X kaebused Politsei- ja Piirivalveameti 06.09.2022 otsuse nr 4.2-1/6093-8 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja avaldused uuesti läbi ning vastustajalt kahju hüvitise 3750 eurot välja mõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindajad vandeadvokaadid Priit Palmiste ja Marko Tammann Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Irina Punko
Asja läbivaatamine
28.08.2023 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Xle 10.03.2023 esitatud lisa „Taotlus PPA-le“, 15.05.2023 esitatud lisad „Taotlus PPA-le“ ja „Kohtuotsus“ ning 07.07.2023 esitatud lisa „9. juuni 2023. a ekirjavahetus“.
2.Tagastada Politsei- ja Piirivalveametile 22.06.2023 esitatud lisad „230626_X_PPAvastus_L1_PPA-23.08.2022...“ ja „230626_X_PPA-vastus_L2_kaebaja-30.08....“.
3.Rahuldada X tühistamis- ja kohustamiskaebus. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 06.09.2022 otsus nr 4.2-1/6093-8 ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit X taotlusi uuesti läbi vaatama.
Jätta X hüvitamiskaebus rahuldamata.
5.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja menetluskulu kokku 6020 eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Politsei- ja Piirivalveametil kanda väljamõistetud menetluskulu Priit Palmiste Advokaadibüroo OÜ deposiitkontole nr EE417700771001271484.
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.10.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele
3-22-2121
kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Politsei- ja Piirivalveamet (vastustaja) väljastas Xle (kaebaja): 1) 15.07.2020 relvaloa nr DL10008723 kehtivusega 12.10.2020, mille alusel oli kaebajal õigus vastava spordialaga tegelemise ning enese ja vara kaitse otstarbel omada ning kanda erinevaid püstoleid, revolvreid ja vintraudset püssi. A-klassi relvaga sportimise ning enese ja vara kaitse otstarbel oli tal õigus omada ja kanda vintraudset püssi; 2) 29.11.2016 kollektsioneerimisloa nr PA-0261 kehtivusega 29.11.2026; 3) 15.07.2020 tulirelvapassi nr 005814 kehtivusega 12.10.2020.
2.Kaebaja esitas 05.08.2020 vastustajale relvaloa andmete muutmise taotluse ning 04.09.2020 relvaloa pikendamise taotluse, kaks relvasoetamisloa taotlust ja tulirelvapassi pikendamise taotluse.
3.Vastustaja keeldus 06.04.2021 otsusega nr 4.2-1/9427-171 relvaseaduse (RelvS) § 26 lg 10, § 36 lg 1 p 2 ja § 41 lg 9 alusel kaebajale relvasoetamislubade ja relvaloa väljastamisest, relvaloa andmete muutmisest ja tulirelvapassi pikendamisest ning tunnistas kaebajale väljastatud kollektsioneerimisloa kehtetuks. Vastustaja hinnangul esines kaebajal relvaloa andmist välistav tervisehäire – bipolaarne meeleohuhäire.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 25.04.2022 otsusega asjas nr 3-21-9592 kaebaja kaebuse, tühistas vastustaja 06.04.2021 otsuse ja kohustas vastustajat kaebaja avaldusi uuesti läbi vaatama. Otsus jõustus ilma edasi kaebamata. Kohus leidis, et Vabariigi Valitsuse 21.06.2007 määruse nr 179 „Soetamisloa ja relvaloa taotleja tervisekontrolli kord, loa andmist välistavate tervisehäirete loetelu ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ (määrus nr 179) § 2 lg 1 järgi ei ole bipolaarne meeleoluhäire relvaloa andmist välistavaks psüühikahäireks ja vastustajal puudus õiguslik alus keelduda kaebajale sel põhjusel relvaluba väljastamast.
5.Vastustaja keeldus 06.09.2022 otsusega nr 4.2-1/6093-83 RelvS § 41 lg 9, § 36 lg 1 p 8, § 36 lg 4 p 3, § 43 lg 31 ja § 26 lg 10 alusel kaebajale relvasoetamislubade ja relvaloa väljastamisest, relvaloa andmete muutmisest ja tulirelvapassi pikendamisest ning tunnistas kaebajale väljastatud kollektsioneerimisloa kehtetuks. Põhjendused:
5.1.Vastustajale on kaebaja kohta teada järgmised asjaolud: 1) kaebaja on Soomes kahtlustatav ilma loata laskemoona hoidmises (omamises). Politsei leidis 04.05.2022 ca 1000 padrunit kaliibriga 9 mm. Kaebajal ei ole Eestis ega Soomes kehtivat relvaluba; 2) kaebajale tehti 25.11.2021 hoiatus, kuna sõiduki eesosal ei olnud registreerimismärk nõuetekohaselt kinnitatud;
Asja nr 3-21-959 digitoimiku dtl 20. Asja nr 3-21-959 digitoimiku dtl 188.
Kaebaja 06.10.2022 esitatud lisa 2.
2(18)
3-22-2121
3) kaebaja mõisteti 2016. a-l Soomes süüdi erinevate finantskuritegude eest ja maksupettuses. Ajavahemikul 2015-2020 määrati talle ärikeeld. Ajavahemikul 20192020 viibis ta Soomes kriminaalhoolduse all; 4) kaebaja tulistas 2009. a-l Soomes tema korteris toimunud läbiotsimise käigus tema kinnipidamisel endale 9 mm püstolist kuuli kõhtu; 5) kaebajal on diagnoositud raskekujuline psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire.
5.2.Kaebajale heidetakse Soomes ette ilma loata laskemoona hoidmist. Eestis oleks samalaadne tegu käsitletav kuriteona karistusseadustiku (KarS) § 418 järgi. Arvestades laskemoona kogust, ei ole Eesti mõistes tegemist ebaolulise kogusega, et nimetatud tegu võiks käsitleda väärteona. RelvS § 36 lg 1 p 8 välistab relvaloa ja relvasoetamisloa andmise isikule, kes on kahtlustatav laskemoonaga seotud kuriteos. Ei ole tähtis, kas kaebajale etteheidetud tegu on Soomes käsitletav kuriteo või väärteona. Tähtsust omab tegu ise. Kuna relvaloa väljastamine otsustatakse Eestis, siis on loogiline juhinduda Eestis kehtivast seadusest. Seadusandja tahe on, et relvaluba omaks isik, kes ei ole kahtlustatav laskemoonaga kuriteos. Vastasel juhul ei sobi ta tulirelva käitlema.
5.3.RelvS § 43 lg 31 ja § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel, sh relvaloa omaja eluviisile või käitumisele hinnangu andmisel, on vastustajal võrdlemisi avar kaalutlusruum. Tegemist on täiendava alusega, mis võib kuuluda kohaldamisele juhul, kui ei esine RelvS § 43 lg-s 3 või § 36 lg-s 1 sätestatud aluseid. Kaebaja minevik on alarmeeriv. Teda iseloomustavad osalus finants- ja maksusüütegudes ning suitsiidikatse tulirelvast, lisaks on tal diagnoositud raskekujuline psüühikahäire. Vastustajal lasub vastutus, et relva omaks isik, kes on usaldusväärne ja kellest ei lähtuks ohtu endale või teistele. Kaebaja eluviis ja käitumine on ennast ja teiste isikute turvalisust ohustav ning ta ei ole seadusekuulekas.
5.4.Bipolaarne meeleoluhäire ei kajastu määruses nr 179. Varem kehtinud sotsiaalministri 21.12.2001 määruses nr 155 „Soetamisloa või relvaloa taotleja arstliku läbivaatuse ja järeldusotsuse vormistamise kord, psüühika- ja käitumishäirete ning füüsiliste puuete loetelu“4 välistasid ka meeleoluhäired relvaloa andmise. Uue määruse koostamisel pöörasid arstid tähelepanu, et bipolaarne meeleoluhäire peab välistama relvaloa andmise. Võimalik, et nimetatud tervisehäire jäi loetelust välja kogemata. Eesti Psühhiaatrite Seltsi hinnangul on bipolaarne meeleoluhäire siiski raskekujuline psüühikahäire ning see peaks välistama relvaloa tervisetõendi andmise ja relvaloa saamise. Vastustaja lähtub ekspertide arvamusest. Eesti Psühhiaatrite Selts on ammendavalt kirjeldanud selle haiguse kulgu. Haiguse mõlemad faasid – nii mania/hüpomania kui ka depressioon – häirivad oluliselt patsiendi elukvaliteeti ja toimetulekut. Maniakaalses seisundis haige võtab kergesti tarbetuid ja ohtlikke riske, kaldub tarvitama mõnuaineid, raskematel juhtudel seab ohtu enda või teiste tervise. Depressiooni faasis olev haige võib soovida elust lahkuda, selles faasis on enesetapukatsed tõsised, kasutatakse tulirelva, poomist, kõrgustest alla hüppamist, mürgitamist. Häire kulgu raskendavad stressirohked ja ootamatud elusündmused. Häire kulg võib olla aastaid remissioonis. Paljudel juhtudel on ravi vajalik elu lõpuni, sest ravi lõpetamisel võib häire kiiresti ägeneda. Häire kulg on raskesti prognoositav. Haiguse ägenemised võivad ilmneda ka heas remissioonis. Varasemalt teostatud suitsiidikatsed võivad korduda ja letaalselt lõppeda. Kaebaja on juba varem sooritanud suitsiidikatse, seega ei ole välistatud, et ta võib seda uuesti teha. Väide, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga, on paljasõnaline. Kaebaja ei ole täpsustanud, kuidas ja mis asjaoludel tulistamine aset leidis. Marienthali Kliiniku tõendi anamneesis on kirjas suitsiidikatse tulirelvaga. Ka Soome politseilt saadud infost ei nähtu, et kaebaja oleks end
Kehtis kuni 26.04.2007.
