Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 28. september 2023, Tartu 3-21-1233
Haldusasi
Xi kaebus Poltisei- ja Piirivalveameti 27. mai 2021. a elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse, Eesti Vabariigist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 15.3-3.1/6455-3 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 17. mai 2022. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X Vastustaja/apellant – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. mai 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 30. oktoober 2023).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eestis vanglakaristust kandnud Vene Föderatsiooni kodaniku Xi (sündinud xxxx. aastal Eesti Vabariigis) elamisluba tunnistati Politsei- ja Piirivalveameti 27. mai 2021. a otsusega nr 15.33.1/6455-3 kehtetuks. Sama otsusega tehti talle ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks Vene Föderatsiooni pärast tema karistuse kandmist ning kohaldati talle sissesõidukeeldu kolmeks aastaks Schengeni ruumi alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse kohaselt on isikut karistatud 15 korda väärteokorras ning 4 korda kriminaalkorras. Otsuse tegemise põhiliseks aluseks oli välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2, mille kohaselt võib elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
2.X esitas kaebuse, milles palus otsus tühistada. Kaebuse kohaselt ei ole otsus proportsionaalne ning rikutud on kaalutlusreegleid. Kaebaja ohtlikkusele antud hinnangud pole õiged.
3.Tartu Halduskohtu 17. mai 2022. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Karistusregistri järgi on kaebajal 4 kehtivat kriminaalkaristust ning 3 kehtivat ja 12 arhiveeritud väärteokaristust. Esimene kriminaalkaristus mõisteti kaebajale ajal, mil ta oli 19aastane selle eest, ta ärandas koos teiste isikutega auto ning süütas selle hiljem. Teine karistus mõisteti talle selle eest, et ta aitas aastatel 2014-2015 kaasa välisriikides toime pandud arvutikelmustele ning pani toime rahapesu. Ta värbas variisikuid ning edastas nende pangakontode andmed teistele isikutele, kes tungisid välisriikide pankade andmetöötlusprotsessi ja kandsid sealsetelt pangaarvetelt raha variisikute arvetele. Ühtlasi edastas kaebaja PIN-koodid ja muud andmed teistele isikutele eesmärgiga pesta kuritegelikul teel saadud raha. Kolmandat korda mõisteti kaebaja süüdi grupis tegutsedes suures koguses narkootilise aine käitlemise eest; samuti narkootilise aine ning alkoholi mõju all mootorsõiduki juhtimise eest. Kaebajale mõisteti liitkaristuseks viis aastat ja kuus kuud vangistust. Ka neljas karistus mõisteti kaebajale grupis narkootilise aine (marihuaana) suures koguses käitlemise eest ning karistuseks mõisteti talle 5 aastat ja 6 kuud vangistust.
3.2.Väärteokorras on kaebajat karistatud avaliku korra rikkumise eest, narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise eest ning liiklusseaduse rikkumise eest.
3.3.Kohus nõustus PPA-ga, et kaebaja poolt toime pandud kuritegusid ning nende kestust, sagedust ja viisi arvestades saab kaebajast lähtuvat ohtu pidada piisavalt tõsiseks. Kaebaja poolt toime pandud riikideülese arvutikelmusega on kahjustatud Eesti riigi majandussüsteemi ja riigi sisejulgeolekut. Kaebaja on mitmel korral kahjustanud ka rahvatervist, tegutsedes kooskõlastatult teiste isikutega selleks, et hankida suures koguses erinevaid narkootilisi aineid ning müüa neid teistele isikutele tarvitamiseks. Kaebajat on kolmel korral karistatud esimese astme kuriteo toimepanemise eest. Kaebajast lähtuva ohu realiseerumisega kaasnevaid kahjulikke tagajärgi tuleb kohtu hinnangul pidada piisavalt olulisteks.
3.4.See, et kaebajale on lühi- ja kokkuleppemenetluses kohaldamisest tulenevalt mõistetud miinimummäära lähedasi karistusi, ei muuda neid kahjulikke tagajärgi vähem olulisteks.
3.5.Kaebajast lähtuvat ohtu tuleb kohtu hinnangul pidada ka tegelikuks. Kohus ei nõustunud etteheitega, et arvestamata on jäetud kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud. PPA otsusest nähtub, et PPA on nende asjaoludega (distsiplinaarkaristuste puudumine vanglas, sotsiaalprogrammi läbimine jms) küll arvestanud, kuid on pidanud kaalukamaks kaebaja varasemat käitumist, sh süütegude kordumist, nende planeeritust ning nende toimepanemist hoolimata katseajal viibimisest.
