X kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 136 päevaks kinnisesse kambrisse paigutamisega
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 81 eurot 60 senti Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. augustil 2023 (HKMS § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tartu Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg-d 5-6).
1.X (kaebaja) esitas 30. märtsil 2022 Tartu Vanglale taotluse nr 1-13/92-1 mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2720 eurot. Taotluse kohaselt lukustati kaebaja käskkirja nr 1-1/132 alusel 136 päevaks kinnisesse kambrisse, millega tekitati kahju tema vaimsele ja füüsilisele tervisele.
2.Tartu Vangla andis 2. mai 2022. a kirjaga nr 1-13/92-2 Xle tähtaja kahju hüvitamise taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Vangla selgitas, et taotlusest ei ole üheselt aru saada, milline kahjulik tagajärg on talle saabunud.
3.X esitas 11. mail 2022 vanglale avalduse nr 1-13/92-3 puuduste kõrvaldamiseks, milles täpsustas, et talle on tekitatud kahju väärikuse alandamise ja vabaduse võtmisega.
4.Tartu Vangla jättis 7. juuli 2022. a otsusega nr 1-13/92-4 kinnipeetava X kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
5.X (kaebaja) esitas Tartu Halduskohtule 10. juulil 2022 kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema paigutamisega kinnisesse kambrisse 136 päevaks. Kaebaja hinnangul tekitas vangla talle mittevaralist kahju väärikuse alandamise ja vabaduse võtmisega.
6.Tartu Halduskohus võttis 15. augusti 2022. a määrusega X kaebuse menetlusse.
7.Tartu Vangla esitas 19. septembril 2022 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
8.Kohus määras 3. mai 2023. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja hinnangul oli tema liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine õigusvastane ja tekitas mittevaralist kahju. Kuna kaebaja ei olnud COVID-19 vastu vaktsineeritud, paigutas vangla ta käskkirja nr 1-1/132 alusel alates 3. novembrist 2021 kinnisesse kambrisse 136 päevaks. Kaebaja paigutati avatud sektorisse alles 20. märtsil 2022 käskkirja nr 1-1/28 alusel, kuigi viiruse oht oli endiselt olemas. Sisuliselt kohaldati kaebajale üksikvangistust, millega tekitati väärikuse alandamise ja vabaduse võtmisega mittevaralist kahju (2720 eurot). Ka jalutamine toimus teistest eraldi väikeses jalutusalas, kus muidu jalutavad kartserikaristust kandvad kinnipeetavad, kes on rikkunud reegleid. Riik peab looma kinnipeetavatele tervist hoidvad tingimused, see sisaldab ka kaitset viirushaiguste eest, kuid seejuures on väga oluline ka vaimne tervis. Üksikvangistuse negatiivne mõju ei väljendu üksnes võimalikus inimese tervise kahjustamises, vaid see ohustab ka vangla julgeolekut tervikuna ning suurendab retsidiivsuse riski, sel on otsene mõju kogu ühiskonnale. Vähene liikumine ja kaebaja isoleerimine teistest ning pidev väärikuse alandamine mõjutas tema heaolu. Kaebaja jätab kohtu otsustada, millist mõju liikumis- ja suhtluspiirangute kohaldamine täpselt omas.
10.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
10.1.Kaebaja vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust piirati käskkirjade nr 1-1/132 ja 11/152 alusel perioodil 3. november 2021 kuni 18. märts 2022. a seoses COVID-19 haigust
3-22-1481 põhjustava koroonaviiruse leviku ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu suurenemisega. Julgeolekuabinõusid kohaldati kehtivate ja täitmiseks kohustuslike haldusaktide alusel, mida kaebaja nõuetekohaselt ei vaidlustanud. Kinni peetavate isikute ning vanglaametnike elu ja tervise kaitsmise kohustust arvestades oli meetmete kohaldamine vajalik ja põhjendatud.
10.2.Kuigi kaebaja suhtes lõpetati piirangud ekslikult alles 20. märtsil 2022. a, on vangla 30. mai 2022. a otsuses nr 1-13/93-2 tunnistanud selles osas oma tegevuse õigusvastasust ja maksnud kaebajale alusetult vabaduse võtmise selle ajavahemiku eest hüvitist.
