Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus on lõplik (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3, § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) saabus 04.04.2023 Eestisse ja esitas 18.05.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse. Asjaolude kontrollimisel selgus, et tema Venemaa kodaniku passis on Prantsusmaa väljastatud mitmekordne viisa kehtivusega 27.09.2019–26.09.2024. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas Prantsusmaa Migratsiooniametile 22.05.2023 palve kaebaja vastuvõtmiseks. PPA palve
3-23-1988 põhines Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 604/2013 (Dublini III määrus) art 12 lg-l 2, s.o kui taotlejal on kehtiv viisa, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest viisa välja andnud liikmesriik. Prantsusmaa Migratsiooniamet andis 21.07.2023 teada, et on nõus kaebaja vastu võtma.
2.PPA jättis 18.08.2023 otsusega nr 12305180043-1 kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatamata, sest Dublini III määruse alusel vastutab taotluse läbivaatamise eest Prantsusmaa, lõpetas menetluse taotluse tagasilükkamisega ning kohustas kaebajat lahkuma esimesel võimalusel taotluse läbivaatamise eest vastutavasse riiki, s.o Prantsusmaale.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule 10.09.2023 kaebuse, milles palus tühistada PPA 18.08.2023 otsus ning kohustada PPA-d tema taotlust uuesti läbi vaatama. Prantsusmaal on probleeme rahvusvahelise kaitse taotlejatele eluaseme pakkumisega, kuid Eestis elab kaebaja isa korteris. Seisukoht, et kaebajal pole Eestiga sidemeid, on subjektiivne ja kallutatud. Pole tähtsust, et kaebaja isiklikult ei oma Eestis kinnisvara. Kaebaja elas alates 2022. a märtsist kogu lubatud aja Eestis ning on viibinud Eestis seaduslikult alates 2023. a aprillist. Kaebaja ei ole rikkunud Eestis seadusi. Kaebajal on Eestis välja kujunenud suhtlusringkond, ta osaleb Tallinnas aktiivselt Venemaa opositsiooni tegevuses. Pärast Eestis töötamise õiguse saamist kavatseb ta minna tööle. Kaebaja õpib eesti keelt. Prantsusmaa ja Eesti poliitilise ning sotsiaal-kultuurilise olukorra võrdlus viitab, et kaebaja õigus saada rahvusvahelist kaitset realiseeruks paremini Eestis. Prantsusmaal on poliitilistel põhjustel suurem oht kaebaja Venemaale väljasaatmiseks. Kaebaja ei oska prantsuse keelt, kuid Prantsusmaal ei osata tihti vene ja inglise keelt. Seega võib tekkida probleeme tõlkimise ja tekstide mõistmisega. Oma kulul dokumentide tõlkimine on kaebaja jaoks rahaliselt ülemäära koormav. Eestis räägib suurem osa elanikkonnast vene või inglise keelt. Seega on kaebaja taotlust parem menetleda Eestis. Kaebaja saatmine Prantsusmaale ei ole majanduslikult otstarbekas. Prantsusmaal on kaebajal vaja eluaset ja tasuda reisi eest.
