Kirill Mikhaylovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.05.2021. a otsuse nr 15.3-3.1/6455-3 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Kirill Mikhaylov, volitatud esindaja Jüri Sakkart Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Triinu Moora
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Kirill Mikhaylovi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.06.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kirill Mikhaylov (edaspidi ka kaebaja) on 1995. aastal Eestis sündinud Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (alates 01.01.2010 Politsei- ja
3-21-1233 Piirivalveamet (PPA)) 21.03.2000. a otsusega anti kaebajale Eesti Vabariigi alaline elamisluba, mis seoses 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega muutus automaatselt Eesti Vabariigi pikaajalise elaniku elamisloaks. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud 4 korral ja väärteokorras 15 korral ning ta on viibinud vangistuses ajavahemikul 21.08.2017–12.05.2021.
2.Viru Vangla tegi 09.05.2018 PPA-le ettepaneku tunnistada kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks ning teha talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks. PPA alustas 12.12.2018 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust. Kaebaja esitas 31.12.2018 PPA-le enda vastuväited seoses elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlusega. Kaebaja selgitas, et tema alalisest elamisloast ilmajätmine ei ole otstarbekas ja õige. Ta sündis vabas Eestis 1995. aastal, tema kodakondsus valiti tema eest ja seejuures ei ole arvestatud tema arvamust. Ta on kõik 23 eluaastat veetnud Eestis ja käinud Eestis lasteaias. Venemaal ei ole tal ühtegi sugulast ja tal ei ole kellegi juurde sõita. Tema ema on invaliid, kes vajab tema abi. Samuti vajab abi tema vanaema. Venemaa on kaebaja jaoks võõras riik. Ta mõistab, et on süüdi ja kahetseb tehtut. Kaebaja esitas oma täiendavad vastuväited 24.02.2021.
3.PPA tunnistas 27.05.2021. a otsusega nr 15.3-3.1/6455-3 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa nr EL39P002389 alates 27.05.2021 kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele pärast tema karistuse kandmist, ning kohaldas talle sissesõidukeeldu kolmeks aastaks Schengeni õigusruumi alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 1) VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa tunnistada kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. 2) Kaebajat on karistatud 15 korda väärteokorras ja 4 korda kriminaalkorras. Kaebaja on pannud 2013. aastal toime võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise grupi poolt (kriminaalasi nr 1-13-11348); 2014. ja 2015. aastal kaasaaitamise arvutikelmusele suures ulatuses ja rahapesu grupi poolt suures ulatuses (kriminaalasi nr 1-17-6036); 2017. aastal narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ja mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis (kriminaalasi nr 1-18-1109) ning 2013. ja 2014. aastal suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise (kriminaalasi nr 1-17-8973). Arhiveeritud ja kehtivatest väärtegudest nähtub, et isikut on alates 15. eluaastast karistatud karistusseadustiku (KarS) § 262 alusel 2 korda, liiklusseaduse (LS) alusel 5 korda ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) §151 alusel 5 korda. Esimest korda karistati isikut NPALS alusel 2014. aastal, kui isik oli 19-aastane. Kuritegude ja väärtegude episoodides kirjeldatuga lõi kaebaja mitmel korral reaalse ohu kogu ühiskonnale, rahvatervisele ning kannatanutele, mis realiseerus teiste isikute vara omastamises, korduvate kelmuste toimepanemises, kelmuste tulemusel omastatud raha legaliseerimises ehk rahapesus, suures koguses narkootikumide pikaajalises ebaseaduslikus käitlemises ja narkojoobes mootorsõiduki juhtimises. Eeltoodu tõttu kujutab isik ohtu avalikule korrale. Kaebajast tuleneb oht ka avalikule julgeolekule, mis seisneb selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest, rikub põhiseaduslikku korda kahjustades riigis viibivate inimeste õigushüvesid. Temast tulenev oht seisneb korduvate varavastaste ja rahvatervisevastaste süütegude toimepanemises. 3) Kaebaja toimepandud kuriteod on läinud ajas raskemaks ning kohtu poolt varasemalt mõistetud karistustest hoolimata on ta jätkanud kuritegude toimepanemist ja seda ka katseajal. Kaebaja on pannud kuritegusid toime alates 18. eluaastast, kuid vangistuses viibib esimest korda. Kaebajat ei mõjutanud õiguskuulekale teele asuma ka esimesed mõistetud leebed