10.3.Vaktsineerimata kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ei olnud õigusvastane, sest 2021. a novembriks oli COVID-19 viiruse levik taaskord muutunud ulatuslikumaks ning haigestunuid oli nii vangla töötajate kui ka kinni peetavate isikute seas. Haigestumise näitaja oli 2021. a detsembris Tartu maakonnas kõrgeim Eestis. Lisaks tuli arvestada sellega, et Eestis tuvastati ka COVID-19 Omrikon tüve nakatumisjuhtumeid. Vangla ei saanud jätta kasvavatele nakatumisnäitajatele ja uuele koroonaviiruse tüve levikule reageerimata. Kuna vanglas viibivad isikud piiratud ruumis, oli oht vanglas viibivate isikute nakatumiseks kõrge. Samuti tuli arvestada, et paljud vanglas viibivad isikud kuuluvad erinevatel põhjustel haiguse riskirühma ning enam ohustatud olid just vaktsineerimata kinni peetavad isikud. Vaktsineerimata isikutel on väga kõrge nakatumise risk ja nad võisid põdeda haigust rängemalt ja sattuda haiglasse. Vaktsineeri.ee lehel avaldatud teabe kohaselt väheneb vaktsineeritud inimesel koroona raske põdemise oht 4-5 korda. Uuringud on näidanud, et kui vaktsineeritud inimene haigestub, võib temalt leida elujõulist viirust vaid paari päeva jooksul, samas kui vaktsineerimata inimene võib olla nakkusohtlik nädala või isegi enam. Haiguse kulg on ettearvamatu ning see võib kahjustada nii noore kui ka vanema inimese tervist ja elukvaliteeti pikaks ajaks.
10.4.Tervise kaitsmise eesmärgil oli vajalik vaktsineerimata kinnipeetavate vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust mõnevõrra piirata. Arvestades teadlaste esitatud prognoose COVID-19 haigust põhjustava viiruse levimise kohta, oli piirangute kehtestamine kinnipidamisasutuses viibivate vaktsineerimata kinni peetavate isikute suhtes proportsionaalne ja avalikes huvides vajalik meede. Tervise kaitsmise eesmärgil oli vajalik vaktsineerimata kinnipeetavate vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust mõnevõrra piirata. Kohaldatatud meetmed olid minimaalselt vajalikud, et tagada vaktsineerimata isikute elu ja tervise kaitse võimalikult kõrgel määral. Arvestades viiruse levikut Eestis ning vanglate hiljutiste juhtumite näitel ka viirusjuhtumi tuvastamise korral selle kiiret levikut vanglas, olid piirangud kaalul olevaid õigushüve arvestades proportsionaalsed. Vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ei saa automaatselt pidada kinnipeetava õigusi rikkuvaks ja tema väärikust alandavaks. See, kas kinnipeetava õigusi on rikutud, sõltub konkreetsetest tingimustest, meetme rangusest ja kestusest, taotletavast eesmärgist ja meetme mõjust kinnipeetavale. Erinevalt kartserikaristuse täitmise pööramisest ei olnud vanglal võimalik liikumis- ja suhtlemispiirangute lõppemise täpset aega ette näha. COVID-19 piiranguid kohaldati kaebaja suhtes küll pikalt, kuid viirus oli maailmas uus ja teadmisi selle, tihtilugu ka surma põhjustava haiguse kohta, oli vähe.
