Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20.03.2023 otsuse nr 12209260076-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks Kaebaja – X (Türgi kodanik, sündinud aa.aa.aaaa), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Regina Lider
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta Xi esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.
3.Kaebajale riigi õigusabi osutamisega seotud tasu ja kulu jääb riigi kanda. Muud poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda.
4.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 11.10.2023. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ollakse nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 punkt 9).
1.Türgi kodanik X esitas 28.12.2021 Saksamaa Liitvabariigile taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Kuna isikule oli väljastatud ühekordne kehtiv Eesti viisa, siis esitas Saksamaa Eestile kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määrusega (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, vastuvõtmispalve, mille Eesti rahuldas. Saksamaa andis Xi Eestile üle 26.09.2022, misjärel esitas X Eestis taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Taotluse kohaselt vajab X rahvusvahelist kaitset põhjusel, et tema hinnangul on tal Türgis ohtlik, kuna mõned inimesed võivad temaga võidelda ning ta isa lahkus Saksamaale samal põhjusel. Ta on kurdi rahvusest ning türklastele kurdid ei meeldi. Haldusmenetluses täpsustas X, et tema elule kujutavad ohtu onulapsed seoses veritasuga ning lisaks ei soovi ta läbida kohustuslikku ajateenistust ega sõdida teiste kurdide vastu.
2.PPA tegi 20.03.2023 otsuse nr 12209260076-1 (edaspidi 20.03.2023 otsus), millega: 1) luges Xi (edaspidi ka taotleja) rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi; 2) tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Türgisse vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva, mis kuulub täitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral; 3) kohaldas VSS 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse põhjendused olid kokkuvõetult järgmised:
2.1.Taotlejat pole alust tunnustada pagulasena (VRKS § 4 lg 1). Tema ütlused on ebausutuavad ning liialdatud. Mis puudutab võimalikku veritasu selle eest, et enne taotleja sündi tappis taotleja isa tema onu ning pärast isa Saksamaale kolimist muutud taotleja veritasu sihtmärgiks, siis ei ole see usutav. Taotleja ei ole enda asukohta Türgis varjanud ning väidetavate ähvardamistega seoses ei ole taotleja Türgi ametivõimude poole pöördunud. Seega ei saa pidada usutavaks, et taotleja oleks enda elu pärast Türgis kartnud. Ka võimaliku ajateenistuse läbimisega seonduv ei ole aluseks rahvusvahelise kaitse andmisele. Ehkki ajateenistus on meestele kohustuslik ning õigust selle läbimisest keelduda ei ole, siis sellest keeldujatele ei kohaldata ebaproportsionaalset või ülemäärast karistust. Erinevad allikad, sh Euroopa ajateenistusest keeldumise büroo, väidavad, et ajateenistusest keeldumise tõttu ei peetud 2019. aasta seisuga Türgis inimesi kinni. Selle asemel määrati neile rahatrahv. Pole teada juhtumeid, kus ajateenistusest kõrvalehoidumist või deserteerimist oleks karmimalt karistatud rassi, usutunnistuse, rahvuse, teatud sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu. Samuti ei kinnita päritoluriigi informatsioon, et ajateenistuses olevaid sõdureid kasutataks kurdide ja Kurdistani Töölispartei (edaspidi PKK) vastases võitluses. Seega ei ole taotleja põhjendus ajateenistusest kõrvale hoidumiseks leidnud kinnitust päritoluriigi informatsiooniga. Samuti ei saa järeldada, et ajateenijad peavad ajateenistuse jooksul üldse kellegi vastu sõdima. Taotleja sai pikendust ajateenistusest õpingute jätkamiseks, mistõttu ei ole taotlejat kurdi rahvuse pärast ka diskrimineeritud või koheldud halvemini ajateenistuse ametnike poolt. Taotleja kinnitas ka vestlusel, et tal ei ole Türgi ametivõimudega probleeme olnud. Lisaks kahandab taotleja rahvusvahelise kaitse
2 (12)
vajadust ka asjaolu, et tema emapoolne pere ja 2 venda (16-aastane ja täisealine) ning 1 täisealine õde elavad endiselt Türgis igapäevaelu.
2.2.Taotleja ei vaja täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Türgis ei toimu sellist relvakonflikti, mis lubaks arvata, et taotleja naasmisel Türki võiks tema elu sattuda ohtu pelgalt seal viibimise tõttu.
2.3.Taotlejale tuleb teha lahkumisettekirjutus Eestist lahkumiseks koos vabatahtliku lahkumistähtaja andmisega. Taotleja suhtes ei esine majanduslikke, sotsiaalseid või tervislikke põhjuseid, mis võiksid lahkumisettekirjutuse tegemist teha ning seda sundtäita tähtaja saabumisel. Taotleja väljasaatmine Türki ei ole vastuolus VSS § 171 põhimõttega.
2.4.Taotlejale on põhjust kohaldada sissesõidukeeldu 3-aastaks. Ehkki taotlejal on sugulasi Saksamaal, siis ei ole tegemist perekonnaliikmetega. Sissesõidukeelu kohaldamist õigustab asjaolu, et taotleja taotles Eesti viisat põhjusel, et seda saab lihtsamini ja see võimaldab pääseda Euroopasse, kuid reaalset soovi Eestisse tulla taotlejal ei olnud. Taotlejal oli plaan minna Saksamaale ja taotleda seal rahvusvahelist kaitset. See on piisav, et kohaldada sissesõidukeeldu ning hoida ära tulevikus rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamist.
