Võlaõigus › Töövõtulepingud

1(14)

Tsiviilasi nr 2-15-13740

2(14)

Tsiviilasi nr 2-15-13740 Lepingu kohaselt võis hageja esitada arve poolte poolt allkirjastatud tööde üleandmise akti alusel, mille eeldus on hageja poolt nõuetekohaselt teostatud tööd. Hageja poolt teostatud tööde kvaliteet aga ei vastanud lepingutingimustele. Kostja nõudis hagejalt puuduste kõrvaldamist, mida hageja ei teinud. Hageja ei osutanud kostja tähelepanu väidetavatele eeltööde puudustele (betoonpõranda liigniiskusele). Kuna hageja ei kõrvaldanud vaatamata kostja nõudmistele töös esinevaid puudusi, oli kostja sunnitud tellima puuduste kõrvaldamise kolmandatelt isikutelt, kellele tasutud summad, kogusummas 14 018 eurot (ilma käibemaksuta), tasaarvestas kostja hageja poolt nõutud tasuga. Samuti rakendas kostja hageja suhtes seoses tööde üleandmisega viivitamisega leppetrahvi summas 20 104 eurot, mille kostja tasaarvestas täiendavalt hageja nõudega. Seega on hageja nõue kostja vastu täielikult lõppenud. Esimese astme kohtu otsus

3(14)

Tsiviilasi nr 2-15-13740 on loetletud hageja töö suhtes 14 punkti puudusi, sh parketi osas (parkett lahti ruumi 115-112 vahel, ruumis 152, saali astmetel). Seega oli kohtu hinnangul kostja teatanud töös ilmnenud puudustest õigeaegselt ja piisavalt täpselt. Samuti leidis kohus, et hageja ei ole andnud kostjale 30.09.2014.a ja 02.10.2014.a e-kirjadega täiendavat tähtaega tööde vastuvõtmiseks, kuna nimetatud kirjad sisaldavad küll hageja nõuet arvete tasumiseks, mitte aga täiendavat tähtaega tööde vastuvõtmiseks. Samuti võttis kohus arvesse, et hageja vastas nimetatud kirjade osas 01.10.2014.a, et põrandal ilmnesid järjekordsed probleemid - praod põrandas, põranda pinnalt on liistud lahti. Seega ei ole hagejal õigus tugineda VÕS § 644 lg 3 tulenevale kostja nõuet lõpetavale vastuväitele (et kostja kui tellija ei ole õigeaegselt teatanud töö lepingutingimustele mittevastavusest või ei ole kirjeldanud puudusi piisavalt täpselt). Kostja seadusliku esindaja MR seletuse kohaselt oli kostja hageja poolt augusti ja septembri tööde kohta koostatud allkirjastamata aktid oluliselt hiljem kätte saanud ning leiab, et hageja poolt allkirjastamata akte ei oleks ta pidanud lepingus ettenähtud viie tööpäeva jooksul üle vaatama. Pretensioonid hageja poolt teostatud tööde kvaliteedi osas esitas kostja tööde jooksva ülevaatuse käigus. Kostja jättis hageja viimased arved maksmata, kuna tööd olid tehtud ebakvaliteetselt. Vaidlusalustes aktides fikseeritud tööde osas kostja seaduslik esindaja seletas, et vinüülkatte paigalduse seinale ja libisemiskindla vinüülkatte paigalduse teostas hageja puudustega, millele kostja osundas oma 04.09.2014.a e-kirjas. Industriaalparketi paigaldusega olid hagejal kõige suuremad probleemid, kuna mingis osas hakkasid parketi tükid põranda küljest lahti tulema, samuti selgus parandustööde käigus, et kohati oli parketti liimitud alusele kahepoolse teibiga. Puitpõrandate ülevaatus toimus hageja ja valla esindajate juuresolekul 14.10.2014.a, mil fikseeriti puudused, mispeale pidi hageja koostama tegevuskava, kuidas puudused parandatakse, kuid hageja ei tulnud põrandaid parandama. Kuna ka mahuliselt ei olnud parketti nii palju tehtud kui aktides näidatud, suur osa oli puudu, seepärast kostja omapoolselt aktile alla ei kirjutanud. Peale industriaalparketi paigalduse said siiski muud töödes ilmnenud puudused lõpuks valdavas osas kõrvaldatud. Tuginedes kostja seadusliku esindaja MR poolt eelistungil antud seletusele, leidis kohus, et muud kostja 04.09.2014.a ja 23.09.2014.a pretensioonkirjades märgitud puudused, peale industriaalparketi paigaldamisega seonduvate puuduste, olid hageja poolt lõpuks kõrvaldatud. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostjapoolne tasu maksmise kinnipidamise vastuväide (VÕS § 111 lg 1) on muudele töödele vastava tasusumma osas (11 050,09 eurot - 5889,78 eurot = 5160,31 eurot ilma käibemaksuta) puuduste kõrvaldamisega ära langenud, kuna töö tuleb lugeda vastuvõetuks. Seega eelduslikult kuulub hagejale töövõtja tasuna väljamaksmisele 6192,37 eurot (5160,31 eurot + 1032,06 eurot käibemaks). Kohus arvestas nimetatud summa sissenõutavaks muutumise ajana vastavalt hageja 24.10.2014.a võlateatisele. Vastavalt lepingu punktile 7.18 kui töövõtja hilineb arvete tasumisega alltöövõtjale, on alltöövõtjal õigus nõuda viivist 0,05% viivituses olevast summast päevas, kuid mitte rohkem kui 30 kalendripäeva eest. Eeltoodust nähtuvalt on hagejal õigus nõuda tasumata summalt 6192,37 eurot viivist summas 92,89 eurot (6192,37 eurot × 0,0005 × 30 päeva), seega on hageja sissenõutavaks muutnud nõue hageja poolt tehtud tööde osas 6285,26 eurot (6192,37 eurot + 92,89 eurot). Seoses industriaalparketi paigaldamisega ja seonduvate töödega (lihvimine, õlitamine ja liimimine) leidis kohus, et hageja ei olnud kostja pretensioonkirjades osundatud puudusi kõrvaldanud, mistõttu 24.10.2014.a seisuga vastavate tööde osas hageja tasunõue sissenõutavaks ei muutunud. Kohus lähtus sellise järelduse tegemisel tõenditena Kuusalu vallavalitsuse 14.10.2014.a ülevaatuse protokollist ja Kiiu lasteaia 14.11.2014.a garantiitööde ülevaatuse aktist. Nii olid tunnistajana ülekuulatud Kuusalu Vallavalitsuse esindaja TA ütluste kohaselt põrandatööde kvaliteedi osas kõige suurem probleem kilpidest koosnevad parkettpõrandad, mis ei olnud korralikult kinnitunud põranda külge, mille tulemusena tulid

