Dhruba Raj Gnawali kaebus Politsei- ja Piirivalveameti
21.oktoobri 2022. a ettekirjutuse nr 1052261402 tühistamiseks Kaebaja Dhruba Raj Gnawali Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Eero Mango
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Dhruba Raj Gnawali kaebus osaliselt.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 21. oktoobri 2022. a ettekirjutuses 1052261402 Dhruba Raj Gnawalile kohaldatud sissesõidukeeld Schengeni alale. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Dhruba Raj Gnawali kasuks välja menetluskulud summas 20 eurot. Ülejäänud osas jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 10. novembri 2022. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. oktoobril 2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3).
3-22-2332
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) andis 19. oktoobri 2022. a otsusega nr 1055485859/TE Tartu Ülikooli üliõpilasele Dhruba Raj Gnawalile elamisloa õppimiseks kehtivusajaga 19. oktoober 2021 kuni 31. august 2023. Tartu Ülikooli kindlustus- ja finantsmatemaatika magistriprogrammi teise kursuse üliõpilasena langes Dhruba Raj Gnawali 5. septembril 2022 täiskoormusega õppelt osakoormusega õppele.
2.PPA edastas 22. septembril 2022 Dhruba Raj Gnawalile e-kirja teel teavituse, mille kohaselt lõppeb vastavalt välismaalaste seaduse (VMS) §-le 1731 tema õppimiseks antud tähtajalise elamisloa kehtivus 5. oktoobril 2022. Teatises märgiti, et kui Dhruba Raj Gnawalil puudub muu seaduslik alus Eestis viibimiseks, on ta kohustatud Eestist lahkuma hiljemalt 5. oktoobril 2022. Vastasel juhul on tema viibimine Eestis ebaseaduslik ja PPA vormistab talle väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses (VSS) sätestatud alustel ja korras ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, millega võib kaasneda ka sissesõidukeeld.
3.Dhruba Raj Gnawali võttis pärast PPA teatise kättesaamist ühendust Tartu Ülikooliga ning broneeris seejärel 28. septembril 2022 endale PPA Tartu teeninduses viisa taotlemiseks esimese vaba aja (21. oktoober 2022).
4.PPA tegi 21. oktoobril 2022 Dhruba Raj Gnawalile lahkumisettekirjutuse nr 1052261402 ja kohaldas sissesõidukeeldu Schengeni alale kaheks kuuks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Ettekirjutuse kohaselt tuli isikul Eesti Vabariigist lahkuda 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 20. novembril 2022. Kui nimetatud tähtajaks ei ole isik lahkumisettekirjutust vabatahtlikult täitnud, siis saadetakse ta VSS § 14 lg 1 ja § 17 alusel Eesti Vabariigist välja Nepali.
5.Dhruba Raj Gnawali esitas 31. oktoobril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA
21.oktoobri 2022. a ettekirjutuse nr 1052261402 peale.
6.Tartu Halduskohus võttis 7. novembri 2022. a määrusega menetlusse Dhruba Raj Gnawali kaebuse PPA 21. oktoobri 2022. a ettekirjutuse nr 1052261402 tühistamiseks.
7.Kohus rahuldas 10. novembri 2022. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning keelas PPA-l Dhruba Raj Gnawali Eestist väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-22-2332.
8.PPA esitas 5. detsembril 2022 kohtule vastuse kaebusele. Lisaks vastas PPA 13. detsembril 2022 ja 19. detsembril 2022 kohtu täiendavatele kohtunõuetele.
9.Tartu Halduskohus määras 25. mai 2023. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses ka kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Kaebaja täiendavaid menetlusdokumente ei esitanud. PPA teatas 23. augustil 2023 kohtule, et ei soovi täiendavaid menetlusdokumente esitada ning PPA-le teadaolevalt lahkus kaebaja
5.juulil 2023 Eestist, lennates Türgi kaudu kodumaale.
3-22-2332
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja põhjendab kaebust järgmiselt.
