas 13.04.2023 arvamuses jäid kaebajad seisukohale, et olid võrreldavad teatrite ja veekeskustega ning sellisena pidi neid ka kohtlema. Vastustaja on oma vastuses küll leidnud, et kaebajad käsitlevad viiteid toetustele vaid toetava argumendina, kuid samas on ka vastustaja saanud aru, et tegelikkuses tuginevad kaebajad ka toetuste andmata jätmisele. Kaebajad täpsustavad siinkohal, et nad tuginevad ka toetuste andmata jätmisele. Isegi kui nõustuda vastustajaga, et piirangute mõttes ei olnud kaebajad, teatrid ja veekeskused võrdses olukorras, siis puudub igasugune alus eristada neid toetuste mõttes. Seda ei ole oma vastuses mitte kuidagi selgitanud ka vastustaja. Käesolevas asjas on vaidluse all riigi kohustused ettevõtjate ees, ehk siis ei saa riigi vastutust ega võrdset kohtlemist mitte kuidagi välistada mingi ettevõtte geograafiline tegevuskoht – küsimus on vaid selles, miks ja kui palju ettevõtted piirangutest mõjutatud said. Asjakohane ei ole vastustaja viide töötasudega seotud toetusele.
11.Täiendavas 28.06.2023 seisukohas ei nõustu kaebajad sellega, nagu saaks käesolevas asjas kaebajate alternatiivset nõuet HKMS § 49 lg 1 alusel mitte menetleda. Nimelt ei ole käesolevas asjas läbi taotluste esitamise tähtaeg; kaebuse eesmärgiks on saavutada kahju hüvitamine, kas siis läbi kahju hüvitamise või toetusmeetme väljatöötamise; ka on kaebajate alternatiivse nõude esitamine HKMS § 37 lg 2 p 2 alusel lubatav.
12.Täiendavas 07.09.2023 seisukohas jäid kaebajad oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning esitasid menetluskulude nimekirja.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
13.Vastustaja on taotlenud RA Reklaam OÜ ja Rivermak OÜ ühiskaebuse menetlemise lõpetamist või alternatiivselt selle rahuldamata jätmist.
14.Kaebusest on selge, et kaebajad soovivad riigilt kahjuhüvitist. Samas on nõude alused esitatud kaebuses eklektiliselt, mistõttu on keeruline tuvastada, missugust riigi tegevust kaebajad ette heidavad ja mille eest kahju soovivad. Nõude aluste selgus on praegusel juhul väga oluline, sest eri alustel kahju nõuetel on riigivastutuse seaduse (RVastS) järgi muu hulgas erinevad eeldused ning olenevalt millise tegevuse ees kahju soovitakse, võivad olla ka erinevad kahjunõude adressaadid ehk vastustajad. Vastustaja selgitab, et õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise küsimused on reguleeritud peamiselt RVasTS § 7-13. Õigustloova aktiga tekitatud kahju on aga riigi poolse vastutuse erijuht ning väga piiratud võimalus saada kahjuhüvitist.
15.Kahjunõude eeldused pole täidetud ainuüksi põhjusel, et kaebajad ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid ning vastustaja ei ole käitunud õigusvastaselt. Probleeme on ka põhjusliku seosega. Kaebajatel olnud oleks võimalus nii tühistamiskaebusega kui ka nt kohustamiskaebusega oma kahju kõrvaldada või vähendada. Nt oleks võinud kaebajad esitada vastustajale vabas vormis argumenteeritult
taotluse või kohtule kohustamiskaebuse piirangud üle vaadata, kui kaebajate hinnangul olid need ülemäärased või põhjendamatud. Kuigi kaebajad on toimivad ja tegutsevad isikud, ei ole vastustajale teadaolevalt kaebajad enne 07.02.2022 esitatud kahju hüvitamise nõuet kasutanud võimalusi tühistamisega kohustamiskaebuste ja nõuete esitamiseks.