4(14)

Tsiviilasi nr 2-15-13740 osaliselt parketiliistud lahti. Parkettpõranda osas olid defektid valdavalt igas ruumis ja kogu põranda ulatuses. Kvaliteediprobleemid parketi osas lahenesid valuliselt, sest vallavalitsus rakendas kostja kui peatöövõtja suhtes leppetrahvi. Probleemid lahenesid lõpuks nii, et need parandati kostja poolt hilisemate garantiitööde käigus ära. Põranda puuduste tõttu ei saanud vallavalitsus lasteaeda õigel ajal avatud ja pidi avamise edasi lükkama, kuigi lapsevanemad ootasid lasteaiakohti ja olid juba teistes lasteaedades kohad üles öelnud. Ka hageja töödejuhatajana tegutsenud tunnistaja TP ütlustest nähtuvalt puudused, mida oli võimalik parandada, parandas hageja ära, kuid kõrvaldamata puudustest jäid üles puitpõranda ehk industriaalparketi probleemid. Kostja esindaja 29.10.2014.a ja 23.05.2015.a kirjadest nähtuvalt andis kostja hagejale tähtajad puuduste kõrvaldamise tööde alustamiseks vastavalt 10.11.2014.a ja 28.05.2015.a, lubades vastasel korral tellida kõigi vajalike tööde teostamise kolmandalt isikult hageja arvel. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal õigus industriaalparketi paigaldamisega seonduvat tasunõuet täiendavalt kinni pidada parketitöödes ilmnenud puuduste kõrvaldamiseni. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et industriaalparketi paigaldamisega seonduvad puudused töös olid tingitud kostjapoolsetest ebaõigetest juhistest ja kolmanda isiku puudulikest eeltöödest (ehitusobjekti betoonpõranda pind oli niiske ja betoonil oli nõrk tõmbetugevus), mille eest hageja ei vastuta (VÕS § 641 lg 3). Hageja väidete kohaselt pakkus ta väidetavatest aluspõranda niiskusprobleemidest ülesaamiseks lahendusena välja katta kogu põrand täiendava vahekihiga, mis oleks tekitanud betoonile peale tugeva kihi ja ei oleks niiskust betoonist lasknud ülespoole välja, kuid vastavast lahendusest loobuti kui täiendavast kulust. Alternatiivselt pakkus hageja lahendusena välja tootja poolt soovitatud ja projektdokumentatsiooniga kooskõlas olevat praimerit aluspinna kuivatamiseks, mis küll betooni niiskuse osas ei andnud 100% garantiid, kuid mida kostja aktsepteeris. Seega kasutati kostja soovil projektdokumentatsiooniga kooskõlas olevat alternatiivset lahendust, teavitades kostjat kõikidest vastava lahendusega kaasnevatest ohtudest, kuid vastav risk realiseeruski, kusjuures kostja oli riskidest teadlik ning vaatamata hageja hoiatustele aktsepteeris vastavat lahendust. Seega on hageja arvates tööl esinevad puudused tingitud kostja enda poolsest juhisest ja kolmanda isiku poolt teostatud eeltöödest. Hageja töödejuhataja TP poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt tekib mosaiikparketi panekul 99%-l juhtudel mingeid defekte, mida tuleb pärast esimest kütteperioodi korrigeerida. Samas kui põranda alusbetoonile paigaldada vahele EPO krunt, on väga väike tõenäosus, et parketilipid sealt hiljem lahti tuleksid, kuna EPO krunt tekitab betoonpõranda ja puidu vahele vahekihi, mis on ideaalselt sile ja ideaalse nakkuvusega. Siiski hageja EPO krunti betoonpõrandale ei paigaldanud, sest sellise täiendava kulu suurusjärk oleks olnud umbes 7 eurot ruutmeetri kohta ja seda pidas tellija liiga kalliks. EPO asemel paigaldas hageja alusbetoonpõrandale pinnatugevdava krundi PRIMER, mis küll oluliselt parandas alusbetooni pinnakvaliteeti, aga see ei andnud siiski 100%-list tulemust. Tunnistaja TP ütlustest nähtuvalt EPO katet ei olnud põrandatööde hinnakalkulatsioonis sees, kuna hinnapakkumist tehes ei teadnud hageja aluspõranda tegelikku seisukorda, sest selleks ajaks ei olnud aluspõrandat lihvijaga üle käidud ega tolm ära tõmmatud. Samuti oli aluspõrand sel ajal tegelikult vee all. Kostja tunnistaja TA ütluste kohaselt ei olnud siiski töökoosolekutel, millel viibis ka põrandatööde alltöövõtja, juttu, et puitpõrandad tuleks pärast esimest kütteperioodi ümber teha või kvaliteetse puitpõranda saamiseks oleks vaja kasutada mingeid täiendavaid erimaterjale. Tunnistaja ei teadnud, et lasteaia aluspõrand oleks olnud tööde tegemise alguses vee all ning põrandatööde osas alltöövõtu töödejuhataja ei rääkinud midagi parkettpõranda kvaliteediga seonduvatest riskidest. Tööde teostamise osas oli alltöövõtja hoiak igati positiivne, et kõik saab korralikult tehtud. Eeltoodud vastuoluliste tõendite alusel leidis kohus, et pole võimalik teha tõsikindlat järeldust selle kohta, et industriaalparketi paigaldamisega seonduvad puudused olid tingitud niiskest alusbetoonpõrandast või kostja eiras hageja ettepanekut ületada nimetatud puudus kvaliteetse

