Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

RESOLUTSIOON TERVIKUNA

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik 06.08.2012 sõlmisid AS Windoor (hageja) ja Kasahstani ettevõte TOO Baltiiski DOM (ostja) finantseerimislepingu No WD20120806AST (finantseerimisleping), mis võimaldas luua poolte vahel edaspidi sõlmitava ehituslepingu objekti jaoks vabamajandustsooni (I kd tl 8186, tõlge I kd tl 92-94). 06.08.2012 kuupäevaga oli dateeritud hageja ja ostja vahel sõlmitud investeerimisleping (allkirjastatud variant I kd tl 87-91, tõlge I kd tl 95-97, allkirjastamata II kd tl 69-73, tõlge II kd tl 77-79). 02.10.2012 sõlmisid hageja ja ostja ehituse ja projekteerimise töövõtu raamlepingu No WD20121002AST (ehitusleping) Kasahstanis Astana linnas asuva Rahvusvaheliste Organisatsioonide konverentsikeskuse ja hotelli klaasfassaadide projekteerimis- ja ehitustööde teostamiseks. Tööde maksumuseks oli kokku lepitud 25 000 000 eurot maksetähtajaga 720 päeva (I kd tl 26-58, tõlge I kd tl 59-80). 02.10.2012 andis TOO Diplomat Stroi Services (garantii andja) tagasivõtmatu nõudegarantii, väljastades selle kohta garantiikirja (I kd tl 99-104, tõlge I kd tl 105-106). 10.10.2012 sõlmis hageja AS-iga Unicredit Bank Eesti filiaal laenulimiidilepingu nr 121010 -RCL (laenuleping) summas 5 000 000 eurot, et saada vajalikke käibevahendeid selleks, et 02.10.2012 lepinguga kokku lepitud fassaadidetailide tootmist alustada ja neid Kasahstani transportida (I kd tl 107-116). 23.04.2013 sõlmisid pooled laenulimiidilepingu juurde Lisa nr 1 (I kd tl 118-138). 19.12.2013 võttis laenulimiidilepingu üle AS Swedbank ning leping nr 121010 - RCL vormistati korduvkasutusega laenulimiidilepinguks nr 13-077040-RC laenulimiidiga 5 000 000 eurot (I kd tl 139-149). 31.10.2014 korduvkasutusega laenulimiidilepingu nr 13-077040-RC lisa nr 3 kohaselt oli laenusumma tagastamise tähtaeg 30.01.2015 (I kd tl 150-152). 11.10.2012 esitas hageja ostjale ehituslepingu alusel projekteerimistööde teostamise arve nr 269 summas 3 750 000 eurot maksetähtajaga 22.10.2014 (III kd tl 159, tõlge III kd tl 160). 12.10.2012 sõlmisid hageja ja kostja krediidikindlustuslepingu nr 000767-12-1, mille kohaselt oli kindlustatava käibe suuruseks 5 000 000 eurot ja soodustatud isikuks Unicredit Bank Eesti filiaal (I kd tl 173-175). Krediidikindlustuslepingule kohaldati Üldtingimusi (edaspidi ka ÜT, I kd tl 176-189). Tulenevalt laenulepingu ümbervormistamisest AS-i Swedbank nimele, väljastati uus kindlustuspoliis (I kd tl 190-192). Poliisidega seonduvalt tegi kostja krediidilimiidi otsuse nr 006990 summas 3 750 000 eurot (I kd tl 193) ning krediidilimiidi otsuse nr 007235 summas 5 000 000 eurot (I kd tl 194). Hageja tasus kostjale

kindlustusmakseid 150 000 eurot (I kd tl 195-196). Vastavalt kostja poolt edastatud kirjale seisnes kindlustuslepingu loogika selles, et kui tekkis finantseeritav müügiarve, siis väljastas kostja hagejale selles osas osalise preemiaarve ning kui hageja preemiaarve tasus, väljastas kostja pangale limiidiotsuse (I kd tl 172). 01.11.2012 esitas hageja ostjale ehituslepingu alusel ehitusmaterjalide tarnimise eest arve nr 278 summas 1 805 555 eurot maksetähtajaga 22.10.2014 ( III kd tl 161, tõlge III kd tl 162). 26.04.2013 sõlmisid garantii andja ja kostja hüpoteegi seadmise lepingu kostja kasuks garantii andja kinnisvarale asukohaga Kabanai batõrr 28, 28a, 28b, Astana, Kasahstan. 31.05.2013 sõlmisid hageja ja kostja krediidikindlustuslepingu nr 000954-13-1, mille kohaselt oli kindlustussummaks kokku 20 000 000 eurot. Selle summa osas oli soodustatud isikuks AS Nordea Finance Estonia (II kd tl 7-10). Krediidikindlustuslepingule kohaldati Üldtingimusi (I kd tl 176-189). Nimetatud poliisiga seonduvalt tegi kostja kokku 18 krediidilimiidi otsust (II kd tl 11-46). Vastava lepingu alusel tasus hageja kostjale kindlustusmakseid kokku 313 282,55 eurot (II kd tl 47-68). 31.05.2013 sõlmis hageja AS-iga Nordea Finance Estonia faktooringulepingu nr 296 (faktooringuleping) faktooringulimiidiga 18 000 000 eurot. Faktooringulepingu punktide 16.1 ja 16.3 ning lisa 1 kohaselt olid kõik alates 31.05.2013 hageja poolt ostjale väljastatud arvetest nähtuvad nõuded alates arve väljastamise päevast loovutatud hageja poolt kolmandale isikule II (I kd tl 156-170). 2014. aasta alguses informeeris hageja ostjat mitmetest ostjapoolsetest lepingu rikkumistest (II kd tl 82, tõlge II kd tl 83). 09.06.2014 tegi hageja ostjale ehituslepingu punkti 18.3 alusel ehituslepingu erakorralise lõpetamise hoiatuse ja määras täiendava tähtaja 14 päeva ehituslepingu rikkumise lõpetamiseks (II kd tl 84-85, tõlge II kd tl 86-87). 10.07.2014 tegi kostja ettekirjutuse seoses kindlustuslepingutega nr 00767 ja 000954, milles kohustas hagejat ehituslepingut mitte üles ütlema enne, kui on välja selgitatud ehituslepingu edasise täitmise võimalikkus (mh Kasahstani Vabariigi välisministeeriumi seisukoht antud küsimuses) (II kd tl 88-90). 02.07.2014 kirjaga vastas ostja hagejale, et hageja ei ole täitnud kohalikust seadusandlusest tulenevaid nõudeid (II kd tl 91, tõlge II kd tl 92). 15.07.2014 kirjaga selgitas hageja kostjale, et on teinud kõik endast oleneva, et vaidlus lahendada läbirääkimiste teel ning et ehituslepingu ülesütlemisega viivitamisel kaasneb hagejale igakuiselt kahju ca 85 000 eurot kuus, mis koosneb peamiselt krediidikulust 35 000 eurot ja halduskulust 50 000 eurot (II kd tl 93-94). 22.07.2014 kohtusid hageja, kostja ja pangad, et olukorda lahendada. Hageja leppis kokku ostjaga kohtumise Kasahstanis ning palus, et kostja esindaja kohtumisel osaleks. Kostja esindaja otsustas kohtumisel mitte osaleda (II kd tl 95-100). Hageja ja ostja kohtusid 07.08.2014 Kasahstanis, kuid soovitud tulemusteta. Kohtumisel teatas ostja, et tal puuduvad rahalised vahendid ehitusprojekti jätkamiseks. 23.07.2014 kirjas soovis kostja hagejalt täiendavat informatsiooni ning väljendas arvamust, et olukorra lahendamisse kostja sekkuda ei saa (II kd tl 101-102). Hageja esitas enda selgitused ja vastused 26.07.2014 e-kirjaga (II kd tl 103-104). 31.07.2014 kirjaga informeeris hageja garantii andjat kavatsusest garantii realiseerida juhul, kui ehitusleping ennetähtaegselt lõpetatakse (II kd tl 105-106, tõlge II kd tl 107-108).

03.10.2014 esitas hageja ostjale kirjaliku nõude, milles palus tasuda viivitamatult 11.10.2012 arve nr 269 summas 3 750 000 eurot (II kd tl 126, tõlge II kd tl 127). Ostja arvet ei tasunud. 07.10.2014 esitas hageja garantii andjale esimese garantii väljamaksmise nõude ning teise garantii väljamaksmise nõude 22.10.2014 (II kd tl 128-141). Garantii andja nõutud summasid ei tasunud. 08.10.2014 esitas hageja kostjale kostja väljatöötatud vormil maksehäireteatise selle kohta, et ostja on jätnud tasumata esimese 11.10.2012 arve nr 269 summas 3 750 000 eurot, maksetähtajaga 01.10.2014. Maksehäireteatisele oli lisatud tabelina nimekiri ostjale esitatud arvetest, nende tähtaegadest ja tasumata summadest (II kd tl 122-125). 13.10.2014 esitas kostja täiendavad pretensioonid ostjale ja Garantii andjale tasuda võlgnetavad summad hiljemalt 31.10.2014 hageja kontole (III kd tl 9, 10, tõlked III kd tl 1012). Ostja ega garantii andja nõutud summasid ei tasunud. 04.11.2014 esitas hageja kostjale taotluse kindlustuslepingu nr 000767-12-1 alusel kindlustushüvitise saamiseks summas 3 375 000 eurot (III kd tl 21-22). 12.11.2014 esitas hageja kostjale täiendavalt kahjunõude, milles palus hüvitada tekkinud varaline kahju summas 140 844,31 eurot seoses kostja 10.07.2014 ettekirjutusega, millega kostja keelas hagejal Ehituslepingut ühepoolselt lõpetada (III kd tl 23-24). 18.11.2014 vastas kostja hagejale ning keeldus kindlustushüvitise maksmisest. Lisaks tühistas kostja 10.07.2014 ettekirjutuse seoses kindlustuslepingutega nr 000767 ja 000954 (III kd tl 25-28). 02.12.2014 edastas hageja kostjale kirja olukorra selgitamiseks ning palus välja maksta kindlustushüvitis (III kd tl 3234). 10.12.2014 tühistas Kasahstani kohus kostja kasuks seatud hüpoteegi. 11.12.2014 esitas kostja hagejale kindlustuslepingute tühistamise avalduse pettuse mõjul (III kd tl 35-37). 15.12.2014 edastas hageja ostjale ehituslepingu ühepoolse lõpetamise teate (III kd tl 29-31, tõlge III kd tl 124-126). 07.01.2015 ja 20.01.2015 esitas kolmas isik II kostjale kindlustushüvitise väljamaksmise nõuded (VIII kd tl 187-192), millistele kostja vastas keelduvalt (VIII kd tl 193-194). 04.02.2015 andis hageja ostjale täiendava tähtaja sissenõutavaks muutunud nõuete tasumiseks (V kd tl 103-105) ning esitas 20.02.2015 nõude garantii andja vastu (V kd tl 106-109). Ostja ja garantii andja nõudeid ei täitnud. 09.03.2015 esitas hageja kostjale uue kindlustushüvitise taotluse kindlustuslepingu alusel kindlustushüvitise saamiseks osas, mis ei olnud hõlmatud 04.11.2014 taotlusega. Hageja palus välja maksta kindlustushüvitis summas 10 429 585 eurot (V kd tl 101-102). 28.05.2015 tühistas Kasahstani kohus hageja ja ostja 02.10.2012 ehituslepingust tulenevaid kohustusi tagama pidanud Diplomat Stroi Service TOO garantiikirja (V kd tl 153-160, tõlge V kd tl 161-166). Hageja nõue ja põhjendused 16.01.2015 esitas AS Windoor (hageja) Harju Maakohtule hagi AS KredEx Krediidikindlustus (kostja) vastu, milles palus kostjalt Swedbank AS-i kasuks välja mõista 12.10.2012 kindlustuslepingust nr 000767-12-1 tuleneva võlgnevuse 4 500 000 eurot ja viivise põhivõlalt alates 20.12.2014 0,02% tasumata summalt päevas kuni põhivõla tasumiseni. Samuti palus hageja kaasata tema poolel iseseisva nõudeta kolmanda isikuna

menetlusse Swedbank AS (kolmas isik I). 01.06.2015 esitas hageja kohtule nõude suurendamise taotluse, paludes kostjalt Nordea Finance Estonia kasuks välja mõista 31.05.2013 kindlustuslepingust nr 000954-13-1 tuleneva kindlustushüvitise summas 9 386 626,50 eurot ja viivise põhivõlalt alates 24.04.2015 0,02% tasumata summalt päevas kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus kaasata iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel menetlusse Nordea Finance Estonia AS (kolmas isik II). Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja tugines oma nõudes VÕS § 113 lg-le 1, § 422 lg-le 1 ja § 476 lg-le

suunatud hageja tegevusaladega seotud riskide kindlustamiseks laiemas tähenduses, sh sellega olemuslikult seotud tegevustele (projekteerimine, müük, tarne, paigaldus) mitte kitsalt tootmistegevuse endaga seonduvalt ja vastav kostja vastuväide on otsitud ning enne kohtumenetlust ei ole kostja nendele vastuväidetele tuginenud. Kindlustuskaitsega olid hõlmatud nii 11.10.2012 kui ka 01.11.2012 arve, kostja on mõlema osas väljastanud krediidilimiidi otsused, so vastavalt 12.10.2012 ja 09.11.2012, esitanud kindlustuspreemia arved ning hageja on need tasunud. Kindlustatud olid ehituslepingu alusel esitatud arved, vaatamata sellele, et 11.10.2012 arve oli esitatud enne kindlustuslepingu sõlmimist. Kindlustushüvitise väljamaksmise kohustus ei sõltu sellest, kas hageja on ostja vastu arvete osas kohtusse pöördunud või mitte ja/või kas tema nõue on kohtuotsusega tunnustatud ja/või rahuldatud. Ostja ei ole ehituslepingust tulenevaid nõudeid ega talle esitatud arveid vaidlustanud. Ostja ei ole esitanud ehituslepingu alusel pretensioone hageja poolt esitatud teenuste või tarnitud kaupade osas ja ei esine ÜT p-le 4.1.2 tuginemist võimaldavat olukorda. Kindlustuslepingu ÜT p 4.1.2 on tühine, kui seda tõlgendada selliselt, et hageja pidi enne saama vahekohtu poolt otsuse, et ostjal hageja arvete osas vastuväited puuduvad. Vahekohtumenetluse vaidlus võib tähendada kulu 200 000 eurot ning selle kulu kandmist ei saa panna kindlustushüvitise väljamaksmise eelduseks. Kostja tuginemine 6-kuulisele riski realiseerumise ooteajale (ÜT p. 2.4.2.2) ei ole põhjendatud ja on vastuolus hea usu põhimõttega. Riski realiseerumise periood ei oma enam ka tähendust, sest kohtumenetluse ajal on tähtaeg saabunud ning ostja ei ole maksekohustusi täitnud. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et kostja tühistas 11.12.2014 avaldusega kindlustuslepingud, mistõttu puudub kostjal kindlustushüvitise väljamaksmise kohustus. Hageja jättis kostjale teatamata asjaoludest, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, hageja lõi sellega kostjale tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse ning hageja tahe oli kallutada kostjat kindlustuslepingu sõlmimisele. Hageja ei teavitanud kostjat 06.08.2012 finantseerimislepingu ja investeerimislepingu olemasolust, mille vastu kostjal oli äratuntav huvi. Finantseerimislepingust ja investeerimislepingust teatamise kohustus tulenes ÜT p-st