4.Tallinna Halduskohus võttis 13.09.2023 määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1), määras asja läbivaatamise kirjalikus menetluses (resolutsiooni p 3) ning keeldus kaebajale viibimisõiguse andmisest kohtumenetluse ajaks (resolutsiooni p 5). Halduskohus määras, et resolutsiooni p 5 jõustub määruskaebuse esitamise tähtaja möödumisel või edasikaebamise korral ringkonnakohtu määruse tegemisest. HKMS § 131 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui vaidluse all on üksnes õigusküsimused. Vaidluse all pole faktilised asjaolud, vaid see, kas nimetatud asjaoludel sai PPA otsustada, et kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab Prantsusmaa. See on õiguslik küsimus, mille arutamiseks pole vaja kohtuistungit. Kui kohus peaks seda seisukohta muutma, saab kaebaja osaleda istungil videosilla vahendusel. Pole alust anda kaebajale Eestis viibimise õigust (VRKS § 251 lg 2 ja lg 3 p 4). Kaebus on selgelt perspektiivitu. PPA on tuvastanud, et kaebaja taotluse läbivaatamise eest vastutab Prantsusmaa. Seega ei pidanud PPA lahendama taotlust sisuliselt (VRKS § 21 lg 1 p 6 ja lg 2). PPA on hinnanud kaebajaga seotud asjaolusid ja seda, kas taotluse peaks läbi vaatama Eestis. Kaebaja kuulati ära (09.08.2023 vestlus, vt Dublini III määruse art 5). Kaebaja haldusmenetluses väljatoodud asjaolud kattuvad kaebuses toodud väidetega. PPA on õigesti leidnud, et kaebajal ei ole Eestis kinnisvara või lähedasi, mis võiks tingida tema vältimatu vajaduse jääda Eestisse. Kaebajal puuduvad Eestis pereliikmed ja lähedased. Seega ei esine olukorda, kus tuleks kaaluda perekonna ühtsuse säilitamist (Dublini III määruse põhjenduste pd 14–18, art 11). Kaebajal pole erivajadusi (nt tervislik seisund), mis tingiksid vajaduse jääda Eestisse. Samuti pole kaebajal Eestiga varasemat olulist sidet. Selliseks sidemeks ei ole Eestis turistina käimine või see, et kaebaja isa soetas siin korteri. Kaebaja on viibinud Eestis lühiajaliselt. 2(5)
3-23-1988 Dublini III määruse art 3 lg 2 kohaselt võib isiku üleandmist takistada see, kui vastutavas liikmesriigis on süsteemsed probleemid rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise menetluses või vastuvõtutingimused ei vasta inimväärse kohtlemise põhimõttele. PPA on hinnanud Prantsusmaa vastuvõtu- ja menetlustingimusi ning leidnud, et tegemist pole olukorraga, mis välistaks kaebaja Prantsusmaale üleandmise. Prantsusmaal on teadaolevalt tagatud ka mittetagasisaatmise põhimõtte järgmine, s.o varjupaigataotlejaid ei saadeta tagasi päritoluriiki, kus nende elu või tervis võiks olla tõsises ohus. Probleemid majutuse tagamisega on PPA otsuses välja toodud, kuid ei nähtu, et vastuvõtutingimusi tuleks seetõttu pidada mittevastavaks inimväärikuse tagamise põhimõttele. Kaebaja puhul pole seega ilmselgelt ületatud taotluse Eestis menetlemiseks vajalikku künnist. Kaebaja selgitus, et Eestis on tal lihtsam ja mugavam oma elu korraldada, pole Dublini III määruse art 3 lg 2 ja kohtupraktika mõistes põhjus, mis saaks tuua kaasa Eesti vastutavaks liikmesriigiks lugemise. Kaebaja reisimine mitmetes Euroopa Liidu liikmesriikides viitab sellele, et ta on võimeline tagama endale mistahes liikmesriigis vähemalt minimaalsed elamistingimused. Kui kaebaja pole selleks suuteline, tagab need vastuvõttev liikmesriik (Prantsusmaa). Eestis toimub kohtumenetlus eesti keeles, mistõttu ei ole vahet, kas kaebajal tuleb Google Translate’i abil tõlkida oma menetlusdokumendid eesti või prantsuse keelde. 1951. a Genfi pagulasseisundi konventsiooni kohaldamine Euroopa Liidu liikmesriigis ei sõltu sellest, millised on hetkel valitseva riigipea varasemad suhted Venemaa Föderatsiooni presidendiga. Kaebaja puhul ei esine ilmselgelt asjaolusid, mis tingiks Dublini III määruse art 17 alusel erandi tegemise. Arvestades Dublini III määruse art 27 lg 3 p-i b, VRKS § 251 lg 3 p-i 4 ja kohtupraktikat, ei pea Dublini III määruse kohaldamisalas olevad isikud saama alati võimalust viibida Eestis kuni kohtumenetluse lõpuni. Kohus võib peatada üleandmise, kui seda tingivad välismaalase ülekaalukad huvid. Kaebaja pole välja toonud, et tal esineks nt tervisest tulenev takistus reisimiseks. Kirjalikust menetlusest on võimalik osa võtta ka Prantsusmaal viibides. Kui kohus peaks PPA 18.08.2023 otsuse tühistama, on kaebajal võimalik Prantsusmaalt tagasi Eestisse lennata, s.o viibimisõiguse andmata jätmisega ei kaasne kaebajale pöördumatuid tagajärgi. Prantsusmaa on Euroopa Liidu liikmesriigina turvaline riik, kuhu välismaalase saatmine tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise ajaks ei saa talle tuua kaasa tagajärgi, mis võivad kaasneda eksliku varjupaiga otsuse tegemisega ja kohtus esmase õiguskaitse andmata jätmisega ning saatmisega ebaturvalisse päritoluriiki.