10.1.Kaebaja õppis Tartu Ülikoolis ning ei teadnud, et peab elamisloa kehtima jäämiseks teenima esimesel õppeaastal õppetööga vähemalt 45 EAP-d (s.o ainepunkti). Esimesel õppeaastal sooritas ta aineid 42 EAP eest ja kuigi tal oli varasemast ajast olemas praktikaaruanne, siis jättis ta selle esitamata, sest see oli aasta aega vana. Ülikooli programmi koordinaator ütles talle, et praktikaaruande esitamata jätmine on kahetsusväärne, sest ta oleks siis teeninud lisaks 12 EAP-d, mis olnuks elamisloa säilimiseks piisav.
10.2.Otsuse tegemisel ei võtnud PPA kaebaja riigis viibimist iseloomustavaid asjaolusid piisavalt arvesse, väljastatud otsus on seetõttu õigusvastane. Kaebajal ei olnud kavatsust ebaseaduslikult Eestis viibida, sest ta uskus, et võib ja saab Eestis edasi olla ja õpinguid jätkata. Pärast PPA-lt teavituse saamist võttis kaebaja kohe ülikooliga ühendust. Tartu Ülikool selgitas, et ta peab taotlema pikaajalise (D) viisa ning ülikool väljastab selleks vajaliku dokumendi. Seejärel broneeris ta endale 28. septembril 2022 Politsei- ja Piirivalveameti koduleheküljel aja viisa taotlemiseks. Lähim võimalik kuupäev selleks oli 21. oktoober 2022. Kaebaja kogus viisa taotlemiseks dokumente ning jäi broneeritud aega ootama. Kuna viisa taotlemiseks oli aeg broneeritud, siis arvas kaebaja, et tema riigis viibimine on jätkuvalt seaduslik. PPA teenindusbüroos küsitleti teda 21. oktoobril 2022 kaks tundi ning tehti seejärel koheselt otsus, et ta peab Eestist 30 päeva jooksul lahkuma. Samuti määrati talle Schengeni alale sissesõidukeeld kestusega kaks kuud. Kaebaja on mures edasiste tagajärgede pärast, sest kohaldatud sissesõidukeeld võib takistada tal edaspidi Schengeni riikides liikumist. Ülikoolilt ta mingeid toetuseid ei saa ning tasub oma piiratud eelarve juures õpingute eest ise.
11.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised põhjendused.
11.1.Vastustaja ei nõustu sellega, et kaebaja ei olnud teadlik sellest, et alates 6. oktoobrist 2022 puudub tal seaduslik alus riigis viibimiseks. Kaebaja sai PPA 22. septembri 2022. a teavituse kätte ning kinnitas 21. oktoobri 2022. a menetlustoimingutel, et ei pööranud sellele osale teavituses tähelepanu ja eeldas, et kui ta broneerib endale aja viisa taotlemiseks, siis on tema Eestis viibimine seaduslik. Kuigi kaebaja väitis, et keegi ei öelnud talle, et aja broneerimine ei anna seaduslikku alust riigis viibimiseks, siis tuleb PPA hinnangul siinkohal arvestada ka asjaoluga, et kaebaja näol on tegemist isikuga, kes on alates 2018. aastast viibinud Schengeni alal, omades selleks erinevaid viisasid ja elamislube.
11.2.Vaidlust ei ole selles, et alates 6. oktoobrist 2022 puudus kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks, sest isikule antud elamisloa kehtivus lõppes VMS § 1731 alusel ning tegemist ei olnud PPA kaalutlusotsusega. PPA koostas kaebajale lahkumisettekirjutuse VSS § 7 lg 1, § 72 lg 1 ja lg 4, § 73 lg 1 ja § 11 lg 1 alusel. VMS § 43 lg 1 sätestab seaduslikud alused Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks ning VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. PPA võttis lahkumisettekirjutuse koostamisel arvesse seda, et isiku hinnangul viibis ta Eestis seaduslikult, sest oli broneerinud aja viisa taotlemiseks. Samuti arvestati sellega, et tegemist oli isiku esmase rikkumisega. Eeltoodust tulenevalt pidas PPA võimalikuks määrata lahkumiskohustuse täitmiseks pikim võimalik aeg – 30 kalendripäeva.