5(14)

Tsiviilasi nr 2-15-13740 tulemuse saavutamise nimel kallima pinnatugevduskrundi (EPO) paigaldamisega. Vastupidiselt TP ütlustele valla esindaja TA ütluste kohaselt mingeid taolisi hoiatusi või ettepanekuid hageja poolt enne põrandatööde alustamist ei tulnud. Lisaks võttis kohus arvesse, et hageja ei teavitanud kooskõlas lepingu punktiga 7.9 kostjat enne tööde algust kirjalikult kolmandate isikute poolt teostatud eeltööde puudustest (alusbetoonpõranda niiskusest). Seega leidis kohus, et isegi kui hageja põhjendus parkettpõranda kvaliteediprobleemide osas peaks paika (et need olid tingitud niiskest alusbetoonpõrandast ja tellija otsusest mitte kasutada kallimat EPO pinnatugevduskrunti), ei välista see hageja vastutust töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, sest parketi- ja põrandatööde asjatundjana oleks hageja pidanud juba enne tööde algust veenduma selles, kas aluspõranda olukord võimaldab saavutada vajalikku kvaliteetset tulemust ning vajadusel kostjat kirjalikult võimalikest probleemidest eelnevalt teavitama. Seda kohtu hinnangul hageja teinud ei ole, mistõttu ta ei saa ka tugineda VÕS § 641 lg-st 3 tulenevale vastuväitele vastutuse osas töö lepingutingimustele mittevastavuse eest. Kuna asjas pole vaidlust, et industriaalparketi paigaldamisega ja sellega seonduvate tööde puudused olid vähemalt hagi esitamise ajaks kõrvaldatud, siis nende tööde osas ei saa kostjal enam olla nõuet töö parandamiseks, mis tellija vastuväitena võiks edasi lükata hageja tasunõude täitmise kostja poolt (VÕS § 111 lg 1, VÕS § 646 lg 1). Vaidlus on selles, kas kostja on kohustatud nimetatud tööde eest hagejale tasuma või on kostjal õigus nimetatud tööde parandamise osas nõuda hagejalt mõistlike kulutuste hüvitamist (VÕS § 646 lg 5). Riigikohtu seisukoha kohaselt saab tellija kokkulepitud tasu maksmata jätmisest lõplikult keelduda kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ulatuses, mille tellija tasaarvestab selle tasunõudega (RKTKo 3-2-1-80-08, p-d 30-33). Kostja esitas 06.02.2016.a ja 23.02.2016.a menetlusdokumentides hageja nõude suhtes tasaarvestusavaldused. VÕS § 200 lg 4 tulenevalt tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Hageja on esitanud kostja tasaarvestusavaldustele vastuväite, mille kohaselt ei ole kostja poolt esitatud arvete alusel võimalik üheselt tuvastada, et tööd parkettpõrandate parandamiseks oleksid üldse teostatud. Kohus leidis, et kostja tasaarvestus seonduvalt industriaalparketi paigaldamisest ja sellega seonduvate töödest tulenevate puuduste kõrvaldamisega kolmandate isikute poolt on osaliselt kehtiv, kuna puuduste kõrvaldamiseks vajalikud tööd on kostja kooskõlas lepingu punktiga 8.6 tellinud juulis – augustis 2015.a kolmandatelt isikutelt. Kohus arvestas, et kostja andis hagejale 23.05.2015.a kirjaga lõpliku tähtaja alustada parketitöödes tuvastatud puuduste kõrvaldamist hiljemalt 28.05.2015.a ning hoiatas, et juhul kui hageja ei ole alustanud ehitustöödega 04.06.2015.a, tellib kostja vajalike tööde teostamise kolmandatelt isikutelt hageja arvel. Kohus leidis, et kuna hageja ei olnud vaatamata oma üldsõnalistele lubadustele puudused likvideerida siiski asunud parketiga seonduvaid puudusi kõrvaldama, oli kostjal õigus tellida hageja arvel vastavad tööd kolmandatelt isikutelt. Kohtu hinnangul hageja väide, et kostja on keeldunud nimetatud parketiga seonduvate puuduste kõrvaldamisel pahauskselt hagejaga koostööd tegemast, on põhjendamatu. Kuigi kostja ei ole hageja 05.11.2014.a ja 25.05.2015.a kirjadele vastanud, ei järeldu sellest, et kostja keeldus hagejaga puuduste kõrvaldamiseks koostööd tegemast. Samas leidis kohus, et kostja poolt tasaarvestuse aktiivnõudena arvestatud summa 14 018 eurot (1490 eurot + 6600 eurot + 5928 eurot) ei ole mõistlik ega ole põhjendatud. Kohus nõustus hagejaga, et kostjapoolsest kuludokumendist nähtuvalt ei saa pidada mõistlikuks (lepingu p 8.6 nõue) Tsellu Ehitusabi OÜ arvet summas 7113,60 eurot, mille kohaselt 1 m2 põrandate remonttööde maksumus oli 5928 eurot ilma käibemaksuta (samas kui vaidlustatud aktide kohaselt kogu lepingujärgse põrandapinna 327.21 m2 tööde maksumus oli 5889,78 eurot ilma käibemaksuta). Samuti leidis kohus, et kostja on arvestanud Lihvimeister OÜ-le tasutud kuluna põhjendamatult summat 6600 eurot (sh ettemaks 2500 eurot), kuigi Lihvimeister OÜ-le on kostja poolt vastavalt arvetele välja makstud 4600 eurot. Seega arvestas kohus parketi