lehekülje lepingus ära vahetanud. Lepingu on hageja ise kohtule esitanud. Hageja väide, et ta on investeerimislepingu 23.02.2015 üles öelnud ja ostja ülesütlemist ei vaidlustanud, ei oma mingit tähendust. Ehitus pidi lõppema hiljemalt 31.12.2014, mistõttu oleks investeeringu tegemise tähtaeg selleks ajaks möödunud. Finantseerimislepingu ja investeerimislepingu sisu sai kostjale teatavaks vastavalt 28.07.2014 ja 09.12.2014, kui kostja need lepingud sai. Eelnevad asjaolud võivad anda aluse ka kindlustuslepingute tühistamiseks olulise eksimuse mõjul ning selles osas ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Ostja poolt tasumata jäänud arvetele laieneks kindlustuskaitse üksnes juhul, kui nende puhul esineksid üheaegselt kõik ÜT punktis 2.1.2 nimetatud tingimused, kuid neid ei esine. Ostja on hageja poolt esitatud arved vaidlustanud ning pädev kohus ei ole hageja nõudeõiguse olemasolu tuvastanud, seega ei ole hagejal kindlustushüvitise taotluse esitamise õigust tekkinud (ÜT p 4.1.2). Hagejal ja ostjal tekkisid ehituslepingu alusel vastastikkuste nõuete osas põhimõttelist laadi vaidlus ning see väljastab ÜT p 4.1.2 alusel kindlustushüvitise väljamaksmise. ÜT p 4.1.2 ei ole tühine, pole vastuolus ühegi seadusega ega heade kommetega ning tingimuse sisu on täiesti selge ja krediidikindlustuse olemust arvestades mõistlik ja vajalik. Krediidikindlustus katab vaid selgeid ja vaidlustamata nõudeid, mille tasumata jätmine on tingitud kommerts- või poliitilisest riskist ja mitte õigusvaidluse tekkimisest. 11.10.2012 ja 01.11.2012 arvetel puudub kindlustuskaitse, kuna need arved ei ole seotud hageja põhitegevusega, so metalluste ja akende tootmisega. Lisaks on 11.10.2012 arve esitatud enne kindlustuslepingu sõlmimist ning tagasiulatuv kindlustuskaitse puudus. Ehituslepingust tuleneva maksekohustuse täitmata jätmine oli tingitud hagejast, hageja jättis täitmata projekteerimislepingust tuleneva kooskõlastamiskohustuse ja investeerimislepingust tuleneva rahastamiskohustuse, mistõttu keeldus ostja arveid tasumast. Hageja on maksehäire teatise esitanud vaid 11.10.2012 arve kohta. Hageja pidi esitama eraldi maksehäire teatise iga arve osas. Kostjal on õigus kindlustushüvitise maksmisest keelduda ÜT p 4.3.1 alusel. 28.05.2015 tühistas Kasahstani kohus garantiikirja, mis oli eelduseks krediidikindlustuselepingu sõlmimiseks ning seetõttu enam krediidilimiidid ei kehti ja ostja võimalikud võlgnevused hagejale ei ole enam ÜT p 2.1.2.5 ja 2.1.2.6 kohaselt kindlustuslepinguga kaetud. Ei ole möödunud 6-kuulist riski realiseerumise ooteaega. Ekspordi riikliku tagamise seadus (ERTS) ei taganud ostja ehituslepingust tulenevat maksekohustust hageja ees ja hageja laenulepingust tulenevat maksekohustust kolmanda isiku ees, vaid üksnes kostja võimalikku kindlustuslepingust tulenevat hüvitamiskohustust hageja ees. ERTS ei reguleeri ega sisusta kostja ja kindlustusvõtja vahelist õigussuhet teisiti kui VÕS § 422 ja sellele järgnev kindlustuslepingu regulatsioon. Investeerimislepingu ülesütlemisega sai hageja üksnes möönda ja kinnitada, et on investeerimislepingu sõlminud ja seal märgitud kohustused võtnud. Kostja ei olnud 31.05.2013 kolmepoolse kokkuleppe pooleks ja see ei ole kostjale siduv. Samuti ei ole 31.05.2013 kokkulepet ega faktooringulepingut kostjale krediidikindlustuslepingu sõlmimisel tutvustatud ning kostja ei saanud selles sisalduvate tingimustega arvestada. Kolmandate isikute omavahelised kokkulepped osas, milles need puudutavad arvete faktoorimist, ei oma mingit tähtsust kostja kohustuste osas, kuna kostja ei kindlustanud faktooringulepingut. Hageja alternatiivnõue on hagi muutmine ning kostja ei anna selleks nõusolekut. Kohtu menetluses oleva hagi aluseks on kindlustuslepingute väidetav rikkumine, mitte TsÜS § 90 lg 1 kohane tagasitäitmisvõlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine. Tagasitäitmiskohustuse rikkumist ei ole hageja hagi alusena kordagi välja toonud. Hageja alternatiivse nõude maksimaalne teoreetiline rahuldamine saaks olla 117 257,52 euro ulatuses, võttes arvesse, et hageja ei ole kostja tasaarvestusavaldusele vastuväiteid esitanud. Hageja alternatiivse nõude viivisenõue on alusetu.

Kostja palus juhul kui kohus leiab, et hageja alternatiivnõue on võimalik ning kohus tuvastab, et kindlustuslepingud on kehtivalt tühistatud, tasaarvestada kostjale tekkinud kahju hageja nõudega kindlustusmaksete tagastamiseks. Kostja leidis, et kostjal on õigus nõuda kahju hüvitamist TsÜS § 101 lg 1 alusel, kostjale on kindlustuslepingute sõlmimisel ja täitmisel tekkinud kahju 345 755,03 euro ulatuses ja kulude mahaarvamise järgselt on tagastamisele kuuluva preemia jääk 117 527,52 eurot. Hageja ei ole kostja kahjunõude osas vastuväiteid esitanud, mistõttu tuleb eeldada omaksvõttu. Kolmanda isiku I seisukoht Kolmas isik I toetas hagi ja palus selle rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Juhul kui kohus leiab, et kindlustusleping oli kostja poolt kehtivalt tühistatud, toetab kolmas isik hageja alternatiivset nõuet. Swedbank grupis ei ole kunagi ükski kindlustusandja krediidikindlustuse lepingut tühistanud ning krediidikindlustuslepingu tühistamine on praktikas väga ebatavaline. Ekspordi riikliku tagamise seadusest (ERTS) tulenevalt ei ole tegemist mitte kindlustusega vaid tagatisega. Kostja kohustus oli hinnata enne kindlustuslepingu sõlmimist kõiki riske, sh hageja välismaise partneriga seotud makseriske ja ilma riske piisavalt hindamata ei olnud kostja kohustatud (ega õigustatud) kindlustuslepingut sõlmima. Kostja suhtes kehtis kõrgendatud hoolsuskohustus riskide hindamisel. Pank ei oleks hagejaga laenulepingut sõlminud, kui kostja oleks keeldunud kindlustuslepingu sõlmimisest. Hageja ei ole VÕS §-s 440 sätestatud teavitamiskohustust rikkunud ja on vastanud kõigile kostja lisaküsimustele, mille kohta kostja teavet on nõudnud. Oluliseks tuleb pidada teavet selle kohta, mille kohta kostja küsis. Kui kostja arvates oli olulises osas informatsiooni puudu, oleks ta saanud kindlustuse andmisest keelduda. Panga hinnangul ei oma investeerimisleping ja finantseerimisleping sisulist puutumust ehituslepinguga. Tühistamisavaldus on esitatud hilinemisega, kuna tühistamisavalduses on kostja märkinud, et sai tühistamise alusest teada 13.03.2013. Pank ei ole midagi valesti teinud või hinnanud riske ebaõigesti, et karistada panka käesolevas kaasuses tagatise kaotusega. Analoogia korras tuleks kohaldada VÕS § 501 ja kindlustusandja peaks ikka täitma oma kohustuse soodustatud isikule kui hüpoteegipidajale kuna tegemist tagatisele omase regulatsiooniga. VÕS §-s 441 on seadusandja ette näinud VÕS § 440 rikkumise puhul õiguskaitsevahendiks kindlustuslepingust taganemise, mida kostja ei kasutanud. Ebausutavad on ostja poolt esitatud väited ja tõendid, kuna nimetatud isik on ka varem esitanud ebaõigesti või võltsinud andmeid kõnealuse kaasuse kohta. Kolmanda isiku II seisukoht Kolmas isik II toetas hagi ja palus selle rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole kindlustuslepingut 000954-13-11 kehtivalt tühistanud ning see kindlustusleping kehtib edasi. Hageja, ostja ja kolmanda isiku II vahel 31.05.2013 sõlmitud kolmepoolsest lepingust nähtub, et peale hageja poolt ostjale väljastatud arvete allkirjastamist ostja poolt kohustus ostja kõik allkirjastatud arvetest nähtuvad rahasummad vastuvaidlematult tasuma kolmandale isikule II ning seejuures ei olnud ostjal õigust keelduda arve tasumisest viitega hageja ja ostja vahel sõlmitud mõne lepingu täiendavale rikkumisele hageja poolt. Ajavahemikus 20.06.2013-02.02.2014 on hageja väljastanud ostjale kokku 46 arvet kogusummas 7 703 005 eurot, nendes sisaldub teave selle kohta, et arvest nähtuv nõue on loovutatud kolmandale isikule II ning arve kuulub tasumisele kolmandale isikule II. Kõik 46 arvet on ostja poolt allkirjastatud. Finantseerimisleping ega investeerimisleping ei saanud olla vaadeldavad oluliste asjaoludena VÕS § 440 lg 1 mõttes, kuna 31.05.2013 kolmepoolse lepingu punktide 3 ja 4 kohaselt loobus ostja õigusest esitada kolmandale isikule II

tasumisele kuuluvate arvete osas mistahes vastuväiteid ja nõudeid seonduvalt ostja ning hageja vahel sõlmitud mistahes lepingute võimaliku rikkumisega hageja poolt. Tegemist ei saa olla oluliste asjaolude tahtliku varjamisega. Kindlustusjuhtumi saabumiseks ei olnud tarvilik kogu 6-kuulise riski realiseerumise ooteaja möödumine, kuna käesolevaks hetkeks on selge, et ostja oma kohustusi ei täida. Alternatiivselt on vastav ÜT punkt tühine. Kindlustushüvitise maksmise kohustust ei saa mõjutada asjaolu, et hageja ei esitanud eraldi iga arve osas maksehäiret vaid tegi seda ühe maksehäire teatise esitamisega. Ostja poolt nõude vaidlustamise nõuet tuleks käsitleda võimalikult kitsalt, kuna vastupidine lähenemine kahjustaks kindlustusvõtja õiguslikku positsiooni ebamõistlikult, pannes kindlustusvõtjale kohustuse ostja väiksemagi paljasõnalise vastuväite korral alustada iseseisvat kohtuasja ostja vastu. Selline kindlustusandja ebamõistlik kahjustamine tooks kaasa kas ÜT punkti 4.1.2 tühisuse või peaks jääma hea usu põhimõttega vastuolus olemise tõttu kohaldamata. Asja materjalide juures ei ole ühtegi tõendit, millest nähtuks, et ostja oleks hageja poolt faktooringulepingu alusel kolmandale isikule II loovutatud mõne konkreetse nõude vaidlustanud. Kindlustuskaitse laienes ka metalluste ja akende tootmisele ning sellega seonduvale tegevusele. Maakohtu otsus 12.05.2016 otsusega jättis Harju Maakohus rahuldamata hagi kindlustushüvitise saamiseks, rahuldas osaliselt alternatiivse nõude kindlustusmaksete tagastamiseks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kindlustusmaksed 144 791,01 eurot, viivise 4515,19 eurot ja viivise kindlustusmaksetelt (144 791,01 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.05.2016 kuni kindlustusmaksete tagastamiseni. Kolmandate isikute menetluskulud jättis kohus nende endi kanda. Kohus määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 23 047,99 eurot ning kostjalt hageja kaasuks menetluskulud summas 122,50 eurot. Kohus tasaarvestas hageja ja kostja vastastikused otsusega väljamõistetavad menetluskulud ning mõistis tasaarvestuse tagajärjel hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 22 925,49 eurot. Kohus märkis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Poolte vahel on vaidlus, kas kindlustusleping kehtib ning kas kehtiva kindlustuslepingu olemasolul on kostjal kindlustushüvitise maksmise kohustus. Kohus juhindus asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 422 lg-st 1, mille kohaselt kohustub kindlustusandja kindlustuslepinguga kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Kindlustusvõtja kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. VÕS § 423 lg 1 järgi on kindlustusjuhtumiks eelnevalt kokku lepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva kohustuse. Poolte vahel oli sõlmitud 12.10.2012 ja 31.05.2013 krediidikindlustuslepingud, millest tulenevalt oli hagejal kohustus tasuda kindlustusmakseid ning kostjal kohustus hüvitada kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju. Tegemist oli kahjukindlustusega, milles soodustatud isikuteks olid kolmas isik I ja kolmas isik II. Mõlema kindlustuslepinguga oli kindlustatud lootusetuks tunnistatud krediitidest tulenev kahju ning seda peamiselt kolmel juhtumil: 1) Ostja maksejõuetus (ÜT p 2.4.2.1); 2) Ostja lepinguliste maksekohustuste täitmata jätmine (ÜT p 2.4.2.2); 3) poliitiline risk (ÜT p 2.4.3). Kindlustuskatte määraks oli 90% ja omavastutus 10% (I kd tl 176-189). Kuna pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas kostja oli õigustatud kindlustuslepingud pettuse tõttu tühistama ehk kas kindlustuslepingud kehtivad, andis kohus esmalt hinnangu sellele. Seejuures tugines kohus tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg-le 1, § 94 lg-tele 1, 2 ja 3, §-le 95, § 98 lg-le 1 ja § 99 lg 1 p-le 2 ning VÕS § 14 lg-le 2 ja § 440 lg-le 1. Samuti märkis kohus, et Üldtingimuste punkti 5.1.1 kohaselt pidi hageja esitama kindlustuslepingu sõlmimise taotluses kõik andmed Ostjaga seotud äritegevuse kohta (I kd tl 187). Pooltel on eelkõige vaidlus selles, kas Finantseerimislepingust ja Investeerimislepingust teatamata jätmist saab pidada VÕS § 440 lg-s 1 sätestatud olulistest asjaoludest teatamise kohustuse rikkumiseks, ehk kas nimetatud lepingutel oli määrav tähendus kindlustusandja otsusele kindlustuslepingud sõlmida. Kohus märkis, et VÕS § 422 lg 1 kohaselt sõltub kindlustusandja ja kindlustusvõtja vastastikuste kohustuste tasakaal, kindlustusmaksete suurus ja kindlustuslepingu tingimused ja sõlmimine kahju tekitava riski (s.o VÕS § 423 kohaselt kindlustusriski) realiseerumise tõenäosusest. Sellise riski realiseerumise tõenäosust hinnates saab kindlustusandja otsustada, kas ja mis tingimustel riski kindlustada. Krediidikindlustuse puhul on selline risk kindlustusega kaetud arvete tasumata jätmine. Seega tuleb krediidikindlustuse lepingu sõlmimisel teha kindlustusandjale teatavaks kõik teadaolevad kindlustusega kaetavate arvete tasumist mõjutada võivad asjaolud. 06.08.2012 hageja ja Ostja vahel sõlmitud Finantseerimislepingust nähtub, et punktis 3 leppisid pooled kokku Ehituslepingust tulenevate arvete tasumiseks 720-päevase tähtaja (I kd tl 81, I kd tl 92). Sellises ulatuses maksetähtaeg lepiti kokku ka Ehituslepingu Lisa 1 punktis 1.12 (I kd tl 47). Täiendavalt nähtub Finantseerimislepingust, et Ostja pidi tasuma intressi 10%-lise aastaintressi määraga teostatud tööde maksumuselt (punkt 1.1) ning hageja pidi esitama Ostjale projekti rahastamist puudutava dokumentatsiooni hiljemalt 06.09.2012 (punkt 1.4) Punkti 1.5 kohaselt kui hageja punktis 1.4 märgitud kohustusi rikkus, pidi hageja maksma trahvi 2 000 000 eurot (I kd tl 81-82, tõlge I kd tl 92-93). 06.08.2012 dateeritud kuupäevaga Investeerimislepingu punkti 2.1 kohaselt kohustus hageja panustama projekti teostamisse 53 000 000 eurot ning tulenevalt punktidest 1.3, 3.2, 4.1, 5.1 ja 5.2 pidi ehitatav Kasahstani konverentsi- ja hotellikeskus pärast ehitamist minema hageja omandisse (I kd tl 87-88, tõlge I kd tl 95). Kohtu hinnangul on põhjendamatud ning tõendamata hageja väited, et Finantseerimisleping ja Investeerimisleping ei omanud Ehituslepingu täitmisel mingisugust tähendust ning vastavate lepingute sõlmimine oli vajalik üksnes 720-päevase maksetähtaja andmiseks ja vabamajandustsooni loomiseks. Finantseerimislepingust tulenes Ostjale täiendavalt kohustus tasuda 10%-list intressi aastas Ehituslepingu alusel esitatud arvetelt. Kuna Ehituslepingu maksumus oli 25 000 000 eurot ning maksetähtaeg arvetel oli 720 päeva ehk peaaegu 2 aastat, tähendas see Ostjale ligi 5 000 000 euro suurust täiendavat maksekohustust. Vastavat asjaolu ei saanud kostja arvestada, kui hindas Ostja maksevõimekust. Täiendavalt lepiti Finantseerimislepingus kokku Ostja võimalike vastunõuete tekkimises (p 1.4 ja 1.5). Investeerimislepingus lepiti kokku projekti hageja-poolses rahastamises ja Ehituslepingu alusel rajatava hoone hageja omandisse minemises. Seega tulenes kohtu hinnangul Finantseerimislepingu ja Investeerimislepingu koosmõjust, et Ostja maksekäitumine ja -võime olid olulises sõltuvuses hageja enda käitumisest ja võimest Finantseerimis- ja Investeerimislepingut täita. Kostja ei saanud neid asjaolusid kindlustuslepingu sõlmimisel arvesse võtta. Kohus nõustus kostjaga, et krediidikindlustuse mõte ei ole kindlustada maksekohustusi, mille täitmine sõltus või võis sõltuda kindlustusvõtja-poolsest rahastusest ning mille vastu saadava hüve kindlustusvõtja hiljem ise omandab. Kostja tegevust reguleeriv ja piirav ekspordi riikliku tagamise seadus (ERTS) ei näe ette eksporditagatist kinnisvarainvesteeringutele. Kohtule esitatud Ostja ja Garantii andja kirjadest nähtub, et Ehituslepingust tuleneva maksekohustuse täitmata jätmine oli tingitud muuhulgas Investeerimislepingust tulenevast hageja rahastamiskohustuse täitmata jätmisest (III kd tl 165185, II kd tl 91-92). See kinnitab, et Investeerimisleping omas tähendust Ehituslepingu

