Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-121-07 Tartu, 20. detsember 2007. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Eesti Vabariigi hagi OÜ Baltic Armaments vastu leppetrahvi ja viivise saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 206-15284 OÜ Baltic Armaments kassatsioonkaebus Hageja Eesti Vabariik, esindaja vandeadvokaat Jaanus Mody Kostja OÜ Baltic Armaments (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal 26. november 2007. a, kirjalik menetlus
hageja 9. detsembril 2003 kostjale lepingust osalise taganemise avalduse ja 155 822 krooni 80 sendi suuruse leppetrahvi nõude. Lepingu p 7.2 järgi on kostja kohustatud maksma viivist 1% tarnimata relvade maksumusest iga viivitatud päeva eest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kohaselt saab viivist rakendada vaid rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Muude kohustuste täitmisega viivitamise juhtudeks võivad pooled lepingus ette näha leppetrahvi (VÕS § 158). Seega on 155 822 krooni 80 sendi nõue leppetrahvi nõue. Leppetrahvi tasumise tähtaeg oli hageja esitatud arve järgi 23. detsember 2004 ning alates järgmisest päevast tuleb arvestada viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Hageja palus kostjalt välja mõista leppetrahvi 155 822 krooni 80 senti ajavahemiku 5. september 2003 kuni 23. detsember 2003 eest ja leppetrahvi tasumata jätmise tõttu viivise 35 068 krooni ajavahemiku 24. detsember 2003 kuni 19. juuni 2006 (hagi esitamine) eest ning 39 krooni 49 senti iga päeva eest alates 20. juunist 2006 kuni leppetrahvi tasumiseni.
müügilepingu alusel kohustust hankida komisjonilt relvade tarneks vajalikku dokumentatsiooni. Hageja keeldus vormistamast dokumenti, mida tal seaduse kohaselt ei olnud õigus vormistada. Seetõttu ei saa hageja käitumist lugeda vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Korra järgi pidi lõppsertifikaadi taotluse esitama kauba importija, s.o kostja. Kuivõrd kostja tegeles relvade tarnimisega 2000. aastast, pidi ta lepingu sõlmimisel teadma, millised dokumendid on vajalikud müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kellelt tuleb need taotleda. Leppetrahvi kohustus lõpeb koos lepingust taganemisega, kuid leppetrahv, mis muutus sissenõutavaks enne lepingu lõppemist, on sissenõutav ka pärast lepingust taganemist. Leppetrahvi nõude esitas hageja kostjale koos lepingust taganemise teatega ning selleks ajaks oli leppetrahv muutunud sissenõutavaks. Tulenevalt VÕS § 188 lg-s 2 sätestatust ei mõjuta lepingust taganemine enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Leppetrahvi suurusele ja viivise arvestusele kostja vastu ei vaielnud. Kostja seisukoht, et viivist ei saa nõuda pärast lepingust taganemist, on põhjendamata. Lähtuvalt VÕS § 187 lg-st 1 lõpevad kohustuse lõppemisel ka sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustised. Praegusel juhul on viivise nõue leppetrahvi tasumise kohustuse kõrvalnõudeks. Kuna leppetrahv on sissenõutav ka pärast lepingust taganemist, siis on pärast lepingust taganemist sissenõutav ka viivis leppetrahvi maksmisega viivitatud aja eest.
neile relvaseadust ei kohaldata, kui sama seadus ei sätesta teisiti (§ 2 p 7). Seega on ekslik kostja seisukoht, nagu oleks pidanud vaidlusalused tulirelvad üle tollipiiri toimetatama relvaseaduses sätestatud korras (RelvS § 59 lg 3 jt). Kuna tegemist oli teenistusrelvadega, millele RelvS-t ei kohaldata ja sama seadus ei sätesta selles küsimuses erandit (vt § 2 p 7), oli tulenevalt RelvS § 59 lgs 2 sätestatust ainuvõimalik kohaldada StrKVS-i koos selle seaduse alusel vastu võetud korraga. Seda ei muuda ka asjaolu, et sisseveo dokumentide vormistamiseni ei jõutud, sest lõppkasutaja sertifikaat on dokument, mis väljastatakse väljaveo loa taotlemisel välisriigi asjaomase asutuse nõudmisel, seega enne sisseveo dokumentide vormistamist. Asja materjali kohaselt nõudis kostja hagejalt lõppkasutaja sertifikaadi vormistamist. StrKVS § 4 lg 3 p 2 järgi on lõppkasutaja sertifikaat dokument, mis sisaldab Eesti füüsilisest või juriidilisest isikust importija kinnitust, et ta kohustub kauba näidatud väärtuses ja koguses Eestisse sisse vedama, kasutama seda ainult näidatud otstarbel ning seda mitte ümber adresseerima ega taas välja vedama sellekohase litsentsi või kirjaliku loata, ja komisjoni kinnitust selle kohta, et Eestis tagatakse kauba kasutuse järelevalve. Kord sätestab lõppkasutaja sertifikaadi taotlemise, väljastamise, pikendamise ja kehtetuks tunnistamise korra, taotluse menetlemise tähtajad ning strateegilise kauba üle tollipiiri toimetamise korra. Korra p-de 3 ja 17 järgi väljastab strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi kontrolli komisjon kauba lähteriigi asjaomasele asutusele edastamiseks muu hulgas lõppkasutaja sertifikaate kauba importija taotluse alusel. Kauba importijaks oli kostja. Seega oli tema seadusest tulenev kohustus esitada komisjonile taotlus lõppkasutaja sertifikaadi saamiseks. Lepingu täitmiseks vajaliku lõppkasutaja sertifikaadi taotlemine sõltus kostjast. Tulenevalt seadusest ja lepingust ei olnud hageja õigustatud sellist dokumenti välja andma, nagu leidis õigesti ka maakohus. VÕS § 23 lg-s 2 on sätestatud lepingupoole kohustus teha teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. See aga ei tähenda, et üks lepingupool võib nõuda teiselt seadusega vastuolus oleva toimingu tegemist ning lugeda sellest keeldumist koostöökohustuse rikkumiseks. Kuna kostja lepingust tuleneva kohustuse täitmine ei sõltunud hageja tegevusest, on asjakohatu kostja viide VÕS § 24 lg 3 p-le 5, samuti ei kohaldu VÕS § 101 lg 3.
kuupäeva lepingut täita, mida tõendab poolte kirjavahetus ning asjaolu, et ka pürotehnika andis kostja hagejale üle pärast lepingus kokkulepitud aega, mille üle pooled ei vaidle. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et VÕS § 188 lg 1 järgi lõppes leping 9. detsembril 2003 hageja taganemisavalduse tegemisega kostjale.
Kohtud leidsid põhjendatult, et hageja ei rikkunud oma kohustusi kostja vastu. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et dokumendi, mille esitamist kostja hagejalt ei taotlenud, esitamata jätmist ei saa käsitada lepingulise kohustuse, koostöökohustuse või hea usu põhimõtte rikkumisena. Kassatsioonkaebuses pole märgitud, et ringkonnakohus tuvastas protsessiõiguse norme rikkudes selle, et mingi muu sertifikaadi nõudmisele tugines kostja esimest korda alles maakohtu 31. jaanuari 2007. a istungil. Toimiku materjalide kohaselt tugines kostja järjekindlalt sellele, et hageja pole temale väljastanud lõppkasutaja sertifikaati.
vastutusest kohustuse rikkumise eest, siis on võlausaldajal õigus nõuda leppetrahvi kogu aja eest, millal täitmist ei toimunud, sh ka kohustuse täitmiseks antud täiendava tähtaja eest.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.