X kaebus seoses tähtajalise elamisloa andmise ja kinnisesse vanglasse paigutamisega
Asja läbivaatamise vorm
Ärakuulamine 07.02.2023, seejärel kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Juhannes Reisman, Kristiina-Marita Alliksoo Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik Kaasatud haldusorgan Siseministeerium, esindajad Merle Joll, Jana Laane Kaasatud haldusorgan Justiitsministeerium, esindajad Laura Glaase, Keili Kondike
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Tallinna Vangla vastuväide 14.02.2022.a käskkirja nr 5-1/22/269 tühistamise nõude menetlusse võtmisele.
2.Rahuldada kaebus.
2.1.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 01.04.2022.a otsus nr 15.3-3.1/647-1 ja 12.10.2022.a otsus nr 15.3-3.1/2468-1. Kohustada Politsei- ja Piirivalveametit kaebaja taotlusi uuesti läbi vaatama.
2.2.Tühistada Tallinna Vangla 14.02.2022.a käskkiri nr 5-1/22/269.
3.Jätta menetluskulud võrdsetes osades Politsei- ja Piirivalveameti ning Tallinna Vangla kanda.
4.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10 eurot.
5.Mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10 eurot. Edasikaebamise kord ja muud selgitused
6.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 04.08.2023. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
kirjalikus
menetluses,
kui
7.Kaebajale toimetatakse lisaks kohtuotsusele kätte ka selle tõlge vene keelde.
8.Andmesubjektil (välja arvatud avaliku võimu kandja) on õigus esitada taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 41).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja X on määratlemata kodakondsusega isik. Kaebaja saabus Eestisse 1972. aastal. Kaebaja kannab eluaegset vangistust. Kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimus vaadati läbi Harju Maakohtu 30.12.2021.a määrusega kriminaalasjas 1-15-xxx1, kohus jättis kaebaja Tallinna Linnakohtu 15.10.1993.a kohtuotsusega kriminaalasjas 1-1057/93 mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata.
2.Politsei-ja Piirivalveamet (PPA) andis otsusega nr 1049019688/TE kaebajale tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks kehtivusega 11.02.2020 kuni 11.02.2022. Kaebaja paigutati 21.10.2020 ümber Tallinna Vangla avavanglasse.
3.Kaebaja esitas 04.11.2021 elamisloa pikendamise taotluse, mis võeti menetlusse 18.11.2021 ja registreeriti numbriga 1056254942. Kaebaja selgitas taotluses, et kannab karistust avavanglas ja kehtiva elamisloa omamine on vajalik tegevusteks ja tööks väljaspool vanglat. PPA tegi Tallinna Vanglale 20.12.2021 järelepärimise, milles palus edastada kaebaja taotluse menetlemiseks kaebaja iseloomustus. Vangla vastas järelepärimisele 23.12.2021.a kirjaga. PPA teavitas kaebajat 28.01.2022.a kirjaga nr 15.3-3.1/152-1, et ei näe kaebaja vajadust elamisloa järele, kuna kaebaja viibib vanglas ja teda ei vabastatud vangistusest tingimisi enne tähtaega. PPA andis kaebajale võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited elamisloa andmisest keeldumise kohta. Kaebaja arvamus ja vastuväited registreeriti PPA-s 10.02.2022 nr 15.33.1/152-3.
4.Tallinna Vangla paigutas 14.02.2022.a käskkirjaga nr 5-1/22/269 (edaspidi Tallinna Vangla käskkiri, dtl 23-25) kaebaja ümber Tartu Vangla kinnisesse vanglasse. Käskkirja põhjenduste kohaselt saabus 02.02.2022 kaebajale PPA 28.01.2022 vastus elamisloa pikendamise taotluse kohta. Kaebaja paigutati alates 02.02.2022 otstarbekuse kaalutlusel ümberpaigutamise menetluse ajaks ajutiselt kinnisesse vanglasse. Kaebaja elamisluba kehtis kuni 11.02.2022. Elamisloa pikendamata jätmine toob kaasa kinnipeetava kinnisesse vanglasse paigutamise. Alates 12.02.2022 ei vasta kaebaja tingimustele, mis on seatud avavanglas karistust kandvale kinnipeetavale.
5.Alates 21.02.2022 kannab kaebaja karistust Tartu Vanglas (kinnises vanglas).
6.PPA andis 18.02.2022.a kirjaga nr 15.3-3.1/152-4 kaebajale võimaluse esitada arvamus ja vastuväited sellele, et tema elamisloa taotlus loetakse põhjendamatuks ja jäetakse läbi vaatamata, kuna PPA ei näe hetkel vajadust elamisloa järele. Kaebaja arvamus ja vastuväited registreeriti PPA-s 07.03.2022 nr 15.3-3.1/152-6.
7.PPA jättis 01.04.2022.a otsusega nr 15.3-3.1/647-1 (edaspidi PPA 01.04.2022.a otsus, dtl 35-40) läbi vaatamata kaebaja elamisloa pikendamise taotluse (esitatud 04.11.2021). Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebajal vaja elamisluba, kuna tal on kinnipidamisasutuses
Kättesaadav kohtute infosüsteemis
viibimise ajal olemas seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kaebaja sai otsuse kätte 06.04.2022.
8.Kaebaja esitas Tallinna Vanglale vaide ja tähtaja ennistamise taotluse, mis registreeriti Tartu Vanglas 12.04.2022 nr 1-11/139-1 ja edastati 13.04.2022 lahendamiseks Tallinna Vanglale. Kaebaja vaidlustas tema ümberpaigutamist avavanglast kinnisesse vanglasse ja taotles tema ümberpaigutamist Tallinna Vangla avavanglasse. Kaebaja väitel sai ta oma õiguste rikkumisest teada PPA 01.04.2022.a vastusest. Tallinna Vangla tagastas 22.04.2022.a otsusega nr 5-15/22/129-2 (dtl 83-84) kaebaja vaide, kuna kaebaja esitas vaide tähtaega ületades ja vangla tähtaega ei ennistanud.
9.Tartu Vangla tegi 06.06.2022 otsuse nr 6-5/137-2 kaebaja ümberpaigutamiseks Tallinna Vangla avavanglasse tulenevalt sellest, et kaebaja on eluaegsest vangistusest ära kandnud 23 aastat. Otsuses on märgitud, et kaebaja reaalne ümberpaigutamine toimub siis, kui kaebajal on kehtiv elamisluba.