täitmisel. Investeerimislepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise etteheiteid on teinud Ostja hagejale eelnevalt viidatud kirjades. Kohtu hinnangul kinnitavad vastavad Ostja kirjad, et Investeerimislepinguga soovisid pooled luua teineteise suhtes reaalseid kohustusi, vastasel korral ei oleks Ostja hagejale Investeerimislepingu täitmata jätmist ette heitnud. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et hageja võttis endale lepinguga 53 000 000 euro või 25 000 000 euro suuruse rahastamise kohustuse üksnes põhjusel, et Ostja nõudmisel oli vastavat lepingut vaja vormistada. Kui leping oli poolte poolt allkirjastatud, oli see pooltele siduv ning nähtuvalt Ostja poolt saadetud kirjadest Ostja vastavale hageja rahastamiskohustuse täitmata jätmisel hiljem tugines. Lisaks leidis kohus, et isegi kui hageja, kolmanda isiku II ja Ostja vahel 31.05.2013 sõlmitud kolmepoolsest lepingust (VI kd tl 112113) tulenes, et Ostjal puudus õigus tugineda hagejapoolsetele mistahes lepingurikkumistele, ei muuda see asjaolu, et Finantseerimislepingust tulenevalt oli Ostjal 5 000 000 euro suurune intressi maksekohustus, millega kostja ei saanud kindlustuslepingute sõlmimisel arvestada. Lisaks ei ole viidatud kolmepoolne kokkulepe siduv 12.10.2012 sõlmitud kindlustuslepingu osas, milles oli soodustatud isikuks kolmas isik I. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud seda, et Investeerimisleping sõlmiti 2013 märtsis. Vastavat asjaolu ei tõenda muu, kui hageja enda poolt antud selgitus. Hageja poolt lisatud Ostja 15.03.2013 e-kirjast (V kd tl 46) ei tulene, et Finantseerimislepingut oleks olnud vajalik muuta. Kohus märkis, et 06.08.2012 Finantseerimislepingul ei ole muudetud üksnes pealkirja Investeerimislepinguks, vaid need kaks lepingut on erinevad ka sisu poolest, mh hageja projekti rahalise panustamise kohustus ning Ostja kohustus tagada hagejale maatüki omandamine. Väide, et Investeerimislepingu tekst koostati ja kooskõlastati kahe e-kirja, so 15.03.2013 (V kd tl 46) ja 16.03.2013 (II kd tl 81) vahele jäänud poole päeva jooksul, on ebausutav. Lisaks on Investeerimislepingu lisana 27.11.2012 kuupäevaga lisakokkulepe (I kd tl 98) ja 28.01.2013 maksegraafik (V kd tl 48). Lisakokkuleppeid ja maksegraafikuid ei sõlmita lepingule, mida veel olemas ei ole. Isegi kui Investeerimisleping, selle lisakokkulepe ja maksegraafik vormistati tagantjärgi, nagu hageja on väitnud, ilmestab see kohtu arvates hageja ebausaldusväärsust ning tahtlust luua tegelikkusest teistsugust olukorda. Kohtu hinnangul ei saa selline käitumine ja varilepingute sõlmimine olla VÕS § 440 lg-ga 1, TsÜS § 138 lg-ga 1 ega kindlustuskaitse põhimõtetega kooskõlas. Hageja väide, et ta on Investeerimislepingu 23.02.2015 üles öelnud (vastav ülesütlemisavaldus VI kd tl 21-24) ja Ostja ülesütlemist ei vaidlustanud, ei oma tähendust. Ehitus pidi lõppema hiljemalt 31.12.2014, mistõttu oleks investeeringu tegemise tähtaeg selleks ajaks möödunud. Lisaks kinnitab kohtu hinnangul hageja poolt Investeerimislepingu ülesütlemine seda, et tegemist ei olnud näiliku lepinguga. Näilik leping on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine ning kui hageja pidas Investeerimislepingut varilepinguks, millel puudus õiguslik tähendus, poleks hagejal olnud vajadust vastavat lepingut üles öelda. Hageja leidis, et Kasahstani advokaadibüroo Baker & McKenzie poolt 04.12.2014 antud arvamus (VI kd tl 11-15, tõlge VI kd tl 16-20) tõendab, et Investeerimislepingul puudus õiguslik sisu ja tähendus ning selle puhul oli tegemist varilepinguga. Hageja esitas 14.03.2016 kohtule advokaadibüroo Baker & McKenzie arvamuse allkirjastatud kujul (X kd tl 30-34) ning palus võtta see asja juurde. Kostja palus jätta hageja 14.03.2016 esitatud tõend asja juurde võtmata, kuna see on esitatud pärast asja sisulise arutamise lõppemist. Kohus võttis hageja poolt 14.03.2016 esitatud tõendi kooskõlas TsMS § 329 lg 1 teise lause ning TsMS § 331 lg-ga 1 asja juurde. Kohtu hinnangul ei oma vastav advokaadibüroo Baker & McKenzie õiguslik hinnang (X kd tl 30-34) sellist tähendust, millest lähtuvalt oleks alust asuda seisukohale, et Investeerimislepingul puudus õiguslik sisu ja tähendus. Vastav arvamus on ühe advokaadibüroo hinnang ning põhineb sõnastuses palju tõenäosustele. Tegemist ei ole

kategoorilise arvamusega, milles avaldatud seisukohad Investeerimislepingu varilepinguks olemisest oleks leidnud kinnitust mujal, nt kohtumenetluses. Vastavale tõendile hinnangu andmisel lähtus kohus ka muudest kohtule esitatud tõenditest. Seejuures pidas kohus määravaks Investeerimislepingu poolte enda käitumist ja hinnangut vastava lepingu tõlgendamisel ja täitmisel. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kohus tuvastas eelnevalt, et Ostja tugines oma kohustuste täitmata jätmisel hageja poolsele Investeerimislepingust tuleneva rahastamiskohustuse rikkumisele (III kd tl 165-185, II kd tl 91-92). Lisaks on hageja pidanud vajalikuks Investeerimisleping üles öelda (VI kd tl 21-24). Kui tegemist oli sisult varilepinguga ei oleks Ostja selle rikkumisele tuginenud ning hagejal puudunuks vajadus seda üles öelda. Isegi kui tegemist oli varilepinguga, mis oli sõlmitud vastavalt Baker & McKenzie arvamusele selleks, et saada teatud maksu- või muid soodustusi, kinnitab see pigem hageja ebaausust lepingute sõlmimisel. Puudub vaidlus, et hageja ja kostja vahel oli mahukas e-kirjavahetus enne kindlustuslepingu sõlmimist, mille käigus kostja nõudis hagejalt erinevaid dokumente ja teavet ning hageja vastas kostja poolt esitatud küsimustele ning esitas kostjale erinevaid materjale mh kostja maksevõimekuse kohta (I kd tl 171, IV tl 63-200, V kd tl 1-44). Samas ei tähenda kohtu hinnangul vastavas ulatuses teabe andmine, et hageja oleks täitnud VÕS § 440 lg-st 1 tuleneva oluliste asjaolude avaldamise kohustuse. Nimetatud sättest tuleneb kindlustusvõtja kohustus teatada kindlustusandjale kõigist olulistest asjaoludest, millel on nende olemusest tulenevalt mõju kindlustusandja otsusele leping sõlmida. Vastavast sättest tuleb ka kindlustusvõtjale endale kohustus omal algatusel kõigist talle teadaolevatest lepingu sõlmimise aspektist olulistest asjaoludest teatada. VÕS § 440 lg-st 1 ei tulene, et juhul kui kindlustusvõtja teavitab kindlustusandjat kõigist asjaoludest, mille kohta kindlustusandja on teavet küsinud, on kindlustusvõtja teavitamiskohustuse täitnud. Kindlustusandjale ei saa panna kohustust osata küsida kõigi võimalike asjaolude kohta, millel võib olla lepingu sõlmimisel tähendus, kui kindlustusandja ei ole vastavate asjaolude olemasolust teadlik. Vaatamata sellele, et kostja on professionaalne kindlustusandja, kes on määratlenud end kogenud krediidiriskide maandajana (III kd tl 39-110), ei saa kostjale ette heita, et ta ei küsinud Finantseerimislepingu ja Investeerimislepingu olemasolu kohta, kui ta ei olnud vastavate lepingute sõlmimisest teadlik. ÜT punktist 5.1.1 tulenes hagejale kohustus esitada kostjale kõik andmed Ostjaga seotud äritegevuse kohta. Finantseerimisleping ja Investeerimisleping olid kostja äritegevusega seonduvad lepingud. Seega lasus hagejal endal kohustus nendest lepingutest kostjat teavitada. Hageja ja kostja e-kirjavahetusest nähtub, et kostja küsis hagejalt 03.09.2012, 05.09.2012 ning 11.09.2012 e-kirjades (III kd tl 187-191) andmeid Kasahstani konverentsi- ja hotellikeskuse rajamise rahastuse kohta, kuid hageja kostjale Finantseerimislepingu ega Investeerimislepingu olemasolust ja sisust ei teatanud. Hageja selgitas 11.09.2012 e-kirjas, et Ostja maksevõime tuleneb prognoositavatest rahavoogudest ning et 2014 ostab ehitatava konverentsi- ja hotellikeskuse välja Kasahstani Välisministeerium (III kd tl 187-191). Seega lõi hageja poolt edastatud teave kostjale ettekujutuse, et Kasahstani ehitusprojekti rahastus sõltub üksnes Ostja rahavoogudest, mitte hageja rahastusest ning justkui läheks keskuse omand hiljem üle Kasahstani Välisministeeriumile, mitte hagejale. TsÜS § 95 kohaselt selleks, et kindlaks teha, kas käesoleva seaduse §-des 92 ja 94 nimetatud juhtudel tuleb asjaolu teisele poolele teatavaks teha, tuleb mh arvestada, millised eriteadmised on pooltel. Kohtu hinnangul pidi hagejal kui majandustegevuses tegutseval isikul, keda esindas juriidilise kõrgharidusega juhatuse liige, olema äratuntav, et kostjal on vastavate lepingute vastu kindlustuslepingu sõlmimisel huvi, kuna neist tulenesid rahalised kohustused nii Ostjale kui hagejale. Finantseerimislepingust ning Investeerimislepingust teadmata ei