3-21-1233 karistused ning õiguskuulekad perioodid on süüdimõistmiste vahel olnud pea olematud. Märkimist väärib, et peale kelmuse ja rahapesu kuriteos süüdimõistmist ja mõni päev enne kriminaalhoolduse algust vahistati isik juba uue esimese astme kuriteo toimepanemise eest. Kaebaja pani narkootikumide ebaseadusliku käitlemise toime kestvalt 2017. aasta aprillist kuni tema kinnipidamiseni augustis. Sealjuures on vähemalt 12 narkootikumidega seotud kuriteoepisoodi toime pandud ajal, mil toimus eelneva esimese astme kuriteo (rahapesu) ja kelmuse toimepanemise menetlus. Seega ei saa omistada isiku paljasõnalisele väitele, et kandes pikaajalist vanglakaristust, on ta oma käitumisest teinud vastavad järeldused, sellist kaalu, mille põhjal saaks väita, et isikust tulenev oht on välistatud. On oluline, et isiku varasem käitumine on olnud ohtlik ja toimepandud kuriteod tõsised, kuid tema käitumisele ei ole omane impulsiivsus. Vastupidi, toimepandud kuriteod on sooritatud läbimõeldud tegevustena ja organiseeritult. Seega võtab PPA positiivse asjaoluna arvesse seda, et isikul puuduvad vangistuse jooksul distsiplinaarkaristused, kuid sellele ei saa omistada sellist kaalu, mille tõttu võiks arvata, et isikust lähtuv oht ei ole enam reaalne. 4) Kaebaja on kahjustanud ühiskonna põhihuve ja see kaalub üles isiku huvi säilitada pikaajalise elaniku elamisluba. Kuigi isiku kehtivad kriminaalkaristused on karistusmäära poolest miinimummäära lähedased ja isik on reaalselt vangistuses esimest korda, on ta pannud toime rasked kuriteod. Kaebaja toetas oma tegevusega narkootilise aine levikut ja müügiturgu Eesti Vabariigis, mis ohustab otseselt rahvatervist, avalikku korda, aga ka rahvusvahelist õigushüve. Kaebaja on oma tegevusega võimaldanud Eestis narkootikumide käitlejate ringi suurenemist, mistõttu on tema toimepandu veelgi tõsisem. Lisaks on kaebaja aidanud kaasa varavastaste kuritegude toimepanemisele, milleks olid suures ulatuses arvutikelmuste toimepanemine, ning on seeläbi rikkunud teiste isikute omandit kui põhiseadusega kaitstavat õigushüve. Arvestades kaebaja eelnevat õigusvastast käitumist ning ükskõikset suhtumist Eesti Vabariigi õiguskaitsesüsteemi, on kaebajast tulenev oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule tegelik, jätkuv ja piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 mõttes. 5) Kaebaja ei ela väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 mõttes Eesti Vabariigis pereelu. Pereregistrist nähtub, et isik on vallaline ning tal ei ole lapsi. PPA ei tuvastanud menetluses kaebaja ja tema ema või vanaema vahel olevat erakorralist sõltuvussuhet ning seetõttu ei ole ka nendevahelised suhted käsitletavad perekonnana Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni artikli 8 tähenduses. Kaebaja väljasaatmisel säilib tema lähikondlastel võimalus teda Venemaa Föderatsioonis külastada või sinna elama asuda. Kaebaja Venemaa Föderatsioonis külastamist või vanemate sinna elama asumist toetab see, et mõlemal vanemal on Vene kodakondsus ja nad on rahvuselt venelased. Lisaks saavad isikud jätkata suhtlust sidevahendeid kasutades. 6) Kaebajale on kinnipidamisasutuses viibides kogunenud vabanemistoetus, mis võimaldab tal pärast vabanemist toime tulla. Venemaa Föderatsioonil on oma riigi kodanike ees samuti kohustused ning kaebajal on Venemaale lahkumisel võimalik taotleda Eesti Vabariigilt lahkumistoetust, mis aitab tal Venemaa Föderatsioonis esialgu hakkama saada. Kaebajal on samasugused võimalused tööle asumiseks ja sisepassi taotlemiseks Venemaa Föderatsioonis nagu teistel Venemaal elavatel Vene kodanikel. Samuti kõneleb kaebaja vene keelt emakeelena ning omab keevitaja kutsetunnistust. Seega ei erine isiku toimetulek Venemaal olulisel määral toimetulekust Eestis. Kaebaja püüdlused Eesti ühiskonda integreeruda piirnevad tema mõningase seadusliku töötamisega ja Eestis hariduse omandamisega, sest ta ei oska eesti keelt ega pole pidanud vajalikuks taotleda ka Eesti kodakondsust. 7) Kaebaja suhtes tuleb kohaldada sundtäidetavat lahkumisettekirjutust, kuna ta kujutab endast ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule ning selleks, et oleks välistatud
3-21-1233 tema poolt uute süütegude toimepanemine pärast vanglast vabanemist. Kaebaja on kahel korral pannud katseajal toime uued esimese astme kuriteod ning õiguskuulekas käitumine on kuritegude sooritamise vahel olnud pea olematu. Positiivsed asjaolud, nagu isiku poolt võlgnevuste tasumine ning ema toetuse ja elukoha olemasolu, pole takistanud kaebajal ka varem uute kuritegude toimepanemist. 8) Arvestades kaebaja pikaajalisi sidemeid Eesti Vabariigiga, seda, et siin elavad tema vanemad, aga ka asjaolu, et kaebajal puuduvad sidemed teistes Schengeni õigusruumi riikides ning asjaolu, et ta ei ela Eestis perekonnaelu, tuleb kaebajale kohaldada 3-aastane sissesõidukeeld.