3.6.Vastustaja on asjakohaselt viidanud sellele, et kaebaja jätkas kuritegelikku käitumist ka ajal, mil tema suhtes oli kohaldatud käitumiskontrolli, samuti ajal, mil tema suhtes viidi läbi kriminaalmenetlust seoses varasema süüteoga. Samuti ei ilmesta kaebaja käitumist mitte impulsiivsus ja majanduslikult raskest olukorrast väljapääsemise vajadus, vaid etteplaneeritus, läbimõeldus, grupis teiste isikutega tegutsemine ning lisaks niigi heale sissetulekule täiendava sissetuleku saamise soov.
3.7.Kohus nõustus PPA-ga, et isik, kes suudab korrektselt käituda vangistuse režiimile allutatuna, ei pruugi käituda samamoodi vabaduses.
3.8.Arvukad kaebaja poolt toime pandud väärteod kinnitavad samuti kaebaja hoolimatud suhtumist õigusaktide järgimisse.
3.9.Kaebajast lähtuvat ohtu ei välista see, et ta vabastati 12. mai 2021. a määrusega ennetähtaegselt. Asjaolud, mida tuleb arvestada karistuse kandmisest vabastamisel, ei ühti täielikult haldusõiguslike ohutõrje meetmete kohaldamisel arvestatavate asjaoludega (RKHKo 317-1545, p 21).
3.10.Arvestatud on kaebaja lähedaste elamist Eesti Vabariigis. Seetõttu lühendati sissesõidukeelu kestust viielt aastalt kolmele.
3.11.Kaebaja on menetluses korduvalt ära kuulatud.
3.12.PPA pole otsuse langetamisel teinud kaalumisvigu.
3.13.Kaebaja poolt esitatud tõenditest, mis iseloomustasid kaebaja käitumist vabaduses positiivselt (kriminaalhooldusametniku, korteriühistu juhatuse esimehe ja kaebaja tööandja kirjad), ei nähtunud halduskohtu hinnangul, et pärast vaidlusaluse otsuse tegemist oleks toimunud selliseid muudatusi, millest saaks järeldada kaebajast lähtuva ohu olulist vähenemist. Kohtu arvates oleks saanud sarnaseid iseloomustusi esitada kaebaja suhtes ka enne vangistusse sattumist ja korduvate raskete kuritegude toimepanemist. Seetõttu ei pidanud kohus esitatud tõendeid piisavateks, mis kinnitaksid, et ca ühe aasta jooksul pärast vaidlustatud otsuse tegemist on kaebajaga seotud asjaolud ja temast lähtuv oht oluliselt muutunud.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ning uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kohus leidis lakooniliselt, et kaalumisvigu ei ole PPA teinud, kuid ei ole põhjendanud, kuidas ta sellele järeldusele jõudis.
4.2.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et ohu tuvastamine ei tohi põhineda ainuüksi karistatuse faktil, vaid peaks toimuma juhtumipõhine hindamine, kus analüüsitakse karistusotsuseni viinud süüteo asjaolusid.
4.3.Samuti tuleneb EIK-i praktikast, et väljasaatmise kohta tehtud otsuse õiguspärasuse kontrollimisel tuleb arvesse võtta ka asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja kus isiku käitumisest tulenev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või väheneb märkimisväärselt. Halduskohus oleks pidanud välja selgitama, kas vaidlustatud otsuse tegemise ajaga võrreldes on toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht oluliselt muutunud.
4.4.Halduskohus jättis tähelepanuta enda viidatud Riigikohtu otsuses väljendatud seisukoha, et maakohtu määrus isiku ennetähtaegse vabastamise kohta on kasutatav tõendina haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses. See tõend jäi halduskohtul sisuliselt uurimata.
4.5.Kaebajat iseloomustab negatiivselt ainult tema karistatuse fakt ning kõik ülejäänud asjaolud, eriti kaebaja käitumine pärast vabanemist, räägivad tema kasuks. Vaatamata sellele on halduskohus leidnud, et kaebajast lähtuv oht ei ole oluliselt muutunud. Kohus andis sisuliselt mõista, et karistatuse fakt on primaarse tähtsusega ning ükski positiivne asjaolu seda üles ei kaalu.
4.6.Vastustajal oleks tulnud põhjendada, miks oli kustunud karistusele tuginemine praegusel juhul vajalik ja proportsionaalne.
5.PPA vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Etteheide kaalutlusvigade tegemise kohta pole põhjendatud. PPA on tuvastanud isikust lähtuva ohu, selle tegelikkuse ja piisava tõsiduse avalikule korrale ning riigi julgeolekule, mistõttu polnud enam võimalik anda kaebajale võimalust Eestis elamise seadustamiseks.
5.2.Kuna kaebaja ei ole järginud õiguskorda ega arvestanud teiste isikute õiguste ja vabadustega, on kohaldatav tagajärg kaebaja suhtes põhjendatud ja õiglane. Temast lähtuv oht avalikule korrale ja Eesti riigile ning siin elavatele isikutele ei kaalu üles kaebaja huve.