11.3.VSS § 74 lg 1 kohaselt kohaldatakse vabatahtliku lahkumisettekirjutusega sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Kuna PPA kohaldas sissesõidukeelu kaheks kuuks, siis rakendas PPA ilmselgelt otsuse tegemisel kaalutlusõigust. Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4). PPA hinnangul ei esinenud käesoleval juhul humaanseid kaalutlusi, mis oleksid tinginud sissesõidukeelu kohaldamata jätmise. PPA peab oluliseks ka märkida, et Tartu Ülikool selgitas oma 26. oktoobri 2022. a kirjas, et soovitas isikul pöörduda PPA-sse ja täpsustada, mis on tema edasised võimalused,
3-22-2332 kuid ei soovitanud isikul broneerida aega viisa taotlemiseks. PPA nõustub ülikooliga, et Tartu Ülikool, olles teadlik 2022. a maikuus toimunud VMS-i muudatusest, oleks pidanud selgemalt isikule selgitama, mida talle antud elamisloa kehtivuse lõppemine tähendab, kuid see ei muuda riigis ebaseaduslikku viibimist olematuks ega anna alust sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks. Kuigi Tartu Ülikool on kutsujana kohustatud veenduma, et üliõpilane saabub siia ja viibib siin legaalselt, on ka välismaalasel endal kohustus selles veenduda ning tema veendumused ei saa põhineda eeldustel. PPA on seisukohal, et isikule kohaldatud kahe kuu pikkune sissesõidukeeld Schengeni alale on proportsionaalne ning sellest lühema keelu kohaldamiseks või sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks puuduvad alused. Ainuüksi isiku soov Eestis edasi õppida ei ole PPA hinnangul piisavaks põhjuseks sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks.
KOHTU SEISUKOHT
12.Vaidluse all on PPA 21. oktoobri 2022. a ettekirjutuse nr 1052261402 õiguspärasus. Nimetatud ettekirjutusega kohustati kaebajat Eestist lahkuma hiljemalt 20. novembril 2022 ja kaebajale kohaldati sissesõidukeeldu Schengeni alale kaheks kuuks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kaebaja palub selle otsuse täies ulatuses tühistada.
13.Kohtuotsuse tegemise ajaks on selgunud, et kaebaja lahkus Eesti Vabariigist 5. juulil 2023 (vt PPA 23. augusti 2023. a vastus nr 1.2-2/513-2). Seega on kaebaja praeguseks lahkumisettekirjutuse täitnud ja see on sisuliselt kaotanud oma kehtivuse. Ka vaidlusaluses ettekirjutuses endas on märgitud, et see kehtib ettekirjutuse teatavaks tegemise päevast kuni ettekirjutuses välismaalasele pandud kohustuse täitmiseni või Eestis viibimisaluse saamiseni. Kohus märgib, et haldusakti kehtivuse lõppemine ei välista tingimata tühistamiskaebuse läbivaatamist. Haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele (vt Riigikohtu
13.novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p-d 10 ja 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohus leiab, et kuigi kaebaja on käesolevaks ajaks Eestist lahkunud, siis ei ole lahkumisettekirjutuse tühistamise nõue muutunud ainetuks. Ei saa välistada, et lahkumisettekirjutus nr 1052261402 võib tulevikus mõjutada kaebaja osas tehtavaid haldusotsuseid. Seega on lahkumisettekirjutuse tühistamise nõue kohtu hinnangul jätkuvalt lubatav. Samuti on lubatav sissesõidukeelu tühistamise nõue, sest kaebaja lahkus Eestist
5.juulil 2023 ja seega on kahe kuu pikkune sissesõidukeeld Schengeni alale jätkuvalt kehtiv.