4.K. Mikhaylov esitas 07.06.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 27.05.2021. a otsuse nr 15.3-3.1/6455-3 tühistamiseks.
5.Tartu Halduskohus võttis 24.08.2021. a määrusega kaebuse menetlusse.
6.PPA esitas kaebusele 24.09.2021 vastuse, paludes jätta kaebus rahuldamata.
7.Tartu Halduskohus määras 08.04.2022. a määrusega asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks.
8.Kaebaja ja vastustaja esitasid kohtu palutud täiendavad seisukohad ja tõendid kohtule 26.04.2022.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja leiab, et vaidlustatud PPA otsus ei ole õiguspärane ning palub selle tühistada, põhjendades oma seisukohta järgmiselt. 1) Igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu on vaja kohaldada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks antud osas kaalutlusõigust teostanud (nt kaalunud vabatahtliku lahkumise tähtaja määramist). 2) EIK praktikast tuleneb, et isikust tuleneva ohu tuvastamine ei tohi baseeruda pelgalt karistatavuse faktil, vaid toimunud peab olema juhtumipõhine hindamine, kus analüüsitakse karistusotsuseni viinud süüteo asjaolusid. Otsusest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks kaebajast tulenev oht on tegelik ja piisavalt tõsine. Sisuline analüüs kuritegude ning kaebaja süü suuruse osas puudub täielikult. Nii viitas vastustaja muu hulgas narkootikumidega seotud süüteole, ent ei analüüsinud põhjalikumalt selle asjaolusid. Seda tulnuks aga teha, põhjendamaks, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu. Samuti ei nähtu otsusest, et vastustaja oleks analüüsinud mõistetud karistuste määra. Nii on näiteks kaebajale KarS § 184 lg 1 järgi mõistetud karistus süüteokoosseisu miinimumi lähedane. 3) Vastustaja hinnang kaebajast tuleneva reaalse ohu osas on otseses vastuolus Viru Maakohtu seisukohtadega 12.05.2021. a määruses nr 1-17-8973, millega kaebaja vabastati tingimisi enne tähtaega temale Viru Maakohtu 02.10.2018. a otsusega mõistetud karistuse kandmisest. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks vangla iseloomustus on kaalukam, kui kohtu poolt tuvastatud ning kohtumääruses kirjeldatud asjaolud. Viru Maakohus on teinud viidatud määruses järelduse, et kaebaja käitumine vanglas on olnud seaduskuulekas. Samuti on seal märgitud, et kaebajal ei ole probleeme alkoholi tarbimisega ning tal pole diagnoositud narkosõltuvust. 4) PPA ei saanud arvestada kaebaja varasemate, vaidlustatud otsuse tegemise ajal kustunud kriminaalkaristuste ja kaebaja väärteokaristustega. Seega on arvestatud asjassepuutumatu asjaoluga, mis on käsitatav diskretsiooniveana.
3-21-1233 5) Vastustaja jättis 17.02.2021 kaebajale edastatud kirjas selgitamata, mida kujutavad endast lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld, millised õiguslikud tagajärjed nendega kaasnevad, milliseks ajaks on sissesõidukeeld kohaldatav jne. Seega oli kaebajal võimalik esitada oma vastuväited üksnes seoses elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlusega, mis tähendab, et kaebaja jäi lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas ära kuulamata. 6) Kaebajast ei lähtu ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka aasta pärast tema kinnipidamisasutusest vabanemist. Kaebajat on nii elukohas kui ka tööl iseloomustatud positiivselt ning ta ei ole sooritanud töödistsipliini ega avaliku korra rikkumisi. Vabaduses oldud aja jooksul on kaebaja teinud kõik endast sõltuva resotsialiseerumise nimel, on olnud seadusekuulekas kodanik ja näidanud, et ta tahab ja suudab elada ühiskonnas õigusrikkumisi sooritamata. Kaebaja leidis iseseisvalt töö ja näitas, et on hea spetsialist. Töösuhe lõppes vastu tema enda tahtmist. Ka kriminaalhooldusametnik iseloomustab kaebajat positiivselt.
