Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 07.09.2023, Tartu 3-21-1886 Kaimo Kalamägi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.06.2021. a otsuse nr 4.2-1/5288-1 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 30.08.2022. a otsus Kaimo Kalamägi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – Kaimo Kalamägi, esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta Kaimo Kalamägi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.08.2022. a otsus muutmata.
2.Kaimo Kalamägi poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 07.09.2023, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaimo Kalamägi omas digitaalset relvaluba nr DL10006560 kehtivusajaga kuni 11.12.2024. Kaebajal oli õigus omada kokku nelja tulirelva jahipidamise ning enese ja vara kaitse otstarbel.
2.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 28.05.2021. a kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 261020006974 karistati kaebajat relvaseaduse (RelvS) § 8910 alusel rahatrahviga 320 eurot selle eest, et ta 14.11.2020 kandis joobes olles kaasas talle kuuluvat tulirelva ja laskemoona. Isiku joove 0,79 mg/l tuvastati tõendusliku alkomeetriga. Isik otsust ei vaidlustanud ja see jõustus 15.06.2021.
3.PPA tunnistas 18.06.2021. a otsusega nr 4.2-1/5288-1 relvaloa RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 alusel kehtetuks. PPA leidis, et kuna isikut on väärteoasjas jõustunud otsusega karistatud RelvS § 8910 järgi ja sellises olukorras relvaloa kehtetuks tunnistamisel ei ole seadusandja haldusorganile kaalutlusõigust ette näinud, siis tuleb relvaluba kehtetuks tunnistada.
4.K. Kalamägi esitas 07.07.2021 PPA-le vaide, mille PPA jättis 15.07.2021. a otsusega rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 16.08.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus PPA 18.06.2021. a otsuse tühistada. Kaebaja täpsustas kaebust 19.11.2021. Kaebaja leidis, et vastustaja ei ole arvestanud kõiki asjaolusid ja on jätnud järgimata proportsionaalsuse põhimõtte. Kaebaja toime pandud tegu ei kujutanud ohtu kolmandate inimeste elule ja tervisele ega riigi julgeolekule või avalikule korrale. Kaebaja valduses oli väärteo toimepanemise ajal jahirelv. Kaebaja transportis relva autoga, see oli hoiustatud auto pagasis. Tulirelv oli vutlaris. Kaebaja kandis hoolt, et tulirelv oleks transportimise ajal turvaliselt hoiustatud ja välistatud oleks kõrvaliste isikute ligipääs sellele. Kaebajalt relvaloa äravõtmine ei täida haldusakti peamist legitiimset eesmärki, milleks on inimeste elu ja tervise kaitsmine. Relvaloa kehtetuks tunnistamine riivab kaebaja põhiseadusest tulenevat õigust vabale eneseteostusele. Riive ei ole mõõdukas. Relvaloa kehtetuks tunnistamine võtab kaebajalt täielikult võimaluse kasutada relva jahipidamiseks ja turvalisuse tagamiseks kuni võimaliku uue loa saamiseni. Piirangut ei muuda proportsionaalseks see, et kaebajal on pärast karistuse kustumist võimalik taotleda uut relvaluba. Uue loa taotlemisega kaasneb aja- ja rahakulu. Kaebaja igapäevane sissetulek ei ole stabiilne ega piisav ning jahipidamine on kaebajale lisasissetuleku allikas. Kaebaja elab üksi metsade vahel asuvas majas ja vajab relva, et vajadusel ennast ja talle kuuluvat vara kaitsta. Väärteo eest karistamise fakt ei ole põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks välistamiseks nende isikute puhul, kellele riik on varem usaldanud relva. Iga väärteo ja isiku puhul ei saa kaitstavate õigushüvede kahjustamise oht olla nii suur, et tunnistada relvaluba ilma kaalumata kehtetuks.
6.Tartu Halduskohus jättis 30.08.2022. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.
6.1.Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et tema puhul olid RelvS § 43 lg 3 p 2 kohaldamise ehk relvaloa kehtetuks tunnistamise eeldused täidetud. Kaebaja tugineb sellele, et vastustaja oleks pidanud teostama kaalutlusõigust ning arvestama väärteo asjaolusid ja kaebaja huve. Kohtu hinnangul ei näe RelvS § 43 lg 3 p 2 vastustajale ette võimalust teostada kaalutlusõigust, sh arvestada väärteo asjaolusid või muid kaebajaga seotud asjaolusid. Ka kohtupraktikas mõistetakse sätet nii, et kui RelvS § 36 lg 1 p 7 nimetatud asjaolu esinemine ehk karistatus selles sättes nimetatud tunnustele vastava väärteo eest on kindlaks tehtud, siis tuleb relvaluba kehtetuks tunnistada. Riigikohus kontrollis 18.06.2019. a otsuses asjas nr 5-19-26 RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 põhiseaduspärasust ning leidis, et need ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohus leidis, et viidatud normides sätestatu puhul on tegemist vaba eneseteostuse õiguse sobiva ja vajaliku piiranguga. Isik, keda on relva või laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest kriminaal- või väärteo korras karistatud, on seetõttu alati tekitanud vähemalt abstraktse ohu isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale.