14.Kohus hindab esmalt kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuse õiguspärasust.
14.1.VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt sätestatakse välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused välismaalaste seaduses. Nimetatud alused on loetletud VMS § 43 lg-s 1. Vaidlus puudub selles, et PPA andis kaebajale elamisloa õppimiseks kehtivusajaga 19. oktoober 2021 kuni 31. august 2023. Samuti puudub vaidlus selles, et seisuga 5. september 2022 oli kaebaja ülikoolis õppides langenud täiskoormusega õppelt osalise koormusega õppele.
3-22-2332
14.2.Riigikogu võttis 9. mail 2022 vastu välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse, mille § 1 punktiga 26 täiendati välismaalaste seadust §-ga 1731. VMS § 1731 näeb ette, et kui välismaalasel on tähtajaline elamisluba õppimiseks ja ta on õppekava jätnud õppimiseks antava elamisloa omamiseks nõutavas ulatuses täitmata või katkestanud õppimise, lõpeb tema tähtajalise elamisloa kehtivus 30 päeva pärast seda, kui ta on jätnud õppekava nõutavas ulatuses täitmata või õpingud katkestanud. Seega ei tehta välismaalaste seaduse alusel enam õppekava nõutavas ulatuses täitmata jätmise korral eraldiseisvat otsust elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta, vaid elamisluba muutub 30 päeva pärast (s.o arvates õppekava täies ulatuses täitmata jätmisest) automaatselt kehtetuks. Nimetatud muudatus jõustus 24. mail 2022. Nagu eelnevalt viidatud, siis langes kaebaja seisuga 5. september 2022 osakoormusega õppele. Seega muutus kaebaja elamisluba VMS §-s 1731 alusel alates 6. oktoobrist 2022 kehtetuks.
14.3.Vaidlus puudub selles, et kui kaebaja saabus 21. oktoobril 2022 PPA Tartu teenindusse, siis kehtivat elamisluba tal enam ei olnud ning tal puudus ka muu seaduslik alus Eestis viibimiseks. VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks (s.o lahkumisettekirjutus). Kohus nõustub PPA-ga, et nimetatud norm ei anna PPA-le kaalutlusõigust ning viibimisaluseta välismaalasele tuleb teha lahkumisettekirjutus. Kuigi lahkumisettekirjutuse tegemisel on ka erandeid (vt nt VSS § 76 lg 3, § 9, § 171), siis praegusel juhul need ei kohaldu. Kaebajale anti 21. oktoobril 2022 võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja küsitluse protokollist (dtl 69-71) nähtub, et ta eeldas ekslikult, et viisa taotlemiseks aja broneerimine annab talle seadusliku aluse riigis viibimiseks. Protokollist ei nähtu, et kaebajat ei võiks tema kodakondsusjärgsesse riiki tagasi saata. Kaebajale 21. oktoobril 2022 tehtud lahkumisettekirjutus on seega õiguspärane. VSS § 7 lg 2 kohaselt tehakse lahkumisettekirjutusega kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. Kaebajale anti lahkumisettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks seaduses sätetatud maksimaalne aeg 30 päeva (vt VSS § 72 lg 4). PPA otsus vastab lahkumisettekirjutuse osas seega seaduse nõuetele. Kuna kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on õiguspärane, siis puudub alus selle tühistamiseks ning kohus jätab selles osas kaebuse rahuldamata.
15.Järgnevalt hindab kohus kaebajale PPA 21. oktoobri 2022. a ettekirjutusega nr 1052261402 kohaldatud sissesõidukeelu õiguspärasust.
15.1.VSS § 6 lg 1 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. VVS § 7 lg 2 sõnastuse kohaselt tuleks välismaalase suhtes kohaldada sissesõidukeeldu vajaduse korral. VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast alates. Kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks (VSS § 74 lg 3) ja sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata (VSS § 74 lg 4). Välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu (VSS § 74 lg 41). Kaebajale kohaldati vaidlusaluses ettekirjutuses Schengeni sissesõidukeeld kaheks kuuks.