6(14)

Tsiviilasi nr 2-15-13740 parandamistööde mõistliku kuluna FIE-le Arkadi Lillma ja Lihvimeister OÜ-le tasutud summat kokku 6090 eurot (1490 eurot + 4600 eurot). Seoses kostja täiendava tasaarvestusega seonduvalt leppetrahvi kohaldamisega hageja suhtes summas 20 104 eurot seoses lepinguliste tööde üleandmisega viivitamisega, leidis kohus, et hageja vastuväited tasaarvestusele on põhjendatud ja tasaarvestus ei kehti. Asjas pole vaidlustatud, et kostja leppetrahvi nõue on esitatud 3 aastase aegumistähtaja jooksul (TsÜS § 146 lg 1, TsÜS § 147 lg 1). Töövõtulepingu punkti 8.12 kohaselt on töövõtjal õigus nõuda alltöövõtjalt lepingu täitmisega hilinemise korral (sh vahetähtaegadest mittekinnipidamise eest) kõigi sellega kaasnevate kahjude hüvitamist ning leppetrahvi 0,5% lepingu maksumusest iga alltööde kalendergraafikut ja/või alltööde lõpptähtaega ületava kalendripäeva kohta. Töövõtjal on õigus tasaarvestada alltöövõtjalt töövõtjale makstav viivis töövõtjalt alltöövõtjale makstavate summadega. Lepinguga ettenähtud tööde üleandmise tähtaeg oli 14.08.2014.a, kuid seoses hageja nõudega puuduste kõrvaldamiseks on kostja arvestanud tööde üleandmise lõpliku tähtajana hilisemat tähtaega, st 28.05.2015.a. Kohus leidis, et kuigi kostja hoiatas hagejat üldsõnaliselt võimalusest rakendada leppetrahvi juba oma 30.08.2014.a kirjas seonduvalt sellega, et hageja poolt oli ületatud lepingujärgne tööde üleandmise lepingujärgne tähtaeg, on kostja määranud hagejale järgnevalt täiendavaid tähtaegu töös ilmnenud puuduste kõrvaldamiseks ja seega tööde lõplikuks üleandmiseks (kostja 29.10.2014.a ja 23.05.2015.a kirjad), kuid seoses täiendavate tähtaegade määramisega ei ole kostja hagejat selgesõnaliselt hoiatanud, et ta lisaks puuduste kõrvaldamise kulude hüvitamisele nõuab hagejalt jätkuvalt ka vastavalt lepingu p 8.12 leppetrahvi. Seega ei saanud hagejale olla ettenähtav, et kostja lisaks puuduste kõrvaldamise nõudele koos hoiatusega kõrvaldada vastasel korral puudused kolmandate isikute poolt hageja kulul, rakendab kostja hageja suhtes täiendavalt ka leppetrahvi tööde üleandmise tähtaja ületamise eest, mistõttu kohtu hinnangul on kostjapoolne 24.02.2016.a leppetrahvinõue summas 20 104 eurot esitatud hilinenult (VÕS § 159 lg 2) ning seega selles osas ei ole kostja täiendav tasaarvestus kehtiv (VÕS § 200 lg 4). Seega luges kohus kostja tasaarvestusliku nõude (aktiivnõude) põhjendatud suuruseks 6090 eurot, mille kohus tasaarvestas hageja sissenõutavaks muutunud nõudega 13 352,59 eurot (6285,26 eurot = tasu muude lepinguliste tööde eest 6192,37 eurot + viivis 92,89 eurot + 7067,33 eurot, st lepinguline tasu industriaalparketi paigaldamisega ja seonduvate tööde eest 5889,78 eurot, millele lisandub käibemaks 1177,96 eurot), mille tulemusena kohus rahuldas hagi osaliselt, st summas 7262,59 eurot (13352,59 eurot – 6090 eurot). Hageja apellatsioonkaebus

7(14)