10.Kaebaja esitas PPA-le elamisloa taotluse, mis registreeriti 13.07.2022 numbriga 1059782077. PPA teavitas kaebajat 18.08.2022.a kirjaga nr 15.3-3.1/1981-1, et tema elamisloa taotlus ei ole põhjendatud ja jäetakse läbi vaatamata. PPA määras taotluse läbi vaatamata jätmise kohta arvamuse ja vastuväidete esitamise tähtajaks 01.09.2022. Kaebaja arvamus ja vastuväited registreeriti PPA-s 26.08.2022 nr 15.3-3.1/1981-2 ja 31.08.2022 nr 15.3-3.1/1981-3. PPA jättis 12.10.2022.a otsusega nr 15.3-3.1/2468-1 (edaspidi PPA 12.10.2022 otsus, dtl 227231) ka selle taotluse läbi vaatamata, kuna kaebaja puhul ei ole tähtajalise elamisloa olemasolu nõutav. Kaebaja sai otsuse kätte Tartu Vangla vahendusel 14.10.2022.
11.Kaebaja esitas 10.04.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 01.04.2022.a otsuse tühistamiseks ja PPA kohustamiseks anda kaebajale elamisluba (dtl 1-8). Menetluse käigus esitas kaebaja täiendavaid avaldusi 06.06.2022 (dtl 41), 22.08.2022 (dtl 46-51) ja 14.09.2022 (dtl 69). Kaebaja esitas kohtule õiguskantsleri seisukoha 13.04.2022 nr 14-3/220545/2202061, milles õiguskantsler muuhulgas soovitab kaebajal tugineda justiitsministri määruse „Täitmisplaan” (edaspidi täitmisplaan) § 17 lg 2 p 5 vastuolule põhiseadusega.
12.Kohus korraldas 07.02.2023 kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks ärakuulamise (protokoll dtl 165-169), ärakuulamisel täpsustas kaebaja oma nõudeid. Kohus võttis kaebuse menetlusse järgmistes nõuetes: - tühistada PPA 01.04.2022.a otsus ja 12.10.2022.a otsus ning kohustada PPA-d kaebaja taotlusi uuesti läbi vaatama; - tühistada Tallinna Vangla käskkiri.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
13.Kaebaja selgitas, et elas kuni PPA 01.04.2022.a otsuseni vangla pakutud teadmises, et elamisluba on kaebajale vajalik ennekõike selleks, et ta saaks oma karistust edasi kanda avavanglas. Kaebaja hinnangul on PPA otsus vastuoluline - PPA viis menetlust läbi keelduva otsuse eeldusega ning menetluse käigus leidis põhjuse taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Ainus etteheide kaebaja ümberpaigutamisel avavanglast kinnisesse vanglasse seisneb elamisloa puudumises. Varem on kohtupraktikas selgitatud (haldusasjad 3-20-144, 3-20-143), et kui kinnipeetav muude kriteeriumite ja kaalutluste kohaselt on avavanglasse sobiv ja ei esine alust Eestist väljasaatmiseks, ei ole elamisloa puudumine avavanglasse saamisel takistuseks. Kaebaja viitas õiguskantsleri seisukohale, mille kohaselt elamisloa nõue avavanglasse paigutamisel on põhiseadusega vastuolus.
Kaebaja selgitas ärakuulamisel, et ta sai aru, et avavanglasse paigutamisega anti talle võimalus elada seadusi rikkumata. Ühel hetkel võeti see võimalus ära, saadeti kinnisesse vanglasse. Kaebaja ei saa aru, miks nii tehti, ta ei ole midagi rikkunud.
14.Vastustaja PPA leidis (dtl 193-200), et tema 01.04.2022.a ja 12.10.2022.a otsused on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. PPA oli tõepoolest algselt seisukohal, et esineb alus kaebajale elamisloa pikendamisest keeldumiseks. Hiljem sai PPA aru, et esineb alus jätta elamisloa pikendamise taotlus läbi vaatamata. See, et PPA asus menetluse käigus teisele seisukohale, ei muuda vaidlustatud otsuseid vastuoluliseks ega anna alust nende tühistamiseks. PPA lähtub seaduses sätestatust. Kuna kaebaja on kinnipeetav ja tema puhul ei ole elamisluba nõutav, jättis PPA õiguspäraselt kaebaja elamisloa pikendamise taotluse ja elamisloa andmise taotluse läbi vaatamata. Seaduses puudub alus eluaegset vanglakaristust kandvale välismaalasele elamisloa andmiseks avavanglasse saamise eesmärgil. PPA võtaks sellel põhjendusel elamisluba andes avavanglasse paigutamise otsustamise enda kanda. PPA ei sekku vangla otsustuspädevusse. Ka avavanglas on välismaalane endiselt kinnipeetav ning tal on sellest tulenev alus Eestis viibimiseks ja töötamiseks. Elamisloa puudumine ei peaks muude tingimuste täidetuse korral kaasa tooma avavanglasse paigutamata jätmist. Paigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse või vastupidi on vangla kaalutlusotsus, mis ei ole puutumuses elamisloa menetlusega. Ka õiguskantsler on asunud seisukohale, et elamisloa olemasolu imperatiivne nõue avavanglasse paigutamisel on põhiseadusega vastuolus. Kui vangla leiab, et kaebaja on sobiv avavanglasse paigutamiseks ning kaebaja ise on vastavat soovi väljendanud, ei saa panna PPA-d olukorda, kus kaebajale tuleb elamisluba väljastada, olgugi, et välismaalaste seaduse järgi puudub selleks vajadus. Elamisluba on vajaduspõhine ja vajadus elamisloa järele tekib isikul pärast vanglast vabanemist, mitte kinnipidamise ajal. Elamisluba ei anta kohanemise eesmärgil. Kui vangla leiab, et kaebajat ei saa elamisloa puudumise tõttu avavanglasse paigutada, siis see ei tähenda, et PPA on oma kohustusi elamisloa taotluse menetlemisel rikkunud. Kohus ei saa kohustada PPA-d kaebajale elamisluba andma või pikendama. PPA teada on täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 eesmärk olnud välistada põgenemisriskiga välismaalase paigutamist avavanglasse. PPA ei jaga arvamust, et elamisloa omamine vähendab põgenemise ohtu. Vastupidi, see avardab liikumisvabadust. PPA ei hinda elamisloa taotlust menetledes isiku põgenemise ohtu ja elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmisest ei saa sellist ohtu järeldada. Täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 kasutatud mõiste „elamisluba“ on piisavalt üheselt mõistetav. Välismaalasest kinnipeetav saab isikut tõendava dokumendina kasutada kinnipidamise õiendit. Ka avavanglas viibides on vanglal kinnipeetava üle kontroll. Soodustusi, milleks on väljaspool avavangla territooriumit viibimine, kohaldatakse ennekõike vanglateenistuse loal. Niisuguse kinnipeetava seisund ei ole võrreldav näiteks ennetähtaegselt vabastatud välismaalasest kinnipeetavaga. Vanglal tuleb hinnata kinnipeetava avavanglasse paigutamise otsustamisel, kas välismaalase väljaspool vanglat töötamine on kooskõlas avalike huvidega ja vastab avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitsmise vajadusele. PPA ei saa hakata vangla asemel seda hinnangut andma elamisloa taotluse menetluse käigus olukorras, kus välismaalane elamisluba ei vaja. Seadusandja eesmärk on olnud, et PPA-l on võimalik vangistuses viibivate välismaalastest
kinnipeetavate elamisloa taotlused jätta läbi vaatamata, kuna nende isikute puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis.