10.5.Kaebaja ei viibinud perioodil 3. november 2021 kuni 20. märts 2022 olukorras, kus tema sotsiaalsed kontaktid oleksid olnud täiesti piiratud, sh ei viibinud ta kogu perioodil kambris üksinda. Vaidlusalusel perioodil oli kaebajal kahel korral lühiajaliselt erinevad kambrikaaslased (20.–22.11.2021 ja 22.–23.11.2021) ning üks kambrikaaslane, kellega ta paiknes ühes kambris korduvalt (28.11.–11.12.2021, 10.01.–18.02.2022 ning 01.–23.03.2022). Seega oli kaebajal võimalik lävida ka teiste isikutega peale vanglas töötava personali. Samuti oli kaebajal võimalik käia igapäevasel tunniajalisel jalutuskäigul. Kambrikaaslase olemasolul ei tulnud tal ka üksi jalutada. Kaebajal oli igapäevased kokkupuuted ametnikega (vähemalt loendused igal hommikul ja õhtul). Vähemalt ühe korra nädalas külastas kaebajat inspektorkontaktisik. Igasse kambrisse on sisseehitatud ka raadio, mille kaudu oli võimalik kuulata nelja
3-22-1481 raadiokanalit, vaadata isiklikku televiisorit, tutvuda vangla tellitud ajalehtedega ning kasutada raamatukoguteenust. Kaebajal oli võimalik pidada kirjavahetust ja kasutada suhtlemiseks telefoni. Samuti oli tagatud tervishoiuteenuse saamine, sh psühholoogiteenus. Lisaks võimaldati kaebajal suhelda kaplaniga. Täiendavalt oli kaebajal piirangute kohaldamise ajal ka põgusaid kokkupuuteid Tartu Vangla sotsiaaltöötajatega. Seetõttu ei saa väita, et kaebaja oli täielikus sotsiaalses isolatsioonis.
KOHTU SEISUKOHT
11.Kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 2720 euro ulatuses. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale kahju seoses liikumis- ja suhtlemispiirangute kohaldamisega, kuna kaebaja paigutati kinnisesse kambrisse 136 päevaks (ajavahemik 3. november 2021 kuni 18. märts 2022). Vangla otsusest nähtuvalt kohaldati kaebaja suhtes piiranguid mõne päeva (s.o kuni 20. märtsini 2022) lubatust rohkem, kuid selles osas on vastustaja juba oma 30. mai 2022. a otsusega nr 1-13/93-2 kaebajale kahju hüvitanud ning see ei ole praeguse vaidluse esemeks.
12.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Seega kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele siis, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu tehti avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
13.Kaebaja tugineb kahjunõude esitamisel väärikuse alandamise ja vabaduse võtmise alusele RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kahjunõude lahendamisel on esmajoones oluline, kas vastustaja tegevus oli õigusvastane.
14.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei olnud COVID-19 vastu vaktsineeritud. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 2 ls-test 2 ja 3 tuleneb, et kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kinnipeetava õiguse, liikuda vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal, piiramise volitus vanglale tuleneb VangS § 8 lg-st 2, mille järgi on muu hulgas lubatud kambrite ja eluosakondade lukustamine, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava
3-22-1481 õigusvastase käitumise vältimiseks (Tartu Ringkonnakohtu 28. märtsi 2023. a otsus asjas nr 321-1645, p 14).
15.Asja materjalidest nähtub, et Tartu Vangla direktori 2. novembri 2021. a käskkirjaga nr 11/132 piirati alates 3. novembrist 2021 vaktsineerimata kinni peetavate isikute (kes on keeldunud vaktsineerimisest ja ei ole saanud ühtegi vaktsiinidoosi või kes on saanud ühe vaktsiinidoosi ja keeldunud teise doosi saamisest või kellel on COVID-19 haiguse läbipõdemisest möödunud rohkem kui kuus kuud ja kes ei ole nõustunud vaktsineerimisega, edaspidi nimetatud vaktsineerimata kinni peetavad isikud) vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu suurenemisega. Nimetatud käskkirja punktiga 1.1 lukustati kõik Tartu Vangla kinnise vangla vaktsineerimata kinni peetavate isikute elukambrid ja p-ga 1.2 lõpetati vaktsineerimata kinni peetavate