16.Vastustaja leiab, et korraldused olid nii formaalselt (õigusselged ja põhjendatud) kui materiaalselt õiguspärased (ei kohelnud kaebajaid põhjendamatult erinevalt teistest isikutest). Konkreetsed vaidlustatud korraldused kehtestati NETS § 28 lõike 5, 6 ja 8 alusel. NETS § 28 lg 8 lubab uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks võtta kasutusele rohkem meetmeid ja teistel tingimustel kui määratud NETS § 28 lõigetes 2 ja 5. Nende meetmete kehtestamisel tuleb muu hulgas lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Vastustajal oli õigusaktidest ja kohtupraktikast tulenev kohustus võtta kasutusele rangeid ja ennetavaid meetmeid isikute tervisepõhiõiguse tagamiseks, et vältida ka haiglavõrgu kollaps.
17.Korraldus nr 417 kehtestati 23.11.2020 ehk ajal, kui kättesaadavad polnud vaktsiinid, st polnud võimalik kuidagi ka koroonaviirusest tingitud rasket haigestumist ennetada ning ainus võimalus oli inimkontakte vähendada. Korraldusega nr 417 piirati kõikidel avalikel üritustel ja kohtades osalejate arvu. Sealjuures lubati statsionaarse istekohaga üritustel, sh teatrites kuni 400 külastajat (28.11.2020 jõustunud korralduse nr 282 tervikteksti p 11) ning üldreegli järgi statsionaarse istekohata üritustel, sh meelelahutuses, avalikel koosolekutel, muudel avalikel üritustel 50% täituvust ja maksimaalselt 250 külastajat (vt 28.11.2020 jõustunud korralduse nr 282 tervikteksti p 13, 15, 16). Piirangute rangemaks muutumist on põhjendatud nii korralduse nr 417 resolutsioonile järgnevas seletuses ehk nö üldosas kui eriosas. Korralduse nr 417 seletuskirja eriosa selgitas, miks koheldi statsionaarse istekohaga üritusi erinevalt statsionaarse istekohata üritustest. Seega oli korralduse nr 417 seletusest ja seletuskirjast selge, et koroonaviiruse levikut on vaja pidurdada, kuna muidu on haiglavõrgu koormus ja riigi toimepidavus ohus ning piiranguid tuleb rangemaks muuta, sest senised piirangud pole olnud efektiivsed. Lisaks tuli seletuskirjast, et koroonaviirus nakkub kergesti just siseruumis inimestevaheliste lähikontaktide ja aktiivse lävimise tulemusel. Seepärast tuli seletuskirjast ka välja, et vastustaja pidas asjakohaseks kehtestada rangemad nõuded eelkõige üritustele, kus inimesed liiguvad rohkem ringi, vahetavad rohkem kontakte, on aktiivsemad.
18.Korraldused ei kohelnud kaebajat võrreldes teiste isikutega põhjendamatult halvemini. Enne kui hakata riivet õigustama, on vaja teada, kas riive üldse kaebajate õigustele on. Kuna kaebajate näol on tegu öölokaalide pidajatega, siis kindlasti on kaebajate õigustele riive öise aja kellaajalistest piirangutest. Samas, kas sellest, et korralduse nr 417 alusel kohaldus kaebajatele erinevalt veekeskustest nii ruumi 50% täituvusnõue kui 250 inimese piirang, tekkis ka riive, sõltub sellest, kas kaebajate lokaalid mahutavad üle 500 inimese. St kaebajate vaidlustatud 250 inimese piirang ei oma kaebajate õigustele mingit mõju, kui kaebajate lokaalid mahutavad vähem kui 500 inimest. Vastustajale ei ole avalikest andmetest see teave kättesaadav. Nagu ka Riigikohus on öelnud, ei pea ebavõrdseid kohtlema võrdselt. Ka sisuliselt oleks väär kehtestada samasugused piirangud nt muuseumidele/teatritele ja ööklubidele, sest tegevuste iseloom ja nakkuse edasikandumise võime on äärmiselt erinev ning piirangud, mis on tulemuslikud väikese nakkavusega tegevuse puhul, ei ole seda kõrgema nakkavusega tegevuste puhul. Vastustaja rõhutab, et on piiranguid kehtestades ja leevendades alati arvestanud tegevuste nakkusohtlikkusega ja selle järgi piiranguid eristanud.