saanud kostja neist tulenevate mõjudega kostja maksevõimekuse ning -riskide hindamisel arvestada. Lisaks oli hageja ning hageja juhatuse liige pidanud kostjaga läbirääkimisi ja sõlminud krediidikindlustuslepingu ka varem, so 2011.a aastal (III kd tl 185), omades seega kogemust krediidikindlustuslepingu sõlmimisel. Asjakohatu on hageja väide, et kostja viide VÕS § 14 lg-le 2 on põhjendamatu, kuna kindlustusleping sõlmiti tüüptingimustel. Kohus leidis, et vaatamata sellele, kas leping sõlmitakse tüüptingimustel või mitte, tuleb pooltel lepingueelsetel läbirääkimistel juhinduda VÕS § 14 lg-st 2 ning teavitada üksteist kõigist asjaoludest, mille vastu teisel lepingupoolel on äratuntav huvi arvestades lepingu eesmärki. Eelnevast tulenevalt oli kohus seisukohal, et Finantseerimisleping ja Investeerimisleping omasid tähendust kostja otsusele kindlustusleping sõlmida ning nendest teavitamata jätmisega lõi hageja ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest. Kohus märkis, et hageja ei pidanud Finantseerimislepingu ja Investeerimislepingu saamisele tegema täiendavaid kulusid, mis võiks olla TsÜS § 95 kohaselt asjaolude esitamata jätmise aluseks. Kohtu hinnangul ei saanud Finantseerimislepingu ja Investeerimislepingust hageja poolt teavitamata jätmine olla juhuslik ning hagejale pidi olema äratuntav, et kostjal on kõigi Ehituslepinguga seotud lepingute vastu huvi. Seda, et hageja teadlikult ei avaldanud kostjale andmeid Finantseerimislepingu ja Investeerimislepingut olemasolust, kinnitab kohtu hinnangul see, et vaatamata korduvatele kostja palvetele 2014 juulis, so 23.07.2014, 25.07.2014 ja 30.07.2014 e-kirjas (III kd tl 193201), ei edastanud hageja kostjale Investeerimislepingut. Finantseerimislepingu edastas hageja 26.07.2014 ehk pärast 23.07.2014 ja 25.07.2014 kostja e-kirja. 06.08.2014 e-kirjas leidis hageja, et Investeerimisleping on tema ja Ostja vaheline leping, mis ei ole seotud kindlustuslepinguga (III kd tl 202). Eeltoodu kinnitab kohtu hinnangul seda, et juba kindlustuslepingu sõlmimisel jättis hageja tahtlikult Finantseerimislepingu ja Investeerimislepingu kostjale esitamata. Kohus leidis, et hageja eesmärk oli kallutada kostjat kindlustuslepinguid sõlmima. Kolmandate isikutega Laenulepingu ja Faktooringulepingu sõlmimise eelduseks oli krediidikindlustuslepingu olemasolu. Kui kostja ei oleks krediidikindlustuslepinguid sõlminud, ei oleks hageja saanud pankadega sõlmida Laenulepingut ja Faktooringulepingut ning hagejal ei oleks olnud võimalik Ehituslepingu täitmise jaoks saada vajalikke käibevahendeid. Hageja esindaja poolt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) tollasele asekantslerile Eero Pärgmäele 2012 augustis saadetud kirjast nähtub, et hageja soovis, et MKM aitaks saavutada paremat ja kiiremat koostööd kostjaga, kuna projekteerimistööd pidi algama viivitamatult (III kd tl 192). Seega oli hageja eesmärk suunatud kostjaga kindlustuslepingute sõlmimisele. Isegi juhul, kui hagejal puudus tahtlus kostjat eksimusse viia, on kohtu hinnangul täidetud TsÜS §-s 92 sätestatud eeldused tehingu tühistamiseks eksimuse mõjul. Kohus leidis, et kostja oli kindlustuslepingu sõlmimisel eksimuses olulistest asjaoludest seoses Ostja maksevõime, ehitatava objekti rahastuse ning hilisema omandiõigusega ning vastava eksimuse põhjustas hageja poolt Finantseerimislepingust ja Investeerimislepingust teavitamata jätmine. Tühistamisavaldus on esitatud vastavalt TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtajale, so kuue kuu jooksul arvates pettusest või eksimusest teada saamisest. Kostja on märkinud, et talle sai hageja ja Ostja võimalike Ehituslepingut täiendavate lepinguliste suhete olemasolust teatavaks 22.07.2014 toimunud kohtumisel avaldatud Ostja 02.07.2014 vastusest (II kd tl 91, tõlge II kd tl 92). Kostja väidete kohaselt sai ta Finantseerimislepingu olemasolus ja sisus veenduda 28.07.2014, kui hageja talle selle 26.07.2014 kirja lisana saatis (II kd tl 103104). Investeerimislepingu olemasolus ja sisus veendus kostja 09.12.2014, kui Ostja esindaja talle selle originaali avaldas. Hageja ei ole tõendanud, et kostja sai Finantseerimislepingu ja Investeerimislepingu sisuga tutvuda varem, kui kostja poolt märgitud, so vastavalt 28.07.2014 ja 09.12.2014. Asjaolu, et kostja võis olla varem suuliste vestluste pinnalt teadlik nende lepingute olemasolust ei oma tähendust. Enne vastavate lepingute saamist ja nendega

tutvumist ei saanud kostja kujundada seisukohta nende mõjust Ehituslepingu täitmisele ega kindlustusriskile. Ebaõige on kolmanda isiku I väide, et ebaõigete andmete avaldamise korral on kostjal õigus üksnes lepingust taganeda. VÕS § 441 lg 5 kohaselt käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatu ei välista kindlustusandja õigust tühistada leping pettuse tõttu. Põhjendamatud on hageja ja kolmandate isikute väited selles osas, et kindlustuslepingute tühistamise korral jääksid pankadega sõlmitud Laenuleping ja Faktooringuleping tagamata ning pangad ei ole selles süüdi. Kohus märkis, et kolmandad isikud kui kindlustuslepingu pooleks mitteolevad ja hagejaga eraldiseisvad lepingud sõlminud isikud ei saanud eeldada, et kõik hageja ja kolmandate isikute Laenulepingust ja Faktooringulepingust tulenevad riskid on hageja ja kostja kindlustuslepinguga maandatud. Hageja nõuet kostja vastu ei saa rahuldada üksnes põhjusel, et muidu jääks rahuldamata kolmandate isikute nõue hageja vastu. Samuti ei ole ERTS-i ega krediidikindlustuse eesmärk vabastada kolmandaid isikuid Laenulepingu ja Faktooringulepingu sõlmimisega seotud riskide hindamise kohustusest ega hagejat viimati nimetatud lepingute täitmisega seotud kohustustest. ERTS ei reguleeri ega sisusta kostja ja kindlustusvõtja vahelist õigussuhet teisiti kui VÕS § 422 ja sellele järgnev kindlustuslepingu regulatsioon. Kohus nõustus kostjaga, et VÕS § 501 analoogia kohaldamine ei ole põhjendatud, kuna õigussuhet reguleeriv säte ei puudu ning lisaks on hüpoteegipidaja ja soodustatud isiku rollid olemuslikud erinevad. Tõendamata on hageja väited selles osas, et kostja eesmärk oli kindlustuslepingute sõlmimisel üksnes suurte kindlustusmaksete vastuvõtmine ning kostja ei soovinud hilisemalt kindlustuslepinguid täita. Tõendamata on ka hageja spekulatsioon selles osas, et kostja tühistas kindlustuslepingud, kuna päev enne, so 10.12.2014 tühistas Kasahstani kohus kostja kasuks seatud hüpoteegi. Eelnevast tulenevalt oli kohus seisukohal, et kostja 11.12.2014 tühistamisavalduse esitamise materiaalsed ja formaalsed eeldused olid täidetud ning kostja oli õigustatud kindlustuslepingud tühistama. TsÜS § 90 lg 1 teise lause kohaselt kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. Eelneva tõttu puudub poolte vahel kehtiv(ad) krediidikindlustusleping(ud) ning kostjal puudub kohustus kindlustushüvitise tasumiseks. Hageja kindlustushüvitise väljamaksmise nõuded on põhjendamatud ja jäävad rahuldamata. Kuna kindlustushüvitise nõuded on põhjendamatud, on põhjendamatud ka viivisenõuded. Hageja alternatiivse nõude osas tugines kohus Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-113-11 (p 55), 3-2-1-141-14 (p 17) ja 3-2-1-59-09 (p 13) ning leidis, et viidatud Riigikohtu lahendites avaldatud seisukohtadest tulenevalt ei ole menetluse kestel alternatiivse nõude esitamine käsitletav hagi muutmisena, millele oleks vajalik TsMS § 376 lg 1 järgi kostja nõusolekut. Arvestada tuleb üksnes TsMS §-dest 329-331 tulenevate piirangutega. Kohus leidis, et alternatiivse nõude menetlemine ei põhjusta asja lahendamise viibimist ning kostja on vastava nõude osas 12.02.2016 seisukoha esitanud. Seega on olnud tagatud kostja võimalus hageja alternatiivsele nõudele vastata ning kohus lahendab hageja alternatiivse nõude käesoleva asja raames. Hageja alternatiivses nõudes esitatud kindlustuspreemia hüvitamise nõude osas tugines kohus TsÜS § 90 lg-tele 1 ja 2 ning VÕS §-le 1027 ja § 1028 lg-le 1. Hageja poolt kostjale 12.10.2012 kindlustuslepingu nr 000767 ja 31.05.2013 kindlustuslepingu nr 000954 alusel kindlustuspreemiate tasumine kogusummas 463 282,55 eurot nähtub toimikus olevatelt maksekorraldustelt (I kd tl 195-196, II kd tl 47-68). Kuna kohus leidis eelnevalt, et kostja on kehtivalt kindlustuslepingud tühistanud, kuulub tasutud kindlustuspreemia hagejale TsÜS §

90 lg 2 ja VÕS § 1028 alusel tagastamisele. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 463 282,55 eurot. Kohus märkis, et võtab hageja viivisenõude osas seisukoha pärast kostja tasaarvestusavalduse lahendamist. Kostja esitas 12.02.2016 protsessuaalse tasaarvestusavalduse, paludes tasaarvestada kostjale tekkinud kahju hageja nõudega kindlustusmaksete tagastamiseks summas 345 755,03 eurot. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et hageja on kostja poolt tasaarvestusavalduses toodud kulutuste osas nõude omaks võtnud, kuna ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Hageja on 29.01.2016 menetlusdokumendis leidnud, et kostja kahjunõue on põhjendamatu, kuna hageja ei ole kostjale kahju tekitanud, puuduvad kahju hüvitamise eelduslikud elemendid, nagu kahju olemasolu, õigusvastane käitumine, põhjuslik seos ning kahju ettenähtavus. Kohus märkis, et TsÜS § 101 lg-te 1 ja 2 kohaselt isik, kes on tehingu käesolevas jaos sätestatud alustel ja korras tühistanud, võib nõuda teiselt poolelt kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on tehingu tühistanud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks tehingut teinud (lg 1). Tehingu teine pool ei pea kahju hüvitama, kui ta eksimusest, pettusest, ähvardusest või vägivallast ei teadnud ega pidanudki teadma (lg 2). Kohus leidis, et TsÜS § 101 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise norm on erinorm kahjuhüvitamise üldise regulatsiooni (VÕS 7. peatüki) osas. Vastava kahju hüvitamise nõude eeldusteks on tehingu tühistamine ja teise poole teadmine tehingu tühistamise aluseks olevatest asjaoludest. Kohus leidis, et kahjunõude eeldused on täidetud, kuna kohus tuvastas eelnevalt, et kostja on kehtivalt tühistanud kindlustuslepingud ning hageja oli teadlik tehingu tühistamise aluseks olevatest asjaoludest. Seega saaks kostja nõuda kindlustuslepingute tühistamise tõttu TsÜS § 101 lg 1 alusel nö usalduskahju hüvitamist, so kulutusi mida kostja tegi uskudes kindlustuslepingute kehtimisse tehingu täitmise ettevalmistamisega ning tehingu täitmisega kuni selle tühistamiseni. Kostja tasaarvestusavalduse kohaselt kandis kostja 2013 kulusid kogusummas 1 333,47 eurot, 2014 kulusid summas 317 672,87 eurot, 2015 kulusid summas 26 667,09 eurot ja 2016 kulusid seni summas 81,60 eurot (IX kd tl 4-7). Kohus leidis, et 2013 kantud kulutused summas 1 333,47 eurot seoses Tallinn-Astana lennupiletitega (1 175,47 eurot), komandeeringu päevarahaga (128 eurot) ja Kasahstani viisaga (30 eurot) (IX kd tl 5, 11-14) on käsitletavad nö usalduskahjuna, kuna need on kantud seoses lepingueelsete läbirääkimiste pidamisega. Vastav kahju kuulub TsÜS § 101 lg 1 järgi kostjale hüvitamisele. Kohus leidis, et kostja kahjunõude tabelis (IX kd tl 5-6) kajastatud 2014 kantud kulutused (IX kd tl 15-69, IX kd tl 98-101) on põhjendatud kuni kindlustuslepingute tühistamiseni, kuna need on seotud kindlustuslepingute täitmisega ning kantud uskumusest kindlustuslepingute kehtivusse. 2014 kulutuste hulgas on mh kostjat esindanud Glikman Alvin & Partnerid advokaadibüroo arved seoses õigusteenusega kogusummas 12 119,40 eurot (IX kd tl 6, IX kd tl 98-101). Kohus leidis, et need õigusabi arved on põhjendatud kuni kindlustuslepingute tühistamisavalduse esitamiseni, so kuni 10.12.2014 (k.a). Edasisi õigusteenuse arveid ei pidanud kohus hüvitatavaks, kuna tegemist ei ole nn usalduskahjuga, mis oleks tekkinud uskumusest, et kindlustuslepingud kehtivad. Kostjale pidi see teada olema, kuna kostja esitas tühistamisavalduse. Seega pidas kohus advokaadibüroo Glikman Alvin & Partnerid 31.12.2014 õigusabiarvet nr 1400957 (IX kd tl 98-99) põhjendatuks osaliselt. Vastavalt arvelt nähtub, et ajavahemikul 11.12.2014 kuni 29.12.2014 on kostja lepingulisel esindajal MartinJohannes Raudel kulunud erinevatele toimingutele aega 3,3 tundi tunnitasuga 156 eurot käibemaksuga ning see vastab 514,80 eurole. Kohus pidas põhjendatuks vähendada 514,80 euro ulatuses kostjale 2014 tekkinud kulusid. Seega pidas kohus TsÜS § 101 lg 1 alusel hüvitatavaks usalduskahjuks 2014 tekkinud kulusid summas 317 158,07 eurot, so 317 672,87514,80. Kohus leidis, et kostja 2015 ja 2016 kulutused (IX kd tl 6-7, IX kd tl 70-96, IX kd tl 102-115) ei ole hüvitatavad TsÜS § 101 lg 1 alusel, kuna tegemist ei ole nn usalduskahjuga

