X. X. X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.02.2023 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.33.2/71-1 ning 16.03.2023 lahkumisettekirjutuse nr 1052265066 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X. X. X. X, volitatud esindaja Fränk Valdmann
Asja läbivaatamise vorm
Avalikul kohtuistungil 7. juunil 2023
Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ragne Õunap, Regina Lider ja Marta Gromtsev
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. X. X. X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtuotsuse Riigi Teatajas avaldamisel asendada kohtuotsuse punktis 27 märgitud füüsiliste isikute nimed tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 16.08.2023. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.X. X. X. X (edaspidi kaebaja) on Jordaania Hašimiidi Kuningriigi kodanik, kes omas Eesti Vabariigis elamisluba töötamiseks ajavahemikul 06.04.2017–06.04.2021 ning 30.06.2021– 30.06.2022. Eestis elades abiellus kaebaja 19.05.2022 Eesti kodaniku Y. Y, misjärel esitas kaebaja 20.05.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA või vastustaja) taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks Eesti kodanikust abikaasa juurde elama asumiseks.
2.PPA keeldus 14.02.2023 otsusega nr 15.3-3.2/71-1 (edaspidi 14.02.2023 otsus) kaebajale elamisloa andmisest. Otsuse õiguslikud põhjendused on kokkuvõetult järgmised:
2.1.Kaebaja abiellus elamisloa eesmärgil. Menetluses kogutud tõendid viitavad, et abikaasade vahel ei ole välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 138 lg-s 1 sätestatud perekonnaelu. PPA-le teadaolevalt on kaebajal suhe kolmanda isikuga, kes küll eitab suhet, kuid see ei ole tõsiselt võetav. Kaebaja ja abikaasa ei ela ühisel aadressil, nende vahel puudub tegelik kooselu ja psühholoogiline sõltuvus. VMS § 137 lg 1 näeb ette, et tähtajalise elamisloa võib anda välismaalasele elama asumiseks abikaasa juurde. Kaebajal ja abikaasal on majanduslik side, kuna abikaasa toetab rahaliselt kaebajat. Kaebaja ei osanud PPA-le selgitada, kes on A. L ja K. Y temale ning miks ta abielus olles veedab nendega aega. Kaebaja mainis, et abikaasa on kursis sellega ning probleeme ei ole. See viitab sellele, et abielu ei ole ehtne ja kaebaja ning tema abikaasa suhted ei vasta VMS § 137 lg 1 ja § 138 lg 1 tingimustele. Samuti ei ole PPA-le selge, miks taotleja vastas alguses PPA-le inglise keeles, aga pärast eesti keeles. Eesti keelsete vastuste koostaja ei ole selge.
2.2.Elamisloa andmata jätmine ei riiva oluliselt kaebaja põhiõigusi. Kaebaja ei tööta, ta ei oma tähtajalist elamisluba ega viisat. Kaebaja ei ela abikaasa ja tema lastega pereelu ning taotleja ei osanud ka öelda, millisesse kooli hakkavad tema abikaasa lapsed käima ja mis aadressil nad hakkavad elama. Kuna abikaasade vahel perekonnaelu puudub, siis ei ole elamisloa väljastamine põhjendatud.
3.Kaebaja vaidlustas PPA 14.02.2023 otsuse Tallinna Halduskohtus 27.02.2023, taotledes selle tühistamist ja PPA kohustamist vaadata tema tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi.
4.PPA tegi 16.03.2023 kaebajale ettekirjutuse Eestis lahkumiseks nr 1052265066 (edaspidi lahkumisettekirjutus). Ühes lahkumisettekirjutusega kohaldati kaebaja suhtes ka 3-aastast sissesõidukeeldu Schengeni alale. Lahkumisettekirjutust tehes tuvastas PPA, et kaebaja viibib ebaseaduslikult Eestis ning lisaks on ta ebasoovitav välismaalane, kuna juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Sissesõidukeelu kehtestamist välistavaid või lühendavaid humaanseid asjaolusid ei esine.
5.Kaebaja vaidlustas lahkumisettekirjutuse halduskohustus 22.03.2023, taotledes selle tühistamist.