19.Vastustaja kahtleb kaebajate müügitulu määratluses ja ka kaebajate lisatud kasumiaruanded ei kajasta müügitulu sel viisil. Müügitulu iga langus ei ole kindlasti põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega. Lisaks ei ole kaebaja müügitulu languse aluseks võetud perioodid võrreldavad: 2018 ja 2019. a kohta on arvestuses ka kuud juuni kuni detsember, kuid 2021.a kohta vaid aasta esimesed 5 kuud. Samas just suvel võib eeldada Pärnu klubide suurt käivet, kuid 2021. a kohta on arves vaid madalhooaeg. Samas on käibelangust arvestatud 2018. a ja 2019. aastaga võrdlevalt, mis on ebaõige. Müügitulu langus kujutab
endast sisuliselt saamata jäänud tulu ning RVasTS § 13 lg 2 järgi on saamata jäänud tulu väljamõistmine erandlik. Lisaks tuleb arvestada, et saamata jäänud tulu üldreeglina ei hüvitatud ka kaebaja väidetud kultuuriministri ning ettevõtlusministri määrusega. Nende määrustega toetati eelkõige ettevõtjate tööjõukulusid ja muid vältimatuid kulusid, et ettevõtjad ei peaks töötajaid töölt vabastama ja saaksid kanda sundkulud.
20.Täiendavas 04.05.2023 seisukohas märgib vastustaja, et jääb varasemalt väljendatud seisukoha juurde, et kaebajate vaidlustatud Vabariigi Valitsuse korraldused on õiguspärased üldkorraldused, mistõttu puudub alus õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju väljamõistmiseks, sest puudub õigusvastane tegu. Koroonaviiruse tõrjemeetmed olid kehtestatud lähtuvalt vastava piiratava tegevuse nakkusohtlikkusest ja olulisusest inimeste esmavajaduste seisukohalt. Kuigi ööklubisid pidavad kaebajad üritavad kaebuses ja 13.04.2023 arvamuses läbivalt väita, et ööklubiline tegevus on nakkusohtlikkuse kohalt sama kui teatris või veekeskuses käimine, siis ilmselgelt see nii ei ole ning kaebajad lihtsalt ignoreerivad enda pakutava teenuse iseloomu nakkusohtlikkuse seisukohalt. Arvestades ööklubilise tegevuse suuremat nakkusohtlikkust ja selle ebavajalikkust ühiskonnaliikmete esmavajaduste seisukohalt, olid põhjendatud sellele tegevusele koroonaviiruse kõrgperioodidel rangete piirangute kehtestamine. Vastutaja rõhutab, et kõik kaebajate vaidlustatud koroonaviiruse võitlemise meetmeid kehtestavad korraldused olid õiguspärased ega piiranud kaebajate õigusi ülemääraselt. Kuna puudub vastutaja õigusvastane tegu, siis ei saa välja mõista ka RVastS § 7 nimetatud kahju, sest selle eeldus on riigi õigusvastane tegevus. NETS ei eelda ega nõua piirangute hüvitamist, vaid eeldabki, et piirangud on ilma hüvitiseta õiguspärased, mida on ka kaebajate vaidlustatud piirangud. Hüvitamine oli poliitiline soodustus, mitte põhi(seaduse) järgi kohustuslik, sest piirangud on proportsionaalsed ka ilma hüvitiseta. Poliitilise tahtena soovisid ministrid leevendada koroonapiirangute mõjusid ja selleks olid erinevatele sektoritele ette nähtud osade piirangute mõju leevendamiseks toetused. Kaebajate viidatud määrused näevad konkreetsetele sektoritele ette toetusi väga lühikeste perioodide eest ja viidatud meetmed kehtisid 2020. a lõpuni (vt nt ettevõtlusministri määruse § 1 lg 3). Kaebajate viidatud õigusloovad aktid ei näe ette spadele ega teatritele kogu aasta müügitulu languse hüvitamist 40% ulatuses nagu nõuab kaebaja. Pigem on meetmed suunatud toetamaks 2020. a kantud konkreetseid vältimatuid kulusid (vt nt kultuuriministri määruse § 1 lg 1) konkreetsetele tingimustele vastavatele isikutele. Kuigi NETS ega ükski teine õigusnorm ei nõua koroonapiirangute hüvitamist, oli kaebajal võimalus taotleda igal juhul ka tööjõukulude hüvitist, mistõttu kaebaja väited, et ta oli erinevalt teistest sektoritest jäänud ilma igasugusest toetusest, on väärad ja eksitavad.