isikute saatmised, sh osakonnasisesed saatmised, välja arvatud igapäevaseks toimimiseks vajalikud saamised (p 1.2.1), tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikud saatmised (p 1.2.2); saatmised jalutuskäigule (p 1.2.3); saatmised pikaja lühiajalistele kokkusaamistele ja kokkusaamistele ametisikutega (p 1.2.4); saatmised taasühiskonnastavatesse tegevustesse (sotsiaalprogrammides osalemine, õppetöös (nii üldharidus kui keeleõpe) osalemine, töötamine väljaspool eluosakonda (va töö käitises AS Eesti Vanglatööstus)) (p 1.2.5); saatmised ainult konkreetse vaktsineerimata kinni peetava isiku kohta registrisse kantud konfessiooni jumalateenistusele (p 1.2.6). Käskkirja p-ga 1.3 peatati kõigi vaktsineerimata kinni peetavate isikute saatmised huvitegevusse ja käitiste tööhõivesse (AS-i Eesti Vanglatööstus), p-ga 1.4 peatati vaktsineerimata kinni peetavate isikute kehakultuuriga tegelemine, sh spordisaali ja spordiväljakute ning osakonnasiseste trenažööride kasutamine, kuna sinna saatmisel pole välistatud võimalik nakkusoht ning p-ga 1.5 peatati vaktsineerimata kinni peetavate isikute päevakavajärgsed tegevused. Tartu Vangla
22.detsembri 2021. a käskkirjaga nr 1-1/152 jätkati kehtestatud piirangute rakendamist, kuid käskkirja p-ga 4 tunnistati õigusselguse ja kehtestatud piirangute parema arusaamise huvides Tartu Vangla 2. novembri 2021. a käskkirja nr 1-1/132 punkt 1 kehtetuks, kuna käskkirjas nr 1-1/152 tuuakse vaktsineerimata kinni peetavate isikute liikumis- ja suhtlemisvabadusele seatud piirangud välja tervikuna.
16.Nimetatud käskkirjade kohaselt piirati seega vaktsineerimata kinni peetavate isikute õigust viibida kambrist väljaspool VangS § 8 lg 2 ja VangS § 69 lg 4 alusel. VangS § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Öörahu algusest kuni äratuseni ning muul vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud ajal eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse. VangS § 8 lg 2 näeb ette, et vanglateenistus võib põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada lõikes 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Erandi tegemise otsus tuleb teha kirjalikult. Oma olemuselt vastab VangS § 8 lg 2 alusel liikumisvõimaluste piiramine täiendava julgeolekuabinõu kohaldamisele, mistõttu on vangla õigesti viidanud ka VangS § 69 lg-le 4. VangS § 8 lg 2 alusel võidakse piirata ka nende kinnipeetavate liikumisõigust, kellest konkreetsel juhul ohtu vangla julgeolekule ei tulene. VangS § 8 lg 2 alusel on lubatav kehtestada vanglas liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiranguid abstraktsele hulgale kinnipeetavatele üldkorraldusega, meetme rakendamist peavad aga õigustama vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.
17.Põhiseaduse §-s 16 ja 28 sätestatud põhiõigusest elu ja tervise kaitsele tuleneb riigi positiivne soorituskohustus, mis laieneb ka vanglale. Riigi positiivsele soorituskohustusele
3-22-1481 viitab muu hulgas ka Euroopa Sotsiaalharta artikkel 11 lg 3, mis näeb lepinguosalisele ette kohustuse võtta kasutusele meetmeid ära hoidmaks nii palju kui võimalik epideemilisi, endeemilisi ja muid haiguseid ning õnnetusi. Piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinni peetavate isikute ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Esimesest koroonaviiruse lainest kevadel 2020 saadud kogemus viitas sellele, et koroonakolded kujunevad kergemini välja nendes kohtades, kus paikneb palju üksteisega suhtlevaid inimesi, kes on suhteliselt tihedalt koos. Viiruse leviku oht on suur asutustes, kus viibitakse pikka aega siseruumides ning pole võimalik hoida distantsi. Vangla vastab sellisele kohale, sest tegemist on kinnise asutusega ning seal viibivad isikud puutuvad eluosakondade avatud oleku korral tihedalt eluosakonnas omavahel kokku ning omavahelise sotsiaalse distantsi hoidmine on raskendatud.