10.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 1) Kaebaja etteheide PPA diskretsioonivigadele ei ole asjakohane. PPA ei pea andma isikule võimalust enda Eestis viibimine seadustada olukorras, kus PPA hinnangul on tegemist tegeliku ja piisavalt tõsise ohuga ning isik tuleb Eesti Vabariigist välja saata tema kodakondsusjärgsesse riiki. Täidetud ei ole ka VSS §-s 9 sätestatud eeldused (ammendavalt), millistel juhtudel teeb haldusorgan Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele ettekirjutuse kohustusega taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks. 2) Kaebajast lähtuv oht on tunduvalt tõsisem, kui see oli kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendite asjaoludel. Kaebaja toime pandud narkootikumidega seotud süüteod hõlmavad nii omandamist, valdamist, edasiandmist kui ka grupiviisilist tegutsemist majandusliku kasu saamise eesmärgil. 3) Kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisneb selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest. Kaebaja poolt toimepandud tegusid saab käsitada ohuna riigi julgeolekule lisaks VMS § 237 lg 4 tähenduses, kuna kaebajat on kriminaalkorras korduvalt karistatud esimese ja teiste astme tahtlike kuritegude eest. 4) Kuna PPA on tuvastanud kaebajast tuleneva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu Eesti Vabariigi avalikule korrale, täites seega VSS § 72 lg 2 p 4 eeldused, jõudis haldusorgan õigele järeldusele, et avaliku korra ja julgeoleku kaitsmise eesmärgil tuleb lahkumisettekirjutus koheselt sundtäita pärast kaebaja vanglast vabanemist, et oleks välistatud kaebaja poolt uute süütegude toimepanemine. PPA ei ole piirdunud ohuhinnangu koostamisel üksnes teabega, millal ja millise karistusseadustiku normi alusel on kaebaja süüdi mõistetud, vaid PPA on arvestanud otsuse tegemisel kaebaja toime pandud õigusrikkumiste liike, raskust, laadi, korduvust, analüüsinud süütegude tehiolusid ja dünaamikat, karistuse määrasid, arvestades varasemate karistuste mõju kaebaja õiguskuulekale teele suunamisel ning leidnud põhjendatult, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisvalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule. 5) PPA on analüüsinud kaebaja karistusotsuseid (sh arhiveerituid) ja võtnud arvesse ka väärteokaristusi, mis on küll väiksema kaaluga kui kuriteod, kuid näitavad samuti isiku käitumismustrit ja õiguskuulekust. Kaebajat on lihtmenetluse vormis karistatud kriminaalkorras neljal korral. Ühel korral on kriminaalmenetlus toimunud lühimenetluse vormis, mille põhimõtteks on, et kohus vähendab määratud karistust ühe kolmandiku võrra. Kolmel korral on karistuse liigi ja määra osas toimunud kokkuleppemenetlus. Kokkuleppemenetlus on kriminaalõiguslik kompromiss ning ilmselgelt kompromissi
3-21-1233 saavutamiseks ei alustata läbirääkimisi sanktsiooni ülemmäärast. Kokkuvõtvalt on PPA vaidlusaluses otsuses lähtunud eelpool toodud kriminaalõiguses kehtivatest lihtmenetluse põhimõtetest, karistuse eesmärkidest ning johtuvalt sellest kaalunud kaebajale mõistetud karistuse liike ja määrasid. 6) Kaebaja on pannud toime kolm esimese astme kuritegu. Ilmselgelt on need kõik eraldi võetuna kõrge ühiskonnaohtlikkusega. Lisaks esimese astme kuritegudele on kaebaja toime pannud ka teise astme kuritegusid. Samuti on talle omane kuriteo episoodide paljusus. Arvestades kaebaja toime pandud kuritegude iseloomu, raskust, etteplaneeritust grupis ja pikaajalist toimepanemist, on isikust lähtuv oht piisavalt tõsine, kuna ta on kahjustanud ühiskonna põhihuve. Kaebajal on välja kujunenud kriminogeenne käitumisviis ehk ta on järjepidevalt käitunud õigusvastaselt, ta ei ole mõistetud karistustest järeldusi teinud, on pannud uued kuriteod toime katseajal ning perioodid õiguskuulekalt elatud süüdimõistmiste vahel on osutunud olematuks. Eeltoodu viitab otseselt sellele, et kaebajast lähtuv oht on hoolimata heast käitumisest vanglas siiski piisavalt tõsine. 7) Kaebajale on haldusmenetluses antud kahel korral võimalus esitada oma arvamusi ja vastuväiteid ning mõlemal juhul on esitanud kaebaja oma seisukohad ka väljasaatmise osas. Seega ei ole kaebajat jäetud ära kuulamata. 8) Seisukohad, millega kohus põhjendab isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole siduvad ei PPA-le ega halduskohtule.
KOHTU SEISUKOHT
11.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
12.Kaebaja on vaidlustanud PPA otsuse, millega PPA tunnistas VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa. Sama otsusega tegi PPA kaebajale VSS § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lõigete 2 ja 3 alusel ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni sundtäitmisega pärast temale määratud karistuse lõppu ja kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
13.VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kui vastavalt VSS § 7 lg-le 1 tuleb teha Eesti Vabariigis viibimisaluseta viibivale välismaalasele (kelleks on ka kaebaja pärast tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ja kinnipidamisasutusest vabanemist) ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks, siis VSS § 72 lg 2 p 4 annab PPA-le õiguse teha välismaalasele koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus, ilma lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks tähtaega määramata juhul, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. VSS § 74 lg-st 2 tuleneb, et olukorras, kus välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. VSS § 74 lg 3 jätab PPA-le võimaluse kohaldada lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu lühemaks ajaks juhul, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.