uskumusest lepingu kehtivusse ning vastavate kulutuste tekkimine ei olnud hagejale ettenähtavad. Lisaks ei nähtu 2015 Callisto Group OÜ ja Peegel & Partnerid arvetelt (IX kd tl 88, 90-95) seost hagejaga. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus põhjendatuks kostja kahjunõuet summas 318 491,54 eurot, so 1 333,47+317 158,07, milline kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. Lähtudes VÕS § 445 lg-st 1 määras kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused käesoleva kohtuotsusega välja mõistetavad nõuded ning tasaarvestuse tagajärjel mõista kostjalt hageja kasuks välja tagastamisele kuuluv kindlustuspreemia summas 144 791,01 eurot, so 463 282,55-318 491,54. Hageja leiab, et tal on õigus arvestada viivist kindlustuspreemia summadelt alates maksete tegemisest. Hageja on arvestanud kindlustuspreemia summalt viivist seadusjärgse määra alusel alates iga makse tegemisest kuni 29.01.2016 kogusummas 94 029,33 eurot (VIII kd tl 140). Hageja viivisenõude lahendamisel tugines kohus VÕS § 113 lg-tele 1 ja 2 ning leidis, et hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Kohus ei nõustunud kostja väidetega, mille kohaselt on viivisenõue alusetu, kuna hageja pole varasemalt mistahes viisil viidanud viivise nõudmise kavatsusele. Kohus märkis, et viivise nõudmise õigus tuleneb VÕS § 113 lg-st 1. Kui kostja tühistas kindlustuslepingud, pidi kostjale olema arusaadav, et tasutud kindlustuspreemia kuulub tagastamisele ning kostja pidi arvestama sellega, et kindlustuspreemiate tagastamisega viivitamise korral tekib hagejal õigus nõuda seadusjärgset viivist. Kohus nõustus kostjaga, et hageja ei saa nõuda viivist alates kindlustusmaksete tegemisest ning seadus seda võimalust ette ei näe. TsÜS § 90 lg 2 kohaselt tuleb tühistatud tehingu alusel saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. VÕS § 113 lg-st 2 tulenevalt arvestatakse alusetu rikastumise väljaandmise nõude puhul võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Seega on oluline tuvastada, kas hageja esitas enne 29.01.2016, so enne alternatiivse nõude kohtule esitamist kostjale nõude kindlustuspreemia tagastamiseks. Kohtu hinnangul ei ole hageja esitanud tõendeid, millest nähtuks, et hageja on enne 29.01.2016 palunud kostjal kindlustuspreemia summad tagastada. Hageja on esitanud kohtule kostja 03.12.2015 vastuse hageja 10.09.2015, 12.10.2015, 28.10.2015 ja 26.11.2015 kirjadele (VIII kd tl 143). 03.12.2015 kirjas märgib kostja, et hageja on maksnud kostjale kindlustuspreemiat kokku 463 282,55 eurot, mis kuulub pärast tühistatud tehingutega seotud ja hageja poolt põhjustatud kulude maha arvamist hagejale tagastamisele. Kuna kohtule ei ole esitatud hageja kirjasid, millele kostja 03.12.2015 kirjaga vastas, ei ole võimalik tuvastada, kas hageja mõnes nendes kirjades kindlustuspreemia tagastamist nõudis. Hageja 17.12.2015 kirjas nõuab hageja selgitusi, millisel õiguslikul alusel on kostjal õigus mahaarvamisi teha, kuid ka nimetatud kirjas ei nõua hageja kindlustuspreemia tagastamist (VIII kd tl 144). Kohus leidis, et 17.12.2015 kirja ei saa käsitleda nõude esitamisena kindlustuspreemia tagastamiseks. Viimati nimetatud kirjast ning käesolevas kohtumenetluses väljendatud positsioonidest järeldub, et hageja põhiseisukoht oli see, et kindlustuslepingud kehtisid ning hageja nõudis kostjalt kindlustushüvitise väljamaksmist mitte kindlustuspreemiate tagastamist. Kuna tõendatud ei ole, et hageja oleks enne 29.01.2016 nõude kindlustuspreemiate tagastamiseks esitanud, arvestab kohus, et hagejal on õigus nõuda VÕS § 113 lg 2 järgi viivist alates 29.01.2016, so alates kohtule vastava nõude esitamisest. Kohus nõustus osaliselt kostja väitega, et viivist on hagejal õigus nõuda tasaarvestuse järgselt tagastamisele kuuluva preemia jäägilt. Riigikohus on 3-2-1-111-06 lahendi punktis 16 märkinud, et juhul, kui kostja esitab tasaarvestusele suunatud avalduse üksnes kohtule, siis saab tasaarvestuse lugeda tehtuks alates hetkest, mil hageja on tasaarvestuse avaldusest teada

saanud. Nähutvalt kohtute infosüsteemist sai hageja esindaja kostja 12.02.2016 tasaarvestusavalduse kätte 15.02.2016. Seega tuleb tasaarvestus lugeda tehtuks alates 15.02.2016. Enne seda oli kostja viivituses kogu preemiasumma tagastamisega ning hagejal on õigus nõuda viivist alates 29.01.2016 kuni 14.02.2016 kogu kindlustuspreemia summalt, so 463 282,55 eurolt. Alates 15.02.2016 on hageja õigustatud nõudma viivist tasaarvestuse järgselt tagastamisele kuuluva preemia jäägilt, so 144 791,01 eurolt. Vastavalt VÕS § 113 lg-s 1 ja VÕS § 94 sätestatule on seadusjärgne viivisemäär alates 01.01.2015 olnud 8,05% aastas. Seega kohtuotsuse tegemise päeva seisuga (29.01.2016-11.05.2016) on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist 104 päeva eest 4 515,19 eurot, so 8,05/365/100x463 282,55x17 + 8,05/365/100x144 791,01x87, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Hageja on lisaks palunud välja mõista viivise alates kohtuotsuse tegemisest kuni kindlustuspreemia tagastamiseni. Kohus leidis, et hagejal on õigus nõuda edasiulatuvalt viivist tasaarvestuse järgselt hagejale tagastamisele kuuluva preemia jäägilt, so 144 791,01 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 12.05.2016 kuni kindlustuspreemia jäägi tagastamiseni. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja tagastamisele kuuluva kindlustuspreemia 144 791,01 eurot, viivise 4 515,19 eurot ja viivise kindlustuspreemialt (144 791,01 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.05.2016 kuni kindlustuspreemia tasumiseni. Kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 3 jättis kohus kostja menetluskulud 99% ulatuses hageja kanda ja 1% ulatuses kostja kanda. Kohus arvestas menetluskulude jaotusel seda, et hageja põhinõude ja alternatiivse nõude koguväärtus koos edasiulatuvate viiviste nõudega oli 15 494 956,36 eurot ning kohus rahuldas hagi koos edasiulatuva viivisega 160 961,88 euro ulatuses. Kolmandate isikute menetluskulud jättis kohus TsMS § 167 lg 1 ja 2 kohaselt kolmandate isikute endi kanda, arvestades menetluskulude jaotusel seda, et kohus jättis hageja põhinõude rahuldamata, mille menetlemiseks kolmandad isikud kaasatud olid. Kohus rahuldas osaliselt alternatiivse nõude, mille lahendamiseks ei oleks kolmandate isikute kaasamine olnud vajalik. Kostja poolt kohtuistungil ja täiendavalt 19.02.2016, 14.03.2016 ja 21.03.2016 esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt palub kostja mõista kokku hagejalt välja kostja menetluskulud summas 23 280,80 eurot, so 13 348+476,8+3 817+3658+1981 (käibemaksuta) ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kostja märkis, et tema menetluskulu on esindajate kulud käibemaksuta 13 348+ 3 817+3658+1981 eurot. Lisaks on kostja menetluskulu tõlkekulu summas 476,80 eurot käibemaksuta Kokku on kostja lepingulistel esindajatel kulunud käesolevas asjas 95,6 tundi keskmise tunnitasu määraga 139,63 eurot käibemaksuta (IX kd tl 139), 12,6 (8,8+1,8+2) tundi tunnitasu määraga 200 eurot käibemaksuta (IX kd tl 181, X kd tl 56-58, 94) ja 40,8 (12,1+19,4+9,3) tundi tunnitasumääraga 170 eurot käibemaksuta (IX kd tl 181-182, X kd tl 56-58, 94). Hageja ei ole kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele vastuväiteid esitanud. Kohus leidis, et arvestades käesoleva vaidluse keerukust, mahtu, selles esitatud menetlusdokumente ning peetud kohtuistungit, puudub alus pidada kostjate lepinguliste esindajata menetluses tehtud toimingutele (IX kd tl 137-139 ja IX kd tl 181-182) kulunud aega ülemäärseks. Kohus pidas põhjendatud ja vajalikuks kulusid õigusabile vastavalt kostja poolt märgitule summas 22 804 eurot käibemaksuta. Arvestades, et käesolevas vaidluses esitatud võõrkeelsete tõendite ning nende tõlgete mahtu pidas kohus kostja tõlkekulusid summas 476,80 eurot (käibemaksuta) põhjendatuks. Seega on põhjendatud ja vajalikud kostja menetluskulud käesolevas asjas 23 280,80 eurot käibemaksuta. Arvestades menetluskulude jaotust, kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 23 047,99 eurot, so 23 280,80 x0,99.

Hageja esitas 19.02.2016 menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 83 772,96 eurot. Hageja menetluskuluks on riigilõiv hagiavalduselt 10 500 eurot, tasu õigusabi eest kokku 397,90 tunni ulatuses kogusummas 69 698 eurot käibemaksuta ning dokumentide hankimisega ja tõlkimisega seotud kulud summas 3 574,96 eurot käibemaksuta. Hageja märgib, et hageja lepinguliste esindajate tunnitasu on olnud 175,20 eurot käibemaksuta. Kostja on palunud 29.02.2016 seisukohas jäta hageja menetluskulud tähelepanuta alates 12.02.2016, kuna menetluskulude avaldus on esitatud TsMS § 176 lg-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes ning hageja ei ole esitanud menetlustähtaja ennistamise avaldust. Lisaks leidis kostja, et hageja esindajate ajakulu istungiks ettevalmistamise osas 46 tunni ulatuses on ülemäärane. Põhjendatuks saaks pidada istungiks ettevalmistamise aega samas ulatuses, milles kostja esindajatel kulus, so 7 tunni ulatuses. Kohus märkis, et TsMS § 176 lg-s 1 sätestatud menetluskulude nimekirja esitamise tähtaeg on seaduses sätestatud tähtaeg, mille möödalaskmise korral on võimalik see menetlusosalise avalduse alusel ennistada. Hageja ei ole esitanud kohtule avaldust menetlustähtaja ennistamiseks. Juhindudes TsMS § 66 jättis kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, mis seondub menetluskuludega enne kohtuistungit, tähelepanuta. Kohus leidis, et TsMS § 174 lg 1 teisest lausest tulenevalt on kohtul kohustus määrata kindlaks kulud võttes aluseks tsiviilasja materjalid, isegi kui menetluskulude kindlaksmääramise taotlust või nimekirja ei ole esitatud. Kohus leidis, et selliseks kindlaks määratavaks kuluks vastavalt asja materjalidele on antud juhul hagilt tasutud riigilõiv. Hageja on hagilt tasunud 16.01.2015 riigilõivu 10 500 eurot. Kohus leidis, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga. Nähtuvalt 19.02.2016 hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest kulus hageja lepingulistel esindajatel 16.02.2016 istungiks ettevalmistamiseks, istungil osalemiseks ja istungijärgseks asja analüüsiks 10 tundi. Kohus pidas vastavat ajakulu põhjendatuks. Arvestades hageja lepinguliste esindajate tunnitasu (175,20 eurot) vastab see 1 750,20 eurole, so 10x175,20. Seega on põhjendatud ja vajalikud hageja menetluskulud käesolevas asjas 12 250,20 eurot, so 10 500+1 750,20. Arvestades menetluskulude jaotust, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele sellest 1% ehk 122,50 eurot, so 12 250,20x0,01. Tuginedes TsMS § 445 lg-s 1 sätestatule määras kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 22 925,49 eurot, so 23 047,99122,50. TsMS § 177 lg-le 4 viidates mõistis kohus kostja taotlusel hagejalt välja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Hageja apellatsioonkaebus 13.06.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 12.05.2016 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja on seisukohal, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme (VÕS § 513, TsÜS § 95) ja on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Samuti on kohus jätnud hindamata hageja esitatud olulised vastuväited ja ebaõigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid. Hagejal on õigus nõuda kostjalt krediidikindlustuslepingu alusel hüvitise väljamaksmist, sest poolte vahel on kehtiv kindlustusleping, st puudub õiguslik alus kindlustuslepingute tühistamiseks, kindlustusjuhtum on saabunud ja puuduvad välistused ning piirangud

kindlustushüvitise väljamaksmisest kindlustuslepingute täitmist.

keeldumiseks.

Hagejal

on

õigus

nõuda

Hageja on seisukohal, et kostja vastuoluline käitumine iseenesest välistab kindlustuslepingute tühistamise õiguse. Kostja on pärast ostja makseraskuste ilmnemist asunud tõlgendama Finantseerimislepingut ja Investeerimislepingut kui kindlustuslepingute sõlmimisel määrava tähtsusega asjaolusid. See ei vasta tõele, sest sisuliselt ei saanud need lepingud omada mitte mingisugust mõju kindlustusriskile. Finantseerimis-ja Investeerimislepingutasus kostja tähtsustama alles siis, kui ilmnes, et tal ei ole võimalik Kasahstanis tagasinõuet ostja vastu realiseerida. Kostja pahauskne ja vastuoluline käitumine oma õiguste teostamisel nähtub eelkõige järgnevatest asjaoludest: (1) kostja sai suvel 2014 teadlikuks Finantseerimislepingust ja Investeerimislepingust, kuid ei tuginenud ligi nelja kuu jooksul neile kui kindlustuslepingute tühisust kaasa toovatele asjaoludele; (2) kostja keelas hagejal Ehituslepingu ülesütlemise, st teostas enda lepingulisi õigusi, luues hagejas usalduse, et kindlustuslepingud kehtivad; (3) pärast tagatiste kaotamist Kasahstanis asus kostja tegema koostööd ostjaga eesmärgiga leida põhjendusi kindlustuslepingute tühistamiseks ning koostas tühistamisavaldust ajal, millal jättis hagejale jätkuvalt mulje kindlustuslepingute kehtivusest. Maakohus selles osas hageja väiteid ja tõendeid analüüsinud ei ole. Kindlustuslepingu tühistamise eeldused pettuse või eksimuse tõttu ei ole täidetud. Kostja on kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumist põhjendanud sellega, et ta on kindlustuslepingud 11.12.2014 tühistanud seoses hageja poolse pettuse toimepanemisega kindlustuslepingute sõlmimisel (vt III köide tlk 139-151). Hageja sellega ei nõustu. Kostja ei ole menetluses tõendanud pettusele tuginemist võimaldavaid asjaolusid, st TsÜS § 90 lg 1 ja § 94 lg 3 eeldused ei ole täidetud. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust (TsÜS § 94 lg 1) vääralt, jättes välja selgitamata, millised on pettusele tuginemise eeldused, kes kannab tõendamiskoormist ja kas esinevad asjaolud, mis võimaldaksid kostjal pettusele tugineda. Hageja esitas kostjale kõik küsitud informatsiooni. Hageja tahtlus kostjat eksitada on täielikult tõendamata. Kohus on eksinud poolte tõendamiskoormise jagamisel osas, mis puudutab kindlustuslepingu sõlmimisel oluliste asjaolude väljaselgitamist. Kostja peab tõendama, et hageja teadis, et Finantseerimislepingu ja Investeerimislepingu esitamata jätmisega eksitab ta kindlustusandjat. Seda ei ole kostja tõendanud. Kindlustuslepingute sõlmimisel kostja jaoks olulised küsimused määras kostja ise ning Windoor andis küsimustele ammendavad vastused. Kohus on vääralt kohaldanud VÕS § 440 lg-t 1, mis on viinud ebaõige järelduseni, et hageja pidi esitama kostjale Finantseerimislepingu ja Investeerimislepingu enne kindlustuslepingute sõlmimist, kuigi lepingud kindlustatavate riskidega seotud ei ole ja kostja Ehituslepingu väliste ostja ning hageja kohustuste kohta kunagi informatsiooni ei palunud. Kohus oleks VÕS § 440 lg 1 kohaldamisel ja tõendite hindamisel pidanud jõudma järeldusele, et kindlustusandjal lasub kohustus piiritleda raamid informatsiooni kohta, mis teda seoses kindlustuslepingu sõlmimisega huvitab. Hageja ei pidanud saama iseseisvalt aru, et Finantseerimisleping ja Investeerimisleping võiksid kostjat huvitada. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kuna hageja esindajal oli juriidiline kõrgharidus, siis oleks ta pidanud saama aru Finantseerimislepingu ja Investeerimislepingu olulisusest kostja jaoks. Selliselt on kohus asetanud hageja justkui professionaalse kindlustusandja positsiooni ilma, et kohus oleks hinnanud, kas hagejal ka tegelikkuses esines teadmine, mis on või ei ole kostja jaoks oluline. Juriidiliste eriteadmiste omamine ei võrdsustu kindlustusõigustest juriidiliste eriteadmiste omamisega. Ühtlasi on kohus jätnud välja selgitamata, millised mõistlikud võimalused olid kostjal vajalike andmete saamiseks. Kohus on valesti kohaldanud ka kriteeriumi, mille alusel sõltub teavitamiskohustuse täitmine muuhulgas sellest, kui suured on teise poole poolt, st käesoleval juhul kostja poolt, andmete saamiseks tehtavad kulutused. Kohus on TsÜS § 95 valesti kohaldamisel jõudnud järeldusele, et hageja ei täitnud enda teatamiskohustust jättes