3(18)
3-22-2121
kogemata tulistanud. Kaebaja ei ole diagnoosi veenvalt ümber lükanud. Diagnoos on kantud tervise infosüsteemi ja keegi ei ole kinnitanud, et tegemist oleks eksliku diagnoosiga.
5.5.Vastustaja ei ole isiku kohta andmete kogumisel ületanud oma pädevust. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lg 1 annab haldusorganile õiguse koguda tõendeid ja andmeid asjas oluliste asjaolude tuvastamiseks.
5.6.Suuline hoiatus liiklusseaduse (LS) rikkumise eest ei ole eraldivõetuna sellise kaaluga, et tooks kaasa relvaloa andmata jätmise. See iseloomustab relvaomanikku ja näitab, et ta ei ole õiguskuulekas.
5.7.Vastustajal ei ole keelatud arvestada asjaoludega, mis leidsid aset enne relvaloa andmist. Isiku käitumist peabki hindama pikema aja jooksul kontrollimaks, et tegemist ei olnud ühekordse ja väheolulise episoodiga, mille pinnalt pole põhjust põhjapanevat järeldust isiku käitumise kohta teha. Ajal, mil kaebaja esmast relvaluba taotles, olid süüteomenetlused Soomes alles pooli. Vastustajale ei olnud teada kaebaja suitsiidikatse ja talle pandud diagnoos. Ka ei olnud kaebaja kahtlustatav laskemoona loata hoidmises. Kaebaja kohta kogutud teave kogumis näitab, et ta ei ole seaduskuulekas ja tema puhul esineb reaalne oht, et ta võib tulirelvaga ohtlik olla endale ja teistele. Sellise ohu realiseerumine on suur ka seetõttu, et kaebajale on pandud diagnoos, mille puhul võib isiku käitumine muutuda suvalisel ajahetkel ettearvamatuks, ennast ja teisi ohustavaks. Samuti on isik juba varem üritanud endalt elu võtta. Selline isik ei ole relvaomanikuna avaliku võimu silmis usaldusväärne. Võttes arvesse ka isiku mitte õiguskuulekat tausta, võib temast relvaomanikuna lähtuda potentsiaalne oht endale ja teistele ning avalikule korrale.
5.8.Eneseteostuse õigus ei ole absoluutne. Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Vastustaja ei ole seadnud takistusi kaebaja õigusele end teostada. Kaebaja on seda ise teinud. RelvS-i tundjana pidi ta vähemalt möönma, et rikkumiste jätkumisel või tema kohta muu alarmeeriva info teadasaamisel võib avalikkuse huvi kaaluda üles õiguse omada relva.
5.9.Kaebaja esitatud tõend kinnitab, et Soome tervishoiuteenuse osutaja on kontrollinud, et kaebajal ei esine relvaloa väljastamiseks välistavaid asjaolusid. Kui isik taotleb relvaluba Eestis, siis viib tervisekontrolli läbi Eesti perearst Eestis kehtivate õigusaktide alusel. Kui isik sobib tulirelva valdajaks Soomes, ei tähenda see, et ka Eestis on see nii. Vastustaja ei saa arvestada välisriigi meedikute väljastatud tervisetõendit.
5.10.Isikut iseloomustav positiivne teave ei muuda vastustaja seisukohta. Positiivne eraelu ei kaalu üles isikule etteheidetud süütegusid ja infot tema tervise kohta.
6.Kaebaja esitas 06.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 06.09.2022 otsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja avaldused uuesti läbi.
7.Kohus võttis 07.10.2022 määrusega asjas nr 3-22-2121 kaebuse menetlusse ja jättis 23.03.2023 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
8.Kaebaja esitas 15.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustajalt kahju hüvitise 3750 eurot väljamõistmiseks.
9.Kohus võttis 23.05.2023 määrusega asjas nr 3-23-1074 kaebuse menetlusse ja liitis selle asjaga nr 3-22-2121.
10.Vastustaja palus 07.11.2022 ja 22.06.2023 vastustes jätta kaebused rahuldamata.
4(18)
3-22-2121
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.Kaebaja kokkuvõtlikud seisukohad:
11.1.Kaebajal on olnud relvaluba alates 23.03.2016. Sellest ajast alates tegutseb ta aktiivse laskesportlasena, laskeinstruktorina, kohtuniku ja laskevõistluste korraldajana ning on ajavahemikul 24.05.2016–29.08.2022 osalenud 101 võistlusel, sh rahvusvahelise tasemega võistlusel välismaal. Kaebaja on IPSC liige. Tema jaoks on laskespordiga tegelemine elatise teenimise viis – laskurina tegutsemisega kaasnevad reklaamitasud ja auhinnarahad, kohtunikuna ja treenerina tegutsemine tagab ettevõtlustulu. Relvaloa puudumise tõttu on pärsitud kaebaja tegutsemine ja töötamine laskesportlasena, laskeinstruktorina, kohtuniku ja laskevõistluste korraldajana. Relvaluba ja tulirelvapassi omamata ei saa ta osaleda laskevõistlustel. Laskevõistlustel mitteosalemisega kaebaja karjäär ja kvalifikatsioon nii laskesportlasena kui ka professionaalse kohtunikuna degradeerub. Lisaks treenis kaebaja oma poega, kes on samuti laskur. Relvaloa puudumise tõttu ei ole ta saanud oma poja karjääri toetada ja on pidanud tema laskevilumuste edasiarendamiseks palkama eratreeneri, mis on kulukas. Relvaloa kehtivuse ajal kaebajat üheski seaduserikkumises süüdi ei mõistetud. Kaebajal ei ole relvaloa kehtivuse ajal esinenud ühtegi relva käitlemist takistavat tervisehäiret. Vastustaja otsus piirab kaebaja vaba eneseteostust viisil, mis võtab temalt täielikult võimaluse kasutada relva nii turvalisuse tagamise otstarbel kui ka vabalt valida elukutset ja tegevusala. Kaebajale tekib saamata jääv tulu.
11.2.Kaebaja selgitas haldusmenetluses, et padrunite loata omamine on Soomes väärtegu. Kaebajat ei ole süüdi mõistetud ega karistatud. Ta ei ole süüdi. Menetlus on pooleli. Laskemoon leiti RSX Finland Oy valduses asuvast seifist. Laskemoona eest on tasunud RSX Finland Oy. Kaebaja ei ole äriühingu ainus juhatuse liige. Teine juhatuse liige omab relvaluba. RSX Finland Oy soetas laskemoona võistlustel osalemiseks 3 laskesportlasele. Vastustaja on teinud kaalumisvea. KarS-il on ruumiline kehtivus. Vastustajal puudub alus kvalifitseerida süütegu kuriteoks Eesti seaduse järgi.
11.3.Kui kohus leiab, et RelvS § 36 lg 1 p 8 ei võimalda anda relvaluba isikule, kes on kahtlustatav või süüdistatav laskemoonaga seotud kuriteos, siis palub kaebaja tunnistada selle sätte põhiseadusevastaseks. Norm sisaldab määratlemata õigusmõisteid, nt „tulirelva või laskemoonaga seotud kuriteos“. Kuna piiratakse kaebaja 3 põhiõigust (vaba eneseteostus, õigus valida tegevusala ja töötada sellel, omandiõigus), siis tuleb esitada normide õigusselgusele kõrgendatud nõuded. Kaebajalt ei saa mõistlikult eeldada, et ta peab teadma selle normi eesmärki ja kujunemislugu, teisi õigusakte ja õiguse üldpõhimõtteid ning neid oma käitumise kujundamisel arvesse võtma.
11.4.Lisaks tuleb arvestada, et Soome Vabariigi Lääne-Uusimaa ringkonnakohtu 15.11.2022 otsusest nr R 22/2936 nähtuvalt on süüdistaja loobunud kaebajale tehtud tulirelvaga seotud kuriteo etteheitest. Kuigi see ei saa mõjutada vaidlusaluse otsuse õiguspärasust, sest on tehtud pärast selle tegemist, saab selle asjaoluga arvestada kohustamisnõude lahendamisel.
11.5.Kuigi kaebaja on Soome kodanik, ei anna RelvS vastustajale õiguslikku alust teha andmete kogumiseks päringuid teiste riikide uurimisasutustele. Relvaloa väljastamise menetluses jälitusteabe kasutamiseks õiguslikku alust ei ole.
11.6.Kaebaja selgitas haldusmenetluses, et toimetas sõiduki Soome selle omaniku palvel. Auto stanget oli Eestis värvitud ja autol ei olnud numbrialust, mistõttu oli registreerimismärk paigutatud esiklaasi taha selliselt, et see oleks väljast nähtav. Tegemist ei ole süüteoga, mis välistaks relvaloa andmise. LS-i järgi peab mootorsõidukil olema registreerimismärk. LS näeb ette rahatrahvi registreerimismärgi puudumise või mitteloetava registreerimismärgiga sõiduki 5(18)
3-22-2121
juhtimise eest. Asetades registreerimismärgi ajutiselt nähtavale kohale tuuleklaasi taha, ei ole kaebaja seadust rikkunud. Pärast hoiatust lasi kaebaja kinnitada registreerimismärgi esistange külge. Kaebaja esitas vastustajale Soome transpordiameti teabe, mille kohaselt puuduvad kaebajal Soomes liiklusalased rikkumised. Vastustaja on rikkunud kaalumisõigust, tegemist on otsitud põhjusega. Viidatud asjaolust ei järeldu, et kaebaja oleks enda või teiste isikute turvalisust ohustava eluviisi või käitumisega, mille tõttu ta ei sobiks relva omama.