21.Täiendavas 07.09.2023 seisukohas toob vastustaja välja, et kuigi kaebajad leiavad, et kahju on tekkinud nii Vabariigi Valitsuse korralduste kui määruste ehk õigusloovate aktidega, ei ole kaebajad üheski oma menetlusdokumendis hinnanud, kas RVastS § 14 sätestatud õigusloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise eeldused on täidetud. RVastS § 14 sätestatud õigustloova aktiga tekitatud kahju nõude eelduseks on see, et rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav. Viidatud määrused ei näinud kellelegi ette automaatselt toetusi, vaid sätestasid üksnes toetuse andmise tingimused ja menetluse. Toetusi määras nt väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri määruse puhul Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (vt nt § 3). Seega ei ole RVastS § 14 eeldused täidetud ainuüksi seetõttu, et määrused ei olnud otsekohalduvad. Vastustajale teadolevalt ei ole kaebajad kummagi määruse alusel toetust taotlenud. Eelnevatel põhjustel leiab vastustaja, et kaebajatel puudub ilmselgelt kaebeõigus õigustloovate aktidega tekitatud kahju osas. Kaebajad on 28.06.2023 vastuse punktis 22 esitanud veel kohustamisnõude ehk nõude kohustada kultuuriministrit või väliskaubanduse- ja infotehnoloogiaministrit välja töötama kaebaja vaidlustatud määrustes toetusmeede, mille järgi kaebajad saavad aastatel 2020-2022 kehtinud piirangute eest toetust. Kultuuriministri 30.04.2020 määrus nr 9 „COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi kultuuri- ja spordivaldkonnale“ ning väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 29.04.2020 määrus nr 12 „Turismisektori ettevõtjate COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenenud kahjude osalise hüvitamise toetus“ on õigustloovad aktid. HKMS ei näe
halduskohtule ette võimalust lahendada kohustamiskaebust õigustloova akti andmiseks. Eelnevast tulenevalt tuleb kaebajate 28.06.2023 esitatud kaebuse muutmise taotlus jätta rahuldamata ainuüksi seetõttu, et halduskohtul puudub pädevus kohustada ministreid õigustloova akti andmiseks ning kaebus ei vasta ka HKMS § 37 nõuetele. Kõik kaebaja vaidlustatud Vabariigi Valitsuse korraldused, sealjuures korralduste nr 417, 427, 111, 132, 146, 170, 223, 270, 305, 373 öist meelelahutust puudutavad punktid on õiguspärased ja põhjendatud ega kohtle kaebajat võrreldes teiste ettevõtjatega põhjendamatult erinevalt ning nendest lähtuvad piirangud ei vajanud hüvitamist. Ka kaebaja ise on möönnud, et nt korraldused 111 ja 132 kohtlesid kõiki ettevõtjaid ühesuguselt, st ei esinenud isegi võrdse kohtlemise riivet.
22.Täiendavas 25.09.2023 seisukohas toob vastustaja välja, et jätkuvalt on ebaselge, kas väidetav kahju on tekkinud Vabariigi Valitsuse koroonaviiruse tõrjemeetmeid kehtestavatest korraldustest või ministrite toetusi reguleerivatest õigustloovatest aktidest. Vastustaja on eelnevates menetlusdokumentides põhjalikult selgitanud korralduste põhjendatust ja proportsionaalsust, samuti seda, miks ööklubidele oli nende tegevuse iseloomu arvestades põhjendatud kehtestada ranged piirangud ning vastustaja jääb nende seisukohtade juurde ega korda neid. Vastustaja palub lõpetada kaebuste osas menetlus või alternatiivselt jätta need rahuldamata. Arvestades kaebuse üldisust ning ebaselgust, on ka kaebajate menetluskulud ilmselgelt ülemäärased.