3.Xi (edaspidi kaebaja) riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas 17.04.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 20.03.2023 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata Xi rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. Alternatiivselt taotles kaebaja juhuks, kui kohus jätab kaebuse rahuldamata, esialgset õiguskaitset 20.03.2023 otsuse ja lahkumisettekirjutuse kehtivuse peatamiseks ning otsuse täitmise keelamiseks kuni kohtulahendi jõustumiseni.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukoht
4.1.PPA otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Kaebajat tuleb tunnustada pagulasena, kuna kodumaale tagasipöördumisel on reaalne oht tema elule, füüsilisele ja vaimsele tervisele ja vabadusele. Otsuses toodud järeldus, et kaebaja ütlused on liialdatud, põhineb PPA ametniku subjektiivsel hinnangul, ning selle järelduse aluseks on PPA läbi viidud vestluse ebakvaliteetsus, küsitlustehnika puudulikkus ning see, et PPA ei ole kohaselt täitnud uurimiskohustust. Otsuses ei ole konkreetselt välja toodud, milles kaebaja ütluste liialdatus seisneb ning PPA ei ole vestluse raames seda üritanud kõrvaldada.
4.2.PPA kasutab mõisteid tagakius ja tagakiusuoht segamini, ehkki tegemist on erinevate mõistetega. Kaebaja sõnul on ta tapetud onu sugulaste poole olnud alati ohus ning asjaolu, et see üht realiseerus vaid ühel korral ei ole oluline. Tegemis oligi realiseerunud ohuga, mis on käsitatav tagakiusuna, kuna tegemist oli rünnakuga kaebaja vastu. Tagakiusuoht on spetsiifiline varjupaiga süsteemi mõiste, mille abil on kaebaja viidanud oma objektiivselt põhjendatud ja reaalsele ohule. Seega selguse mõttes rõhutab kaebaja, et mõiste „tagakius“ viitab konkreetsele sündmusele (ohu realiseerumine) ning „tagakiusuoht“ on hinnang isiku olukorrale kas minevikus või tulevikus. Rahvusvahelise kaitse süsteemis ei ole reeglit, kui mitu korda peaks tagakiusu oht olema realiseerunud rahvusvahelise kaitse saamiseks, mistõttu on PPA etteheide, et see juhtud vaid korra, kohatu. PPA peab andma hinnangu, kui tõsine on see oht ja kui suur on tõenäosus, et oht realiseerub uuesti, arvestades seejuures taotleja poliitilist seisundit, kodakondsust, usulist või sotsiaalset kuuluvust, ning kohalike võimude poolt rakendatud meetmeid. PPA otsusest aga ei 3 (12)
nähtu, et neid asjaolusid oleks arvesse võetud või analüüsitud. Selle asemel on PPA lähtunud ekslikust eeldusest ning teinud sisuliselt vale otsuse.
4.3.Kaebaja ei ole Türgi ametivõimude poole pöördunud, kuid sellest ei saa järeldada, et kaebaja ei oleks soovinud abi saada. Kuna kaebaja on kurd, siis on tal tõsine alus Türi politseid mitte usaldada. Türgis on leidnud aset olukorrad, kus politsei on kurdide suhtes ebaproportsionaalset jõudu ning rikkunud kurdide õigusi. PPA ei ole pidanud aga vajalikuks uurida, miks kaebaja politsei poole ei pöördunud.
4.4.PPA seisukohad seoses ajateenistusega ei ole piisavalt põhistatud ega allikatega kinnitatud ning viide 2019. aasta infole ei ole selle aegumise tõttu asjakohane. Samuti ei ole PPA otsuses hinnanud kaebaja ajateenistuse pikendamise tõendit. Kurdide kogukond on ajalooliselt Türgi valitsusega konfliktis olnud, mistõttu on kurdide kogukonna liikmetel ajateenistusest kõrvalehoidumise eest suurem risk karistuse saamiseks võrreldes teiste Türgi kodanikega. PPA on õigesti märkinud, et ajateenistus on iga Türgi kodaniku õigus ja kohustus. Küll aga tulenevalt kurdide kui etnilise rühma keerulisest olukorrast, on täiesti reaalne, et neid võidakse karistada karmimalt kui teisi. Türgi armees on isegi tuvastatud juhtumeid, kus ajateenistuses on kaotanud elu mitmeid kurdi päritolu ajateenijaid, ilma et nad oleks sattunud relvakonflikti ning peaaegu kõik surmajuhtumid on kajastatud „enesetappudena“. Teatud perioodil olid sagedased teated Türgi sõjaväeteenistust läbivate noorte tagakiusamise kohta, tekitades muret väärkohtlemise pärast relvajõududes ning need teated olid seotud peamiselt isikutega, kelle perekonnad pärinevad Türgi kaguprovintsidest, kus domineerivad kurdide etniline rühm.