11.7.Kaebaja selgitas haldusmenetluses, et käis 2015. a-l esmakordsel relvaloa taotlemisel politseiametniku vestlusel, kus tõi välja pooleliolevad kohtuvaidlused, mille toimepanemise aeg oli 2008.-2011. a. Politseiametnik leidis, et see ei ole taotluse rahuldamist välistav asjaolu ja väljastas kaebajale relvaloa. Süüteo toimepanemisest on möödas üle 10 aasta ja vahepeal on kaebaja näidanud end õiguskuuleka relvaomanikuna. Taotluse lahendamisel tuleb kaaluda, kas kuriteo liik ja asjaolud on sellised, et taotlust pole võimalik rahuldada, võttes arvesse kaitstavat õigushüve. Isiku karistatus ei välista relvaloa väljastamist. Finantsregulatsioon ja maksusüsteem on keerulised ning nende vastu võib eksida ka tahtevastaselt, seadusest valesti aru saades. Kriminaalhoolduse all viibimine on seotud sama maksusüüteoga. Ärikeelust ja kriminaalhooldusest pidi vastustaja teadlik olema juba eelmise relvaloa andmise ajal. Kaebaja esitas vastustajale EPLÜ MTÜ juhatuse poolt koostatud iseloomustuse, milles iseloomustati kaebajat positiivselt.
11.8.Vastustaja ei ole kajastanud tulistamisega seotud sündmust igakülgselt ja objektiivselt. Kinnipidamist ei toimunud. Õnnetusjuhtumeid võib igaühel ette tulla. Sündmusest on möödas üle 13 aasta. Selle aja jooksul on kaebaja korduvalt tõestanud, et suudab relvaga nõuetekohaselt ümber käia. Kaebaja ei pea tõendama, kas tegemist oli õnnetusjuhtumiga või kas kaebaja on elus kunagi suitsiidikatse toime pannud. Vastustajal on kohustus selgitada välja menetluses olulise tähtsusega asjaolud ja hinnata, kas kaitstava hüve kahjustamine on tõenäoline.
11.9.Vastustaja ei saa ise hinnata kaebaja tervislikku seisundit ega talle pandud diagnoose, kuid saab võtta aluseks kaebaja esitatud tervisetõendi. Relvaloa taotleja tervisekontrolli korraldamine ja tervisetõendi väljastamine on seadusega antud perearstile. Kaebaja esitas tervisetõendi, milles tehti kindlaks RelvS § 36 lg 1 p-des 1-3 loetletud tervisehäirete puudumine. Relvaloa andmist välistavad psüühika- ja käitumishäired on sätestatud määruses nr 179, kus ei kajastata meeleoluhäireid. Kohus leidis, et kuna kehtiva õiguskorra kohaselt ei ole bipolaarne meeleoluhäire relvaloa andmist välistavaks psüühikahäireks, siis puudus vastustajal sellele viidates õiguslik alus keelduda kaebajale relvaluba väljastamast. Uuesti samale argumendile tuginemine on pahatahtlik ja omavoliline. Kaebajal ei esine raskekujulist psüühikahäiret. Vastustaja ei ole viidanud vaidlusaluses otsuses tõendile, millel tema seisukoht põhineb.
11.10.Kahju hüvitamise taotlusega soovib kaebaja anda vastustajale signaali, et ebaseaduslikul tegevusel on tagajärjed. Kaebajale on tekkinud sponsorlepingu äralangemisest varaline kahju. Kaebaja ja RSX Finland Oy vahel sõlmiti 04.09.2019 sponsorleping, millega sponsoreeriti kaebaja tegevusi laskespordis (kulutused kasutatavale varustusele, vahenditele, tarvikutele, reisikuludele) maksimaalselt 4000 eurot aastas. Enne relvaloa kehtivuse kaotamist sponsoreeriti kaebaja kulutusi ainuüksi padrunitele kokku 1097,5 euro ulatuses. Sponsorleping hakkas kehtima 01.01.2020 ja lõpetati relvaloa kehtivuse lõppemisel. Kaebaja loeb piisavaks hüvitiseks 2021. a eest 1500 eurot, 2022. a eest 1500 eurot ja 2023. a eest 750 eurot, kokku 3750 eurot. Kahju suuruse tõendamisele ei tohi seada kõrgeid nõudmisi ja selle võib teha kindlaks hinnanguliselt. Eesmärgiks peab olema kergendada kahjustatud isiku saamata jäänud tulu ulatuse tõendamist. Kui vastustaja ei oleks kaalutlusvigu teinud, ei oleks kaebajale tekkinud saamata jäänud tulu. Seega esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuste rikkumise ja kaebajale tekkinud kahju vahel. Tekkinud kahju on hõlmatud normi kaitse-eesmärgiga ja
6(18)
3-22-2121
kahju tekkimine pidi olema vastustajale ette nähtav. Vastustaja on tegutsenud tahtlikult. Kaebaja kasutas esmaseid õiguskaitsevahendeid ja vaidlustas vastustaja otsused.
12.Vastustaja kokkuvõtlikud seisukohad:
12.1.Kaebaja poolt varem toime pandud tegusid saab arvestada kaebajat iseloomustavatena. Relvaloa omaja isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb anda terviklik hinnang kõigi oluliste asjaolude kogumis ja nende koosmõjus. Järelduse, et isiku käitumine on tema enda või teise isiku turvalisust ohustav ja isik on sobimatu relva omama, võib teha ka selliste isiku käitumist puudutavate asjaolude pinnalt, millel ei ole mistahes seost relvaga. Samuti võib arvestada infoga, mis oli vastustajale teada varasemate taotluste lahendamisel ja lubade väljastamisel. Vaadeldes RelvS § 43 sätteid koosmõjus, võib järeldada, et enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviis või käitumine hõlmab ka muid asjaolusid peale kahtlustuse või karistatuse toimepandud süüteo eest. Siin peetakse silmas laiemalt loa omaja isikuomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele. Seejuures ei seo RelvS taotleja nõuetele vastavuse hindamist tema käitumisega üksnes Eestis. Relvi võivad omada ka isikud, kes võivad olla teise riigi kodanikud või kelle elu- või töökoht, töö või äritegevus seob teda mitme erineva riigiga. Haldusmenetluses kehtib uurimispõhimõte (HMS § 6, § 38 lg-d 1 ja 2). Ka ei ole vale hinnata taotleja terviseseisundit, mis võib avaldada mõju tema käitumisele või eluviisile. RelvS § 351 lg 4 ja määrus nr 179 annavad loetelu nendest tervisehäiretest, mis välistavad relva omamise. Samas võib mõni terviseseisund (nt alkoholism) häirida taotleja elu selliselt, et ta võib ohustada avalikkust. Relvaloa omaja peab olema avaliku võimu silmis kõrge usaldusväärsusega kogu relvaloa kehtivuse aja. Relvaloa kehtivuse lõpetamiseks ei pea vastustaja veenvalt põhjendama seda, et isik suure tõenäosusega asub edaspidi käituma viisil, mille tulemusena võivad realiseeruda mingid konkreetsed relvast lähtuvad ohud, vaid vastupidi – relvaloa kehtivuse peatamiseks piisab sellest, kui varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust isikut relvaloa kui eriõiguse andmiseks piisavalt usaldusväärseks pidada. HMS ega RelvS ei piira tõendite kogumist, sh päringute tegemist teiste riikide asutustele või organisatsioonidele, millega taotleja on seotud. Asjaolu, et kaebajale ei meeldi teda negatiivselt iseloomustava info avalikuks tulek, ei tähenda, et need asjaolud ei vasta tõele või tõendid oleksid kogutud ebaseaduslikult.
12.2.Vastustaja kõrvutas Soome ja Eestis karistusõiguse teokoosseise, mitte ei kvalifitseerinud süütegu Eesti seaduse järgi. Mõlemas riigis on tegu karistatav ja süüteo raskusele on antud sarnane kaal. Vastustaja ei ole rikkunud süütuse presumptsiooni. Tegemist on asjasse puutuva teabega taotluse lahendamise seisukohalt. Sõltumata süü küsimusest kriminaalõiguslikus mõttes tuleb RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel tuvastada, kas isik pani toime teo, mis annab tunnistust enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest. Seda on vastustaja teinud. Väited jälitustegevuse kohta on otsitud ja põhjendamata.
12.3.Vastustaja ei ole andnud liiklusrikkumisele erakordselt suurt kaalu, vaid hinnanud koos muu kaebaja õiguskuulekat käitumist iseloomustava teabega. Taoline käitumine iseloomustab kaebaja suhtumist õiguskorda laiemalt. Asjaolu, et kaebaja parandas vea, ei tee rikkumist olematuks.
12.4.Vastustaja ei ole finantssüütegusid ja kriminaalhoolduse küsimust käsitlenud RelvS § 36 lg 1 p-de 6-8 aspektist, neid on arvestatud kaebaja õiguskuulekust iseloomustavatena koos teiste tema kohta kogutud tõenditega. Kaebajale määrati karistus, mis tähendab, et tema selgitused tahtluse puudumisest kuriteo toimepanemisel lähevad vastuollu kohtu hinnanguga, kes mõistis ta süüdi.
12.5.On tõsi, et kaebajal on kehtiv tervisetõend, mille aluseks on psühhiaatri hinnang tema vaimsele tervisele. Samas ei saa mööda vaadata, et samadel asjaoludel on teine psühhiaater 7(18)
3-22-2121
andnud vastupidise arvamuse ja jäänud endale kindlaks, vastates vastustaja järelepärimistele. Eesti tervishoiuteenuse osutajad on pannud kirja kõhtu tulistamise suitsiidikatsena, mitte õnnetusjuhtumina. See sai toimuda üksnes kaebaja sõnade järgi, sest juhtum ise leidis aset Soomes. Suitsiidikatse ja õnnetusjuhtum on olemuslikult erinevad ja toimuvad erinevatel asjaoludel. Vastustaja on põhjendatult arvestanud kaebaja enesetapukatsega, mis on seotud relva kasutamisega. Eriti olukorras, kus kaebajal on diagnoositud bipolaarne häire.