6.2.Kaebajal oli võimalus esitada oma vastuväited väärteomenetluses või väärteootsus kohtus vaidlustada. Kui karistuse määramine väärteo eest on jõustunud, siis haldusorgan relvaseaduse alusel läbi viidavas haldusmenetluses enam väärteo asjaolusid, s.h teo ohtlikkust või süü suurust hinnata ei saa.
6.3.RelvS § 8910 võimaldab relva või laskemoona joobeseisundis kandmise eest karistada
rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. Kaebajale määrati karistuseks rahatrahv 320 eurot ehk 80 trahviühikut. See tähendab, et kaebajale määrati suhteliselt kerge karistus, tõenäoliselt just teo asjaolusid, süü suurust ja kaebaja kahetsust arvestades. Rahaline karistus kustutatakse karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel registrist, kui rahatrahvi tasumisest on möödunud üks aasta. Kaebaja karistatus peaks seega olema kustunud ja kaebajal on võimalus taotleda relvaluba uuesti.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas 29.09.2022 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu 30.08.2022. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja kordas apellatsioonkaebuses oma varasemaid seisukohti ja leidis, et halduskohus rikkus menetlusõiguse normi, jättes kaebaja seisukohtadega sisuliselt arvestamata. Halduskohus ei analüüsinud piisavalt kaebaja väiteid ning jättis uurimata ja analüüsimata esitatud tõendid. Halduskohus pole pühendanud tähelepanu rikkumise sisu ning kaebaja elu- ja tegevusala analüüsimisele.
8.Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus kaalus õigesti kõiki asjasse puutuvaid faktilisi asjaolusid ning leidis, et seadus ei näe vastustajale ette võimalust teostada kaalutlusõigust. Kindlaks oli tehtud isiku karistatus RelvS § 36 lg 1 p 7 nimetatud tunnustele vastava väärteo eest, mistõttu tuli relvaluba kehtetuks tunnistada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust halduskohtu 30.08.2022. a otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Halduskohtu vaidlustatud otsuses on toodud põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse põhjenduste ja järeldustega ning halduskohtu poolt tema väidetele antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid või tõendeid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Kuna esitatud apellatsioonkaebus kordab praktiliselt sõna-sõnalt halduskohtule esitatud kaebust ja kaebuses toodud põhjendustele on halduskohus 30.08.2022. a otsuses juba omapoolse hinnangu andnud, siis märgib ringkonnakohus vastuseks apellatsioonkaebusele üksnes järgmist.
10.Käesolevas asja tunnistas vastustaja K. Kalamägi relvaloa kehtetuks RelvS § 36 lg 1 p 7 ja § 43 lg 3 p 2 alusel, mis kohustavad PPA-d relvaluba kehtetuks tunnistama, kui isikut on väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest. Viimati viidatud õigusnorm ei näe PPA-le kaalutlusõigust ette, vaid vastustajal tuleb õigusliku fakti tuvastamisel luua kindel õiguslik tagajärg, s.o tunnistada väljastatud relvaluba kehtetuks. Halduskohus viitas käesolevas asjas igati õigustatult sellele, et analoogse sisuga vaidlus on kohtute menetluses juba olnud – haldusasjas nr 3-17-1506 esitatud kaebuses leiti samuti, et relvaloa äravõtmine ilma isikuga seotud väärteomenetluse ja vastava otsuse asjaolusid kaalumata on vastuolus põhiseadusega, sest välistab isiku võimaluse tegeleda jahipidamisega ja piirab ebaproportsionaalselt tema PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Tallinna Halduskohus jättis nimetatud asjas 20.09.2018. a otsusega kaebuse rahuldamata ning leidis, et RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 ei ole põhiseadusega