4.5.PPA on asunud ekslikule järeldusele, et kurdide kohtlemine Türgis ei küündi nende tagakiusamiseni. Kurdid on Türgis suurim vähemusrahvus, kes on ajalooliselt seal kogenud diskrimineerimist ja allasurumist. Vaatamata sellele, et Türgi valitsus on astunud samme olukorra parandamiseks, on kurdide õigused endiselt piiratud. Seda probleemi on tunnustanud ka inimõiguste organisatsioonid ja rahvusvahelised asutused. Kurdide diskrimineerimine Türgis küündib tagakiusamiseni – nende vastu pannakse toime inimõiguste rikkumise, väärkohtlemisi, piinamist ja isegi mõrvu. Lisaks leiab kaebaja, et PPA järeldus selges vastuolus nende enda väljatoodud päritoluriigi informatsiooniga ning samuti avalikest allikatest kättesaadava informatsiooniga Kurdide olukorda kohta Türgis.
4.6.Isegi kui kaebaja pagulaseks ei kvalifitseeru, siis tuleb kaebajat pidada täiendava kaitse saajaks. Tänase päeva seisuga ei ole Türgi riigisisene relvakonflikt täielikult lõppenud. Hetkel on Türgis käimas riigisisene relvastatud konflikt PPK-ga. Kuigi konflikti intensiivsus on küll vähenenud, siis ei vasta tõele PPA väide, mille kohaselt ei toimu käesoleval ajal Türgis sellist relvakonflikti, mis lubaks arvata, et kaebaja naasmine sinna võiks tema elu ohtu seada pelgalt Türgi territooriumil viibimise tõttu. Türgi on võtnud PKK sihikule ning mõnel juhul on PKK vastane tegevus päädinud tsiviilisikute tapmisega ja vigastamisega. Kaebaja hinnangul nähtub PPA otsusest, et PPA on välistanud igasuguse relvakonflikti, mis aga ei vasta tõele, mistõttu ei ole õige ka eeltoodud PPA järeldus.
4.7.Kaebajale sissesõidukeelu kehtestamine 3-aastaks ei ole proportsionaalne. Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse põhjusel, et teda ähvardab tagakius tema päritoluriigis. Kui PPA leiab, et kaebaja poolt väljatoodud asjaolud ei ole piisavad, et kaebaja kvalifitseeruks rahvusvahelise kaitse saajaks, ei tähenda see, et ta võib kuritarvitada rahvusvahelise kaitse süsteemi. Arusaamatu on ka etteheide, et kaebaja soov oli algselt saada varjupaik Saksamaal. Tegemist on täiesti loogilise ja inimlikult arusaadava positsiooniga. PPA on esitanud pelgalt kantseliitlike põhjendusi. Isegi kui leida, et kaebaja algne eesmärk oli saada kaitset Saksamaal,
4 (12)
siis selles ei ole mitte midagi sellist, mida saab pidada pahausklikuks või varjupaiga süsteemi kuritarvitamiseks. Kaebaja ei ole Eesti riigi jaoks ohtlik isik ning PPA ei ole vastupidist seisukohta vähiimalgi määral põhjendanud.
5.Vastustaja seisukoht
5.1.PPA on otsuse tegemisel järginud haldusmenetluse põhimõtteid ning haldusakt on õiguspärane ja see tuleb jätta muutmata. Kaebus keskendub PPA üksikutele väidetele, jättes tähelepanuta nende konteksti otsuses. Tagakiusamise kartuse põhjendatuse kindlakstegemisel suur kaal taotlejate ütlustel ja selle põhjal tehtud hinnangul taotlejate usaldusväärsuse kohta. PPA on põhjendatult välja toonud vastuolud kaebaja ütlustes, mis omakorda vähendavad kaebaja usaldusväärsust. Vastupidiselt kaebajale leiab PPA, et kui taotleja esitab tahtlikult liialdatud lugu oma olukorrast, omab see otsuse tegemisel suurt kaalu. Kui kaebajal tekib vajadus ülepaisutatud selgitusi anda, siis tekib loogiline küsimus – kas temal on tegelik tagakiusuhirm või rahvusvahelisekaitse taotlus oli esitatud hoopis mingi muul eesmärgil. PPA ei pea kaebaja seletuste vähest elulist usutavust ja ebaloogilisust arvestades võimalikuks pidada kaebaja ütlusi usaldusväärseteks.
5.2.Õige on kaebaja väide, et tagakius ja tagakiusuoht on erinevad mõisted, kuid kaebaja ütlustest ei saa teha järeldust, et Türgis oleks talle osaks saanud tagakius või ta oleks olnud tagakiusuohus. Kaebaja esitatud väited tema onulastega ja võimaliku veritasuga ei moodusta ühtset loogilist ja veenvat tervikut ning PPA asus põhjendatult seisukohale, et selle väitega seonduvalt ei esine kaebajal objektiivset tagakiusukartust. Tagakiusukartuse puudumisele viitab ka asjaolu, et kaebaja ei ole Türgis olles varjanud enda asukohta. Samuti ei ole veenvad kaebaja väited, miks ta politseisse ei pöördunud. Asjaolu, et oma õiguste kaitsmine võib olla ebameeldiv bürokraatlik protsess ei tähenda, et kaebaja ei saa oma riigilt abi. Vastavalt VRKS § 19 lg 5 punktile 3 tuleb kaitsevajaduse väljaselgitamisel hinnata, kas riik, rahvusvahelised organisatsioonid või riiki või selle osa juhtivad erakonnad või organisatsioonid nõustuvad/saavad pakkuda kaitset taolise käitumise eest. Päritoluriigiinformatsioonist ei nähtu, et Türgis oleks olukord niivõrd halb, et abi saamine oleks võimatu.