14.VMS § 241 lg 1 punktis 2 sätestatud alust pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu Nõukogu 25.11.2003. a direktiiviga 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (edaspidi ka direktiiv 2003/109/EÜ). Kuigi direktiivist 2003/109/EÜ tuleneb pikaajalise elaniku staatuse omandanud isikule tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu (vt selgituste p 16), lähtub sama direktiiv ka põhimõttest, et kolmanda riigi kodanikud, kes soovivad omada pikaajalise elaniku
3-21-1233 staatust, ei või kujutada ohtu avalikule korrale või julgeolekule (vt selgituste p 8). Ohtu avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes tuleb käsitada olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime varem toimepanduga sarnase õigusrikkumise (vt Riigikohtu 27.02.2014. a otsus nr 3-3-1-1-14, p 16). Vastavalt direktiivi 2003/109/EÜ selgituste p-le 8 võib mõiste „avalik kord“ hõlmata süüdimõistmist tõsise kuriteo eest. Mõiste „avalik julgeolek“ hõlmab aga nii liikmesriigi sisejulgeolekut kui ka välisjulgeolekut, sealhulgas kuulub selle mõiste alla võitlus narkootiliste ainetega grupiviisilise kaubitsemisega seotud kuritegevuse vastu (vt Euroopa Kohtu 08.05.2018. a otsus, C-82/16, p 91 ja seal viidatud kohtupraktika).
15.Direktiivist 2003/109/EÜ lähtuvalt tuleb eristada ohtu avalikule korrale või julgeolekule, mis tingib isiku riigist väljasaatmise (art 12) ning ohtu avalikule korrale või julgeolekule, millega väljasaatmist ei kaasne (art 9 lg 3). Riik saab isiku pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kohaldada tema suhtes samaaegselt ka sundtäidetavat lahkumisettekirjutust üksnes juhul, kui tuvastatakse, et isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule on tegelik ja piisavalt tõsine (direktiivi art 12 lg 1; vt ka Riigikohtu 19.02.2019. a otsuse nr 3-17-1545 p 19; 03.05.2019. a otsus nr 3-18-89).
16.PPA on antud juhul leidnud, et tulenevalt kaebaja toime pandud süütegudest lähtub temast tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
17.Kohtule esitatud karistusregistri väljavõtte (seisuga 11.02.2021, dtl 155–161) kohaselt on kaebajal 4 kehtivat kriminaalkaristust ning 3 kehtivat ja 12 arhiveeritud väärteokaristust. Vastavalt karistusregistri seaduse § 5 lg 2 punktile 1 ja § 20 lg 1 punktile 4 on PPA-l õigus tugineda muu hulgas andmetele isiku arhiveeritud karistuste kohta. Ka need andmed on seega antud juhul asjakohased, iseloomustades kaebaja varasemat elukäiku (vt Riigikohtu 26.01.2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 18).
18.Viidatud karistusregistri väljavõttest nähtub, et esimene kriminaalkaristus mõisteti kaebajale ajal, mil ta oli 19-aastane, Viru Maakohtu 12.05.2014. a otsusega nr 1-13-11348 (dtl 146–149). Nimetatud otsusega mõisteti kaebaja süüdi selle eest, et ta, tegutsedes grupis teiste isikutega, sisenes süütesüsteemi juhtmete kokku ühendamise teel võõrasse sõiduautosse, käivitas auto mootori, sõitis sellega Narva linnast maanteele ning süütas seal auto. Kaebaja pani sellega toime KarS § 215 lg 2 p-s 2 sätestatud teise astme kuriteo (asja omavoliline kasutamine grupi poolt). Kriminaalasja arutati lühimenetluses ning pärast karistuse vähendamist ühe kolmandiku võrra (kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2) mõisteti kaebajale karistuseks 4 kuud tingimisi vangistust 3-aastase katseajaga.