15.Kaasatud haldusorgan siseministeerium leidis (dtl 110-111, 188-191), et seadusandja soov on olnud ühemõttelisest see, et välismaalane ei vaja kinnipeetavana viibides elamiseks ega töötamiseks elamisluba ning kinnises või avavanglas viibivaid kinnipeetavaid seejuures ei eristata. Välismaalane saadetakse riigist välja kas karistusõigusliku meetmena või avaliku korra või riigi julgeoleku kaalutlustel. PPA hindab välismaalasele elamisloa andmist või andmata jätmist mõistliku tähtaja jooksul enne kinnipeetava vanglast vabastamist. Sellega ennetatakse olukorda, kus elamisloa otsuse tegemise ja isiku vabanemise vahele jääva aja jooksul muutuksid asjaolud sedavõrd, et tooksid kaasa teistsuguse otsuse tegemise. Erisus, et kinnipeetav esitab elamisloa taotluse vangla kaudu, on vajalik, et ei tekiks olukorda, kus elamisluba saab asuda taotlema alles pärast vabanemist. Sätte eesmärk ei ole mõjutada kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava avavanglasse paigutamist või mittepaigutamist. Elamisloa praktiline väljund on elamisloakaart, mille abil saab oma isikut ja staatust tõendada. Kinnipeetaval on selleks vanglas kinnipidamise õiend ning kinnipeetav ei vaja oma staatuse tõendamiseks muud dokumenti. Elamisloa olemasolu ei peaks olema avavanglasse paigutamise tingimus. Selle nõude vastuolule põhiseadusega on tähelepanu juhtinud õiguskantsler. Siseministeeriumile ei ole teada, mis täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 sätestatud elamisloa nõude tingis. Seda ei ole 15.10.2012 jõustunud muudatuse seletuskirjas eraldi selgitatud. Vangistusseadus ei anna justiitsministrile õigust kehtestada uusi ja seadusandja poolt nimetamata tingimusi. Täitmisplaanis kasutatud mõiste „elamisluba” on piisavalt täpne, et mõista, et isikul, kes ei ole Eesti kodanik, peab olema seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kuivõrd seadusandja soov on olnud, et Eestis kinnipidamisasutuses viibiv välismaalane ei vaja elamisluba, kehtib see põhimõte nii avavanglas kui kinnises vanglas viibiva välismaalase kohta. Kinnipeetavale soodustusena väljaspool vanglat järelevalveta õppimise või töötamise lubamise üle otsustab vangla, kes enne selle otsuse tegemist hindab kinnipeetavaga seotud asjaolusid ja riske. Seega on vangla ülesanne tagada, et välismaalasest kinnipeetava avavanglas paiknemine ja võimalik väljaspool vanglat liikumine oleks kooskõlas avalike huvidega ja julgeolekuga.
16.Vastustaja Tallinna Vangla palus jätta kaebuse Tallinna Vangla käskkirja tühistamise nõudes läbi vaatamata või rahuldamata (dtl 241-245). Kaebus ei ole Tallinna Vangla käskkirja tühistamise nõudes lubatav, sest kaebaja ei ole nõuetekohaselt läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Vaide esitamise tähtaeg oli 16.03.2022. Kaebaja andis vaide Tartu Vanglale üle 11.04.2022, seega umbes kuu aega tähtajast hiljem. Olukorras, kus kaebajale oli PPA 28.01.2022.a kirjast teada, et tema elamisluba ei pikendata, ning kaebaja paigutati 02.02.2022 ümberpaigutamise menetluse ajaks kinnisesse vanglasse, pidi kaebajale olema äratuntav Tallinna Vangla käskkirjale vaide esitamise vajadus. Isegi kui kaebaja ei saanud sellest aru enne, pidi tema võimalik õiguste rikkumine ja vabaduste piiramine olema talle arusaadav hiljemalt 21.02.2022 tema etapeerimisel Tartu Vanglasse. Kaebaja oli teadlik, et vaie käskkirjale tuleb esitada 30 päeva jooksul. Kaebaja pöördus 06.03.2022 avaldusega õiguskantsleri poole, mis näitab, et ta tunnetas oma õiguste rikkumist, kuid Tallinna Vangla käskkirjale vaiet ei esitanud.