kostjale esitamata Finantseerimislepingu ja Investeerimislepingu. Selliselt on kohus muuhulgas järeldanud ebaõigelt, et hageja käitus petmistahtlusega TsÜS § 94 lg 1 kontekstis. Kostja eksimus on tõendamata. Finantseerimisleping ja Investeerimisleping ei mõjutanud kindlustusriski. Hageja on seisukohal, et finantseerimis-ja investeerimislepingud ei saa olla olulisteks asjaoludeks, sest lepingud ei oma kindlustusriski mõjutavat õiguslikku sisu, mistõttu ei ole kostjal tekkinud tegelikest asjaoludest ebaõiget ettekujutust. Lisaks on investeerimisleping koostatud pärast 12.10.2012 kindlustuslepingu sõlmimist, mistõttu ei oleks see saanud kuidagi mõjutada kostja arusaamist tegelikest asjaoludest oktoobris 2012. Investeerimisleping sõlmiti alles märtsis 2013. Kohus on vääralt leidnud, et Finantseerimisleping ja Investeerimisleping oli oluliseks asjaoluks, mis oleks mõjutanud kindlustuslepingute sõlmimist. Kohus on jätnud hindamata, kas esineb alus tehingute tühistamiseks TsÜS § 92 alusel eksimuse tõttu. Samuti on kohus hageja hinnangul ebaõigesti lahendanud hageja alternatiivse nõude. Kostja tasaarvestusavaldus ei kuulu rahuldamisele. Isegi juhul, kui kostjal võiks olla hageja vastu tasaarvestamise nõue, tuleb iga tasaarvestatavakulu osas viia läbi sisuline analüüs hindamaks, kas see on usalduskahjuna kaetav või mitte. Käesoleval juhul on kohus ekslikult järeldanud, et kostjal on õigus kindlustusmaksetest maha arvata erinevaid täielikult tõendamata ja kindlustuslepinguga mitte seotud kulutusi. Kohus ei ole selgitanud, kas ja kuidas iga kostja poolt tehtud kulutus kujutab usalduskahju, mis tuleb kostjale hüvitada. Kohus on kostja kahjuhüvitise hulka arvanud kostja poolt väidetavalt tasutud edasikindlustuspreemia summas 265307,13 eurot. Seejuures ei ole kohus selgitanud, kuidas on edasikindlustuspreemia väidetav tagasi saamata jäämine tõendatud. Kohus oleks pidanud võtma usalduskahju suuruse väljaselgitamisel hageja poolset kahju ettenähtavuse kriteeriumit (VÕS § 127 lg 3) arvesse ja seetõttu jätma kostja väited edasikindlustuspreemia osas kahju hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvestamata. Samuti on kohus ebaõigesti määranud menetluskulude suuruse. Maakohus on otsuse punktis 103 jaganud menetluskulud 99% ulatuses hageja kanda ja 1% ulatuses kostja kanda. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel on kohus jätnud täielikult arvestamata hageja kulud õigusabile enne 16.02.2016 kohtuistungit. Selliselt on kohus kohaldanud vääralt TsMS § 176 lg 1. Kolmanda isiku I apellatsioonkaebus 13.06.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kolmas isik I Swedbank AS tühistada Harju Maakohtu 12.05.2016 otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi kostjalt kolmanda isiku I kasuks 4 500 000 euro ja viivise väljamõistmiseks ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi kolmanda isiku I kasuks rahuldada. Apellatsioonimenetluse kulud palub kolmas isik I jätta kostja kanda. Kindlustuslepingud on kehtivad. Kindlustuslepinguid ei sõlmitud hageja poolse pettuse ega ka kostja poolse eksimuse mõjul. Maakohus on vastupidist tuvastades TsÜS § 94 lg 1, lg 2 ja lg 3, TsÜS § 92 lg 1, lg 2 ja lg 3, TsÜS § 95, TsÜS § 99 lg 1 p 2, VÕS § 14 lg 2, VÕS § 440 lg 1 ja Üldtingimuste punkti 5.1.1. ebaõigesti kohaldanud ja TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 oluliselt rikkunud. Samuti on maakohus valesti hinnanud tõendeid ja mitmed olulised tõendid üldse hindamata jätnud. Nimetatud rikkumised kogumis on kaasa toonud ebaõige otsuse tegemise. Maakohus on Kindlustuslepingute kehtetust tuvastades piirdunud tõdemusega, et Finantseerimisleping ja Investeerimisleping on sõlmitud, neist lepingutest ei ole kostjale teatatud ning kostjale oleks tulnud lepingutest teatada. Kõik ülejäänud Kindlustuslepingute tühistamise eeldused on maakohus jätnud kas üldse käsitlemata või on maakohtu käsitlus

äärmiselt üldsõnaline. Kolmas isik I leiab, et maakohtu järeldus, mille kohaselt on kostja Kindlustuslepingud kehtivalt tühistanud, ei ole seaduslik ega põhjendatud. Maakohus on hageja teavitamiskohustust sisustades VÕS § 14 lg 2 ja § 440 lg 1, TsÜS § 95 ning Üldtingimuste punkti 5.1.1 ebaõigesti kohaldanud. Maakohus leidis, et kindlustusandjale ei saa panna kohustust osata küsida kõigi võimalike asjaolude kohta, millel võib olla lepingu sõlmimisel tähendus, kui kindlustusandja ei ole vastavate asjaolude olemasolust teadlik. Maakohtu selline järeldus on otseses vastuolus VÕS § 440 lg 1 teise lausega, millest tuleneb kindlustusandja kohustus nõuda teavet just selliste oluliste asjaolude kohta, mis ei ole kindlustusandjale teada. Nende asjaolude kohta, mis on kindlustusandjale teada ei pea kindlustusandja küsimusi esitama ja nendest asjaoludest ei pea kindlustusvõtja ka kindlustusandjale teatama (VÕS § 440 lg 2). Kolmas isik I on seisukohal, et hageja ei ole VÕS § 440 lg 1 tulenevat teavitamiskohustust rikkunud. Kooskõlas VÕS § 440 lg 1 teise lausega esitas hageja kosjale kõik kostja poolt nõutud andmed. Juhul, kui kostja leidis, et Kindlustuslepingute sõlmimise otsustamiseks on olulised andmed ka muude hageja ja TOO Baltiski Dom vahel sõlmitud lepingute ning hageja ja TOO Baltiski Dom vastastikuste kohustuste kohta, siis oleks kostja pidanud seda hagejalt küsima. Maakohus jättis Finantseerimislepingu ja Investeerimislepingu sisule ja tähendusele hinnangut andes TsMS § 232 lg 1, § 436 lg 1, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid rikkudes täielikult arvestamata TOO Baltiski Dom poolt pärast Finantseerimislepingu ja Investeerimislepingu sõlmimist (kui lugeda Investeerimislepingu sõlmimise ajaks sellel märgitud kuupäeva mitte tegelikku sõlmimise aega) ja enne Kindlustuslepingute sõlmimist avaldatud andmed Kasahstani ehitusprojekti rahastamise kohta ning kõrvaldamata vastuolud TOO Baltiski Dom poolt avaldatud andmete (ehitusprojekti rahastus ei sõltu hagejast) ning kostja poolt Finantseerimislepingu ja Investeerimislepingu sisu pinnalt tehtud järelduste (ehitusprojekti rahastus sõltub hagejast) vahel. Maakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, miks tuleb TOO Baltiski Dom poolt enne Kindlustuslepingute sõlmimist esitatud andmed Kasahstani ehitusprojekti rahastusallikate tuvastamisel jätta tähelepanuta. Kolmas isik I rõhutab, et olukorras, kus kostjal lasub kohustus tõendada, et hageja oli tõepoolest Kasahstani ehitusprojekti rahastaja ka väljaspool Ehituslepingus kokkulepitud maksetähtaja võimaldamist, kohtule on esitatud arvukaid tõendeid, milles nähtub, et ehitusprojekti rahastavad hoopis kolmandad isikud ning kohus ei ole ületanud vastuolu nende tõendite ning Finantseerimislepingule ja Investeerimislepingule kostja poolt antud sisu vahel, ei saa kohus kostja poolt esitatud väidet tõendatuks lugeda. Teisisõnu oleks maakohus pidanud asuma seisukohale, et hageja osalemine Kasahstani ehitusprojekti rahastamisel kostja poolt kirjeldatud viisil on tõendamata. Vastuolusid tõendite vahel tuleb tõlgendada tõendmaiskoormist kandva menetlusosalise kahjuks. Maakohus jättis hageja teavitamiskohustuse sisustamisel kostja avaldatud infolehe (III kd, lk 103-110) TsMS § 232 lg 1, § 436 lg 1, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid rikkudes arvestamata. Kolmas isik I on seisukohal, et Finantseerimisleping ega Investeerimisleping ei sisaldanud Kindlustuslepingute seisukohast olulisi asjaolusid. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud ka TsÜS §-i 95. Maakohus analüüsis TsÜS § 95 kohaldades üksnes hagejast lähtuvaid asjaolusid (otsuse p-d 65 ja 67), kuid jättis täielikult tähelepanuta kostjast lähtuvad asjaolud. Tegelikult tuleb aga TsÜS § 95 kohaldamisel kontrollida just seda, kas pettusele tugineda sooviva poole eriteadmisi ja võimalusi arvestades oleks tal saanud vajalikud andmed ka ise hankida. Kolmas isik I leiab, et kostja eriteadmisi ning võimalusi arvestades ei saa hagejale TsÜS § 95 kohaselt teavitamiskohustuse rikkumist ette heita. Erinevalt maakohtu otsuses märgitust ei piisa pettuse mõjul tehtud tehingu tühistamiseks selle tuvastamisest, et hageja jättis mingisugused andmed kostjale avaldamata ja hageja soovis Kindlustuslepinguid sõlmida. Lisaks andmete avaldamata jätmise faktile ning

Kindlustuslepingute sõlmimise soovile pidanuks maakohus täiendavalt tuvastama ka hageja tahtluse viia kostja andmete avaldamata jätmise kaudu eksimusse eesmärgiga kallutada kostja Kindlustuslepinguid sõlmima. Neid asjaolusid ei ole maakohus aga tuvastanud (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Kindlustuslepinguid ei sõlmitud kostja olulise eksimuse mõjul. Maakohus ei ole tuvastanud sisuliselt mitte ühtegi TsÜS § 92 kohaldamist võimaldavat asjaolu. Maakohus jättis TsÜS § 92 (ja ka TSÜS 94) kohaldamise eelduste tuvastamisel täielikult arvestamata krediidikindlustuse sisu, tava ja praktikat puudutavad kolmanda isiku I väited (07.03.2015 menetlusdokumendi punkt 1; IV kd, lk 7-8). Kindlustushüvitise maksmise küsimus lahendatakse ikkagi kindlustustingimuste alusel. Seega puudub ka antud juhul mistahes alus arvata, et mõistlik kindlustusandja ei oleks Finantseerimislepingust ja Investeerimislepingust teades hagejaga Kindlustuslepinguid sõlminud. Maakohus jättis VÕS § 501 ebaõigesti kohaldamata. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole VÕS § 501 analoogia alusel kohaldamine põhjendatud, kuna õigussuhet reguleeriv säte ei puudu ning lisaks on hüpoteegipidaja ja soodustatud isiku rollid olemuslikult erinevad, on sisuliselt põhjendamata. Maakohtu otsusest ei selgu, mille on see säte, mis reguleerib VÕS § 501 sarnast olukorda kostja ja kolmanda isiku I vahelises õigussuhtes ja mis seetõttu välistab VÕS § 501 kohaldamise. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest, milline on see põhimõtteline erinevus hüpoteegipidaja ja soodustatud isiku rollides. Kolmas isik I rõhutab, et tegelikkuses on ka hüpoteegipidaja kindlustuslepingus soodustatud isiku rollis. Kolmanda isiku II apellatsioonkaebus 13.06.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kolmas isik II AS Nordea Finance Estonia tühistada Harju Maakohtu 12.05.2016 otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja vastu kindlustushüvitise ja viivise väljamõistmiseks kolmanda isiku II kasuks ja rahuldati hageja alternatiivne nõue 31.05.2013 sõlmitud kindlustuslepingu alusel tasutud kindlustuspreemia väljamõistmiseks ja osas, millega jäeti kolmanda isiku II menetluskulud tema enda kanda. Kolmas isik II palub tühistatud osas teha uue otsuse, millega rahuldada hagi kolmanda isiku II kasuks kindlustushüvitise ja viivise väljamõistmiseks. Alternatiivselt palub kolmas isik II saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtule. Kolmanda isiku II ja kostja menetluskulud palub kolmas isik II jätta kostja kanda. Kolmas isik II leiab, et võttes arvesse 31.05.2013 kindlustuslepingust, 31.05.2013 faktooringulepingust ning 31.05.2013 kolmepoolsest lepingust nähtuvat, ei olnud kostjal võimalik 31.05.2013 kindlustuslepingut VÕS § 441 lg 5 alusel tühistada pettuse tõttu. Kolmas isik II märgib, et VÕS § 441 on TsÜS §-i 92 suhtes erinormiks, mis välistab kindlustuslepingu tühistamise eksimuse tõttu. Kuivõrd puuduvad tõendid selle kohta, et kostja professionaalse kindlustusandjana oleks AS-ilt Windoor kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis küsinud teavet hageja ning TOO Baltiski Dom vahel sõlmitud lepingute kohta, siis tuleks kostjal lükata ümber VÕS § 440 lg 1 teises lauses sisalduv eeldus. Kostja ei ole kindlustusandjana suutnud tõendada, et 31.05.2013 kindlustuslepingu sõlmimise kontekstis oli teave investeerimislepingu ja finantseerimislepingu kohta vaadeldav olulise asjaoluna VÕS § 440 lg 1 mõttes. Olukorras, kus hageja, TOO Baliski Dom ja kolmas isik II olid sõlminud 31.05.2013 kolmepoolse lepingu, ei saa finantseerimisleping ega investeerimisleping 31.05.2013 kindlustuslepingu kontekstis olla vaadeldavad oluliste asjaoludena VÕS § 440 lg 1 mõttes. Seda põhjusel, et 31.05.2013 kolmepoolse lepingu punktide 3 ja 4 kohaselt loobus TOO Baltiski Dom õigusest esitada kolmandale isikule II tasumisele kuuluvate arvete osas mistahes vastuväiteid ja nõudeid seonduvalt TOO Baltiski Dom ning hageja vahel sõlmitud mistahes lepingute võimaliku rikkumisega hageja poolt.