KOHTU PÕHJENDUSED
23.Käesolevas haldusasjas on RA Reklaam OÜ ja Rivermark OÜ esitanud vastavalt 82762 euro ja 92 sendi ning 131093 euro ja 43 sendi suuruse varalise kahju hüvitamise nõude Vabariigi Valitsuse vastu. Selliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 14.04.2022 määrusega menetlusse võetud. Nõude formuleerimise kui sellise osas ei ole kaebajad vastuväiteid esitanud, vähemalt ei oleks nad sellisena tõlgendatavad. 28.06.2023 menetlusdokumendis esitatud kaebuse muutmise taotluse puhul on tegemist eraldi teemaga.
24.Kaebajate arvates ei olnud COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud meetmed ja piirangud nende suhtes põhjendatud, iseäranis osas, mis seostus võrreldavate ettevõtete erineva kohtlemisega ja mis peaks tähendama seda, et vastavate piirangute tõttu tekkis kaebajatele kahju. Taotletavad summad on tuletatud keskmise müügitulu vähenemise pinnalt võrreldes varasemate aastatega.
25.Vastustaja asus 19.05.2022 menetlusdokumendis seisukohale, et nõude alused on üldse ebaselged, et kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud ning esmased õiguskaitsevahendid on kasutamata jäetud. Vastustajale jäi ebaselgeks ka see kas kaebajate arvates tekitati kahju koroonaviiruse vastu võitlemist puudutavate korraldustega või ka mõne ministri määrusega kui õigustloova aktiga.
26.Järelduvalt kaebajate 28.06.2023 vastuse punktist 1 kohtu vastavasisulisele 23.05.2023 järelepärimisele seostub kahju hüvitamise nõue siiski ainult COVID-19 haiguse tõkestamisele suunatud Vabariigi Valitsuse korraldustega ning toetuste määramata jätmisega, mitte aga õigustloovate aktidega. Kohus lähtub eelnimetatust.
27.Arvestades asjaolu, et kaebajad olid viidanud küllalt paljudele korraldustele, küsiti Tallinna Halduskohtu 23.05.2023 kirja punktis 3 kas (kõik) korraldused olid kaebajate arvates tervikuna ehk üleüldse õigusvastased või kui mitte, siis oli vaja viidata vastavate korralduste punktidele, mis väidetava kahju põhjustas ja tuua välja milline kahjusumma ühe või teise korralduse vastava punkti tõttu tekitati. Kaebajad oma 28.06.2023 vastuse punktides 6-19 sellele otseselt ei vastanud, kuid tõid joonealuste viidetena esile hulgaliselt erievaid sätteid, mis seostusid peamiselt sellega, et teataval perioodil võis olla ööklubide täituvus 50% või siis mitte üle 250 inimese, kusjuures veekeskuste ja teatrite suhtes rakendusid teistsugused nõuded.
Samuti on viidatud sellele, et teatud perioodil kohustati ööklubisid sulgema alates 22.00, teatud perioodil aga alates 21.00, kusjuures isikutele, kes pidid kaebajate arvates olema käsitatavad võrreldavatena, taolisi piiranguid ei kehtestatud. Hiljem muudeti piiranguid (ulatus) selliselt, et kaebajate tegevus sisuliselt keelustati.