5.3.PPA otsus põhineb ka ajateenistusega seonduvalt asjakohasel päritoluriigi infol ning seda ei muuda ka asjaolu, kui päritoluriigi info pärineb aastate tagant. PPA otsuse aluseks võetud päritoluriigiinfo kinnitab, et ajateenistuses olevaid sõdureid ei kasutata kurdide ja PKK vastastes võitlustes. Kaebaja ise ei ole välja toonud põhjuseid või kinnitavaid tõendeid/allikad, mille kohaselt oleks nimetatud raportis olev info aegunud.
5.4.Kaebajat ei ole alust tunnustada täiendava kaitse saajana, sest teda ei ähvarda päritoluriiki naasmisel tõsine oht VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Kuigi Kagu-Türgis toimuvad aeg-ajalt kokkupõrked, siis ei toimu Türgi territooriumil sellist relvakonflikti, mis oleks haaranud kogu riigi ja mille tõttu oleks isiku elu ohus pelgalt Tiirgi territooriumil viibimise tõttu. Ka päritoluriigiinfo kinnitab, et viimastel aastatel tsiviilelanike surmade arv on vähenenud ning võimud tegelevad sellega, et PKK rünnakuid takistada.
5.5.3-aastase sissesõidukeelu kehtestamine oli proportsionaalne ning aluseid seaduses sätestatud sissesõidukeelu tähtaja lühendamiseks ei esinenud. Arvestades haldusmenetluses antud ütlusi ning Eesti viisa taotlemise asjaolusid ei ole võimalik objektiivselt jaatada, et kaebaja lahkus päritoluriigist just tagakiusuhirmu tõttu. Kui kaebaja ei ole ca 25 aasta jooksul kogenud vägivalda enda suhtes, siis pole tõenäoline, et ta üldse tundis ohtu elule ja tervisele. 5 (12)
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund (VRKS § 4 lg 1) või täiendava kaitse seisund (VRKS § 4 lg 3) ning ei esine asjaolusid, mis vaatamata kaitse vajadusele ei võimalda isikut pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustada.
6.1.VRKS § 4 lg-st 1 tulenevalt on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist mh poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu.
6.2.VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, ent kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu.
7.Tagakiusamise ja tõsise ohu tuvastamise alused on toodud VRKS §-s 19. Tagakiusamisena võib käsitada mh füüsilist või vaimset vägivalda; diskrimineerivaid seadusandlikke, täidesaatva või kohtuvõimu meetmeid ja nende rakendamist; diskrimineerivat süüdimõistmist või ebaproportsionaalset süüdimõistmist või karistuse kehtestamist; samuti ligipääsu puudumist õiguskaitsele, mis peab kättesaadavuse korral olema tõhus ja püsiv (VRKS § 19 lg 6). Tõsise ohuna aga käsitatakse muu hulgas olukordi, kus isikule võib päritoluriiki naastes saada osaks nt surmanuhtluse kohaldamine või täideviimine, piinamine, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamine, konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumine või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamine rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (VRKS § 4 lg 3).
8.Nii VRKS § 19 lg-s 2 sätestatud tagakiusu viisid kui ka VRKS § 4 lg-s 3 kehtestatud tõsise ohu liigid ei ole esitatud ammendavalt. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (Elgafaji, C465/07, punkt 31, jt). Sama seisukoht kohaldub ka võimaliku tagakiusu hindamisel. Seejuures tuleb tähele panna, et tagakiusuohu tõendamise standard ei ole rahvusvahelise kaitse asjades nii kõrge, et esinema peaks täielik kindlus või asjaolude tekkimine peaks olema väljaspool mõistlikku kahtlust, vaid piisab, kui põhistatakse, et esineb arvestatav võimalus, et oht realiseerub. Minevikusündmuste ja päritoluriigi teabe baasil tuleb prognoosida tulevikus aset leida võivaid sündmusi olukorras, kus kaitse taotleja peaks naasma oma päritoluriiki. Pagulasena tunnustamiseks ei pea taotleja juba olema kogenud põhiliste inimõiguste ränka ja/või korduvat tõsist rikkumist, vaid varjupaika võib taotleda sellise tagakiusuriski vältimiseks (direktiivi 2011/951 art 4 – faktide ja asjaolude hindamine).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule
Kaebuse lisa 2.