Tsiviilasi nr 2-15-13740 järeldada, et osapoolte tunnistajad on andnud vastuolulisi selgitusi. Ühe tunnistaja (TA) teadmatus ehitustööde asjaoludest ei tähenda vastuolulisust tunnistajate selgitustes, kuna hageja ei pidanudki teavitama ehitustehnilistest lahendustest Kuusalu vallavalitsust tulenevalt võlasuhte puudumise tõttu. Hageja teavitas võimalikest riskidest oma lepingupartnerit ehk peatöövõtjat (kostjat), kes on VÕS § 641 lg 3 tähenduses tellija. Asjaolu, et Kuusalu vallavalitsus ei olnud teadlik alltöövõtu ehitustehnilistest nüanssidest, mida kinnitab ka TA, tõendab pigem seda, et peatöövõtja on tellija ees teavituskohustust rikkunud. Valla ja alltöövõtja vahel eraldi ehituskoosolekuid ei olnud. Vallavalitsus suhtles tööde teostamise osas peamiselt kostja kui peatöövõtjaga. Enne tööde tegemist kontrollis hageja piisavalt eeltöid (alusbetoonpõranda niiskustase ja betooni nakkuvus) ning esitas kostjale professionaalse arvamuse, kuidas eeltööde seisukorda arvestades teostada põrandakatte tööd. Hageja täitis omapoolse informatsiooni- ja kontrollikohustuse. Hageja pakkus betooni tasandamiseks välja kaks lahendust – esimene oli PRIMER ja teine oli EPO. EPO oleks tekitanud teise tasanduskihi betoonile peale, kuid kostja otsustas PRIMER-i kasuks. Tunnistaja TP ütluste kohaselt oli kostja teadlik PRIMER-i kasutamisega seotud riskidest, kuid sellele vaatamata otsustati kasutada PRIMER-it. Seega järgis hageja kostja juhiseid. Oluline on siinkohal ka märkida, et kostja puhul on tegemist professionaalse ehitajaga (eriteadmisi omav isik), mistõttu seda enam pidi kostja olema teadlik PRIMER-i kasutamisega seotud riskidest. Alusbetoonpõrand oli hinnapakkumise tegemise ajal vee all ning seega ei saanudki hageja esitada fikseeritud põrandakatte tööde hinnakalkulatsiooni seda enam, et tegemist oli lahtise eelarvega. EPO lahendus pakuti välja siis kui hageja nägi, et alusbetoon oli väga liivane. Seega pole kostja tasaarvestus kehtiv. Vastavalt VÕS §-le 200 lg 4 ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Seega on hagejal lisaks väljamõistetud tasule veel kostja vastu tasunõue 6196,42 eurot. Samuti ei nõustunud hageja menetluskulude jaotusega, millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus ei põhjendanud menetluskulude jaotust. Hagimenetluse kulud kannab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. Arvestades hagi osalise rahuldamise ulatust, on otstarbekas ja õiglane kohaldada TsMS § 163 lg 1 esimese lause teist alternatiivi, jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seda eelkõige seetõttu, et hagi rahuldati rohkem kui pooles ulatuses (ca 54 %) ning hageja on käesolevaks hetkeks sisuliselt kandnud menetluskulusid samas ulatuses kui hagi osalise rahuldamise korral kostjalt välja mõisteti. Hageja hinnangul on menetluskulude jaotamisega riivatud hageja kohtusse pöördumise õigust. Kostja apellatsioonkaebus

8(14)