19.Teist korda mõisteti kaebaja süüdi Viru Maakohtu 28.07.2017. a otsusega nr 1-17-6036 (dtl 103–145) KarS § 22 lg 3–§ 213 lg 2 p-de 1 ja 3 ning KarS § 394 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi selle eest, et ta aitas aastatel 2014 ja 2015 kaasa välisriikides toime pandud arvutikelmustele ning pani toime rahapesu. Kohtuotsuse kohaselt värbas kaebaja eelnevalt kokkulepitu kohaselt koos teiste isikutega Eestis süstemaatiliselt erinevaid isikuid (variisikud), kes nende juhendamisel avasid tasu eest konto erinevates pankades või kelle pangakontod said nad kätte pettusega. Kaebaja edastas variisikute pangakontode andmed teistele isikutele, kes tungisid ebaseaduslikult erinevate välisriikide pankade andmetöötlusprotsessi ja teostasid pangas arveid omavate kodanike pangaarvetelt rahalisi ülekandeid värvatud variisikute Eestis asuvatele pangaarvetele. Selliselt aitas kaebaja kaasa teise astme kuriteo (arvutikelmus) toimepanemisele. Sellega, et kaebaja edastas arvelduskontode andmed, pangakaardid, PIN koodid, internetipanga kasutajatunnused ja koodikaardid teistele isikutele eesmärgiga pesta kuritegelikul teel saadud raha (kokku 68 324 eurot), pani kaebaja aga toime rahapesu grupi poolt, vähemalt teist korda ning suures ulatuses, mis on esimese astme kuritegu. Asjas kohaldati kokkuleppemenetlust ning
3-21-1233 kaebajale mõisteti liitkaristuseks 2 aastat ja 4 kuud vangistust, jättes vangistuse täielikult täitmisele pööramata ja kohaldades kaebaja suhtes käitumiskontrolli kohustusega alluda elektroonilisele valvele 4 kuu jooksul ja katseajaga 3 aastat.
20.Viru Maakohtu 08.02.2018. a otsusega nr 1-18-1109 (dtl 82–102; otsus on kohtule esitatud osaliselt) mõisteti kaebaja süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 424 lg 1 alusel selle eest, et ta käitles 2017. aastal grupis tegutsedes ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet, omandades, vallates, hoides, pakkides, vahendades seda ja andes seda üle narkootikumisõltlastest isikutele; samuti selle eest, et ta, olles tarvitanud narkootilist ainet ja olles alkoholi mõju all, juhtis mootorsõidukit. Narkootilise aine (marihuaana, amfetamiin, Ecstasy) suures koguses ebaseadusliku käitlemisega (sh selle turustamise ja müümisega) grupi poolt ja isiku poolt, kes on varem toime pannud KarS §-s 184 sätestatud kuriteo, pani kaebaja toime esimese astme kuriteo. Kohtuotsusest nähtub (lk 16–19), et kaebaja hankis ja müüs narkootilisi aineid teistele isikutele edasi korduvalt ja sagedasti ajavahemikul aprill kuni august 2017. Kriminaalasjas kohaldati kokkuleppemenetlust ning kaebajale mõisteti liitkaristuseks 5 aastat ja 6 kuud vangistust.
21.Kaebajale mõisteti neljas kriminaalkaristus Viru Maakohtu 02.10.2018. a otsusega nr 1-17-8973 (dtl 77–81), mille kohaselt pani kaebaja aastatel 2013–2014 samuti toime narkootilise aine (marihuaana) suures koguses ebaseadusliku käitlemise (valdamine ja edasi andmine). Otsuse kohaselt käitles kaebaja teise isikuga ühiselt ja kooskõlastatult tegutsedes ajavahemikul jaanuar 2013 kuni august 2014 korduvalt suures koguses narkootilist ainet marihuaanat, tarvitades seda ise ning andes seda edasi teistele isikutele. Kaebaja mõisteti süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi esimese astme kuriteos ning talle mõisteti liitkaristuseks kokku 5 aastat ja 6 kuud vangistust. Ka selles kriminaalasjas kohaldati kokkuleppemenetlust.
22.Väärteokorras on kaebajat muu hulgas karistatud avaliku korra rikkumise eest (toime pandud alaealisena), narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise eest (viiel korral), samuti liiklusseaduse rikkumise eest.
23.Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja toime pandud kuritegude, mh nende toimepanemise aja, kestuse, sageduse ja viisi pinnalt saab pidada kaebajast lähtuvat ohtu piisavalt tõsiseks direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kaebaja on aidanud kaasa riikideülesele arvutikelmusele ning pannud toime raske majandusalase süüteo, võimaldades oma tegevusega kuritegelikul teel saadud raha kättesaamist nii, et kuriteo toimepanemisega seotud isikute tegelikud andmed jääksid paljastamata. Sellise tegevuse võimalikul kordumisel saab selgelt kahjustatud Eesti riigi majandussüsteem ja sellega seotult on ohus ka riigi sisejulgeolek. Enda varasema kriminaalse käitumisega on kaebaja mitmel korral oluliselt kahjustanud ka rahvatervist, tegutsedes kooskõlastatult teiste isikutega, et hankida suures koguses erinevaid narkootilisi aineid ning müüa neid teistele isikutele tarvitamiseks edasi. Eelkirjeldatult tegutsemine on toonud kaebajale kaasa kolmel korral süüdimõistmise esimese astme kuriteo toimepanemises ning kohtu hinnangul saab eeltoodust piisavalt järeldada, et kaebajast lähtuva ohu realiseerumisega kaasnevaid kahjulikke tagajärgi tuleb pidada piisavalt olulisteks. See, et kaebajale on lühi- ja kokkuleppemenetluse kohaldamisest tulenevalt mõistetud tema toime pandud kuritegude eest miinimummäära lähedasi karistusi, ei muuda neid võimalikke kahjulikke tagajärgi vähem olulisemaks.