6 (12)
9.Kohus nõustub PPA 20.03.2023 otsuse2 põhjendustega, et kaebaja välja toodud asjaolud ei anna alust pidada teda pagulaseks või täiendava kaitse saajaks ning kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 165 lg-ga 2 ei pea kohus vajalikuks PPA otsuse põhjendusi siinkohal korrata. Samuti nõustub kohus PPA-ga, et kaebaja üldine usaldusväärsus on madal ning põhjendamatuks ei saa pidada PPA kahtlust, et kaebaja on varjupaigasüsteemi kuritarvitaja. Seda järeldust toetab muu hulgas asjaolu, et kaebajale väljastati seaduslikult Eesti viisa, mida kaebaja ei kasutanud aga eesmärgipäraselt. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei saabunud Eesti viisa alusel Eestisse, vaid sõitis Saksamaale, kus tal elab hulgaliselt sugulasi, ning esitas seal põhjendamatu varjupaigataotluse. Seega peab kohus usutavaks, et kaebaja tulek Euroopasse on pigem seotud sooviga parandada enda heaolu. Seda kinnitab ka tõik, et ehkki kaebaja perekonda on veritasu ähvardanud pea kogu tema elu ning sellest viimased 3–4 aastat on veritasu ähvardanud ka teda ennast, siis ometi ei lahkunud kaebaja viivitamatult Türgist. Samuti elas kaebaja isa Türgis veritasu ootuses ca 20 aastat. Lisades sellele veel asjaolu, et pärast isa lahkumist ei varjanud kaebaja oma asukohta Türgis, siis on ilmne, et hirm veritasu ees on kas hüpoteetiline või nii nagu PPA otsuses järeldas, siis liialdatud. Pagulasseisundi hindamine
10.Nagu kohus eelnevalt selgitas, siis isiku pagulasena tunnustamise aluseks on päritoluriigis tagakius rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise (tagakiusamise põhjused) pärast ning asjaolu, et päritoluriik ei suuda või isik kartuse tõttu ei taha saada päritoluliigilt kaitset tagakiusu vastu (VRKS § 4 lg 1). St tagakiusamise põhjuste ning tagakiusamise või selle eest kaitse puudumise vahel peab olema põhjuslik seos. Lisaks tuleb tähele panna ka seda, et isegi kui isiku suhtes kas esineb või võib esineda tagakiusamise põhjustel tagakiusu, ei tähenda veel seda, et isik on pagulane. Kohus nõustub PPA-ga, et pelk hirm ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Samuti ei saa isikut pidada pagulaseks, kui riik tagakiusu eest kaitset pakub.
11.Kohtupraktikas on korduvalt mööndud, et tagakiusamise kohta dokumentaalsete tõendite esitamine on sageli keeruline, mistõttu on tagakiusamise kartuse põhjendatuse kindlakstegemisel suur kaal taotlejate ütlustel ja selle põhjal tehtud hinnangul taotlejate usaldusväärsuse kohta. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja ütlused kogumis annavad aluse järeldusele, et tema Türgist lahkumise ajend ei olnud tagakiusamisest tulenev oht, kuivõrd kaebaja ütlustes esinevad vastuolud ning kohtu hinnangul ei saa pidada eluliselt usutavaks, et kaebaja isa tapetud onu sugulased ei ole suutnud 25. aasta vältel veritasu täide viia. Samuti ei ole usutav, et kui onulapsed soovivad veritasu täideviia, siis selle elluviimise asemel on kaebajat sisuliselt ainult ähvardatud või siis nagu kaebaja väidab, siis ühel korral 2 aastat tagasi aias tulistatud.
12.Kaebaja väitel ei ole PPA menetluse läbiviimisel täitnud uurimiskohustust, kuna PPA läbiviidud vestlus oli ebakvaliteetne ning küsitlustehnika puudulik. Kohus kaebaja abstraktsete etteheidetega ei nõustu. Kaebaja ei ole täpsustanud, mida PPA küsitlemisel valesti tegi või tegemata jättis. Samuti ei too kaebaja ka kohtumenetluses välja, milliseid loogilisi või põhjalikke selgitusi oleks ta PPA-le soovinud anda, kui PPA oleks kaebajalt küsinud tema hinnangul õigeid ja piisavaid küsimusi. Kuigi PPA-l lasub rahvusvahelise kaitse menetluses asjas tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemise kohustus, peab rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjendused ning kaitse vajaduse olemasolu kinnitavad asjaolud esmajoones esitama taotleja ise (VRKS § 11 lg 2).
13.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et otsuses ei ole PPA välja toonud, milles kaebaja väidete liialdatus seisneb. Kohtu hinnangul nähtub otsusest tervikuna, et PPA on pidanud liialdatuks kaebaja väiteid võimaliku veritasuga seonduvast ohust tema elule (vaidlustatud otsuse 7 (12)
punkt 5.4 osa taotleja hirmu onulaste ees ning punkt 5.5 hinnang taotleja asjaoludele) ning kohtu hinnangul on otsus selles osas selge. Kohtule ei ole ka arusaadav, kuidas ja mil viisil oleks PPA pidanud kaebaja väidetavaid liialdusi asuma vestluste raames kõrvaldama. Kohus märgib, et ehkki kurdidel võib Türgis elades olla probleeme, siis kaebaja ei ole selliseid probleeme välja toonud.