3-22-2332
15.2.PPA leidis vaidlusaluses otsuses, et humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks käesoleval juhul ei esine. Isiku soov Eestis õpinguid jätkata ei ole piisav, et jätta keeld kohaldamata. PPA hinnangul on aga usutav, et isik võis ekslikult arvata, et viisa taotlemiseks broneeritud aeg võib tema viibimise seadustada, ajades juhtumid segi olukorraga, kus viisa taotluse sisseandmisel on isiku riigis viibimine menetluse ajal seaduslik. Kuna isikul puuduvad igasugused varasemad rikkumised ning PPA hinnangul on usutav, et isik ei viibi riigis ebaseaduslikult tahtlikult, siis oli PPA hinnangul põhjendatud lühendada isikule kohaldatavat sissesõidukeeldu ning määrata sissesõidukeelu pikkuseks 2 kuud.
15.3.Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ, 6. detsember 2008, ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (s.o naasmisdirektiiv, mis võeti Eestis 24. detsembril 2010 jõustunud VSS muutmise seadusega üle) artikkel 11 lg 1 kohaselt lisatakse tagasisaatmisotsustele sisenemiskeeld: a) kui tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või b) kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Teistel juhtudel võib tagasisaatmisotsustele lisada sisenemiskeelu. Sama artikli lg 2 kohaselt määratakse sisenemiskeelu kestus igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Artikli 11 lg 3 eelviimase lõigu kohaselt võivad liikmesriigid üksikjuhtudel humanitaarkaalutlustel sisenemiskeelu väljastamisest loobuda, selle tühistada või peatada. Lisaks on artikli 11 lg 3 viimases lõigus märgitud, et liikmesriigid võivad muude kaalutluste korral üksikjuhtudel või teatavat liiki juhtudel sisenemiskeelu väljastamisest loobuda, selle tühistada või peatada.
15.4.Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja puhul ei esinenud selliseid humaanseid põhjuseid, millest lähtudes oleks tulnud jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2023. a otsus asjas nr 3-22-2508, p 29 ja seal viidatud Riigikogu XII koosseisu 444 SE seletuskiri, lk 5; Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2022. a otsus nr 320-2388, p 18; Riigikohtu 5. detsembri 2019. a otsus nr 3-16-2123, p 15). Kaebaja ei ole kaebuses ega PPA-s 21. oktoobril 2022 toimunud ärakuulamisel viidanud sellele, et ta elaks Eestis perekonnaelu, vajaks siin hädavajalikku ravi või et talle sissesõidukeelu kohaldamine rikuks muudel sarnastel põhjustel intensiivselt tema õigusi. Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgedeks oleksid praegusel juhul olnud majanduslik kahju ning õpingute pikenemine või oht nende katkemiseks. Humaansete kaalutlustega arvestamine selliste tagajärgede ärahoidmiseks ei ole kohtu hinnangul asjakohane.