24.Kohtu hinnangul tuleb kaebajast lähtuvat ohtu pidada ka tegelikuks. Kohus ei nõustu kaebajaga, et PPA on jätnud vaidlustatud otsuses kaebajast lähtuva ohu hindamisel temaga seotud positiivsed asjaolud arvesse võtmata. Vaieldamatult iseloomustab kaebajat positiivsest küljest see, et talle ei olnud vangistuse jooksul määratud ühtegi distsiplinaarkaristust. Samuti
3-21-1233 nähtub Viru Vangla 09.03.2021. a iseloomustuses (dtl 69–71) toodud kokkuvõtetest kaebaja poolt sotsiaalprogrammide läbimise kohta, et kaebaja on teinud enda varasemast käitumisest järeldusi ning on motiveeritud käituma edaspidi õiguskuulekalt. PPA otsusest nähtub aga piisavalt selgelt, et PPA on nende positiivsete asjaoludega küll arvestanud, kuid on pidanud ohu tegelikkuse hindamisel kaalukamaks kaebaja varasemat käitumist iseloomustavaid aspekte, näiteks süütegude korduvus, planeeritus ja nende toimepanemine katseajal viibimisest hoolimata.
25.PPA on asjakohaselt viidanud sellele, et kaebaja karistusandmete pinnalt on tuvastatav, et kaebaja jätkas kuritegelikku käitumisviisi ka ajal, mil tema suhtes oli kohaldatud käitumiskontrolli, samuti ajal, mil tema suhtes viidi läbi kriminaalmenetlust seoses varem toime pandud süüteoga. Samuti ei ilmesta kaebaja toime pandud tegevusi mitte impulsiivsus ja majanduslikult raskest olukorrast väljapääsu otsimine, vaid etteplaneeritus, läbimõeldus, grupis teiste isikutega tegutsemine ning lisaks niigi heale sissetulekule täiendava sissetuleku saamise soov (Tartu Ringkonnakohtu 16.07.2020. a määruse nr 1-17-8973 (dtl 173–177) p-st 25 nähtuvalt töötas kaebaja enne vangistust keevitajana Soomes, teenides palka u 1500 eurot kuus). Kohus nõustub PPA-ga, et isik, kes suudab korrektselt käituda vangistuse režiimile allutatuna, ei pruugi käituda samamoodi vabaduses (vrd Riigikohtu 26.01.2022. a otsus nr 3-20-915, p 23). Kaebaja poolt enne vangistusse sattumist kuritegude kõrval ka arvukalt väärtegude toimepanemine annab seevastu täiendavat tunnistust kaebaja hoolimatust suhtumisest riigis kehtivates õigusaktides sätestatu järgimise vajadusse.
26.Kohus leiab, et kaebaja poolt vabaduses viibides uute ja varasemalt toimepanduga sarnaste tõsiste süütegude toimepanemise ohtu ei ole võimalik välistada selle pinnalt, et Viru Maakohus vabastas 12.05.2021. a määrusega (dtl 173–177) kaebaja enne tähtaega karistuse kandmisest kontrollnõuete järgimise kohustusega. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, talle lahkumisettekirjutuse tegemine ja tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamine on haldusõiguslikud ohutõrje meetmed, mille kohaldamise kohta tehtud otsused põhinevad prognoosil, mille aluseks on mh kaebaja isik, elukäik, toime pandud õigusrikkumised ja käitumine karistuse kandmise ajal. Need asjaolud ei ühti täielikult nendega, mida tuleb kohtul võtta arvesse isiku karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise otsustamisel (vt Riigikohtu 19.02.2019. a otsus nr 3-17-1545, p 21).
27.Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3 kohaselt tuleb liikmesriigil pikaajalise elaniku väljasaatmise otsustamisel arvestada järgmiste teguritega: a) elamise kestus tema territooriumil, b) asjaomase isiku vanus, c) tagajärjed asjaomase isiku ja tema pereliikmete jaoks, d) sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga. Kaebaja ei ole praegusel juhul osutanud selliseid viidatud tegureid puudutavatele asjaoludele, mille pinnalt saaks pidada tema väljasaatmist ebaproportsionaalseks. Muu hulgas ei ole kaebaja vastu vaielnud PPA väidetele, et tema vanematel (või vanemal) on võimalik teda soovi korral Venemaa Föderatsioonis külastada. Seevastu on vastustaja võtnud kaebajal Eesti Vabariigis lähedaste olemasolu arvesse kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu kestuse vähendamisel viielt aastalt kolmele aastale.