14.Õige on ka kaebaja väide, et tagakius ja tagakiusuoht ei ole samatähenduslikud mõisted, kuid kohus ei nõustu kaebajaga, et PPA kasutab vaidlustatud otsuses neid mõisteid segamini. Isegi kui uskuda kaebajat, et onulapsed soovivad veritasu ning pärast kaebaja isa lahkumist Türgist on veritasu adressaat kaebaja, siis jääb arusaamatuks, miks enam kui 25. aasta jooksul ei ole onulastel õnnestunud veritasu toime panna ning sisuliselt on piirdutud vaid ähvardamisega. Samuti ei pea kohus eluliselt usutavaks, et kui onu tapeti enam kui 25. aastat tagasi ning kaebaja isa oli algselt veritasu adressaat, siis veritasu hirmus lahkus kaebaja isa Türgist 3–4 aastat tagasi. On eluliselt usutav, et veritasu soovitakse täide viia siiski võimalikult kiiresti, mitte ca 20–25 aastase viivitusega ning seda olukorras, kus Türgi riik on selgelt väljendanud, et veritasu on tapmine raskendavatel asjaoludel. Lisaks peab kohus vajalikuks välja tuua ka selle, et kaebaja sõnul elati Şanlıurfas onulastega kõrvuti2. Kui väide võimalikust veritasust oleks reaalne, siis oleks usutav ka see, et selle aja jooksul oleks onulapsed või onu perekond siiski astunud samme veritasu toimepanemiseks.
15.Samuti nõustub kohus PPA-ga, et isegi kui uskuda, et kaebaja onulapsed kaebajat Bodrumis tulistasid, häirisid ja hirmutasid 3 , siis jääb arusaamatuks, miks kaebaja ei pöördud ametivõimude poole. Vastupidiselt kaebuses väidetule, mille kohaselt PPA ei uurinud miks kaebaja politsei poole ei pöördunud, siis PPA küsis kaebajalt 21.02.2023 vestluses: „Miks te ei pöördunud kordagi Türgis politsei poole?“ 4 . Kaebaja sõnul ei pöördunud ta politsei poole põhjusel, et kui ta oleks seda teinud, siis oleks võinud onulapsed teda tappa5. Kaebaja ei toonud haldusmenetluses välja, et ta ei soovinud politseisse pöörduda põhjusel, et kurdina oli tal tõsine alus politseid mitte usaldada. Seega ei pea kohus usutavaks kaebaja kohtumenetluses esitatud väidet, et politseisse mittepöördumise põhjus oli seotud tema kurdi rahvusega.
16.Seoses väidetava veritasuga peab kohus vajalikuks välja tuua ka selle, et kaebaja ütlustest nähtuvalt ei ole tema olnud veritasu adressaat. Nimelt küsis PPA kaebajalt: „...kui Teil oleks veretasu siis Bodrumises linnas elades ei ütleks onu lapsed Teile, et minge ära või tapame Teid.“. Kaebaja selgitas seejärel, et: „Kui ma olin Bodrumis siis oli minu isa ka minu juures, pärast seda kui nad said meie asukoha teada põgenes isa Euroopasse. Olid nad isal kannul mitte minu.“. Seega nähtub sellest väitest, et kaebajat ennast veritasu ohustanud ei ole, vaid toimunud intsidendid olid seotud kaebaja isaga.
17.Kohus nõustub PPA-ga ka selles, et kui kaebajal oleks olnud onulaste ees reaalne hirm, siis ei avaldaks ta sotsiaalmeedias oma asukohta.
18.Kaebaja ei ole lükanud ümber ka PPA päritoluriigi infot, mille kohaselt ei tolereeri Türgi riik ega ka Türgi seadused veritasu mõrvasid ning veritasuga seotud tapmised on tapmised raskendavatel asjaoludel. Seega ei pea kohus eluliselt usutavaks, et reaalse veritasuohu olukorras ei suudaks või ei tahaks Türgi riik kaebajale kaitset pakkuda. Kaebuse lisa 5, küsimus 13 vastus. Kaebuse lisa 3, küsimuste plokk 7 küsimus „Korratud küsimust, kuidas isiklikult on oht Teie osas väljendunud?“
Kaebuse lisa 5, küsimus 7
Kaebuse lisa 5, küsimuse 7 vastus
8 (12)
19.Ka ajateenistusega seonduvalt nõustub kohus PPA-ga ning kaebaja ei ole toonud välja päritoluriigi infot, mis PPA otsuses toodu ümber lükkaks. Asjaolu, et otsus tugineb osaliselt 2019. aasta infole, ei tähenda, et see info ei oleks enam asjakohane. Samuti jääb kohtule arusaamatuks, kuidas kaebaja ajateenistuse pikendamise tõendi täiendav hindamine oleks muutnud tehtud otsust. PPA tõi otsuses välja, et taotleja ajateenistusse astumist pikendati ülikooli astumisega seonduvalt ning kohtule ei ole mõistetav, mida PPA oleks selle tõendiga seonduvalt täiendavalt hindama pidanud.