12.6.Kaebajale on diagnoosi pannud tervishoiuteenuse osutaja ja see on kantud tema terviseandmetesse. Selle ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste vastuväidete esitamisest relvaloa taotluse esitamisel või vastustaja otsuste vaidlustamisel. Seda otsustab vastava ala spetsialist. Isegi kui tegemist on eksliku diagnoosiga, saab selle parandada koostöös tervishoiuteenuse osutajaga või vaidlustades tema ebaõigeid toiminguid. Tegemist on haigusega, millel on otsene igapäevane mõju haige argielule ja käitumisele. Sellest haigusest ei ole võimalik terveneda, kuid tervishoiuteenuse osutaja raviplaani jälgimisel võib elada täisväärtuslikku elu. Haige elu ja tervise kvaliteet sõltub eelkõige haigest endast. Haiguse ägenemine või taandumine ei ole prognoositavad. Arvestades, et kaebaja on pannud toime õigusrikkumisi ja teeb seda jätkuvalt, neist viimane on seotud relvaga, ta on seadnud oma elu ohtu, võib tema enda riskikäitumine soodustada tervise halvenemist, mis omakorda mõjutab tema elu, mh ka relvaomanikuna. Neid riske on vastustaja kohustatud taotluste lahendamisel arvestama.
12.7.Relvaloa saanud isikud peavad käituma selliselt, et oleks kaitstud avalik kord ja teiste isikute õigused. Avalik huvi vältida tulirelva kasutamise õigust sellise isiku poolt, kes suhtub hoolimatult isikuid kaitsvate normide täitmisesse, kaalub üles sellise isiku huvi relvaloast tulenevate õiguste teostamise osas. Pikaajaline relvakogemus, relvasportlaseks olek ega tubli kohtuniku kuvand ei saa kaaluda üles tema käitumise ja eluviisi ohtlikkust teiste isikute turvalisusele. Vastustajal on relvaloa omaja käitumise hindamisel avar kaalutlusruum. RelvS-i mõtte ja vastustajale seaduses antud kaalutlusõiguse eesmärgiga ei ole vastuolus ka relvaloa pikendamise taotluse rahuldamisest keeldumine selleks, et korrigeerida isikule relvaloa andmisel tehtud võimalikke vigu.
12.8.Kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist ega põhjuslikku seost. Kaebaja ei ole viidanud varem sponsorlepingule ega maininud poja treenimisel tekkida võivaid takistusi. Kaebusest nähtav laastav mõju kaebaja laskealastele oskustele ja tegevusele pidanuks saabuma juba eelmise haldusmenetluse ajal. Kohtumenetluse ajakulu ei ole omistatav vastustajale. Kaebaja ei ole tõendanud, et Eesti õiguskord nõuab isikult relvaloa olemasolu tegutsemiseks treeneri või kohtunikuna. RelvS nõuab relvaluba üksnes laskeinstruktorilt (RelvS § 861). Kaebajal on reaalne võimalus praktiseerida laskmist lasketiirus, kus ei ole relva laenutamisel relvaluba vaja. Kaebaja oskused võivad saada kannatada vähese harjutamise, mitte relvaloa puudumise tõttu. Tegelikult näitavad tõendid, et kaebaja on olnud mõlema kohtuvaidluse ajal tegev laskespordi valdkonnas. Kaebaja enda esitatud tõend kinnitab võistlustel osalemist kuni 29.08.2022. IPSC-st saadud andmetel on kaebaja olnud aktiivne Eestis kõik aastad, sh 2023. a-l, ja kogunud staatuse säilitamiseks vajalikke punkte. Kaebaja on Soome kodanik, mis annab talle õiguse taotleda relvaluba Soomes. Relvaloa taotlemisele viitavad eelmises haldusasjas esitatud tõendid tervisekontrolli läbimise kohta Soomes relvaloa saamiseks eesmärgil. Järelikult oli kaebajal reaalne võimalus kahju tekkimist ära hoida. Välismaalane, kes omab välisriigi relvaluba, võib tegutseda Eestis kõigil RelvS-iga lubatud tegevusaladel. Relva toimetamiseks Eestisse tuleb taotleda Euroopa tulirelvapass.
12.9.Kaebaja ei ole tõendanud toetuse saamist sponsorilt ehk äriühingult, mille juhatuse liikmeks ta on. Kaebajale lisatud arved näitavad, et need on esitatud tasumiseks sponsorlepingus nimetatud äriühingule ning toote nimetus osundab relvaga seotud laskemoonale ja tarvikutele. 8(18)
3-22-2121
Ei ole arusaadav, kas need ostud on mõeldud konkreetselt kaebajale – kas ta said soetatud asjad reaalselt enda valdusesse ja kasutas neid. Kaebaja selgitas haldusmenetluses, et äriühingul oli veel sponsorlepinguid. Vastusele oli lisatud veel üks sarnase sisuga arve, mis kannab kuupäeva 26.08.2020, kuid ei ole teada, kelle huvides soetus tehti.
12.10.Äriühing on Soomes tegutsev ettevõtte, mitte rahvusvaheline. Äriühingu veebilehel oleva info põhjal on firma põhitegevuseks sõidukite optimeerimine, mis ei ole mingil moel seotud laskespordiga või relvadega. Seega omab äriühingu reklaamimine mõju ja tähendust Soomes, mitte mujal. Sponsorlepingu kohaselt peab sportlane järgima Soome laskespordiliidu eeskirju, Soome antidopingu komisjoni dopinguvastaseid eeskirju ja kohaldama lepingule Soome seadust. Vastustaja hinnangul ei ole sponsorlepingul mingit mõju kaebaja tegevusele Eestis, kuna see ei täida sponsorlepinguga seatud eesmärki. Seega ei ole kahju tekitav. Soome äriregistri andmetel loodi äriühing 2019. a-l. Tänaseks on äriühing pankrotis. Seega kaebaja väide toetusest ilma jäämise kohta 2021.-2023. a ei ole usutav äriühingu lühikese tegutsemise perioodi ja tema maksejõuetuse tõttu. Haldusmenetluses väidetu kohaselt võib kahju tekkida lepingu ära jäämisest Soome lasketiiruga, mitte sponsorlepingust.
KOHTU PÕHJENDUSED
Relvaluba ja relvasoetamisluba
13.Kaebaja taotles relvaloa pikendamist, mida RelvS ei võimalda. RelvS § 34 lg 7 järgi on relvaloa kehtivusaeg kuni 5 aastat ja RelvS § 41 lg 1 p 1 võimaldab relvaluba vahetada, kui relvaloa kehtivus lõpeb. Seetõttu tuleb tõlgendada, et kaebaja taotles relvaloa vahetamist eelmise relvaloa kehtivuse lõppemise ja loa omaja andmete muutumise (RelvS § 41 lg 1 p 4) tõttu.
14.Vastustaja keeldus kaebajale relvaloa ja relvasoetamislubade väljastamisest RelvS § 41 lg 9, § 36 lg 1 p 8 ja § 36 lg 4 p 3 alusel. Kohus lähtub vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kehtinud seaduse redaktsioonist. RelvS § 41 lg 9 järgi väljastatakse relvaluba või relvakandmisluba, kui ei esine sama seaduse §-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid. RelvS § 36 lg 1 p 8 järgi ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on kahtlustatav või süüdistatav elu- või tervisevastases kuriteos, tulirelva või laskemoonaga seotud kuriteos või kuriteos, mis pandi toime relvaga või sellega ähvardades, või KarS §-des 231–239 või §-s 241, 244, 246, 251, 255, 256 või 424 sätestatud kuriteos. RelvS § 36 lg 4 p 3 sätestab, et peale sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud aluste võib loa andja keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama.
15.RelvS § 36 lg 1 p-st 8 on praegusel juhul asjakohane vaid lõik „kes on kahtlustatav või süüdistatav /.../ laskemoonaga seotud kuriteos“. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebajat oleks kahtlustatud või süüdistatud elu- või tervisevastases kuriteos (iseenda tulistamine ei ole kuritegu) või tulirelvaga seotud kuriteos. Samuti ei ole kaebaja kahtlustatav ega süüdistatav kuriteos, mis pandi toime relvaga või sellega ähvardades (etteheidetud finantskuritegudes ja maksupettuses ei ole relva kasutamist väidetud), või KarS §-des 231–239, 241, 244, 246, 251, 255, 256 või 424 sätestatud kuriteos. KarS §-des 231-239, 241, 244, 246, 251 on sätestatud süüteod Eesti Vabariigi vastu, riigivõimu vastu, välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni vastu, riigi kaitsevõime vastu; KarS §-des 255 ja 256 on sätestatud kuritegeliku ühenduse ja
9(18)
3-22-2121
selle organiseerimisega seotud süüteod; KarS §-s 424 on sätestatud süüteona mootorsõiduki, maastikusõiduki ja trammi juhtimine joobeseisundis.
16.RelvS § 36 lg-s 1 toodud alused on imperatiivsed ega anna vastustajale kaalumisõigust. Seega tuli vastustajal sellise aluse esinemisel keelduda kaebajale relvaloa väljastamisest. Vastustaja viitas talle teada olevale infole, et kaebaja oli Soome Vabariigis kahtlustatav ilma loata laskemoona hoidmises/omamises. Nimelt leidis Soome politsei 2022. a kevadel kaebaja valdusest 1008 padrunit kaliibriga 9 mm, kuigi kaebajal ei olnud sel ajal ei Eestis ega Soomes kehtivat relvaluba. Vastustaja leidis, et kuna sama tegu oleks KarS § 418 lg 1 järgi karistatav kuriteona, siis on tegemist RelvS § 36 lg 1 p-s 8 sätestatud relvaloa andmisest keeldumise alusega. Vastustaja ei pidanud oluliseks, kas Soomes käsitletaks seda tegu kuriteo või väärteona.