Kaebuse läbi vaatamata jätmine ei kahjusta kaebaja olukorda, sest Tartu Vangla 06.06.2022.a käskkiri, millega kaebaja elamisloa olemasolul avavanglasse paigutatakse, on kehtiv. PPA-l tuleb kaebaja taotlused läbi vaadata ja elamisloa kohta sisuline otsus teha. Tallinna Vangla käskkiri on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda karistuse kandmist avavanglas või avavanglasse paigutamist, kuid tal on õigus nõuda, et vangla hindaks tema vastavust avavanglasse paigutamise tingimustele ja kaaluks avavanglasse ümberpaigutamist. Vangla vastutab, et väljapool vanglat järelevalveta ei liiguks kinnipeetavad, kes ei käitu õiguskuulekalt. Vanglal on õigus soodustuse kohaldamine lõpetada ja paigutada kinnipeetav tagasi kinnisesse vanglasse. Järelevalve õigus ja kohustus kinnipeetava käitumise üle ei ole ainult vanglal, vaid on erinevate korrakaitseorganite kohustus oma pädevuse piirides. Täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 toodud mõistet „elamisluba” tõlgendab Tallinna Vangla nii, et kodakondsuseta isikule on PPA poolt väljastatud elamisluba, s.t väljastatakse dokument elamisloakaart. Elamisloa nõuet ei täida see, et kinnipeetaval on Eestis viibimiseks seaduslik alus. Kaebaja vastas Tallinna Vangla avavanglasse ümberpaigutamise hetkel kõikidele täitmisplaani nõuetele. 11.02.2022, mil kaebaja tähtajaline elamisluba kaotas kehtivuse, ei olnud elamisloa nõue enam täidetud, kuigi muud avavanglas viibimise kriteeriumid olid täidetud. Vangla ei saa kehtivast elamisloa nõudest mööda vaadata. Täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik ja seda ei saa jätta kohaldamata. Elamisloa nõude eesmärk on välistada põgenemisriskiga välismaalasest kinnipeetava paigutamine avavanglasse, mitte aga välistada välismaalase, kelle puhul põgenemisrisk puudub, avavanglasse paigutamine. Vanglal on enne isiku avavanglasse paigutamist vaja teada, kas talle väljastatakse Eestis elamisluba või mitte. Seadusandja on kehtestanud erikorra selleks, et kui kinnipeetav on vangistuse järgus, kus alustatakse kas avavanglasse paigutamist või kinnipeetava vabastamist, siis edastab vangla PPA-le taotluse. PPA otsus elamisloa väljastamise või mitteväljastamise kohta tuleb teha igal juhul vangistuse ajal ja otstarbekas on seda teha siis, kui vangla saab hakata otsustama isiku avavanglasse paigutamise üle. Kaebajal on vanglas viibimise ajal seaduslik alus Eestis viibimiseks olemas, kuid ta vajab avavanglas viibimiseks ka elamisluba. PPA on varasemas praktikas andnud elamisload kinnipeetavatele, kellel elamisloa andmist välistavaid asjaolusid ei esine või kes ei ole väljasaadetavad. 2021. a kevadest on PPA oma praktikat muutnud. Samas ei ole kõikide kinnipeetavate elamisloa taotlusi avavanglasse saamise põhjendusel jäetud läbi vaatamata, vaid elamislubasid on ka antud või pikendatud. Seega tõlgendab ja rakendab PPA õigusnorme praktikas erinevalt. Tallinna Vangla oma praktikat muutnud ei ole ja edastab endiselt kinnipeetava elamisloa taotluse PPA-le koos selgitusega, et elamisluba vajatakse avavanglasse paigutamiseks. Kuna ka kaebaja puhul nõudis PPA vanglalt iseloomustust, ei välistanud PPA algselt elamisloa taotluse sisulist läbivaatamist. Vastasel juhul piisanuks teadmisest, et kaebaja on vangis. PPA praktika on tekitanud olukorra, kus välismaalasest kinnipeetav, kellel põgenemisoht puudub, võib jääda ilma võimalusest taasühiskonnastamiseks avavangla tingimustes. Elamisloata välismaalasest kinnipeetav ei saa ennast Töötukassas tööotsijana arvele võtta ega teha muid igapäevaselt vajalikke tavapäraseid toiminguid. Elamisloa puudumise tõttu jääb välismaalasest kinnipeetav ilma tavaühiskonda naasmiseks ettevalmistamisest. PPA-l on otstarbekas juba nüüd kaebaja elamisloa küsimus ära lahendada.
17.Kaasatud haldusorgan justiitsministeerium selgitas (dtl 235-239), et täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 eesmärk on olnud välistada põgenemisriskiga välismaalasest kinnipeetava paigutamine avavanglasse. Põgenemisriski hindamisel arvestab vangla m.h välismaalasest kinnipeetava elamisloaga seonduvat. Põgenemisohu hindamisel arvestatakse kinnipeetava eelnevat elukäiku, vabaduses alalise elukoha, perekonna, võimaliku töökoha ja sissetuleku olemasolu ning kinnipeetavat vabaduses ümbritsevat sotsiaalset keskkonda tervikuna. Enne isiku avavanglasse paigutamist on vaja teada, kas talle väljastatakse Eestis elamiseks elamisluba või ei. PPA varasema praktika kohaselt on PPA ja vangla koostöö tulemusel PPA enne avavanglasse paigutamise tähtaja saabumist isiku elamisloa taotluse läbi vaadanud. Selleks on seaduses sätestatud erikord (antud vanglale taotluse esitamise õigus). Seadusandja on arvestanud, et vangla edastab taotluse just siis, kui kinnipeetav on vangistuse järgus, kus alustatakse kas avavanglasse paigutamist või kinnipeetava vabastamist. Kuivõrd kinnipeetavatele, kes ei ole väljasaadetavad või kelle puhul puuduvad elamisloa andmist välistavad asjaolud, on PPA oma varasemas praktikas elamisload andnud, siis on need välismaalased ka avavanglasse paigutatud. Täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 kasutatud mõiste „elamisluba” on üheselt mõistetav ja seda ei saa tõlgendada nii, et nõude täidab ka vanglas karistuse kandmisest tulenev Eestis viibimise alus. Sellise tõlgenduse puhul ei ole võimalik eristada, kas kinnipeetav on väljasaadetav ja seega kõrgema põgenemisriskiga. Nii muutub täitmisplaani säte sisutühjaks. Elamisloa nõude eesmärk on välistada väljasaadetavate isikute avavanglasse paigutamine. Kuigi kaebajal kui kinnipeetaval on Eestis viibimise alus olemas, ei tähenda see, et tal ei oleks praktilist vajadust elamisloa järele. PPA varasem praktika ühildub kohtupraktika põhimõttega, et elamisluba antakse vaid juhul, kui inimesel on vajadus elamisloa järele. Kaebajal on elamisloa vajadus, et jätkata karistuse kandmist avavanglas ja seeläbi saavutada karistuse täideviimise taasühiskonnastamise eesmärke, s.h tagada talle juurdepääs eluliselt olulistele teenustele ja teha korraldusi, mis aitavad kaasa näiteks ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ning isiku toimetuleku tagamisel vanglast vabanemisel. On oluline erinevus, kas kinnipeetaval on elamisluba või mitte. Mitmed võimalused elu korraldamiseks ja vanglast vabanemise ettevalmistamiseks ei ole avavanglas viibivale välismaalasest kinnipeetavale kättesaadavad, kui tal puudub elamisluba (töötukassa teenused, töövõime hindamine, mitmed toimingud kohalikus omavalitsuses ja pangas, juhiloa taotlemine). Kinnipidamise õiend ei ole piisav. Jääb arusaamatuks, miks PPA muutis varem hästi toiminud praktikat. Kodakondsuspoliitilised küsimused nagu isiku väljasaatmise või elamisloa andmise otsustamine on siseministeeriumi haldusalas. Vangla ülesanne on tagada karistuse täideviimine ning korraldada kinnipeetava järelevalve. Karistuse avatud täideviimine avavanglas on olemuselt väga sarnane tingimisi ennetähtaegselt vabastamisele koos käitumiskontrolli kohaldamisega. Põhjendatud on nende võrdne kohtlemine kodakondsuspoliitiliste otsuste osas. Kui PPA annab ennetähtaegselt vabanevale määratlemata kodakondsusega kinnipeetavale elamisloa, siis on põhjendatud elamisloa andmine ka avavanglas viibivale välismaalasest kinnipeetavale, kes pole väljasaadetav. Selgusetuks jääb, miks küsis PPA 20.12.2021.a kirjaga Tallinna Vanglalt kaebaja iseloomustust ja ohuhinnangut. See viitab taotluse sisulise menetluse läbiviimisele. Ka ilma dokumentideta oli teada, et kaebaja on kinnipeetav ning tal ei pea Eestis viibimiseks olema muud alust. Ka teise taotluse puhul ei loetud seda ilmselgelt põhjendamatuks, vaid anti kaebajale võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Justiitsministeeriumile on teada mitmeid juhtumeid, kus tähtajalise elamisloa taotlemisel on küsitud lisainformatsiooni ning menetluse tulemusena on elamisluba antud, s.h kaebajaga väga sarnases olukorras olevale kinnipeetavale ja ka kinnises vanglas viibivatele kinnipeetavatele. PPA-l ei ole ühtset praktikat seoses määratlemata
kodakondsusega kinnipeetavate tähtajaliste elamislubadega. On ebaselge, millal või mille alusel loetakse määratlemata kodakondsusega kinnipeetava elamisloa taotlus ilmselgelt põhjendamatuks ja millal mitte.