20.On üldtunnustatud, et riikidel on õigus nõuda oma kodanikelt sõjaväeliste kohustuste täitmist. Seetõttu ei saa pidada karistust kohustuse täitmata jätmise eest iseenesest tagakiusamiseks Genfi konventsiooni tähenduses. Seda toonitatakse ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemvoliniku Ameti käsiraamatus 6 , kus lisatakse täiendavalt, et ainuüksi hirm kriminaalmenetluse ja –karistuse ees deserteerimise või sõjaväekutse eiramise pärast ei ole põhjendatud tagakiusamiskartus (punkt 167). Isik ei ole pagulane, kui deserteerimise või kutse eiramise aus põhjus on vastumeelsus sõjaväeteenistuse suhtes või lahingutegevuse kartus (punkt 168). Uurides UNCHR materjale võiks kohtu hinnangul sõjaväeteenistusega seonduvalt olla tõsiseks ohuks või tagakiusamiseks olukord, kus: − sõjaväeteenistuse tingimused oleksid nii karmid, et need iseenesest oleksid käsitatavad tagakiusamisena; − sõjaväeteenistusse võetaks isikuid rassi, usu, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast; − sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjate karistused on kohaldatavad ainult teatud isikutele arvestades nende etnilist tausta, poliitilisi vaateid või usulisi veendumusi või on teatud rassi, usu, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu isikute karistused karmimad; − sõjaväeteenistusest kõrvale hoidjat karistataks ebaproportsionaalselt karmilt või tema kinnipidamistingimused oleks võrreldes teiste kinnipeetavatega halvemad; − isikule ei ole tagatud õiglast kohtupidamist. Sõjaväeteenistusest kõrvalehoidujat võiks käsitada pagulasena ka sel juhul, kui isik tõendab või muudab eluliselt usutavaks, et sõjaväekohustuse täitmine (sh osalemine sõjategevuses) oleks sügavalt vastuolus tema moraali, usuliste või poliitiliste veendumustega ning nendel alustel oleks moraalselt väär nõuda temalt sõjategevuses osalemist.7
21.Kohtul puudub alus arvata, et kaebajat koheldaks ajateenistuses teistmoodi võrreldes teiste ajateenistujatega. Pelgalt soovimatus sõjaväeteenistuse ees või kartus sõjategevuse ees ei ole pagulasseisundi tunnustamise aluseks. Kaebaja ei ole esitanud ka päritoluriigi infot, mis lükkaks ümber PPA otsuses väljatoodud info, mille kohaselt ei kohelda kurde ajateenistusest kõrvale hoidumisel võrreldes teiste Türgi kodanikega teisiti või et kurdidest ajateenistujaid ei kasutata PKK ja kurdide vastases võitluses. Et kaebajat ei koheldud teiste Türgi kodanikega võrreldes erinevalt kinnitab ka kaebaja esitatud ajateenistuse pikendamise tõend9. Kaebaja selgitustest ei saa järeldada, et tema soovimatus aega teenida oleks seotud usu, rahvuse, rassi, poliitilise meelsuse või sotsiaalsesse gruppi kuulumisega või oleks sügavalt vastuolus tema moraali, usuliste Kättesaadav: https://www.yumpu.com/xx/document/read/14725872/pagulasseisundi-tuvastamise-menetlusjakriteeriumid-politsei
http://www.unhcr.org/news/updates/1999/10/3c3c480e5/deserters-persons-avoiding-military-serviceoriginatingfederal-republic.html 9 Kaebuse lisa 4 ja 4.1.
9 (12)
või poliitiliste veendumustega. Samuti ei nähtu, et kaebajat võidaks ajateenistusest kõrvale hoidmise eest ebaproportsionaalselt karistada.
22.Ehkki kaebuses toob kaebaja välja et kurdid on Türgis vähemusrahvus, kes on ajalooliselt kogenud diskrimineerimist ja allasurumist, siis haldusmenetluses kaebaja seda ei väitnud. Samuti ei toonud kaebaja haldusmenetluses ega ka kohtumenetluses välja, et Türgis elades oleks tema suhtes kurdi rahvusest tingitult pandud toime inimõiguste rikkumisi, väärkohtlemist või piinamist. Sel põhjusel jätab kohus tähelepanuta ka kaebaja üldised väited kurdide kohtlemise kohta Türgis. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus eeldab individuaalset hindamist, st kas isikut kiusatakse mõnel VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusel taga. Rahvusvahelise kaitse andmise eelduseks ei ole aga asjaolu, et ühel vähemusrahvusel võib riigis esineda probleeme. Kurdide olukord Türgis ei ole täna selline, et see võiks olla iseenesest rahvusvahelise kaitse andmise aluseks.