2 (9)
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja seisukoht Elamisloa vaidlustamine
6.1.14.02.2023 otsuses toodud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise põhjendused on paljasõnalised ja otsitud ning need ei vasta tegelikkusele. Kaebaja perekonnaelu vastab VMS nõuetele. Et kaebaja ei pidanud suurt pulmapidu ei tõenda abielu fiktiivsust. Samuti on meelevaldne ja oletuslik PPA seisukoht, et kaebaja abiellus elamisloa saamise eesmärgil. Kaebajal puudub suhe A. Liga ning tegemist on hea tuttavaga, kuid PPA ei ole seda arvesse võtnud. Kaebaja ja tema abikaasal ei ole olnud eluliselt võimalik kogu abielu kestel elada ühises eluruumis, kuid kaebaja on selle olukorra tagamaid haldusmenetluses korduvalt selgitanud ja põhjendanud. Eelviidatud põhjused on väga elulised – nimelt on kaebaja abikaasal varasemast kooselust mitu alaealist last ning kaebajal ja tema abikaasal ei ole olnud võimalik praegusest keerukast majanduslikust olukorrast tulenevalt asuda püsivalt elama sellisesse ühisesse eluruumi, kuhu mahuks ära kogu pere s.o nii kaebaja, tema abikaasa ja kõik lapsed. Sellegipoolest veedavad kaebaja ja tema abikaasa koos aega ühises eluruumis nii palju kui võimalik ning tegelevad aktiivselt olukorra lahendamisega selliselt, et saaks nad saaksid elada igapäevaselt ühises Lahkumisettekirjutuse vaidlustamine
6.2.Lahkumisettekirjutuse täitmine riivab kaebaja õigusi ning kaebaja suhtes on äärmiselt ebaõiglane, kui ta järgmised 3 aastat ei saaks Eestisse naasta. Lahkumisettekirjutuse aluseks on 14.02.2023 otsus, kuid kaebaja on selle vaidlustanud. Kaebaja on abielus Eesti kodanikuga ning elab siin pereelu, mistõttu riivaks kaebaja väljasaatmine nii tema enda, kui ka tema pereliikmete põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, millesse ei saa kergekäeliselt suhtuda.
6.3.Kaebaja ei vaidle vastu, et teda on kahtlustatud sõiduki juhtumises joobeseisundis, kuid tänaseks on kõik süüteomenetlused lõppenud ning kaebajat ei ole karistatud, mistõttu rikkumistele tuginemine ei ole põhjendatud.
7.Vastustaja seisukoht
7.1.Kaebus 14.02.2023 otsuse tühistamiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. PPA tuvastas tähtajalise elamisloa menetluse käigus, et kaebaja ja tema abikaasa vahel puudub tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus. Tihedat majanduslikku sidet ei näita see, et abikaasa teeb kaebajale tihti rahaülekandeid ja kaebaja on mõne ülekande teinud ka abikaasale. Majandusliku side all tuleb mõista abikaasade vastastikkust majanduslikku toetust ja perekonnaelu juurde kuuluvate kulude ühist kandmist. Tähtajalise elamisloa menetluse käigus ei ole selline toetus ega ühine kulude kandmine tõendamist leidnud. Kaebaja väide, et ta on hetkel töötu ega saa oma abikaasat majanduslikult toetada, on otsitud põhjus majandusliku side puudumise õigustamiseks. Ka psühholoogiline sõltuvus ei ole menetluse käigus tõendamist leidnud ning PPA tegi kogutud tõendite pinnalt järelduse, et abikaasade vahel puudub psühholoogiline sõltuvus ning tegelik perekonnaelu ja abielu on sõlmitud eesmärgiga saada elamisluba.