5.3.Apellatsioonkaebuses pole põhjendatud, millised konkreetsed asjaolud on jäänud otsuse tegemisel kaalumata. PPA otsuses on vajalikke asjaolusid piisavalt kaalutud. Ka halduskohus toiminud õiguspäraselt, kuna ta on välja selgitanud need asjaolud, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja mis mõjutavad kaebajast lähtuvat ohu määra. Sealhulgas on halduskohus käsitlenud kaebaja poolt oluliseks peetud kriminaalhooldusametniku kirja ning endise tööandja ja korteriühistu juhatuse esimehe iseloomustusi.
5.4.Halduskohtu jaoks ei olnud primaarse tähendusega karistatuse fakt.
5.5.Ennetähtaegse vabastamise asjaolusid ei saa üle kanda elamisloa kehtetuks tunnistamise vaidlusele.
5.4.Halduskohus kasutas maakohtu ennetähtaegse vabastamise lahendit tõendina.
5.5.PPA ei pea karistusregistri arhiveeritud andmetele tuginemist põhjendama, kuna see õigus tuleneb seadusest (karistusregistri seaduse (KarRS § 5 lg 2 p 1 ja § 20 lg 1 p 4). Seda on öelnud ka Riigikohus (RKHKo 3-20-915, p 13).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Ringkonnakohus märgib enne apellatsioonkaebuse sisulist lahendamist, et apellatsioonkaebuses esitatuga sarnased põhjendused esitas kaebaja ringkonnakohtule enda esialgse õiguskaitse taotluses, milles palus keelata enda väljasaatmine Eestist. Ringkonnakohus ei pidanud kaebaja esitatud taotlust põhjendatuks ning jättis 6. märtsi 2023. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Sealhulgas ei peetud määruses kaebaja apellatsioonkaebust kuigi perspektiivikaks. Kaebaja vaidlustas ringkonnakohtu määruse Riigikohtus, kuid Riigikohtu 28. märtsi 2023. a määrusega jäeti määruskaebus menetlusse võtmata.
8.PPA on ringkonnakohtule teatanud, et 2023. a juulis lahkus kaebaja Eesti Vabariigist Vene Föderatsiooni. Ehkki PPA otsus on sellega lahkumisettekirjutuse osas täidetud, ei ole PPA otsuse mõju ilmselgelt veel lõppenud, sest kaebaja suhtes kehtib jätkuvalt sissesõidukeeld ning ka elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus ning lahkumisettekirjutuse otsus on põhimõtteliselt tagasitäidetavad. Seetõttu ei käsita ringkonnakohus seda olukorda haldusakti mõju lõppemise juhtumina, mis muudaks tühistamiskaebuse rahuldamise võimatuks ning kus kohtumenetluse jätkumine eeldaks tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele üleminekut.
9.Apellatsioonkaebust sisuliselt lahendama asudes märgib ringkonnakohus esmalt, et halduskohus on põhjalikult käsitlenud kaebaja poolt minevikus toime pandud õigusrikkumisi (ülal p-d 3.1. – 3.2.) ning ringkonnakohus ei korda neid. Kindlasti näitavad kaebajale kriminaalkorras neljal korral määratud karistused kaebajast lähtuvat tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Halduskohus on põhjendatult välja toonud selle, et kuriteod muutusid ajas raskemaks ning neid iseloomustas planeeritus ja grupiviisiline läbimõeldud tegutsemine. Kaebajale määratud karistused arvukate väärtegude eest (kokku 15 eest) iseloomustavad samuti temast lähtuvat ohtu. Seega on kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine ning tema suhtes kohaldatud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld igati põhjendatud.
10.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et halduskohus pole põhjendanud seda, miks ei ole halduskohtu arvates PPA kaalumisvigu teinud. Vastupidi, halduskohtu otsusest on jälgitav, kuidas halduskohus on üle kontrollinud, kas asjas on tuvastatud olulised asjaolud ning kas kõigi oluliste asjaoludega on arvestatud. Nii on halduskohus kontrollinud seda, kas PPA on põhjendatult leidnud, et kaebajast lähtuv oht vastab vajalikele kohtupraktikas kujundatud kriteeriumitele ning kas kontrollitud on kõiki asjaolusid, mis võiksid mõjutada otsuse lõpptulemust ühes või teises suunas. Sealhulgas on kontrollitud ka seda, kas PPA tuvastas ja hindas kaebaja kasuks rääkivaid asjaolusid. Kõik see kokku kujutabki endast kaalumisotsuse õiguspärasuse hindamist.
11.Halduskohtu lähenemine asja lahendamisel oli kooskõlas ka kaebaja poolt viidatud EIK-i seisukohtadega. Halduskohus ei ole lähtunud üksnes karistatuse faktist, vaid ta kirjeldas ja analüüsis põhjalikult kaebaja süütegusid ning tegi neist põhjendatud järeldused.