16.1.Kohus ei nõustu vastustaja sellise käsitlusega. KarS § 6 lg 1 järgi kehtib Eesti karistusseadus teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. Vaidluse all ei ole asjaolu, et viidatud laskemoonaga seotud tegu pandi toime Soome territooriumil. Seega ei kohaldu sellele KarS ja vastustaja ei saa kvalifitseerida kaebaja tegu Eesti seaduse järgi. Kaebaja sai ja pidi Soomes olles järgima Soomes kehtivaid seadusi ning sai oma tegevuses arvestada Soomes ette nähtud kvalifikatsiooniga. See tähendab, et kaebaja ei pidanud Soomes relvi või laskemoona käideldes arvestama Eestis kehtivate seaduste ja ettenähtud karistustega. Järelikult ei saa vastustaja lähtuda Eesti seaduses sarnasele käitumisele ette nähtud kvalifikatsiooniga.
16.2.Kaebaja väitis, et talle Soomes etteheidetud süütegu ei vastanud kuriteo-, vaid väärteokoosseisule. Vastustaja ei ole seda asjaolu haldusmenetluses üle kontrollinud. RelvS § 36 lg 1 p 8 võimaldab keelduda relvaloa andmisest vaid juhul, kui isikut süüdistatakse või kahtlustatakse kuriteo toimepanemises. Väärteoga ei saa sellises olukorras arvestada. Kuna vastustaja ei selgitanud enne otsuse tegemist välja, kas normi kohaldamise tingimused olid täidetud, siis muudab see vaidlusaluse otsuse õigusvastaseks. Vastustaja tegi otsuse lähtudes valest eeldusest, nagu saaks arvestada Eesti seaduses toodud kvalifikatsiooniga. Kaebaja esitatud Soome kohtu lahendist5 võib kohtu hinnangul pigem järeldada, et tegemist oli kuriteo süüdistusega. Tõlgitud kohtulahendis räägitakse kuriteost, kuigi halduskohtul puudub teadmine, kas Soome õigussüsteemis eristatakse kuritegusid ja väärtegusid sarnaselt Eesti õigussüsteemile ning kas Soomes kasutatakse väärteo tähistamiseks erinevat õigusterminit. Süüdistajaks on olnud prokurör ning asja menetlemiseks ja karistuse määramiseks pöörduti kohtu poole, mis võib samuti anda aimu sellest, et tegemist võis olla pigem kuriteo süüdistusega. Selle asjaolu kontrollimise kohustus oli aga vastustajal. Eesti rahvastikuregistri andmetel on kaebaja Soome Vabariigi kodanik, kes elab Eestis. Seega on tegemist RelvS § 30 lg-s 2 nimetatud välismaalasega, kes peab RelvS § 361 lg 41 järgi esitama relvaloa taotlemisel vastustajale kodakondsusriigi pädeva asutuse väljastatud õiendi sama seaduse § 36 lg 1 p-des 6, 7 ja 8 sätestatud andmete kohta (õiend karistatuse kohta). Kohtule ei ole sellist õiendit esitatud. Kohtule ei ole teada, kas kaebaja esitas vastustajale haldusmenetluses sellise dokumendi või kas vastustaja seda nõudis. Järelikult puudub võimalus kontrollida, kas või milliseid andmed Soome õiguskaitseorganid kaebaja karistatuse või tema süüdistamise kohta esitasid. Sellest võinuks selguda, millist liiki süüteos kaebajat süüdistati.
16.3.Lisaks eeltoodule nähtub kaebaja esitatud tõendist, et süüteomenetlus tema suhtes on lõppenud. Kaebaja esitatud Soome Vabariigi Lääne-Uusimaa ringkonnakohtu 15.11.2022 otsusest nr 22/145958 asjas nr R 22/29366 nähtub, et süüdistaja (ringkonnaprokurör) loobus süüdistusest kaebaja vastu ja otsus on jõustunud7. Kohus möönab, et Soome kohtu otsus pärineb
Kaebaja 01.02.2023 esitatud lisad. Kaebaja 01.02.2023 esitatud tõendid.
Vt kaebaja 24.08.2023 esitatud selgitust.
10(18)
3-22-2121
hilisemast ajast kui vastustaja vaidlusalune otsus, mis tähendab, et vastustajal puudus võimalus Soome kohtu otsusega enda otsuse koostamisel arvestada. Samas on RelvS § 36 lg 1 p-s 8 toodud relvaloa andmist välistav asjaolu hiljem ära langenud, mis toob kaasa menetluse uuendamise vajaduse (RelvS § 1 lg 11, HMS § 44 lg 1 p 1). Laskemoonaga seotud kuriteole viitamine ei ole enam asjakohane ega saa õigustada relvaloa väljastamisest keeldumist.
16.4.Vastustaja leidis kohtuistungil, et isegi kui kaebajat ei karistatud, jääb fakt, et laskemoon oli tema kui relvaloata isiku valduses, iseenesest alles. Kohtu hinnangul ei ole sellele asjaolule tuginemine põhjendatud. Esiteks ei ole vastustaja põhjendanud relvaloa andmata jätmist sellega, et kaebaja rikkus relva või laskemoona käitlemise nõudeid. Vastustaja tugines kuriteo süüdistusele, millest on kaebaja esitatud tõendist nähtuvalt loobutud. Sellises olukorras ei ole enam süüteo toimepanemisele viitamine põhjendatud. Pealegi ei olnud vastustaja selle süüteo uurimisega seotud ega oska sel põhjusel asjaolusid õigesti hinnata. Nt selgitas kaebaja, et äriühingul oli juhatuse liige, kellel oli relvaluba olemas. Kaebaja ei olnud selle äriühingu juhatuse liige, vaid üks osanikest ja töötajatest. Sellises olukorras ei ole lihtne otsustada, kas, kes ja milliste nõuete rikkumises süüdi on.
17.Kaebaja leidis, et RelvS § 36 lg 1 p 8 ei ole piisavalt selge, sest sisaldab määratlemata õigusmõisteid. Kohus ei nõustu kaebajaga. Kohtu hinnangul ei ole lauseosa „tulirelvaga või laskemoonaga seotud kuriteos“ sedavõrd ebaselge, et ei võimalda sellest normist või selle eesmärgist aru saada. Viidatud normis peetakse silmas kõiki kuritegusid, mis on toime pandud tulirelvaga või laskemoonaga, sh tulirelvade ja laskemoona käitlemisele ettenähtud nõuete rikkumine, mida seadusandja on pidanud vajalikuks kriminaliseerida. Konkreetsed kuriteo koosseisud on sätestatud seaduses. Eesmärgiks on vältida relvaloa andmist isikule, kes võib kasutada relvi ja laskemoona kuritegelikel eesmärkidel või ei suuda järgida relvade ja laskemoona käsitlemiseks ette nähtud nõudeid, ohustades sellega teiste isikute õigushüvesid ja avalikku korda. Kohus ei näe põhjus praeguses asjas selle normi osas põhiseaduslikkuse järelevalvet algatada.
18.Asjaoludest ega vastustaja selgitustest ei nähtu, et kaebaja kohta oleks kogutud haldusmenetluses teavet jälitustoimingute kaudu. Kaebaja sellekohased etteheited ei ole põhjendatud. Kohus ei pea vastustaja koostööd teise Euroopa Liidu liikmesriigi ja kaebaja kodakondsusjärgse riigiga lubamatuks. Kuigi RelvS § 361 lg 41 järgi on kodakondsusjärgse riigi õiendi esitamise kohustus taotlejal, ei välista see vastustajal haldusmenetluses lasuvat uurimiskohustust (HMS § 6, § 38 lg 1). Asja lahendamiseks vajalike asjaolude väljaselgitamine ei pea piirduma vaid siseriikliku teabega. Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24.03.2021 direktiivi (EL) nr 2021/555 relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta preambula p-s 38 leitakse, et liikmesriigid peaksid tegema koostööd ja relvaloa taotlust lahendaval pädeval asutusel peaks olema juurdepääs taotleja andmetele karistusregistris. Sel põhjusel leiab kohus, et vastustaja ei ole oma pädevust rikkunud.
19.RelvS § 36 lg 4 p 3 rakendamisel on vastustaja tuginenud liiklusrikkumisele, finantskuritegude toimepanemisele, enesetapukatsele ja raskekujulisele psüühikahäirele, mis annavad vastustaja hinnangul alust arvata, et kaebaja on ennast või teist isikut ohustava eluviisi või käitumisega ning seetõttu sobimatu relva soetama ja omama. Vaidluse all ei ole asjaolu, et tegemist on kaalutlusõigust andva normiga. Erinevalt RelvS § 36 lg-st 1 võimaldab lg 4 vastustajal kaaluda, kas relvaluba või relvasoetamisluba anda või mitte. Vaidlusalusest otsusest nähtuvalt on vastustaja teinud kaalumisotsuse asjaolusid kogumis arvestades. Ühelgi vastustaja poolt välja toodud argumendil ei ole olnud ainumääravat kaalu otsuse langetamisel. Seda kinnitas vastustaja ka kohtuistungil. Seega juhul, kui vähemalt üks arvesse võetud asjaoludest osutub põhjendamatuks, muutub kogu kaalumisotsus õigusvastaseks. Kohus ei saa teha kaalumist haldusorgani asemel (HKMS § 158 lg 3) ega otsustada, kas relvaluba olnuks põhjust 11(18)
3-22-2121
jätta väljastamata ka juhul, kui vaid mõni arvesse võetud asjaoludest osutub põhjendatuks. Seega piisab kaebuse rahuldamiseks juba sellest, kui kohus tuvastab ühe arvesse võetud asjaolu põhjendamatuse. Samas arvestades asjaoluga, et vastustaja on keeldunud kaebajale relvaluba väljastamast juba teistkordselt ning haldus- ja kohtumenetlused on kestnud kaebaja suhtes kokku juba 3 aastat, siis peab kohus vajalikuks hinnata vastustaja otsust terves mahus, et vältida uut tulevast võimalikku vaidlust.