Kuna 31.05.2013 kolmepoolse lepingu kohaselt kohustus TOO Baltiski Dom hageja poolt väljastatud arve peale selle allkirjastamist kolmandale isikule II vastuvaidlematult tasuma, ei saa finantseerimislepingust ega investeerimislepingust mingisuguseid olulisi asjaolusid seonduvalt 31.05.2013 kindlustuslepinguga tuleneda. Maakohus on vääralt kohaldanud TsÜS §-i 92. Isegi kui põhimõtteliselt jaatada kindlustusandja õigust kindlustusleping ka eksimuse tõttu tühistada, ei saanud kostja 31.05.2013 kindlustuslepingut TsÜS § 92 lg-st 5 tulenevalt ikkagi tühistada. Seega on 31.05.2013 kindlustusleping jätkuvalt kehtiv ning kostjal lasub kohustus maksta selle kindlustuslepingu alusel välja kolmandale isikule II kindlustushüvitis, kuivõrd kindlustusjuhtum – TOO Baltiski Dom poolt kolmanda isiku II nõuete rahuldamata jätmine – on aset leidnud. Maakohus on otsuse tegemisel täielikult jätnud arvestamata tõiga, mille kohaselt käesoleva kohtuasja materjalide hulgas finantseerimislepingus ja investeerimislepingus nimetatud lisakokkulepped puuduvad ning puuduvad ka igasugused andmed selle kohta, et vastavasisulised lisakokkulepped oleksid üldse sõlmitud. Vastavasisuliste lisakokkulepete puudumine, millega oleks kindlaks määratud TOO Baltiski Dom poolt intressi maksmise kord ning hageja poolt investeeringute tegemise kord, kinnitavad hageja poolt esitatud seisukohta selle kohta, et finantseerimislepingul ja investeerimislepingul puudus seos projekteerimise ja ehitamise raamlepinguga. Kuna hageja ja TOO Baltiski Dom vahel puudusid finantseerimislepingut ja investeerimislepingut täpsustavad lisakokkulepped nende lepingute täitmise kohta, siis ei olnud finantseerimisleping ja investeerimisleping ainuüksi seetõttu täidetavad ning ei saanud omada olulist tähtsust seonduvalt hageja ja kostja vahel sõlmitud kindlustuslepingutega. Samuti on maakohus jätnud analüüsimata investeerimislepingu lisakokkuleppega seonduva, mis on dateeritud kuupäevaga 27.11.2012. Maakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud kohustust hinnata igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kõiki tõendeid, TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ning TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõudeid põhjendada poole väidetega mittenõustusmist ning tõendite arvestamata jätmist. Rikkumised seisnevad selles, et maakohus on jätnud kolmanda isiku apellatsioonkaebuse punktis 2.1. nimetatud hageja väited analüüsimata ning tõendid analüüsimata, põhjendamata seejuures, miks kohus on nii toiminud. Samuti on kohus seonduvalt Kasahstani advokaadibüroo Baker & McKenzie arvamuse kui dokumentaalse tõendiga jätnud kaalumata kohtu poolt ekspertiisi määramise küsimuse Kasahstani õiguse välja selgitamiseks ja/või on jätnud juhtimata menetlusosaliste tähelepanu sellele, et kohtu hinnangul tuleks Kasahstani advokaadibüroo Baker & McKenzie arvamusest nähtuvate seisukohtade põhjendamiseks esitada täiendavaid tõendeid. Meelevaldne on kohtu seisukoht selle kohta, et 31.05.2013 kindlustuslepingu sõlmimisel ei saanud vastustaja kindlustusandjana arvestada 10% suuruse aastaintressi maksmise kohustusega. Maakohus on jätnud arvesse võtmata järgmised asjaolud: puuduvad tõendid selle kohta, et 10% suurune aastaintress on vaadeldav olulise asjaoluna VÕS § 440 lg 1 mõttes, eriti kui seda intressi kõrvutada arvete 720-päevase maksetähtajaga; keeruline on rääkida 10% suuruse intressi maksmise kohustusest, kui a.) finantseerimislepingu punkti 1.1. kohaselt on ebaselge, millisest ajast alates tuli 10% suurust aastaintressi tasuma hakata, b.) finantseerimislepingu punkti 1.3. järgi sai TOO-l Baltiski Dom lasuda üksnes siis 10% suuruse aastaintressi maksmise kohustus, kui selle kohta on sõlmitud eraldi kokkulepe ning c.) eraldi kokkulepet aastaintressi maksmise kohta käesoleva kohtuasja materjalide hulgas ei sisaldu ja sellist kokkulepet ei ole kolmandale isikule II teadaolevalt ka kunagi sõlmitud;

puuduvad tõendid selle kohta, et TOO Baltiski Dom oleks kunagi 10% suurust aastaintressi hagejale maksnud. Viimatinimetatud asjaolusid arvesse võtmata jättes on maakohus otsuse tegemisel oluliselt rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Vastus apellatsioonkaebustele Kostja palub jätta hageja ja kolmandate isikute apellatsioonkaebused rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonimenetluse kulud apellantide kanda ja mõista hagejalt välja. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 12.05.2016 otsus tuleb tühistada menetluskulude väljamõistmise osas. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole tsiviilasja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Apellatsioonkaebustes kordavad hageja ja kolmandad isikud hageja poolel juba maakohtus esitatud seisukohti, millele maakohus on põhjaliku hinnangu andnud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Ringkonnakohtul ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Vaidlus poolte vahel seisneb ka apellatsioonimenetluses järgmises. Kostja leiab, et hageja rikkus kindlustuslepingute sõlmimisel teavitamiskohustust, kui ei teavitanud kostjat finantseerimislepingu ja investeerimislepingu olemasolust ning lõi sellega tahtlikult ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest. Kostja leiab, et tegemist võib olla ka eksimuse mõjul sõlmitud lepinguga. Kostjal ei olnud võimalik ostja maksevõimekuse hindamisel arvestada asjaoludega, mis tulenesid finantseerimislepingust ja investeerimislepingust. Hageja ja kolmandad isikud leiavad, et finantseerimisleping ja investeerimisleping ei omanud ehituslepingu täitmisel tähendust ning hageja ei pidanud nimetatud lepingute olemasolust kostjat teavitama. Seega on pooltel eelkõige vaidlus selles, kas finantseerimislepingust ja investeerimislepingust teatamata jätmist saab pidada VÕS § 440 lg-s 1 sätestatud olulistest asjaoludest teatamise kohustuse rikkumiseks, ehk kas nimetatud lepingutel oli määrav tähendus kindlustusandja otsusele kindlustuslepingud sõlmida. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtuga selles, et kostja oli kindlustuslepingu sõlmimisel eksimuses olulistest asjaoludest seoses ostja maksevõime, ehitatava objekti rahastuse ning hilisema omandiõigusega ning vastava eksimuse põhjustas hageja poolt finantseerimislepingust ja investeerimislepingust teavitamata jätmine. Kostja on selgitanud, et finantseerimislepingust ja investeerimislepingust tulenevate hageja ja ostja kohustuste

olemasolust teadlikuna ei oleks ta krediidikindlustuslepinguid sõlminud. Vastavalt VÕS § 440 lg-le 1 ja ÜT p 5.1.1. alusel oli hageja kohustatud kostjat teavitama kõikidest asjaoludest, mille vastu kostjal oli või võis olla äratuntav huvi. On loomulik, et igasugune teave, mis võis suurendada tõenäosust, et TOO Baltiiski Dom jätab hagejale kindlustuslepinguga tagatud nõuded tasumata, kuna see on otseselt kindlustusriski ja kindlustushüvitise väljamaksmist mõjutav asjaolu, on oluliseks teabeks hagejale VÕS § 440 lg 1 ja ÜT p 5.1.1. tähenduses. Selline teave on kindlasti üheks aluseks kostja poolt võimalike kindlustusriskide hinnangule. Lisaks eeltoodule on kostja kinnitanud, et hageja varjas investeerimislepingut veel ka 23.07.2014, mil kostja nimetatud lepingut tutvumiseks näha soovis. Hageja on küll apellatsioonkaebuses väitnud, et kostja oli teadlik investeerimislepingust juba 2014.a suvel, kuid pole oma väiteid tõendanud. Hageja ei ole ümber lükanud kostja väiteid selle kohta, et sai vaidlusaluse lepingu alles 09.12.2014 Kasahstani saatkonnast. Maakohus on andnud põhjaliku hinnangu otsuse p-des 53-69 kõikidele poolte ja kolmandate isikute poolt menetlusdokumentides esitatud faktiliste asjaolude kohta, andes seejuures hinnangu ka kõigile asjas esitatud tõenditele. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja viis kostja investeerimislepingu ja finantseerimislepingu varjamisega eksimusse olulistes asjaoludes, mis mõjutasid kindlustusriski. Nende asjaolude teavitamise kohustus lasus hagejal. Maakohus on otsuse p-des 68-70 piisavalt põhjendanud TsÜS § 92 kohaldamise eeldusi. Seega ei ole põhjendatud hageja apellatsioonkaebuses toodud väited, mille kohaselt on maakohus jätnud hindamata, kas esineb alus tehingute tühistamiseks eksimuse tõttu. Maakohus leidis õigesti, et tühistamisavaldus on esitatud TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtajal, so kuue kuu jooksul arvates pettusest või eksimusest teada saamisest. Kostja väidete kohaselt sai ta finantseerimislepingu olemasolus ja sisus veenduda 28.07.2014, kui hageja talle selle 26.07.2014 kirja lisana saatis (II kd tl 103-104). Investeerimislepingu olemasolus ja sisus veendus kostja 09.12.2014, kui ostja esindaja talle selle originaali avaldas. Hageja ei ole tõendanud, et kostja sai finantseerimislepingu ja investeerimislepingu sisuga tutvuda varem, kui kostja poolt märgitud, s.o vastavalt 28.07.2014 ja 09.12.2014. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja võis küll olla varem suuliste vestluste pinnalt teadlik nende lepingute olemasolust, kuid see ei oma tähendust. Enne vastavate lepingute saamist ja nendega tutvumist ei saanud kostja kujundada seisukohta nende mõjust ehituslepingu täitmisele ega kindlustusriskile. Seega on ka ringkonnakohtu hinnangul tühistamisavaldus esitatud tähtaegselt. Maakohus on poolte esitatud seisukohtadele hinnangut andes ja tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et kostja poolt 11.12.2014 tühistamisavalduse esitamise materiaalsed ja formaalsed eeldused olid täidetud ning kostja oli õigustatud kindlustuslepingud tühistama. TsÜS § 90 lg 1 teise lause kohaselt kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. Eelneva tõttu puudusid poolte vahel kehtivad krediidikindlustuslepingud ning kostjal puudub kohustus kindlustushüvitise tasumiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rahuldas põhjendatult hageja alternatiivse nõude ning samuti oli põhjendatult teostatud tasaarvestus. Maakohus on otsuse p-des 87-91 käsitlenud kostja poolt esitatud tasaarvestuse vastunõuet ja vastunõude kinnituseks esitatud tõendeid. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei ole maakohus tasaarvestatava kulu osas viinud läbi sisulist analüüs hindamaks, kas on tegemist usalduskahjuga või mitte. TsMS § 394 lg 2 kohaselt tuleb kõik vastuväited hagile esitada maakohtus. Hageja on küll 29.01.2016 menetlusdokumendis, kus täpsustati alternatiivset nõuet, hüpoteetiliselt väitnud, et kostjal ei saa olla mingit kahju tekkinud ja puuduvad kahju hüvitamise eelduslikud elemendid. Kahjunõude põhjendused esitas kostja aga oma 12.02.2016 menetlusdokumendis, millele hageja ei ole vastanud. Hageja ei vaidlustanud kahjunõude suurust ega esitanud ühtegi

vastuväidet iga üksiku kahjuliigi osas. Seetõttu on apellatsioonkaebuse p 6.4. kujul tegemist täiesti uute väidetega, mille esitamine ei ole apellatsiooniastmes TsMS § 652 lg 4 järgi lubatud. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ta esitab vastuväited esmakordselt apellatsioonimenetluses ning seetõttu jätab ringkonnakohus need esmakordselt esitatud väited tähelepanuta. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse sisulises osas muutmata, puudub alus muuta ka maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonimenetluses vaidlustab hageja maakohtu otsuses kindlaksmääratud hageja menetluskulude rahalist suurust, leides, et kohus on kohaldanud vääralt TsMS § 176 lg-t 1, jättes arvestamata hageja kulud õigusabile enne 16.02.2016 istungit. Kaebuse kohaselt lähtus hageja menetluskulude taotluse esitamisel kohtu 22.01.2015 määrusest ning esitas enda menetluskulude taotluse koos tõenditega enne menetlust lõpetava lahendi tegemist. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus menetluskulude kindlaksmääramist puudutavas osas on põhjendatud ning maakohtul ei olnud käesoleval juhul alust jätta hageja poolt enne 16.02.2016 istungit kantud menetluskulusid arvestamata põhjusel, et vastavate kuludega seonduvalt on menetluskulude kindlaksmääramise avaldus esitatud TsMS § 176 lg-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes. 20.01.2015 määruse (hageja apellatsioonkaebuses ekslikult viidatud 22.01.2015 määrus), millega maakohus hagi menetlusse võttis ja kohustas kostjat hagile vastama (kd III tl 113-115) resolutsiooni p-s 7 kohustas kohus menetlusosalisi esitama oma menetluskulude nimekirjad enne menetlust lõpetava lahendi tegemist. Viidatud määruse põhjendustes on kohus menetluskulude kindlaksmääramise osas tuginenud TsMS § 174 lgtele 1 ja 2. Ei nimetatud määruses ega ka hiljemalt menetluse jooksul ei ole kohus määranud pooltele muid tähtaegu menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Ka ei nähtu asja materjalidest, et kohus oleks menetlusosalistele selgitanud TsMS § 176 lg-s 1 sätestatud korda. TsMS § 176 lg 1 kohaselt esitatakse juhul, kui asi vaadatakse läbi kohtuistungil, menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Kohus määrab tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks kulude kohta, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine. Eelmises lauses nimetatud tähtaeg ei või olla pikem kui kolm tööpäeva kohtuistungi toimumisest arvates. Kuivõrd antud tsiviilasja läbivaatamine toimus algselt kohtuistungil, olid maakohtu 20.01.2015 määruses antud juhised seega vastuolus seadusega ja eksitavad, kuivõrd TsMS § 176 lg 1 näeb ette menetluskulude nimekirja mitmeastmelise esitamise. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja poolt 19.02.2016 kõigi menetluskulude nimekirja esitamine pärast 16.02.2016 kohtuistungit, kuid vastavuses kohtu 20.01.2015 määruses määratud tähtajaga on lubatud vaatamata sellele, et seadus näeb ette menetluskulude nimekirja mitmeastmelise esitamise. Vastav seisukoht on kooskõlas Riigikohtu lahendis nr 32-1-60-16 avaldatud seisukohtadega. Ka on Riigikohus viidatud lahendis (p 14) leidnud, et kolleegiumi arvates ei ole enne kohtuistungit kantud menetluskulude nimekirja seaduses sätestatuga võrreldes hilisema, kuid kohtu määratud viimaseks tähtpäevaks esitamise tagajärjeks nende välja mõistmata jätmine põhjusel, et nimekiri on esitatud hilinemisega. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et seega tuleb menetluskulude jaotust silmas pidades mõista kostjalt välja ka need hageja põhjendatud menetluskulud, mida hageja kandis enne 16.02.2016 kohtuistungi toimumist. Hageja palus maakohtule 19.02.2016 esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduses mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 83 772,96 eurot. Hageja