15.5.Vaatama eeltoodule leiab kohus, et kaebajale vaidlusaluse ettekirjutusega sissesõidukeelu kohaldamine ei olnud siiski õiguspärane. Naasmisdirektiivi artikkel 11 lg-st 2 tuleneb, et sisenemiskeelu kestuse määramisel tuleb igal üksikjuhul hoolikalt kaaluda kõiki olulisi asjaolusid. Samuti nähtub naasmisdirektiivist, et vastavalt Euroopa Liidu õiguse üldistele põhimõtetele tuleb direktiivi alusel tehtavad otsused võtta vastu juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest, mis tähendab, et arvesse tuleks võtta muud kui üksnes ebaseadusliku riigis viibimise asjaolu (vt preambuli punktid 6 ja 14). Artikkel 11 lg 3 kahest viimasest lõigust nähtub, et lisaks humanitaarkaalutlustele võivad liikmesriigid ka muude kaalutluste korral üksikjuhtudel või teatavat liiki juhtudel sisenemiskeelu väljastamisest loobuda, selle tühistada või peatada. Kuigi VSS ei sisalda direktiivi artikkel 11 lg 3 neljandale lõigule analoogset sätet (vrdl humaansete kaalutluste kohta sama lg kolmandat lõiget ja VSS § 74 lg 4), tuleb VSS-i tõlgendada direktiiviga kooskõlas. Seega võimalus jätta muude
3-22-2332 kaalutluste korral üksikjuhtudel sissesõidukeeld määramata, tuleneb VSS § 7 lg-st 2, mis näeb ette sissesõidukeelu kohaldamise vajaduse hindamise (vt Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2023. a otsus asjas nr 3-22-2266, p 5). Ka Riigikohus on selgitanud, et VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1891, p 16; 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 34; 27. juuni 2019. a otsus asjas nr 3-17-1927, p-d 12 ja 13). Seega tuleb kaaluda ka seda, kas sissesõidukeelu kohaldamine on konkreetsel juhul üldse vajalik.
15.6.Vaidlusaluses ettekirjutuses sisalduvad põhjendused peaasjalikult selle kohta, miks sissesõidukeelu kohaldamata jätmine humaansetest kaalutlustest lähtuvalt ei ole võimalik. Samas ei selgu kohtu hinnangul ettekirjutusest piisavalt selgelt, mil määral on vastustaja arvestanud sissesõidukeelu kohaldamisel muid kaebajaga seotud asjaolusid. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja piisavalt arvestanud sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel sellega, et kaebaja asus koheselt pärast PPA 22. septembri 2022. a teavituse kättesaamist samme selleks, et tema riigis viibimine oleks jätkuvalt seaduslik. Kaebaja küsitluse protokollist (dtl 69-71) nähtub, et ta soovis lõpetada oma õpingud Tartu Ülikoolis ja pöörduda seejärel tagasi Nepaali, samuti oli ta just tasunud õppemaksu. Kaebaja pöördus veel elamisloa kehtivuse ajal teabe saamiseks enda õppima kutsuja ehk Tartu Ülikooli poole, kuid ülikoolilt saadud informatsioon edasise tegutsemise kohta ei olnud täielik. Kaebaja küsitluse protokollist nähtub, et ülikoolist öeldi kaebajale, et tal tuleb esitada pikaajalise viisa taotlus ja talle anti viisa taotlemiseks toetuskiri. Ülikool ei teavitanud kaebajat, et PPA-s viisa taotlemiseks aja broneerimine ei anna talle õigust riigis viibida. Kaebaja broneeris ajal, mil tema elamisluba veel kehtis (s.o 28. septembril 2022) endale aja PPA-s viisa taotlemiseks (dtl 117). Kuigi PPA märgib 5. detsembri 2022. a vastuses kaebusele (dtl 98), et Tartu Ülikooli 26. oktoobri 2022. a e-kirjast (dtl 55) nähtuvalt soovitas ülikool isikul pöörduda PPA-sse ja täpsustada, mis on edasised võimalused, kuid ei soovitanud isikul broneerida aega viisa taotluse esitamiseks, siis kohtu hinnangul ei saa ülikooli 26. oktoobri 2022. a e-kirja sisust teha järeldust, et viisa taotlemisest kaebajaga ei räägitud. Ka kaebuses viitab kaebaja uuesti sellele, et ülikool vastas talle, et ta peab taotlema D-viisat. Samas nähtub aga PPA 13. detsembri 2022. a vastusest kohtunõudele (dtl 117), et tegelikult ei oleks kaebajal ka enne 5. oktoobrit 2022 olnud võimalik viisat Eestis taotleda, sest ta ei vasta VMS § 911 sätestatud tingimustele. Eeltoodust võib teha järelduse, et ülikool võis siiski anda kaebajale eksitavat teavet.