20.Vastustaja heitis ette, et kaebaja juhitud sõidukil ei olnud registreerimismärk nõuetekohaselt kinnitatud. Kaebajale tehti selles osas hoiatus.
20.1.Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et registreerimismärgi asukoha kohta puuduvad õigusaktides nõuded ja tegemist ei olnud rikkumisega. On tõsi, et LS §-d 205 ja 206 sanktsioneerivad riikliku registreerimismärgita ja mitteloetava riikliku registreerimismärgiga sõiduki juhtimise. Samas võimaldab LS § 242 karistada ka muu liiklusnõuete rikkumise eest. LS § 73 lg 11 alusel vastu võetud majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 „Nõuded alates 1. jaanuarist 1997. a liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile, välja arvatud 30aastased ja vanemad sõidukid“ kood 101 „Registreerimismärk“ p 3 järgi peab M ja N kategooria sõidukil üks registreerimismärk olema kinnitatud sõiduki ette esimesele lauppinnale ja teine direktiivi 70/222/EMÜ nõuetele vastavalt sõiduki taha. Seega on õigusaktidega reguleeritud, kuhu peab olema registreerimismärk sõidukil kinnitatud. Selle nõude rikkumist saab pidada muuks rikkumiseks, mis võib tuua kaasa LS § 242 järgi vastutuse.
20.2.Küll aga tuleb nõustuda kaebajaga selles, et tegemist ei ole rikkumisega, millega oleks põhjendatud RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel relvaloa väljastamise üle otsustamisel arvestada. Isiku õigus soetada ja omada relva on hõlmatud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 19 lg-s 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega ehk üldise vabaduspõhiõigusega. Põhiõiguse piiramine peab olema proportsionaalne. Relvaloa väljastamise piirangud teenivad eesmärki kaitsta inimeste elu ja tervist, tagada riigi julgeolek ja avalik kord. Vältides relva sattumist sellise isiku kätte, kes ei käitu seaduskuulekalt, välditakse potentsiaalset ohtu teiste inimeste elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale. Samas ei anna iga kuriteo või muu õigusrikkumise toimepanemine veel põhjendatud alust arvata, et isik võib kasutada relva teiste isikute õigushüvede kahjustamiseks. Seetõttu on Riigikohus mh nt 14.12.2010 otsuses asjas nr 3-4-110-10 pidanud oluliseks, et relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestataks kriminaalkorras karistatud isiku ja tema toimepandud kuriteo asjaoludega. Mõningate kuritegude toimepanemise puhul (nt terrorism, isikuvastased süüteod, relva abil toime pandud süüteod) saab eeldada, et sellisele isikule ei saa relvaluba väljastada ega relva alles jätta, sest oht, et ta kasutab seda õigushüvede kahjustamiseks, on suur. Sellist eeldust ei saa kasutada kõigi kuritegude, veel vähem muude õigusrikkumiste puhul. Relvaga või vägivallaga mitteseotud süütegude puhul peab relvaloa väljastamisest keeldumine olema väga põhjalikult kaalutud ja põhjendatud, et õigustada põhiõiguse riivet.
20.3.Kohus ei nõustu vastustaja põhjendusega, et kaebaja puhul näitab eelviidatud liiklusrikkumine kaebaja suhtumist õiguskorda ja sellest tulenevalt potentsiaalset ohtu relva kasutamisel. Viidatud liiklusrikkumine ei ole mõeldud kaitsma samu õigushüvesid, mida kaitstakse relvaloa regulatsiooniga. Mootorsõidukile registreerimismärgi ebaõigesse kohta paigaldamisega ei näita kaebaja enda või teise isiku turvalisust ohustavat eluviisi ega käitumist, sest sellise nõude rikkumine ei saa tuua kaasa võimalikku liiklusohtlikku olukorda. Selline nõue on ette nähtud liiklusjärelevalve teostamise hõlbustamiseks. Praegusel juhul ei ole kaebaja lisaks registreerimismärgi asukoha vastu eksimisele muid liiklusnõudeid rikkunud, nt ületanud lubatud sõidukiirust, juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis, põhjustanud liiklusavariid vms. Samuti ei ole vastustaja tuginenud asjaolule, et kaebaja näol on tegemist järjepideva 12(18)
3-22-2121
liiklusnõuete vastu eksijaga, kes rikub süstemaatiliselt liiklusnõudeid ja kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et nõuete eiramisest on kujunenud tema elustiil või käitumisharjumus. Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et relvaloa andmise otsustamisel arvestatakse isiku poolt toime pandud liiklusalaste rikkumistega, et hinnata isiku usaldusväärsust ja õiguskuulekust. Nii tulirelv kui ka mootorsõiduk on suurema ohu allikad, mille käitlemine eeldab isikult suuremat vastutustunnet ja hoolsuskohustust. Rikkudes mootorsõiduki juhtimisele ette nähtud reegleid, mis peavad kaitsema teiste isikute elu, tervist ja vara, pole põhjust arvata, et relva käsitsedes on isik hoolsam. Registreerimismärgi asukohale ettenähtud reeglid aga ei kaitse samaväärseid huve ja õigusi, mistõttu ei saa nende nõuete rikkumisega põhjendada relvaloa andmata jätmist. Seda ka mitte koosmõjus teiste vastustaja viidatud rikkumistega. Arvestada saab vaid selliste rikkumistega, mis näitavad, et isik ei hinda riske õigesti või ei hooli nende võimalikust realiseerumisest. Asjakohatu rikkumisega arvestamine on kaalumisviga.
20.4.Seega ei ole tegemist relevantse rikkumisega, mis näitaks, et isikule ei saa relva usaldada. Seda enam olukorras, kus isikule on varem relvaluba väljastatud ja talle ei heideta ette mitte ühegi relva käitlemise nõude rikkumist. Järelikult ei ole põhjendatud, miks ei saa usaldada kaebajale relva, kuigi tal on relvaluba juba aastast 2016 olemas olnud, ta ei ole relvadega seotud süütegusid toime pannud, relvade käsitsemise nõudeid rikkunud ega pannud toime muid süütegusid, mis võiks tekitada põhjendatud kahtluse, et relva usaldamine kaebajale võib tuua kaasa potentsiaalse ohu teiste isikute õigushüvedele või avalikule korrale.
21.Vastustaja tugines vaidlusaluses otsuses kaebaja poolt toime pandud finantssüütegudele, mille tõttu määrati talle ärikeeld ja ta oli kriminaalhoolduse all. Kohus leiab sarnaselt eeltoodud põhjendustele, et ka finantssüütegudele tuginemine ei ole praeguses asjas asjakohane. Asjaoludest ei nähtu, et süütegu oleks toime pandud relvaga või sellega ähvardades või muul moel vägivaldselt, mis võiks anda alust kahtlusele, et isik võib ka edaspidi relvi ebaseaduslikul eesmärgil kasutada, nt kuriteo toimepanemise hõlbustamiseks. Kaebaja väitis, et ei viitas sellele süüteomenetlusele juba eelmise relvaloa taotlemise menetluse käigus ja seda ei peetud relvaloa andmist välistavaks asjaoluks. On tõsi, et kohtupraktikas on peetud lubatavaks, kui relvaloa andmisest keeldumisel arvestatakse mh asjaoludega, mis olid vastustajale teada juba eelmise relvaloa väljastamise ajal. Samas peavad arvesse võetavad süüteod olema siiski sellised, mis võimaldavad arvestada isikust lähtuvat võimalikku ohtu. Isik peab olema käitunud vahepealsel ajal viisil, mis on äratanud vastustajas kahtluse tema usaldusväärsuses ja tekitanud põhjendatud ohukahtluse. Maksupettus ei ole relevantne süütegu, sest sellega ei kaitsta samu õigusi ja huve nagu relvaloa andmist käsitlevate normidega. Mitte igasugusest õigusnormide rikkumisest ei saa järeldada isiku sobimatust relva omama ja käsitsema. Samuti ei ole kaebaja pannud vahepealsel ajal toime uusi kuritegusid, mis võiks anda aimu isiku väljakujunenud õigusvastasest käitumisharjumusest ja norme eiravast elustiilist.
22.Vastustaja tugines ühe alusena ka asjaolule, et kaebaja oli teinud 2009. a enesetapukatse. Tegemist on samuti eelmise relvaloa andmise eelsesse aega jääva sündmusega. Vastustaja väitis, et talle ei olnud see asjaolu eelmise relvaloa menetluse ajal teada. Enesetapukatsega arvestamine relvaloa andmisel ei ole põhimõtteliselt vale, kuid olukorras, kus tegemist on kaua aega tagasi (13 aastat) toimunud üksikjuhtumiga ning isik ei ole näidanud end relvaloa kehtimise ajal ebausaldusväärsena, ei ole pannud toime uusi enesetapukatseid (relvaga või ilma), ei ole ähvardanud relvaga kedagi teist, ei ole rikkunud relvade käitlemise nõudeid, pannud toime teiste isikute õigushüvesid rikkuvaid süütegusid ega ole olnud teadaolevalt sellises seisundis, mis võiks anda aluse usutavale ohukahtlusele, siis ei piisa relvaloa vahetamisest keeldumisel üksnes enesetapukatsele viitamisest, vaid tuleb täiendavalt põhjendada, kuidas see asjaolu põhjendab sel korral relvaloa andmata jätmist. Siinkohal on asjakohane arvestada ka kaebaja poolt välja tooduga, et ta tegutseb aktiivse laskesportlasena, laskeinstruktorina, laskevõistluste korraldajana ja kohtunikuna, mistõttu on tal vaja relvaluba 13(18)
3-22-2121
oma harrastusega ja ettevõtlusega tegelemiseks. Kaebaja selgituste kohaselt tegeleb ta laskespordiga juba 2016. a-st. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et pool tema sissetulekust tuleb laskespordiga tegelemisest (auhinnaraha, sponsorleping, ettevõtlustulu jms). Laskeklubi iseloomustuse8 järgi on kaebaja adekvaatne, rahulik ja abivalmis, kellega on meeldiv koos töötada ja laskevõistlustel osaleda. Kohtu hinnangul ei ole kõiki neid asjaolusid arvestades proportsionaalne tugineda ühekordsele 13 aasta tagusele intsidendile ning muuta relvaloa väljastamata jätmisega kaebaja jaoks tema harrastusega ja ettevõtlusega tegelemine võimatuks või oluliselt raskemaks.