menetluskuluks on riigilõiv hagiavalduselt 10 500 eurot, tasu õigusabi eest kokku 397,90 tunni ulatuses kogusummas 69 698 eurot käibemaksuta ning dokumentide hankimisega ja tõlkimisega seotud kulud summas 3574,96 eurot käibemaksuta. Hageja märkis, et hageja lepinguliste esindajate tunnitasu on olnud 175,20 eurot käibemaksuta. Hagejat on menetluses esindanud kaks vandeadvokaadist esindajat tunnitasuga 175,20 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus peab kahe lepingulise esindaja olemasolu käesolevas menetluses põhjendatuks, arvestades, et vaidlus on olnud keskmisest keerukam. Asja keerukuse hindamisel lähtub kohus mh asjaolust, et asjas on kokku menetlusdokumente 11 köites ning menetlusosaliste esitatud seisukohad ja tõendid on olnud väga mahukad. Vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-115-13 avaldatud seisukohale tuleb lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Lisaks on Riigikohus leidnud, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi ning tunnitasu vähendamise või selle keskmisest suurema väljamõistmise eelduseks saab olla konkreetse asja keerukus. Hageja on märkinud lepinguliste esindajate tunnitasu suuruseks 175,20 eurot ilma käibemaksuta. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 153 eurot ilma käibemaksuta (määrus asjas nr 3-2-1-115-14) ja tunnitasu 165 eurot ilma käibemaksuta (otsus asjas nr 3-2-1-131-16). Ringkonnakohus leiab, et hageja esindajate tunnitasu hind 175,20 eurot ilma käibemaksuta on vaidluse kestust, keerukust, keskmisest suuremat tõendite mahtu ja asjaolu, et esindajad on kogenud ja kõrgelt kvalifitseeritud õigusteenuse osutajad (vandeadvokaadid), arvestades mõistlik ja põhjendatud. Ringkonnakohus, kontrollinud hageja lepinguliste esindajate kulude põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et osaliselt ei ole hageja esindajate teostatud toimingud ja nende ajakulu põhjendatud. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja esindajatel kulunud hagi koostamiseks, selle täiendamiseks, tõendite kogumiseks ja analüüsimiseks, suhtluseks ning muudeks hagi koostamisega seotud toiminguteks (03.12.2014 kuni 16.01.2015 toimingud) kokku 153 tundi ja 12 minutit. Ringkonnakohus leiab, et vaatamata hagi mahukusele (sisuline osa ca 20 lk) ja selle lisade arvule (103) ning mahule ja asjaolule, et vaidlus on keskmisest keerukam, ei saa hageja lepinguliste esindajate ajakulu kokku 153 tunni ja 12 minuti ulatuses eelnimetatud toimingutele pidada täiel määral põhjendatuks. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja esindajate kvalifikatsiooni, koostatud hagiavalduse ja selle lisade mahtu ja sisu ning vaidluse keerukust arvestades saab mõistlikuks ajakuluks hagiavalduse koostamiseks ja sellega seotud toiminguteks (03.12.2014 kuni 16.01.2015 toimingud) pidada mitte enam kui 90 tundi. Seega vähendab kohus hageja esindajate 03.12.2014 kuni 16.01.2015 toimingute ajakulu 63 tunni ja 12 minuti võrra. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatu hageja menetluskulude nimekirjas kajastatud ajakulu kokku 9 tundi ja 30 minutit seoses kahju osas täiendava nõude koostamisega ja viiviste kalkulatsiooniga (22.01, 27.01 ja 28.01.2015 toimingud). Arvestades asjaolu, et hagiavaldus esitati kohtule 16.01.2015 ja toimiku materjalidest ei nähtu, et hageja oleks hagi esitamise järgselt esitanud kahju osas täiendava nõude või viiviste kalkulatsiooni, ei ole vastavad toimingud ega nende ajakulu põhjendatud. Toodut silmas pidades ei ole põhjendatud ka 03.02.2015 toimingu kirjes kajastatud täiendavate tõendite vajaduse analüüs kahjunõude osas. Samuti ei pea kohus põhjendatuks hageja esindajate 03.02.2015 ajakulu vene-eesti tõlgete ülevaatuseks ja parandamiseks. Hagejal on tõlgete tellimisel õigus vabalt valida,

kellelt ta vastavat teenust tellib, ning kahtluste korral teostatud tõlgete õigsuses ka neid kontrollida ja parandada, ent sellise ajakulu väljamõistmist vastaspoolelt alust nõuda ei ole, sest korralikku tõlget ei ole vaja enam üle vaadata. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus välja mõistmata õigusabikulu hageja esindajate 22.01, 27.01 ja 28.01.2015 ning 03.02.2015 toimingute eest kokku 10 tunni ja 12 minuti ulatuses. Seoses hageja menetluskulude nimekirjas kajastatud 14.03.2015 ja 26.03.2015 toimingutega (Marshile küsimuste koostamine) ja 02.04.2015 toiminguga (spetsialistile küsimuste koostamine) leiab ringkonnakohus, et kuivõrd asja materjalidest nimetatud küsimuste koostamist hageja esindajate poolt ei nähtu, puudub alus nimetatud kulude lugemiseks hageja põhjendatud menetluskulude hulka. Kohus, lähtudes arvestusest, et 14.03.2015 toimingute kirjes kajastatud ajakulust (4h) kulus Marshile küsimuste koostamiseks 2 tundi, vähendab hageja menetluskulude nimekirjas märgitud 14.03.2015, 26.03.2016 ja 02.04.2015 toimingute ajakulu kokku 4 tunni ulatuses. Ülemääraseks peab ringkonnakohus ka hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvat 30.03.2015, 31.03.2015, 09.04-15.04.2015 ning 17.04-24.04.2015 kirjetes kajastatud ajakulu kostja hagi vastusele seisukoha koostamiseks. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud hageja esindajate ajakuluks hageja 24.03.2015 esitatud menetlusdokumendi koostamiseks ja lisade komplekteerimiseks on nimetatud dokumendi ja lisade mahtu ja sisu ning esindajate kvalifikatsiooni ja vaidluse keerukust arvestades mitte enam kui 50 tundi. Arvestades 30.03.2015, 13.04.2015, 15.04.2015, 17.04.2015, 20.04.2015, 22.04.2015 ja 24.04.2015 kirjetes kajastatud muude kui hagi vastusele seisukoha koostamise toimingute põhjendatud ajakuluks kokku 20 tundi, peab ringkonnakohus hageja esindajate 30.03.2015, 31.03.2015, 09.04-15.04.2015 ning 17.04-24.04.2015 toiminguid põhjendatuks kokku 70 tunni ulatuses. Seega vähendab kohus nimetatud toimingute ajakulu kokku 24 tunni ja 12 minuti ulatuses. Samuti on ringkonnakohtu hinnangul ülemäärane 06.11.2015 ja 09.11.2015 kirjetes kajastatud ajakulu seoses hageja 09.11.2015 menetluse peatamise taotluse koostamisega. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud taotluse mahtu ja sisu arvestades ei saanud hageja lepingulistel esindajatel nimetatud taotluse koostamiseks ja selleks vajalikuks suhtluseks kuluda kokku enam kui 2 tundi. Arvestades eeltoodut ja 06.11 ja 09.11.2015 kirjetes kajastatud Harju Maakohtu 10.11.2015 istungiks ettevalmistamise põhjendatud ajakuluks 2 tundi, vähendab kohus hageja esindajate 06.11 ja 09.11.2015 toimingute ajakulu seega kokku 6 tunni ja 6 minuti ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja lepingulistel esindajatel Harju Maakohtu 16.02.2016 istungiks ettevalmistamiseks (sh avasõna koostamiseks, kohtumiseks pankade esindajate ja kliendiga ja taktika aruteluks) 09.02.2016, 12.02.2016, 13.02.2016 ja 14.02.2016 kokku 38 tundi. Hageja esindajate 16.02.2016 toimingute, sh istungiks valmistumise, ajakulu kokku 10 tundi on maakohus vaidlustatud otsuses pidanud põhjendatuks. Ringkonnakohus peab lisaks 16.02.2016 kirjes kajastatud istungiks valmistumise kulule põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks seoses 16.02.2016 istungiks valmistumisega välja kulud 10 tunni ulatuses, vähendades seega 09.02.2016-15.02.2016 toimingute ajakulu kokku 28 tunni ulatuses. Ülejäänud hageja esindajate poolt menetluses teostatud õigusabitoimingud ja nende ajakulu on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ning kooskõlas asja materjalidest nähtuva esindajate töö mahuga ja vaidluse keerukusega. Eeltoodust tulenevalt on hageja õigusabikulud maakohtu menetluses põhjendatud kokku 262 tunni ja 12 minuti ulatuses, mis hageja lepinguliste esindajate tunnitasu suurust 175,20 eurot arvestades on 45 937,44 eurot. Arvestades käesolevas vaidluses esitatud võõrkeelsete tõendite ja nende tõlgete mahtu peab

ringkonnakohus põhjendatuks hageja menetluskulude nimekirja 07.01.2015, 13.01.2015, 29.01.2015, 16.04.2015, 17.04.2015 ja 28.05.2015 kirjetes kajastatud tõlkekulusid kogusummas 1573,96 eurot. 03.03.2015 kirjes kajastatud menetluskulusid summas 2000 eurot kulu kirjeldusega „teenustasud“ ei pea kohus põhjendatuks, kuna vastavate kulude vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ei ole hageja menetluskulude nimekirja põhjal võimalik hinnata. Seega on põhjendatud ja vajalikud hageja menetluskulud maakohtus 58 011,40 eurot, so hagiavalduselt tasutud riigilõiv 10 500 eurot, lepinguliste esindajate kulud 45 937,44 eurot ja tõlkekulud 1573,96 eurot.. Arvestades menetluskulude jaotust, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele sellest 1% ehk 580,11 eurot, so 58 011,40 x0,01. Põhjendatud ja vajalikeks kostja menetluskuludeks maakohtus pidas kohus käesolevas asjas 23 280,80 eurot käibemaksuta. Arvestades menetluskulude jaotust kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 23 047,99 eurot, so 23 280,80 x0,99. Kuivõrd maakohtu poolt kindlaksmääratud kostja menetluskulude rahalist suurust apellatsioonimenetluses vaidlustatud ei ole, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse vastavas osas muutmata. TsMS § 445 lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Lähtudes eeltoodust tuleb tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 22 467,88 eurot, so 23 047,99 - 580,11. Vastavalt kostja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab hageja ja kolmandate isikute apellatsioonkaebused sisulises osas rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse selles osas muutmata, jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg-st 1 ja § 167 lg-st 3 juhindudes võrdses ulatuses hageja ja kolmandate isikute kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Ringkonnakohtule 14.12.2016 esitatud kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja esindaja Paul Keres kostjale apellatsioonimenetluses osutanud õigusabi kokku 34,9 tunni ulatuses tunnihinnaga 170 eurot (ilma käibemaksuta) ja esindaja Leon Glikman 16,7 tunni ulatuses tunnitasuga 200 eurot (ilma käibemaksuta). Kokku palub kostja hagejalt välja mõista 9273 eurot (200x16,7 + 34,9x170). 14.12.2016 toimunud ringkonnakohtu istungil palus kostja istungil osalemise kulu mõista välja vastavalt istungi protokollile tunnihinnaga 170 eurot esindaja Paul Kerese kohta ja 200 eurot esindaja Leon Glikmani kohta. Ringkonnakohus leiab, et mõlema kostja lepingulise esindaja tunnihinda 170 eurot ja 200 eurot (ilma käibemaksuta) võib käesoleva vaidluse keerukust ning esindajate kvalifikatsiooni ja kogemusi arvestades pidada mõistlikuks ja põhjendatuks. Arvestades eeltoodut ning keskmisest suuremat tõendite mahtu ei saa nimetatud määras tunnitasu suurust pidada ka oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ületavaks. Riigikohtu praktikas on vandeadvokaadist lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks peetud 165 eurot ilma käibemaksuta (otsus asjas nr 3-2-1-131-16).

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostja lepingulise esindaja Paul Kerese menetluskulude nimekirjast nähtuvat ajakulu 34,9 tundi õigusabi osutamisel apellatsioonimenetluses pidada täies ulatuses põhjendatuks. Ringkonnakohus peab põhjendatud ajakuluks istungiks ettevalmistuseks kokku 2,9 tundi. 13.12.2016 ajakulu 6 tundi istungiks valmistumiseks ja teeside koostamiseks on kohtu arvates põhjendamatu. Kostja teeside koostamise kulu osas leiab ringkonnakohus, et teeside koostamise kulu ei ole põhjendatud ega vajalik TsMS § 175 lg 1 mõttes, kuivõrd kirjalike teeside esitamise kohustust kohtuistungil ei ole ning kohus sellise menetlusdokumendi koostamist ei palunud. Tegemist ei ole sellise kuluga, mille peaks välja mõistma vastaspoolelt, kuivõrd menetlusosalise seisukohad nii hagiavalduse vastuses kui ka järgnevates menetlusdokumentides, sh vastuses apellatsioonkaebusele, mida menetlusosaline on kohustatud kohtule esitama enne kohtuvaidlusi, peaksid olema niivõrd läbi mõeldud, kokkuvõtlikud ja ammendavad, et teeside esitamise vajadus kohtuistungil puudub. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja on vastuses apellatsioonkaebustele esitanud oma põhjalikud ja mahukad vastuväited ning sisuliselt on kohtukõne teeside puhul tegemist varasemalt menetluses esitatud põhiseisukohtade kordamisega, ei pea ringkonnakohus teeside koostamise ajakulu põhjendatuks. Ringkonnakohus, pidades mh silmas apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide mahtu ja sisu, leiab, et ülejäänud kostja esindaja Paul Kerese poolt apellatsioonimenetluses tehtud toimingud on kostja õiguste efektiivseks kaitseks TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalikud ning kuuluvad väljamõistmisele. Vastavalt ringkonnakohtu 14.12.2016 istungil taotletule mõistab ringkonnakohus kostja kasuks välja ka kostja põhjendatud menetluskulu seoses istungil osalemisega, mis istungi kestust (2h 27min) ja esindaja Paul Kerese tunnihinda arvestades on 416,50 eurot (170 x 2h 27min). Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus põhjendatuks kostja lepingulise esindaja Paul Kerese õigusabikulu apellatsioonimenetluses kokku 31 tunni ja 21 minuti (5329,50 euro) ulatuses. Kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi osutanud lepingulise esindaja Leon Glikmani ajakulu ei pea kohus samuti täies ulatuses põhjendatuks. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulus kostja lepingulisel esindajal Leon Glikmanil ringkonnakohtu istungiks valmistumiseks (sh poolte väidete süstematiseerimiseks ja materjali läbikäimiseks) kokku 6 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on istungiks valmistumise põhjendatud ajakuluks 3 tundi. Arvestades kostja esindaja Paul Kerese õigusabitoimingute hindamisel toodud põhjendusi ei pea ringkonnakohus põhjendatuks ka kostja esindaja Leon Glikmani 13.12.2016 ajakulu 1,2 tundi teeside täiendamiseks. Ringkonnakohtu 14.12.2016 istungi kestust arvestades saab istungil osalemise põhjendatud ajakuluks pidada 2 tundi ja 27 minutit, milline kulu kuulub vastavalt kostja taotletule kostja kasuks väljamõistmisele. Ajakulu ülejäänud kostja esindaja Leon Glikmani toimingutele vastab asja materjalidest nähtuva tehtud töö mahule. Kostja lepingulise esindaja Leon Glikmani poolt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi on seega põhjendatud 14 tunni ja 57 minuti (2990 euro) ulatuses. Kogumis peab ringkonnakohus kostja õigusabikulu kahele lepingulisele esindajale apellatsioonimenetluses põhjendatuks 46 tunni ja 18 minuti ulatuses. Arvestades kostja lepinguliste esindajate tunnitasu suurust on kostja põhjendatud menetluskulude suurus kokku eurot (31h 21min x 170 + 14h 57min x 200). Arvestades eeltoodut ja menetluskulude jaotust tuleb hagejalt ja kolmandatelt isikutelt kostja kasuks välja mõista menetluskulud summas 8319,50 eurot, s.o hagejalt 2773,17 eurot ja kummaltki kolmandalt isikult samuti 2773,17 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.