18.Eelviidatud vangla käskkirjades põhjendati julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu suurenemisega ning arvestati kinni peetavate isikute ning vanglaametnike elu ja tervise kaitse tagamise kohustusega, sh vangla julgeoleku tagamise vajadusega. Seega kehtestati kõnealused piirangud vangla julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks. Seejuures pidi vangla piirangute kehtestamisel kaaluma ühelt poolt kinni peetavate isikute õigust nende elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas ja vältida kinni peetavate isikute nakatumist ja teiselt poolt nende õigust kasutada kehtivast õigusest tulenevaid hüvesid. Samuti tuli arvestada üldist avalikku huvi viiruse leviku ja inimeste massilise haigestumise vältimise ning tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimise vastu. Järeldus, et vanglas tuleb viiruse leviku ärahoidmiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks kasutada tõhusaid abinõusid, sh vaktsineerimata kinni peetavate isikute elukambrite lukustamine, tugineb käskkirjades viidatud asjakohastele uuringutele ja andmetele. Kohus ei pea vajalikuks neid täpsemalt otsuses refereerida (HKMS § 165 lg 2).
19.Käesoleval juhul piirati käskkirjade nr 1-1/132 ja 1-1/152 alusel kaebaja vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu suurenemisega alates 3. novembrist 2021 kuni
18.märtsini 2022. Käskkirjade kohaselt oli Eestis COVID-19 haigestumine käskkirjade andmise ajal kõrge, mistõttu ei saanud vangla kasvavatele nakatumisnäitajatele jätta reageerimata. Kuna vanglas viibivad isikud piiratud ruumis, on oht vanglas viibivatele isikute nakatumiseks kõrge. Viiruse kiire levik ja nakatumiste arvu tõus nii Eestis kui ka Tartu Vanglas tõi kaasa vajaduse kohaldada viiruse edasise leviku tõkestamiseks ning vanglas viibivate isikute tervise ja elu kaitseks täiendavaid piiranguid. Samuti tuleb arvestada, et paljud vanglas viibivad isikud kuulusid erinevatel põhjustel haiguse riskirühma ning vaktsineerimata isikutele võis nakatumisega kaasneda raskemad tagajärjed. Seetõttu oli põhjendatud piirata just vaktsineerimata isikute liikumis-ja suhtlemisvõimalusi, sest vaktsineerimata isikute puhul oli oluliselt suurem oht nakatumiseks ning eelkõige haiguse raskemaks läbipõdemiseks. Käskkirjade andmisel vangla käsutuses olev teave viitas selgelt sellele, et vaktsineerimata isikud on enam ohustatud kui vaktsineeritud isikud, mistõttu esines vajadus nende tervise kaitse tagamise eesmärgil piirangute kehtestamiseks, et vähendada nende kokkupuuteid teiste isikutega. Vangla on piirangute kehtestamise käskkirjades ja kaebaja kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud vastuses tuginenud asjakohasele teabele ning põhjendustele ning kohus nõustub vastustajaga, et tema tegevus ei olnud vangla käsutuses olnud teavet arvestades ülemäärane ega kinni peetavate isikute õigusi rikkuv. Kuigi käskkirjadest nähtus, et aktiivsete haigusjuhtude arv vanglas oli pärast oktoobrit 2021 ajutises langustrendis, ei saanud vangla sellest veel järeldada, et viirusepuhang on täielikult kontrolli alla saadud. Viiruse levik Eestis oli käskkirjade andmise ajal jätkuvalt kõrge ning püsis kõrge ka piirangute kohaldamise ajal kuni
3-22-1481 märtsi 2022 lõpuni (vt täpsemalt www.koroonakaart.ee). Kusjuures andmed näitavad, et pärast ajutist langustrendi novembris 2021 järgnes ulatuslik nakkusjuhtumite arvu kasv ajavahemikul detsember 2021 kuni märts 2022. Kuna vangla pidi arvestama nii vanglas esinenud olukorraga kui ka prognoosima nakkusjuhtumite arvu kasvu võimalusi järgnevatel kuudel, ei ole alust pidada vastustaja tegevust piirangute kohaldamisel õigusvastaseks. Vangla võttis põhjendatult kasutusele ennetavad meetmed ohu vähendamiseks.
20.Eeltoodust tulenevalt ei olnud kohtu hinnangul vangla tegevus kahjunõude aluseks olevate piirangute kehtestamisel õigusvastane. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli vaktsineerimata kinni peetavate isikute liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, sh elukambrite lukustamine, õiguspärane. Tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine ei olnud sügisel 2021 tekkinud epidemioloogilises olukorras enam võimalik.