5.Kaebaja esitas 18.09.2023 halduskohtule taotluse vabastada ta menetlusdokumentide ja kohtulahendite tõlkimise kulude kandmisest ning riigi õigusabi taotluse. Halduskohus rahuldas 18.09.2023 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse osaliselt ning andis kaebajale menetlusabi tõlkekulude kandmiseks selliselt, et kaebaja vabastatakse Tallinna Halduskohtu 13.09.2023 määruse põhjenduste ja resolutsiooni tõlkimise kulude kandmisest ning edaspidi haldusasjas tehtavate kohtulahendite tervikuna tõlkimise kulude kandmisest (kohustuseta hiljem need kulud hüvitada). Muus osas jättis kohus kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata, sh ei määranud kaebajale riigi õigusabi.
6.Halduskohus selgitas 27.09.2023 määruses, et vahetus asja menetlev kohtunik. Uus kohtunik jäi seisukohale, et asi lahendatakse kirjalikus menetluses halduskohtu 13.09.2023 määruses määratud tähtaegadel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja palub 25.09.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu 13.09.2023 määrus, kohustada halduskohut asja arutama suuliselt, andma kaebajale õigus viibida Eestis kuni lõpliku otsuse tegemiseni, vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest ja arutada määruskaebust kohtuistungil. 3(5)
3-23-1988 PPA 18.08.2023 otsuse läbivaatamine kaebaja osaluseta toob kaasa asja kallutatud uurimise. Kaebaja ei saa anda selgitusi ja kohus ei saa esitada küsimusi. Pole teada, kas videokonverentsi korraldamine Prantsusmaal on võimalik, arvestades mh keelebarjääri. Asja arutamine kirjalikus menetluses pole põhjendatud ka seetõttu, et vaidlus riivab tugevalt kaebaja õigusi. Kaebaja võidakse saata Prantsusmaalt Venemaale, mis on kaebaja jaoks ohtlik. Kaebaja ei teadnud, et ta peab avaldama soovi asja suuliseks arutamiseks. PPA 18.08.2023 otsuse tühistamise korral on kaebajal õigus Eesti territooriumile naasta, mis toob kaasa lisakulusid. Seega tuleks ära oodata asjas lõplik otsus. Lisaks ei piisa kohtu määratud ajast, et kaebaja saaks kõik oma asjad Eestis korda ajada. Puuduvad objektiivsed tegurid, mis õigustaks kaebaja kiiret Prantsusmaale väljasaatmist. Kaebaja ei riku avalikku korda. Kaebaja majanduslik olukord on raske ning tal on keeruline tasuda riigilõivu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Määruskaebuse sisu arvestades vaidlustab kaebaja halduskohtu 13.09.2023 määruse resolutsiooni p-e 3 ja 5. I
9.Ringkonnakohus jätab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 ning § 187 lg 2 ning lg 3 p 6 alusel menetlusse võtmata ja tagastab selle kaebajale osas, mis puudutab halduskohtu otsustust vaadata asi läbi kirjalikus menetluses (halduskohtu 13.09.2023 määruse resolutsiooni p 3), sest kaebajal ei ole selles osas määruskaebuse esitamise õigust.