KOHTU SEISUKOHT
18.Vangistusseadus (VangS) reguleerib vangistuse täideviimist, mille eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 1, § 6 lg 1). Välismaalaste seadus (VMS) reguleerib välismaalaste Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, elamise ja töötamise aluseid ning selle eesmärk on tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine, siin ajutine viibimine, elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele (VMS § 1 lg 1, § 13 lg 1). See tähendab, et asjas käsitletavad kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise ja välismaalase tähtajalise elamisloa pikendamise või tähtajalise elamisloa andmise menetlused on erineva sisu ja eesmärgiga. Praeguse kohtuasja asjaoludel on neil ka teatav omavaheline puutepunkt, mis väljendub selles, et kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse kujutab endast üleminekuetappi kinnises vanglas karistuse kandmise ja tavapärase elu vahel. Ka VangS § 74 ütleb, et kinnipeetava vabastamise ettevalmistamiseks korraldatakse kinnipeetava sotsiaalhoolekanne, kohaldatakse soodustusi, võimaldatakse lühiajalist väljasõitu või paigutatakse kinnipeetav ümber avavanglasse. Avavanglas karistust kandev kinnipeetav on ühelt poolt endiselt kinnipeetav, s.t vanglas vangistust kandev süüdimõistetu (VangS § 2). Teiselt poolt saab selline isik osaleda teataval määral igapäevaelus sarnaselt teiste inimestega - avavangla kinnipeetaval on vanglateenistuse loal lubatud liikuda järelevalveta väljaspool avavangla territooriumi seoses õppimise, töötamise või tervishoiuteenuse osutamisega või lühiajaliselt ka eespool nimetamata juhtudel. Loa võib anda kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi (VangS § 10 lg 1, § 22 lg 2 ja 3).
19.Kohtu hinnangul on asjas vaidlustatud otsustuste tegemisel eksinud nii vangla kui ka PPA. Eksimus tuleneb eelkõige sellest, et liiga jäigalt ja meelevaldselt on omavahel seotud kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamine ja tema tähtajalise elamisloa pikendamine (või uue tähtajalise elamisloa andmine). Õige on mõlema vastustaja väljendatud seisukoht, et igal haldusorganil tuleb jääda nii-öelda oma liistude juurde - vanglal tuleb eeskätt tegelda vangistuse täideviimisega ning PPA-l välismaalaste Eestis viibimise korraldamisega. Kohus jõudis asja lahendamisel järeldusele, et tegemist ei ole jäigalt üksteisega seotud menetlustega, vaid mõlemad tegevused on vajalikud ja võimalikud paralleelselt. Selles osas, kus kaebaja õiguste ja kohustuste reguleerimisel omavad tähtsust mõlemad valdkonnad, tuleks haldusorganitel aga vastandumise asemel tegutseda koostöös ja koordineeritult. Tallinna Vangla käskkiri
20.Vastustaja Tallinna Vangla leidis, et Tallinna Vangla käskkirja tühistamise nõuet ei ole õigesti menetlusse võtnud, sest kaebaja ei ole nõuetekohaselt läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kohus hindas nõude lubatavust selle menetlusse võtmisel (dtl 176-179) ja käsitleb Tallinna Vangla seisukohta vastuväitena kohtu tegevusele (HKMS § 90 lg 1).
Kohus jätab vastuväite rahuldamata. Kohus jääb 06.03.2023.a määruse punktis 11 esitatud põhjenduste juurde. Kohus kordab lühidalt, et määrava tähtsusega ei ole mitte see, kas kaebaja sai aru, et tema ümberpaigutamine kinnisesse vanglasse rikub tema õigusi, vaid see, kuivõrd pidi kaebajale olema arusaadav, et oma õiguste kaitseks tuleb vaidlustada (ka) Tallinna Vangla käskkiri. Kaebaja selgitas, et ta elas teadmises, et elamisluba on avavanglasse saamiseks vajalik. Kaebaja tegutses esmalt elamisloa saamise eesmärgil ning vaidlustas Tallinna Vangla käskkirja kohe, kui PPA tegi otsuse tema elamisloa pikendamise taotluse kohta. Tallinna Vangla käskkirjale vaide esitamise tähtaja jooksul ei olnud kaebajale teada ka õiguskantsleri 13.04.2022.a selgitus kaebajale.
21.VangS § 20 lõikest 1 ja 2 tulenevad järgmised tingimused kaebaja avavanglasse ümberpaigutamiseks: - kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, - eluaegset vangistust kandev kinnipeetav on karistusajast ära kandnud vähemalt 23 aastat, - kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. VangS § 20 lg 3 sätestab, et kinnipeetava ümberpaigutamise korra kinnisest vanglast avavanglasse kinnitab valdkonna eest vastutav minister. Täitmisplaani § 17 lg 1 ja 2 tulenevad järgmised käesolevas kohtuasjas asjasse puutuvad tingimused: - eluaegset vangistust kandev kinnipeetav on karistusajast ära kandnud vähemalt 23 aastat, - riskihindamise tulemusel ei ole kinnipeetav üliohtlik, - kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud töökohustuse täitmisest keeldumise, tubakatoodete või süütamisvahendite korra nõuete rikkumise, vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest, sidepidamisvahendite või nende tarvikute keelatuse eest või vangla kodukorras selleks mitte ette nähtud ajal ja kohas viibimise eest ning on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õiguserikkumist; - kinnipeetav ei ole põgenemiskalduvustega; - riskihinnangust tulenevalt puudub tugevdatud järelevalve vajadus; - kinnipeetav ei ole kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses; - välismaalasest kinnipeetaval on elamisluba (§ 17 lg 2 p 5).