28.Peamiselt seostuvad kaebajate etteheited Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korraldusega nr 282 „COVID19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud liikumisvabaduse ning avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise piirangud“, aga ka 23.08.2021 korraldusega nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“, samuti nende korralduste osas tehtud erinevate muudatustega. Kaebajad toovad välja, et vastustaja on korraldusi nr 282 ja nr 305 muutnud korduvalt, kuid ei ole ühegi korraldusega eelnevat korraldust kehtetuks tunnistanud, millest tulenevalt olid kõik korraldust nr 282 ja korraldust nr 305 muutvad korraldused korraga kehtivad. Kaebajad märgivad, et neid hakati kohtlema võrreldavatest asutustest erinevalt korraldusega 411, mis süvenes korraldusega 417 ja et seejuures ei ole selgitatud miks ööklubisid teatritest ja veekeskustest erinevalt peaks kohtlema. Kaebajad on seisukohal, et selline vahetegemine ei olnud põhjendatud. Samuti ei kehtestatud kaebajate suhtes toetusmeetmeid. Mis puutub Vabariigi Valitsuse korraldustesse või korralduste vastavatesse punktidesse, mille tõttu kaebajatele väidetav kahju tekitati, siis on see jäänud suhteliselt ebaülevaatlikuks, kuid kohus ei pidanud põhjendatuks peale kaebajate 28.06.2023 selgitusi enam midagi juurde küsida, sest väidetavat kahju põhjustanud regulatsiooni maht on toodud välja sellisena, mis edasise konkretiseerimise asjakohasuse muudaks äärmiselt küsitavaks. Vastustaja on oma 07.09.2023 menetlusdokumendis märkinud, et paljud korraldused, mida kaebajad on nimetanud, ei puuduta üldse kaebajate õigusi ning toonud punktis 2.5 kokkuvõtlikult välja need, mis võiksid vaidlusega seostuda nimetades (lisaks korraldusele nr 282) korraldusi nr 417, 427, 111, 132, 146, 170, 223, 270, 305 ja 373 märkides seejuures, et öist meelelahutust puudutavad punktid on õiguspärased ja põhjendatud, kusjuures nendest lähtuvad piirangud ei vajanud hüvitamist. Eelnimetatuga seonduvalt viitab vastustaja Tallinna Halduskohtu 16.01.2023 otsusele haldusasjas nr 3-212533, milles analüüsiti põhjalikult korraldusega nr 373 kehtestatud öiste meelelahutuste kellaajaliste piirangute õiguspärasust.
29.Arvestades väidetava kahju tekitamist põhjustanud korralduste paljususega, on kaebajate menetluslik positsioon sisuliselt tõlgendatav taoliselt, et Vabariigi Valitsuse meetmeid COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks ning vastavate meetmete hilisemat muutmist peeti õigusvastaseks ja et majanduslike toetusmeetmete määramata jätmist võib pidada samuti õigusvastaseks tegevusetuseks. Kaebajate menetluslik positsioon saab olla tõlgendatav nimelt taolisena, sest kohtu 23.05.2023 kirja punktile 3, milles küsiti kas korraldused olid kaebajate arvates üleüldse tervikuna õigusvastased või kui mitte, siis oli vaja tuua konkreetselt välja vastavate korralduse punktid, mis kahju põhjustas ja milline kahjusumma ühe või teise korralduse vastava punkti tõttu tekitati. Kaebajate 28.06.2023 vastuses midagi konkreetsete punktide ega ka kaebuse esitanud osaühingute lõikes summaliselt välja toodud ei ole. Kaebajad on vaid märkinud, et kahju jagamist ja eristamist korralduste vahel oleks sisuliselt võimatu teha. Sellest järeldubki, et kaebajad pidasid piirangute kehtestamist kui sellist ja nende hilisemat muutmist õigusvastaseks ja oma majandustegevusele kahju toovaks.