vastuolus ja kuna nimetatud normist tulenev piirang ei laiene isikule, kelle karistusandmed on karistusregistrist kustutatud, ei ole selle mõju isiku õigustele ka püsiva iseloomuga, sest tal on võimalik relvaluba uuesti taotleda. Haldusasjas nr 3-17-1506 tehtud otsus on jõustunud, sest samast asjast võrsunud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud lahendis asjas nr 5-19-26 leidis ka Riigikohus, et relvaseadus ei ole PS-ga vastuolus osas, milles see ei võimalda relva soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteomenetluse korras karistatu isikut ja tema toimepandud teo asjaolusid ning raskust. Riigikohus leidis samuti, et kuigi väärteo korras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamise korral on tegemist isiku vaba eneseteostuse õiguse riivega, siis on see riive proportsionaalne, arvestades karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamise legitiimseid eesmärke, milleks on inimeste elu ja tervis, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitse. Isik, keda on relva või laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest kriminaal- või väärteo korras karistatud, on alati tekitanud vähemalt abstraktse ohu eelnimetatud hüvedele ning seda ohtu ei muuda iseenesest olematuks ka rikkumise vähene tähtsus, isiku väike süü või muud sarnased asjaolud. Kokkuvõtvalt märkis Riigikohus eelviidatud lahendis ka seda, et vaidlusaluste relvaseaduse sätete rakendamisega seonduvalt ei ole võimalik väita, et käesoleva kohtuasja asjaoludel oleks nendele vastanduvatele väärtustele omistatud ilmselgelt vale kaal ning, et vaidlusalused sätted tagavad olukorra tasakaalustatud käsitlemise ka ilma haldusorganile kaalutlusõiguse ettenägemise vajaduseta. Kuna RKPSJVK lahend asjas nr 5-19-26 tehti juba 18.06.2019, siis on kõik need apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad kaalutlusõigust ning proportsionaalsust, kitsamas tähenduses mõõdukust, täiesti ainetud ja ringkonnakohus neil täiendavalt ei peatu.
11.Apellatsioonkaebuses viitab kaebaja täiendavalt ka PS §-le 31 (Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse) ja leiab, et tulenevalt talle määratud väärteokaristusest temalt relvaloa äravõtmine on ebaproportsionaalne ja liiga koormav ka seetõttu, et ta on kauaaegne Eesti Jahimeeste Seltsi liige ja tema tegevus seltsi liikmena eeldab kehtiva relvaloa olemasolu. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et ka kaebajale PS §-st 31 tuleneva õiguse riive on igati sobiv, vajalik ja mõõdukas, arvestades tema relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärki, milleks on inimeste elu ja tervis, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitse. Samuti tuleb arvestada seda asjaolu, et jahil osalemise vältimatuks eelduseks ei ole tulirelva kandmine. Jahil on võimalik käia näiteks ka ajajana ning saada ikkagi osa ka jahisaagi jagamisest. Seega ei pidanud kaebaja oma harrastusest täielikult loobuma. Samuti on tal vastavalt RelvS § 36 lg-le 2 õigus uuesti omada relvaluba (juhul, kui muud relvaseadusega ette nähtud nõuded on täidetud) karistusandmete kustutamisel karistusregistrist. Asjaolust, et relvaloa kehtetuks tunnistamine võtab temalt võimaluse kasutada relva jahipidamiseks kuni võimaliku uue loa saamiseni, pidi kaebaja juba enne õigusrikkumise toimepanemist teadlik olema, sest kaebaja on relvaluba taotledes sooritanud relvaeksami ja ta pidi olema teadlik tingimustest ja tagajärgedest, mis kaasnevad RelvS sätete rikkumisega. PPA 18.06.2021. a otsus ja selle tagajärjed ei saanud seega kaebajale tulla ootamatult.
12.Käesoleva kohtuasja asjaoludel karistati kaebajat RelvS § 8910 alusel rahatrahviga 320 eurot ja kõnealune otsus jõustus, kuna kaebaja väärteootsust ei vaidlustanud. PPA ei ole ise pidanud põhjendatuks loobuda kaebaja suhtes väärteomenetluse alustamisest ega lõpetanud seda ka näiteks otstarbekuse kaalutlustel. Kuna kõnealune väärteootsus oli 18.06.2021 kehtiv ja RelvS § 36 lg 1 p 7 ning § 43 lg 3 p 2 ei anna PPA-le kaalutlusõigust, siis on apellatsioonimenetluses jätkuvalt ainetud ka need väited, mille kohaselt kaebaja üksnes transportis jahirelva autoga ja ei kandnud seda, mistõttu ei kvalifitseeru temale väärteomenetluse läbiviimisel ette heidetud tegu RelvS § 8910 alusel jne.
13.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus K. Kalamägi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.08.2022. a otsuse muutmata.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis on otsus tehtud kaebaja kahjuks ja kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv, õigusabikulud) jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.