Tsiviilasi nr 2-15-13740 selgitamiskohustust ja hindas tõendeid ebaõigesti, jättes selgitamata, miks ta kostja väidete ja tõenditega ei nõustu ning seetõttu on ta tuvastanud asjaolusid valesti ja ebapiisavalt ning samuti on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kohtu järeldused on ulatuslikus osas nii faktiliselt kui ka õiguslikult motiveerimata. Kohus ei ole enda selgitamiskohustust nõuetekohaselt täitnud, kuna kuigi kohus selgitas küll 25.01.2016.a toimunud istungil kostjale hageja tasu nõude maksmisest keeldumise aluseid (nõuete tasaarvestamist), kuid ei ole pärast kostja poolt tasaarvestusavalduse esitamist selgitanud tasaarvestatava nõude tõendamise ja selgitamisega seotud küsimusi. See viis ebaõige lahendi tegemiseni osas, mis käsitleb kostja poolt kantud kulude põhjendatust. Kuna selgitamiskohustus peab olema piisavalt konkreetne, ei ole selgitamiskohustuse täitmisena käsitletav maakohtu 22.03.2016.a e-kirjas pooltele täiendavate avalduste, selgituste ja dokumentide esitamiseks määratud tähtaeg. Maakohus ei ole kostjale selgitanud täiendavate tõendite esitamise vajadust ega ka seda, et kostja poolt puuduste kõrvaldamisega seoses kantud kulude suurust (Lihvimeistrid OÜ arvete osas) ning maksumuse põhjendatust (Tsellu Ehitusabi OÜ esitatud arve osas) tuleks täiendavalt tõendada või selgitada. Ainult juhul, kui kohus juhib sellele poole tähelepanu ja pool ei lisa oma väidetele midagi täiendavat, tuleb vaidlus lahendada olemasolevate tõendite alusel. Seega juhul kui eksisteerib täiendavate tõendite esitamise vajadus, võib kohus asja edasi lahendada üksnes pärast osapoolte tähelepanu pööramist täiendavate tõendite esitamise vajadusele. Maakohus hindas tõendeid pealiskaudselt ning jõudis seetõttu ekslikule järeldusele hageja töös esinenud puuduste kõrvaldamise mõistliku kulu suuruse osas. Kostja tõendas, et ta tellis hageja poolt parkettpõrandate osas kõrvaldamata jäänud puuduste kõrvaldamiseks vajalikud tööd kolmandatelt isikutelt (FIE Arkadi Lillma, Lihvimeister OÜ ja Tsellu Ehitusabi OÜ). Kolmandate isikute poolt tööde eest esitatud arvete kogusumma on 14 018 eurot (ilma käibemaksuta). Samuti ületas kohus puuduste kõrvaldamise mõistliku kulu suuruse osas hagi nõude menetlemise piire, asudes hageja asemel kostja nõudele vastuväiteid esitama. Lihvimeistrid OÜ poolt põranda lihvimise ja õlitamise maksumus oli 6600 eurot ning sellises summas on Lihvimeister OÜ kostjale töö eest arveid esitatud. Kuigi kostja ei esitanud maakohtu menetluses arvete kogusummas tasumist tõendavaid maksekorraldusi, ei mõjuta see kostja nõude põhjendatust. Kostjal on nimetatud summas tekkinud kohustusi seoses hageja töös esinenud puuduste parandamisega ning sellises summas kulude hüvitamist on kostjal õigus nõuda, olenemata sellest, kas ja millises summas oli kostja tasaarvestusavalduse esitamise hetkeks arveid tasunud. Kostja seisukohta toetab Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-126-13, millest tulenevalt võib tellija nõuda töövõtjalt kahjuhüvitisena töö lepingutingimustele vastavusse viimiseks kantud või kanda tulevaid kulutusi. Sama põhimõte kohaldub ka VÕS § 646 lg 5 alusel kulude hüvitamise nõude puhul. Hageja ei ole menetluses väitnud, et Lihvimeistrid OÜ poolt teostatud töö ei olnud puuduste kõrvaldamiseks vajalik, töö eest esitatud arvete summa oleks ebamõistlikult suur sellise töö eest või kostjal ei ole sellises summas kulusid tekkinud. Seega on hageja aktsepteerinud konkreetse töö eest sellises summas kulu. Seega on kohus omaalgatuslikult leidnud, et kuna kostja on tõendanud arvete tasumist üksnes summas 4600 eurot, tuleb kostja kuluks lugeda nimetatud summa, vaatamata sellele, et kostjal on esitatud töö eest arveid kokku 6600 eurot. Juhul kui hageja oleks menetluses esitanud vastavasisulise vastuväite, oleks kostja saanud esitada ka puuduoleva maksekorralduse, mis tõendab arvete kogu ulatuses tasumist ning töövõtulepingu, millest nähtub Lihvimeistrid OÜ töö maksumus. Seega on maakohtu seisukoht põranda lihvimise ja õlitamise töö maksumuse osas meelevaldne ja vastuolus tõenditega. Kohus ei saa hageja asemel hakata kostja nõudele täiendavaid vastuväiteid esitama. Seda tehes on kohus ületanud hagi lahendamise piire. Kohtu järeldus, et Tsellu Ehitusabi OÜ arvel kajastatud 1 m2 maksumus on ebamõistlik, on ekslik ning kohus ei ole tõendi hindamisel arvestanud, et ehitustööde puhul on tavapärane, et sõltuvalt tööst kajastatakse arvel kas m2 maksumus või n-ö komplekti maksumus (eelkõige kui töö osas on

9(14)