30.Lähtuvalt eeltoodust tuleb menetlusosaliste vastandlikku positsiooni hinnata. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 5 lg 1 punktile 4 on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest vastav hüvitis välja mõista kui sellekohased eeldused on täidetud. Asjaolus, et Vabariigi Valitsuse vaidlusaluse korralduse vastuvõtmisele järgnenud tegevus toimus avalik-õigusliku suhte raames, antud juhul vaidlust olla ei saa ning taolist küsimust ei ole ka tõstatatud. Riigivastutuse seaduse § 7 lõikes 1 on sätestatud, et isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega on rikutud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik ka kõrvaldada sama seduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigivastutuse seaduse paragrahvid 3 ja 4 seostuvad vastava haldusakti kehtetuks tunnistamise või teatava toimingu lõpetamise taotlemise
võimalustega ning paragrahv 6 haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude esitamisega. Antud juhul varasemalt tekitatud kahju hüvitamise kontekstis riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil enam midagi vältida ega kõrvaldada ei saa ning selles mõttes on üks põhilistest kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeltingimustest täidetud. Siinkohal tekib aga küsimus, et kas taolise nõude rahuldamise eelduslikud tingimused saaksid olla ka muus osas täidetud. Antud juhul on vaja hinnata peamiselt seda, kas väidetav kahju oli tingitud vastustaja õigusvastasest tegevusest või tegevusetusest, kas kahju tekkimise saab lugeda tõendatuks ning vajadusel ka etteheidetava tegevuse või tegevusetuse põhjuslikku seost tagajärgedega. Olukorras, kus kaebaja sissetulekute väidetava vähenemise tinginud piirangud peaksid osutuma õigusvastaseks, on põhjuslik seos õigusvastase haldusakti ning väidetava kahju tekkimise vahel olemas. Taolises situatsioonis peaks kohus hindama kas see kahju seostub vaidlusaluste piirangutega kogu ulatuses ning kas nõue on põhjendatud kogumahus. Samas, olukorras, kus COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud korraldustest tulenenud piirangute õigusvastasust ehk vastustaja õigusvastast tegevust täheldada ei saa, ei ole vaja kõiki muid nõude rahuldamise tingimusi enam täies ulatuses käsitada.
31.Menetlusosaliste seisukohti ja nende esitatud materjali hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud. Käesolevaks ajaks kehtib osaliselt sarnaste või siis teataval määral võrreldavate vaidluste puhul hulgaliselt jõustunud haldus- ja ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruseid kui ka jõustunud halduskohtu otsuseid, milles on üldiselt leitud, et taolised kaebused ei ole põhjendatud kuna vaidlusaluste piirangute kohaldamine kaebajate suhtes on olnud pandeemia tõkestamiseks ja avalike huvide kaitseks põhjendatud ning piirangud ei ole kujutanud endast kaebajate diskrimineerimist.
32.Haldusakti õiguspärasuse küsimust hinnatakse üldreeglina haldusakti andmise ajahetke seisuga. Vastavalt haldusmenetluse seaduse §-le 54 on haldusakt õiguspärane kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
33.Mis puutub piirangute kehtestamisse, siis selgitab vastustaja, et koroonaviiruse tõrjemeetmed kehtestati lähtuvalt nakkusohtlikkusest, kusjuures kõigi tegevuste suhtes ei saanud ühesuguseid piiranguid kehtestada. Vastustaja viitab 04.05.2023 vastuse juures olevale Terviseameti kirjale, millest järeldub, et nakatumise oht ööklubides on lähikontaktide tõttu suurem kui teatrites või veekeskustes, mistõttu oli rangemate piirangute kehtestamine õigustatud. Vastustaja sellekohase seisukohaga ei ole põhjust mitte nõustuda. Siinkohal on vaja arvestada ka sellega, et inimkontakte piiravad meetmed olid vajalikud nakkuse leviku pidurdamise ja haiglavõrgu koormuse langetamise ning riigi toimepidevuse tagamise eesmärgil. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.10.2022 otsuse punktis 91 on näiteks märgitud, et (taolistes situatsioonides) on inimese elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine kaalukad eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise vajaduse. Mis puutub nakkusohtlikkusega seonduvatesse hinnangutesse või muudesse spetsiifilistesse meditsiinialastesse küsimustesse, siis selles osas oleks kohtu roll mõnevõrra piiratud. Taoliste kaasuste puhul saab kohus hinnata kas korralduste andmisel või nende muutmisel ja vastavate piirangute jätkamisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu, mis käesoleva vaidluse kontekstis taanduks pigem küsimusele sellest kas piirangute kehtestamine ei ole olnud üldse ilmselgelt põhjendamatu. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei saaks neid siiski ilmselgelt põhjendamatuteks pidada. Vaidlusega seonduvate haldusaktide väljatöötamisel oli arvestatud, et haigestumise intensiivsus oli sel ajal kõrge. Nakkuse leviku tõkestamine oli vastustaja pädevuses ja vastavate meemete valiku üle võib alati vaielda, kuid antud juhul ei saa asuda sellisele seisukohale, et ohtude hindamisel oleks olnud tegemist ilmselgete kaalutlusvigadega. Uudse ja ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel ongi asjakohane lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mis omakorda seostub ka haiglate ravivõimekuse säilitamisega. Kohus ei saa asuda haldusorgani asemele ja öelda, et öise meelelahutuse piirangut ei oleks olnud vaja sel ajal kehtestada või et ööklubide täituvusega seonduvad arvulised piirangud oleksid pidanud olema teistsugused. Inimeste elu- ja tervise kaitse, samuti riigi
toimepidevuse ja tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse puhul on tegemist kaalukate õiguste ning avalike huvidega, mis kaaluvad selgelt üle kaebajate huvi tegeleda ettevõtlusega oma valitud valdkonnas.