23.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA asus õiguspäraselt seisukohale, et kaebaja ole pagulane VRKS § 4 lg 1 ja Genfi konventsiooni tähenduses. Täiendava kaitse seisundi hindamine
24.Kohus nõustub PPA-ga ka selles, et kaebajat ei ole alust tunnistada täiendava kaitse saajaks. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C542/13). Seega ei ole täiendava kaitse andmine alternatiiv sellele, et kui isik pagulaseks ei kvalifitseeru, siis tuleks isikut tunnustada täiendava kaitse saajana. Täiendava kaitse instituut on iseseisev rahvusvahelise kaitse andmise aluseks ning selle eelduseks on tõsine oht päritoluriigis. Kohtule ei nähtu, et praegusel juhul esineks kaebaja suhtes tõsise ohu alused. Kohus nõustub PPAga, et käesoleval ajal ei toimu Türgi territooriumil sellist relvakonflikti, mis oleks haaranud kogu riigi ja mille tõttu oleks isiku elu ohus pelgalt Tiirgi territooriumil viibimise tõttu. Ka päritoluriigiinfo kinnitab, et viimastel aastatel tsiviilelanike surmade arv on vähenenud ning võimud tegelevad sellega, et PKK rünnakuid takistada. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise hindamine
25.Lahkumisettekirjutus tehakse välismaalasele, kes viibib Eestis seadusliku aluseta või kelle seaduslik alus riigis viibimiseks lõppeb. Rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine ning riigisisese õiguse sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks. VRKS § 25 lg 22 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuses või koos sellega tehakse välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 kohaselt tuleb riigil võtta nõuetekohaselt arvesse isiku perekonnaelu ja tervislikku seisundit ning järgida mittetagasisaatmise põhimõtet. Olukord Türgis pole selline, mis tooks kaasa väljasaatmise keelu VSS § 171 (mittetagasisaatmise põhimõte) järgi. Kaebaja ei ole toonud haldus- ega kohtumenetluses esile selliseid asjaolusid, mis välistanuks lahkumisettekirjutuse tegemise.
10 (12)
26.Lahkumisettekirjutuse tegemisel on PPA-l õigus üldjuhul kohaldada välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (VSS § 74 lg 1). Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel (lg 4) või lühendada selle kehtivust, kui eelnimetatud tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (lg 3). Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje. Seega on vaidluse all eelkõige küsimus, kas esinevad asjaolud, mis muudavad 3-aastase sissesõidukeelu ebaproportsionaalseks.
27.VSS § 74 lg-s 1 nimetatud 3-aastast tähtaega võib põhimõtteliselt lühendada nullini. Kohus leiab, et PPA kohaldatud sissesõidukeeld on piisavalt põhjendatud ning see on antud kaalutlus- ja hindamisvigadeta. Kaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis toonuks kaasa sissesõidukeelu tähtaja lühendamise VSS § 74 lg 3 alusel. Kuigi tegemist on liikumisvabadust piirava meetmega, ei ole riive ebaproportsionaalne. Kaebajal puuduvad kaitsmisväärsed sidemed ja huvid nii Eesti kui ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega ning asjaolu, et kaebaja isa taotleb Saksamaal rahvusvahelist kaitset ei ole selline asjaolu, mis õigustaks sissesõidukeeldu kohaldamata jätmist või lühendamist. Sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja pädevuses ning kohus ei saa PPA eest otsustada, kas ja kui pikaks ajaks sissesõidukeeldu kohaldada (HKMS § 158 lg 3). Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-16-2088, punkt 18) Kokkuvõte
28.Kokkuvõtvalt on PPA otsus rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise kohta nii menetluslikult kui sisuliselt õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi. Kaebajat ei ole alust tunnustada pagulase ega täiendava kaitse saajana. Samuti kohaldas PPA õiguspäraselt sissesõidukeeldu, sh on see proportsionaalne ja PPA pole rikkunud kaalutlusõigust. Seetõttu pole põhjust sissesõidukeelu tühistamiseks. Kaebus jääb koguulatuses rahuldamata. Alternatiivne esialgse õiguskaitse taotlus
29.Kaebaja taotles juhuks, kui kohus jätab kaebuse rahuldamata, esialgset õiguskaitset PPA 20.03.2023 otsuse ja lahkumisettekirjutuse kehtivuse ning lahkumisettekirjutuse täitmise peatamiseks.
30.Kohus jätab taotluse HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata, sest kaebaja ei kõrvaldanud taotluse puudusi. Nimelt taotles kaebaja kaebuses menetlusabi mh riigilõivu tasumisest vabastamiseks (kaebuse lõpus taotluste punkt 1). Ehkki kohus jättis 21.04.2023 määrusega taotluse käiguta ning andis kaebajale korduvalt tähtaja menetlusabi taotluses puuduste kõrvaldamiseks, siis kaebaja seda ei teinud ning kohus jättis 02.08.2023 määrusega taotluse läbi vaatamata. Seega riigilõivu tasumata ja menetlusabi taotlemata jätmise tõttu jääb esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata. Kohus ei pea vajalikuks kohaldada esialgset õiguskaitset omal algatusel (HKMS § 249 lg 1). Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
11 (12)
31.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebajale oli haldusasjas 3-23-732 määratud riigi õigusabi korras esindaja. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad menetlusabi andmisega, sh riigi õigusabi osutamisega, seotud kulud riigi kanda. Kaebaja riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas kohtule 19.07.2023 taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks, mille kohus lahendab eraldi määrusega. Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1) ning vastustaja võimalikud kulud vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1).
32.Muud menetlusabi peale riigi õigusabi pole kaebaja praeguse asjaga seoses saanud, sh pole kohus andnud menetlusabi kohtulahendi tõlkimiseks. Seega ei lase kohus kohtuotsust (resolutsiooni ja põhjendavat osa) tõlkida.
33.Ehkki kohus on menetluse kinniseks kuulutanud, siis kohtupraktika ühtlustamise ja kujundamise eesmärgil saab kinniseks kuulutamise alust kahjustamata avalikustada käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt)
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.