21.Kohus möönab, et liikumis- ja suhtlemisvabadusele kehtestatud piirangud mõjutasid kinni peetavate isikute, sh kaebaja, õigusi ja võisid põhjustada ebameeldivusi. Kuna aga tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine oleks ohustanud teiste isikute hulgas ka kaebaja tervist, ei põhjustatud piiranguga kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega. Kuigi kehtestatud piirangute mõju saab pidada ajas kumuleeruvaks, ei ületanud kohtu hinnangul kaebaja suhtes kehtestatud piirangute kestus praegusel juhul lävendit, millest alates oleks piirangud muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest lähtudes piiranguid kohaldati.
22.Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks olnud asjakohasel ajavahemikul täielikus sotsiaalses isolatsioonis. Kaebajale tagati võimalus suhelda vanglaametnikega, tema õigust osaleda iga päev tunniajasel jalutuskäigul ei piiratud. Vaidlusalusel ajavahemikul oli kaebajal kahel korral lühiajaliselt erinevad kambrikaaslased (20.11.2021-22.11.2021 ja 22.11.202123.11.2021) ning üks kambrikaaslane, kellega kaebaja paiknes ühes kambris korduvalt (s.o 28.11.2021-11.12.2021, 10.01.2022-18.02.2022, 01.03.2022-23.03.2022). Seega oli kaebajal võimalik suhelda ka teiste isikutega. Samuti tagati kaebajale tervishoiuteenuste osutamine ning tal oli võimalik kasutada lähedastega suhtlemiseks teisi vahendeid, mida kaebaja ka kohtule esitatud materjalide järgi aktiivselt kasutas. Lisaks oli kaebajal võimalik suhelda sotsiaaltöötajaga ja kasutada vaba aja veetmiseks vahendeid (sh raadio kuulamine, raamatute ja ajalehtede lugemine). Seega olid kaebaja liikumis- ja suhtlemisvõimalused tavarežiimiga võrreldes küll ahtamad, kuid mitte sedavõrd piiratud, et kvalifitseeruksid täielikuks sotsiaalseks isolatsiooniks.
23.Kohus peab vajalikuks veel märkida, et kaebaja ei ole nõuetekohaselt vaidlustanud haldusakte, millega tema liikumis- ja suhtlemisvabadust piirati. Kaebajal oli võimalik piiranguid kehtestanud käskkirju vaidlustades asuda kahju tekkimist ära hoidma ja vähendada tekkida võivat kahju. Haldusaktide kehtetuks tunnistamise korral oleks lõppenud ka nende mõju kaebaja suhtes. Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et ta on viidatud käskkirju nõuetekohaselt vaidlustanud. Vastustaja esitatud dokumentidest nähtuvalt kaebaja käskkirja nr 1-1/132 ei vaidlustanud ning käskkirja nr 1-1/152 osade punktide peale esitatud vaide vangla tagastas. Kohtute Infosüsteemi andmete kohaselt on kaebaja küll 20. märtsil 2022 esitanud halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-22-672), milles mh viitas käskkirja nr 1-1/152 peale esitatud vaidele, kuid kohus tagastas X kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel, kuna kaebaja ei andnud kohtule mh teada, millist toimingut või haldusakti ta täpselt vaidlustada soovib. Seega
3-22-1481 ei ole kaebaja kasutanud piisavalt ka esmaseid õiguskaitsevahendeid oma õiguste kaitseks, mis samuti mõjutab kahjunõude lahendamist.
24.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kahjunõude aluseks olevad piirangud olid õiguspärased ning vangla ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Seega ei ole RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenev üks kahju hüvitamise eeldus (vastustaja tegevuse õigusvastasus) täidetud. Kohus jätab seetõttu X kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
25.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus vabastas kaebaja 15. augusti 2022. a määrusega riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel seoses väärikuse alandamise ja vabaduse võtmisega. HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1 alusel jääb seega riigilõiv 81 eurot 60 senti Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg lg 1). Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
26.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.