15.7.Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu kaebaja tahe ebaseaduslikult riigis viibida. Vastupidi, kaebaja tegi toiminguid saavutamaks riigis viibimiseks ja õpingute jätkamiseks seaduslik alus. PPA on vaidlustatud otsuses ka ise möönnud, et kaebaja ei viibinud Eestis tahtlikult ebaseaduslikult ning et ta võis ekslikult arvata, et tal on riigis viibimiseks olemas seaduslik alus. Miski ei viita sellele, et kaebaja oleks toiminguid teinud PPA eksitamise või muul ebakohasel eesmärgil. Kohtule ei ole seetõttu mõistetav, milles seisnes praegusel juhul VSS § 7 lg-s 2 nimetatud vajadus sissesõidukeelu kohaldamiseks, ehk miks oli kaebaja puhul tegemist Eesti Vabariigis ebasoovitava isikuga ning kuidas talle sissesõidukeelu kohaldamine takistab ebaseaduslikku migratsiooni või milline muu oluline asjaolu kinnitab sissesõidukeelu rakendamise vajadust. Asjaolu, et kaebaja osad toimingud ei olnud nõuetekohased ning ta oli eksimuses viisa taotlemise alustes ning viisa taotlemise aja broneerimise tähenduses, ei ole oma iseloomult sellised, mis kinnitaksid sissesõidukeelu kohaldamise vajadust lühiajaliselt. Kohtu hinnangul ei olnud sissesõidukeelu kohaldamine praegusel juhul eesmärgipärane ega proportsionaalne ka seetõttu, et sissesõidukeelu kohaldamisega muutis vastustaja kaebaja olukorra raskemaks. Vastustajale oli teada kaebaja tahe jätkata magistriõpinguid Tartu Ülikoolis ning et ta soovis selleks taotleda pikaajalist viisat. Kui kaebaja oleks välisriiki
3-22-2332 naasnud ja esitanud seal kohe pikaajalise viisa taotluse, siis oleks viisataotluse läbivaataval haldusorganil esinenud selle kohesel läbivaatamisel alus keelduda viisa andmisest. Nimelt näeb VMS § 65 lg 2 p 5 ette, et pikaajalise viisa andmisest keeldutakse, kui välismaalase suhtes kehtib Eesti poolt kohaldatud sissesõidukeeld või Euroopa Liidu ühtsesse viisaruumi kuuluva liikmesriigi poolt kohaldatud ja Schengeni konventsiooni kohaselt Schengeni infosüsteemi kantud Schengeni sissesõidukeeld. Sissesõidukeelu kohaldamine omas seega mõju kaebaja võimalustele saada võimalikult kiiresti seaduslik alus Eestis viibimiseks ja õpingute jätkamiseks ülikoolis. PPA ei ole sissesõidukeelu kohaldamisel selle asjaoluga piisavalt arvestanud, kuigi oli sissesõidukeelu kohaldamisel sellest takistusest teadlik (vt ka PPA
26.oktoobri 2022. a vastus Tartu Ülikoolile (dtl 54)). Kuna kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ja on seeläbi teinud kaalumisvea, siis on sissesõidukeelu kohaldamine õigusvastane.
16.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus Dhruba Raj Gnawali kaebuse osaliselt. Kohus tühistab Politsei- ja Piirivalveameti 21. oktoobri 2022. a ettekirjutuses 1052261402 Dhruba Raj Gnawalile kohaldatud sissesõidukeelu Schengeni alale. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.
17.HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja menetluskuludeks käesolevas asjas on riigilõiv kogusummas 40 eurot (20 eurot kaebuse esitamise eest ja 20 eurot esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest). Arvestades kaebuse osalist rahuldamist peab kohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 20 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ning vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda.
18.Kuna kaebus jääb lahkumisettekirjutuse tühistamist puudutavas osas rahuldamata ning kaebaja on praeguseks ka Eesti Vabariigist lahkunud, siis tühistab kohus 10. novembri 2022. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.