7.2.Kaebaja abiellus Eestis kodanikuga 19.05.2022 ning seni ajani ei ole abikaasad kooselu alustanud ega teinud pingutusi selle alustamiseks. VMS § 140 lg 1 sätestab, et abikaasa juurde 3 (9)
elama asumiseks peab perekonnal olema ühine elukoht ja eluruum Eestis. Kaebaja elab Tallinnas ning abikaasa lastega Kehras, mistõttu on selge, et kaebaja ja kutsuja ei ela ühises elukohas. Perekonnaelu elamine Eestis peab faktiliselt toimuma. Sellele viitavad ka VMS sätted, mis seavad elamisloa tingimuseks perekonna reaalse eluruumi olemasolu (VMS § 140 lg 1) ning keelavad elamisloa pikendamise ja võimaldavad elamisloa kehtetuks tunnistada, kui perekonnal puudub Eestis tegelik eluruum (VMS § 144 p 6 ja § 146 lg 1 p 6). Kaebaja on töötu alates 09.2022 ning tal on olnud võimalik minna elama ka väljaspoole Tallinna. Samuti ei ole eluliselt usutav, et eramajas ei ole abikaasadel võimalik koos lastega elada ruumipuuduse tõttu, kui tegemist oleks tegeliku abieluga, mis ei ole sõlmitud elamisloa saamise eesmärgil. Ehkki põhiseadusega (edaspidi PS) kaitstavat perekonnaelu on võimalik elada erinevatel viisidel, kaitseb VMS §-de 137‒1491 alusel antav elamisluba just abikaasade faktilist kooselu, mitte nt nn visiitabielu. See tähendab, et elamisluba antakse abikaasadele kooselamise eesmärgil, mis nähtub selgelt VMS § 140 lg 1 nõudest – perekonnal peab Eestis olema registreeritud elukoht ja tegelik eluruum. Riigikohus on 16.11.2021 otsuse nr 5-21-10 p-s 56 märkinud, et elamisloa andmise tingimuste siht VMS-s on vältida kontrollimatut rännet mis tahes väidetavate paarisuhete alusel. Sellest järeldub, et seaduse eesmärk ei ole anda elamisluba välismaalasele, kes tegelikult ei ela oma abikaasaga koos. Lisaks lahkus kaebaja vahetult pärast abiellumist Eestist. Vastustaja hinnangul ei saa sellist olukorda, kus värskelt abiellunud isik lahkub ilma abikaasata riigist, lugeda asjaoluks, mis näitaks tugevaid abielulisi sidemeid ega pereelulisi suhteid.
7.3.PPA on 14.02.2023 otsuses põhjendanud, miks A. Li selgitud ei ole tõsiseltvõetav.
7.4.Kaebaja väited, miks ühist pereelu ei elata, ei ole tõsiseltvõetavad ning abikaasade elukorraldus tekitab asjatuid kulutusi. Arvestades kaebaja kinnitusi, et ta soovib raha koguda, et siis suurem elukoht otsida endale ja abikaasale ning abikaasa lastele, ei ole selline elukorraldus eesmärki toetav. Kaebaja abikaasa elab eramajas ning väide, et kaebajal ei ole võimalik elada oma abikaasa juures, ei ole usutav. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et abikaasa elukohaks olevasse majja ei mahu elama viis inimest.
7.5.Kaebaja väited ühises eluruumis aja veetmise kohta on ilmselgelt ebaõiged, kuna kaebajal ja abikaasal ei ole ühist eluruumi. Isegi kui abikaasa kaebajat Tallinnas külastab, siis ei saa kaebaja korterit pidada ühiseks eluruumiks, kuna nad ei ela selles koos. Lahkumisettekirjutuse õiguspärasus
7.6.Kaebajal oli seaduslik alus Eestis viibida kuni 14.02.2023. Ettekirjutuse tegemise ajaks oli kaebaja viibinud Eestis seadusliku aluseta 29 päeva ning ebaseaduslikku viibimist selgitas PPA kaebajale ka 23.02.2023. PPA-l puudub kaalutlusõigus ebaseaduslikult Eestis viibivale välismaalaselt lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Lahkumisettekirjutuse tegemisel anti kaebajale 7-päevane tähtaeg lahkumiseks ning kaebaja oli sellega nõus.
7.7.Ka sissesõidukeelu kohaldamisel lähtus PPA seadusest. Kaebaja on korduvalt rikkunud joobes auto juhtimisega seadust ning asjaolu, et menetlused opurtuniteediga lõpetati ei tähenda, et tegusid ei pandud toime. Lisaks ei ole kaebaja haldus- ega ka kohtumenetluses toonud välja humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks. Sissesõidukeelu kohaldamise ja pikkuse määramisel võttis PPA arvesse kaebaja käitumist, mitte asjaolu, et kaebajale keelduti tähtajalise elamisloa andmisest. PPA on lahkumisettekirjutuses põhjendanud, miks kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kohaldati ning miks ei esinenud asjaolusid, mis tingiksid lühema sissesõidukeelu kohaldamise.