34.Lähtuvalt eeltoodust ei saa asuda seisukohale, et kahju hüvitamise nõudega seonduvad korraldused ei oleks vastanud haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud põhimõtetele, ei oleks olnud proportsionaalsed või ei oleks vastanud vorminõuetele. Seonduvalt vorminõuetele vastavuse küsimusega ei ole protsessiosaliste vahel vaidlust ka olnud. Seega ei saa Vabariigi Valitsuse korraldustega COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud meetmeid ja piiranguid õigusvastaseks pidada, iseäranis osas, mis seostus ettevõtete erineva kohtlemisega ja mis peaks tähendama seda, et vastavate piirangute tõttu tekkis kaebajatele kahju. Õiguspäraste haldusaktide ja tegevuste pinnalt ei saa vastupidisel eeldusel baseeruvat kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Kaebajad on nimetanud kahju tekitavana veel ka seda, et piirangute mõju leevendamiseks ei määratud toetusi. Selles osas on aga vastustaja õigesti märkinud, et automaatselt väljamakstavaid toetusi ei olnud kaebajate osundatud määruste alusel ette nähtud ja et talle teadaolevalt ei ole kaebajad vastavate ministrite määruste alusel toetusi taotlenud. Vastustaja eelnimetatud seisukohaga võib nõustuda. Vastupidist haldusasja materjalist ei nähtu ja ei järeldu. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks alust.
35.Halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kaebajad on märkinud oma 28.06.2023 vastuse punktides 22 ja 23, et põhinõue on küll kahju hüvitamise nõue, kuid kahju hüvitamine võiks tulla kõne alla ka läbi toetusmeetmete väljatöötamise, mis oleks alternatiivne nõue vastavalt HKMS § 49 lg 1. See on tõlgendatav kaebuse muutmise taotlusena. Halduskohtumenetluse seadustiku § 49 lõike 1 kohaselt on aga võimalik kaebuse nõudeid muuta üksnes siis kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks sama seadustiku kohaselt lubatav. Antud juhul see väidetava kahju hüvitamise eesmärgiga ei haaku. Formaalselt vaadatuna ei oleks ka kohustamisnõude esitamise eelduslik tingimus täidetud (HKMS § 46 lg 2). Haldusasja materjalist ei nähtu, et kaebajad oleksid midagi konkreetselt taotlenud ja et vastav taotlus oleks rahuldamata jäetud. Lisaks eelnimetatule oleks toetusmeetme väljatöötamise kohustamise nõue ka perspektiivitu. Vastustaja on õigesti märkinud, et halduskohtumenetluse kaudu ei saa kohustada ministreid teatava sisuga määrusi vastu võtma. Lähtuvalt eeltoodust ei saa kaebuse muutmise soovi ning 28.06.2023 vastuses nimetatud alternatiivse nõude lisamist, mida kohus siinkohal üle ei korda, aktsepteerida.
36.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitajate kahjuks. Vastustaja ei ole aga menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Seega jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda ning vastustaja võimalikud (kui neid oli) menetluskulud vastustaja kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.