Tsiviilasi nr 2-15-13740 siduv hinnakokkulepe). Antud juhul koguse lahtris märgitud üks ei viita sellele, et teostatud tööde maht oli 1 m2 ja 1 m2 hind oli 5928 eurot, vaid et see oli tellitud tööde (n-ö komplekti) kogumaksumus. Hageja poolt esitatud vastuväide on otsitud, kuna ka hageja ise on esitanud kostjale samal põhimõttel arveid. Kostja on menetluses tõendanud, et hageja poolt teostatud töödes esines puudusi väga suures mahus ning on ilmne, et 1 m2 suuruse põrandapinna parandamisest ei oleks piisanud kõigi puuduste kõrvaldamiseks. Kiiu Lasteaia Garantiitööde ülevaatuse aktiga on tõendatud, et parkettpõrandad rühmaruumides, fuajees ja saalis on kogu põrandate ulatuses osaliselt lahti. Vaheaktidest nähtuvalt oli hageja poolt paigaldatud parkettpõranda suurus 762,1 m2. Kuna nii Tsellu Ehitusabi OÜ kui ka FIE Arkadi Lillma poolt esitatud arvete kohaselt on arved esitatud parketi parandamise/remontimise eest (FIE arvel on kajatatud ka defekteerimist), siis selgitas kostja, et mõlemad isikud teostasid järgmisi töid: industriaalparketi (liistparketi) iga tükikese kontroll-defekteerimine, lahtiolevate tükkide eemaldamine ja betoonalusele tagasi liimimine. FIE Arkadi Lillma teostas töö rühmaruumide nr 186 ja 170 osas. Tsellu Ehitusabi OÜ teostas töö kogu ülejäänud pinna, s.o ruumide 104, 102, 103, 114, 115, 112, 169, 152 osas. Seega on kostja menetluses tõendanud, et on kandnud hageja töös esinenud puuduste likvideerimisega (põranda remontimisega) seoses kulusid kokku summas 7418 eurot (seda lisaks lihvimise ja õlitamise kulule). FIE Arkaadi Lillma arve alusel summas 1490 eurot ja Tsellu Ehitusabi OÜ arve alusel summas 5928 eurot. Isegi kui Tsellu Ehitusabi OÜ arve oleks ebamõistlikult kallis (millega kostja ei nõustu ning mida hageja ei ole tõendanud), on kohtu poolt täiesti põhjendamatu jätta arve täies ulatuses arvestamata. Kui kohus leidis, et tööde 1m2 maksumus on ebamõistlikult kallis, oleks see olnud alus nimetatud arve alusel kostja nõude vähendamiseks, mitte selle täies ulatuses arvestamata jätmiseks. Hagimenetlus on võistlev menetlus ja kummalgi poolel tuleb tõendada oma väited. Kostja on menetluses tõendanud, et hageja tööd olid puudustega ning nende puuduste kõrvaldamisega seoses on kostja kandnud kolmandatelt isikutelt tellitud tööde näol kulu kokku summas 14 018 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja ei ole menetluses esitanud ainsatki väidet või tõendit selle kohta, milline on tema arvates puuduste kõrvaldamise mõistlik maksumus. Hageja on menetluses piirdunud üksnes paljasõnalise väitega, et kostja poolt Tsellu Ehitusabi OÜ-lt tellitud töö ruutmeetri hind ei ole mõistlik. Rohkem sisulisi vastuväiteid ei ole hageja kostja kulude ja nende suuruse osas esitanud. Kostja on maakohtu menetluses tunnistaja TA ütlustega tõendanud, et kostja on parkettpõrandal esinenud puudused likvideerinud. Kohtuotsuse p 29 kohaselt ei ole selles küsimuses ka poolte vahel vaidlust. Seega on kostja menetluses tõendand, et kostja on tellinud hageja töödes esinenud puuduste kõrvaldamise kolmandatelt isikutelt ning kolmandate isikute poolt teostatud tööde kogumaksumus oli 14 018 eurot. Kuna kostja on puudustega tööde parandamise kulusid ja nende kandmist tõendanud, tuleb käesoleva tsiviilasja lahendamisel lähtuda eeldusest, et kostja poolt kantud kulud olid mõistlikud ja põhjendatud hageja töös esinenud puuduste likvideerimiseks. Kohus hindas kostja poolt tellitud Tsellu Ehitusabi OÜ maksumust ka lähtudes hageja ja kostja vahelise lepingu tööde maksumusest ning leidnud, et töö maksumus ei ole põhjendatud ka seetõttu, et vaidlustatud aktide kohaselt kogu lepingujärgse põrandapinna 327,21 m2 tööde maksumus oli 5889,78 eurot. Kohtu vastavasisuline seisukoht on ekslik ning ei tugine tõenditel. Vaheaktidest nähtub, et lepingu kohaselt oli parkettpõranda paigaldamise (sh paigaldus, lihvimine, õlitamine, liimimine) maksumus 13 717,80 eurot, millele lisandub käibemaks (hind ei sisaldanud parketi maksumust). 5889,78 eurot moodustas üksnes hageja poolt augustis ja septembris 2014.a akteeritud parketi paigaldustööde maksumus, mille eest kostja keeldus tasumast, kuna töös esinesid puudused. Parketi paigalduse osas varem akteeritud töid maksumuses 7828,02 eurot ning selles summas on kostja hagejale parkettpõranda paigaldustööde eest tasunud. Kuna maakohus on ekslikult tuvastanud lepingujärgse parkettpõranda paigaldamise maksumuse, on kohus sellest lähtuvalt ekslikult

10(14)