10.HKMS § 203 lg 1 sätestab, et halduskohtu määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite apellatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti. Halduskohus otsustas 13.09.2023 määruse resolutsiooni p-s 3 vaadata asja läbi kirjalikus menetluses, tuginedes HKMS § 131 lg 1 p-le 2. See otsustus ei ole HKMS-i kohaselt määruskaebusega vaidlustatav ega takista ka asja edasist menetlust. Kaebaja saab vajadusel esitada apellatsioonkaebuses vastuväited selle kohta, et halduskohus lahendas asja kirjalikus menetluses, sõltumata kaebaja soovist pidada kohtuistung. Seepärast ei hinda ringkonnakohus siinses määruses kaebaja vastuväiteid, mis puudutab kirjaliku menetluse määramist halduskohtus. II
11.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse kaebajale viibimisõiguse mitteandmise osas (halduskohtu 13.09.2023 määruse resolutsiooni p 5). Määruskaebuse esitamine halduskohtu määruse peale viidatud osas on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud minimaalsetele nõuetele. Kuna määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9), jääb läbi vaatamata kaebaja taotlus vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest.
12.Kaebaja taotles, et määruskaebust arutataks tema juuresolekul kohtuistungil. HKMS § 210 lg 4 ls 1 järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks korraldada kohtuistungit. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korraldada kohtuistungit, sest vaidluse all on üksnes viibimisõiguse küsimus ning määruskaebuse ja asja muude materjalide põhjal on kaebaja seisukohad ja teised olulised asjaolud piisavalt selged.
13.Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu 13.09.2023 määruse resolutsiooni p 5 tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajale kohtumenetluse ajaks viibimisõiguse andmiseks ei ole alust, ega korda halduskohtu määruse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).
4(5)
3-23-1988
14.Õige on halduskohtu järeldus, et kaebus on vähese perspektiiviga. Pole vaidlust, et kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab Dublini III määruse art 12 lg 2 alusel Prantsusmaa. PPA kuulas kaebaja enne PPA 18.08.2023 otsuse tegemist ära ning tuvastas, et ei esine selliseid kaebajast tulenevaid põhjusi, mis õigustaksid rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimist Eestis. Puudub piisav alus arvata, arvestades mh PPA 18.08.2023 otsuses välja toodud teavet, et Prantsusmaal oleks rahvusvahelise kaitse menetluses süsteemseid puudujääke või esineks risk, et Prantsusmaal alandatakse rahvusvahelise kaitse menetluse käigus kaebaja inimväärikust (vt Dublini III määruse art 3 lg 2).
15.Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja väljatoodud asjaolude põhjal puuduvad tal ülekaalukad huvid, mis õigustaksid talle kohtumenetluse ajaks Eestis viibimise õiguse andmist (vt Riigikohtu ka 27.09.2022 määrus nr 3-22-56, p 32). Kaebaja ei ole selliseid ülekaalukaid huve välja toonud ka määruskaebuses. Piisav pole see, et kaebaja hinnangul oleks tema taotluse menetlemine Eestis otstarbekam või kaebaja jaoks majanduslikult soodsam. Kuna halduskohus on otsustanud lahendada asja kirjalikus menetluses, ei mõjuta viibimisõiguse küsimuse otsustamist kaebaja väited, et ta ei saa osaleda vahetult halduskohtu istungil ja anda seal selgitusi. Kui vaidlus peaks jätkuma ringkonnakohtus ja seal korraldatakse kohtuistung, ei ole alust arvata, et kaebajal oleks ebamõistlikult keeruline osaleda istungil videoühenduse vahendusel. Praeguse asja lahendamisel ei ole tähtsust, kas kaebaja sisenes Eesti Vabariiki seaduslikult ja on käitunud ka muul viisil õiguskuulekalt, sest need iseenesest ei ole ülekaalukad põhjused viibimisõiguse saamiseks. Kuigi kaebaja on leidnud, et ta pole jõudnud veel teha vajalikke ettevalmistavaid toiminguid, et Prantsusmaale lahkuda, pole ta toonud välja, milliste tegevuste jaoks ta lisaaega sooviks ning millised on olnud senised takistused lahkumiseks ettevalmistuste tegemisel.
16.Eelneva põhjal jääb kaebaja määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.09.2023 määruse resolutsiooni p 5 muutmata. III
17.Menetlusabi jätkuvuse korras tuleb ringkonnakohtu määrus tõlkida vene keelde.
18.VRKS § 13 lg 1 ning HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.