23.1.Kohus selgitas oma 25.04.2022 otsuses asjas nr 3-21-959, et bipolaarne meeleoluhäire ei ole relvaloa andmist välistavaks psüühikahäireks RelvS § 36 lg 1 p 2 ja määruse nr 179 § 2 lg 1 järgi. Kohus möönis, et iseenesest võib bipolaarne meeleoluhäire olla selline psüühikahäire, mis vajaks relvaloa andmist välistavate tervisehäirete loetelus välja toomist. Kuid sellise täienduse saab nimetatud loetellu teha vaid seadusandja, mitte vastustaja. Nii vastustaja kui ka kohus peavad lähtuma otsuse langetamisel kehtivast õigusest, mis ei nimeta bipolaarset meeleoluhäiret relvaloa väljastamist välistava psüühikahäirena. Samuti ei ole relvaloa andmist välistavate tervisehäirete loetelu lahtine, mida haldusorgan võiks konkreetseid asjaolusid arvestades täiendada. Kohus leiab, et sel põhjusel ei ole tähtsust asjaolul, et erinevad psühhiaatrid on haldusmenetluses vastustajale kinnitanud, et sellise diagnoosiga isikule ei või mingil juhul relvaluba väljastada. Psühhiaatrite arvamus on asjakohane seaduseelnõu algatamisel ja menetlemisel, millega muudetakse relvaloa andmist välistavate haiguste loetelu. Vastustajal on võimalus vajadusel pöörduda ministri poole seadusemuudatuse algatamiseks. Kuni õigusakte ei ole muudetud, ei ole ekspertarsti arvamus asjakohane alus relvaloa andmisest keeldumisel.
23.2.Praeguses asjas vaidlustatud otsuses on vastustaja taaskord tuginenud kaebajal diagnoositud bipolaarsele meeleoluhäirele, kuid mitte RelvS § 36 lg 1 p-s 2, vaid RelvS § 36 lg 4 p-s 3 toodud relvaloa väljastamisest keeldumise alusena. Nagu eespool välja toodud, lubab see säte vastustajal relvaloa andmisest keelduda isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Kohus ei välista, nagu ei võiks isiku haiguslikust seisundist tuleneva käitumisega RelvS § 36 lg 4 p 3 juures mitte kunagi arvestada. Sellisel juhul peaks aga isiku konkreetne käitumine või eluviis selleks põhjust andma, st viidata ei saa üksnes isikul diagnoositud haigusele (sellisel juhul tuleb lähtuda haiguste loetelust), vaid sellega kaasnenud käitumis- ja eluviisile, nagu RelvS § 36 lg 4 p 3 sõnaselgelt ette näeb. Vastasel juhul on tegemist kehtiva normi eiramisega ja seadusandja tahte vastase haiguste loetelu täiendamisega. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja praegusel juhul tuginenud kaebaja konkreetsest käitumisest või eluviisist tingitud ohule. Vastustaja on tuginenud pelgalt kaebajal diagnoositud haigusele. Ka psühhiaatrid, kellega vastustaja on haldusmenetluses konsulteerinud, ei ole hinnanud konkreetselt kaebaja tervislikku seisundit, vaid andnud üldhinnangu bipolaarsele meeleoluhäirele kui diagnoosile, seostamata seda kaebaja käitumise või eluviisiga. Ainus võimalik meeleoluhäiret kajastav asjaolu oli 2009. a enesetapukatse. Muudele kaebaja käitumises või eluviisis esinevatele puudustele, mis võiksid ohuhinnangut põhjendada ja õigustada kaebaja ebausaldusväärsust relva käitlemisel, ei ole viidatud. Seega ei ole kaebaja andnud oma eluviisi või käitumisega alust sellele, et jätta talle relvaluba väljastamata.
Kaebaja 06.10.2022 lisa 1 lisa 5.
14(18)
3-22-2121
23.3.Kohus ei pea ka praeguses asjas vajalikuks hinnata kaebaja väiteid selle kohta, kas vaidlusalune diagnoos on õige või mitte. Ebaõiget diagnoosi on vähemalt Eesti õigusaktide kohaselt võimalik Eesti kohtus vaidlustada. Kohus eeldab, et sarnane võimalus on tõenäoliselt olemas ka Soome õiguses. Kuna diagnoos on pandud Soome arstide poolt, on kaebajal võimalus esitada Soome arstide vastu Soome kohtule kaebus diagnoosi ümberlükkamiseks. Isegi kui diagnoosi ei ole võimalik tagasiulatuvalt ebaõigeks tunnistada, võib olla võimalik seda edasiulatuvalt muuta. Kuniks seda ei ole tehtud, puudub alus diagnoosi õigsuses kahelda. Kohus selgitab, et vastustaja pädevuses ei ole relvaloa andmise menetluses otsustada diagnoosi õigsuse üle või selle üle, millise arsti/psühhiaatri arvamus või diagnoos on õigem. Neil asjaoludel ei ole praeguses asjas ka tähtsust, sest ainuüksi kaebajale pandud diagnoosiga bipolaarse meeleoluhäire kohta ei saa relvaloa andmata jätmist põhjendada. Kuna kaebaja ei ole ka oma käitumisega või eluviisiga näidanud, et temal diagnoositud psüühikahäire häiriks tema igapäevaelu või ohustaks teisi isikuid. Seetõttu ei pea kohus praeguses asjas kaebajal diagnoositud haigusega RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel relvaloa väljastamisest keeldumist põhjendatuks.
23.4.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja otsus kaebajale relvasoetamislubade ja relvaloa väljastamisest keeldumisel ei ole õiguspärane ning tuleb tühistada. Kollektsioneerimisluba
24.Vastustaja tugines kollektsioneerimisloa kehtetuks tunnistamisel RelvS § 43 lg-le 31 ja § 26 lg-le 10. RelvS § 43 lg 31 järgi võib Politsei- ja Piirivalveamet tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. RelvS § 26 lg 10 järgi tunnistab Politsei- ja Piirivalveamet kollektsioneerimisloa kehtetuks, kui esineb sama seaduse § 36 lg 1 p-des 1, 2, 4–6, 9 või 10 või § 43 lg 3 p-s 1, 3–6 või 9 sätestatud asjaolu.
25.Kohtu hinnangul on vastustaja tuginenud ekslikult RelvS § 26 lg-le 10, sest vastustaja ei ole selles normis viidatud alustele kollektsioneerimisloa kehtetuks tunnistamisel (ega relvaloa andmisest keeldumisel) tuginenud. Ilmselt on vastustaja pidanud silmas RelvS § 26 lg-t 11, mille kohaselt võib Politsei- ja Piirivalveamet tunnistada kollektsioneerimisloa kehtetuks, kui esineb sama seaduse § 43 lõikes 31, 32 või 33 sätestatud asjaolu või kui loa omanik ohustab avalikku korda. Kuna vastustaja viitas RelvS § 43 lg-le 31, on ta järelikult pidanud silmas just RelvS § 26 lg-t 11, mitte lg-t 10.
26.Kohus selgitas juba eespool, miks ta leiab, et vastustaja ei ole põhjendanud kaebaja ebasobivat või teisi ohustavat eluviisi või käitumist. Samuti ei ole vastustaja põhjendanud kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale. Mootorsõidukile registreerimismärgi ebaõige paigaldamine või finantssüüteod ei ole relevantsed rikkumised, millega relvaloa väljastamata jätmist põhjendada. Samal põhjusel ei saa need õigustada ka kollektsioneerimisloa kehtetuks tunnistamist. Kaebaja ei ole eksinud relva käitlemise nõuete vastu ega pannud toime rikkumisi, mis võiksid põhjendada kaebajast lähtuvat tõenäolist ohtu teiste isikute elule või tervisele. Vastustaja ei ole esitanud kollektsioneerimisloa kehtetuks tunnistamisel eraldi põhjendusi, vaid on samade põhjendustega põhjendanud kõiki vaidlusaluses otsuses sisalduvaid otsustusi. Kohus leidis eespool, et vaidlusaluses otsuses toodud põhjendused ei ole piisavad relvaloa andmisest keeldumiseks. Samadel põhjustel ei ole need piisavad ka kollektsioneerimisloa kehtetuks tunnistamisel. Seetõttu tuleb vaidlusalune otsus ka seda otsustust puudutavalt tühistada.
15(18)
3-22-2121
Tulirelvapass
27.Tulirelvapassi kehtivuse pikendamisest keeldumise alust ei ole vaidlusaluses otsuses välja toodud.