4 (9)
7.8.Perekonnaelu osas jääb kaebaja tähtajalise elamisloa õiguspärasuse osas toodud seisukohtade juurde. Küsitluse protokollist nähtuvalt oli kaebaja nõus seitsmepäevase lahkumistähtajaga, kui talle tutvustati Rahvusvaheliselt Migratsiooniorganisatsioonilt (IOM) abi saamise võimalusi. Seadusandja on välismaalasele ette näinud võimalused sissesõidukeelu kehtivusaja muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks kui sissesõidukeelu aluseks olevad asjaolud on muutunud (VSS § 32 lg 1). Kui kaebaja tunneb, et asjaolud on pärast lahkumisettekirjutuse tegemist tõepoolest muutunud ning tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld ei ole enam proportsionaalne, on tal igal hetkel võimalik pöörduda Siseministeeriumi poole taotlemaks sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist.
8.Kohus leiab, et PPA 14.02.2023 otsus, millega keelduti kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, on õiguspärane ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Seetõttu jääb kaebus selles osas rahuldamata.
9.Abikaasa juurde elama asumiseks elamisloa taotlust käsitledes tuleb silmas pidada, et tegemist on inimese põhiõigusega, mille realiseerimiseks on seaduses nähtud ette alus elamisloa taotlemiseks Eestis elava abikaasa juurde elama asumiseks. PS §-d 26 ja 27 tagavad igaühele õiguse perekonnaelu puutumatusele ning perekonnapõhiõiguse kaitse. PS §-de 9, 26 ja 27 kohaselt laienevad need põhiõigused ka Eestis elamisloa alusel elavale välismaalasele. Kuigi ühelt poolt on abikaasa juurde elama asumine põhiõigus, siis ei ole tegemist põhiõigusega, mida ühelgi juhul ei võiks kuritarvituste vältimiseks piirata. Seadusega on kehtestatud tingimused, mida tuleb täita, kui välismaalane taotleb elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 18.05.2022 otsuse nr 3-21-1517 punktis 12, et: „Ehkki PS-ga kaitstavat perekonnaelu on võimalik elada erinevatel viisidel, kaitseb VMS §-de 137‒149 1 alusel antav elamisluba just abikaasade faktilist kooselu, mitte nt nn visiitabielu. See tähendab, et elamisluba antakse abikaasadele kooselamise eesmärgil, mis nähtub selgelt /.../ VMS § 140 lg 1 nõudest – perekonnal peab Eestis olema registreeritud elukoht ja tegelik eluruum. Riigikohus on 16.11.2021 otsuse nr 5-21-10 p-s 56 märkinud, et elamisloa andmise tingimuste siht VMS-s on vältida kontrollimatut rännet mis tahes väidetavate paarisuhete alusel. Kontroll sisserände üle on üks sisemise rahu tagamise viise ja seega perekonnapõhiõiguse riive eesmärgina legitiimne. Riigi kontrolli sisserände üle on EIÕK art-s 8 sätestatud perekonnapõhiõiguse piiramise legitiimse eesmärgina järjekindlalt aktsepteerinud ka EIK (vt nt EIK suurkoja 3. oktoobri 2014. a otsus asjas Jeunesse vs. Madalmaad, p 100).“.
10.Tähtajalise elamisloa võib anda välismaalasele, kui ta soovib asuda elama Eesti kodanikust või eesti rahvusest abikaasa juurde või elamisloa alusel Eestis elava välismaalasest abikaasa juurde (VMS § 137 lg 1). Abikaasa juurde elama asumiseks võib anda elamisloa siis, kui abikaasade vahel on tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus, perekond on püsiv ja abielu ei ole fiktiivne (VMS § 138 lg 1). Abielu on fiktiivne, kui see on sõlmitud eesmärgiga elamisluba saada ning isikute vahel puudub tegelik perekonnaelu (VMS § 138 lg 2). Lisaks peavad olema täidetud elamisloa taotlemise üldtingimused (VMS § 117) ning muud abikaasa juurde elama asumise tingimused. Kui inimene on täitnud elamisloa taotlemise tingimused, siis on tal õigus elamisluba saada. Sellisel juhul ei ole PPA-l kaalutlusõigust otsustada, kas
5 (9)
elamisluba väljastada või mitte. Kui inimene vastab elamisloa taotlemise tingimustele, siis ei ole õiguslikku alust hinnata elamisloa andmise proportsionaalsust.