22.Menetluse raames on viidatud õiguskantsleri seisukohale, et täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 on vastuolus põhiseadusega, kuna ministril ei olnud volitust sellise tingimuse kehtestamiseks. Riigikohus on selgitanud, et määrusandjale suunatud volituse sisu ja piiride tõlgendamisel saab lisaks volitusnormile arvestada ka seaduse teisi sätteid. Kui seejuures on norme võimalik tõlgendada mitmel erineval moel, tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole (lahend 5-23-16 p 44).
23.Kohtu hinnangul on täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 toodud tingimus „välismaalasest kinnipeetaval on elamisluba“ tõlgendatav, kuna sellist asja nagu lihtsalt „elamisluba“ ei ole olemas, ning normi ei saa tõlgendada üksnes grammatiliselt ja sedavõrd kitsalt, nagu seda on teinud Tallinna Vangla. VangS § 20 lg 1 sätestab avavanglasse ümberpaigutamise eeldusena, et on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Seda tingimust sai minister määrusega täpsemalt lahti kirjutada ning selle täidetuse kontrollimiseks juhiseid anda. Avavanglasse paigutamise üheks eesmärgiks on korraldada kinnipeetava võimalikult sujuv üleminek olukorda, kus tal tuleb endal oma elu korraldada ja selleks vajalikke otsuseid teha. Kuigi võimalus järelevalveta liikuda ja töötada väljaspool vanglat ei kaasne avavanglasse
paigutamisega automaatselt, on nende järk-järguline kohaldamine kooskõlas avavanglasse ümberpaigutamise eesmärgiga. Kohtu arusaamisel on pigem tavapärane, et avavanglas viibival kinnipeetaval on ka teatav väljaspool vanglat liikumise õigus. Kui kinnipeetava liikumisvabadus võrreldes kinnise vangla tingimustega oluliselt suureneb, siis tuleb vanglal arvestada ka võimalusega, et kinnipeetav põgeneb. See on üks võimalik tulevikus toimuv õiguserikkumine, mille riski ja tõenäosust tuleb avavanglasse paigutamisel hinnata. Kui kinnipeetav on välismaalane, siis suurendab põgenemise riski see, kui kinnipeetavat ähvardab tema tahte vastane väljasaatmine Eestist.
24.Tingimusele „välismaalasest kinnipeetaval on elamisluba“ ei ole võimalik omistada mingit mõistlikku tähendust või eesmärki, kui vaadata seda eraldi võetuna ning kitsalt üksnes tähenduses, et kinnipeetaval peab olema tähtajaline elamisluba VMS § 112 tähenduses või pikaajalise elaniku elamisluba VMS § 230 tähenduses. Tingimust niimoodi sisustades tekib tõesti küsimus, miks on sellist tingimust üldse vaja ja kust võttis minister volituse selle kehtestamiseks. Säte omandab sisu ja eesmärgi, kui - esiteks vaadata seda kontekstis koos muude täitmisplaanis välja toodud tingimustega, mille eesmärgiks on saavutada, et risk uute õiguserikkumiste toimepanemiseks avavanglasse paigutamise tõttu oleks võimalikult väike. Täitmisplaan nimetab elamisloa puudumise kõrval ka muid asjaolusid, millest võib sõltuda põgenemise oht - isik on põgenemiskalduvustega, on kahtlustatav või süüdistatav kriminaalasjas, vajab riskihinnangu põhjal tugevdatud järelevalvet (täitmisplaani § 17 lg 2 p 2-4); - ja teiseks mõista elamisloa omamise tingimust nii, et välismaalasel on VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3 äralangemisel alternatiivne alus Eestis viibimiseks või ei ole tema väljasaatmine tema tahte vastaselt muul põhjusel võimalik. Selle tingimuse täidavad tähtajalise elamisloa ja pikaajalise elaniku elamisloa kõrval ka muud VMS § 43 lõikes 1 nimetatud viibimisalused või Euroopa Liidu kodaniku seadusest tulenev viibimisõigus või asjaolu, et tegemist on kodakondsuseta isikuga, kelle väljasaatmine Eestist ei ole reaalselt võimalik.
25.Eeltoodut kokku võttes ei ole täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 kohtu hinnangul imperatiivne tingimus, mis on täidetud ainult juhul, kui kinnipeetaval on tähtajaline elamisluba VMS § 112 tähenduses või pikaajalise elaniku elamisluba VMS § 230 tähenduses. Tegemist on ühe osaga täitmisplaani § 17 lg 2 toodud tingimuste kompleksist, millega minister on andnud täpsemad juhised uute õiguserikkumiste toimepanemise ohu hindamiseks. Kui nii, siis puudub ka täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 vastuolu põhiseaduse § 3 ja § 94 teise lõikega alusel, et justiitsministril puudus volitus sätte kehtestamiseks. Ükski menetlusosaline ei ole esitanud selgesõnalist taotlust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ning kohus ei näe vajadust teha seda omal algatusel.
26.VangS § 21 lg 1 sätestab, et kui avavangla kinnipeetav ei täida vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Tallinna Vangla tugines kaebaja kinnisesse vanglasse ümberpaigutamisel eeltoodud sättele ning faktilise asjaoluna sellele, et kaebaja tähtajalise elamisloa kehtivusaeg lõppes.
Kohus leidis eespool, et täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 ei saa tõlgendada sedavõrd kitsalt. Asjaolu, et kaebajal ei olnud alates käskkirjas toodud kuupäevast enam tähtajalist elamisluba, ei toonud endaga kaasa kaebaja põgenemisohu või muude uute õiguserikkumiste toimepanemise ohu suurenemist ning ei tähenda, et kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise tingimus on ära langenud.
27.Kohus märgib lisaks eeltoodule, et elamisloa tähtaja lõppemine ei kujuta endast ka ühtegi VangS § 21 lg 1 nimetatud alust. Kaebaja ei ole rikkunud ühtegi vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõuet ja ei ole toime pannud õiguserikkumist. Kohtule ei ole äratuntav, kuidas üksi elamisloa kehtivusaja lõppemise tõttu saab vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine muutuda võimalikuks üksnes kinnises vanglas. Tallinna Vangla käskkiri tähendab sisuliselt seda, et vangla tunnistas andmise ajal õiguspärase haldusakti (kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise kohta antud haldusakti) kaebaja kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks. Käskkirjas ei ole ühelegi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg 2 toodud alusele viidatud. Kui vangla tugines sellele, et haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu välja andmata (HMS § 66 lg 2 p 2), siis on täitmata jäänud sellega kaasnev kohustus kaaluda, kas avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima.