Tsiviilasi nr 2-15-13740 hinnanud ka põranda parandustööde maksumust. Kui tööde lepingujärgne kogumaksumus oleks olnud 5889,78 eurot, oleks võinud kostja poolt tööde parandamisega seoses kantud kogukulu summas 14 018 eurot tunduda ebamõistlik. Antud juhul oli aga lepingu kohaselt parketi paigaldamise maksumus 13 717,80 (ilma käibemaksuta). Arvestades puuduste mahtu, töö kiireloomulisust ning seda, et parandustööde maksumus on esialgsest tööst alati kallim (kuna kaasnevad lisatööd nt ebakvaliteetselt paigaldatud parketiliistude eemaldamine), on kostja poolt kolmandatelt isikutelt tellitud tööde maksumus mõistlik ja põhjendatud kulu. Kostja esitas hagejale leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avaldumist ning kostja poolt selleks esitatud teade vastab seaduse nõuetele. Kohtu vastupidine seisukoht ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Kostja poolt 30.08.2014.a hagejale esitatud teade leppetrahvi nõudmise kohta on kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga (RKTKo 3-2-1-15-08). Kostja teavitas 30.08.2014.a e-kirjas hagejat, et on sunnitud rakendama lepingujärgseid sanktsioone (leppetrahvi jne). Täiendavalt on kostja esindaja vandeadvokaat Taivo Saks teavitanud hagejat leppetrahvi nõudest 29.10.2014.a võlateatise vastuses. Seega on kostja koheselt pärast rikkumise avaldumist teavitanud hagejat väga selgelt ja ühemõtteliselt oma leppetrahvi nõudest. Kuna lepingu p 8.12 kohaselt sõltub leppetrahvi nõude suurus hagejapoolse viivituse kestvusest, ei olnud kostjal võimalik nõude lõplikku suurust eelnevalt viidatud teadetes nimetada. Küll aga oli hagejale teada, et leppetrahv on lepingu kohaselt 0,5% lepingu maksumusest päevas, s.o 100,5 eurot päevas (20 104,41 eurot × 0,5%). Samas lähtudes eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendist, ei tulnud kostjal nõude lõplikku suurust märkida ning piisab, et kostja on leppetrahvi nõudmise kohta hagejale teate mõistliku aja jooksul esitanud. Asjaolu, et kostja on määranud hagejale täiendava tähtaja, ei võta kostjalt õigust nõuda leppetrahvi ning seda alates hageja poolsest viivitusest. Leppetrahv on kohustuse täitmisele sundimiseks, mitte selle asendamiseks ning lepingu p-st 8.12 tuleneb üheselt, et leppetrahvi maksmine ei mõjuta kulude hüvitamise kohustust. Seetõttu ei saanud hageja eeldada, et täiendava tähtaja määramise korral kostja leppetrahvi ei nõua. See oli hagejale ettenähtav. Seda eriti olukorras, kus kostja oli korduvalt teatanud, et nõuab leppetrahvi. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-2-1-121-07 selgitanud, et kuna VÕS § 114 lg 2 sätestab, et täiendava tähtaja andmine ei vabasta võlgnikku vastutusest kohustuse rikkumise eest, on võlausaldajal õigus nõuda leppetrahvi kogu aja eest, millal täitmist ei toimunud, sh ka kohustuse täitmiseks antud täiendava tähtaja eest. Seega ei ole lepingu ega seadusega kooskõlas maakohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud täiendava tähtaja määramisel hagejat täiendavalt hoiatama, et ta ei ole leppetrahvi nõudest loobunud. Kostja poolt hageja suhtes leppetrahvi rakendamine on antud juhul ka igati põhjendatud, kuna hageja ebakvaliteetsest tööst tingituna ei saanud Kiiu Lasteaed õigeaegselt valmis (lasteaia avamine lükati edasi) ning objekti tellija Kuusalu Vallavalitus kohaldas seetõttu kostja suhtes sanktsioone. Kuusalu Vallavalitsuse poolt kostja suhtes kohaldatud sanktsioon oli leppetrahv summas 16 107,62 eurot. Kostja esitas leppetrahvi nõude 30.08.2014.a, s.o kaks nädalat pärast rikkumise avaldumist ning seega on leppetrahvi nõue esitatud mõistliku aja jooksul. Kostja poolt 24.02.2016.a kohtule esitatud menetlusliku tasaarvestusavalduse puhul on tegemist leppetrahvi nõude kohtus maksma panemisega, mitte nõude esmakordse esitamisega. Seega ei ole kostja poolt esitatud leppetrahvi nõue esitatud hilinenult (VÕS § 159 lg 2) ning kostja täiendav tasaarvestus on kehtiv (VÕS § 200 lg 4). Vastustajate seisukoht

11(14)

Tsiviilasi nr 2-15-13740

12(14)

Tsiviilasi nr 2-15-13740 meetmeid selleks, et tööd lepingutingimustele vastaksid. Vastupidi, tsiviilasja materjalidest nähtub, et enne parketi paigaldamist tuvastas hageja, et aluskiht ei ole piisavalt tasane ega nakkuv ning kohane oleks kasutada EPO krunti ning PRIMER aluskiht ei anna täielikku garantiid tööde õnnestumisele. Hageja väidetest nähtub, et hageja ise pakkus kostjale välja ka PRIMER aluskihi kasutamise võimaluse. See, et ka kostja oli ehituses teadmisi omav isik, ei tähenda, et hagejal kui konkreetse töö tegijal oleks väiksem vastutus töö lepingutingimustele mittevastavusega seoses või hageja peaks väiksemal määral kontrollima tellija juhiseid või hageja võiks ilma vastutuseta täita kostja juhiseid. VÕS § 641 lg 3 kohaselt ei vabane hageja vastutusest mitte siis, kui ta järgib kostja juhiseid, vaid siis, kui hageja kostja juhiseid eelnevalt piisavalt kontrollis, st kõik riskid ei jää tellija kanda seeläbi, et töövõtja annab tellijale kahe materjali vahel valida.

13(14)

Tsiviilasi nr 2-15-13740 nõus, et hageja likvideerib puudused hilisemaks tähtpäevaks, ei andnud hagejale alust arvata, et kostja hageja suhtes leppetrahvi ei rakenda. Puuduste kõrvaldamiseks hilisema tähtaja määramisel on muud õiguslikud tagajärjed. Eristada tuleb puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja määramist ja töö üleandmise tähtaja edasilükkamist. Tööde üleandmise tähtaega ei ole käesoleval juhul edasi lükatud. Kostja ei teatanud hagejale, et puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja määramise tõttu enam leppetrahvi ei nõuta. Puuduste kõrvaldamiseks tähtaja määramine ei lõpeta leppetrahvi nõuet ega muuda leppetrahvi kokkulepet. Leppetrahv tagab tellija huvi saada lepingutingimustele vastav töö õigel ajal. Lepingutingimustele vastava töö üleandmisega viivitamine võib põhjustada tellijale kahju ja muud negatiivsed tagajärjed, mille ärahoidmiseks leppetrahvi rakendatakse. Vastavad tagajärjed võivad saabuda ka siis, kui tellija määrab lepingutingimustele mittevastavuse kõrvaldamiseks täiendava tähtaja. Viidatud teavitamine ei olnud ka ainuke. Kostja esindaja saatis 29.10.2014.a hagejale kirja (t I kd lk 23), milles viidatakse uuesti selgesti sellele, et kostja kavatseb rakendada hageja suhtes leppetrahvi ning leppetrahvi nõude tasunõudega tasaarvestada. Kuigi VÕS § 159 lg 2 ei eelda seda, et leppetrahvi nõudmisest tuleks teavitada lepingut rikkunud poolt mitu korda, on kostja seda siiski teinud.

Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)

Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.