11.VMS § 211 lg 1 kohaselt otsustab tähtajalise elamisloa andmise või andmisest keeldumise, pikendamise või pikendamisest keeldumise PPA. See tähendab, et PPA on pädev andma ka hinnanguid läbiviidava menetluse käigus tuvastatavatele asjaoludele, st vastama ka küsimustele, kas isikud elavad koos, neil on ühine majapidamine, tihe majanduslik side ja üksteisest psühholoogiline sõltuvus, kas abielu on sõlmitud eesmärgiga elada perekonnaelu. Seda, kas tegemist on fiktiivse ja elamisloa saamisel sõlmitud abieluga või mitte on PPA-l võimalik võrrelda isikute vahelist suhet n-ö tavapärase abikaasade vahelise suhtega, kus isikud usaldavad teineteist, jagavad rahalisi kohustusi ja on teadlikud teineteise sissetulekutest, kohustustest jms. Seda on PPA praegusel juhul ka teinud. Kohtu roll selliste otsuste hindamisel on aga piiratud ning sisuliselt saab kontrollida kohus üksnes seda, et haldusakti andmisel ei oleks tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu.
12.Eelnevast tulenevalt tuli PPA-l kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisel eelkõige hinnata, kas täidetud on abikaasa juurde elama asumise tingimused või mitte. PPA leidis vaidlustatud otsuses, et kaebaja abielu sõlmiti elamisloa saamise eesmärgil ning abikaasadel puudub tihe majanduslik side, psühholoogiline sõltuvus ja et perekond ei ole püsiv, mistõttu elamisloa andmine kaebajale ei ole põhjendatud. Otsuse kohaselt on selle järelduse aluseks järgmised asjaolud:
kaebaja abiellus 19.05.2022 ning järgmisel päeval esitas ta taotluse elamisloa saamiseks; kaebajal puuduvad pulmast jäädvustused; PPA-le helistanud isikud on pärast abiellumist nimetatud kaebaja tüdruksõbraks A. Li; kaebaja on ise teates PPA-le nimetatud oma elukaaslaseks A. Li; A. L on teinud kaebajale mitmetähendusliku selgitusega ülekandeid; kaebaja sõnul ei ole abikaasal probleeme, et ta suhtleb teiste naistega ning see ei ole keelatud; kaebajal puudub pereelu abikaasaga; kaebaja ei ela abikaasaga koos ning kui üldse, siis on tegemist visiitabieluga; abikaasa peab rahaliselt kaebajat ülal.
13.Ehkki kohus möönab, et PPA läbiviidud haldusmenetlusele võib ette heita seda, et selle raames ei suheldud kaebaja abikaasaga, kuid kohtu hinnangul ei ole see toonud endaga kaasa õigusvastase haldusakti andmist. Kohus kuulas abikaasa 07.06.2023 toimunud istungil tunnistajana üle ning ka selle järgselt ei ole võimalik jaatada, et kaebaja abielu vastaks VMS § 138 sätestatud tunnustele. Kuigi kohus nõustub kaebajaga, et abikaasaadel on küll õigus valida endale sobiv kooselu või suhte vorm, kuid selline suhe, kus isikud ei ela koos, neil puudub ühine majapidamine, tihe majanduslik side ja üksteisest psühholoogiline sõltuvus, ei ole abieluks, mille alusel saaks tähtajalise elamisloa anda. Abikaasa juurde elama asumiseks antava elamisloa eesmärk on võimaldada asuda abikaasadel koos Eestis perekonnaelu elama, st elada faktiliselt koos. Perekonnaelu elamise võimalus ei tohi olla pelgalt teoreetiline, vaid perekonnaelu elamine Eestis peab olema ka faktiliselt võimalik. Sellele viitavad ka välismaalaste seaduse sätted, mis seavad elamisloa tingimuseks perekonna reaalse eluruumi olemasolu (VMS § 140 lg 1) ning keelavad elamisloa pikendamise ja võimaldavad elamisloa kehtetuks tunnistada, kui perekonnal puudub Eestis tegelik eluruum (VMS § 144 punkt 6 ja § 146 lg 1 punkt 6). Abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmine ei ole põhjendatud, kui elamisloa saajal ei ole võimalik elamisloa eesmärki täita.