28.RelvS § 624 lg 6 järgi kehtib tulirelvapass kuni 5 aastat. Tulirelvapassi kehtivus on piiratud relvaomaniku relvaloa või relvakandmisloa kehtivusega ja tulirelvapass kaotab kehtivuse relvaomaniku relvaloa või relvakandmisloa kehtetuks tunnistamise korral. RelvS § 44 lg-st 1 nähtuvalt tuleb tulirelvapass relvaloa kehtivuse kaotamisel vastustajale üle anda.
29.Seega oli tulirelvapassi kehtivuse pikendamisest keeldumine põhjendatud ainuüksi sellega, et kaebajale keelduti relvaloa väljastamisest. Kuna aga relvaloa väljastamisest keeldumine ei olnud õiguspärane, ei saa seda olla ka tulirelvapassi kehtivuse pikendamisest keeldumine. Järelikult tuleb vaidlusalune otsus tühistada ka seda otsustust puudutavas osas. Kohustamisnõue
30.Vastustaja otsuse tühistamise tulemusena jäävad kaebaja taotlused relvaloa ja relvasoetamislubade väljastamiseks ning tulirelvapassi kehtivuse pikendamiseks lahenduseta. Vastustajal tuleb kaebaja taotlused uuesti läbi vaadata ja teha nende kohta uus otsus. Kohus ei saa kohustada vastustajat kaebajale relvaluba väljastama, sest RelvS annab vastustajale mh kaalumisõiguse relvaloa andmise otsustamisel. Kohus ei saa teostada kaalumist vastustaja asemel (HKMS § 158 lg 3), mistõttu saab kohus kohustada vaid vastustajat uut otsust tegema (HKMS § 41 lg 3, riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 4). Kahju hüvitamise nõue
31.Kaebaja taotles vastustajalt relvaloa väljastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja peab talle tekkinud kahjuks sponsorlepingust saamata jäänud tulu. Kaebaja selgituste kohaselt lõpetati sponsorlepinguga tema sponsoreerimine pärast tema relvaloa kehtivuse lõppemist.
32.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.
33.Seega on varalise kahju hüvitamise nõude eeldusteks: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes: 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Kahju hüvitise väljamõistmiseks peavad kõik eelloetletud eeldused olema täidetud. Kui kasvõi üks eeldustest on täitmata, puudub alus hüvitist välja mõista.
34.Kohtu arvates ei saa praeguses asjas veel põhjuslikku seost vastustaja õigusvastase teo ja kaebajale tekkinud kahju vahel tuvastada. Kuigi kohus tühistas vastustaja 06.04.2021 otsuse ja nimetatud kohtuotsus on jõustunud, samuti tühistab kohus praeguse kohtuotsusega vastustaja 06.09.2022 otsuse, ei saa kohus asuda veel seisukohale, et kaebajale tuli ja tuleb igal juhul relvaluba väljastada. Sellise otsuse peab tegema vastustaja, kes peab eelnevalt kontrollima kõigi relvaloa andmise tingimuste täidetust ja kaaluma võimalikke relvaloa andmisest keeldumise aluseid. Kohus ei saa praegusel juhul ilmselgelt välistada, et vastustaja võib uue menetluse 16(18)
3-22-2121
läbiviimisel tuvastada asjaolusid, mis õigustavad kaebajale relvaloa väljastamisest keeldumist ja see otsus jääb (ka võimaliku kohtumenetluse tulemusena) kehtima. Sellises olukorras puudub alus väita, et kaebajale tekkis kahju vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel. Kui vastustaja oleks teinud kohe õiguspärase otsuse relvaloa andmisest keeldumise kohta, siis oleks kaebajal jäänud samamoodi sponsorlepingust tulu saamata. Seega kuniks kaebaja relvaloa taotluste kohta ei ole tehtud lõplikku otsust, puudub võimalus tuvastada kaebaja viidatud kahju ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel vältimatut põhjuslikku seost. Põhjusliku seose tuvastamata jätmise tõttu ei saa kaebaja kahju hüvitamise nõuet rahuldada ja hüvitamiskaebus tuleb jätta rahuldamata. Otsus ja menetluskulude jaotus
35.Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus kaebaja tühistamis- ja kohustamiskaebuse, tühistab vastustaja 06.09.2022 otsuse ja kohustab vastustajat kaebaja taotlusi uuesti läbi vaatamata. Kohus jätab kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamata.
36.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus arvestab menetluskulude jaotamisel sellega, et kaebaja tühistamis- ja kohustamiskaebus kuulus rahuldamisele ning hüvitamiskaebus jäi rahuldamata. Samuti jäi kaebaja esitatud esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
37.Kuna tühistamis- ja kohustamiskaebus kuulub rahuldamisele, tuleb sellelt tasutud riigilõiv 20 eurot vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Hüvitamiskaebus jääb rahuldamata, seepärast jääb ka sellelt tasutud riigilõiv 112,5 eurot kaebaja enda kanda. Esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv 20 eurot jääb kaebaja enda kanda, sest kohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse 23.03.2023 määrusega rahuldamata.
38.Kaebaja esitas menetluskulu dokumentidena kohtule Priit Palmiste Advokaadibüroo OÜ 07.10.2022 arve nr 2769 summas 3960 eurot, 01.02.2023 arve nr 2818 summas 3960 eurot, 10.03.2023 arve nr 2831 summas 3960 eurot, 15.05.2023 arve nr 2859 summas 3960 eurot ja 29.08.2023 arve nr 2905 summas 3168 eurot. Arved sisaldavad käibemaksu.
38.1.10.03.2023 arvelt nähtub, et see seondub esialgse õiguskaitse taotluse ettevalmistamise, koostamise ja esitamisega. Kohus jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, seepärast tuleb ka sellega seotud kulu jätta kaebaja enda kanda.
38.2.15.05.2023 arvelt nähtub, et see seondub hüvitamiskaebuse ettevalmistamise, koostamise ja esitamisega. Kohus jättis hüvitamiskaebuse rahuldamata, seetõttu tuleb sellega seotud kulu jätta kaebaja enda kanda.
38.3.29.08.2023 arvel kajastatakse peamiselt menetlustoiminguid, mis on tehtud liidetud haldusasjas. Liidetud haldusasjas jäi üks kaebustest rahuldamata ja teine rahuldati. Sel põhjusel on õigustatud jätta pool arvel toodud summas, st 1584 eurot kaebaja enda kanda.
38.4.Järelikult saab tühistamis- ja kohustamiskaebusega lugeda seotuks 07.10.2022 ja 01.02.2023 arvetel ning osaliselt 29.08.2023 arvel näidatud kulu kokku 9504 eurot. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtu hinnangul ei ole asi keskmisest mahukam ega keerulisem, seetõttu puudub põhjus keskmisest oluliselt suuremaid menetluskulusid välja mõista. Kohus peab põhjendatuks mõista välja esindajakulu 6000 eurot. Ülejäänud osas jääb kulu kaebaja enda kanda.
39.Kaebaja taotluse kohaselt tuleb vastustajal kanda väljamõistetud menetluskulu Priit Palmiste Advokaadibüroo OÜ deposiitkontole nr EE417700771001271484.
17(18)
3-22-2121
40.Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulu dokumente, seepärast jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Dokumentide tagastamine
41.Kohus tagastab asjas korduvalt esitatud dokumendid, mis koormavad põhjendamatult kohtutoimikut.
42.Kaebaja esitas 10.03.2023 kohtule lisa „Taotlus PPA-le“, mis sisaldab EPLÜ MTÜ juhatuse esimehe J. V. 29.08.2022 taotlust vastustajale. Sama dokumendi oli kaebaja esitanud kohtule juba 06.10.2022 lisa 1 lisana 5. Samuti on kaebaja esitanud sama dokumendi kohtule 15.05.2023 lisana „Taotlus PPA-le“. Kohus tagastab 10.03.2023 ja 15.05.2023 korduvalt esitatud dokumendid.
43.Kaebaja esitas 06.10.2022 lisana 3 kohtule Tallinna Halduskohtu 25.04.2022 otsuse asjas nr 3-21-959. Sama kohtuotsuse esitas kaebaja kohtule ka 15.05.2023 lisana „Kohtuotsus“. Viimane tuleb kaebajale tagastada.
44.Kaebaja esitas 07.07.2023 kohtule lisa „9. juuni 2023. a e-kirjavahetus“, mis kajastab vastustaja 09.06.2023 teabepäringut EPLÜ MTÜ-le ja viimase 09.06.2023 vastust vastustajale. Sama dokumendi esitas vastustaja kohtule 22.06.2023 lisana „230626_X_PPAvastus_L3_paring_EPLU“. Erinevalt kaebaja esitatud dokumendist on vastustaja esitatud dokument terviklik, sest sellelt on näha ka EPLÜ MTÜ vastuse sisuks olevad tabelid, mis on kaebaja lisast välja jäänud. Seetõttu tagastab kohus kaebaja esitatud lisa kui korduva ja pooliku dokumendi.
45.Vastustaja esitas nii 07.11.2022 lisana „221107_X_PPA-vastus_L1-arakuulamise-v...“ kui ka 22.06.2023 lisana „230626_X_PPA-vastus_L1_PPA-23.08.2022...“ sama dokumendi – kaebaja ärakuulamise haldusmenetluses augustis 2022. Viimane nimetatud dokumentidest tuleb tagastada.
46.Vastustaja esitas 22.06.2023 lisana „230626_X_PPA-vastus_L2_kaebaja-30.08....“ kohtule kaebaja poolt haldusmenetluses 30.08.2022 esitatud seisukoha ja selle lisa (9mm OÜ 21.08.2020 arve-saateleht RSX Finland Oy-le). Samad dokumendid esitas kaebaja kohtule 06.10.2022 lisana 1 ja selle lisana 1. Vastustaja esitatud dokumendid on korduvad ja tuleb tagastada.
/allkirjastatud digitaalselt/
18(18)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.