28.Tallinna Vangla käskkiri on eeltoodut arvestades õigusvastane ja kohus tühistab selle. Käskkirja tühistamine tähendab, et kehtiv on otsus, mille alusel kaebaja viibis alates 21.10.2020 Tallinna Vangla avavanglas. Tartu Vangla 06.06.2022 otsus paigutada kaebaja uuesti Tallinna Vangla avavanglasse tingimusel, et kaebajale antakse elamisluba, kaotab sisulise tähenduse, kuna kaebaja paigutamine samasse avavanglasse on juba otsustatud varasema haldusaktiga. PPA 01.04.2022.a ja 12.10.2022.a otsused
29.PPA jättis 01.04.2022.a otsusega läbi vaatamata kaebaja taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks ja 12.10.2022.a otsusega taotluse tähtajalise elamisloa andmiseks. Kuna otsuste põhjendused kattuvad, siis käsitleb kohus otsuseid koos.
30.07.02.2023 toimunud ärakuulamisel asus PPA seisukohale, et PPA otsused on toimingud, mitte haldusaktid. Seega on lahendamata küsimus, kas PPA otsuste tühistamise nõuded on lubatavad. Riigikohus on selgitanud, et õiguskaitse peab olema tagatud nii haldusaktide kui toimingute vastu. Kui tühistamiskaebust ei peeta võimalikuks, tuleb kaebust tõlgendada eesmärgipäraselt või anda kaebajale võimalus täiendavate või alternatiivsete nõuete esitamiseks (Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-88-16, p 14). Praegusel juhul on kaebaja esitanud lisaks tühistamisnõuetele ka kohustamisnõude, mistõttu ei ole tema õiguste kaitse seisukohast määravat tähtsust, kas tegemist on haldusaktide või toimingutega. Kohustamisnõude rahuldamine on võimalik mõlemal juhul.
31.Siiski on kohtu hinnangul tühistamisnõuded lubatavad ja vaidlustatud PPA otsuseid tuleb käsitleda haldusaktidena. Kaebaja esitas PPA-le taotlused haldusakti andmiseks - elamisloa pikendamiseks ja andmiseks. HMS sätestab võimaluse lõpetada menetlus toiminguga (taotluse läbi vaatamata jätmisega) eelkõige juhul, kui sisulist otsust ei saa teha menetluslike vajakajäämiste või haldusorgani pädevuse puudumise tõttu (HMS § 14 lg 6, § 15 lg 3 ja 4, § 38 lg 3, § 42 lg 4). Kui haldusorgan sisulistel põhjendustel jätab soovitud haldusakti andmata, siis antakse selle kohta haldusakt (HMS § 43 lg 2).
Praegusel juhul on VMS § 219 lg 1 p 6 küll nimetatud menetluse lõpetamise vormina taotluse läbi vaatamata jätmine. Kuid sisult on tegemist otsustega, mis tehti pärast põhjaliku haldusmenetluse läbiviimist, kaebajalt seisukohtade küsimist ja nende käsitlemist. Otsustel on kaebaja õigusi reguleeriv toime HMS § 51 lg 1 tähenduses. PPA otsuseid jätta elamisloa taotlus läbi vaatamata on vaidlustatud tühistamisnõuetega näiteks haldusasjades 3-20-143, 3-22-1330, 3-23-170. Nimetatud asjades isegi ei tõstatatud küsimust, kas tühistamisnõuded on lubatavad. Ka kohtupraktika ühetaolisuse eesmärk räägib selle kasuks, et vaidlustatud otsused lugeda haldusaktideks, mida saab tühistamisnõudega vaidlustada.
32.VMS § 219 lg 1 p 6 sätestab, et tähtajalise elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis. VMS § 220 lg 1 alusel toimitakse samal alusel ja viisil tähtajalise elamisloa pikendamise taotlusega. Kohtu hinnangul tuleb sätteid tõlgendada nii, et elamisloa olemasolu ei ole nõutav, kui välismaalane ei vaja seda praegu ja mõistlikult ettenähtavalt ei vaja seda ka tulevikus. Vastasel korral ei saaks näiteks tähtajalist elamisluba taotleda ka isik, kellel on viisa või tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemisest tulenev õigus Eestis viibida. Sätet ei saa tõlgendada nii, et isikul ei ole õigust piltlikult öeldes parandada oma viibimisaluse kvaliteeti.
33.VMS § 43 lg 1 p 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslik alus vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus sama paragrahvi lg 1 p 5 sätestatud seaduslik alus ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses või muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Kohus ei nõustu sellega, et avavanglas viibiva või avavanglasse paigutamist taotleva kinnipeetava puhul saab elamisloa taotlust pidada ilmselgelt põhjendamatuks üksnes seetõttu, et vanglakaristuse kandmine annab isikule õigusliku aluse Eestis viibida. Kohtupraktika põhjal peab elamisloa taotlejal olema tegelik vajadus elamisloa järele (Riigikohtu lahend 3-3-1-2-17 p 22). Kohus leidis eespool, et avavanglasse paigutamine on mõeldud vahe-etapina kinnises vanglas viibimise ja vabanemise vahel. Ka eluaegset vangistust kandvat kinnipeetavat ei saa jätta täielikult ilma lootusest, et ta võib kunagi vabaneda. Mida pikemat aega on isik viibinud kinnise vangla tingimustes, seda olulisem on üleminekuperiood, kus ta järk-järgult asub oma elu ise korraldama. Sellist isikut ei saa kergekäeliselt, taotluse läbi vaatamata jätmise teel jätta ilma võimalusest taotleda endale tähtajaline elamisluba.