6 (9)
14.Vaidlust ei ole, et isegi pärast üks aasta kestnud abielu ei ela abikaasad koos, ehkki abikaasa maksab kaebaja Tallinnas asuva korteri eest ning abikaasade sõnul külastab abikaasa kaebajat Tallinnas 4–5 korda nädalas. Et abikaasad ei ela koos kinnitab kohtu hinnangul PPA külaskäik kaebaja juurde (dtl 132–133). Kohtule ei nähtu, et abikaasad oleksid ühise elu nimel isegi pingutanud. Ehkki üksnes väikeses ringis sõlmitud abielust ei saa teha järeldust, et see on fiktiivne, siis ei saa jätta tähelepanuta, et 25.07.2022 ei olnud kaebajal esitada PPA-le ühtegi ühist fotot, vaid üksnes vestluste kuvatõmmised (dtl 99–107). Kohtu hinnangul ei saa pidada eluliselt usutavaks, et abikaasad nt abiellumise päeva üldse jäädvustada ei soovi. Lisaks märgib kohus, et selleks ajaks oli omavaheline suhtlus kestnud ca aasta ja abielus olnud 2 kuud, ent fotosid selle aja kohta abikaasadel ei olnud. Samuti ei ole kaebajal ühtegi fotot abikaasa lastega, ehkki kaebaja sõnul on tal astega suhted head ning lapsed armastavad teda (dtl 133). Seda ei saa pidada tavapäraseks. Kohtu hinnangul saab sellest järeldada, et abikaasad ühiseid tegevusi ei harrasta. Ehkki kohus möönab, et abikaasade vahel teatud suhtlus eksisteerib, kuid selle alusel ei saa teha järeldust, et abikaasade vahel oleks VMS § 138 lg-s 1 kirjeldatud suhe.
15.Abikaasade selgitused ühise elukoha puudumisest ei ole omavahel kooskõlas ning kuigi välistada ei saa, et välismaalasena võib kaebaja sulandumine olla abikaasa perekonda keeruline, siis ei nähtu kohtule, et abikaasad oleks reaalselt vähemalt püüdnud ühist elu alustada. Kaebaja Tallinna korteri eest maksab abikaasa ning kui abikaasade reaalne soov oleks ühist elu alustada, siis oleks loogiline, et kulusid tõmmatakse selle nimel kokku. Kohus on veendunud, et abiellumise järgselt ei ole abikaasadel olnudki soovi ühiselt elama asuda ning abikaasade ütlustest nähtuvalt ei ole ka ühise kooselu alustamine lähitulevikus plaanis. Nt selgitas abikaasa istungil, et tal on tekkinud võlad, millest loodab 6–8 kuuga vabaneda ning enne seda ei saa ka ühist elu alustada, kuna tema maksab kaebaja korteri eest ning suurema eluaseme finantseerimine ei ole abikaasale jõukohane. Seega ei asuks abikaasad nii pea ühist elu elama. Et ühine elu ei ole abikaasadel nii pea plaanis näitab ka see, et tunnistaja vaatab lapsele Tallinnasse kooli lähtuvalt rongijaama asukohast, et laps saaks Kehrast lihtsalt Tallinnasse kooli käia. Ka see näitab, et tegelikult ei ole abikaasal plaani Kehrast lahkuda ning abikaasa sõnul kaebaja Kehrasse elama minna ei saa. Seejuures väärib välja toomist ka asjaolu, et abikaasade ütlustes on vastuolud, mis puudutavad ühise elu võimatust Kehras. Nt vastas kaebaja PPA esindaja küsimusele, miks ei elata koos Kehras, et tegemist on kultuuri eripäraga ning kaebaja soovib planeerida elu abikaasaga, mitte abikaasa perega. Abikaasa sõnul tekitaks kaebaja kolimine Kehrasse aga täiendavaid probleeme, kuna tema pere ei aktsepteeri kaebajat.