12.Iseenesest on õige kaebaja seisukoht, et arvesse tuleb võtta ka pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ilmnenud asjaolusid. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus aga, et halduskohus ongi
seda teinud. Halduskohus tõi välja, et kaebaja on Viru Maakohtu 12. mai 2021. a määrusega ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastatud ning samuti viitas ta kriminaalhooldusametniku, kaebaja endise tööandja ning korteriühistu juhatuse esimehe kirjadele, kus iseloomustati kaebajat positiivselt ning on neid asjaolusid analüüsinud (halduskohtu otsuse p 29). Seega ongi halduskohus hiljem ilmnenud asjaolusid arvesse võtnud. See, et halduskohus ei omistanud neile asjaoludele niisugust kaalu, nagu sooviks kaebaja, ja ei rahuldanud kaebust, ei tähenda nende asjaolude arvestamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub siinkohal halduskohtu seisukohaga, et ainuüksi vanglakaristuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise faktist, isiku mõningasest teadaolevate probleemideta vabaduses viibimisest ning tema suhtes esitatud positiivsetest hinnangutest ei saa tõsikindlalt järeldada, et temast tulenev oht on ära langenud. Lisaks halduskohtu poolt väljatoodule tuleb arvestada siin sellega, et kaebaja vabaduses viibimine pärast maakohtu määrust oli võrdlemisi lühiajaline võrreldes tema kuritegeliku mineviku kestusega (esimene kriminaalkaristus mõisteti kaebajale siis, kuni ta oli alles 19-aastane, vt halduskohtu otsuse p 19). Lühiajalisest vabaduses viibimisest ei saa teha kindlat järeldust, et isik on asunud õiguskuulekale teele, kui tema kuritegelik minevik on olnud pikk. Lisaks on ringkonnakohus varasemalt analoogses olukorras leidnud, et on tõenäoline, et isik, keda ähvardab Eestist väljasaatmine, järgib õiguskorda ja talle tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel kehtestatud reegleid hoolsamini, kui isik, keda selline tagajärg ei ähvarda. Niisugusel juhul püüab isik lisaks süütegude eest määratavale karistusele hoida ära enda väljasaatmist Eestist, mis võib olla tema jaoks negatiivsemgi tagajärg kui karistus süüteomenetluses. Seepärast ei saa kaebaja käitumisest vabaduses ning asjaolust, et kriminaalhooldusametnikel puuduvad talle hetkeseisuga etteheited, teha absoluutset järeldust, et kaebaja on oma käitumise ja ellusuhtumise lõplikult õiguskuulekaks muutnud (Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2022. a otsus asjas nr 3-20-2615, p 11). Selle lahendi peale esitatud kassatsioonkaebust Riigikohus ei menetlenud, mistõttu on põhjust lugeda seda seisukohta asjakohaseks ka käesolevas asjas.
13.Nõustuda ei saa kaebaja etteheitega, et halduskohus jättis maakohtu poolt tehtud ennetähtaegse vabastamise määruse tõendina hindamata. Nagu ülal märgitud, on halduskohus seda määrust hinnanud. See, et halduskohus ei pidanud seda määrust piisavalt kaalukaks, rahuldamaks kaebust, ei tähenda, et halduskohus oleks selle määruse kui tõendiga arvestamata jätnud.
14.Õige pole ka etteheide, et halduskohus lähtus ainuüksi kaebaja karistatuse faktist ja jättis positiivsed asjaolud tähelepanuta. Tegelikult on halduskohus oma otsuses viidanud kõikidele neile positiivsetele asjaoludele, mida kaebaja on apellatsioonkaebuses välja toonud. Halduskohus ei ole lihtsalt omistanud neile asjaoludele niisugust kaalu, nagu soovib kaebaja. See ei tähenda aga, et halduskohus oleks need asjaolud tähelepanuta jätnud.
15.Alusetu on kaebaja arvamus, et PPA peaks põhjendama, miks ta kasutab karistusregistri arhiveeritud andmeid isiku iseloomustamiseks. PPA on põhjendatult viidanud, et kuskilt ei tulene, et PPA peaks põhjendama, miks ta kasutab isiku iseloomustamiseks väljasaatmismenetluses arhiveeritud karistusregistri andmeid. Samuti selgitas PPA vastuses apellatsioonkaebusele, et KarRS § 20 lg 1 p 4 järgi on arhiivis asuvaid karistusregistri andmeid õigus saada politseiasutustel välisaalaste seaduses ja väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Ringkonnakohtul ei ole sellele selgitusele midagi lisada.
16.Eeltoodust tulenevalt ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohtu otsus jääb muutmata ja kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (320 eurot) jäävad halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.