34.See ei tähenda, et iga välismaalasest kinnipeetav peaks saama taotleda elamisluba. Kohus leiab, et iga sellise kinnipeetavaga seotud asjaolusid tuleb sisuliselt kaaluda. PPA-l tuleb välja selgitada, millega isik elamisloa vajadust põhjendab, ning hinnata reaalset vajadust elamisloa saamiseks sellest lähtudes. VMS § 219 lg 1 p 6 (või § 220 lg 1) ja § 43 lg 3 annavad koostoimes PPA-le kaalumisruumi otsustamiseks, kas välismaalasest kinnipeetava tähtajalise elamisloa taotlus on põhjendatud või mitte. Kui kinnipeetav põhjendab elamisloa taotlemist sellega, et ta viibib või tõenäoliselt paigutatakse lähiajal avavanglasse ning soovib seal viibides teha toiminguid, milleks on mõistlikult vajalik või isegi nõutav elamisloa olemasolu, siis on tegemist arvestatava põhjendusega. Tegemist ei ole olukorraga, kus PPA otsustab kinnipeetava avavanglasse paigutamise üle või
hindab kinnipeetava põgenemise ohtu. Vangla hindab kinnipeetava avavanglasse paigutamise võimalikkust VangS ja täitmisplaani alusel ning PPA hindab välismaalasele elamisloa andmise võimalikkust VMS sätete alusel. PPA selgituste põhjal peab ta lubatavaks lahendada kinnipeetava elamisloa taotlust olukorras, kus kinnipeetaval on teoreetiline võimalus vabaneda tingimisi enne tähtaega. Olukord, kus kinnipeetav juba viibib avavanglas või taotleb sinna paigutamist, ei erine sellest olemuslikult väga palju. See, kui PPA tegevusega kaasnevaks tagajärjeks on ühtlasi kaasaaitamine kinnipeetava taasühiskonnastamisele, ei ole PPA tegevust reguleerivate normidega kuidagi vastuolus.
35.Kaebaja selgitas elamisloa pikendamise taotluses, et ta vajab elamisluba tegevusteks ja tööks väljaspool vanglat (dtl 204). VMS § 105 lg 1 sätestab, et välismaalasel, kes on kinnipidamisasutuses viibiv kinnipeetav, on lubatud Eestis töötada kinnipidamisasutuses viibimise ajal. Samas on kohtu hinnangul usutav, et praktikas ei ole kinnipeetaval kerge leida tööd, kui tema ainus viibimisalus on vangistuse kandmine ja ainus isikut tõendav dokument on kinnipidamise õiend. Juba sellest lähtudes võib öelda, et elamisluba on avavanglas viibivale kinnipeetavale oma elu korraldamiseks mõistlikult vajalik. Kohus ei nõustu sellega, et elamisloa omamist saab pidada „mugavusteenuseks“ ning avavanglas viibiva kinnipeetava õiguste ja võimaluste maht peaks piirduma miinimumi ehk hädavajalikuga. See on otseses vastuolus avavanglas karistuse kandmise ühe eesmärgiga harjutada kinnipeetavat sellega, et tal tuleb enda peale võtta vastutus oma elu korraldamise eest ning kavandada ja teoks teha selleks vajalikke tegevusi. Elamisloa omamine ja elamisloakaardi kasutamine võimaldab taasühiskonnastamise eesmärki oluliselt paremini täita. Mida rohkem igapäevaelu toiminguid saab teha avavanglasse paigutatud kinnipeetav, seda lihtsam on tal vabastamise korral naasta tavaühiskonda. See ühtlasi kaitseb avalikku huvi, et kaebaja ei paneks toime uusi süütegusid. Justiitsministeerium on toonud näiteid, kus elamisluba omaval kinnipeetaval on avaramad võimalused oma elu korraldamiseks ja ligipääs rohkematele teenustele ja võimalustele. Kaebaja esitas tõendina Töötukassa 19.07.2022.a otsuse, mille järgi kaebajal elamisloa puudumise tõttu puudub ka õigus töövõime hindamisele.
36.Iseenesest on õige, et põhivastutus kinnipeetava avavanglasse lubamisel ja väljaspool vanglat liikumise lubamisel on vanglal. Kuid ka PPA rolli ei saa täielikult kõrvale jätta. On mõistlik, kui avavanglasse ümber paigutatud kinnipeetav saab võimalikult vara vastuse küsimusele, kas talle antakse tähtajaline elamisluba või tuleb tal oma elu korraldada lähtudes sellest, et tähtajalist elamisluba ta ei saa. Kas kaebaja puhul on talle tähtajalise elamisloa pikendamine / andmine võimalik või tuleb sellest sisulistel põhjendustel keelduda, seda saab kindlaks teha ainult kaebaja taotluste läbivaatamisel. Seda, et kinnipeetaval on vajaduse korral põhimõtteliselt võimalik taotleda vangistuse ajal elamisluba, toetab VMS § 214 lg 1 sätestatu - kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava tähtajalise elamisloa taotluse edastab välismaalase poolt selleks volitatud kinnipidamisasutuse ametnik või töötaja. VMS § 214 lg 1 ei reguleeri, missugustes olukordades või missuguse menetlusega seoses vangla kinnipidamisel oleva isiku taotluse edastab. Selle sidumine olukorraga, et taotlus esitatakse vaid kinnipeetava vabanemise eelselt, on meelevaldne.
37.Kokkuvõttes leiab kohus, et PPA on 01.04.2022.a otsuses ja 12.10.2022.a otsuses alusetult jätnud kaebaja taotlused läbi vaatamata. Kohus tühistab need otsused.
Sel juhul on kaebaja taotlused lahendamata ning esineb alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Pärast esimese ehk elamisloa pikendamiseks esitatud taotluse lahendamist võib teise taotluse lahendamise vajadus ära langeda, kuid see on juba edasise haldusmenetluse küsimus.
38.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 3 alusel võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 4 ütleb, et kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel antava haldusakti korral teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. PPA-l on kaebaja taotluste uuel läbivaatamisel kaalumisruum ja arvestada tuleb käesoleva otsuste põhjendustega. Kohus ei saa teha PPA-le definitiivset ettekirjutust kaebaja taotluste rahuldamiseks (tähtajalise elamisloa pikendamiseks või andmiseks).
39.Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse täielikult. Menetluskulud. Selgitused
40.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb seega jätta vastustajate kanda. Ainsaks kohtule teada olevaks menetluskuluks on kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 20 eurot. Kuna HKMS § 19 lg 2 kohaselt osaleb iga vastustaja menetluses teise poole suhtes iseseisvalt, siis jagab kohus menetluskulud vastustajate vahel võrdselt.
41.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 30.05.2024 otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 30.05.2024 otsus Resolutsioon
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 05.07.2023. a otsus osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse tervikuna ja tühistas Politsei- ja Piirivalveameti 01.04.2022. a otsuse nr 15.3-3.1/647-1 ja 12.10.2022. a otsuse nr 15.3-3.1/2468-1 ning kohustas Politsei- ja Piirivalveametit kaebaja taotlusi uuesti läbi vaatama, jättis menetluskulud võrdsetes osades Politsei- ja Piirivalveameti ning Tallinna Vangla kanda ja mõistis Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10 eurot.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.04.2022. a otsuse nr 15.3-3.1/647-1 ja 12.10.2022. a otsuse nr 15.3-3.1/2468-1 tühistamiseks rahuldamata ning menetluskulu summas 10 eurot kaebaja enda kanda. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.