16.Ka abikaasa lastega ei ole kaebajal abielus olles tekkinud kärgperele iseloomulikku suhet. Üksikud käimised mänguväljakutel ning kohtumised hamburgerirestoranis ei ole kohtu hinnangul sellised, mis kinnitaksid peresuhete olemasolu. Üldjuhul tekivad kärgperedes lastega suhted, kus uus kaaslane osaleb lastega ühistes tegevustes, sh elu korraldamisel, ja seda mitte üksnes pealtvaataja rollis. Vastuoluna abikaasade ütlustes peab kohus vajalikuks tuua välja ka selle, et kaebaja sõnul on tal abikaasa lastest Q külas käinud, ent teda ei olnud kodus. Abikaasa sõnul on lapsed käinud kaebajal korteris külas. Kohtu hinnangul ei saa käia külas, kui inimest ei ole kodus. Tavapäraste peresuhete puudumist näitab ka see, et kaebaja ei ole enam kui aasta jooksul abikaasal Kehras kordagi külas käidud. Abikaasa antud ütlustest jäi kõlama, et tema perekond on talle olnud suureks toeks ja abiks, mistõttu asjaolu, et abikaasa perekond ei pruugi kaebajat aktsepteerida ei tähenda seda, et abikaasad ei peaks püüdma perekonnaga suhteid luua.
17.Ehkki kohus nõustub kaebaja esindaja kohtuistungil väljendatud seisukohaga, et PPA volitatud esindajad ei ole kehakeele eksperdid ning samuti ei ole seda kohtunik, siis ei nähtunud kohtuistungil abikaasade omavahelisest kehakeelest, et nende vahel oleks psühholoogiline ja toetav side. Vastupidi, abikaasade vahel puudus kohtuistungil igasugune side, sh silmside, ning
7 (9)
ehkki abikaasa jäi pärast tunnistuse andmist kohtuistungile, siis ei istunud ta kaebaja lähedusse, et toetada nt vaimselt kaebajat.
18.Eelnevast tulenevalt nõustub kohus PPA-ga, et abikaasade omavaheline suhe ei vasta VMS § 138 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Sel põhjusel ei oma tähendust ka see, kas kaebajal võis olla või võib olla suhe mõne muu naisega.
19.Kuna kaebajal on abikaasaga võimalik pereelu elada vaid n-ö visiidi korras, ei riiva elamisloa andmata jätmine abikaasa juurde elama asumiseks ülemäära tema õigust perekonnaelule, ehkki kokkusaamiste jätkamine on ilmselt kulukam ja aeganõudvam kui Eestis elades. Kaebajal on võimalik oma peresuhteid säilitada, kasutades erinevaid suhtlusviise, saates kirju ja pakke. Kuna elamisloa abikaasa juurde elama asumiseks eesmärk on kaitsta just perekonna kooselu, ei ole elamisloa andmata jätmine ebaproportsionaalne. Lahkumisettekirjutuse õiguspärasus
20.Kohus leiab, et ka lahkumisettekirjutuse tegemine kaebajale oli õiguspärane, kuna VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestis lahkumiseks. VSS § 7 ei sätesta sellises olukorras PPA-le kaalutlusõigust lahkumisettekirjutuse tegemata jätmiseks. Kaebaja ei väida, et lahkumisettekirjutuse tegemise ajal oleks tal olnud seaduslik alus Eestis viibida ning asjaolu, et kaebaja oli vaidlustanud kohus temale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse ei muuda lahkumisettekirjutuse tegemist õigusvastakseks.