28.HMS § 40 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Praegusel juhul on kaebajale antud võimalus esitada haldusmenetluses oma arvamusi ja vastuväiteid kahel korral: PPA 12.12.2018. a kirjaga menetluse algatamise kohta (dtl 57–58) ja PPA 17.02.2021. a kirjaga täiendavate seisukohtade küsimise kohta (dtl 62–63). Mõlemas kirjas on viidatud sellele, et kaebaja suhtes läbi viidud haldusmenetlus võib lisaks tema pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisele päädida tema suhtes lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamisega. Kaebaja esitas menetluse käigus enda selgitused ja
3-21-1233 vastuväiteid 21.12.2018. a avalduses (dtl 59; tõlge eesti keelde dtl 60) ja 24.02.2021. a avalduses (dtl 64–65, tõlge eesti keelde dtl 66). Eeltooduga on kaebajale olnud kohtu hinnangul tagatud õigus olla haldusmenetluses ära kuulatud (HMS § 40 lg 1).
29.Kaebaja on kohtumenetluse käigus esitanud täiendavaid tõendeid, millega soovib tõendada seda, et käesoleval ajal on kaebaja näol tegemist seadusekuuleka isikuga, kes ei kujuta endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kaebajale määratud kriminaalhooldusametnik on oma 26.04.2022. a kirjas (dtl 203) märkinud, et kaebaja täidab kontrollnõudeid ja kohustusi nõuetekohaselt, teeb kriminaalhooldusametnikuga koostööd, osaleb sotsiaalprogrammis Õige hetk ja näitab üles huvi oma katseaja positiivse kulu vastu. Kaebajat on positiivselt iseloomustanud ka Korteriühistu Kangelaste 49 juhatuse esimees (11.04.2022. a iseloomustus dtl 210, tõlge dtl 211), kelle sõnul on kaebaja abivalmis, rahuliku elustiiliga, temaga ei ole probleeme ning majaelanikega on tal head suhted. Fortune OÜ direktori 14.04.2022 koostatud iseloomustusest (dtl 213–214, tõlge dtl 215–216) nähtuvalt töötas kaebaja ajavahemikul 14.09.2022 kuni 26.11.2022 keevitajana Fortune OÜ-s. Tööandja sõnul näitas kaebaja end kogu töötamise aja vältel positiivsest küljest, omas enda kutsealal märkimisväärseid teadmisi ning oli töökas, abivalmis, õppimisaldis, vastutustundlik, suhtlemisel korrektne ja enese suhtes nõudlik. Veel väljendas kaebaja tööandja arvamust, et kaebaja on sõnakuulekas ühiskonna liige, on reaalselt asunud paranemise teele, on võimeline töötama töökollektiivis ning valmis olema kasulik endale ja riigile. Kuigi eeltoodu iseloomustab kaebajat positiivselt, ei nähtu sellest kohtu hinnangul siiski, et pärast vaidlustatud otsuse tegemist oleks toimunud selliseid muudatusi, mille pinnalt saaks selgelt järeldada kaebajast lähtuva ohu olulist vähenemist. Kohtuasja materjalidest ei ilmne, et kaebajale ei oleks saanud omistada sarnaseid positiivseid iseloomuomadusi ka enne vangistusse sattumist ning raskete ja ühiskonna olulisi huvi ohustavate kuritegude korduvalt toimepanemise ajal. Kohtul puudub alus arvata, et kaebaja ei oleks ka siis olnud töökas ja viisakas. Kriminaalhooldaja, kaebaja elukohas tegutseva korteriühistu esimehe ja kaebaja endise tööandja iseloomustused ei anna seetõttu piisavalt tõendust sellest, et pärast ca ühe aasta möödumist vaidlustatud otsuse tegemist oleks kaebajaga seotud asjaolud ning temast lähtuv oht oluliselt muutunud.
30.Praegusel juhul puuduvad alused heita PPA-le ette ka kaebaja suhtes VSS 72 lg 2 p 4 ja lg 3 alusel koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise otsustamisel kaalutlusvigade tegemist. Kohus nõustub vastustaja hinnanguga kaebajast lähtuvale ohule ning arvestades muu hulgas seda, et kaebaja on asunud elama samasugustesse tingimustesse, milles ta elas varem süütegude toimepanemise ajal, puudub alus pidada vastustaja sellekohast otsustust õigusvastaseks.
31.Eeltoodud põhjendustest lähtudes leiab kohus, et PPA on järginud vaidlustatud otsuse tegemisel õigusaktides sätestatut ning hinnanud õigesti kaebajaga seotud asjaolusid. PPA otsus on õiguspärane ning kaebus selle tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata.
32.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot ning on kandnud kulusid õigusteenusele 400 euro ulatuses (dtl 220). Need menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud ja ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1 neljas lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.