21.Ehkki lahkumisettekirjutuse tegemise osas PPA-l kaalutlusõigus puudus, siis oli PPA-l kaalutlusõigus otsustada, kas teha lahkumisettekirjutus vabatahtliku lahkumistähtajaga või mitte ning kui teha vabatahtliku lahkumistähtajaga, siis milline tähtaeg määrata (VSS § 7 2). PPA määras kaebajale vabatahtliku lahkumistähtaja 7 päeva. Seejuures nõustus kaebaja määratud 7päevase tähtajaga (dtl 172), mistõttu ei pidanud PPA täiendavalt kaaluma, kas määrata pikem tähtaeg. Kohus märgib, et VSS § 72 lg 5 võimaldab pikendada lahkumiskohustuse täitmise tähtaega, mistõttu leiab kohus, et 7-päevase lahkumistähtaja määramine oli õiguspärane.
22.Sarnaselt lahkumistähtaja määramisele on PPA-l ka kaalutlusõigus otsustada, kas teha erand seaduses sätestatud 3-aastasest sissesõidukeelu tähtajast. Nimelt sätestab VSS § 7 4, et üldjuhul tuleb haldusorganil lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Seega on seadusandja juba teatud huvide kaalumise läbi viinud, leides, et kui välismaalane on käitunud viisil, mis tingib lahkumisettekirjutuse tegemise, on üldjuhul põhjendatud 3-aastane sissesõidukeeld (VSS 5. ptk lubab seevastu sissesõidukeelu määrata alaliselt või kuni 10 aastaks). Haldusorganil on võimalus kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks (samas lg 3) või sissesõidukeelu kohaldamisest üldse loobuda (samas lg 4), kui seda tingivad humaansed asjaolud. Sissesõidukeelu kohaldamine on PPA kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus ning kui sissesõidukeeldu kohaldada, siis nii keeld ise kui ka selle kestus peavad olema proportsionaalsed ning selle pikkus määratakse igal üksikjuhtumil kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist (Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, punkt 34; Riigikohtu 27.06.2019 otsuse nr 3-17-1927, punktid 21, 13). Kuna sissesõidukeelu kehtestamine toimub haldusorgani kaalutlusõiguse alusel, siis saab halduskohus HKMS § 158 lg-s 3 sätestatust tulenevalt kontrollida vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid järgitud. Otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus halduskohtul puudub ja ta ei saa teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. Ehkki teatud erandlikel juhtudel on kohtul lubatud sekkuda ka
8 (9)
kaalutlusõiguse teostamisel asjaolude väärtustamisse, siis on see lubatud üksnes ilmselge meelevaldsuse tuvastamisel, kuna asjaolude väärtustamisel sekkub kohtuvõim oluliselt täitevvõimu tegevussfääri (Riigikohtu 27.02.2014 otsuse nr 3-3-1-1-14, punkt 26).
23.PPA otsus tugineb sissesõidukeelu kohaldamisel järgmistele kaalutlustele: sissesõidukeeld tuleneb seadusest; humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks ei esine, kuna kaebaja ei ela abikaasaga perekonnelu; kaebaja on ebasoovitav välismaalane, kuna juhtis mootorsõidukit joobes.
24.Kuna kaalutlusõigust on teostatud, võib vastustaja tegevus olla õigusvastane vaid siis, kui ilmneb, et ta on kaalumisel teinud kaalutlusvigu. Kohus leiab, et PPA on kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud asjakohastest kaalutlustest, hinnanud kaebajaga seotud asjaolusid individuaalselt ning kaalutlusvigu sissesõidukeelu kohaldamisel kohtule ei nähtu. Otsuse aluseks olevate asjaolude, kaalutluste ja põhjendustega on kaebajal olnud ka võimalik tutvuda ning otsusest on jälgitav, miks PPA ei pidanud sissesõidukeelu kohaldamata jätmist või lühendamist võimalikuks humaansetele kaalutlustele viidates. Ka kaebaja ise on haldusmenetluses kinnitanud, et sissesõidukeelu kohaldamisele tal vastuväiteid ei ole (dtl 172). Kohus nõustub PPA lahkumisettekirjutuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2).
25.Eelnevast tulenevalt jääb kaebus ka lahkumisettekirjutuse ning sellega kehtestatud sissesõidukeelu osas rahuldamata. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
26.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, siis jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
27.Kooskõlas HKMS § 175 lg 3 asendab kohus kaebaja ja tema abikaasa X. X ning A. Li, K. Yi ja X. X lapse Q nimed kohtuotsuses tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.